Veel huvitavat Mark Schatzker raamatust „The Dorito Efect“ leidsin seoses prof. Frederick Provenzaga – teadlasega, kes
uurib kitsi ja lambaid. Peaasjalikult nende toitumisharjumusi. Kuigi kõnekeeles
on meil väljend „loll nagu lammas“, tuleb välja, et kitsed ja lambad on sünnilt
vägagi arukad toitujad (st siis loll on keegi teine, võib olla see, kes kitse/lammast
lolliks peab).
Provenza jälgis kitsi söömas põõsast
nimega blckbrush (lad.Coleogyne ramosissima), mille
eestikeelset nime ma ei leidnud ja mis kasvab USA edelaosa kõrbetes. Kitsed närisid
vanemaid oksi, kuid jätsid noored pehmed võrsed puutumata. Esialgu tundus see
teadlastele totaalse rumalusena – miks närida puiseid oksi ja jätta
toitainerikkamad pehmed noored võrsed puutumata.
Provenzat hakkas asi rohkem huvitama
ja 2 talve jooksul, mil kitsed olid vaatluse all, ei puudutanud need kordagi
noori võrseid. Käidi välja idee, et noored võrsed on mürgised ja nii üritab
põõsas oma noori oksi kaitsta. Provenza sai uuringuks raha ja noorte okste
koostises olevad kemikaalid uuriti läbi.
Ükshaaval hakati leitud kemikaale
panema kitsede toidu hulka ja Provenza lootis iga päev, et nüüd kohe kitsed
keelduvad söögist. Kuid seda ei juhtunud. Lõpuks
jäi vaid viimane kemikaal – tanniin. Ja ka tanniinide lisamisel, sõid
kitsed rahulikult oma toitu edasi. Kartus, et uuringu raha on raisku lastud ja
ei olegi tegemist toksiiniga, pani Provenza sügavalt mõtlema. Lõpuks tuli välja
see, et esimesel päeval kitsed sõid tanniini, kuna nad ei teadnud, et toidus on
miskit halba. Seevastu öösel võitles iga kits pikalt iivelduse ja halva
enesetundega. Kui nad järgmisel päeval selle sama tanniini lõhna tundsid, oli
sellega kaasas hoiatus: see paneb teid end haigena tundma ning kitsed keeldusid
söömast. See oskus ei olnud seega kaasasündinud, see oli midagi, mida õpitakse
elu käigus.
Schatzker põikab korra parasitoid wasp (kiletiivalised parasitoidid)
nimelise putuka juurde? Need munevad oma munad röövikute peale. Munad kooruvad,
putuka vastsed söövad rööviku seest väljapoole ära. Kaua mõeldi, kuidas parsitoid rööviku üle
leiab. Loogiline vastus oleks, et lõhna järgi. Võeti see parasitoid ja võeti
röövik, pandi nad kinnisesse keskkonda ning vaadeldi, kas lendav putukas leiab
oma saagi kergesti üles. Lendas, mis ta lendas, röövikut ta üles ei leidnud. St
röövik ei eritanud mingit erilist lõhna. Pandi röövik taime peale ja ikka ei
leidnud parsitoid röövikut üles. Alles siis, kui röövik oli lehti närinud –
lendas parasitoid kiiresti nagu telefonihelina peale kohale. Selgus, et röövik
ei lõhna ja asi polegi röövikus. Taim on
see, mis toodab teatud lõhnu, mis annab lendavale putukale teada, et tema lehel
on söödik. Ja selleks kemikaaliks, mida taim putuka ligimeelitamiseks
toodab on cis-3-heksenool. Inimese
jaoks on see aines maasika lahutamatu osa. Putuka jaoks ütleb see lõhn, et
röövik on siin.
Ja kuna seda tüüpi röövikud on
puuvilla taimede lehti hävitamas, siis bioloogilise tõrjena on on
kiletiivalised parasitoidid väga efektiivsed. Kui aga labori tingimustes võtta
see röövik ja toita teda maisi, ubade ja sojaga ning toita selliseid röövikuid
parasitoididele – siis vabasse loodusesse viidud parasitoidid taimede
hädahüüdest aru ei saa.
Lõhn (flavour) on informatsiooni kandja!
Taime sekundaarsed komponendid
Schatzker rõhutab, et jätke meelde need
kolm sõna: TAIME TEISEJÄRGULISED (sekundaarsed) KOMPONENDID. Ka tanniin oli
põõsa teisejärguline komponent. Seda on ka vanilliin vaniljekaunas ja
kaneelaldehüüd kaneelikoores.
On tuvastatud 45 000 taimset sekundaarset ühendit ja nende koguarv võib ulatuda
miljonini. Kui soovite mõista, miks "toiduainetel" on "mekk"
ja miks selle joone hägustamisel on tõsised tagajärjed, tasub kulutada veidi
aega, et neid valesti mõistetud ja üllatavaid kemikaale tundma õppida. Ja
irooniline, et neist kolmest sõnast
kõige olulisem on "sekundaarne".
Suurema osa viimasest kahesajast
aastast ei teadnud teadlased, mida teha kõigist taimede toodetud kemikaalidega.
Neid oli nii palju – tundus, et rohkem,
kui taimel tegelikult vaja oli. Mõned kemikaalid olid ilmselgelt asendamatud.
Näiteks tselluloos annab taimedele
struktuuri ja klorofüll laseb
taimedel päikesevalgusest energiat neelata. Ilma nendeta on taim kindel hukkuja.
Need on esmased (primaarsed) ühendid.
Ja neid pole palju.
Aga kuidas on lood tuhandete muude
kemikaalidega, mida taimed tootsid, kuid mida ei kasutanud? Väga pikka aega ei
huvitanudki see eriti kedagi. Alates sellest ajast, kui saksa apteeker eraldas
1806. aastal oopiumimoonidest morfiini, hakkasid teadlased pöörama tähelepanu:
mida muud kasulikku veel taimed toodavad? (Vanilliin oli vaid üks paljudest
vastustest.) Pärast enam kui sajandit – väga edukat sajandit – kemikaalide
leidmist taimedes hakkasid teadlased küsima, miks taimed kõik need kummalised kemikaalid tootnud on.
Need komponendid ei aidanud taimel
kasvada, elus püsida ega paljuneda. Need olid teisejärgulised.
1950 aastal käis teadlane Gottfried Fraenkel välja idee, et
taimed toodavad neid kummalisi kemikaale väga mõjuval põhjusel: näljaste putukate peletamiseks.
Enamasti see töötas. Kuid mõned putukad arendasid välja tolerantsuse. Ja need
putukad, kirjutas ta ajakirjas Science, mitte ainult ei talunud mürke, vaid ka
eelistasid neid. Keemiline sõnum, mis
ütleb: "Ära söö mind!" mõjub mõnele putukale vastupidselt: "Söö
mind!". Ja need õnnelikud putukad said taime enda kätte. Fraenkel
nimetas selliseid kemikaale "käivitavateks aineteks". Fraenkel naerdi
teadusringkondades välja kuni sarnaseid tähelepanekuid tuli rohkem...
Tõsisemalt hakati sellistesse
väidetesse suhtuma 1970. aastate alguses, kui õues uuringuid läbi viivad tüübid
nagu Fred Provenza omai põhjalikumate eksperimentidega välja tulid. Näiteks
tõdeti, et taimed toodavad kindlasti
kohutavalt palju mürke. Indigo (ingl.k. creeping
indigo, lad. Indigofera spicata), kui kasutada vaid ühte näidet, sisaldab
kemikaali nimega indospitsiin, mis
põhjustab küülikutel maksakahjustusi, kehakaalu langust ja surma. Kui rotid
sõid tsükaadpähkleid (ingl k. cycad nuts),
põhjustas tsükasiini-nimeline kemikaal neil kasvajaid ja suurem annus võis surmaga
lõppeda vähem kui nädalaga. Taimed ei ole keemias üldegi mitte kehvad.
Evolutsioon on kujundanud taimed hiilgavateks
keemilisteks strateegideks.
Nii on ka kitsed strateegid. Neil
tuleb olla. Kui taimed toodavad palju mürke, tuleb kitsedel välja arendada
õiged vastureaktsioonid.
Provenza testis ka vasikaid. Ühele grupile andis ta
maksimaalselt kasulikuks treitud vasikasööda – kõik vajalikud ja olulised
toitained ning teisele grupile segu lutsernist, silost (kääritatud maisi
taimed), odrast ja maisihelvestest ning lasi vasikatel ise otsustada kui palju
ja mida nad söövad. Eksperimendi lõpuks oli võitjaks vaba valik. Vasikad võtsid
enda valitaval toidul paremini kaalus juurde ja täitsid oma toitainelised
vajadused. Vasikad oskasid ise paremini valida.
Provenza mõtiskles ka toksilisuse
olemuse üle. Taimsed sekundaarsed ühendid olid nii sageli mürgised, sestap tuli
nendega olla ettevaatlik. Provenza aga ei arvanud samas, et see nii lihtne on. Lambaid
ja kitsi karjamaal jälgides märkas ta, et loomad näksivad igasuguseid taimi, millest paljud olid kergelt mürgised.
Ta hakkas koguma taimi, mida loomad päeva jooksul sõid. Kitsed sõid päevas ca 50 erinevat taime: natuke siit ja
natuke sealt, mõnda rohkem, mõnda vähem, osasid maitsti enne teisi, osad oli
nagu näksina, osad peatoiduna.
Provenza hakkas mõtlema, kas toitu
looduses, miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemust, saab üldse jagada
lihtsalt kahekomponentseks "heaks"
ja "halvaks"? Kui liiga palju
vett võib olla halb, võib natuke midagi halba olla hea.
Näiteks võib tuua askleepia taimel
toituvaid monarhliblika vastseid. Taim sisaldab mürgist alakloidi (sekundaarne
komponent). Alkaloid ladestub monarhliblika kehasse (samamoodi, kuidas
maitseühendid kogunevad kana kehasse) ja kui lind monarhliblikat sööb, jääb ta
haigeks ja oksendab ning tekitab samasuguse vastumeelsuse, nagu kitsedel tekib
noorte tanniini sisaldavate võrsete vastu. Seetõttu on monarhliblikas
erksavärviline – linnule näeb see välja nagu iiveldus. Lind peab sööma ära vaid
ühe monarhliblika, enne kui toitumistarkus meelde tuleb.
Kõik need lood, mida loed
ajalehtedest ja spordiajakirjadest brokkoli vähivastaste omaduste kohta, on
tegelikult lood taimsetest sekundaarsetest ühenditest.
Ja irooniline on see, et sadadest ja
tuhandetest olemasolevatest sekundaarsetest ühenditest puu ja aedviljades, on
osatud välja võtta vaid mõned vitamiinid. Ja kaubandus deklareerib vlaju
kisaga: võta C vitamiini, võta rohkem, võta veelgi rohkem – see on looduslik, seda on taimedes.
Ja ülejäänud 44999 komponenti jäävad kasutamata. Sellist kogust ei panna eales purki- või kuidas kujutada ette, et meil on riiulil 45000 purki ja igast võtaks megadoosi???
Võta vähem üksikomponenti! Vähem on
rohkem. Söö terviktoitu - rikkalik valik sekundaarseid komponente, vähem võimalust "hea, mis muutub halvaks" üledoosiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar