Kes armastab tänase ilmaga aias taimede vahel ringi sebida?
Kahjuks see ei ole Sille. Need on minu aia teod. Tuttav hakkas vaidelma, et teod selllise ilmaga ringi ei lase. Tema teod mitte aga minu omad on iga ilmaga harjunud:
Sestap ma lihtsalt sulen silmad selle hävingu ees ja loen edasi H. Pontzeri raamatut "Burn" (vaata eelmisi postitusi)...
Kui
me võtame ette tabelid erinevate sporditegevustega, tundub asi lihtne. Kõige
tavalisem matemaatika – arvuta oma BMR (põhiainevahetus), liida juurde päevaste
tegevuste kolaorid. Kuigi nii seda ongi tehtud, on tulemus täiesti vale.
Vale
seetõttu, et inimkeha ei ole lihtsalt masin. Meie ainevahetus on äärmiselt
dünaamiline, pika aja jooksul välja arenenud. Päeva kalorikulu ei ole lihtsalt mingite
osade summa.
Teadus on arenenud sel suunal visalt. Me oskame hästi mõõta erinevate tegevuste või toitude kaloraaži. Sellega algas töö juba 1900ndate alguses. Kuid keegi pole siiani mõõtnud inimese päevas kulutatud kaloraaži summat. Ja seda lihtsalt seetõttu, et seda ei osatud teha. Mõõdeti BMR kaloreid. Samas teadsid kõik, et BMR kalorid on ainult osa päevasest kulust. Kui aga midagi ei osata teha, siis hakatakse oletama. WHO toitumisteadlased, võttes aluseks laboris tuvastatud erinevate füüsiliste liikumiste kaloraaži, panid kokku nn päevase raamistiku. Kõigepealt arvutatakse vastavalt isiku soole, vanusele, kasvule ja kaalule vastav BMR, seejärel vaadatakse, mida inimene päev läbi teeb: palju magab, palju ja kuidas liigub jne. Nii leitakse PAR (physical activity ratio ehk füüsilise aktiivsuse koefitsent), midagi MET sarnast (MET osas vaata varasemaid postitusi). Näiteks, kui inimene magab 12 tundi (1 PAR) ja teeb 12 tundi kergeid majapidamistöid (2.0 PAR), siis keskmine kulu ööpäevas tuleb 1,5 PAR ehk poolteist BMR. Korruta see 1,5 oma BMR tasemega ja saad päevase kalorikulu. Sellist meetodit, mis kasutusel tänagi, võime nimetada tehasemeetodiks. Seda kasutab jätkuvalt WHO ja ka kõik teised sh Eesti Toitumisinstituudi toitumisprogramm. Ehk neid järgides võid hästi kaalust juurde võtta.
Meie TAI programm on iseenesest väga hea, eelmisel kevadel lisasin huvi pärast menüü koostisele ka need aktiivsused: kaevamised, rattasõidud, kõndimised, aiatööd jms. Vastuseks sain muljetavaldava päevakaloraaži. Minu telefoni terviseprogramm ütleb mulle 10 km rattasõidu lõppedes, palju ma kulutasin ja mitu grillkanakoiba ma süüa võin. 😃 Kahjuks (mitte koiva, vaid kaloraaži pärast) on see lihtsalt ekslik.
Aastakümneid
peale sellise tehasemeetodi väljatöötamist on see täna jäänud selleks, mis ta
on – heaks oletuseks.
Samas
on see nii laialdaselt kasutuses – iga toitumisspetsialist ja arst õpib seda
koolis ning sellised arvutused võib lihtsalt leida igast kaalulangetamise
programmist.
Midagi taolist:
Kahjuks
ei ole see nii lihtne, vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Asi on selles, et
teie päevase füüsilise liikumise tase ei oma peaaegu mingit mõju päeva jooksul
kulutatud kaloritele.
Veel
üks suur viga, mida kalorite päevanormide arvutamisel tehti: kui me tahame teada, kui palju inimesed päevas
söövad, siis lihtsalt küsime neilt! Tundub hästi mõistlik (te ju kindlasti
mäletate, mida eile sõite, eks ole 😜). Ja nii saab väheste pingutustega koguda
andmeid miljonitelt inimestelt. Muidu pole ideel nagu vigagi aga see taandub
inimese aususele ja eneseteadlikkusele. Nii tuli välja, et inimestel on
kohutavalt halb mälu selles osas, mida nad sõid. Ehk kui te annate inimesele
küsitluslehe nende dieedi kohta, siis vastused ei ole tõsiseltvõetavad. See on
sama hea, kui küsida inimestelt, kas neil on olnud mõne Hollywoodi staari
suhtes patuseid mõteid – väga palju jäetakse välja ütlemata.
Hiljutises
uuringus 324 mehe ja naisega 5 riigist selgus, et 29% osas jäeti tegelikult
söödud toit raporteerimata. Ehk praktiliselt jäeti teavitamata tervelt üks
söögikord. Sestap on kasutud sellised toitumisuuringud, kus inimestel palutakse
saata vastused küsimustele.
1990
aastal tegi FDA, toetudes inimeste küsitlusele, toitumisprogrammi. Küsitluste
järgi raporteerisid naised toidu söömist 1600-2200 kcal päevas ja mehed
2000-3000 kcal päevas. See tegi inimeste keskmiseks kuskil 2000-2500 kcal
vahel. Et mitte ergutada inimesi liialt sööma, ümmardati päevaseks
kalorivajaduseks 2000 kcal. Ja see number kinnistus igal pool. Et nüüd te
teate, kuidas selline number tekkis, kui mõtlete, et inimese päevane
kalorivajadus on ca 2000 kcal.
Tänaste
uuringusuundade mõistmiseks tuleks minna tagasi 1940ndate juurde, mil toitumisteadlane
Nathan Lifson alustas oma uuringuid. See algab asjaolust, et meie keha on üks
suur bassein (65% kehast on vesi) või õigemini järv, omades sisse- ja
väljavoolu. Kõikvõimalike keerukamate biokeemiliste liikumiste huvline saab
raamatust täpsemalt lugeda. Oluline on siin arusaam, et vesinik lahkub kehast
ainult koos veega, hapnik aga nii veega, kui ka CO2 koostises (ja ainevahetust
saab mõõta hapnik sisse/CO2 välja). Sellega jõuti kahekordselt
märgistatud veeni (doubly
labelled water) – selle kohta saab samuti hästi põhjalikult lugeda
raamatust. See on efektiivne, kuid väga kallis meetod, nii et igapäevaselt
tavalised toitumisnõustajad seda kasutada ei saa.
Kui palju kaloreid siis päevas kulub? See oleneb ... aga mitte nendest
faktoritest, mida me tavaliselt arvame.
Esimene ja kõige suurem päevase kaloraažihulga määraja on keha suurus.
Suurmad inimsed on tehtud rohkematest rakkudest ja rohkem rakke vajab rohkem
energiat. Eelnevalt sai kirjutatud, kui palju tarbivad kaloreid erinevad
organid. Rasvkude tarbib väga vähe energiat võrreldes lihastega. Ja kuna
naistel on rasvkoe hulk suurem, siis naised põletavad päevas vähem kaloreid.
Kahekordselt
märgistatud vee meetodiga uuriti paljude erinevate inimeste ainevahetust alates
lastest vanuriteni, saledatest ülekaalulisteni. 63,5 kg (140 naela) kaaluv naine
kulutab ca 2300 kcal päevas, 72,5 kg kaaluv mees ca 3000 kcal päevas. Laste
kehad põletavad rohkem kaloreid, kui täiskasvanute omad. Iga lapsekeha kilo
põletab ca 70 kcal päevas. See number väheneb konstantselt lapse kasvades ja
kuskil 20 aastates põletab inimkeha kilo ca 30 kcal päevas.
Samas ei saa võrrelda oma kehakaalu kilole kuluvat energiat kellegi teise samas kaalus olevaga, kuna päris nii need asjad ei tööta. Väiksemad kasvu inimessd põletavad kaloreid rohkem, kui suurt kasvu inimesed. Niimoodi lihtalt toimib bioloogia .
Ja
on väga palju variatsioone ainevahetuse kiiruses, isegi siis, kui me arvestame
keha suurust ja sugu. See võib kergesti olla paarsada kalorit üles või
allapoole. Jutud „kiirest“ ja „aeglasest“ ainevahetusest ei ole kuulujutud,
selline on reaalsus.
Kõik
päeva osakesed: aktiivsus, immuunsus, kasv ja puhkus suhestuvad üksteisega ja
mõjutavad üksteist dünaamilisel ja komplekssel moel. Päevane energiakulu ei ole
tema osade summa.
Liikide,
indiviidide, populatsioonide vahel esineb tohutu ainevahetuse mitmekesisus.
Miks inimesed põletavad 2500-3000 kalorit, miks mõned kulutavad oma suurusest
hoolimata vähem ja mõned rohkem? Kuidas ainevahetus mõjutab tervist ja eluea
pikkust? Ja kuidas meie elustiil, igapäevane rutiin ja aktiivsus mõjutab
ainevahetust ja energiakulu?
Ja
jõuangi peatükini: Kuidas inimestest arenesid kõige kenamad, vormisolevamad ja
rasvasemad ahvid. 😂😂😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar