Galvinite pere elu peidetud orus vol 1

Midagi lugemiseks? Raamatuid on väga palju ja on suhteliselt raske valida. Raamatukogus satun mõnikord ikkagi romaanide otsa, mille tahaküljele on kirjutatud „bestseller“ ja ilmunud a la sajas keeles. Koju jõudes leiad, et tegemist jälle mõne halli varjundi uue katsetuse või supersogaga.

Sestap lugesin ühel päeval NYT 2020 aasta 10 parima raamatu nimekirja,   ja leidsin seal Kolkeri „Hidden Valley Road“ – tõsieluloo ühest perest, kelle 12 lapsest (10 poissi, kaks tüdrukut) 6-l pojal diagnoositi skisofreenia. Kas poleks parem lugeda dokumentaali?

Robert Kolker on Ameerika ajakirjanik, kes töötas New York Magazine'is toimetajana ning on Bloomberg Newsi ja Bloombergi ärinädala endine reporter. Ta on varasemalt kirjutanud raamatu  Lost Girls (kriminaaldokumentaal), mis nimetati Publishers Weekly 2013. aasta kümne parima raamatu hulka.  Väga menukaks osutus ka 2020 avaldatud tõsieluraamat „Hidden Valley Road“.

Ja mis võiks olla sellisel masendaval ajal parem, kui lugeda veel masendavamat raamatut ...😏😏😏

Raamat on sedakorda mul e-raamatuna, mis maksis amazonis 5 eur (paberraamat üle 20 eur + saatekulu). 

Paar sellist lõiku, mis minu tähelepanu köitsid ja lugema viisid:

1) vanemad olid kindlad, et kui sa teed kõiki õigeid ja häid asju, siis kõik peab hästi minema ja midagi halba ei juhtu

2) Head asjad liiguvad suguvõsas pärimise teel ja kahjuks ka halvad asjad. Pereisa ja- ema abiellusid 1945 aastal, esimene laps sündis samal aastal.  Pere lapsed said oma esimesed diagnoosid ajal, mil vaimse haiguse põhjuseks peeti ema...

„Mõni neist teooriatest võib olla eriti julm vanemate suhtes, kes sageli süü omaks võtavad, justkui põhjustaksid nad haiguse millegi pärast, mida nad tegid või tegemata jäid.“ Lk.16

 Vaieldamatult olen ka mina emana püüdnud teha kõiki „õigeid“ asju ja lootnud, et sellest piisab. Samuti on emade õlul pidevaks kaaslaseks süütunne – selle millegi pärast, mis sai tehtud või tegemata jäi.

Ei oska öelda, kas tänases ühiskonnas keegi emale näpuga näitamisest vaba on. Kohe ju tulevad meelde taimetoitlusele osundamine, kui laps jääb haigeks – ikka on ema süüdi. ...Ta tegi või jättis tegemata...

10 poissi ja 2 kõige nooremat – tüdrukut elasid läbi nii palju, et tekib küsimus, kuidas seda kanda on jõutud. Peale 10 lapse sündi oli Mimi esimest korda pikemalt haiglas. Ta oli 40 aastane, kui sündis viimane 12 laps ja arst hoiatas teda, et kui ta veel peaks sünnitama, siis ta ei suuda enam teda ravida. Arst soovitas hüsterektoomiat (emaka eemaldamist), millega Mimi haiglas ka nõustus.

Noorim tütar märgib aprillis 2020 antud  intervjuus oma ema kohta, et too oli prefektsionist. Nii ema, kui isa olid intellektuaalid ja kui lastel hakati skisofreeniat diagnoosima, siis nad lugesid kõike, mida kirjasõnas leida võis, otsisid vastuseid igalt poolt. Samuti märgib noorim tütar, et emal-isal olid oma akadeemilise hariduse tõttu väga kõrged ootused laste akadeemiliste saavutuste osas ja nad hindasid väga kõrgemat haridust.

Raamat (364lk) koorib aeglase järjekindlusega lahti nii ema-isa ja nende esivanemate, kui kõigi 12 lapse elu. Varasemalt avalikkusele suletud meditsiinimaterjal on peale 40 aastat avalik. Lisaks tuuakse vahele meditsiini edusammud skisofreenia ravimisel – nii psühholoogia, kui ka kliinilise psühhiaatria ja neuroloogia alal. On erinevaid näiteid teistest juhtumitest.

Üks juhtum, mis  saab alguse juba 1894 aastal Saksamaal, räägib Daniel Paul Schreberist, keda koos vennaga kasvatati range distsipliini alusel. Poiste isa oli naturalismi pooldav arst, sestap hakati neid beebieast karastama külma veega, hoidma rangel dieedil, tegema liikumisharjutusi ja kandma teatud puust ja rihmadest seadeldist sirge rühi hoidmiseks. Järgnesid aktiivsed õpinguaastad – juristi ja kohtuniku amet. Ning siis 50 aastaselt toimus vaimne kokkuvarisemine. Haiglas oldud aja jooksul suutis Schreber kirja panna oma hallutsinatsioonid ja emotsioonid  teosesse „Memoirs of My Nervous Illness“ (lk . 34). Siit tuletataksegi õige varsti, mõned aastad hiljem diagnoos skisofreenia.

Skisofreenia on psüühikahäire, mida iseloomustab ebatavaline sotsiaalne käitumine ja raskused reaalsuse mõistmisega. Tüüpilised sümptomid on luulud, ebaselged või segadusseajavad mõtted, nende häälte kuulmine, mida teised ei kuule, vähenenud sotsiaalne kaasatus ja emotsionaalne väljendus ja motivatsiooni puudus. Inimestel, kel on skisofreenia, omavad tihtipeale ka teisi vaimse tervise probleeme, nagu ärevus, depressioon või sõltuvusainete kuritarvitamine. Sümptomid avalduvad tavaliselt järk-järgult, algavad noorukieas ja kestavad pikemat aega.

Skisofreenia esimese järgu sümptomid

mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine; luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;

kuulmishallutsinatsioonid, mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;

muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed)

Kui mind siin raamatus ka üsna palju häiris – sest see on omamoodi väga masendav traagika ühes peres – siis omamoodi üllatus oli teada, et Galvinite laste haiguse perioodil (60datel), ei olnudki konkreetset ravi ega teadmist skisofreenia kohta. Freud pidas neid omal ajal lootusetuteks, kuna skisofreenikud ei ole ise oma haigusest teadlikud ja nad ei soovi terveneda, kuna nad ei istu terapeudi tooli. Enamik psühhiaatria valdkonda pidas siis süüdlaseks ema ja kasvatustingimusi. Haiglad vaimselt haigetele olid kohutavad, ravimeid ainult mõned üksikud. Galvinite perest sai omamoodi õpik – 6 last haigestusid, 6 mitte. Ema ja isa ja kasvatusmeetodit olid ühesugused. Miks ühed jäid ja teised mitte?

Galvinite pere maandus elama kaunisse Coloradosse. Olles loomulikud ja looduslikud, katoliiklased, huvitatud pistrikutest ja oma lastest. Kõiki lapsi toideti rinnaga – mis oli sel ajal suhteliselt ebapopulaarne otsus. Ei mingeid lapsehoidjaid, ema teadis, et tema ise on kõige parem oma lastele tutvustamaks kunsti ja ooperit ja näitama neile ümbruskonna looduses elunevaid linnu- ja putukaliike ning metsas kasvavaid seeni. Kõik lapsed põdesid järjest läbi leetrid ja tuulerõuged ja mumpsi.

„Kõige kohutavam on ehk skisofreenia - ja mis eristab seda kõige enam muudest ajuhaigustest nagu autism või Alzheimer, mis kipuvad inimese kõige paremini tuvastatavaid isiksuseomadusi lahjendama ja hajutama - see, kui toorelt emotsionaalne see võib olla. Sümptomid ei summuta midagi ja võimendavad kõike...“  lk 14

 

„Pere jaoks on skisofreenia eelkõige kogemus, justkui oleks pere alus püsivalt haige pereliikme suunas kallutatud. Isegi kui skisofreenia on ainult ühel lapsel, muutub kogu selle pere sisemine loogika. Kuid Galvinid polnud tavaline perekond. Aastatel, mil Donald oli esimene, kõige silmatorkavam juhtum, lagunesid vaikselt veel viis Galvini venda. Seal oli Peter, noorim poiss ja mässaja, kes oli maniakaalne ja vägivaldne ning keeldus aastaid igasugusest abist. Ja Matthew, andekas keraamikakunstnik, kes, kui ta polnud veendunud, et ta on Paul McCartney, uskus, et tema tujud kontrollivad ilma. Ja Joseph, haigete poiste kõige leebem ja kombekam variant, kes kuulis tema jaoks sama reaalseid hääli kui elu ise, muust ajast ja kohast. Ja Jim, kaugenenud teine ​​poeg, kes vedas vihast vägikaigast Donaldiga ja jätkas vägivallatsemist oma perekonna kõige kaitsetumate liikmete  - Margareti ja Mary suhtes. Ja lõpuks, Brian, täiuslik Brian, perekonna rokkstaar, kes hoidis sügavaimaid hirme nende kõigi eest saladuses - ja kes vägivalla ühes seletamatus plahvatuses muudab kogu nende elu igaveseks.“ Lk 15

 

Samal ajal oli skisofreenia ravi isegi mitte lapsekingades. Haigetele söödeti kokaiini, mangaani, kastoorõli, süstiti looma verd ja tärpentiniõli ja tehti nn gaasiravi süsinikdioksiidi või kontsentreeritud hapnikuga (kõik puhta looduslik 😟😟😟). 1930ndatel oli standartne ravi insuliinikooma – süstiti insuliini, et kutsuda esile kooma ja arvati, et lühiajalised koomad viivad psühhoosi minema. Edasi tuli lobotoomia - lõigatakse ära ajusagar ja sellega koos ka vaimne haigus. See lõppes tihti kohutavate tagajärgedega.

Ema kasvatuse süü polnud tavapärane arvamus ainult skisofreenia puhul, vaid ka autismi puhul süüdistati nn „külmkapi emasid“, kes ei suutnud oma lastesse piisavalt kiinduda.

Keegi ei taha olla süüdi – aga tuntakse seda tunnet ikkagi. Sestap on emad leidnud tänapäeval väljapääsu, näitamaks näpuga mujale. Näiteks vaktsiinile. 

„Don ja Mimi Galvini ajastu vanemad ei pidanud olema teadlikud skisofrenogeense ema teooriast, et taibata - kui nende lastega on miskit valesti, siis see tekitab kohe küsimusi nende kohta. Mis juhtus nende lastega, kui nad olid nende hoole all? Kes lasi neil selliseks saada? Millised vanemad nad olid? Varasemate aegade õppetunnid olid selged. Kui teie lapsega tundus midagi valesti olevat, siis viimane asi mida teha, on sellest arstile rääkida.“ Lk 55

Ja ka see ei ole tänapäeval kuhugi kadunud. Ning seega on täiesti loomulik, et mõnigi laps jõuab arsti juurde liiga hilja. Võiksin ka öelda, et naturalism ja loomuliku elustiili liikumine toidab eriti seda ideed: kui sa annad lapsele õiget toitu, sünnitad õigesti, paned õiged riided selga, oled naturaalne,mõtled õigeid mõtteid, siis sa elad hästi ja õnnelikult ja tervelt elu lõpuni. Aga võta näpust... Kindlasti on samas palju neid, kes jõuavad liiga vara. Ehk muretsevad iga aevastuse ja komistamise peale ning mõtlevad haiguse sinna, kus pole. Ma ei usu, et kunagi saab olema aeg, kus kõiki asjaolusid on võimalik ette näha ja kõike nn halba vältida. See ei sõltu kunagi ainult indiviidist.

„Don, nagu paljud tema põlvkonna mehed, oli hakanud uskuma, et kui teete kõiki õigeid asju kõikidel õigetel viisidel, siis tuleb hea teie juurde.“

Kuidas siis selles suures peres kõik algab. Mis hetkest on haigus märgatav? Intervjuus mainib noorim tütar, et ema arvates olid esimesed märgid vanuselt teise poja juures. Teismelisea käitumises oli midagi, mis pani ema mõtlema – et selle poisiga on midagi lahti. Midagi, mida ei osanud sõnadesse panna või selgelt formuleerida. Sa tead aga mis täpselt, seda seletada ei suuda. Samuti olevat vanaema märganud sama. Aga teismelise eas toimuvaid muutusi oskavad teismelised päris hästi varjata ja nad ei taha, et nende mõtetest, depressiivsetest madalseisudest keegi teada saaks. Psühhoosi ei pruugi alguses tekkidagi. Tänapäeval on suht leebeid ravimeid, millega saaks algusfaasi edukalt ravida.   

Esimene juhtum meditsiiniraportite järgi on aga vanima poja oma. Tema oli esimene, kes jõudis haiglasse ja kellele määrati ravi.

Donald (vanim poeg) pidi koju lapsehoidjaks jääma, mis talle ei meeldinud. Alguses olid mängud noorematega lõbusad: "Ava suu ja sule silmad ja ma teen sulle suure üllatuse," millele järgnes suutäis vahukoort. Siis mängud muutusid. Donald lõi vendi vastu käsi, otse lihasele, kus see kõige rohkem haiget tegi. Ja siis hakkas ta kaklusi lavastama. Michael Richardi vastu, Richard Josephi vastu. Kaks venda pidi kolmandat kinni hoidma ja kui keegi keeldus, siis "Kui te teda ei löö ja tugevalt ei löö, siis olete järgmine."

Arvestades aega ja elukohta, kasvasid kõik lapsed palju õues viibides, sporti tehes. Nad kõik olid tugevad ja seda enam valusamaks ja tõsisemaks muutusid omavahelised kaklused. Isa kogus nad aeg-ajalt suure laua ümber kokku ja pidas loengut harmooniast:

„Don üritas poisse panna lugema raamatuid, mis võiksid parandada nende isiksust, siluda karedaid servi. The Power of Positive Thinking (Positiivse mõtlemise jõud) oli üks sellistest. Teine oli psühho-küberneetika, Maxwell Maltzi populaarne 1960. aasta eneseabi raamat, mis tutvustas loomingulise visualiseerimise ideed.“ Lk 64

Kui poisid sellest vedu ei võtnud, tõi ta koju poksikindad ja kehtestas reegli – ei mingit võitlust ilma minuta.

„Galvinite kodust sai koht, kus eksisteeris korraga kaks erinevat reaalsust: maadluspaik ja kirikukoor; poiste metsikus ühel pool ja näidisperekond, mida Don ja Mimi uskusid, et neil on.“

Külas käies oli ka teistel keeruline mõista seda avalikkusele loodud ideaalse pere mudelit, kuna poisid kasutasid iga hetke, mil neid ei jälgitud, kõikide reeglite murdmiseks.

Kõige vanem Donald olid koolis edukas sportlane, mängis hästi kitarri, hinded polnud küll kõige paremad, kuid direktor kirjutas: "Ma tahaksin, et kõik poisid oleksid samasugused, kui Don.“ John (kolmas poeg) mängis klarnetit ja klaverit. Brian (neljas poeg) oli üliandekas muusik, mängis vapustavalt Chopini palasid ja suutis iga kuuldud pala kohe järgi mängida. Michael (viies poeg) mängis metsasarve jne, jne.

Nende isa nimetati aasta isaks. Ja varsti pärast seda, kui vanim poeg Donald oli saanud 17 aastaseks, viskas ta ühel õhtul köögipõrandale puruks  hulga nõusid. Isa jättis selle tähelepanuta, nagu ka ema – olid 60ndad, poiss oli teismeline ja lapsed teevad hullemaidki asju.... Donald ise aga teadis, et miski on valesti, ta ei olnud see inimene, kes ta tahtis olla. Kuid ta ei mõistnud, mis temaga toimub ja ta kartis. Tema ja vanuselt järgmise venna vahelised kaklused võtsid aina julmemaid pöördeid. Üks poistest Richard meenutas hiljem, et ta nägi, kuidas Donald jooksis mööda teed Jimile järgi ja lõi ta sellise hooga maha, et  oli raksatust kuulda...

„Ja nii kippus Mimi enamasti nõustuma, kui tema abikaasa ütles seda, mida ta oli alati öelnud, kui lastega oli midagi valesti: et poisse ei tohi nunnutada; et nad peaksid pesast lahkuma, tegema ise oma vigu ja õppima neist, vastutama oma tegude eest, kasvama.“ Lk. 77

1965 aastal oli Donald kolledzis, kui ta lühikeste ajavahemike järel arsti külastas. Põhjusi oli erinevaid: teda oli hammustanud kass, ta kartis suguhaigust, ta oli kogemata selja nihestanud. Järgmisel korral jõudis ta arsti juurde põletushaavadega, mida väitis end olevat kogemata saanud. Kampsun oli olla tuld võtnud. Kuid arst kuulis õige pea, et Donald oli lihtsalt kõndinud lõkkesse. Esimest korda saadeti ta psühhiaatri vastuvõtule.

Üks kolmandik lugu on nüüd räägitud ...

Taimetoitlaste luudest, kaltsiumist ja taimsest "lihast"

Paar kuud tagasi kirjutasin siin blogis korra Oxfordi uuringust (https://paikesetoit.blogspot.com/2020/11/veganite-suurem-luumurdude-arv-epic.html) , mis tõi välja, et erinevate luumurdude puhul on veganitel suurem risk puusaluu murruks (võrreldes omnivooridega). Tahtsin kohe lisada sinna ka selgitused, miks taimetoitlane seda väga kartma ei peaks ja mida selline uuring tähendab, kuid kuna mujal ilmas oli sellele uuringu tulemustele vastukaja pea olematu, siis kadus endalgi huvi seda uuringut üksipulki lahata.

Olematu vastukaja puhul pean silmas seda, et toitumisteadlased ja dieediarstid ei pidanud oluliseks seda isegi kommenteerida. Ainult keto dieedi eestkõnelejad ja netikuulsused hõiskasid vaimustusest. Mõned vihasemad veganid jõrisesid natuke ja oligi kõik.

Paar päeva tagasi saatis Liisa-Indra viite Eesti Arst artiklile. Meil arvata on, võetakse seda tõsisemalt. Võib olla ka mitte. Igal juhul ilmus Eesti Arsti lehel refereeritud artikkel news24.com lehelt. Eesti Arst tõlge lõpeb ainult lausega "Autorite hinnangul ei saa tänapäevaste teadmiste põhjal pidada taimetoitlust tervist soodustavaks harjumuseks." 

Originaal artikkel (kirjutatud Epic Oxfordi uuringu läbiviijatest 3 poolt) lõpeb aga nii: 

Ehk siis on kirjas, et saada kindlamaid andmeid nii lühiajalise, kui pikajalise vegan dieedi kohta, on vaja rohkem infot ja seetõttu tuleb andmeid koguda erinevate vegan dieetide kohta, erinevates riikides ja neid kauem jälgida. 

Kohe kindlasti need 3 Oxfordi teadlast ei ole väitnud ega saagi väitma, et taimetoitlus ei ole tervislik. Teadlased koguvad andmeid, annavad arvamuse, koguvad edasi, muudavad või kinnitavad arvamust ja koguvad edasi ja jne, jne

Tuleb kindlasti märkida, et neid artikleid teatud uuringutest - veganitel parem, veganitel halvem on ilmunud ja ilmub edaspidi, kuid need ei mõjuta riiklike toitumsisoovitusi. USA, Kanada, UK, Austraalia toitumissoovitused ja dieoloogide liidud on oma lehel kirjutanud juba pikka aega, et taimne dieet on sobilik ja tervislik igal eluetapil. Ja seda ei muuda üks uuring. Vastasel juhul tuleks riiklike soovitusi muuta iga nädal. 

Völjavõte näiteks UK dietoloogide assotsiatsiooni lehelt:

Kas Epic Oxfordi uuring oli puhta vale ja veganite kiusuks? Seda kindlasti mitte. Osad taimsed arstid on sellele kunagi laulnud omajagu kiidulaulu - kuna muud uuringu tulemused näitasid veganeid just paremas valguses. Kuigi metodoloogia pole kõige täpsem ja parem. Uus luumurdude uuring tõi esile teatud probleemid (nii uuringus, kui veganite toitumises), millest veganid saavad tegelikult õppida ja oma tervist paremini hoida. Mulle endale sobib hästi, et ka taimetoidu kohta tuleb selliseid uuringuid (sest iga dieedi kohta on posit. ja negat. uuringuid) - sest teadus liigub kogu aeg edasi, kogu aeg on võimalik asju kvaliteetsemalt teha ja toitumisest paremini aru saada. Ja see hoiab kindlasti ära selle, et me hakkaksime vegan dieeti pidama ainuõigeks, 100% tervist garanteerivaks. Igal toitumisviisil on omad nõrgad kohad ja inimestel on terviseprobleeme, mida ainult dieet ei lahenda. 

Ja ei maksa unistadagi omanivoorid 😏 - ka inimeste harjumuspärase toitumise kohta on alati midagi halba leida.

Kuna uuringu vanusele ja kehakaalule tuleb edaspidi vihjeid, siis siinkohal on toodud osalejate andmed:

Aga vaataks siis seda Oxfordi luumurdude uuringut läbi kriitilisemate arvamuste:

NanciS. Guest PhD, RD, CSCS on Ontario dietoloogide kolledžist kraadi saanud dietoloog, diplomeeritud personaaltreener ning NSCA sertifitseeritud tugevuse/liikumisspetsialist ning ta töötab selles valdkonnas erapraksises alates 1996. aastast. Dr Guest on lõpetanud Briti Columbia ülikooli bakalaureusekraadiga põllumajanduses/loomakasvatuses (1995) ja dietoloogias (1999), keskendudes treeningfüsioloogiale / kinesioloogiale, ning on saanud magistrikraadi toitumisteadustes ( 2004), kus ta viis läbi uuringuid söömishäirete, luude tervise ja naissportlaste osas. Ta lõpetas doktorantuuri geenide ja toitainete vastasmõju (nutrigenoomika) mõju kohta sportlikele tulemustele Toronto ülikoolis, kus ta jätkab toitainete ja geenide seose uurimist. Guest kirjutab:

Kas uus uuring tähendab, et #veganitel on luud nõrgad? Ei ❌

Kas uuring tähendab, et vajate liha tervete luude jaoks? Ei ❌

🗣️

Does new study mean #vegans have weak bones? No❌
Does study mean you need meat for healthy bones? No❌

A #thread on #new study:
Vegetarian & vegan diets & risks of total & site-specific fractures: results from the prospective EPIC-Oxford studyhttps://t.co/VajieZZTcv

— Nanci Guest PhD, RD, CSCS (@NanciGuestRDPhD) November 26, 2020

Peamine leid:

Andmed näitasid, et   puusaluu murdumise juhtumeid on veganitel vs lihasööjatel 1000 inimese kohta 10 aasta jooksul, 15 tükki rohkem. Siit ei tule välja, et ainult veganid murravad puusaluid ja omnivoorid on terved, mis terved. Vaid 10 aasta jooksul on tuhande vegani kohta 15 murdu rohkem.

Pane tähele ka seda, et Oxfordi uuringus vaadeldi erinevaid luumurde ja ainult puusaluu osas oli veganite näit veidi kõrgem. St omakorda, et omnivoorid murravad teisi luid veganitest enam.

👀👀👀Võtke arvesse: inimesed osalesid uuringus ajavahemikul 1993-2001, viimane dieedi hindamine toimus 2010

Miks see oluline on:

1. 10-15-20 aastat tagasi vs täna olid palju kehvemad teadmised veganlusest 

2. oli vähem teadlikkust valkude, RT/lihaste ja luude tervisest

3. #Taimsest valgust (proteiinist) tooted olid turul haruldased

Veganite suurenenud luumurdude põhjuste oluline väide: "Mõned murrud, eriti puusaluu omad, võivad samuti olla rohkem seotud osteoporoosi kui luumurdudega mõnes teises kohas, mis võivad olla tingitud õnnetusjuhtumitest. Selles uuringus ei eristatud luude haprust ja traumaga saadud luumurde. St murdude põhjuste kohta andmed  saadaval ei ole.

Tulemusi mõjutavad tegurid:

1. Kõrgem BMI (eesti keeles KMI - kehamassiindeks) = kõrgem BMD (luutihedus)

2. Madalam BMI (normaalne KMI  on kaitse raskemate haiguste vastu: #diabeet #kardiovaskulaarsed haigused  # vähk) ja on alati olnud ka osteoporoosi ja luumurdude riskifaktor. Luu tugevus / BMD on “kergematel” inimestel madalam, kuna raskusjõud ei ladesta nii palju luumineraali kui raskematel inimestel

3. Uuringus osalenutest oli alakaalus 24% veganeid   vs 8% lihasööjaid

4. ülekaalus oli 14% veganeid vs 37% lihasööjatest

5. Pea 28% alakaalulistest naistest oli söömishäirega ❗❗❗. Näis, et ei analüüsitud ka amenorröa osa (kuigi andmeid koguti). Kuna sel juhul on nõrgad luud ootuspärane tulem.

Vaatamata KMI korrigeerimisele: 49 luumurru juhtumit kokku - me ei tea, kui palju oli õnnetusi (traumasid) võrreldes nõrkade luudega tüüpilistes murdekohtades (randme/puusa piirkonnas) või hormoonide, söömishäirete jms stressimurdude tõttu (pidage meeles, et 28% naisveganeid oli alakaalulisi ).

Samas oli ainsaks oluliseks murekohaks puusaluumurrud. Nii et kogu uuringu tulemuseks on 14 veganit, kellel on puusaluumurrud - see on VÄGA väike arv inimesi, et rajada sellele ulatuslik üldistus, et veganid murravad luid kergemini. Me ei tea nende 14 vegani osas üksikasju.

5. Kõrgem BMI (KMI) lihasööjate osas ei ole hea, kuid tõenäoliselt kaitstakse on puusaluu rohkem kaitstud -- keharasva polster ☝

-Rasvarakkudest pärinev suurem östrogeen (on kasulik BMD-le (luutihedusele). Meenutage ülalmärgitud menstruaaltsükli puudumist = vähene östrogeen = nõrgemad luud

Raskem / lihaselisem kaitseb luid: veganitele oluline silmas pidada ☝☝☝

6. Pariteediasuhe suurema BMD-ga: 75% lihasööjatel naistel oli 1 või enam last vs 34% veganitest naistel

7. Veganitel oli madalaim lisandite kasutamine - oluline punkt:  15-20 aastat tagasi oli kriitiline kasutada lisandit puudujäägi korral, samas on täna saadaval rikastatud taimsed toiduvalikud.

Kokkuvõte

Jah, veganid = suurem riskiga, kuid .. Selles uuringus olevad veganid EI OLE tänapäeva veganite esindajad. Minu varasemad uuringud olid luu/stressimurrud ja see pole ainult veganprobleem, vaid üldine optimaalse dieedi, sobiva treeningu (liiga vähe/liiga palju on problemaatiline) kui ka elustiili probleem, nii et:

Kaks rühma on KÕRGE RISKIGA ☝☝☝

1. Istuv elustiil + vale toitumine = nõrgemad luud

2. Liigne treenimine, mensese puudumine, väga piiratud söömine = nõrgemad luud

3. Kaaluta koormus ei ole nii kasulik (jalgrattasõit, ujumine)

Üldiselt olen nõus, et veganitel on suurem risk, kuid selleks on lihtne lahendus:

Arvestades, et luumass vananedes väheneb, on oluline tegeleda luude tervist edendavate eluviisidega. Püüdke kaasata raskustega harjutusi enamikul nädalapäevadel, näiteks jõukõnd, jooksmine või meeskonnaspordis osalemine. Vastupanuharjutusi 3 või enam päeva nädalas.

Oma kehakaalu või raskuste kasutamine võib samuti aidata teie luid tugevdada. Igapäevased tegevused nagu trepist üles jooksmine, raskete toidukaupade tassimine ja aiatööd aitavad samuti luude tervist parandada. Luu optimaalse tervise tagamiseks on oluline ka piisav valgu-, kaltsiumi- ja vit D-tarbimine.

Kolm peamist nõuannet veganitele:

1. Tõstke raskusi

2. Tarbi rohkem kaltsiumi

3. Tarbi rohkem valku (võib-olla rohkem kcal)

4. Naised: hoidke menstruatsioonil silm peal

Kaltsiumirikkad toidud:

1. Rohelised lehtköögiviljad, näiteks lehtkapsas jms

2. Sojapõhised tooted, näiteks kaltsiumsulfaadiga valmistatud tofu

3. Kaunviljad nagu edamame, kikerherned, valged oad

4. Kaltsiumiga rikastatud taimepiimad / jogurtid

5. Kaltsiumiga rikastatud hommikuhelbed

6. Seesamiseemned või Tahini, pähklid, eriti mandlid

Erinevat tüüpi vastupanutreeningud hõlmavad järgmist:

1. vabaraskused - klassikalised jõutreeningu vahendid, nagu hantlid, kangid, kettlebellid

2. ravipallid või liivakotid - raskusega pallid või kotid

3. raskusmasinad  - raskustega trenažöörid

4. vastupanu treeninglindid - nagu hiiglaslikud kummilindid - need pakuvad venitamisel vastupanu. Need on kaasaskantavad ja neid saab kohandada enamiku treeningute jaoks. Lindid tagavad kogu liikumise vältel pideva takistuse

5. vedrustusvarustus - treeningvahend, mis kasutab erinevate harjutuste sooritamiseks gravitatsiooni ja kasutaja kehakaalu

teie enda kehakaal - saab kasutada kükitamiseks, surumiseks ja lõuatõmbamiseks.

6. Oma kehakaalu kasutamine on mugav, eriti pandeemia ajal!

Pidage meeles, et saate olla vegan ja saavutada KÕIKE.

MD Michael Albert - ülekaalu ja ennetusmeditsiini alal tegutsev arst märkis:

"Veganid, kelle BMI on alla 22,5 on suurema riskiga luumurdude osas. See risk kaob, kui BMI on suurem, kui 22,5.

 

It appears that vegans with low BMI (<22.5) are at increased risk for 🦴fractures. The effect disappears with BMI >22.5.

Do these people not work out (lack proper anabolic stimulus for their bones) or are they malnourished (lacking dietary minerals or cofactors)? H/t @AviBittMD https://t.co/YY1FrlJymc pic.twitter.com/d1qWDsyfEP

— Michael "Mike" Albert, MD (@MichaelAlbertMD) November 27, 2020

Hästi pikalt ja põhjalikult selgitab Oxfordi uuringu lahti ka Avi Bitterman MD, tuues välja, et luumurdude puhul tuleb kindlasti vaadata BMI (kehamassiindeks), Ca ja D vitamiini, osaleja sugu ja naiste puhul - kas tegemist on menopausi eelse või järgse osalejaga.

Postituse pealkiri mainib ka taimset liha - kuid see vist enam siia eriti ei mahu. Allolev link viib Michigani Ülikooli 46 lk uurimusele taimsetest lihadest (Beyond Burger - BB), nende valgusisaldusest ja keskkonnamõjust. Valgusisaldus on taimsel lihal sama, mis loomalihal. Taimne ei sisalda kolesterooli ja selle keskkonnamõju on palju, palju väiksem.

http://css.umich.edu/sites/default/files/publication/CSS18-10.pdf

Vihjati ju ka Eesti Arst artiklis, et sellised taimsed töödeldud toidud on alles vähe aega turul olnud, ei tea, kuidas need inimestele mõjuvad. Mina ka ei tea. Teab, et ka lihatooted: viinerid, igatpidi värvilised singid ja vorstid ei ole ka just väga kaua turul olnud. Ja kuigi neis ei soovitata palju süüa, ei näe, et lettidel oleks vähenemist toimunud. Kui vahet ei ole - tee eetilisem ja keskkonda vähem kahjustav valik:

Alloleval pildil on Loomaliha tootmise ja tarbijani jõudmise protsess. Punase joonega on ümbritsetud BB oma.

Allpool on sinisega loomaliha ja punasega BB mõju:

https://www.theveganrd.com/vegan-nutrition-101/vegan-nutrition-primers/calcium-a-vegan-nutrition-primer/

Uus uuring vahemere dieedi ja vähese rasvasisaldusega vegan dieedi kohta

Uus kontrollitud randomiseeritud uuring madala rasvasisaldusega vegan dieedi ja vahemere dieedi võrdlusest avaldati 05. veebruaril. Uuring on vaba ligipääsuga, nii et antud hetkel saavad kõik lugeda.

KOKKUVÕTTEKS:

Madala rasvasisaldusega taimne dieet vähendas Vahemere dieediga võrreldes kehakaalu, rasvamassi ja vistseraalset rasva (siseelundite ümber olevat), suurendas insuliinitundlikkust ja parandas vere lipiide.

Vererõhk langes mõlemal dieedil, rohkem Vahemere dieedil.

Kaalulanguse tulemused on tõenäoliselt tingitud vähenenud kaloraažist vegan dieedis (-500 cal)

LDL-i tulemused vähem küllastunud rasvade tarbimise tõttu uuringu vegan dieedis.

UURINGUST:

Osalejad määrati juhuslikult 1: 1 suhtega kahte rühma. 1. rühm pidi alustama Vahemere dieeti ja 2. rühm pidi alustama madala rasvasisaldusega vegan dieeti, mõlemat 16 nädalat.

Vahemere dieet järgis PREDIMED-protokolli (4). Osalejatel paluti tarbida ≥ 2 portsjonit köögivilja päevas  , ≥2-3 värsket puuvilja päevas  , ≥3 portsjonit kaunvilja nädalas, ≥3 portsjonit kala või koorikloomi nädalas ja ≥3 portsjonit pähkleid või seemneid nädalas. Soovitati valida punase liha asemel valge liha (nähtav rasv eemaldatud). Osalejatel paluti piirata või menüüst välja jätta koor, või, margariin, töödeldud lihatooted, magustatud joogid, saiakesed ja töödeldud suupisted. Pähkleid, mune, kala ja koorikloomi, madala rasvasisaldusega juustu, tumedat šokolaadi (kakaod ≥50%) ja täisteratooteid võiks tarbida ad libitum (soovi kohaselt). Sink, punane liha ja rasvased juustud piirdusid ≤1 portsjoniga nädalas. Osalejatel paluti toidu valmistamisel kasutada muude rasvade või õlide asemel ekstra neitsioliiviõli, kasutades 50 g päevas tavapärase toidukoguse osana (mitte lisaks).

Madala rasvasisaldusega vegan toitumine (~ 75% süsivesikute, 15% valgu ja 10% rasva energiast) koosnes köögiviljadest, teraviljadest, kaunviljadest ja puuviljadest. Osalejatel kästi hoiduda loomsetest saadustest ja lisatud rasvadest. Toitu ei pakutud. Uuringu veganfaasis lisati vitamiini B12 (500 ug / päevas).

Mõlema dieedi puhul ei seatud energia tarbimisele mingeid piiranguid. Alkohoolsed joogid piirdusid naistel ühe ja meestel kahega päevas. Kõigil uuringus osalejatel paluti mitte muuta oma liikumisharjumusi ja jätkata juba olemasolevaid raviskeeme uuringu kestel, välja arvatud juhul, kui nende isiklikud arstid on seda muutnud.

Osalejatel paluti osaleda iganädalastel tundidel, mis olid ühesuguse intensiivsusega, kuid nende dieedile vastava sisuga. Klassides käsitleti toidu valmistamist, määratud dieedi säilitamist reisides või restoranides einestades ning mitmesuguseid terviseteemasid, mida juhatasid registreeritud dietoloogid, arstid või muud spetsialistid, kellel oli vastavate dieetide osas kogemus.

Osalejate kaalulangust näeb siit: 

Tabelis2 (seda tabelit vaata uuringust, liiga mahukas, et seda siia tõsta) toodud uuringu analüüsi põhjal vähenes energiatarbimine veganieedil 500 kcal päevas (p <0,001), kuid Vahemere dieedil see oluliselt ei muutunud. Rasvast tarbitud energia protsent vähenes vegandieedil (p <0,001), kuid Vahemere dieedil suurenes (p <0,001), peamiselt monoküllastumata rasvade tarbimise suurenemise tõttu (p <0,001). Süsivesikutest saadav energia suurenes vegantoidul (p <0,001) ja Vahemere dieedil vähenes (p <0,001). Kiudainete tarbimine suurenes mõlemal dieedil, kuid rohkem vegan dieedil (p <0,001). Raviefekt oli kõigi uuritud toidutegurite puhul ( välja arvatud alkoholi tarbimine) statistiliselt väga oluline.

Vegandieedi osas näitasid viimased 3-päevased toitumisandmed, et 42/52 osalejat (81%) väitsid, et väldivad kõiki loomseid saadusi, 49/52 osalejat (94%) tarbis pidevalt alla 50 mg kolesterooli päevas ja 46/52 ( 86%) tarbis rasvast vähem kui 25% ja küllastunud rasvast vähem kui 5% energiat. Vahemere dieedil tarbis 38/52 (73%) päevas 2 või enam portsjonit köögivilju ja 49/52 osalejat (94%) tarbis peamise kulinaarrasvana oliiviõli.