Naise tervis vol 58 - menopausi toidulisandid/2

 

Heaolutööstus nopib ka vanadest tehnikatest välja need, mis tunduvad meeldivad ja teised jäetakse kõrvale. Samuti muudetakse tehnika sisu: vanas Kreekas oli kasutusel tupe suitsutamine, tänased heaolu müüjad on selle muutnud tupe (vagiina) aurutamiseks.

Üsna paljud vanadest retseptidest olid ka üsna jäledad: kutsikas või koer, kelle sisikond oli välja roogitud, täideti taimedega ja seda põletati, et saada suitsust auru.

Osad koostisosad iidsetes retseptides olid väga kallid aga võib olla teadsid juba meie esivanemad, et kallim aines tekitab parema platseebo.

Lääne meditsiinis oli kuni 1900deteni usukumus, et mensese puudumine on ohtlik seisund, mille vastu kasutati aadrilaskmist ja oksendamist esile kutsuvaid preparaate. Oletati ka, et naised on liiga kuumad, sestap kasutati higistamistehnikaid.

Vanas Hiinas ei peetud menopausi vanast east eraldiseisvaks sümptomiks ja seetõttu ei kohaldatud sellele ka eraldi ravi (A Flourishing Yin: Gender in China’s Medical History: 960–1665). Kõik esilekerkinud menopausi retseptid pärinevad alles 19 sajandist – nii et mitte väga iidsetelt esiemadelt.

Gunter kirjutab, et palju on küsitud, kas äkki vanasti teati östrogeene mõjutatavaid taimi, mis aitasid sümptomite puhul. Tänased parimad fütoöstrogeeni lisandid on parimal juhul vaid teatud määrani efektiivsed ja need sisaldavad palju enam aktiivseid komponente, kui iidsel ajal võimalik oli.

Gunter peab võimalikuks, et võidi kasutada ainest, milles seente toodetud mükotoksiin mõjutas östrogeeni. Kuid sellisel juhul ei olnud taimesegu efektiivsus see mis ravis, vaid selle saastatus.

Östrogeensed mükotoksiinid võivad olla väga tugeva mõjuga ja juba üliväike kogus võib omada meditsiinilist mõju. Tungaltera võib põhjustada tõsiseid reaktsioone nagu enneaegne sünnitus, abort ja isegi surm. Seetõttu Euroopa ohutusnõuded näevad ette, et tungaltera võib 1kg teravilja kohta leiduda vaid 1milligramm.

Gunter märgib ka, et paljud ei saa aru tema järjekindlusest otsida tõendust kas ja kuidas ravimtaimed toimivad. Ta selgitab, et kui taim aitab meditsiiniliselt, siis on tal teatud füsioloogilised omadused ja me paksime neid hästi uurima selleks, et veenduda taime ohutuses. Taimed võivad olla palju ohtlikumad, kui ravimid ja kui me nõuame ravimi puhul täpset plusside ja miinuste kirjapanekut,  miks mitte nõuda siis ohutust ka pakutavalt taimelt ja naised väärivad, et neile pakutavad tooted oleksid ohutud.

Toortoidumaailm on üsna tuntud sellepoolest, et kasutada metsikuid taimi ja ravimtaimi toiduks. Need taimed on tugevad ja sisaldavad mitte ainult vitamiine ja mineraale, vaid ka tervet müriaadi keemilisi ühendeid sh alkaloide ja happeid, mille toimest meil sageli aimugi ei ole. Ma olen varasemalt kirjutanud, kuidas ma toortoidu algusaegadel umbrohu smuutist üledoosi sain: pearinglus, kerge iiveldus. Sellised sümptomid nagu nägemishäired, iiveldus, ebakindel samm, oksendamine on märgiks neurotoksilisusele ja mitte keha puhastavale ja ülendavale detoksile. Keha ei puhastu vaid on mürgitatud. Tavapärane maksa ja neerude töö tugevalt häiritud. Sestap ma olen päris algusest peale küll kiitnud umbrohtusid aga soovitanud neid mitte suvaliselt smuuti sisse uhada – umbrohu kogus, mida süüa – on kogus, mis sulle töötlemata maitseb ja saad ära süüa. Reeglina on see väga väike ehk terapeutiline kogus. Kindlasti ära pane puuviljadega smuutisse mõrusid, ülekasvanud metsikuid taimi. Puuvilja magusus peidab maitse, mille tõttu keha selle muidu välja oksendaks.  Võilill ja ohakas on üks selliseid, mida paljud  on tahtnud ikka iga hinna eest menüüsse lülitada. Ja võilill ongi mõnus umbrohi, mille kollased õied on maheda maitsega ja noorel lehed kergelt mõrkjad ja juur pähklimaitseline. Terapeutilises koguses on võilill igati hea, kuid inimesed võtavad head asja alati rohkem ja üritavad kuidagi töödeldes (smuutiga) enam saada ehk süües võilille aedviljana, tuleks arvestada, et lehed sisaldavad palju oksalaate, lastel on esinenud mürgitust võilille vartest, mis sisaldavad palju lateksit. Võilille lateksis on palju alfa ja beetalaktutserooli, mis on ärritava toimega. 

Nii märgib ka Gunter, et naistele pakutavat tuleb uurida ja ainult nii saab naist ülendada, kui talle pakutakse hästi uuritud ja kindlalt ohutu ainest. Oluline on korrektne informatsioon.

Tungaltera on meditsiiniliselt uuritud ja sellest on tänases meditsiinis kasutusel toimeaine ergotamiin. Pajukoor on leidnud oma tee aspiriini sisse ja oopiumi moonidest kasutati  väga kaua aega enne, kui leiti võimalus sünteesida morfiin, mida sai ohututesse doosidesse arvestada. Väga paljusid taimi on uuritud ja paljud on kõrvale heidetud, kuna koostisosa polnud kas efektiivne või polnud ohutu.

 

Ajalooliselt on midagi toidulisandi sarnast pikalt olemas olnud. Neid nimetati nostrum remedium, laialdasemalt lihtsalt nostrum. Hilisemalt hakati neid nimetama patentravimiks (ladinakeelsest nostrum parandiumist või "meie abinõust"), mis on siis kaubanduslik toode, mida reklaamitakse (tavaliselt tugevalt) väidetava käsimüügiravimina, arvestamata selle tõhusust. Patenteeritud ravimeid iseloomustatakse tavaliselt kui pseudoteaduslikke. Väljend "patendimeditsiin" pärineb 17. sajandi lõpu meditsiiniliste eliksiiride turustamisest, kui neile, kes said valitsuse nõusoleku, väljastati patendikirjad, mis lubasid kasutada kuninglikku kinnitust reklaamis. Vähesed neist, kui üldse mõni oli tegelikult patenteeritud; keemilised patendid võeti Ameerika Ühendriikides kasutusele alles 1925. Lisaks oleks ühe sellise eliksiiri patenteerimine tähendanud selle koostisainete avalikustamist, mida enamik promootoreid püüdis vältida.

Patendivastased ravimid olid üks esimesi suuremaid tootekategooriaid, mida reklaamitööstus propageeris; patendimeditsiini edendajad olid teerajajaks paljudele reklaami- ja müügitehnikatele, mida hiljem kasutati teiste toodete puhul. Patendimeditsiinireklaamides turustati tooteid sageli meditsiiniliste imerohtudena (või vähemalt paljude haiguste ravimina) ning rõhutati eksootilisi koostisosi ja väidetavate ekspertide või kuulsuste kinnitusi, mis võisid tõesed olla või siis mitte. Linimentide (Liniment on viskoosne vedelik või kehatemperatuuril sulav geel-tarretis, mida kasutatakse naha kaudu sissehõõrumiseks) müüjad, kes väitsid et nende rohud sisaldavad maoõli ja mida reklaamiti valesti lahendusena kõikide haiguste vastu, tegid maoõli müügimehe šarlatani sümboliks.

Kas ei tule tuttav ette meie tänastest imerohtudest ja segudest?

 

Naistele suunatud patentravimid väideti ravivat kõiki probleeme alates  emaka prolapsist, mensese ärajäämise ja viljatuseni. Osad sellistest segudest sisaldasid krohvimünti (pennyroyal, lad. Mentha pulegium), mis on inimesele toksiline ja mida ei tohiks võtta üheski doosis. Toksiline taim kutsub esile emaka kokkutõmbed, millega kaasneb neerude ja maksapuudulikkus.

 

Lydia Estes Pinkham (9. veebruar 1819-17. mai 1883) oli ameerika ettevõtja, kes turustas menstruaal- ja menopausiprobleemide korral mõeldud taimedest-alkoholist koosnevat "naiste toonikut", mille meditsiinieksperdid nimetasid pettuseks, kuid mis on siiani muudetud kujul müügil.

Te ei pruugi tema nägu tunda, kuid peaaegu sada aastat ilmus Lydia E. Pinkhami vanaemanägu nii paljudes ajalehtedes, reklaamides, kaartidel ja vabalt levitatud voldikutes, et kaasaegsed võrdlesid teda kuninganna Victoria ja Mona Lisaga. Pinkham sai tohutult populaarseks, kui hakkas levitama kahtlaselt tõhusat ravimtaimetoonikut "naiste kaebuste" tarvis nimega „Lydia E. Pinkham's Vegetable Compound“.  Pinkhami toonikut reklaamiti igasuguste naiselike hädade vastu, sealhulgas emaka prolaps, krambid, kuumahood ja rasedusega seotud probleemid.  Toonik sisaldas aletrise (aletris farinosa) juurt, voolme-ristirohu (Senecio aureus L.) juurt, haldjaküünalt, liblikarohtu (asclepias tuberosa), põld lambaläätse, mis olid 19 protsentilises alkoholis. Toonikut võeti 30ml iga 4 tunni järel.

Iga pudel tuli koos 80 lk Lydia raamatuga.

Selline registreerimata ravimtaimede kontrollimatu tugev turundusstrateegia tõi kaasa taimsete toonikute müügi hüppelise kasvu.

Paljud allpool näidatud reklaamid ei oleks läbinud tänapäeva rangeid ravimireklaami standardeid ja juhiseid. Kuid on näha, kuidas neil päevil võisid sellised sügavad ja kaasahaaravad „patsientide edulood” aidata Lydia E Pinkhami toonikul 18. sajandi Ameerikas edu saavutada.

Sama strateegiaga müüakse lisandeid meile ka täna. Pole midagi uut päikese all.

Tänasesse päeva tagasi tulles.... Gunter soovitab vajadusel lisanditest Omega 3 doosis 1 g. Suuremaid doose on kasutatud triglütseriidide taseme alandamiseks, kuid see tõstab trombiohtu ja reageerib teatud ravimitega (antikoagulandid).

Kuna diabeedi ja refluksi ravimid ja sooleoperatsioonid vähendavad (eriti vanemas eas) B12 imendumisvõimet, siis vajadusel tuleks seda lisandina juurde võtta.

Gunter kirjutab B12 süstide kohta:

"B12 -vitamiini süstimist on juba ammu reklaamitud kui imerohtu väsimuse korral ja need on tervisemaailmas populaarsed. Vedelik on erkpunane ja näeb pigem välja nagu õhtune kokteil kui ravim, kuid naised vajavad tervishoiuteenuse osutajat, mitte joogimeistrit. Kui ma New Yorgis „goop health” konverentsil osalesin, olin hämmastunud, kui nägin pikka rodu naisi, kes tõmbasid innukalt pükse alla, et paljastada oma tagumik, et saada arstilt B12 -vitamiini intramuskulaarne süst. Arstilt, keda te absoluutselt ei tea - kõik heaolu nimel. B12 -vitamiini süste peaks määrama ainult teie tervishoiuteenuse osutaja ja need on näidustatud ainult inimestele, kes ei suuda tavapärastest toidulisanditest piisavalt B12 -vitamiini omastada. On huvitav, kuidas B12 süsti reklaamitakse kui „naturaalset“, immuunsust tõstvat (kindlasti mitte) jms“

Iroonilisel kombel pole probleemi iga kuu ravimitööstuse poolt toodetud süstitava B12ga, kuigi see sisaldab veidi alumiiniumit aga suur kära on juhul, kui vaktsiinis on sellest väiksem kogus alumiiniumit (kumbki kogus pole tervisele ohtlik).

 

OTC (käsimüügi) hormoonid on saadaval kõikjal, isegi Amazonis. Gunter soovitab neid vältida, kuna need ei pruugi üldse hormoone sisaldada ja on ka teisi põhjuseid. On neli kõige enam kasutusel olevat toodet. Neist järgmine kord.