Seda allolevat videot nähes tundub tõesti, et järgmisena tulevad sõnnikupannkoogid - puhtalt naturaalne. 😕😕😕 ja kui Covid maitsemeele viib, siis kas on üldse vahet? 😏
Sõnnikupannkook poleks samas muidugi taimne aga eks tuleb kuskilt kompostist ka vegan versioon.
Kas on vaja välja anda dokument "SUL ON LUBATUD (ja isegi vajalik) SÜÜA, MIS MAITSEB". Iga asi, mis maas vedeleb ei ole mõeldud inimtoiduks. Kogu komposteeritavat materjali (koored jms) ei pea ära sööma. Inimene ei ole sitasitikas ega bakter. Enamiku maks ja neerud on täiesti suuteliselt ilma pideva torkimiseta oma töö ära tegema - ja tasuta. Iga dieedi, ka toortaimetoidu puhul on täiesti kohustuslik osa detox - kogu aeg üks jube saastatus.
Söetablett on muidugi ammu tuntud kõhukinnistaja ja seda võetakse mürgituste korral. Oma toimega siduda endaga ümbritsevat ainest võib see olla vahel kasulik aga süsi ei vali, mida endaga kaasa viia ja nii viib ta kehast välja ka vajaminevad toitained.
Ma ise olen samuti pigem naturalist – vähemalt olen pikalt olnud. Igast oma aias kasvavast liblest vaimustunud, paljusid neist söönud. Umbrohust üledoosi saanud – smuuti sees - ja nii ajapikku oma aiaga suheldes õppinud aru saama, et üledoosid ja mürgitused on täiesti tavalised. Tuleb olla kogustega ja naturaalsusega olla ettevaatlik. Samas tigusid ei salli ma hoopis. Minu teod on erilised – neid on miljoneid ja nad söövad kõike. Hoolimata igasugu nõuannetest aianduses – tuhk, õlu, okkad, ogalised asjad, vask jms – takistavad need minu tigusid ca 1 päeva. Eks nad kuulavad, kui ma nendega räägin, kuid nende vastus on puhta mage – loodus on meid selliseks loonud, siin on meile head tingimused ja me peame ellu jääma; söö ise oma võilille, meile meeldivad ka marjad ja salat... 😜
Kuidas
oleks Hadzade moodi elada? Looduses kõike tähele pannes, kõike tunnetades ja
teades?
Savannis
Hazade juures on filmiõhtu. Kõik on kogunenud sülearvuti ümber ja vaatavad
loodusfilmi. Hadzadele väga meeldib – iga kord, kui välja ilmub mõni uus loom,
karjuvad nad vaimustusest.
„Siis
on see öine vaatepilt ühe veekogu ääres. Elevandid on tulnud jooma, meeleheitel
kuiva hooaja tõttu tekkinud veepuudusest. Kuid lähedal varitsevad lõvid. Nad hüppavad
peale elevandibeebile, lüües hambad kuklasse. Väike elevant tõstab oma pisikese
londi üles ja tuututab oma hädanuttu. Rahvas on puudutatud, kaasa arvatud mina.
Täiskasvanud elevandid üritavad lõvisid ära ajada, kuid sellest pole kasu. Neid
on liiga palju ja nad ründavad üksteise järel nagu ninjad, ammutades verd
sügavatest haavadest. Varsti on see läbi. Beebi on surnud! Oh jumal, õudus.
Kindlasti on loodus eksinud. Midagi sellist ei pidanud juhtuma. Hadza hõiskavad
rõõmust. Ha! Lõvid said ta kätte! Ma olen jahmunud. Mis psühhopaadid nad küll on?“
Kuidas on lõvidega - kas nad vajavad toitu või mitte?
Romatiline video on selline:
We need to learn to love them, EXACTLY the way they are and NOT the way we wish them to be!🙏🏼
— Dean Schneider (@deanschneiderFp) December 26, 2020
•
Welcome to my Life❤️🙌🏼
•
Comment Your thoughts below👇🏼 pic.twitter.com/5XOhnLisiX
Samas arutleb Pontzer, et halb enesetunne elevantide pärast on luksus meie
arenenud läänemaailmas, kus kogeme loodust teleekraani kaudu. Hoopis midagi
muud on selle sees üles kasvamine, iga päev looduses elamine tähendab
mõistmist, et see ei taha vaid kallistada. Selle asemel olete osa paljude
liikide hulgast, ühed pahatahtlikud, teised ükskõiksed ning keegi neist pole
teie sõbrad. Hadzad vihkavad elevante, sest elevandid on massiivsed ja tohutud
ning tapavad aeg-ajalt mõne Hadzat. Nad suhtuvad elevantidesse umbes sarnase
kiindumusega kui madudesse ja hadza inimesed vihkavad madusid. Hadzad ei nuta
loomade pärast, keda nad jahivad ja tapavad, rohkem kui meie nutame tassi
jogurti pärast. Nad ei ole ei küünilised ega halastamatud, kuid nad teavad looduse
tsüklit. Ökosüsteemi kuulumine tähendab teiste söömist, olgu need siis taimed
või loomad. Metsikud koerad, kes võtavad teie lõhna imelihtsalt üles ja asuvad
teid jälitama, ei tunne teie sisemust välja rebides mingit kahetsust. Ei midagi
isiklikku, see on lihtsalt äri. Elu mõistmine reaalses ja toimivas ökosüsteemis
nõuab meilt hülgamist - romantiliste, Disney stiilis mütoloogiate hülgamist.
Kõik
liigid võistlevad piiratud ressursside pärast ja näevad vaeva toidu leidmiseks, samal ajal püüdes mitte sattuda ise õhtusöögiks. Looduses pole ei head ega halba - need kultuurilised
hinnangud asetame muidu amoraalsele ja ükskõiksele tegelaskujule. Isegi asjad,
mis näivad selgelt tehtud meie kasuks, on ajendatud evolutsiooniliselt isekatest
jõududest. Puuviljad, need puult saadud kingitused, mis on täis magusat viljaliha,
on lihtsalt nutikas viis seemnete laiali saatmiseks. Koerad on arenenud ja
panevad meid end armastama, sest inimesed on suurepärane koeratoidu allikas. Ja
lopsakad rohelised taimed, mis täidavad meie planeeti eluga? Need on meid kaks
miljardit aastat püüdnud ära mürgitada.
Ja
siit ei lähe jutt ketodieedi juurde, mille üheks loosungiks on, et taimed on
mürgised, vaid hapniku juurde. Hapnik, mis on meie eluks hädavajalik, on samas
väga hävitav. Jõuame hoopis antioksüdantide juurde. Naturalist kiidab ühelt
poolt hapnikuravi ja teiselt poolt otsib järjest võimsamaid antioksüdante – oxygen
ehk hapnik ehk oksüdant. Hiljuti jäi silma musta pässiku reklaam. Antioksüdantide
sisalduseks pakutakse netiavarustes uskumatuid numbreid. Miks on vaja puu haigust
endale sisse süüa, miks peaks maitsetu möga tunduma hea mõte? Kes teab – maitse
üle ei vaielda. Aga vaatame seda oksüdandi/antioksüdandi tapjaomadusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar