Kui kütt-korilaste ja
meie tänaste istuva eluviisiga inimeste päevane energiakulu on sama, siis peab
meie ainevahetus olema selliseks arenenud väga pika perioodi jooksul.
Just
eile ütles üks tuttav, et kõvale töötegijale tuleb anda palju kaloririkast
toitu. Kui ma nüüd Pontzeri raamatust õigesti aru saan – siis see eriti ei
aita. "Mida rohkem toitu, seda rohkem tööd" ei toimi. See tähendab – jah, sul
tuleb oma päevane kaloraaž täis süüa. Aga ekslik on arvata, et kui sa teed kõvasti
tööd, siis rohkem toitu on see, mida keha vajab. Võimalik, et siit tuleb ka
enda surnuks töötamise probleem. Me võime võtta inimese ja sundida teda kohe
hästi palju tööd tegema ja anda talle ka hästi palju head toitu. Kuid inimkeha
ei ole tõepoolest masin ja rohkem kütust (üle tavalise normi) ei pane teda rohkem tööle. Pigem kukub ta
töökoorma all kokku, isegi kui toitu on palju.
Pontzer
märgib, et meie päevane energiakulu ja PAL koefitsent (loe varasemaid
postitusi) on Ameerikas ja Euroopas olnud samal tasemel 40 aastat, samal ajal
aga on rasvumine ja metaboolsed haigused hüppeliselt kasvanud.
Keha poolt paika pandud energiakulu
raamistik näitab, et füüsilise aktiivsuse tõstmine ei anna soovitud efekti. Ei
saa liigselt süües kaalu paigal hoida, lihtsalt aktiivsust suurendades.
Kaalumuutuse
taga seisab energia tasakaal. Sööd rohkem, kui kulutad – võtad kaalus juurde.
Sööd vähem, kui kulutad – kaotad kaalu.
Mis
ei tähenda, et aktiivsusel ei ole tähtsust. See on tervise jaoks hädavajalik.
Aktiivne eluviis hoiab sind elus ja tervena, kuid see ei ole päevases
energiakulus olulisel kohal. Soovides ülekaalu ja rasvumisega toime tulla –
tuleb eelkõige tasakaalu viia kulutatavad ja sissevõetud kalorid.
Kuid
kui naised poolmaratoni jooksid, kulutasid nad 120 kcal rohkem – see on ju ka
midagi? Ja kui aktiivsus suureneb, siis paar nädalat või kuud on energiakulu
ikka suurem – see annab ka kaalukaotusele juurde?
Sellele
ei maksa eriti loota. Kaalu langemine on kehale samuti dünaamiline protsess.
Keha ei ole lihtne masin ja kaalulangus ei käi lihtsalt vile peale päevapealt.
Teine
asi on, et kuna trenn kulutab palju kaloreid, siis võetakse see kaloraaž
BMR arvelt. Keha piirab muude süsteemide kulu. Sel juhul ei ole kindlasti hea
teha trenni liiga palju, sest pika aja jooksul ei suuda keha muud süsteemid oma
funktsioone korralikult täita. Vaadakem tippsportlaste hilisemat tervist.
Midwest uuringud
1990
aastatel läbi viidud uuring „Midwest Exercise Trial 1“ kaasas istuva eluviisi
või ülekaaluga noored täiskasvanud. Uurimisalused jagati kahte gruppi – liikumis
ja kontrollgrupp. Liikumisgrupp tegi 16 kuu jooksul iga nädal 2000kcal väärtuses sporti (see
võrdub ca 32 km jooksuga). Sellise arvestuse kohaselt oleks uuringu lõppedes
pidanud inimene kaotama ca 18 kg kehakaalu. Kuid mehed kaotasid vaid 4,5 kg ja
sedagi esimese 9 kuu jooksul. Kaalu langus peatus, kuigi nad tegid kõvasti
sporti edasi. Kuid veel huvitavam on, et liikumisgrupi naised ei kaotanud üldse
kaalu.
Uuringu
läbiviijad ei tahtnud seda hästi uskuda ja tegid uue uuringu „Midwest Exercise
Trial 2“. Mehed ja naised pandi kas 2000 kcal või 3000 kcal eest sporti
tegevasse gruppi. See on juba väga tugev
trenn ja ainult 64% osalejatest suutis selle 10 kuud kestva programmi lõpetada.
Uuringu lõppedes oli inimeste kaloraaž vaid 220 kcal võrra suurem ja kaotati
jällegi keskmiselt 4,5kg ja seda mõlemas grupis. Huvitav oli, et uuringu
lõpetas 74 inimest, kellest 34 inimesel
kaal ei langenud. Nad treenisid nagu hullud, isegi energiakulu kasvas
veidi, kuid kaalus mingit langust ei tulnudki.
Midwest
uuringud ei ole selliste „spordiga kaalust alla“ uuringute juures mingiks
erandiks. Treeningprogrammi alguses toimub teatud kaalulangus. Kuid isegi
lühiajaliste programmide puhul on tohutult variatsioone – mõned võtavad näiteks
kaalus juurde. Pruugib jõuda jälgimisega aastani, siis alati on kaalulangus
alla poole oodatust. Kahe aasta puhul on kaalulangus alla 2 kg ja paljudel nagu
Midwest uuringuski juhtus, langust pole.
Siit võib joone alla tõmmata – kui sa kohe
täna alustad ülimalt aktiivset treeningporgrammi, siis suure tõenäosusega
kaalud sa kahe aasta pärast samapalju kui täna. Aga seda tasub ikka teha – sest
sa oled trenni tehes õnnelikum, tervem, elusam.
Veel üks oluline asi on see, et kui sa teed rohkem trenni, siis see ajab meid rohkem sööma. Meie aju on ehitatud nii, et ta sätib näljatunde just sellisele tasemele, mis võrdub aktiivsuse tasemega.
Inimese
ainevahetuse oluline fakt: rohkema energia põletamine ei kaitse sind kaalutõusu
vastu.
Ja muidugi ei saa me vaadata palju naaber
või sõber sööb. Inimeste vahel olevad erinevused päevase energiakulu ja
kalorite vajaduse osas on tohutud. Seda ka juhul, kui me arvestame kehakaalu ja
rasvaprotsenti. Kahe inimese - samas vanuses, kaalus ja elustiiliga –
energiakulu võib erineda 500 kcal võrra.
Kiire
ainevahetuse ja sale olemise vahel aga seost ei ole. Ülekaalulised inimesed
põletavad iga päev täpselt sama palju energiat, kui saledad – arvestades
siinkohal kehakaalu erinevusi. Kui kehakaalu erinevusi arvesse ei võta, siis
põletavad ülekaalulised rohkem kaloreid, kuna nad on lihtsalt suuremad.
Inimesed, kes põletavad rohkem kaloreid ei kaalu vähem. Inimesed, kes
põletavad rohkem, söövad rohkem.
Seega
me peaksime selleks, et kaalu langetada, sööma vähem? Tuleb välja, et ka see on
palju keerulisem.
AINEVAHETUSE REAKTSIOON ALA- JA
ÜLESÖÖMISELE
The
Biggest Loser (Suurim kaotaja) oli telesari kaalu kaotamisest. 16 ülimalt
rasvunud inimest saadeti 13 nädalaks isoleeritud laagrisse. Peale pandi ülimalt
range treeningprogramm – 4,5 tundi päevas range treeneri silma all. Nad
näljutasid ennast, süües alla poole kaloraažist (võrreldes enne laagrisse
tulekuga). Vahetevahel anti neile valida – kas nende lemmiktoit või
telefonikõne koju. Iga nädal saadeti koju üks, kes kõige vähem kaalu kaotas.
Oli palju pisaraid.
Inimesed
paistavad üle maailma selliseid julmi vaatemänge nautivat. Kuid teadlased nägid
selles võimalust – kui inimesed juba sellist hullust teevad, siis tasub seda
lähemalt uurida.
Tuntud
toitumisteadlane Kevin Hall hakkas 2010 uurima telesaates osalenute
ainevahetuse muutusi. Lisaks kehakaalule ja rasvaprotsendile, uuriti BMR,
hormoone, päevast energiakulu.
Alguses head uudised – osalejad
kaotasid palju kaalu. 6 nädala lõpuks oli kaotatud keskmiselt 13,6 kg. 13
nädala lõpuks olid need, keda koju ei saadetud, kaotanud veel 13-15 kg.
Paranesid ka osalejate veresuhkur, langes triglütseriidide arv.
Siis mitte nii head uudised – osalejad
olid nälgimisrežiimil ja 30 nädala lõpuks oli nende BMR langenud 700 kcal
ehk 25% võrra. Kehas toimuvad sellega seoses suured muutused: rakud vähendavad oma ainevahetuse kiirust,
jõudlust ja hakkavad põletama kütust aeglasemini. Ja need muutused ei ole
ajutised (vaat see on tõesti halb uudis).
Kui Hall oma meeskonnaga uuris osalejaid 6 aastat pärast telesaadet,
siis oli nende BMR jätkuvalt allpool oodatavast.
Inimeste
seisukohast on selline asi tobe – miks peaks keha seisma vastu protsessile, mis
püüab kaotada ebatervislikku kaalu? Evolutsiooni seisukohast on aga kõigel mõte
sees.
Kõik
organismid vajavad oma eluprotsessi jaoks energiat ja mida rohkem seda parem.
Sest põletades rohkem energiat, on
rohkem kasvu, järeltulijaid, arengut. Üle tasakaalu piiri minna on aga halb.
Kui sa kulutad rohkem, kui sööd – teadlased nimetavad seda negatiivseks energiabilansiks – on keha sunnitud sööma iseennast.
Mingi aja saad sa süüa varuks pandud rasva – selleks see ongi. Kuid seda ei saa
teha väga kaua, kuna sa nälgiksid lihtsalt surnuks.
Negatiivse
energiabilansi puhuks on nii meie, kui ka loomade kehas välja kujunenud teatud
kaitsemehhanismid. Kui keha tajub, et me ei söö piisavalt oma päevase
energiavajaduse katmiseks, siis ta hakkab jalga gaasipedaalilt ära võtma. Keha püüab energiakulu viia võrdseks
sissetuleva energiaga: kilpnääre, mis kontrollib ainevahetuse kiirust, vähendab
kilpnäärme hormoonide tootmist. Rakkude ainevahetus aeglustub, BMR tase läheb
alla. Samal ajal tõstavad aju ja hormoonid, mis kontrollivad nälga, isu toidu
järele. Me muutume aplaks, mõtted hakkavad keerlema toidu ümber, meie aju juhib
meid toitu otsima – leidma midagigi süüa.
Selline
on meil välja kujunenud nälgimisreaktsioon (starvation response). Seda on palju
uuritud. Juba 1917 aastal osalesid 24 noort meest uuringus, kus nad said süüa
vaid poole tavapärasest kaloraažist. Nad kaotasid nädalate jooksul 10%
oma kehakaalust, 10-15% alanes BMR, nad muutusid ärrituvaks ja kaotasid huvi
seksi vastu.
1944-1945
uuriti gruppi patsifiste, kelle põhimõtted ei lubanud osaleda sõjas. 24 nädalat
sõid mehed ainult 1570 kcal. Nad kaotasid 24% oma kehakaalust. Kasvas ärrituvus
ja tujukus, huvi seksi ja muu aktiivsuse vastu kahanes. Nad olid pidevalt
näljased, toit muutus kinnisideeks. Toit kandus nende unenägudesse. BMR langes
20%. Kõik need muutused kadusid, kui neil lubati jälle süüa. Erinevalt „The Biggest
Loser“ osavõtjatest, taastus nende BMR normaalsele tasemele. Kuid peale uuringut
kogusid mehed ca kilo rasva rohkem – keha jätab meelde ja püüab korraldada
asjad nii, et sellist asja enam ei juhtuks. Samas teadis keha, kui palju nad
kaalusid ja sellisena see ka taastus.
Ka „The
Biggest Loser“ osavõtjad võtsid kaalu juurde. 6 aastat peale saates osalemist,
olid 14st osalejast 13 kaalus kõvasti
juurde võtnud. 3 osalejat olid tagasi kaalus, mis oli enne saadet. 2 osalejat
kaalusid isegi rohkem.
Siit
lähevad asjad jälle kummaliseks – kui osalejate BMR oli madalam ka 6 aastat
peale saadet, siis tõenäoliselt madalaima BMRga osalejad võtsid kõige rohkem
hiljem juurde? Vale. Kõige rohkem võtsid kaalu tagasi kiirema BMRga osalejad.
Ja
jälle – evolutsiooni silmis on ka sellel mõte sees. BMR ja päevane energikulu
ei dikteeri kehakaalu muutust, vaid reageerivad kehakaalu muutusele. Saates
osalejad olid saate ajal ja pärast seda nälgimisrežiimil. Need kes pärast saadet
sõid kõige rohkem ja võtsid kaalus kõige rohkem juurde, andsid kehale signaali,
et näljaaja oht on möödas. BMR ja päevane energiakulu püüdsid anda oma parima,
et seda enam ei korduks ja nad oleksid tulevikus hästi kaitstud.
Jõuan
nüüd peatükini, mis puudutab aju osa selles kõiges.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar