Kuigi
ma ise osalen juba 15 aastat ainuisikuliselt omaenda elu-uuringus teemal "vitamiinide jt lisandite
mittevõtmise mõju minu tervisele", soovitan kõigile teistele oma D vitamiinid võtta, kui need on arsti poolt madalates doosides välja kirjutatud
ja defitsiit (alla 30nmol/L) igati tõendatud. Ja samas ka ise mõelda.
Olen
varasemalt arutlenud iseenda ja teistega selle üle, et reeglina ennekõike haigus
põhjustab madala vitamiini taseme, mitte vastupidi. Sestap ei ravi toidulisand haigust, vaid haiguse taandudes taastuvad ka vitamiinide tasemed. Võtame ühed elu hammasrataste vahele jäänud pagulased, kes sõjatandrilt põgenedes, läbi kõrbe ja üle mägede rännates, vintsutatuna ilmast ja kehavast toidust - hügieenist, väsimusest ning hirmust. Selline inimene jõuab mingisse sihtkohta ja saab meditsiinilist abi - tal leitakse, et erinev vitamiinide, mineraalide jms defitsiit. Siis see on defitsiit, mis tõenäoliselt võib viia haiguseni. Kuid seda iseenesest ei tekita defitsiit, vaid unepuudus ja väsimus, nälg ja mustus. Samas ma saan aru, kui selline inimene vajab lisandeid - aga mitte eraldiseisvana, vaid ikka kõige muuga koos.
Kui võtame tänase lääne inimese, kes sööb 3-9 korda päevas või 1 kord aga terve päev läbi, kes sõidutab oma keha ühest kohast teise, tekitab ise omale hirmu soojas kodus liikumatult istudes läbi meedikanalite tulvavate lugude, filmide, mängude ja tema vereanalüüsid näitavad defitsiiti, siis mis see on? Hea elu defitsiit? Kvalitatiivne nälg? Mulle ei tundu, et ükski vitamiinipill aitaks ennetada seda, mis ilmselgelt tulemas on. Me nõuame meditsiinilt kaugelt liiga palju.
Ma üritan eemale hoida toidulisandi tarbimise meeletu maailma kritiseerimisest, kuid sattusin viimasel ajal järjepanu kogemata küll foorumitesse, kus inimesed ostsisid järjest suuremate megadoosidega lisandite e-poode, küll ajalehtede artiklitesse - mis väitsid, et näe päikese käes olemine ei aidanudki D vitamiinil kehas tõusta 75 nmol (aga ei peagi ju!) ja et veganid need kõige suuremad D vitamiini defitsiidis kannatajad.
Siis panin end kirja Emory Ülikooli kursusele "Biohacking your brains health", kus räägitakse ajust ja toitumisest sh vitamiinilisanditest ja nii sattusingi kahele D vitamiini puudutavale heale artiklile.
Üks professor Tim Spectori oma, see on minu lemmik :). Ja teine, mis järgneb on BBC artikli tõlge, kus ma naudin häid viiteid meta-analüüsidele ja uuringutele ning hinnangute vaba arutlust.
Tõlkisin siia Lononi Kings College geneetilise epidemioloogia professori Tim Spectori artikli
Tim Spector |
Vitamiinide
avastamisest on möödunud sajand, kuid me oleme ikka veel neisse armunud. PoolUSA ja UK elanikkonnast võtab lisandeid . Hetke lemmikust D vitamiinist – päikesevitamiinist – usutakse, et see on
kõige enam tõendatud ja annab kõige rohkem kasu. Valitsused, sh ka UK oma, on
öelnud, et tõendid D vitamiini heast mõjust tervisele on nii ülekaalukad, et
iga täiskasvanu peaks võtma seda vähemalt 6 kuud aastas.
Kõige
esimesena kasutati seda Victoria ajastul, linnades elavate vaeste perede laste rahhiidi
ravimisel ja täna antakse seda rutiinselt, et ennetada ja ravida luuhõrenemist
(osteoporoosi) ja luumurde. Uuringutes seostatakse D vitamiini pea saja erineva
haiguse riski vähenemisega, seda alates depressioonist kuni vähini.
Kõigi
aegade suurim kliiniline uuring D vitamiini kasulikkusest
luumurdude ennetamisel, on nüüdskes avaldatud ajakirjas BMJ (vana nimega British Medical Journal). Uuring
hõlmas 500 000 inimest, umbes 188 000 luumurdu 23 grupist paljudest
erinevatest riikidest. Kuna D vitamiini
tasemed on tugevalt mõjutatud geneetikast, kasutasid teadlased vere D-vitamiini
sisalduse (nn Mendelian randomiseerimine või MR) geneetilisi markereid, et
vältida vaatlusuuringute tavapäraseid eelarvamusi nagu haiguse põhjuse ja
tagajärje segiajamine ja teiste seotud tervisekäitumiste (niinimetatud "confounders") mõju.
Tulemused
näitasid, et ei ole mingit seost D vitamiini taseme ja luumurdude riski vahel. See viimane uuring
vastandub UK valitsuse viimatiste väidetega (kuigi mitte varasemate kliiniliste
uuringute hulgaga).
2014
aastal, tehtud meta-analüüs 31 D vitamiini lisandit
puudutava uuringu kohta leidis, et ei ole mõju luumurdudele. Suurem osa meie
tugevast usust lisandi vastu tuleneb 1980ndate hooldekodude uuringust, mida ei
ole enam kunagi korratud ja on ilmselt ebaõige.
Veidi värskem meta-analüüs 33 randomiseeritud uuringu kohta, mis hõlmas
kaltsiumi ja D vitamiini lisandit võtvat 50 000 vanemaealist täiskasvanut,
leidis et ei ole mõju luumurdude esinemissagedusele. Samuti leiti, et ei ole
selgeltmõistetavat kasu lihastugevuse ja mobiilsuse osas.
Niisiis,
kui andmed näitavad, et D vitamiin ei ole ennast õigustanud luumurdude
ennetamisel, miks siis muretseda kõigi nende inimeste pärast, kelle veres on
madal D vitamiini tase? D vitamiini defitsiit on muutunud moodsaks epideemiaks
ja ettekanded ütlevad, et viiendik USA ja UK elanikkonnast on madala D
vitamiini tasemega. On nad siis rohkem aldid teistele haigustele ja vähile?
Defitsiidi
määra osas ei ole konsensust.
Puudub
ühine arusaam selle kohta, mis on D vitamiini defitsiit. Defitsiidi taseme
määrad on meelevaldsed ja selles osa puuudub rahvusvaheline konsensus. Segadust
tekitab ka USA erinev ühiksüsteem. „Normaalseks“ tasemeks loetakse 50-80 nanaomooli
liitri vere kohta (nmol/L), samas ütlevad viimased uuringud, et täiesti piisav
on 30 nmol/L.
Kliiniline
defitsiit (vähem kui 10 nmol) on reeglina täiesti selge, kuid samas on valesti
määratud defitsiit tekitanud miljonites inimestes stressi ja tekitanud ülemääraste
annuste võtmist. Enamik inimesi eeldavad, et kaltsium ja D vitamiin on ohutud
ja mida rohkem võtta, seda parem. Minu kliiniline praktika muutus, kui uuringud näitasid, et kaltsiumi lisand, mitte ainult ei
ole ebaefektiivne luumurdude vastu, vaid võib põhjustada ka südamehaigust.
Retseptide arv läheb vähenemise teed.
D
vitamiin on rasvlahustuv, seega kõrgemat sisaldust saab keha endas ladustada.
Kui soovitused D vitamiini lisanditele on reeglina mõõdukates doosides (10mikrogrammi või 400 IU) , siis nii mõnedki ületavad selle doosi,
kui tarbivad veel lisaks tursamaksõli ja rikastatud piima, apelsinimahla või
leiba. Veel enam murettekitav on see, et inimesed ostavad järjest enam
megadoosides (4000-20000IU) lisandeid internetist.
Ülikõrge
D vitamiini tasemega (üle 100 nmol) patsiendid on nii minu kliinikus, kui ka
mujal muutunud tavapäraseks. Samuti raporteeritakse järjest enam toksilist
üledoosi. Mõningad
randomiseeritud uuringud on näidanud, et veres oleva kõrge D vitamiini tasemega
või megadoosides D vitamiini lisandeid (üle 800 IU) võtvad patsientidel on
ülemääraselt suurenenud risk kukkumistele ja luumurdudele. D vitamiin on kaugel sõnast ohutu.
D
vitamiini lisandit ei peaks enam kauem soovitama ka muude haiguste
ennetamiseks; suurem osa positiivsetest 137 haiguse kohta avaldatud uuringutest
on ülevaatamisel ära märgitud, kui võltsingud. Laialdaselt levinud oli uskumus, et D vitamiini
lisandid aiatavad ära hoida südamehaigusi, kuid meta-analüüsid ja
suuremahulised geneetilised MR uuringud on selle välistanud.
Pseudo-haigus
Oleme
loonud ka endale veel teisegi pseudohaiguse, mida toetavad toidulisandi tootjad,
patsientide grupid, toiduainete tootjad, rahvatervise osakonnad,
heategevusühingud. Igaühele meeldib uskuda imelisse vitamiini
tabletti ja ta tunneb, et „need teevad midagi“.
D
vitamiini hoolimata oma staaristaatusest ei tohiks tänapäeval enam vitamiiniks
nimetada, kuna vajalikud annused on niivõrd suured. Keha suudab D vitamiini meie nahas sünteesida ja see on steroidi prekursor.
Selle asemel, et toetuda sellelel isehakanule, peaksid terved inimesed saama D
vitamiini väikestes doosides päikesepaistest ja toidust nagu kala, õli, seened
ja piimatooted.
Me peaksime samuti usaldama, et tuhandeid aastaid
kestnud evolutsioon suudab toime tulla loomuliku D vitamiini taseme langusega
talvel ilma, et meie jäsemed murduksid.
Pea pool elanikkonnast võtab vitamiine igapäevaselt, hoolimata nende
null kasutegurist ja järjest kasvavate tõenditega kahjulikkusest. Ülemaailmne
trend lisada reguleerimata vitamiine töödeldud toidule on nüüdseks tõsiselt
küsimärgi all.
Kuigi
D vitamiinil on jätkuvalt harv meditsiiniline roll tõsiste defitsiitide või
voodihaigete puhul, tuleks teistel vältida pseudo-haiguse „ravi“ steroidiga ning
keskenduda selle asemel tervislikule elustiilile, päikesele ja hoida kokku oma
raha ja energiat, süües rikkalikuma mitmekesisusega tõelist toitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar