Loen Traci Mann raamatut "Secrets from the Eating Lab"
Autor kirjutab pikaajaliste dieediuuringute kehvadest andmetest. Dieedipidajaid jälgitakse kõige enam 6 kuud aga mis saab edasi.
Kas inimesed võtavad jätkuvalt kaalust alla?
Kas osad neist võtavad kaotatud kilod tagasi?
Kas osad võtavad kaotatud kilod tagasi kergemini ja kiiremini kui teised?
Kaalujälgijad, Jenny Craig ja Nutrisystem
liikumised, mis saaksid oma liikmete pikemaajalisi andmeid jagada, ei tee seda,
kuna väidetavalt on neil raske seda infot kätte saada. Tekibki küsimus – kas infot
ei saada kätte või ei taheta saada.
Raamatus antakse pikemalt ülevaade sellest,
kuidas dieedipidajatega seotud pikemaajaliste andmete jagamisest on keeldutud.
Muuhulgas on ettekäändeks toodud: „dieedipidajad ei vaja tegelikku infot, kuna
see ei julgusta neid jätkama“ –😏see oleks siis tõesti halb müügistrateegia.
Kaalujälgijate kauaaegne finantsjuht
Richard Samber võrdles dieedi pidamist lotoga. "Kui te ei võida, mängite
uuesti. Võib-olla võidad teist korda." Küsimusele, kuidas ettevõte võiks
olla edukas, kui vaid 16 protsenti klientidest kaotas kaalu, vastas ta:
"See on edukas, sest ülejäänud 84 protsenti peavad tagasi tulema ja seda
uuesti tegema.“ Just nimelt! Äri edeneb, kui sa ostad üha uuesti tooteid,
retsepte, üritusi...
Traci Mann oma meeskonnaga püüdis teha
midagi metaanalüüsi taolist – otsides välja teatud kriteeriumitele vastavaid
dieediuuringuid (pikemaajaline jälgimine). Uuringuid on läbi viidud palju, kuid
pikemaajalise jälgimisega leidsid nad vaid 21 dieediuuringut:
Nendes uuringutes kasutatud dieedid
varieerusid 800-kalorisest päevast "väga madala kalorsusega dieedist"
(madala kalorsusega võiksid osundada üsna lihtsalt toortoidu dieedile) kuni
madala kalorsusega, madala rasvasisaldusega, madala süsivesikute sisaldusega
või nende kombinatsioonideni ning mitmed dieedid hõlmasid ka muid toitumismuudatusi,
nagu vähendatud naatriumisisaldus, vähendatud kolesteroolisisaldus või
vähendatud alkoholisisaldus. Mõned dieedid sisaldasid ka tugiteenuseid, nagu
rühmanõustamine või iganädalased telefonikõned.
Uuringud, mida vaadeldi, jäid vahemikku
kaks kuni kümme aastat (keskmiselt 3,6 aastat) ja Manni meeskond leidis, et
selle aja lõpuks olid dieedipidajad suutnud kaalust alla võtta keskmiselt 1 kg ringis. Peaaegu pooled osalejatest ehk umbes 40
protsenti kaalusid jälgimise ajal rohkem kui enne dieedile asumist.
Samas märgitakse, et tõenäoliselt on
tegelikud andmed veel kehvemad. Dieediuuringuid iseloomustavad mitmed
probleemid ja üheks neist on hilisem kaalumine. Oletame, et uuringus osaleb 50
inimest, kes peale dieeti peaksid käima iga 2 aasta tagant kaalumas. On leitud,
et kaaluma tulevad meelsamini need, kes on hoidnud oma kaalu all. Kui kaalus
juurdevõtnud kaaluma aga ei tule, siis läheb uuringu statistika sassi ja võib
anda parema tulemuse.
Teiseks tõsiseks probleemiks on asjaolu,
et paljudes uuringutes ei teha hilisemat kaalumist arstikabinetis, vaid
osalejad kaaluvad end ise ja saadavad vastused. Aga nagu teada – inimestele meeldib
ennast näidata paremas (kergemas) valguses. Seda varianti on isegi uuritud:
alguses helistab arst ja küsib osalenud inimese kaalu, ja veidi hiljem on ta
kaaluga ukse taga ja palub uuesti kaalule astuda. Välja tuli, et rasvunud inimesed ütlesid oma kaalu madalamana keskmiselt 4 kg, mitterasvunud inimesed 2 kg ringis.
Kolmas probleem seisneb selles, et 25-65% osalejatest kasutab vahepeal mõnda muud dieeti ja see ajab taaskord uuringu tulemused sassi.
Edasi püüab autor vastata küsimusele:
miks dieedid ei tööta, läbi bioloogia, stressi ja „keelatud viljad on magusad“
vaatenurga.
Sotsiaalpsühholoogias öeldakse sageli, et kui avastate, et enamik inimesi käitub samamoodi, siis on nende käitumise seletusel väga vähe pistmist sellega, millised inimesed nad on. See on seotud asjaoludega, milles nad satuvad. Näiteks tõstab enamik klassi õpilasi enne kõnelemist käe ja ootab vaikselt, millal nende nime nimetatakse. Asi pole selles, et nad kõik oleksid pelglikud või liiga viisakad inimesed. See on see, et klassiruumi keskkond on piisavalt võimas, et sätestada teatud kirjutamata reeglid.
Kui mõelda inimestele, kes võtavad pärast
dieedi pidamist kaalus tagasi, on see sarnane põhimõte. Asi pole selles, et neil oleks nõrk tahe või distsipliini puudumine või
et nad poleks seda piisavalt tahtnud või ei hoolinud. See puudutab
asjaolusid, millesse nad satuvad, ja automaatset käitumist, mille need asjaolud
esile kutsuvad. Teisisõnu: kui teil on raskusi kaalu hoidmisega, pole see iseloomuviga.
Kui alustatakse dieediga, siis teatud
asjaolud kombineeruvad ja tekitavad inimese vastu nö ühisrinde.
Suurel määral on kilode tagasitulemine
pärast dieeti teie keha väljakujunenud reaktsioon nälgimisele. Dieeti pidades
võib tunduda, et surete nälga, kuid teate, et kui soovite, võite igal ajal
külmkapi avada ja rohkem süüa leida. Kuid teie keha ei tea seda ja te ei saa
talle kuidagi öelda, et soovite lihtsalt saledamaid puusi või lamedamat kõhtu.
Teie keha teab vaid seda, et sisse ei tule piisavalt kaloreid, mistõttu lülitub
see ellujäämisrežiimile. Evolutsioonilisest vaatenurgast suutsid nappuse ajal
kõige paremini ellu jääda (ja seejärel oma geenid tulevastele põlvkondadele
edasi anda) need kehad, mis suutsid energiat tõhusalt kasutada, et saada
hakkama väikese koguse toiduga. Teine omadus, mis oleks aidanud teil ellu
jääda, oli psühholoogiline: ühemõtteline püüdlus saada rohkem kütust – ja kui
olete selle leidnud, tekib valdav soov süüa palju igat tüüpi toitu.
Just need bioloogilised ja
psühholoogilised jõud muudavad kaotatud kilode tagasitulemise liigagi lihtsaks.
Raamatus peatutakse igal neist pikemalt.
Bioloogia osa on blogis varem pikemalt lahti seletatud raamatute
„Burn“ ja „Hungry Brain“ postitustes.
Traci Mann ütleb, et selles olukorras teda
ärritab, kilod tagasi võtnud dieedipidajaid süüdistatakse enesekontrolli puudumises, kuigi tõenäoliselt söövad nood vähem
toitu kui näpuga näitajad! Uue kaalu säilitamiseks peate võitlema evolutsiooni
endaga.
Dieedi ajal tuleb bioloogiaga võidelda. Tuleb
oma ajuga võidelda. Peate oma ainevahetusega võitlema. Läbi nende püüab keha teid
nälgimise eest kaitsta ja see polegi aus võitlus. See ei pruugi teile meeldida,
kuid tuleb austada seda inimeseks olemise imet.
Traci Mann uuris, mis juhtub, kui keelata teatud toitude söömine. Ta kaasas oma õpilased ja nende sõbrad, kes pidid kolme nädala jooksul iga päev kirja panna, mitu korda nad konkreetsele toidule mõtlesid. Ühel neist nädalatest öeldi neile, et neil on keelatud seda toitu süüa. Ja oodatavalt mõtlesid nad sel nädalal keelatud toidule sagedamini kui teisel nädalal. See ei tohiks olla üllatuseks. Üks esimesi lugusid Piiblis räägib sellest, kuidas Eva üritab keelatud vilja mitte süüa. Üllatav on aga see, et erinevalt Eva kiindumusest ahvatlevasse õuna, mõtlesid õpilased sagedamini ka keelatud toidule isegi siis, kui see neile eriti ei maitsenudki.
Dieetide puhul ongi probleem selle
definitsioonis, mille järgi tuleb keelata endale erinevate toitude söömine ja
seda pikemaks perioodiks kui nädal. Dieedil mõtlete toidule üldiselt rohkem,
kuna olete näljane, ja eriti just nendele toitude järele, mille söömise olete
endale keelanud. See muudab nende toitude vältimise ja vastupanu veelgi
raskemaks.
Stressi osa kaalutõusus – kogu see
kortisooli ja kalorite liikumine, on samuti pikemalt kirjas blogi
varasemates postitustes.
Siin raamatus kirjutab autor samuti, kuidas stress mõjutab tarbima liigseid kaloreid ning vähem liikuma ja magama.
On kaks peamist reeglit, mida peate iga
dieedi puhul järgima: peate piirama seda, mida sööte, ja peate jälgima oma
toidutarbimist. Söömise piiramine tähendab, et ei saada alati asju, mida tahetakse,
et tuleb viisakalt "ei" öelda, kui keegi pakub sünnipäevapeol
tordiviilu ning võidakse sagedasti tunda nälga. Toidutarbimise jälgimine
tähendab, et tuleb hoolikalt jälgida, mida süüakse, lugeda kaloreid ja
planeerida toidukordi. Neid ülesandeid võib pidada stressirohkeks või vähemalt üsna
tülikaks.
Manni labor viis läbi ka uuringu, milles
koguti osalejate süljeproove, et teha kindlaks, kui palju selline piiramine ja
jälgimine dieedi ajal kortisooli taset mõjutab. Ja hoolimata sellest, et ühele
grupile anti valmis päevaportsjonid st nad ei pidanud eraldi aega kulutama
söödava toidu kalorite arvestusele ja koguste jälgimisele, oli kortisooli tase
kõrgem kõigi dieedipidajate juures.
Asi ei ole ainult selles, et inimesed peaksid püüdma dieedi ajal stressi vältida. On selge, et stressi ei saa dieedi ajal vältida, sest dieedi pidamine ise põhjustab stressi. Dieedi pidamine põhjustab stressireaktsiooni, mis on juba uuringutes näidanud, et põhjustab kaalutõusu.
Pidage meeles, et stressireaktsioon on vaid üks paljudest bioloogilistest ja psühholoogilistest muutustest, mis juhtuvad, kui me oma söömist piirame. Igaüks neist loob omaette takistuse kehakaalu hoidmisel. Võib-olla suudate mõneks ajaks ületada ühe neist takistustest või isegi kaks. Aga need kõik, kogu aeg? On ebareaalne eeldada, et inimesed saavutavad edu, kui nad seisavad silmitsi evolutsiooni, bioloogia ja psühholoogiaga.
On aeg proovida midagi muud. Ja on ka positiivseid asjaolusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar