Enamik allolevast on jätkuvalt Hongkongi Ülikooli gastronoomia kursuselt. Varasemalt samal teemal:
Kokkuvõtet kirjutades sattusin veel sama teemat puudutavatele artiklitele ja uuringutele, sestap haarasin sealt materjali juurde.
Keskendume nüüdselt liigselt toidu biokeemiale ja ajame toidust luubiga taga vitamiinide ja mineraalide sisaldust. Ja oma suus olevast keelest ei pea suurt midagi ega ka tea suurt midagi. Seevastu keel teab meile toidust väga palju rääkida.
Mida mina maitsetundlikkuse ja maitsete eelistuste kohapealt mõtlesin - meie hulgas on palju neid sh lapsi, kes on super maitsetundlikkusega ja sestap ei saa rohelist köögivilja suhu panna. Ja see ei pruugi olla jonn, vaid tegelik keha reaktsioon. Rohelise guru või lihtsalt lapsevanem võib olla keegi, kelle maitsetundlikkus on kehv ja ta ei pruugi aru saada, et tema pereliige või sõber või lihtsalt tuttav ei naudi aedvilja. Ja seda ka vastupidi. Ema võib mitte suuta aedvilju süüa ja ei paku neid ka lapsele. Lapsel võib olla teine tundlikkus ja ta ei ole huvitatud liig rasvastest toitudest.
Kui meie pereliige ei taha süüa neid toite, mida me oleme oma maitse järgi valmistanud - siis ei pruugi olla tegemist kehva kokaga. Meie maitsetundlikkus on lihtsalt erinev.
Kui meie pereliige ei taha süüa neid toite, mida me oleme oma maitse järgi valmistanud - siis ei pruugi olla tegemist kehva kokaga. Meie maitsetundlikkus on lihtsalt erinev.
Uuritakse aina edasi, leitakse seoseid ja see, mis mulle siin meeldib - et keelel asuvate maitsepungade uurimisel jõutakse omakorda ülekaalu, söömisharjumuste, pärilikkuse ja erinevate haigusteni. Ükskõik, mis osa me kehast uurima ka ei hakkaks - jõuame mitmekesise maailmani. Ehk jõuame järelduseni, et kõik on kõigega seotud. Sestap üks erandlik isoleeritud asi ei anna pikaajalist tulemit.
See, mis ei tundu nii meeldiv on see, et keele ja keha suhet toiduga uurides, tunduvad näiteks lasteaia ja kooli ning miks mitte ka haigla toidumenüüd äärmiselt ebasobivad. Tänases Eestis on peamiselt (mõned erandid välja arvatud) lasteaias, koolis, haiglas pakutav menüü värske aedvilja ja puuviljavaba ning ülekaal rohkelt rasvasel toidul. Mis puudutab lasteaeda ja kooli - siin on meil vabadus valida koduõpe. :) Mis puudutab haiglat, siis tasub palju tegeleda ennetusega. Sest me käime tööl ja maksame makse, mille eest lapsed ja haiged saavad kõige odavama ja viletsama toidu.
Siis veel - umami maitse ehk nö valgu (aminohapete) maitse tagaotsimine võib olla ka põhjuseks, miks vegan toidumaailm niivõrd püüab loomseid toite järele teha. Ja miks taimetoidule üleminejad just sellelaadseid toite otsivad. Miks me tunneme ilma sellistetoitudeta end häiritult, kuigi on teada, et valgu puuduse probleemi taimetoidus ei ole. Reeglina õnnestubki loomse toidu taimne koopia teha erinevaid valgurohkeid taimi omavahel maitseainetega kokku segades.
Järgmises postituses tuleb veel maitsest juttu ja me saame teada, kuivõrd keha on orienteeritud just energiale - magusale maitsele. Seetõttu me ilma pliidi ja noata eelistame looduse poolt pakutavast puuvilju ja marju. Umami maitse meeldivus eeldab, et me otsime toidust tugevust, et me kardame olla nõrgad. Seda ju ka ette heidetakse :)
Aga meie hämamstav keha ja imeline maitsepungadega keel:
Vaatame keelt tervikuna ja sealhulgas ka maitsepungi. Püüame
vastata küsimustele, kas me suudame maitsta teperatuuri ning kas keelel on
kohti, mis on tundlikumad teatud spetsiifilisema maitse osas?
Üsna oluline on aru saada,
millised faktorid mõjutavad meie maitsetaju. Kui me sööme toitu, siis me ei söö
ühe maitsega toitu, meil on kõik need
maitsete kombinatsioonid. Toimuvad erinevate maitsete segunemine. Nii et meil
on vaja mõista, kuidas maitse saab muutuda. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kas
suruvad üksteist maha või tugevdavad üksteist.
Niisiis, vaatame, kuidas asjad
maitsevad. Uurime, kuidas toit saab
maitseda hästi ja ei unusta seejuures söömise eesmärki. Kas me sööme selleks,
et tahame saada toitaineid või selleks, et saada kaloreid või nagu varasemalt
märgitud – me sageli sööme selleks, et saada küllastust. Me tahame tunda rahuldust. Need kõik on
peamised tegurid, mis meid toidu järele sirutama panevad. Kuid siin on veel üks
asi. Me tahame hoida eemale ka mürgistest asjadest ja riknenud toidust. Evolutsiooni käigus oleme endale arendanud
maitse suhtes teatud tajud. Vaatame need
uuesti üle:
Vaatame näiteks magusust. Mis siis tegelikult magus iseenesest on? Kõige lihtsam asi, mis pähe tuleb on glükoos. Puuviljad – aedviljad, kui me neid sööme, tunneme magusat maitset. Miks? Kuna neis on palju süsivesikuid ehk suhkruid, mis annavad energiat. Nüüd mis on soolasega? Eelnevalt märkisime, et soolane maitse on seotud mineraalide sisaldusega. See tähendab, et selline toit aitaks meil tasakaalustada kehas elektrolüütide tasakaalu ja sellega hoiaks meie keha tervena. Mis on hapuga? Osad meie seast armastavad hapusid asju, kuid tegelikult hapusust on alati seostatud hapetega. Ja kuna on palju hapet? Tavaliselt tekib hapet palju siis, kui toit on halvaks läinud ehk halvaksläinud toit maitseb hapult. Seega me tahame eristada kuna on tegemist toidu pahaksminemisega ja kuna mitte, et saada aru, kas toit on söömiseks kõlblik. Kuidas on kibedusega (mõruga)? See on seotud looduslike mürkidega taimedes. Mürgid on meie jaoks kibeda maitsega. Miks? See kibedus ütleb meile, et me neist eemale hoiaksime. Seega ütleb kibedus meile, et tegemist on toiduga, mis ei ole ilmtingimata meie jaoks hea. Mis on umamiga? Sellest räägitakse harva aga antud juhul on see oluline. Umami on aminohappe maitsega. Mida meile aminohapped ütlevad – valgud! Sestap süüakse liha.
Vaatame näiteks magusust. Mis siis tegelikult magus iseenesest on? Kõige lihtsam asi, mis pähe tuleb on glükoos. Puuviljad – aedviljad, kui me neid sööme, tunneme magusat maitset. Miks? Kuna neis on palju süsivesikuid ehk suhkruid, mis annavad energiat. Nüüd mis on soolasega? Eelnevalt märkisime, et soolane maitse on seotud mineraalide sisaldusega. See tähendab, et selline toit aitaks meil tasakaalustada kehas elektrolüütide tasakaalu ja sellega hoiaks meie keha tervena. Mis on hapuga? Osad meie seast armastavad hapusid asju, kuid tegelikult hapusust on alati seostatud hapetega. Ja kuna on palju hapet? Tavaliselt tekib hapet palju siis, kui toit on halvaks läinud ehk halvaksläinud toit maitseb hapult. Seega me tahame eristada kuna on tegemist toidu pahaksminemisega ja kuna mitte, et saada aru, kas toit on söömiseks kõlblik. Kuidas on kibedusega (mõruga)? See on seotud looduslike mürkidega taimedes. Mürgid on meie jaoks kibeda maitsega. Miks? See kibedus ütleb meile, et me neist eemale hoiaksime. Seega ütleb kibedus meile, et tegemist on toiduga, mis ei ole ilmtingimata meie jaoks hea. Mis on umamiga? Sellest räägitakse harva aga antud juhul on see oluline. Umami on aminohappe maitsega. Mida meile aminohapped ütlevad – valgud! Sestap süüakse liha.
Nüüd kõik need maitsed koos ja me
saame väga tugeva signaali selle kohta, mis on hea ja mis on paha. Tuleb vahele ka märkida, et kõike ei saa võtta
üks ühele. Mõnikord võib hapu toit olla hea. Mõnikord saavad ka magusad toidud
olla halvad. Kuid
üldjuhul saame aimu sellest, kuidas
erinev maitse on seotud toidu kvaliteediga.
Meie keel on selleks instrumendiks, millega me tajume toidu maitset ja ühtlasi ka saame aru, kas toit on hea või halb. Võite märgata, et keele pinnal on väikesed näsakesed, mida nimetatakse papillae (lingual papillae (singular papilla). Papillae on omaette kude ja siin asuvad kõik maitsepungad. Maitsepungad koosnevad erinevat liiki rakkudest ja iga punga tipus on avaus. Söömisel satub toit avausse ja puutub kokku erinevate sensoorsete rakkudega.
Kui me
avame maistepunga, siis me näeme sellist pilti. Igas maitsepungas on avaus,
igas avauses on sensoorsed retseptorrakud. Nendel rakkudel on üsna ripsmete
kujuline struktuur. Ja kuna retseptoreid on palju, siis nad tajuvad toidu
kvaliteeti. Samuti on siin närvikiud, mis viib info ajuni. Loomulikult on siin
veel ka teisi toetavaid rakke. Tänapäeval me räägime palju tüvirakkudest ja ka
sensoorsed retseptorrakud on väga olulised, kuna meie maitsepungadel on samuti
tüvirakud. Nende tööks maitsepunga põhjas on jälgida sensoorsete rakkude tööd
ja mil iganes sensoorne rakk vananeb ja muutub viletsaks J , toota uusi sensoorseid
rakke. Keskmiselt iga 10 päeva tagant on
kõik sensoorsed rakud asendatud uutega.
Iga sensoorse raku pinnal on teatud hulk retseptoreid, mis on otseses kontaktis keskkonnaga, millest tuleb maitset kandev molekul. Retseptoreid on igal sensoorsel rakul üks või mitu erinevat liiki. Iga retseptor sobitub spetsiifilise maitsemolekuliga.
Me võiksime ka küsida, kas on
inimesi, kes on mõnele maitsele hästi tundlikud ehk nn supermaitsemeelega. Ja
vastuseks on, et jah on küll. Osade inimeste keelel olevad näsakesed on
ääretult tundlikud mõnele maitsele. Näiteks võib tuua 6-n- propüültiouratsiil –
osadel on selle ainese jaoks rohkem retseptoreid, osadel vähem. Kui me võtame
tavapärase elanikkonna, siis ca 50% on tavalise keskmise maitsetundlikkusega. Nendest
omakorda ¼ on vastavaid retseptoreid palju rohkem. Nad võivad seda maitset
tunnetada palju teravamalt. Osad meist,
kellel on näsakestes retseptoreid vähem ja nad ei ole maitsele nii tundlikud. Seesama 6-n-propylthiouracil
(PROP) on kibeda maitse geneetiliseks markeriks. Kuskohast see tuleb? PROP
reageerib tugevalt näiteks rohelistele köögiviljadele. Need, kes on sellele äärmiselt
tundlikud, tajuvad seda väga kibedana ja ei taha seda maitset tunda. Osad meist
aga ei tunne rohelist süües üldse mitte midagi.
Üks New Yorgis 120 (4-6 aastase)
lapsega läbiviidud kohortuuring vaatles
laste PROP staatust. Lapsed jagati kahte rühma: PROP lapsed ja lapsed, kel
puudus maitsetundlikkus PROP suhtes. Uuriti laste toidueelistusi ja
kehamassiindeksit, toidukeskkonda jms. Need lapsed, kellel PROP tundlikkust ei
olnud, aktsepteerisid rohkem aedvilju võrreldes nendega, kes olid tundlikud.
Kusjuures mõlemad laste grupid olid ühesuguses tervisliku toidu keskkonnas.
Samas oli lastel, kel puudus PROP tundlikkus, suurem kehamassiindeks. Ülekaal lapseeas on täna üks suurimaid
proobleeme rahvatervises. Selle olukorra jätkuvat kasvu viimase kolme aastakümne jooksul on
soodustanud istuv eluviis ja keskkond, mis reklaamib toidu liigset tarbimist (1). Oluline
on suurendada puu- ja aedviljade tarbimist,kuna ülekaaluliste laste dieet
kaldub olema täis energiarikkaid toiduaineid ja vajaka jääb kiudianetest, toitainetest ja
täisteraviljadest. (2). Kuid „üks
sobib kõigile“ lähenemine ning lihtsalt kalorite vähendamine ja puu- ning
aedvilja suurendamine ei pruugi tulemust anda, kui ei võeta arvesse eelsoodumusi
toidu vastuvõtuks. Kuna lapsed teevad oma toidueelistused peamiselt maitse
järgi (3),
siis ülekaaaluga tegelemisel on oluline arvestada toidu sobivuse rolli.
Toiduainete sobivust mõjutavad
vanemate toitumisharjumused, kodune toidukeskkond (4), ja
toidu kättesaadavus (5). Samuti
mängivad oma rolli geenid, kõige tuntum on päritud võime maitsta mõrusid
tiouureaühendeid, nagu PROP ja fenüültiokarbamiid (PTC) (6, 7). Ligi 70% USA kaukaasia elanikkonnast on tundlikud
kibedale maitsele (8).
Super maitsetundlikkusega ja kehva maitsetundlikkusega inimese keele papillae erinevused
Super maitsetundlikkusega ja kehva maitsetundlikkusega inimese keele papillae erinevused
PhD Guy Crosby Harvardi Ülikoolist
kirjutab oma
artiklis, et esmapilgul tundub, et supermaitsetundlikkusega inimesed on
saanud teiste ees teatud eelised ja nad suudavad tavapärasest rohkem nautida
head toitu. Kahjuks see päris nii ei ole, kuna nad on mõrule maitsele niivõrd
tundlikud, siis on nad suhteliselt pirtsakad toiduga ja ei armasta paljusid
toite.
Neile ei meeldi kuumad vürtsised
toidud, kuna valuretseptorid asuvad ümber maitsepunga, siis neil on ka rohkem
valuretseptoreid.
Kehvema maitsetundlikkusega
inimesed armastavad vürtsikaid toite ja vajavad rohkem kastmeid, et paremini
maitset tunda. See kehtib kõigi vürtside väljaarvatud soola kohta. Kuna sool
maskeerib kibedat, siis super maitsjad kalduvad liialdama soolaga.
Keskmised maitsetundjad
armastavad kõiki toite. Neid ei heiduta toidud, mis on mõrud ja ebameeldivad
ning samas on nede maitsemeel piisavalt terav, et suuta nautida enamikku
toitudest ilma neid soola või kastmeta ülevalades.
Super maitsetundjad kalduvad
olema suurema tundlikkusega PROP suhtes ja söövad vähem aedvilju nende mõrkja maitse pärast. Samas on leitud, et nad kuuluvad
ka suuremasse riskigruppi jämesoolevähi
haigestumise osas.
Positiivseks pooleks on see, et
super maitsetundlikkusega inimesed, eriti siia gruppi kuuluvad naised ei ole
aldid sööma ka kõrge rasvasisaldusega magusaid toite, neil on väiksem
kehamassiindeks (BMI) ning parem südameveresoonkonna tervis.
Ilma maitsetundlikkuseta inimesed
eelistavad selgelt kõrge rasvasisaldusega ja magusaid toite. Siia kuuluvad ka
kõige suurema alkoholi tarbimisega inimesed ning on kõige kõrgem alkoholismi
tase.
Super maitsetundlikkusega
inimesed ei armasta alkoholi ja
suitsetavad vähem.
Huvital kombel on PROPile kõige tundlikumad
inimesed kõige saledamad ja vähese tundlikkusega PROPile kõige raskemad.
Kui me vaatame keelt, siis keel
jaotatakse erinevateks piirkondadeks. Ja need erinevad piirkonnad tunnevad
erinevaid maitseid. Tahaksin eelnevast esile tuua seda, et maitset tuntakse sensoorsetes rakkudes. Need on neuronid ja
signaal saadetakse nende kaudu ajju ja aju ütleb, kuidas asjadega ümber
käia. Ajus on näiteks olemas ala, mis võimaldab meil
olla teadlik sellest, mis on maitse, kas see on magus, kas see on mõru, kas
hapu. Meil on ajus veel kohti sh hippokampus, mis võib tänu sensoorsele sisendile
reageerida. Ja mis juhtub siin on see, et aju tuletab lihtsalt meile meelde, mis juhtus
sarnase kogemuse ajal minevikus. Ning lõpuks on meie söömise üks olulisemad
eesmärke soov tunda ennast tunnustatuna, premeerituna. Juhul, kui peale
sensoorset sisendit on täidetud kõik eelnimetatud kolm asja, alles siis me
suudame tajuda, kas toit on hea või halb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar