Dementsus ja Alzheimer
Hiljem
alanud menopaus (pikem kokkupuude östrogeeniga) annab madalaima dementsuse
riski ja varaem alanud menopaus (enne 45 eluaastat) on suurima riskiga.
Peale
östrogeeni mõjutavad dementsust ja Alzheimeri tõbe dieet, vähene liikumine,
suitsetamine, kõrge vererõhk ja diabeet (viimased kaks mõjuvad negatiivselt aju
verevoolule).
Kõige
sagedasem dementsuse põhjuste seast on Alzheimeri tõbi.
Dementsus on mälu, vaimsete võimete ja
igapäevategevustega toimetuleku süvenev halvenemine määrani, kus inimene vajab
kõrvalist abi.
Alzheimeri tõbi on närvisüsteemi
krooniline haigus, mida esmakordselt
kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer. Tema järgi on haigus oma nime saanud.
Haigus põhjustab aeglast närvirakkude kahjustumist ja aju kärbumist. Haiguse
tõttu halvenevad järk-järgult mälu ja vaimsed võimed ning igapäevaste
tegevustega toimetulek. Seoses
rahvastiku vananemisega kasvab Alzheimeri tõppe haigestumise sagedus.
Seetõttu on oluline ühiskonna teadlikkust sellest haigusest suurendada.
Alzheimeri tõve ravi aeglustab haiguse kulgu, mistõttu on oluline võimalikult
varakult arstile pöörduda.
Teised
dementsuse põhjused on näiteks korduvad peaaju vereringe häired (vaskulaarne
dementsus), aju otsmiku- ja oimusagara degeneratsioon (frontotemporaalne
dementsus) ja kaua kestnud Parkinsoni tõbi. Mõnikord põhjustab vaimsete võimete
langust raske neeru- või maksapuudulikkus, kilpnäärme alatalitlus, peaaju
kasvaja või ajutrauma. Kui arstil tekib mäluhäirega inimese läbivaatamisel
kahtlus eelnimetatud haiguste suhtes, saab ta teha vajalikud testid ja uuringud
nende haiguste välistamiseks.
Alzheimeri
tõve diagnoosi ei saa kindlaks teha vereanalüüsiga. Ajumahu vähenemist võib
näha peaaju uuringul.
Dementsuse diagnoosi ajaliseks kriteeriumiks peetakse
sümptomite ja kaebuste esinemist vähemalt kuue
kuu jooksul. Klassikalised neurodegeneratiivsed dementsuse vormid, nagu
eelmainitud Alzheimeri tõbi, võivad alata sedavõrd hiilivalt, et haiguse
algstaadiumis ei märka probleemi ei haige ise ega ka tema lähedased. Näiteks
võib kognitiivsete võimete languse algfaasis hakata inimene minetama mitte
ainult mälestusi ja teadmisi, aga ka igapäevaelus olulisi oskusi, nagu
toiduvalmistamine, rahaasjade ajamine jms. Seda peetakse aga sageli loomuliku
vananemise ilminguks. Nii ei jõuta arstile (dementsuse diagnoosi saavad
püstitada nii psühhiaater kui ka neuroloog, kuid alustada tuleks perearsti
külastusest) enamasti enne, kui dementsel isikul on juba välja kujunenud
tõsisemad psühhiaatrilised, käitumuslikud ja une-ärkvelolekutsükli häired, nagu
näiteks öine ekslemine, kahtlustav või agressiivne käitumine, meelepetted jms.
Kuidas
mõjutab neid seisundeid hormoonravi?
Menopausi hormoonravi, kui sellega
alustatakse 60 eluaastates või 10
aastat peale viimast mensest, suurendab
riski.
Hormoonraviga
varem alustanud naiste uuringud ei ole
näidanud hormoonravi olulist mõju
demnetsuse/Alzheimeri tõve osas.
Kuidas seksiga?
Gunter
kirjutab:
„Seksi üle arutlemine on keeruline; MEID pommitatakse pidevalt piltidega, mis ütlevad meile, et meie elu peaks olema seotud seksiga. Seks! Ja veel seksi! Ja vähe on ebanormaalne. Kuid uuringud näitavad, et on suur vahe selles osas, mida inimesed ütlevad, et nad soovivad (palju seksi! Ja rohkem!) ning selle vahel, mis toimub tegelikult (kord nädalas, abielus inimestel veidi rohkem).“
Miks inimesed (kellel on partner), kes võiksid rohkem seksida, ei tee seda? See on komplitseeritud, osad inimesed ei ole seksuaalselt head suhtlejad, osad tunnevad sotsiaalset survet, mis paneb nad ütlema (ka uuringu küsitlustes), et seks on kõige olulisem asi. Uuringutes küsimustele ebaõigesti vastamist juhtub ja seda seetõttu, et paljusid asju on ka iseendale raske tunnistada.
Ka ravimitööstus (miks mitte lisada siia
ka alternatiivravitööstus) ning paljud arstid (terapeudid) tahavad, et naised
arvaksid – iharuse puudumine on medistsiiniline seisund. Gunter märgib, et paljude naiste normaalne vajadus seksi
järele on muudetud haiguseks ja neid on pandud uskuma, et seda on vaja
medikamentidega ravida.
Kui turule tuli flibanserin - naistele mõeldud seksirohi, siis
ravimifirma reklaamis seda jõuliselt, märkides, et 43% naistest on probleeme
iha puudumisega. Gunter leiab, et selline number on äärmiselt ülepaisutatud ja
tema kogemus günekoloogina näitab, et tegelik
arv mahub 7-10% piiridesse:
„Naiste tegelik seksuaalsus on muudetud patriarhaalse stsenaariumi teenimiseks ja allutatud ravimitele farmaatsiatööstuse toetamiseks. Meditsiiniline mudel ei toimi hästi, sest põhjused, miks inimesed seksivad, on keerulised, erinevad, individuaalsed ja mõjutatud mitmest tegurist. Vähest iha seksi järele ei saa kasutada kui mingit meditsiinilist mudelit nagu nt apenditsiiti (pimesoolepõletikku).“
„Iha võib tähendada aktiivset soovi osaleda seksuaalses tegevuses või tähendab see olla vastuvõtlik füüsilisele tegevusele. Spontaanse iha puudumine pole meditsiiniline seisund. Traditsiooniline seksile reageerimise mudel algab spontaansest ihast, mis viib erutuse ja seejärel orgasmini. Nagu paljud asjad elus ja meditsiinis, põhines see peamiselt meeste seksuaalsel regaeeringul. Kuid on teada, et selline mudel ei toimi paljude naiste ja ka osade meeste jaoks. Siin on hea võimalus märkida, et patriarhaarsus kahjustab nii naisi kui ka mehi, kuna mehi, kes „ei mõtle kogu aeg seksist ja ei ole kogu aeg valmis“ nähakse „vähemate“ meestena, kuigi tegelikult nad jälgivad lihtsalt seda, mis töötab nende jaoks.“
Bassoni mudel
2001. aastal avaldas kliiniline seksiterapeut dr Rosemary Basson oma patsientide õhutusel skeemi, mida ta oli oma loengutes kasutanud. Diagramm näitas suhteliselt uut seksuaalse huvi mudelit, mida nimetatakse "reageerivaks ihaks" st aeglasemaks versiooniks, mis rõhutas paljusid tegureid, mis aitavad meil leida õige meeleolu. Erinevalt ihast kui spontaansest ajendist, mis meis järsku välja lööb - „mul on kohe vaja“ tung, mis on tuttav kirglikest Hollywoodi filmistseenidest - oli Basson aastakümnete jooksul märganud, et tema naispatsientidel, kes on pikaajalistes suhetes, kulub sageli ülessoojenemiseks veidi aega. Ehkki see oli konsensuslik (nad olid tõepoolest huvitatud partneriga aeglaselt seksi alustamisest), ei tundnud nad füüsilist, sensuaalset soovi enne, kui käimas oli mõni piisavalt meeldiv erootiline kõnelus, kallistamine, puudutamine või isegi fantaseerimine.
Iha ei ole alati spontaanne ega ka ainus
põhjus seksiks. Bassoni
mudel tunnistab, et iha võib olla reageeriv või spontaanne ja et see võib
tulla kas enne või pärast erutust. See mudel tunnistab, et orgasm võib küll
kaasa aidata rahulolule, kuid pole selleks vajalik ning et suhetegurid võivad
mõjutada inimese tahet ja võimet seksis osaleda. Bassoni ringmudeli teine
ainulaadne aspekt on see, et inimene saab tsüklisse siseneda mitmes erinevas punktis.
Mõistmine,
miks inimesed seksivad
Mis paneb kedagi seksima? Inimestel on erinevad motivatsioonid - ühed on ilmsed, teised ootamatud. Sageli seksivad inimesed laialt tuntud põhjustel: emotsionaalse läheduse tundmiseks, atraktiivsuse tõttu, füüsilise naudingu saamiseks ja armastuse avaldamiseks. Neid nimetatakse lähenemismotivatsioonideks. Nad keskenduvad positiivsetele tunnetele ja soovidele nagu kiindumus ja nauding.
Kõik seksimotivatsioonid pole siiski positiivsed. On ka vältimismotivatsioone, mida iseloomustab soov midagi peatada või ära hoida. Inimene võib valida seksuaalse tegevuse, näiteks takistamaks partneril suhtest lahkuda või hirmust, et teda ei armastata.
Seksuaalsete
stiimulite teadvustamine
Teatud stiimulid võivad kellegi nö sisse
lülitada - see tähendab suurendada huvi seksimise vastu. Seksuaalne stiimul
võib ilmneda partneri suudluse või puudutusena. See võib olla midagi visuaalset
või võib-olla lõhn või heli. Sõltumata nende vormist algatavad need stiimulid
seksuaalse erutuse, kui kõik muud tingimused on täidetud, sealhulgas soov
seksida ja tahtmine sellega edasi minna. Teisisõnu, inimestel on igasuguseid
erinevaid lüliteid, kuid ainult sisselülitamisest ei piisa seksiks.
Bassoni sõnul võivad seksuaalse kohtumise kontekst ja inimese meeleseisund olla seksuaalse reageerimise tsükli kõige olulisemad osad. Kontekst viitab praegusele olukorrale või keskkonnale, kus seks võiks toimuda.
Valdav on suhte kontekst: näiteks suhe, mida iseloomustavad usaldus, emotsionaalne seos ja flirtiv mängulisus, suurendab tõenäolisemalt inimese seksuaalse reaktsiooni tugevust, mitte suhe, mis on sassis ja täis pahameelt, põlgust ja konflikte.
Ka inimese mõtteviis on oluline. Inimese mõtteviis hõlmab kõiki nende sisemisi psühholoogilisi protsesse, nagu emotsioonid, mõtted ja veendumused. Kui inimene tunneb end rahulikult, enesekindlalt, atraktiivselt ja turvaliselt, on tal suurem tõenäosus erutuda ja soovida seksi kui siis, kui ta tunneb end ärevana, ebameeldivana või tajub ohtu. Mõju avaldavad ka seksuaalsed skriptid - see, mida arvatakse, kuidas seks välja näeb või peaks välja nägema. Kui kellelgi on seksi suhtes eriti negatiivne seisukoht, võib see inimene tunda end suletuna ja ta läheneb seksile vähem.
Isiku
seksuaalset reageeringut saab tsükli igas etapis süüdata
Kõik seksuaalsed kohtumised ei alga spontaansest seksuaalsest soovist. On tavaline, et partnerid tunnevad soovi erinevatel aegadel, eriti pikaajalistes suhetes. Kui aga keegi on avatud ja valmis - ning tal on võime jääda tähelepanelikuks ja kaasatuks - tunnevad nad tõenäoliselt soovi sobivate seksuaalsete stiimulite ja kontekstiga.
Meeldiv seksuaalne kogemus - millega orgasm
võib kaasneda või mitte kaasneda - julgustab tavaliselt inimese tahet seksiga tulevikus
tegeleda. Teisest küljest võib negatiivsete kogemuste muster üleüldiselt vähendada
inimese huvi seksi vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar