Lugedes ainevahetusest: kitsid ja laisad taimtoidulised

 

Kavatsesin esialgu Pontzeri raamatu „Burn“kokkuvõtte jagada kolmele postitusele, nüüd kipub välja tulema pikem kontspekt. Paratamatult on siin teemad nii lahatud, et kaugest ajaloost kuni tänaseni on erinevad asjaolud meie ainevahetuse kiirust ja töökorda mõjutanud. Need asjaolusid on oluline silmas pidada, kui me tahame inimese järjest kasvava kehakaaluga midagi ette võtta. Ja need asjaolud on olulised, kui me oma toitumisharjumusi ja haiguste käiku mõista tahame. Kõik allub teatud looduse valemitele. ☝☝☝

Dmanisi kolp

Pontzer on evolutsiooni antropoloogina aastaid töötanud Dmanisis Gruusias. Alates 1999 aastast on sealt leitud 5 koljut varajase pleistotseeni ajast. Varajane pleistotseen on mitteametlik allajastu rahvusvahelises geoloogilises ajakavas (kronostratigraafias), olles pleistotseenide ajastu varaseim jaotus käimasoleva kvaternaariperioodi jooksul. Hinnanguliselt ulatub see ajavahemikku 2,580 ± 0,005 Ma (miljon aastat tagasi).

Leiud ei ole sarnased ega seotud Aafrika leidudega. Kolpade järgi võib öelda, et nende ajud olid poole väiksemad, kui meil täna. Neljandal kolbal  olid varakult välja langenud kõik hambad. Tema eluajal 30-40 eluaastates olid igemed paranenud, kuid tekkis paratamatult küsimus, kuidas ta ilma hammasteta ellu jäi? Metsikud taimed ja ulukid vajavad mõlemad tugevat närimist.  Ja siit tuleb oletada, et ellu jäi ta selle tõttu, mis edaspidigi inimesi elus hoidis ja neil oluliselt kiiremini areneda lasi – jagamine.

Olen lugenud mitmeid erinevaid teooriaid varajasest inimesest. Küll seda, et nad toitusid taimedest ja paleo pooldajate omi, et vanasti arenesime tänu jahile. Puuvilja aegadel räägiti muidugi, et oleme loodud puuviljatoidulisteks. Kuna kõik pooled aina kinnitavad oma õigsust, siis tõenäoliselt ei ole siin päris kindlat ja ühtset seisukohta. Ühel kursusel meeldis mulle teooria, et me ei jäänud ellu mitte niivõrd taimedele või lihale, vaid tänu sellele, et olime head korjajad. Tõenäoliselt on inimene olnud seda kõike – erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. Ja ka täna saame kõiki neid variante edukalt esindada: meil on nii toime tulevaid puuviljatoidulisi, kui ka karnivoore (kumbki teise kapsaaeda kive viskama). Enamik on siiski nende kahe vahepeal lugematutes variatsioonides.  

Pontzer toob välja nüüd veel ühe variandi – me jäime ellu, kohanesime, arenesime, kuna jagasime toitu üksteisega. Ja tõenäoliselt on see vägagi usutav variant. Vähemalt midagi head inimese kohta.

Laisad ja isekad vegetaarlased – nii iseloomustab Pontzer ahve. Ammustest hominiinidest on tänaseks alles vaid gorillad, bonobod, šimpansid, orangutanid ja mõned gibonite liigid. Ja nagu tänased, nii ka varsemal ajal elanud hominiinid olid peamiselt vegetaarlased. Ja see tähendas, et nad ei liikunud oma toidu saamiseks eriti palju ringi. Taimi oli palju ja need ei liikunud eest ära.

Inimesed seevastu hakkasid taimse toidu juurde mingil ajal liha sööma. Seda näitavad väljakaevamised Keenias ja Etioopias. Kuid see, mis meie ainevahetuse arengule oluliseks arenguetapiks sai, ei olnud toit, mida me sõime, vaid hoopis toit, mille me ära andsime. Edaspidised uuringud keskendusid tavaliselt mehele – kütile. Hiljem hakati rohkem tähelepanu pöörama naisele – korilasele. Pontzer kirjutab, et see oluline „küttimine ja korilus“ juures ei ole küttimine, ega korilus, vaid selle vahel olev  „ja“. Ühistöö ja jagamine.

Pontzer kirjutab, et üks esimesi Hadza sõnu, mille ta ära õppis oli za. Za oli kõikjal Hadzade kõnepruugis. Ja see tähendas anna. Meie jaoks on maagilised sõnad palun ja aitäh. Hadzade juures neid sõnu ei ole. St on teatud väljendid abi palumiseks ja tänutunde väljendamiseks, kuid sellised igapäevased sõnad puuduvad. Hadzade juures ei ole andmine kenaks käitumiseks – see on reegliks. Andmise eest ei tänata, seda ei paluta, see lihtsalt kuulub elamise juurde. Olles Hadza, sa annad. Igaüks jagab kõigiga ja kogu aeg. Selline on reegel. Ütled ainult za.

Terava kontrastina võib öelda, et ahvid jagavad väga harva. Loomulikult kõik emad hoolitsevad oma vastsündinute eest ja jagavad osa toitu lastega. Orangutanide emad jagavad oma lastega umbes iga kümnendat toidukorda – harilikult sellist toitu, mida väikesel on raske kätte saada. Pole just aasta ema musternäidis. Täiskasvanud isendite puhul on jagamine palju harvem. Gorillade puhul ei olegi seda täheldatud.

Täiskasvanud šimpansid Uganda metsades jagavad toitu ca kord 2 kuu jooksul. Ja isegi sel juhul on see pigem tolereeritud vargus. Jaapani teadlane Shinya Yamamoto märgib, et täiskasvanud bonobosed (peamiselt emased) jagavad toitu ca 14% juhtudel.

Kuigi ahvid on sotsiaalsed olendid ja elavad paljukesi koos, siis toidu osas on nad üksi – igaüks enda eest.

Inimene on sotsiaalne toituja – ta toob rutiinselt koju rohkem, kui ära jõuab süüa. Ja jagab seda kogukonnaga, mis tähendab, et need kes tulevad tühjade kätega, ei jää nälga. Jagamine tähendas rohkem toitu, rohkem kaloreid. Rohkem kaloreid andis võimaluse kiiremaks kasvuks, rohkemateks järglasteks, suuremaks ajuks, aktiivsuseks. Inimesed põletavad iga päev 20% rohkem energiat, kui šimpansid ja bonobosed. Erinevus gorillade ja orangutanidega on veelgi suurem.

Kuna kalorid fossiilideks ei muutu, siis on raske öelda, kuidas muutused täpselt toimusid. Ainevahetuse esmastest muutustest ja kohanemistest annabki tunnistust suurenenud aju, kuna see on äärmiselt suur energiatarbija. Selline evolutsiooni käik, mis lasi ekstra kaloritel ajul suureneda, ütleb väga palju meie ainevahetuse strateegia kohta.  Aktiivsuse suurenemist seostatakse jahiga – loomi oli vaja taga ajada.

Hea teada siis, et iidse taimetoidulise osa on olla laisk, sest taimed ei jookse eest ära. Mõtlengi pidevalt, et milleks kogu aeg ringi kadjada, diivanil lugeda palju mõnusam. 😂😂😂

Ja nii see siis ajalooliselt edasi läheb. Olles suure hulga kalorite keskel, arendab elu ise meid edasi. Igast põlvkonnast jäävad arukamad, paremas vormis olevad, sõbralikumad indiviidid ellu ja viivad seda arengut edasi.  

Täna saab öelda, et inimesed on ahvidega võrreldes palju paremas sportlikus vormis. Meie VO₂ max on šimpansitest 4x suurem. Meie veri hoiab rohkem hemoglobiini, et viia hapnikku lihastesse. Ja meie loomariigi kõige higistavam nahk hoiab meie kehatemperatuuri vajalikus vahemikus.

Šimpansid liiguvad päevas vähem kui 3 km, teised liigid on üksjagu laisemad. Inimene jookseb maratone lõbu pärast. Me oleme loodud vastupidavaks kogu päeva kestvaks intensiivseks aktiivsuseks. Inimlaps kasvab aeglaselt, ometi me suudame järglasi anda kiiremini, kui primaadid.

Meie ainevahetus – viis, kuidas me energiat toodame ja kulutame – oli meie radikaalseks arenguks hädavajalik. Meil on superainevahetus. Kuid siin on aga! Igal heal asjal on oma pahupool.

Toidu toomine ja jagamine võimaldas meil areneda. Pahupooleks on, et me oleme ükskõiksed ja isegi vaenulikud meie grupist väljaspool olijate vastu. Me jagame oma maailma meie grupis olijateks ja väljaspool olijateks. Ja nii on see tänaseni: minu ja sinu rass, vabariiklased ja demokraadid, maskikandjad ja maskitud, moslemid ja kristlased jpm.

Meie aja peamine küsimus on, et kes on minu grupis. Kes on meiega ja kes pole on meie vastu. Ja nii võibki oma mulli kaduma minna, arvates, et oled teistest parem. Kuid me oleme kõik inimesed ja kõik loevad.

Ja teine pahupool on meie arenenud ainevahetuse juures see, et meil on soodumus ainevahetushaigusteks. Ülekaal, 2 tüübi diabeet ja südamehaigused ei ärata nii suurt õudu, kui sõda ja genotsiid, kuid tapab üleilmselt väga palju inimesi.

Kuid need haigused oleksid välditavad? Hadzadel ei ole neid. Me nimetame neid tsivilisatsiooni haigusteks, arenguga seonduvateks paratamatusteks. Tõmbume tsivilisatsioonist tagasi?

 Kuid loomulikult ei ole seegi jälle nii lihtne. Asi ei ole ainult keskkonnas. Meie kiirem ainevahetus ja suuremad kalorikulud tekitasid meie esivanematele riski nälga jäämise ees. Kuidas keha selle probleemi lahendab?

Kiire ja toimiv ainevahetus vajab pidevalt toitu juurde ja sestap ka rasvakiht – et saaks kehva aja üle elada. Sellest edaspidi.