Probleemid kasvukõveratega

Vahel on raske aru saada, kumb oli enne, kas muna või kana. Kas vanemad hakkasid esmalt liialt muretsema oma lapse kaalu/pikkuse pärast või tegid seda arstid. 

Ma olen kuulnud mõlemat pidi - vanemaid, kes kurdavad, et arst ainult kasvukõverat pidi näpuga järge ajab ja perekonna keskmisest pikkusest väljagi ei tee ning arste, kes märgivad, et vanemad aina muretsevad...

Siin on nüüd lastearst, kes leiab et vanemad onliiast hoogu läinud ja märgib: Hea arst ütleb ka peaaegu alati, et jääge rahulikuks ja ärge lootke liiga palju numbritele.

Protsentiil

Kasvutabelites on kasvukõver antud 7 joonega (aga võib ka rohkem) ja iga joone juures on protsentiili nr: 5, 10, 25, 50, 75, 90, 95 - Kui teie 6-kuulise lapse kehakaal on näiteks 75. protsentiili joonel, siis st. et umbes 75 protsenti kogu riigi 6-kuulistest kaalub vähem, kui teie laps ja 25 protsenti rohkem. Kui ta pikkus on 90-protsentiili, on 90 protsenti tema vanustest lastest temast lühemad ja 10 protsenti pikemad.

Aaron E. Carroll, M.D., pediaatria professor Indiana Ülikooli meditsiinikoolis. Ta postitab oma artikleid blogis Incidental Economist ja YouTube kanalil Healthcare Triage. Ta kirjutab oma artiklis: 

Probleem kasvutabelitega

Aastakümneid on vanemad vaadanud oma lapse kasvu kasvutabelites nii, nagu see oleks mingi eksami hinne. Kuid kui kasulikud need diagrammid teie lapse tervislikust seisundist teavitamisel on?

Võib-olla ei tekita ükski teine ​​lastearsti kabinetis olev töövahend vanematele nii suurt ärevust, kui kasvutabel. Visiit visiidi järel on emadele ja isadele saamas kinnisideeks see, kuidas nende laste pikkus, kaal ja kehamassiindeks on võrreldavad eakaaslastega, ning muretsevad, miks laps, kes oli ühel kuul “keskmisest rohkem”, on järgmisel korral äkki “keskmisest vähem”.

Kuid siin on asi selles: lastearstina, kel on aastakümnete pikkune kogemus, võin sageli koheselt pärast lapsega kohtumist öelda, kas ta on oma vanuse jaoks liiga suur või liiga väike. Selle otsuse tegemiseks pole mul peaaegu kunagi vaja vaadata kasvu diagrammi. Ja kuigi on mõistetav, et enamus vanemaid järgivad seda, ega nende lapsed kasvukõverast maha ei jää, muretsevad nad sageli asjatult. Kasvutabelid on mõeldud ainult selleks, et illustreerida, kui palju teie lapse vanuseid lapsi on suuremad või väiksemad, kui teie laps.

Need pole kindlasti mõeldud diagnostikavahenditeks.

Sellegipoolest ei ole see takistanud kasvutabelite muutumist väikelaste heaolu üheks silmapaistvamaks aspektiks. Vanemad kirjutavad statistika üles ja teatavad sellest murelikele sugulastele, koheldes neid numbreid nagu hindeid. Aga kui kasulikud need tegelikult on? Ja kas nende vale tõlgendamine võib põhjustada probleeme?

 

Riiklikud kasvutabelid poistele (vasakul) ja tüdrukutele (paremal) sünnist kuni 3. eluaastani, avaldatud C.D.C. lehel (Centers for Disease  Control and prevention) 2000.CreditCenters for Disease Control and Prevention.

Esimesed “riiklikud” kasvutabelid koostati 1977. aastal ja nende mõõtmistulemid võeti üleriigilistest terviseuuringutest: pikkuse, kaalu ja pea ümbermõõdu järgi. Need andmepunktid annavadki aluse tänastele kõveratele ja protsentiilidele, mida olete harjunud nägema lastearsti kabinetis. Kui teie 6-kuulise kehakaal on näiteks punktis 75. protsentiili siis st. et umbes 75 protsenti kogu riigis 6-kuulistest kaalub vähem, kui teie laps ja 25 protsenti rohkem. Kui ta pikkus on 90-protsentiili, on 90 protsenti tema vanustest lastest temast lühemad ja 10 protsenti pikemad.

Andmed, millele need diagrammid tuginevad, ei ole olnud siiski optimaalsed. Näiteks ei sisaldanud need riiklikud uuringud andmeid laste kohta sünnist kuni 12 kuuni - vanuseni, mida vanemad kõige enam jälgivad, nii et eksperdid pidid pöörduma teise andmeallika poole. Sellel uuel allikal oli aga üks suur probleem: peaaegu kõik andmestikus olevad imikud olid Ohio edelaosas elavad piimaseguga toidetud, valged keskklassi imikud. Ei ole aga põhjust arvata, et erineva tausta, etnilise kuuluvuse või toitumisega lapsed kasvaksid (või peaksid) sarnaselt kasvama.

Haiguste kontrolli ja ennetamise keskused vaatasid 2000. aastal need tabelid läbi, et lisada rohkem riiklikult tunnustatud teavet laste kohta nende esimesel eluaastal. Seejärel tekitas WHO ( Maailma Terviseorganisatsioon) veelgi enam segadust, kui avaldas 2006. aastal 0 kuni 5-aastaste laste kasvutabelite oma versiooni, mis keskendus sellele, kuidas lapsed peaksid kasvama optimaalsetes tingimustes (näiteks imetades ja elades turvaliselt, mugavalt, suitsuvabades kodudes). Kuna mõned eksperdid uskusid, et W.H.O. edetabelid 0–2-aastaste laste kohta olid paremad kui nendele vanustele vastavad vahemikud C.D.C. järgi, siis C.D.C. soovitas 2010. aastal lastearstidel hakata kasutama W.H.O. graafikuid, kuni lapsed olid 2-aastased, ja seejärel lülituda tagasi C.D.C. graafikutele. (C.D.C. edetabelid katavad kasvu  kuni 19. eluaastani, W.H.O edetabelid lõpevad 5. eluaastal.)

W.H.O. tüdrukute (vasakul) ja poiste (paremal) kasvukaardid sünnist kuni 2. eluaastani, avaldanud C.D.C. aastal 2009. (CreditCenters for Hisease Control and Prevention).

Isegi nende täiustuste korral on diagrammid siiski ebatäiuslikud. Need read, mida kasvu diagrammil näete, ei tähista ühe lapse kasvu - need on miljonite erinevas vanuses laste mõõtmiste kokkuliitmine. Ehkki need võivad teile jätta mulje, nagu peaks laste kasv neid mööda minema (või kõverale jääma), pole põhjust arvata, et see nii ka tegelikult toimub. Üheski uuringus pole öeldud, et laps, kes on näiteks kahe kuu vanuselt 25. protsentiili, peaks seal olema ka 4. või 6. kuuseks saamisel.

Kuid vanematel näevad selle reaalsuse mõistmisega vaeva. Nad arvavad, et kui laps korra või kaks mõõdetuna on kindlal protsentiilil, siis nii on see ka edaspidi. Nad arvavad, et kui nende lapse kasvukõver  läheb üles või allapoole, on see probleem. Tihti pole.

Kuidas me seda teame? Mu kolleegid ja mina avaldasime 2014. aastal uuringu, kus kasutasime oma kohalikke kliinilisi andmeid, et joonistada välja peaaegu 10 000 lapse pikkuse ja kaalu näidud kogu nende esimese eluaasta jooksul. Pidage meeles, et eksperdid koostavad kasvutulemid, mõõtes ühel ajahetkel hästi palju erinevas vanuses lapsi ja joonistavad need mõõtmised seejärel graafikutena. Meie meeskond seevastu jälgis sama aasta jooksul samu lapsi mitme punkti vältel, et näha, kuidas nende mõõtmised ja protsentiilid muutusid.

Leidsime, et laste kasvu/kaalukõverad liiguvad igatpidi. Sünnist kuni 12 kuuni langes umbes kaks kolmandikku lastest vähemalt ühe protsentiili võrra kaalu järgi (see tähendab, et nad liikusid näiteks kümnest protsentiilist viieni ja üheksakümnest seitsmekümneviieni). Enam kui kolmandik langes vähemalt kahe joone võrra. Ja kogu rühmas langes enam kui 30 protsenti kuuekuulise perioodi jooksul vähemalt kahe joone võrra, mis vastab kliinilisele määratlusele “arengu puudumine”.

Peaaegu ükski neist lastest samas ei jäänud arengus pidama. Enamik kasvas lihtsalt erineva kiirusega. Üheaastase uurimisperioodi lõpuks jõudis vaid 27 protsenti lastest samale protsentiili joonele, kus nad alustasid.

Kas me peaksime oma andmetega kasvugraafikuid värskendama? Ei. Uurisime peamiselt vähemus populatsioonide lapsi, enamik neist olid kindlustatud. Nad ei olnud statistiliselt kehvema sissetulekuga, kui 1997. aasta majanduskasvu edetabeli elanikkond. Kuid meie uuring näitas, et vanemad (ja arstid) ei peaks tingimata muret tundma, kui lapsed liiguvad ühest protsentiilist teise. Selle asemel peaksid nad võtma need numbrid vastu avarama pilguga ja arvestama, et enamiku lastega on kõik hästi.

Pealegi ei mõista paljud inimesed protsentiile. Uuringud on tuvastanud, et kuigi enamik vanemaid on neid näinud ja arvavad, et nad teavad, kuidas kasvudiagrammi loetakse, ei tea tegelikult enamik, kuidas selle tähendust õigesti tõlgendada. 

Ükski number pole sisuliselt  hea ega halb - normaalne või ebanormaalne -. Pikkuse 90. protsentiili kohal olemine pole parem kui 25. protsentiili kohal olemine, ükskõik kui kummaline see meie kinnisideedes kõlavatele ajudele ka tundub. Mõni laps on mõeldud lühemaks ja mõni pikemaks. Ma näen, et liiga paljud vanemad on mures selle pärast, et nende laps on kõrguse kümnendal protsentiilil, justkui tähendaks see, et nad ei saa kunagi ülikooli.

Tegelikult on meil hea meel mõelda, et suurem - nii pikkuse kui ka kaalu osas - on parem. Näiteks 2012. aastal ajakirjas JAMA Pediatrics avaldatud uuringu autorid palusid 281 emal hinnata oma väikelaste keha suurust. Ligikaudu 70 protsenti hinnangutest olid ebatäpsed. Ülekaaluliste väikelaste emad tunnistasid 87 protsendil juhtudel, et nende lapsed kaaluvad vähem, võrreldes normkaalus olevate väikelaste emadega.

Teisisõnu, oleme hakanud nägema ülekaalulist normaalsena.

Algselt olid kasvutabelid mõeldud selleks, et aidata arstidel üles leida lapsi, kes olid ühel või teisel põhjusel tõepoolest graafikust väljas. Siis said neist abivahendid laste jälgimiseks lastearstidele, kes saaksid uut last nähes aru nende eelnevast kasvuajaloost. Tabelid polnud kunagi ette nähtud lapse tervise hindamiseks.

Kuid me oleme näinud, et probleemid võivad tekkida, kui vanemad keskenduvad liiga palju numbritele. Mõni nädal tagasi ütles üks kolleeg, kes on 4-kuuse laspe ema, et ta on mures, kui  hiljutisel lastearstikülastusel öeldi, et tütar on sünnist alates liikunud 50-protsentiili juurest  25-protsentiili juurde. Ta kaalus mõtet, et võiks iga päev lõunapausi ajal minna  tütre juurde päevahoidu, et anda talle tabelis järele jõudmiseks täiendavat rinnapiima.

Tõenäoliselt ei kontrollinud ma oma silmapööritamist eriti hästi. See, et laps oli 2-kuusena kõrgema protsentiilimäära juures, ei tähenda see seda, et ta oleks pidanud sellises tempos jätkama. Ja kuna mu kolleeg oma 152 cm pikkuse (ja tõenäolise ka madalama kaalunumbriga) on riigi keskmisest tunduvalt allapoole, siis kavatses tõenäoliselt ka tütar olla spektri alumises osas. Proovida seda suundumust muuta ei ole eriti võimalik ja lisatoit siin ei aita.

Muidugi ei tohiks kunagi ignoreerida järske kaalu või pikkuse muutusi või olulisi muutusi, mis toimuvad järsult pärast aastaid kestnud pidevat arengut. Ohumärkide ülesleidmine on oluline, need aitavad terviseprobleemidele viitavaid sümptomeid paremini mõista. Näiteks märkimisväärne kaalutõus, kui pikkusele midagi juurde ei tule. Kuid hea arst aitab teil kindlaks teha, kas teie laps võtab ebatervislikult kaalus juurde või ei võta kaalus juurde. Hea arst ütleb ka peaaegu alati, et jääge rahulikuks ja ärge lootke liiga palju numbritele.