Dorito efekt vol 6 - suured toidutarbijad

 

Schatzker kirjutab oma raamatus "The Dorito Efect" samuti pikemalt hapnikust – kuidas see kunagi elu Maal hävitanud oleks ja sellest, kuidas antioksüdandi tabletiks tehtuna siiski pole osutunud efektiivseks. Viimased metaanalüüsid pigem ütlevad, et rohke antioksüdantide (tabletina) võtmine toob kaasa suurema riski vähiks, südamehaigusteks ja ka üldine suremus on suurem.

Fred Provenza võtab kogu lisandite ümber käivat tralli kergitatud kulmuga. Tema mõtleb, et mis küll teeb beetakaroteeni ja resveratrooli nii eriliseks, et need väärisid tablettideks muutmist? Toidud, mis neid sisaldasid – marjad, maapähklid, viinamarjad, šokolaad – sisaldasid hunnikute kaupa igasuguseid taimseid sekundaarseid ühendeid. Võib-olla oli see üks ülejäänud 44 998 teadaolevast taimsest kemikaalist, mis hoidis ära vähki või südamehaigusi. Pealegi  võivad need kemikaalid toimida koos mingil veel arusaamatul viisil. Provenzale tundub ühe või kahe antioksüdandi tableti sisse viskamine omamoodi pimeda hasartmänguna. See oleks nagu Bostoni sümfooniaorkestri rebimine üksikuteks muusikuteks, osutades teist viiulit mängivale härrasmehele ja öeldes: „See on tema! Tema on põhjus, miks muusika nii hästi kõlab.

Tekib ka doseerimise küsimus. Isegi kui beetakaroteen või resveratrool on kasulikud, siis miks arvatakse, et suur annus parem? Looduses see nii ei toimi. Provenza teadis, et kitsedel ja lammastel on õrn suhe taimede ja nende paljude kemikaalidega. Nad proovivad, näksivad, vahetavad - proovides tugevatoimelisi taimi, kuid mitte kunagi liiga palju.

Raamatus küsitakse – kas inimesed on toitumisala idioodid? 

Üks toite, mida eksperimentides lapsed kõige rohkem armastasid, olid puuviljad. Kui te lõpetate kõigi puuviljades leiduvate kiudainete ja teadaolevate vitamiinide kaalumise, näib puuvili olevat suurepärane näide toitumistarkusest. Ja milline puuvili meile kõige rohkem meeldib? Muidugi küpsed puuviljad, mis sisaldavad rohkem suhkrut kui toored puuviljad. Puuviljade söödavuse tipphetk ei seisne ainult magususes. Kui puuvili küpseb, ümbritseb selle koor mineraalide, värvi- ja aroomiühendite purset. Sekundaarsete ühendite segu muutub vilja valmides meile atraktiivseks. Vili muutub ligitõmbavaks ja mahlakaks. Kuid siis, kui küpsus muutub üleküpsuseks, väheneb vitamiinide, hapete ja sekundaarsete ühendite sisaldus ning tasakaal kaob ning viljad muutuvad nii segaselt magusaks, et see on peaaegu iiveldama ajav. Erinevus heade ja halbade puuviljade vahel ei ole lihtne lugu suhkrust. See taandub sekundaarsetele ühenditele. Näiteks Ataulfo ​​mangodes, nendes kuldse viljalihaga imeviljades, mida mehhiklased peavad õigustatult mangode kuningaks, on sekundaarsete ühendite tihedus ligikaudu kaks korda suurem kui tavalistes mangodes (ja palju rohkem C-vitamiini). Väikesed metsamustikad, mis maitsevad palju intensiivsemalt kui suured broileri-kana mustikad, sisaldavad samamoodi rohkem sekundaarseid ühendeid.

 Üldiselt võib öelda, et mida rohkem maitset on puu- ja köögiviljades, seda suurem on sekundaarsete ühendite tihedus. See kehtib tomatite kohta. See kehtib viinamarjade kohta. See kehtib maasikate kohta. See kehtib porgandite kohta. See ei tohiks mingil juhul tulla üllatusena. See on lahjenemise-maitsetuse vastandiks.  

Nii et inimene ei ole looduses valmis treitud vaid kalorite jaoks. Inimese huvi toidu vastu – vähemalt väljaspool psühholoogia- ja toitumisosakondi – näib kindlasti olevat palju enamas kui kalorites. Kui me sooviksime ainult kaloreid, siis mis mõte on riivida muskaatpähklit? Miks visata röstimispotti paar salveilehte või nelki? Viimane asi, mida kalorite zombide rass peaks maitsvaks pidama, on keemiliselt mekki andev taim.

Miks taimed üldse toodavad sekundaarseid ühendeid? Bioloogilise tugevuse tarvis. Taimed teevad neid selleks, et nad saaksid teisele elusorganismile midagi teha – tappa baktereid, tõrjuda kitsi või putukaid, meelitada ligi mesilasi, hoiatada sõpru jne. Taimed on suutelised elusoledeid mõjutama. Nende tervislikku mõju inimestele aga ei mõisteta hästi, osaliselt seetõttu, et selliseid looduses leiduvaid asju nagu koriandrit ja basiilikut ei saa patenteerida, nii et nende peale ei anta palju teadusraha, ja seda seetõttu, et pikaajalised uuringud, mis mõõdavad väikeste annuste väikeseid mõjusid, on kallid ega anna ühemõttelist ja olulist mõju, mida saate ravimitega, kuid peamiselt ka sellepärast, et ennetamine pole kunagi nii põnev kui ravi. Kümnetest teadlastest, kellega Schatzker raamatu uurimise käigus rääkis, ei kahelnud aga ükski, et taimede omapärased sekundaarsed kemikaalid on oluline põhjus, miks puu- ja köögiviljad teile kasulikud on.

Looduses viib isu maasikate järele teid vitamiinide, mineraalide, kiudainete, taimsete ühendite ja vähese suhkruga toidu juurde. Supermarketis viib see soov joogi nimega Strawberry Colada juurde, mis koosneb peamiselt veest ja suhkrust, või maasikamaitseliste vahvlite ja lastele mõeldud jogurtiga suupisteteni, mille pakendil on ahvatlevad maasikapildid ja maitse, mis paneb lapse ennast tundma rõõmsa, energilise, vaba ja enesekindlana, kuid mis ei sisalda tegelikke maasikaid, vaid toodetud maitseaineid ja suhkrut. Looduses viivad maitsed teid erinevatesse toitumiskohtadesse. Supermarketis viivad nad kõik samasse kohta: kaloritesse.

Ma võiks siinkohal käia välja mõtte – et sajad erinevad maasika pildiga toidulisandid sisaldavad 1-10 taime sekundaarset komponenti ja inimene tunneb samuti neid võttes rõõmu ja energiat ja enesekindlust (kes teab, mis aine seda lisandites üldse tekitab). Kuid 99,9% taime tervikust jääb purgist saamata.

Toit on muutumas sigarettide sarnaseks ja tulemus on etteaimatav. Tavalistest toidutarbijatest on saanud suured toidutarbijad. Ja suurtest toidutarbijatest on saanud sõltlased.

Autor käib siinkohal välja 6 mõtet, mis tema arvates muudavad (Dorito efekt) inimese toitumisala idioodiks:

1. Lahjendumine – toit muutub maitsetumaks ja see viitab lahjemale (toitainelises mõttes) toidule.

2. Toitumisalane dekapitatsioon - kui võtame maitse/lõhnaained loodusest välja, jäädvustame küll toidukogemuse, kuid jätame toitumise – kiudained, vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid, taimsed sekundaarsed ühendid – maha. Looduses esinevad maitseühendid alati koos toitumiskontekstis.

3.  Vale mitmekesisus - me ihkame loomupäraselt toidu vaheldust – see on üks looduse viise, kuidas tagada mitmekesine toitumine. Võltsmaitsed muudavad toiteväärtuselt väga sarnased toidud teistsugusemaks, kui need tegelikult on.

4. Kognitiivne pettus - võltsitud maitsed petavad teadlikku meelt. Ema, kes pakub oma kaheksa-aastasele lapsele maasikajogurti smuutit, paneb lapse uskuma, et toode sisaldab maasikaid, kuigi seal ei ole neid mitte.

5. Emotsionaalne pettus. Maitsetehnoloogia manipuleerib tundeid kogeva meele osaga. Võltsmaitsed manipuleerivad juba varem väljakujunenud meeldivusega tõelise toidu vastu ja rakendavad seda nagu kleebist millelegi muule – tavaliselt suurele kaloriannusele –, luues kõrgendatud ja toiteväärtuselt väljateenimatu naudingu taseme.

6. Maitse-toitainete segadus. Maitse-toitainete suhete kaaperdamisega tekitavad võltsmaitsed oma olemuselt vale ootuse. Rasvumise peamine aspekt on suur soov toidu järele, mida sageli toit ise ei saa kustutada.

Kasutame multivitamiine, kuigi aastatepikkused uuringuandmed näitavad, et see ei paranda tervist. Samuti “tugevdame” toite. Lisame maitsestatud suhkruvette vitamiine ja nimetame seda "vitamiiniveeks". Lisame kaltsiumi maitsestatud suhkruvette koos sojavalguga ja nimetame seda "sojapiimaks". Saate isegi osta kalaõliga šokolaadipiima.

Inimesed näevad praegu välja nagu kariloomad. Me saavutame võise lihavuse oleku enne, kui oleme jõudnud suguküpseks. Me kogeme tugevat iha toidu järele, mis teeb meid aeglaselt haigeks. Oleme nagu laborist põllule lendu lastud kiletiivalised parasitoidid: programmeeritud sööma valet toitu. Me ei sünni kalorizombidena, kuid selleks me oleme saanud.