Kuidas oleks, kui asetad enda esimesele kohale...

Geneen Roth peaks siin blogis juba tuttav olema ja varasemalt on lugeda olnud tema artiklid:

Alasti Tõde, Üks tükk šokolaadi, Kui on nälg, Rahuleping oma kehaga, Mida keharasv Teile räägib

Nüüd veel üks, ikka toitumise ja endasse suhtumise vahelistest seostest. Kuidas sa siis käitud - kas nagu sina ise või nagu "HEA" ema/patner/sõber ...

Roth kirjutab: On teatud asjad, mida sa oma elus võtad loomulikuna: sinu lapsed elavad sind üle;  ükskõik kui karmiks asi ka ei muutuks, sa ei mürgita oma abikaasat arseeni-hambapastaga; ja kui sinu parim sõber abiellub, siis lähed sa tema pulma.   

Aga elu teeb omad korrektuurid. Ja kuigi ma ei ole jõudnud arseenini (veel), olin ma silmitsi järgmisega: minu ülikooliaegne parim sõber abiellus täna ja ma ei olnud tema pulmas. 

Mitte iial miljoni aasta jooksul ei oleks ma arvanud, et puudun sellelt tähtpäevalt. Me olime sellest rääkinud 18 eluaastast peale. Kuid kui tuli aeg otsustada, kas sõita Californiast New Yorki, tegin ma radikaalse otsuse. Midagi sellist, mida olen harva teinud: ma asetasin oma vajadused esiplaanile. 

Ma astusin tagasi nendest ideedest, „mida hea inimene peaks tegema“, „mida iga ustav sõber peaks tegema“ ja vaatasin fakte: olin just tagasi jõudnud väga kurnavalt nädalapikkuselt retriidilt; mul oli murtud põlv ja nihestatud selg; minu sõber abiellus ootamatult ja ütles, et osalemine ei ole nii oluline. Ja ma avastasin, et mitte minnes ma tunneksin puudust tema nägemisest, sellest kuidas ta kõnnib altari ette ja kui läheksin, oleksin täiesti jõuetu ja kurnatud. Nii ma jäingi koju, saatsin šampanja ja kirjutasin värskele abielupaarile pulmaloo. See oli masendav otsus, kuid mitte nii masendav, kui see lugu, mis ma ise endale rääkisin: kui ma ei lähe oma parima sõbra sünnipäevale – parima sõbra, kes mul eales on olnud – siis inimesed avastavad, kui isekas ma olen ja ma kaotan kõik olemasolevad sõbrad. 

Ma veedan oma järelejäänud päevad üksi, dieet Coca lõualt alla nirisemas ja mitte kedagi ei ole minu ümber. Niipea, kui ma sain aru, et olin hüpanud enda vajaduste esiplaanile seadmisest üksinda õnnetuna suremise juurde, sain aru, et  on vaja lähemalt vaadata seda oma vajaduste kontseptsiooni radikaalsust — sellist radiaalsust, mis hirmutas mind surmani.

Ma peaksin paremini teadma. Viimase kahekümne aasta jooksul olen töötanud kümnete tuhandete naistega ja leidnud, et on olemas terve komplekt uskumusi ühise nimetajaga "pahad asjad, mis juhtuvad siis, kui ma hakkan enda eest hoolitsema". Olen kuulnud selliseid asju nagu, „minu poeg või lämbuda kalaluu kätte, kui ma jätan ta hetkeks üksi, et kasutada aega enda jaoks.“ „Minu abikaasa ei suuda ise hakkama saada seal koosviibimisel, kui mina jään koju ja lihtsalt puhkan. "Minu sõber hakkab mind vihkama, kui ma ei küpseta tema ürituse jaoks koogikesi.“ 

Mõtle sellele: Kas oleks õige panna ennast oma elu keskpunkti, või on sul salajane hirm, et kui sa rahuldad oma isiklikke vajadusi, siis võõrandud armastatud inimestest ja lõpetad kodutuna pimedal prügi täis tänaval?  Kas sa kardad, et „mina esimesena“ suhtumisega visatakse sind „heade inimeste“ klubist välja?  

Paljud meist usuvad salamisi, et head inimesed, eriti naised, hoolitsevad esimesena kõigepealt teiste eest.  Nad ootavad, kuni kõigil on küllaldaselt ja seejärel võtavad endale, mis  üle on jäänud. Kahjuks, enamik meist teeb otsuseid lähtuvalt sellest ideest, kes me peaksime olema, mitte sellest, kes me tegelikult oleme. Probleemiks on siin see, et tehes otsuse, mis baseerub „ideaalne mina“ kujundil – mida hea sõber teeks, mida hea ema teeks, mida hea naine teeks – siis me jõuame olukorda, kus hoolitseme enda eest hoopis teisel viisil. 

Nüüd tulebki mängu toit. Kui sa ei arvesta oma tegelike vajadustega, siis tõenäoliselt sa täidad oma järelejäänud emotsionaalse nälja toiduga. (Või kuritarvitad ühte teist asja. Šoppamist. Kuid enamik teeb seda toiduga.)  Sa sööd salaja. Sa sööd hõrgutisi mil iganes see on võimalik, kuna toit on üks võimalus, ainus võimalus, et ennast täita. Sa sööd jooksu pealt, kuna arvad, et sa ei peaks lõuna peale aega raiskama; sul on liiga palju teha.  Sa sööd ekleeri, sõõrikut, kooki, samal ajal väga hästi teades, et tegelikult see sinu eest ei hoolitse.   Selleks, et teiste eest tõeliselt hoolt kanda, tuleb sul kõigepealt mõelda endast esimesena. 

"On see võimalik?" küsid sina. "Mis saab minu lastest? Ma sureksin nende eest." Kas sa üldse oled kunagi mõelnud selle üle, miks lennukis lennu alguses näidatavas ohutusnõuete programmis palutakse kõigepealt hapnikumask panna ENDALE ja siis aidata last?  Seda sellepärast, et sinu lapse heaolu sõltub sinu heaolust. Kui sina ei ole praegu rahulik, maandatud, võimeline hingama, siis mitte keegi ei hoolitse nende eest.   

Milline võiks olla sinu elu, kui sa teadvustad, et 10 tundi peatumata töötamine, teiste eest hoolitsemine, jätab su tühjaks ja kurnatuks laste ning iseenda jaoks?  Milline võiks sinu elu näha välja siis, kui võtaksid iga päev aega iseendale — isegi kui see aeg koosneb 15 minutilistest mitte midagi tegemistest või väljaskäimistest või pikali heitmistest? Milline oleks sinu elutempo, kui sa käid „hinge aja“ mitte kella aja järgi, kasvõi ainult veidikene?   

See on võimalik. Mõni päev tagasi rääkisin ühe emaga, kellel oli just sündinud esimene laps. Beebil olid gaasivalud ja ta oli täiesti kurnatud. Ta kartis nii väga, et ta ei ole olemas, kui teda vajatakse ja ei suutnud magada isegi siis, kui beebi magas või oli koos tema abikaasaga.  Ja ta pöördus toidu poole, et ennast rahustada. Ma küsisin temalt, kuidas võiks asi olla, kui ta istuks lihtsalt maha ja hingaks rahulikult. Kõik. Nii väike asi. Mitte midagi pole vaja saavutada. Lihtsalt lasta kehal  teha seda, mida ta juba teeb ja anda endale üks paus. Ta lubas proovida. Ta lihtsalt hingas.   

5 minuti pärast küsisin, kuidas ta ennast tunneb. Vabanenult, täiesti rahunenud, vastas ta. Ema märkis, et peale seda, kui sündis laps, unustas ta iseenda ja kõik oma vajadused. Ja kuigi põhjused paistsid olevat loomulikud („ma nii armastan teda,“ ütles ta; „Ma ei teadnudki varem, et armastus võib selline olla“), ei pakkunud ta enda väljakurnamisega lapsele parimat. Ta ütles nüüd, et enda eest hoolitsemine on võimalik – mitte võib-olla sellisel tasemel nagu enne emaks saamist aga veidi teisiti, uuel moel. Võttes väiksemaid puhkusi. Süüa hästi. Minna välja kasvõi 5 minutiks, kui laps magab. „Ma saan seda teha,“ ütles ta. "Ma saan kohelda ennast sama lahkusega, mida ma ka lapsele pakun.“ 

Ma ütlesin talle veel. „Ja on väga suurepärane, kui sa võtad enda jaoks aega, sest kui laps kasvab, siis ka tema õpib sinu pealt, et enda eest hoolitsemine on  hea.“ 

Kui sa tegutsed tasandil „mida teeks nüüd hea ema/partner/sõber“ ja jätad ennast ilma sellest, mida sa vajad, siis sinu suhted kannatavad.   

Ma olen siin selleks, et sulle öelda: enda hellitamine ise enda elu keskpunkti seadmisega on võimalik. Sa võid hoolitseda oma vajaduste eest ja sinu suhted perega ja sõpradega saavad hoogu juurde. Mina tean, kuna olen selle teinud oma igapäevaseks praktikaks ning olen kindel, et  minust ei saa ei üksiklane ega mahajäetu.