H. Pontzeri raamat "Burn" saab nüüd selle postitusega läbi 😉. Lugu kaalu hoidmisest ja langetamisest mitte.
Kui kiiresti sa joosta suudad?
Sporditeadlased ja füsioloogid vaidlevad jätkuvalt selle üle, kuidas keha piire seab. Eelkõige oleneb motivatsioonist - ajab sind keegi taga? Või mängid sõpradega võistlusmängu. Palju oleneb sellest, kui kaua sa jooksed.
Üks
asi on kindel – keha piir ei saabu lihtsalt
kütuse otsasaamisega. Aju korjab kogu kehast infot – millises seisus on
lihased, kehatemperatuur, kui raske sul tundub olevat, ja kindlasti seda, kui
palju tööd on veel ees. Kogu seda infot analüüsides otsustab aju, kui palju sa
endast anda saad. Kui sa kurnatusest kokku vajud, siis on see aju, mis selle
organiseerib. Sina ei ole siin otsuste tegemise juures.
Selgeks
on saanud ka see, et isegi kui sa oled täiesti kurnatud, on sul ikkagi
küllaldaselt kütust järel. On ATP-d lihastes ja glükoosi ning lipiide veres. Oleme
kõik näinud kuidas täiesti kurnatud sportlane võistlustel finišijoone
ületab, põlvili kukub ja veidi hiljem lipuga rõõmsalt naeratades ringi jookseb.
Uuringud on näidanud, et vaimne kurnatus
vähendab vastupidavust. Seda teavad kõik treenerid ja teavad, et nende
sportlased peavad võistlustulle minema tugeva vaimuga.
Ja
inimkehal on piir, millise kiirusega ta suudab kehale energiat anda. Aina
rohkem söömine-joomine alati ei aita – ainevahetus lihtsalt ei ole suuteline nii kiiresti kogu
protsessi majandama.
Olenemata
võistlusest, selle kestusest ja intensiivsusest – suudab inimkehas päevas imenduda ca 4500-5000 kcal. Kui sa pingutad veel enam, oled negatiivses
energiabilansis ja kaotad kaalu ehk hakkad tasapisi üles sulama. Nii et meid ei
hoia võistlustel tagasi meie lihased, vaid seedesüsteem.
Uuringuid
on tehtud ülipikkade 140 päeva kestvate maratonidest osavõtjatega ja sellest
on siin raamatus ka pikemalt juttu, kõigi arvutuste tulemusena märgitakse, et
mitte keegi ei saa kulutada rohkem, kui tema 2,5kordne BMR (keha
baasainevahetuse kalorite hulk). Mis tähendab, et kui sa teed intensiivset
sporti ja sööd piisavalt kaloreid, siis keha kalorikulu läheb üles kuni 2,5x
BMR tasemeni, kuid sealt edasi – pikkade kurnavate võistluste ja matkade jms
puhul – hakkab keha tarbima kehas olevat rasva, mitte juurde antavaid kaloreid.
Pontzer märgib, et kõige pikemaks ja
kalorikulukamaks sündmuseks on rasedus. Rasedus on ülim ultramaraton.
Raseduse
puhul on rusikareegel, et ema peab kaalus juurde võtma. Samaaegselt kasvab tema
kalorikulu. Sünnitus on inimkonna jaoks alati olnud üsna keeruline affaire.
Kui laps kasvab natukenegi liiga suureks, on tagajärjeks tõsised komplikatsioonid.
Hadzade naised on aktiivsed ka raseduse viimasel trimestril. Nende toit on vähe
töödeldud ja seedub aeglaselt, mis ei anna lapsele väga palju kaloreid. Nii on
neil harva sünnituskomplikatsioone. Põhjused, miks lapsed surevad on infektsioonid. 15 eluaastaks sureb 10 lapsest neli.
Viimase
poole sajandi jooksul on muutunud meie aktiivsus ja kalorite kättesaadavus ning
ka keisrilõigete arv on raketikiirusel tõusnud.
Hadzad,
kes kulutavad toidu otsimiseks ja kättesaamiseks päris palju energiat, saavad
ca 6 last. Shuarid ja Tsimaned, kes tegelevad ka põllumajandusega, kulutavad
toidu kättesaamiseks vähem energiat ja nende peredes on ca 9 last. Tänases
ühiskonnas elav naine suudab neid saada veel rohkem. Iseenesest Pontzeri raamat keskendub kaloritele ja ainevahetusele aga põhjalikumalt on uurinud Hadzade naisi Dr. Katherine Fitzpatrick, kes on kirjutanud naiste mensesest, viljakusest, rasedusest, menopausist 200 lk ülevaate. See on mul samuti nüüd lugemisnimekirjas ☝.
Hadzadele
ei ole ükski vahemaa liiga pikk. Nad ei mõõda oma teepikkusi km ega miilides,
vaid päevades. Vabalt võetakse ette mitmepäevaseid teekondi (ikka jalgsi), et
viia müügiks mett või külastada sõpru. Ka lapsed on aktiivsed ja kartmatud. Kui
vanemad on suutnud koguda veidigi raha, saadavad nad lapse kooli, mis asub kahe
päevateekonna kaugusel. Ja kuna eriti poistele kool ei meeldi, siis nad sageli
jooksevad sealt minema. 8 aastased lasevad varahommikul koolist jalga ja
kõnnivad 2 päeva läbi metsiku savanni, kus varitseb kõiksugu ohtusid. Magades
öösel maapinnal ja kõndides miilide kaupa ilma söömata palava päikese all. Ja
nad saavad hakkama. Nad ei tunne hirmu ega ole selle üle uhked – nende silmist
peegeldub Hadzade tavapärane ükskõiksus: see pole suurem asi, kool ei
meeldinud, ma tulin sealt ära.
Toortoidust
Leidsin siit raamatust ka midagi toortoidu kohta 😎:
Kõik kultuurid, kelle kohta on materjale,
on oma toitu küpsetanud. Kuna inimese küpsetatud toidust ilmajätmist loetakse
ebaeetiliseks, siis toortoidu kohta uuringuid teha ei saa. Küll on aga piisavalt
toortoitlasi, keda on saadud küsitleda.
Siiani
suurim uuring toortoitlastega on tehtud Saksamaal, kus küsitleti 300 toortoidul
olevat meest ja naist. Toortoidulistel oli raske säilitada tervislikku
kehakaalu, paljude kehamassiindeks oli alla 18,5 (number, millest allapool
loetakse alatoitumuseks). Naistel oli sageli ovulatsioon ära jäänud. Meestest
raporteerisid osad libiido vähenemist. Tänastele toortoitlastele olid
kättesaadavad ka kaloririkkamad kaasaja toiduained, ka külmpressitud taimeõli.
Sellest siiski ei piisanud. Kalorite kättesaadavus kehale on piiratud ja meie
kehad ei toimi toortoidul väga hästi. Kütt-korilased, kellele on kättesaadavad
ainult metsikud toiduained, ei saaks ilma toitu küpsetamata piisavalt kaloreid.
Ma
läksin ise PubMed lehele ja vaatasin, et tõepoolest toortoidu dieedi kohta on
uuringuid palju ainult lemmikloomade osas. Aga seda, et sellist uuringut
inimestega loetakse ebaeetiliseks, ei teadnudki. Ma ei taha siin postituses
seda pikemalt kommenteerida (mul on see varsti plaanis), oma kogemusest võin öelda, et jah – ka minul oli
mingil hetkel, kehakaal suures languses ja ainult toortoiduga ma seda ülesse ei
saanud ka. Ja ma olen kokku saanud päris paljude toortoidulistega, kelle kehakaal
on liiga all. Kui ülekaalus inimene võib siin mõelda, et siis on küll hea
võimalus kaalust alla võtta – siis ei. Toortoit jätab välja liiga palju
toiduainegruppe, seega kaloraaž läheb märkamatult liiga alla. Puu- ja
aedviljad sisaldavad oma toorel kujul tohutult vett ja palju kiudainet, mis
tekitab täiskõhutunde, kuid ei anna piisavalt kalorit. Aja jooksul vähene
toiduvalik muutub kehale harjumuspäraseks ja kogused vähenevad veelgi. Ja
kehale ning eriti ajule ei meeldi mitte üks raas, kui kalorite hulk väheneb
drastiliselt ning sestap ei ole sellisel juhul mingit lootust, et suudetakse
sellist dieeti pikalt pidada ja kui ka suudetakse rõõmu tunda ülisaledusest, siis toitainete puudujääk - kui päevakalorid ei ole täis, ei saa ka toitained imenduda - annab lõpuks märku. Toimida saab see ainult juhul, kui päeva kaloraaž
on vajalikul tasemel ja makrotoitainete vahekord paigas. Vastasel juhul läheb
ainevahetuse kiirus kohe alla ja kehakaal ei nihku alla, vaid pigem ülespoole. Igal juhul tuleb valida omale sobiv toitumisviis.
Kalorite kättesaadavus
Looduses
on kaloririkkamad toidud – mesi, puuviljad, jahisaak – väiksemas koguses ja
raskem kätte saada, kui madala kalorsusega lehti. Moodsas toidupoes on asi
vastupidine. Ülitöödeldud toidud: õli, magusained, kiirtoit on odavamad, kui
puuviljad, aedviljad, töötlemata toiduained. Šokolaadisõõrik sisaldab 350
kcal ja maksab 0,8 dollarit. 25 senti 100 kcal kohta. Pool kilo õunu maksab 1
dollari, 37 senti 100 kcal kohta. Õun maksab sõõrikust 60% enam. Kuigi õun on
parem ja küllastuse tabeli järgi on õun kaks korda rohkem küllastust andev, kui
sõõrik. Kuid kui sa lähed väga tühja kõhuga poodi ja sul on 1 dollar – kas sa
ostad sõõriku või õuna?
Hinnad
peaksid olema vastupidised ja see aitaks rasvumise epideemiaga toimetulekule
palju kaasa.
Oma
keha energiakulu arvutame kalorites, meie kodude energiat arvestatakse kilovatt
tundides ja masinad sõidavad kulutades liitreid kütust. Kasutades oma
energiakeskkondi valesti, oleme jõudnud mitme kriisini: rasvumise ja
kliimamuutuseni. See kuidas me neid kriise suudame majandada, määrab ära meie
liigi tuleviku.
Hadzade
eluolu kohta saab rohkem lugeda lehelt HadzaFund.org
Raamat
läbi... Võtan nüüd lahti raamatu näljasest ajust, kus Gyuenet räägib täpsemalt,
miks aju meid toiduga hulluks ajab ja kuidas väikesed asjad aitavad meil palju
muuta ning edukamalt kaalust alla võtta ja seda tervislikul tasemel hoida.
Tuletan eelmise 20 postitusest meelde, millest sai kirjutatud:
Primaadid (šmpansid, orangutanid, bonobod) kulutavad teiste imetajatega võrreldes poole vähem kaloreid. Kui panna see kõik inimnumbritesse, siis täiskasvanud keskmine inimene kulutab päevas 2500-3000 kcal. Tavaline meie suurune imetaja kulutab päevas ca 5000 kcal ja nad ei ole mitte sugugi eriti aktiivsed, nad katavad päevas 4-5 km maad, kuid enamiku ajast puhkavad ja lebasklevad. Lihtsalt nende keha põletab uskumatult kiiresti energiat.
Võrreldes ahvidega, on inimestel suuremad
ajud ning väiksemad maksad ja soolestikud.
Keha
organid vajavad erinevalt energiat ja nii on aju, maks ja soolestik kõige
suuremad energiakulutajad. Iga grammike nende kudedest kulutab tonnide viisi
kaloreid, kuna aju-maksa-soolestiku rakud on hästi aktiivsed. Varasemad
uuringud on tulnud järeldusele, et meie aju on kasvanud suuremaks ja saanud
seega rohkem energiat – väiksema maksa ja soolestiku arvelt.
„Miljoneid aastaid kestnud evolutsioon ei
kujundanud meie ainevahetusmootoreid selleks, et tagada mereranda sobiv
bikiinikeha, hoida meid vormis või isegi ilmtingimata tervetena. Selle asemel
on meie ainevahetus astunud Darwini direktiivi järgi, et tagada ellujäämine ja
paljunemine. Selle asemel, et meid trimmida (nagu tugitooliinseneri
ainevahetusmudel pakub), on meie kiirem ainevahetus viinud arenenud tendentsini
varundada rohkem rasva kui ükski teine ahviline.“
Kalorid
ja džaulid on kaks standardset ühikut, mida kasutatakse energia mõõtmiseks,
olgu selleks siis toidus hoitav keemiline energia, tulesoojus või masina töö.
Üks kalor on määratletud kui energia, mis on vajalik ühe milliliitri vee
(viiendik teelusikatäie) temperatuuri tõstmiseks ühe Celsiuse kraadi võrra (1,8
kraadi Fahrenheiti). See on väike energiahulk - liiga väike, et olla kasulik
mõõtühik, kui räägime toidust. Ja kui räägime toidus sisalduvatest
"kaloritest", räägime tegelikult kilokalorist ehk 1000 kalorist.
„Ja
mis saab glükoosimolekulist endast - süsiniku-, hapniku- ja vesinikuaatomitest?
Pidage meeles, et just nende aatomite kooshoidvate sidemete energia abil me
laeme oma ATP-d, mitte aatomitega. Selle asemel muundatakse süsiniku ja hapniku
aatomid, mis moodustavad kuni 93% glükoosimolekuli massist, süsinikdioksiidiks
(CO2) (glükoosi muundumisel püruvaadiks
ja Krebsi tsüklis). Oksüdatiivse fosforüülimise lõpus seonduvad vesinikud
hapnikuga, moodustades vee, H2O. Sööme
süsivesikuid ainult selleks, et neid välja hingata, täites õhu meie ümber
kunagiste kartulite luustikega; järelejäänud väike osa satub veepiiskadena meie
keha ookeani.“
Evolutsioon
on südametu raamatupidaja – elu lõpuks
loeb vaid see, kui palju on olnud järglasi. Loodusliku valiku silmis oleme
oma energiat kulutanud kehvasti, kui järglasi vähe. Kuna füsioloogia ja
käitumisharjumused on päritud, kipuvad järeltulijad oma kaloreid kulutama nagu
vanemad.
Liiga palju hapnikku |
Elu
nõuab energiat ja esimene meie planeedil arenenud energiasüsteem oli
fotosüntees. Varasemad päikeseenergiat kasutavad bakterid tuginesid
fotosünteesi toimimiseks vesinikule ja väävlile, mitte veele. Siis umbes 2,3
miljardit aastat tagasi arenes uut tüüpi fotosüntees, mida nimetatakse
oksügeenseks, kuna see toodab jääkainena hapnikku. Kipume mõtlema hapnikust kui
heast asjast, elu säilitajast, kuid hapniku tõeline keemiline olemus on
laastav. See varastab elektrone ja seondub teiste molekulidega, muutes neid
täielikult ja sageli lahti rebides. Hapnik on hävitaja, hävitades kõik, mida
puudutab, kas aeglaselt (rooste) või ägedalt (tuli). Kui hapniku tase
hüppeliselt tõusis, hakkas see elu lämmatama ja
see sündmus on tuntud ka kui suur hapnikukatastroof. Maa oli surnud
planeediks saamise äärel. Meie elu päästsid bakterid, kes suutsid üle minna
aeroobseks.
Hapnik
on oksüdatiivse fosforüülimise oluline koostisosa just seetõttu, et see on
elektronvaras – ja see teeb selle ka nii hävitavaks. Hapnik on elektronide
vastuvõtja nn elektrontranspordiahelas - koppbrigaad, mis läbib elektrone piki
mitokondrite sisemembraani, tõmmates vesinikioonid intermembraansesse ruumi.
Hapnikuta elektroni transpordiahel peatub, Krebsi tsükkel teeb tagasikäigu ja
mitokondrid seiskuvad. Kui elektronid hüppavad elektronide transpordiahela
lõpus hapnikule, meelitavad nad vesiniku ioone, moodustades vee - H2O. Teie
mitokondrid moodustavad iga päev sissehingatavast hapnikust rohkem kui tassi
vett (umbes kolmsada milliliitrit).
Sageli esitatakse energiakulud
metaboolsetes ekvivalentides ehk MET-des. Üks MET on määratletud kui 1
kilokalor kilogrammi kehamassi kohta tunnis, mis on ligikaudu puhkeseisundi
energiakulu.
Barbara
Ainsworthi poolt alates 1993. aastast iga paari aasta tagant koostatud kehalise
aktiivsuse kokkuvõttes on MET väärtused üle kaheksasaja tegevuse jaoks, alates
igapäevasest („kirjutamine: elektriline, käsitsi või arvutiga”, 1,3 MET), kuni
huvitavateni („oda abil kalapüük, seistes”, 2,3 MET) ja ebamäärasteni
(„seksuaalne tegevus, üldine, mõõdukas pingutus”, 1,8 MET) ebamugavalt
spetsiifilistni („kõndimine, tagurpidi, 3,5 mph, ülesmäge, 5 protsenti tõus”,
6,0 MET).
Aktiivsuse
kalorikulu tõeliselt madal. Ja siinkohal ei ole see üleskutse vähem liikuda (et
mis siis liikuda, kui kaal ei kao), kuna liikumine annab kehale palju muud
head. Välja tuleb pigem see asjaolu, et pärast tugevat trenni ei saa ennast
"premeerida" tordiga ja ei toimi valem, et mida rohkem trenni, seda
rohkem võib süüa. Väga kaloririkkad töödeldud toiduained on on need, mida süüa
väikeses koguses või harva.
Liikumine
on meie põhivajaduste kalorikulu kõrval üsnagi väike. Põhiainevahetuse kiirus ehk BMR (basal metabolic rate) on kõige
paremini määratletud: see on energiakulu
määr, mida mõõdetakse varahommikul, kui inimene lamab, on ärkvel, kuid rahulik,
tühja kõhuga (viimase kuue tunni jooksul pole toitu), mugav temperatuur.
Kui üks või mitu neist kriteeriumidest ei ole täidetud, nimetatakse mõõtmist
tavaliselt puhkerežiimiks (RMR) vms.
Põhiainevahetuse kiirus (nagu ka selle paljud variandid) on energia, mida
teie keha põletab, kui ta ei tee füüsilist tööd, ei seedi ühtegi toitu ega tee
tööd sooja hoidmiseks.
Neerud – on keha koristusjaamaks.
Väsimatud, hädavajalikud ja täielikult alahinnatud. Peale selle, et neerud
hoiavad normis keha veesisalduse, filtreerivad nad päevas 180 liitrit verd ja
peavad kontrollima kõikvõimalike jääkainete eemaldamist. Miljonid nefronid
puhastavad igat veretilgakest 30 korda päevas, pumbates sooli ja muid molekule
sisse ja välja, et hoida häid asju ja elimineerida mittevajalikku. Ja ometi
jõuab igast meediakanalist ja poeletist teieni valjuhäälne terror – osta
„toksiine välutav puhastuskuur“ – inimesed kulutavad asjatult raha ja aega
(peamiselt tualetist allauhtuvale ainesele). Enamik sellest kraamist annab
neerudele kõvasti tööd juurde, mitte ei kergenda seda. Lase neerudel teha oma
tööd – pealegi tasuta. Nii kaaluvad neerud vaid 200 g, kuid kulutavad 140kcal
päevas – muljetavaldava 9% BMR-st.
Maks – vaieldamatu kangelane meie
kehas. 1,5 kg kaaluv elund on osaline praktiliselt kõigis meie elu
alalhoidvates protsessides. Siin hoitakse peamisi glükogeeni varusid ja maks
toodab glükoosist glükogeeni ja glükogeenist glükoosi. Maks lagundab kasutamata
külomikronid ja varundab rasva jne, jne. Veel lagundab maks hästi paljusid
jääkaineid (toksiine) – aga äkki ikka ostaks selle detox pulbri, tilga, teeks
mahlapuhastust ... Maks kulutab 300 kcal päevas, mis on ca 20% BMR-st.
Aju – jagab maksaga „kõige suurem
kulutaja“ kohta. Kaaludes ca 1,3 kg, kulutab aju ca 300 kcal päevas ja see on
20% BMR-st. Selline kõrge kulu on andnud meile suurema aju. Aju on omaette
primadonna ja tarbib puhtalt glükoosi (kuid on suuteline ka ketoone põletama).
Siin on huvitav see, et mõttetöö eriti kaloreid ei kuluta. Tippmaletajate
uurimisel on selgunud, et nende pingsate matšide ajal on BMR tõusnud vaid 4
kcal võrra (tunnis). Ja kuigi mõttetöö ei nõua eriti kaloreid, on suur kulutaja
õppimine. Neuronite töö, uute teede (sünapside) loomine on kulukas tegevus. Lastel vanuses 3-7 aastat on
ajutöö 60% BMR-st. See on kolm korda kõrgem, kui täiskasvanul. Ja kui aju vajab
sel ajal niivõrd palju energiat, on muu keha kasv pärsitud.
Viirused, bakterid, parasiidid ootavad
võimalust teha meie kehast kuum bordell. Väljaspool meie koduseinu – ilma vee
ja kanalisatsioonita ning puhastusvahenditeta on haigestumine vältimatu.
Infektsioonile
vastab keha sellega, et toodab igasugu molekule. Ühe uuringu kohaselt oli
palavikuga võitlemise ajal keha BMR 8% kõrgem tavalisest. Keha
võime tekitada palavikku, et pahalastest lahti saada on väga vana imetajate
võime.
Bakterid,
viirused ja parasiidid on siin alati otsimas omale peremeest. Niisiis pole
üllatav, et infektsioonide tase on kõrge looduskogukondade juures.
Parasiidinakkus (reeglina ussid) on tsimanede kogukonnas 70% igal aastaajal.
Nende valgete vereliblede (infektsiooniga võitlevad rakud) tase
on 10 korda kõrgem, kui USAs elaval inimesel keskmiselt. Selline immuunsüsteemi
aktiivsus põletab rohkem kaloreid ja nende BMR on 350 kcal võrra kõrgem, kui
lääneriikide elanikel. See aga omakorda peegeldub laste kasvukõveras. Ehk iga
asi tuleb millegi arvelt. Shuar
kogukonna inimeste infektsioonitase on samuti kõrge. 5-12 aastaste laste
BMR on ca 200 kcal võrra kõrgem, kui läänes. 20% võrra kõrgem immunsüsteemi
kaloraaž võtab lõivu kasvult. Uurimine leidis, et immuunoglobuliinide,
antikehade ja teiste valkude arvu suurenemine veres põhjustas laste aeglasema
kasvu.
1950
aastatel kerkis esile vabade radikaalide
teooria – esiti tuli sellega välja Denham Harman. Vabade radikaalide
teooria väitis, et vananemine on tingitud kahjustustest, mida põhjustavad vabad
radikaalid. Vabade radikaalide teoorial on omad kitsaskohad. Esiteks ei näita
uuringud, milles vaadeldakse antioksüdantide tarbimist, et inimeste ja loomade
elutsükkel sellest kasu saaks. Ja kuna on väga raske selget seost ainevahetuse
ja pikaealisuse vahel leida, siis on teadlased hakanud kahtlema, kas seda seost
üldse on. Surm on bioloogias ilma kindlate vastusteta. Peamiselt eksisteerivad
ainult oletused.
Kui me võtame ette tabelid erinevate
sporditegevustega, tundub asi lihtne. Kõige tavalisem matemaatika – arvuta oma
BMR (põhiainevahetus), liida juurde päevaste tegevuste kolaorid. Kuigi nii seda
ongi tehtud, on tulemus täiesti vale. Vale seetõttu, et inimkeha ei ole
lihtsalt masin. Meie ainevahetus on äärmiselt dünaamiline, pika aja jooksul
välja arenenud. Päeva kalorikulu ei ole lihtsalt mingite osade summa.
Veel
üks suur viga, mida kalorite päevanormide arvutamisel tehti: kui me
tahame teada, kui palju inimesed päevas söövad, siis lihtsalt küsime neilt!
Tundub hästi mõistlik (te ju kindlasti mäletate, mida eile sõite, eks ole 😜). Ja nii saab väheste pingutustega koguda andmeid
miljonitelt inimestelt. Muidu pole ideel nagu vigagi aga see taandub inimese
aususele ja eneseteadlikkusele. Nii tuli välja, et inimestel on kohutavalt halb
mälu selles osas, mida nad sõid. Ehk kui te annate inimesele küsitluslehe nende
dieedi kohta, siis vastused ei ole tõsiseltvõetavad. See on sama hea, kui
küsida inimestelt, kas neil on olnud mõne Hollywoodi staari suhtes patuseid
mõteid – väga palju jäetakse välja ütlemata.
Hiljutises
uuringus 324 mehe ja naisega 5 riigist selgus, et 29% osas jäeti tegelikult
söödud toit raporteerimata. Ehk praktiliselt jäeti teavitamata tervelt üks
söögikord. Sestap on kasutud sellised toitumisuuringud, kus inimestel palutakse
saata vastused küsimustele.
Inimkond jäi ellu, kohanes, arenes, kuna jagasime toitu üksteisega.
Jagamine
tähendas rohkem toitu, rohkem kaloreid. Rohkem kaloreid andis võimaluse
kiiremaks kasvuks, rohkemateks järglasteks, suuremaks ajuks, aktiivsuseks.
Inimesed põletavad iga päev 20% rohkem energiat, kui šimpansid ja bonobosed.
Suurem
päevane kalorivajadus tingib suuremad probleemid juhul, kui järsku peaks
kaloreid nappima. Jagamine on ainult üks osa. Kuid kalorite puudujäägi võivad
tekitada palju asjad - alates
pikaajalisest haigusest, mis viib isu kuni ilmastikuoludeni, mis viib saagi.
Nii viis kiirem ainevahetus, mis nõuab
pidevat kalorite juurdevoolu, kaitsemehhanismini – rohkem rasva.
Meie
kehad on harjunud toetama (ja ka sõltuma) intensiivset igapäevast aktiivsust.
Igapäevane liikumine on väljakujunenud vajadus. Ja see on iseloomulik probleem
just inimestele.
Tuli
välja, et keskmise aktiivsusega inimesed põletasid vaid 200 kcal rohkem, kui
diivaniinimesed, kuid keskmise aktiivsusega inimeste ja kõrge aktiivsusega
inimeste vahel ei olnud vahet. Kalorikasutusel on seega platoo.
Mis juhtub siis, kui me võtame istuva
elustiiliga inimese ja lisame treeningprogrammi?
Selliseid
uuringuid on üksjagu palju. Westerterp kaasas mitte kunagi trenni teinud mehed
ja naised aasta kestvasse uuringusse. Uuringu eesmärk oli inimesed treenida
jooksma poolmaratoni (half maraton – 21 km). Uuringu alguses jooksid inimesed
20 minutit päevas, 4 päeva nädalas. Lõpupoole joosti 60 minutit, 40 km nädalas.
Naistel lisandus uuringu käigus 2 kg lihasmassi. Jooksmisele kulutati alguses
360 kcal ja loogiline oleks olnud, et see kalorihulk jooksuaja pikenedes
kasvab. Kuid aasta lõpus oli nende päevane energiakulu vaid 120 kcal võrra
suurem. Ühesõnaga – mitte kunagi trenni teinud naised suutsid aastaga joosta poolmaratoni,
kuid nende energiakulu oli aasta lõpuks pea samal tasemel, kui nad alustasid.
Meeste puhul oli tulemus sama.
Hadzade
kogukond on aktiivselt elanud aastaid ja aastakümneid ja nende kalorikulu ei
ole meie omast suurem.
Meie
ainevahetuse masinad nihkuvad ja muutuvad, et teha ruumi suuremale
aktiivsusele, hoides keha energiakulu teatud kindlas kitsas vahemikus. Seetõttu
on nii tsivilisatsioonist eemalolevate kogukondade liikmete, kui sporti
tegevate ja istuva eluviisiga inimeste päevane energiakulu sama.
Kaalumuutuse
taga seisab energia tasakaal. Sööd rohkem, kui kulutad – võtad kaalus juurde.
Sööd vähem, kui kulutad – kaotad kaalu.
Mis
ei tähenda, et aktiivsusel ei ole tähtsust. See on tervise jaoks hädavajalik.
Aktiivne eluviis hoiab sind elus ja tervena, kuid see ei ole päevases energiakulus
olulisel kohal. Soovides ülekaalu ja rasvumisega toime tulla – tuleb eelkõige
tasakaalu viia kulutatavad ja sissevõetud kalorid.
Siit võib joone alla tõmmata – kui sa kohe
täna alustad ülimalt aktiivset treeningporgrammi, siis suure tõenäosusega
kaalud sa kahe aasta pärast samapalju kui täna. Aga seda tasub ikka teha – sest
sa oled trenni tehes õnnelikum, tervem, elusam.
Veel
üks oluline asi on see, et kui sa teed rohkem trenni, siis see ajab meid rohkem
sööma. Meie aju on ehitatud nii, et ta sätib näljatunde just sellisele
tasemele, mis võrdub aktiivsuse tasemega.
Ja
muidugi ei saa me vaadata palju naaber või sõber sööb. Inimeste vahel olevad
erinevused päevase energiakulu ja kalorite vajaduse osas on tohutud. Seda ka
juhul, kui me arvestame kehakaalu ja rasvaprotsenti. Kahe inimese - samas
vanuses, kaalus ja elustiiliga – energiakulu
võib erineda 500 kcal võrra.
Kiire
ainevahetuse ja sale olemise vahel aga seost ei ole. Ülekaalulised inimesed
põletavad iga päev täpselt sama palju energiat, kui saledad – arvestades
siinkohal kehakaalu erinevusi. Kui kehakaalu erinevusi arvesse ei võta, siis
põletavad ülekaalulised rohkem kaloreid, kuna nad on lihtsalt suuremad.
Inimesed, kes põletavad rohkem kaloreid ei
kaalu vähem. Inimesed, kes põletavad rohkem, söövad rohkem.
Kõik organismid vajavad oma eluprotsessi jaoks
energiat ja mida rohkem seda parem. Sest põletades rohkem energiat, on rohkem kasvu, järeltulijaid, arengut. Üle
tasakaalu piiri minna on aga halb. Kui sa kulutad rohkem, kui sööd – teadlased
nimetavad seda negatiivseks
energiabilansiks – on keha sunnitud sööma iseennast. Mingi aja saad sa süüa
varuks pandud rasva – selleks see ongi. Kuid seda ei saa teha väga kaua, kuna
sa nälgiksid lihtsalt surnuks.
Negatiivse
energiabilansi puhuks on nii meie, kui ka loomade kehas välja kujunenud teatud
kaitsemehhanismid. Kui keha tajub, et me ei söö piisavalt oma päevase
energiavajaduse katmiseks, siis ta hakkab jalga gaasipedaalilt ära võtma. Keha
püüab energiakulu viia võrdseks sissetuleva energiaga: kilpnääre, mis kontrollib ainevahetuse kiirust, vähendab kilpnäärme
hormoonide tootmist. Rakkude ainevahetus aeglustub, BMR tase läheb alla. Samal
ajal tõstavad aju ja hormoonid, mis kontrollivad nälga, isu toidu järele.
Me muutume aplaks, mõtted hakkavad keerlema toidu ümber, meie aju juhib meid
toitu otsima – leidma midagigi süüa.
Hüpotalamus
on ainevahetuse kontrollkeskus ja see kontrollib sissetuleva energia hulka,
jälgides vere glükoosi ja leptiini (hormoon) osakaalu. Hüpotalamus saab meie
ainevahetust muuta aeglasemaks ja kiiremaks – kontrollides kilpnäärme tööd ja
muutes nälja tasandit.
Leptiin,
greliin, veresuhkur, mao täituvus, toidu maitsed on meie kõigi süsteemis
samasugused aga see, kuidas meie sisemine keskkond, geneetika ja mineviku
kogemused sellele reageerivad, on väga erinev.
„Normaalne“
on olukord, kus hüpotalamus ja tema ainevahetuse algoritmid suudavad toimuvat
kontrolli all hoida, juhtides kalorite sisse- ja väljavoolu. Protsessi, mis
hoiab asjad stabiilsena ja töökorras, nimetatakse homeostaasiks. See, mis on
normaalne pole aga kõigi jaoks üks ja sama. Nälja korral reageerib hüpotalamus
väga kiiresti. Oluline on kehval ajal ellu jääda, anda järglasi siis, kui asjad
paranevad. Ainuüksi mõne päeva jooksul tõmmatakse kilpnäärme hormooni tase
alla. BMR (baasainevahetuse kiirus) läheb alla. Kui toitu ei saa pikema aja
jooksul, siis meie keha organid otseses mõttes kahanevad. Kuid mitte kõiki
süsteeme ei näljutata ühtmoodi. Põrn tõmbub väga kokku. Ajule antakse parim,
osad immuunfunktsioonid lülitatakse välja.
Inimeste
puhul on sageli just reproduktiivsüsteem (järglaste saamine) see süsteem, mis
esimesena lukku läheb. Reeglina
kaotavad näljas olevad inimesed huvi seksi vastu. Naistel langeb östrogeeni
tase ja kui asi kestab pikalt, siis jääb menses ära ehk ovulatsiooni ei toimu.
Nende
nö loodusrahvaste juures ei ole
ülekaalu. Ja nad söövad palju süsivesikuid (mesi, marjad-puuviljad, juurikad).
Hadzad saavad näiteks oma päevasest kaloraažist 15% ainuüksi meest. Nad söövad
tohutult mett.
Suhkrutarbimise
tõus peatus ca 2000 aastal (ka fruktoosisiirupi tarbimine) ja on sellest ajast
olnud langustrendis, kuid rasvumise ja ülekaalu numbrid jätkuvalt tõusevad.
Hiinas
on tarbitavate rasvakalorite arv teinud järsu hüppe, kuid rasvumise-ülekaalu
ning diabeedi numbrid on samuti tõusteel.
Nii
et lihtsalt kättesaadavad ja seeditavad kalorid on need, mis hoiavad täna
rasvumise-ülekaalu numbreid üleval, mitte ühe kindla makrotoitaine (rasv, valk,
süsivesik) tarbimine.
Meie kaugete esivanemate dieet ei ole
koosnenud ekstreemsustest. Meie minevikus kasutusel olnud dieedid aga ei pruugi
olla need, mis hoiavad meid täna tervena. See et me täna ei toitu nii, nagu
ammustel aegadel, ei tähenda, et me ei võiks seda teha. Meie paleoliitikumi
esivanematel ei olnud kanalisatsiooni, nad ei mänginud viiulit, ei sõitnud
lennukiga – see ei tähenda, et meie ei võiks seda teha. Kui me ka tahaksime
minna tagasi iidsete aegade dieedi juurde, siis oleks meil raskusi leidmaks
metsikuid loomi ja taimi. Ükski neist rasvastest loomadest ja suuremõõdulistest viljadest polnud olemas
tuhat aastat tagasi. Ajad on muutunud ja muutunud on ka tänane kättesaadav
toit.
Milline dieet sobib sulle? Selleks on toitumisviis, mis aitab sul säilitada kaalu ilma, et tunneksid ennast näljasena.
Nii
et otsi omale sobiv liikumisviis ja liigu palju. See ei pea olema mingi kindel
treening – jalutamine, tantsimine, aiandus jms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar