kolmapäev, 7. aprill 2021

Lugedes loomulikust kalorite põletamisest vol I


 

Aknast ei tahtnud eile hommikul välja vaadatagi (jälle lumi). Eile ei tahtnud vaadata, varem ei olnud aegagi. Sain just valmis viimase 10 majandusaasta aruandest. Viimased kaks olid eriti keerulised. Kuid nüüd on need lõpuks tehtud ja esitatud ning võib rahumeeli kevadet ja suve nautima hakata. Kuna kevad ei kavatse veel suure hurraaga tulema hakata, on midagi, mida ma tükk aega pole korralikult teha saanud. Lugeda!

Kinkisin omale varajase sünnipäevakingina e-lugeri. Otsisin erinevaid pakkumisi ja vaatasin, kas tahvelarvuti pole mitte parem valik (et tahvel nagu multifunktsionaalne aga e-luger vaid lugemiseks) – kuid otsustavaks sai asjaolu, et e-lugeriga saab lugeda väljas päikese käes (tavalise nutiseadmega mitte) ja see on ka üsna veekindel (kui tekib tahtmine meres lugeda).  Ja e-lugeri hinna eest korralikku tahvlit nagu ei saa ka. Kammisin mööda neitilehti, et lugeda erinevate lugerite arvustusi ja pingeridasid. Lõpuks valisin omale Kindle Paperwhite 10 gen 32 GB mudeli. Peale Paperwhite on uuem mudel Oasis, kuid see on ikka pea samade omaduste eest liig kallis. Osad ei sobinud wi-fi puudumise pärast, osad liiga väikese mahutavusega. Paperwhite on kõige populaarsem ja enim kasutatud, mingit originaalset valikut tegema ei hakanud.  Võimalus kuulata  audioraamatuid.  Kindle on küll seotud eksklusiivselt Amazonis müüdavate raamatutega. Kuid sinu Kindle lugeril on oma e-maili aadress, kuhu saab saata meili, nii et ka mujalt ostetud e-raamatutega saab vabalt hakkama. Ainus asi, mis veel häirib, et e-raamatugogust  ELLU laenutatud raamatuid e-lugeriga lugeda ei saa. Võibolla kunagi tulevikus. ...  

Igasuguste piirangutega ajal on amazon teinud e-raamatutele palju allahindlusi ja nii on mul hetkel lugemisjärjekorras:









Pluss veel paar, mis Euroopas alles varsti ilmumas:





Et talv kord ometi kiiremini otsa saaks, teen ühes toas remonti. Ja remont on suhteliselt keeruline ettevõtmine läbi selle e-poe ja drive-in värgi teha. Kord saab värv otsa, kord tuleb pintslitest puudu. Tundsin puudust võimalusest kauplusest läbi joosta ja vajaminev kohe kaasa haarata. Korra ootasin e-poe tellimust nädala, mis järel läksid lood üsna segaseks ning värvipott kaduski Eesti avarustesse... ootamise vahepeal, kui nii tahaks värvida, saab lugeda...

Korrastasin ja sorteerisin oma raamatuhunnikut ja avastasin, et olen naturalismi vaimustusaegadel ostnud kokku igatsugu prahti (vabandust autoritelt!) – midagi sellist, mille pealkirjad  algasid sõnadega  „what doctors do not tell you about ...“ (mida arstid sulle ei räägi...no andke andeks – mis meil praegusel aegadel veel rääkimata on ... iseasi, kas usud, et vastaspool sulle kõik ilusti ja tõeselt ära räägib ) või kiire (imeline)  ja loomulik tervenemine (kohe kindlasti kiire, jah) jms. Igatsugu Braggi ja Sheltoni ja Clementi (Hippocrates Instituut) tüütut loba, uuematel autoritel ilusti kõigil PhD jne kraadid taga. Kuigi raamatuid ei ole ilus minema visata (on see tõsi?), ei saa ma selliseid üsnagi eksitava infoga teoseid isegi mitte edasi kinkida. Ammuste aegade toortoidu raamatud – Boutenko omad – läksin vaatama, mis Boutenko teeb – joob veel ikka rohelist smuutit aga pole enam toorvegan ja ei soovita ka pikaaegset ranget varianti. 

Üks hea asi nende juures, et sai välditud peoga „naturaalsete“ toidulisandite ja pillide sisseajamist.  Kuid adekvaatse toitumisteaduse edasiandmisel on need raamatud viletsad infoallikad (kuigi noh teavad, mida arstid teile ei räägi), isegi kui mõnel autoril PhD.

Ma võin nüüdseks kaoma kogemusest öelda, et kui kraadiga autor (dr., PhD - kraadi peaks muidugi vaatama, et mis alal see üldse on)) müüb teatud dieeti (isegi kui ta toidulisandeid ei müü), võiks raamatu ostmata jätta. Samas, kui tead, et sulle see toitumisviis sobib ja sa tunned ennast sellega hästi, siis haara kaasa. Kaalulangetuseks aga kindlasti mitte. Kui autoril on veel lisaks oma toidulisandilett – pigista lausa silmad kinni – siit võid saada lausa kahjustavat infot. Kui ta müüb imelist tervenemist, siis samuti. Kui ta müüb salajast ja teie eest varjatud  infot, siis on igal juhul  bullshit.  Korjasin hunniku kokku, restaureerisin riiuli ja tõin tühjadele pindadele vanad head jutukad sh Pippi Pikksuka (kel palju paremad tervisesoovitused) jm. Jäi kassile ka ruumi




Raamatute sorteerimisega on see häda, et näppu jääb igasugu vanu raamatuid, mida hakkad sirvima ja satud mõnele heale kohale ja siis hoopis loed kogu selle korralageduse keskel...

 

„Oli kord üks unustatud laev, mis triivis lõunapoolkera ookeni tühjadele aladele ja millel hakkas lõppema toidutagavara. Enamus meeskonnast elas oma elu päevhaaval, külla aga leidus kaks erandit: üks oli elukutseline pessimist, teine elukutseline optimist. Elukutseline pessimist rõhutas pidevalt, kui vähe toiduaineid on järele jäänud ja kui harva võib sellistel laiuskraadidel kohata teisi laevu. Ta soovitas seltsimeestel lõpu eel tegeleda mediteerimisega ja valmistuda püstipäi surmaminekuks. Ühel heal päeval kargasid nad talle kallale ...Kui ta üle parda oli heidetud, ohkasid kõik kergendusest.

See aga oli viga. Senikaua, kuni pessimist elas, oli ülejäänud meeskond optimistile tänulik, nüüd aga leidisd nad ta olevat sama koormava kui ta vastase. Igal hommikul tuli ta tekile, hõõrus käsi ja naeratas, juhtis tähelepanu sellele, kui kaua võib inimese ihu vastu pidada poole kuiviku varal, ning tegi keerukaid arvutusi näitamaks, et sel päeval kohtavad nad tõenäoliselt mõnda laeva. Lõpuks viskasid nad ka tema üle parda ja jätkasid oma teed...“  Bertrand Russell „Valik esseid“

Päev ja öö. Või kuna ma alles värskelt ninapidi pearaamatuid pidi kündnud – bilansi pooled on alati võrdsed. Deebet ja kreedit (tulu-kulu ehk positiivne ja negatiivne) on võrdsed ja nii on ka iga inimese elu oma hea ja halvaga tasakaalus. Hiljaaegu on väikeste vahedega öelnud erinevad inimesed, et nad ei hakka küll seda arsti kirjutatud ravimit võtma – sest nad lugesid infolehelt kõrvaltoimeid ja neid oli nii palju ja nii jubedad. Varem oleks kaasa noogutanud, nüüd leidsin end hoopis selgitamas, et looduspoes olevatel vitamiinidel, lisanditel, õlidel, imertohtudel – on kõigil sama palju ja sama tõsiseid kõrvaltoimeid (kui mitte hullemaid), ainult neid panna kirja infolehele ega jagata ostuga kaasa, kuna vastavat nõuet ei ole. Ja aiaski iga kasvav ravimtaim omab pikka kõrvaltoimete nimekirja ja ohtu üledoosiks. Nii mõnigi neist võib lihtsalt maksa ja neerusid kahjustada.

Kui palju on palju – eks ikka vähem on rohkem. Loodusel ei mõlgu meeles sinu tervendamine, tal on üsna ükskõik. Loodus peab surma sünniga võrdseks. Kumbki pole eelistatud, kumbki pole teisest parem...

Üks vana artikkel, mis veel näppu juhtus: Kunagi katsid USA idarannikut Maine´st Floridani suured kohalikud kastanipuud. Arvutuste kohaselt ca3 - 4 miljardit puud... Ja see nende kastan oli ikka võimas puu, mitte mingi niruke



Siis tappis nakkav laastav seenhaigus peaaegu kõik. Kastanipõletikku (Cryphonectria parasitica) märgati esmakordselt 1904. aastal ja arvatakse, et see saabus siia Aasia kastanipuudega, millel oli sellele teatud vastupanu. Ameerika kastanitel polnud ja 3–4 miljardist puust, mis hävinesid vaid paarikümne aasta jooksul, jäid järgi vaid mõned sajad,.

Kolm kuni 4 miljardit. Nii suure numbriga on raske ümber käia, nii et teisendagem see millekski kasulikuks: toiduks. Küps puu võib anda mitusada naela pähkleid (rekord on üle 1000 naela); umbes 70 protsenti sellest kaalust on tegelik pähkliliha. Konservatiivsuse ja ümmarguste numbrite jaoks võtkem 100 naela pähkliliha puu kohta, umbes 1000 kalorit naela kohta või 100 000 kalorit puu kohta. Niisiis annaks 10 puud aastas miljon kalorit (annaks või võtaks), mida üks inimene sööb.

See tähendab seda: kui meil oleks veel 3–4 miljardit puud, rahuldaksid need 100 protsenti kogu tänase Ameerika elanikkonna veidi üle 300 miljoni kalorivajadusest. Nad oleks saanud toita igaüht meist.“

Sestap looduse osas illusioone ei saa luua. Mitte et looduses poleks hea ja see ei toetaks tervist. Toetab ikka. Ma tunnen ennast oma aias suurepäraselt. Loodus hoiab ja toetab kõike, mis tema rüpes elab – ka viiruseid, batereid, seeni...

Aga kiusu pärast – jagan siis lugemiselamusi sellest, mida tänased arstid siis teile räägivad. E-lugeris on terve komplekt erinevate alade tipptegijatest, kes on aktsepteeritud ja hinnatud oma äärmiselt hoolika ja täpse, faktipõhise väljenduviisi tõttu. Võtan 2 esimest:

Alan Levinovitz „Natural. How faith in nature´s goodness leads to harmful fads, unjust laws and flawed science.“ (Ehk eesti keeles oleks naturaalse asemel parem loomulik – kuna vastand ebaloomulik on meile rohkem kasutusel, kui ebanaturaalne. Nii et natural –unnatural tõlgin edaspidi loomulik/looduslik  ja ebaloomulik).

Ja alles hiljaaegu oma uurimistööd kaante vahele saanud Herman Pontzer „Burn“ – mis kirjutab lahti täpsemalt selle, kuidas inimkeha oma kaloreid põletab, miks treening seda mitte alati ei tee ja kuidas tsivilisatsioonist eemalolevad kütt-korilaste kogukonnas metabolism toimub ja samuti ka sellest, kuidas meie lähedased sõbrad primaadid ja ahvid toitu seedivad.

Levinovitz on James Madisoni Ülikooli religiooniõppejõud ja teadusajakirjanik, kes kirjutab palju uskumustest ja kallutatusest, ühte mulli sattumisest ja selle mõjudest.

Pontzer on Duke Ülikoolis töötav evolutsiooniantropoloog, kes uurib inimese arengut ja seda, kuidas tervist säilitati varem ja kuidas on meie füsioloogia arenenud-muutunud jne.

Löön "Natural" kaaned lahti (see on mul paberraamat):

„Natural“ – Inimesed armastavad seda, mis on naturaalne: see on parim viis toitumiseks, parim viis lapsevanemaks olemisest ja isegi parim viis käitumiseks – just nagu loodus selle ette on näinud. Ja vastupidi –„ebaloomulik“ on alati olnud kõige kurja juur.




„Shakespeare näidenditest väib läbilõikena leida „ebaloomulik kui lahkusetu“, „ebaloomulik kui väärtusetu“, „ebaloomulik kui ebainimlik“, „ebaloomulik kui julm“. Sel ajal ja ammu enne seda tähendas ebaloomulik sünd teatud deformatsiooniga spündinud last; „ebaloomulik“ surm tähendas ja tähendab siiani katkenud elu mõrva või haiguse tõttu. Seksuaalse poole pealt kirjeldab „ebaloomulik“  perverseid ihasid; valitsuses õiguse väänamist.“

Kuidas siis inimesed ületavad teatud vastuolud „ülihea“ loodusliku ja „halva“ ebaloomuliku osas, kui deformatsioon ja haigused on osa loodusest, mis viib evolutsiooni edasi; kui vägivald on eluslooduse lahutamatu osa jne.

Levinowitz märgib: „Religiooniõpetlasena leian, et vastus on ilmselge. Veel üks selle raamatu eesmärkidest on näidata, et hoolimata välisest, on „naturaalne“ religioosne termin. Impulss, mis läbib nii paljusid ostunimekirju ja lastekasvatusega tehtavaid otsuseid on teoloogiline. „Naturaalne“ on teine termin Jumalale; „naturaalne“ on „püha“ sünonüüm.“

Ja me armastame naturaalset – kuidas siis teisiti. 2016 näitasid andmed, et üle poole ameeriklastest eelistavad „täiesti naturaalset“ toitu. Statistikud märkisid, et „naturaalne“ on eelistatum, kui „orgaaniline“.

Kuigi inimesed on kaua rääkinud loomuliku toidu eelistest, on ometi vähe konsensust selles, mida see „loomulik“ tähendab. Turult leitavad ilusaid suuri köögi- ha puuvilju ei tunneks meie kaugemad esivanemad äragi. Sama käib hoolikalt toidetud kanade ja farmis peetavate loomade kohta.   


„Ometi on minu kasvav skeptitsism loomuliku headuse suhtes seotud süütunde ja kahtlustega. Maailmas, kus toimub globaalne soojenemine, on plastikkotid ja minema visatud autokummid reostamas meresid; me seisame silmitsi paljude väljasuremistega ja paljude inimese loodud ohtudega meie tervisele. Kas pole siis hoolimatu, peaaegu pühaduseteotus kahelda looduses headuses ja seda mitte austada?

Üks põhjus hüppab kohe meelde: läbiuurimata usk looduse heatahtlikkusse võib viia tragöödiani. 1999-2008 surid sajad tuhanded lõuna-aafriklased AIDSi. Seda oleks saanud ravimitega ära hoida. Toonane president Thabo Mbeki ja terviseminister Manto Tshabalala-Msimang soovitasid inimestele vältida „toksilisi“ ravimeid ja ravida enda haigusest looduslike vahenditega: peedi, oliiviõli, küüslaugu, sidruni ja Aafrika kartulitega.“ Ja loodus võttis oma.

Kohutavad meditsiinilsed otsused on ainult algus sellele, mida on „loomulikkust“ ette tõugates tehtud. Seksistid on naiste „looduse“ poolt määratud teisejärgulisust ettekäänena tuues, jätnud neid ilma haridusest, hoidnud eemale spordist ja politiikast. Eugeenikud  tõid oma rassipuhtuse programmide põhejnduseks „naturalismi“. Erinevate rasside abielude vastased põhjendasid seda ebalommulikkusega.

  Jne, jne.  Siit veel naturaalsemaks homme ...

Nüüd vaataks „Burn“ kaante vahele. Mida siit siis leida võiks:



„Meid on õpetatud mõtlema oma kehadele kui lihtsatele mootoritele: võtame toidu kujul sisse "kütuse" ja põletame seda mootori töötades. Mis tahes täiendav põletamata kütus koguneb rasvaks. Inimesed, kes töötavad mootoriga rohkem, põletavad iga päev rohkem kütust, koguvad vähem põletamata kütuse rasva. Kui olete juba kogunud soovimatut rasva, treenige selle põletamiseks lihtsalt rohkem. See on ahvatlevalt siin on paar asja, mis lähevad täppi: meie keha vajab kütuse jaoks toitu ja põletamata kütus ladustatakse rasvana. Kuid  ülejäänu suhtes eksitakse kõvasti. Meie keha ei tööta nagu lihtsad kütusepõletusmasinad, sest need ei ole inseneritooted, vaid evolutsiooni tooted.“

„Viissada miljonit aastat kestnud evolutsioon muutnud meie ainevahetusmootorid uskumatult dünaamilisteks ja kohanemisvõimelisteks. Meie keha on muutunud väga kavalaks, suudab reageerida muutustele treeningus ja toitumises viisil, mis annab evolutsioonile mõtte isegi siis, kui see nurjab meie katsed jääda trimmitud ja terveks. Järelikult ei tähenda rohkem treeningut tingimata seda, et päevas põletatakse rohkem energiat ja suurema energia põletamine ei kaitse rasva mineku eest. Ja siiski hoiavad rahvatervise strateegiad visalt kinni lihtsustatud tugitooliteadlase ainevahetusesskeemist, kahjustades jõupingutusi rasvumise, diabeedi, südamehaiguste, vähi ja muude haiguste vastu, mis meid kõige tõenäolisemalt tapavad. Ilma parema arusaamiseta sellest, kuidas meie keha energiat põletab, pettume arusaadavalt, kui näeme, et meie kaalulangetusplaanid ebaõnnestuvad, vannitoa kaal keeldub liikumast hoolimata tõsistest jõupingutustest jõusaalis, viimane üleshaibitud metaboolne maagia (dieet)  veab meid alt.“

Pontzer kirjutab: „Inimbioloogina, kes on huvitatud nii meie liigi evolutsioonilisest minevikust kui ka tulevikuväljavaadetest, olen ma töötanud inimeste ja teiste primaatide metaboolsete uuringute eesliinil juba üle kümne aasta. Viimaste aastate põnevad ja üllatavad avastused muudavad viisi, kuidas me mõistame seoseid energiakulu, treeningu, dieedi ja haiguste vahel. Järgmistel lehtedel uurime neid uusi avastusi ja nende mõju pika ja tervisliku elu elamisele. Suur osa sellest uuest teadusest on tulnud tööst Hadza ja nende sarnaste kogukondadega: väikesed tsivilistasioonist eemalolevad ühiskonnad on endiselt integreeritud oma kohaliku ökoloogiaga. Nendest kultuuridest on arenenud maailmas palju õpetada, kuid see pole karikatuurne versioon jahimeeste ja korilaste elust, mida populariseeritakse suures osas tänases Paleo liikumises. Samuti rändame kogu maailma loomaaedadesse, vihmametsadesse ja arheoloogilistele väljakaevamistele, et näha, kuidas elus olevate ahvide ja inimeste fossiilide uuringud aitavad meil mõista metaboolset tervist.“



Raamat algab elu-olusikuga Hadzade laagris. Ma olen varasemalt kirjutanud Hadzadest seoses mikrobioomi puudutavate artiklitega. Aga meeldetuletuseks – Hadzad elavad Tansaanias, arvukuselt on neid 1200 ümber, kuid ainult ca 400 neist elab ainult kütt-korilusest. Geneetiliselt ei ole nad lähedased ühegi teise rahvaga.

„Teadlaste jaoks on Hadza laagris kogukonna inimeste vanuse väljaselgitamine nagu hammaste puhastamine: vajalik, tüütu ja mõnevõrra valus töö...

"Una miaka ngapi?" Rääkisin ühe Hadza-mehega, arvasin kuskil kahekümnendates eluaastates, esitades talle küsimusi iga-aastase uurimistöö raames, et koguda põhiteavet tervishoiu kohta. Andsin endast parima: kui vana sa oled? Ta näis segaduses olevat. Võib-olla polnud mul seda õigesti öelnud? Proovisin uuesti. "Una miaka ngapi?" Ta naeratas. "Unasema." - Sina ütle mulle.

Minu suahiili keelega oli kõik korras. See oli minu küsimus, mis oli tobe. Mina olen tüüpiline kella järgi kasvanud ameeriklane, kes on Hadzade juures saanud ühena kõige rängemaid kultuurišokke ja see puudutab nende huvi puudust aja suhtes. Asi pole selles, et neil poleks aja mõistet. Nad elavad igapäevaste valguse ja pimeduse, kuumade ja jahedate rütmidega; kuutsükkel; vihmase ja kuiva hooajaline tsükkel. Nad on täielikult teadlikud kasvust ja vananemisest ning meie elu piiritlevatest kultuurilistest ja füsioloogilistest verstapostidest. Pärast teadlaste ja teiste autsaiderite aastakümneid kestnud külaskäike tunnevad nad isegi lääneriikide aega, minuteid ja tunde, nädalate ja aastate mõõtmeid. Nad saavad sellest aru, nad lihtsalt ei paista sellest hoolivat. Neil pole huvi seda jälgida. Hadzamaal pole kellasid, pole kalendreid ega ajakavasid, pole sünnipäevi, pühi ega esmaspäevi. Satchel Paige teos "Kui vana oleksite, kui te ei teaks, kui vana olete?" ei ole Hadza jaoks sügav sisekaemuslik peegeldus. See on igapäevane elu.“

Ja mis puudutab ahve. Šimpanse ja orangutange näeb sageli netivideodes tegemas midagi naljakat. Aasia pool olen isegi käinud vaatamas etendusi väiksemate ahvidega.



Pontzer aga kirjutab: „Ahvid on nutikad, armsad ja uskumatult ohtlikud. Hinnangud on erinevad, kuid võib vabalt väita, et primaadid (nonhuman primates) on umbes kaks korda tugevamad, kui inimesed. Vangistuses hoituna on nad vägagi õnnelikud, kui saavad kasutada oma andeid inimeste hävitamiseks, eriti kui neil on halb tuju. Ja kes meist ei oleks igavlev, tüütu, võib-olla isegi lihtsalt veidi pahane, elades oma elu meditsiinilaboris, loomaaia mõttetuses või mõne tohmani garaažis? Me näeme televiisorist ahvnäitlejaid (õnneks nüüd harvemini) ja laseme end petta, arvates et nad on imelised. Kuid need on reeglina veel lapseas loomad, piisavalt väikesed ja naiivsed, et inimesed saaksid neid vajadusel jõuga käsitleda. Kümne aasta vanuseks saades on ahvid ettearvamatult õelad, eriti vangistuses, olles ühe minuti jooksul taevaselt rahulikud ja rebides järgmisel ajal sinu nägu ja munandid. Kalduvus armsatest lastenäitlejatest muutuda impulsiivseteks, hävitavateks pahandusetekitjateks on inimestel ja ahvidel üks ühine joon.“

„Me oleme inimestena loomariigi friigid, kui vaadata meie elulugu, suurust, paljunemist, vananemist ja suremist. Elame elu aegluubis. Kui inimesed elaksid nagu tüüpiline meie suurune imetaja, oleksime puberteedis enne kaheaastaseks saamist ja juba 25-aastaselt surnud. Naised sünnitasid igal aastal viiekiloseid lapsi. Keskmine kuueaastane oleks juba vanavanem. Igapäevaelu oleks äratundmatu. Meil on intuitiivne kultuuritaju, kui imelikud me oleme, kuid tavaliselt antropotsentrilisel viisil saame selle ümber pööratud. Meie lemmikloomad, kes järgivad imetajate tavapärast ajakava, elavad oma elu kiirendatud tempoga. Räägime inimese aastatest oma koerte puhul, et iga nende eluaasta on võrdne meie seitsmega, nagu oleksid teised loomad erinevad. Kuid imelikud on inimesed. Proovige seda arvutada teisiti, pannes oma vanuse koera-aastatesse ja näete, kui tähelepanuväärne olete. Olen ligi kolmsada (koera) aastat vana ja tunnen end sellega arvestades üsna hästi.“

Läheme siit homme edasi, praegu hakkan lahendama eksponent ja logaritmvõrrandeid ja leidma püströöpküliku ruumala 😏😏😏. Minu koduõppurid hakkavad sel ja järgmisel aastal lõpetama põhikooli ja gümnaasiumit...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar