Geneen Roth peaks siin blogis juba tuttav olema ja varasemalt on lugeda olnud tema artiklid:
Nüüd veel üks, ikka toitumise ja endasse suhtumise vahelistest seostest. Kuidas sa siis käitud - kas nagu sina ise või nagu "HEA" ema/patner/sõber ...
Roth kirjutab: On teatud asjad, mida sa oma elus võtad loomulikuna:
sinu lapsed elavad sind üle; ükskõik kui
karmiks asi ka ei muutuks, sa ei mürgita oma abikaasat arseeni-hambapastaga; ja
kui sinu parim sõber abiellub, siis lähed sa tema pulma.
Aga elu teeb omad korrektuurid. Ja kuigi ma ei ole
jõudnud arseenini (veel), olin ma silmitsi järgmisega: minu ülikooliaegne parim
sõber abiellus täna ja ma ei olnud tema pulmas.
Mitte iial miljoni aasta jooksul ei oleks ma arvanud,
et puudun sellelt tähtpäevalt. Me olime sellest rääkinud 18 eluaastast peale.
Kuid kui tuli aeg otsustada, kas sõita Californiast New Yorki, tegin ma
radikaalse otsuse. Midagi sellist, mida olen harva teinud: ma asetasin oma
vajadused esiplaanile.
Ma astusin tagasi nendest ideedest, „mida hea inimene
peaks tegema“, „mida iga ustav sõber peaks tegema“ ja vaatasin fakte: olin just
tagasi jõudnud väga kurnavalt nädalapikkuselt retriidilt; mul oli murtud põlv
ja nihestatud selg; minu sõber abiellus ootamatult ja ütles, et osalemine ei
ole nii oluline. Ja ma avastasin, et mitte minnes ma tunneksin puudust tema nägemisest,
sellest kuidas ta kõnnib altari ette ja kui läheksin, oleksin täiesti jõuetu ja
kurnatud. Nii ma jäingi koju, saatsin šampanja ja kirjutasin värskele
abielupaarile pulmaloo. See oli masendav otsus, kuid mitte nii masendav, kui
see lugu, mis ma ise endale rääkisin: kui ma ei lähe oma parima sõbra
sünnipäevale – parima sõbra, kes mul eales on olnud – siis inimesed avastavad, kui
isekas ma olen ja ma kaotan kõik olemasolevad sõbrad.
Ma veedan oma
järelejäänud päevad üksi, dieet Coca lõualt alla nirisemas ja mitte kedagi ei
ole minu ümber. Niipea, kui ma sain aru, et olin hüpanud enda vajaduste esiplaanile
seadmisest üksinda õnnetuna suremise juurde, sain aru, et on vaja lähemalt vaadata seda oma vajaduste kontseptsiooni
radikaalsust — sellist radiaalsust, mis hirmutas mind surmani.
Ma peaksin paremini teadma. Viimase kahekümne aasta
jooksul olen töötanud kümnete tuhandete naistega ja leidnud, et on olemas terve
komplekt uskumusi ühise nimetajaga "pahad asjad, mis juhtuvad siis, kui ma
hakkan enda eest hoolitsema". Olen kuulnud selliseid asju nagu, „minu poeg
või lämbuda kalaluu kätte, kui ma jätan ta hetkeks üksi, et kasutada aega enda
jaoks.“ „Minu abikaasa ei suuda ise hakkama saada seal koosviibimisel, kui mina
jään koju ja lihtsalt puhkan. "Minu sõber hakkab mind vihkama, kui ma ei küpseta
tema ürituse jaoks koogikesi.“
Mõtle sellele: Kas oleks õige panna ennast oma elu keskpunkti,
või on sul salajane hirm, et kui sa rahuldad oma isiklikke vajadusi, siis
võõrandud armastatud inimestest ja lõpetad kodutuna pimedal prügi täis
tänaval? Kas sa kardad, et „mina
esimesena“ suhtumisega visatakse sind „heade inimeste“ klubist välja?
Paljud meist usuvad salamisi, et head inimesed, eriti
naised, hoolitsevad esimesena kõigepealt teiste eest. Nad ootavad, kuni kõigil on küllaldaselt ja
seejärel võtavad endale, mis üle on
jäänud. Kahjuks, enamik meist teeb otsuseid lähtuvalt sellest ideest, kes me
peaksime olema, mitte sellest, kes me tegelikult oleme. Probleemiks on siin
see, et tehes otsuse, mis baseerub „ideaalne mina“ kujundil – mida hea sõber
teeks, mida hea ema teeks, mida hea naine teeks – siis me jõuame olukorda, kus
hoolitseme enda eest hoopis teisel viisil.
Nüüd tulebki mängu toit. Kui sa ei arvesta oma
tegelike vajadustega, siis tõenäoliselt sa täidad oma järelejäänud emotsionaalse
nälja toiduga. (Või kuritarvitad ühte teist asja. Šoppamist. Kuid enamik teeb
seda toiduga.) Sa sööd salaja. Sa sööd
hõrgutisi mil iganes see on võimalik, kuna toit on üks võimalus, ainus
võimalus, et ennast täita. Sa sööd jooksu pealt, kuna arvad, et sa ei peaks
lõuna peale aega raiskama; sul on liiga palju teha. Sa sööd ekleeri, sõõrikut, kooki, samal ajal
väga hästi teades, et tegelikult see sinu eest ei hoolitse. Selleks,
et teiste eest tõeliselt hoolt kanda, tuleb sul kõigepealt mõelda endast
esimesena.
"On see võimalik?" küsid sina. "Mis
saab minu lastest? Ma sureksin nende eest." Kas sa üldse oled kunagi
mõelnud selle üle, miks lennukis lennu alguses näidatavas ohutusnõuete
programmis palutakse kõigepealt hapnikumask panna ENDALE ja siis aidata
last? Seda sellepärast, et sinu lapse
heaolu sõltub sinu heaolust. Kui sina ei ole praegu rahulik, maandatud, võimeline
hingama, siis mitte keegi ei hoolitse nende eest.
Milline võiks olla sinu elu, kui sa teadvustad, et 10
tundi peatumata töötamine, teiste eest hoolitsemine, jätab su tühjaks ja
kurnatuks laste ning iseenda jaoks?
Milline võiks sinu elu näha välja siis, kui võtaksid iga päev aega
iseendale — isegi kui see aeg koosneb 15 minutilistest mitte midagi tegemistest
või väljaskäimistest või pikali heitmistest? Milline oleks sinu elutempo, kui sa
käid „hinge aja“ mitte kella aja järgi, kasvõi ainult veidikene?
See on võimalik. Mõni päev tagasi rääkisin ühe emaga, kellel oli just sündinud esimene laps. Beebil olid gaasivalud ja ta oli täiesti kurnatud. Ta kartis
nii väga, et ta ei ole olemas, kui teda vajatakse ja ei suutnud magada isegi
siis, kui beebi magas või oli koos tema abikaasaga. Ja ta pöördus toidu poole, et ennast
rahustada. Ma küsisin temalt, kuidas võiks asi olla, kui ta istuks lihtsalt
maha ja hingaks rahulikult. Kõik. Nii väike asi. Mitte midagi pole vaja
saavutada. Lihtsalt lasta kehal teha
seda, mida ta juba teeb ja anda endale üks paus. Ta lubas proovida. Ta lihtsalt
hingas.
5 minuti pärast küsisin, kuidas ta ennast tunneb.
Vabanenult, täiesti rahunenud, vastas ta. Ema märkis, et peale seda, kui
sündis laps, unustas ta iseenda ja kõik oma vajadused. Ja kuigi põhjused
paistsid olevat loomulikud („ma nii armastan teda,“ ütles ta; „Ma ei teadnudki
varem, et armastus võib selline olla“), ei pakkunud ta enda väljakurnamisega lapsele
parimat. Ta ütles nüüd, et enda eest hoolitsemine on võimalik – mitte võib-olla sellisel
tasemel nagu enne emaks saamist aga veidi teisiti, uuel moel. Võttes
väiksemaid puhkusi. Süüa hästi. Minna välja kasvõi 5 minutiks, kui laps magab. „Ma
saan seda teha,“ ütles ta. "Ma saan kohelda ennast sama lahkusega, mida ma
ka lapsele pakun.“
Ma ütlesin talle veel. „Ja on väga suurepärane, kui sa
võtad enda jaoks aega, sest kui laps kasvab, siis ka tema õpib sinu pealt, et
enda eest hoolitsemine on hea.“
Kui sa tegutsed tasandil „mida teeks nüüd hea
ema/partner/sõber“ ja jätad ennast ilma sellest, mida sa vajad, siis sinu
suhted kannatavad.
Ma olen siin selleks, et sulle öelda: enda hellitamine
ise enda elu keskpunkti seadmisega on võimalik. Sa võid hoolitseda oma vajaduste
eest ja sinu suhted perega ja sõpradega saavad hoogu juurde. Mina tean, kuna
olen selle teinud oma igapäevaseks praktikaks ning olen kindel, et minust ei saa ei üksiklane ega mahajäetu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar