kolmapäev, 14. aprill 2021

Lugedes vol 6 Naturaalne toit ja ravi



Seda allolevat videot nähes tundub tõesti, et järgmisena tulevad sõnnikupannkoogid - puhtalt naturaalne. 😕😕😕 ja kui Covid maitsemeele viib, siis kas on üldse vahet? 😏

Sõnnikupannkook poleks samas muidugi taimne aga eks tuleb kuskilt kompostist ka vegan versioon. 

Kas on vaja välja anda dokument "SUL ON LUBATUD (ja isegi vajalik) SÜÜA, MIS MAITSEB". Iga asi, mis maas vedeleb ei ole mõeldud inimtoiduks. Kogu komposteeritavat materjali (koored jms) ei pea ära sööma. Inimene ei ole sitasitikas ega bakter. Enamiku maks ja neerud on täiesti suuteliselt ilma pideva torkimiseta oma töö ära tegema - ja tasuta. Iga dieedi, ka toortaimetoidu puhul on täiesti kohustuslik osa detox - kogu aeg üks jube saastatus. 

Söetablett on muidugi ammu tuntud kõhukinnistaja ja seda võetakse mürgituste korral. Oma toimega siduda endaga ümbritsevat ainest võib see olla vahel kasulik aga süsi ei vali, mida endaga kaasa viia ja nii viib ta kehast välja ka vajaminevad toitained





Ma ise olen samuti pigem naturalist – vähemalt olen pikalt olnud. Igast oma aias kasvavast liblest vaimustunud, paljusid neist söönud. Umbrohust üledoosi saanud – smuuti sees - ja nii ajapikku oma aiaga suheldes õppinud aru saama, et üledoosid ja mürgitused on täiesti tavalised. Tuleb olla kogustega ja naturaalsusega olla ettevaatlik. Samas tigusid ei salli ma hoopis. Minu teod on erilised – neid on miljoneid ja nad söövad kõike. Hoolimata igasugu nõuannetest aianduses – tuhk, õlu, okkad, ogalised asjad, vask jms – takistavad need minu tigusid ca 1 päeva. Eks nad kuulavad, kui ma nendega räägin, kuid nende vastus on puhta mage – loodus on meid selliseks loonud, siin on meile head tingimused ja me peame ellu jääma; söö ise oma võilille, meile meeldivad ka marjad ja salat... 😜


Ponzer kirjutab oma raamatus "Burn": „Kas on parem elada õndsas, romantilises teadmatuses? Kindlasti võib selleks leida põhjuseid. Lihtsam on vastu astuda päevale, kui tunnete, et emake loodus tahab teile lihtsalt suurt sooja kallistust anda - et loodusmaailm ja isegi kaasinimesed on sisuliselt head. Valu ja surm võivad olla vältimatud, kuid ainult sellepärast, et oleme kohmakad, ekslikud ja universumi juhtivate harmooniatega kooskõla kaotanud. Kui me loobuksime ja tunnetaksime karmavoolu, oleksime helded ja lahked ning maailm vastaks kindlasti sellele. Kui vaid suudaksime naasta loodusesse, nagu meie esivanemad.“

Kuidas oleks Hadzade moodi elada? Looduses kõike tähele pannes, kõike tunnetades ja teades?

Savannis Hazade juures on filmiõhtu. Kõik on kogunenud sülearvuti ümber ja vaatavad loodusfilmi. Hadzadele väga meeldib – iga kord, kui välja ilmub mõni uus loom, karjuvad nad vaimustusest.

„Siis on see öine vaatepilt ühe veekogu ääres. Elevandid on tulnud jooma, meeleheitel kuiva hooaja tõttu tekkinud veepuudusest. Kuid lähedal varitsevad lõvid. Nad hüppavad peale elevandibeebile, lüües hambad kuklasse. Väike elevant tõstab oma pisikese londi üles ja tuututab oma hädanuttu. Rahvas on puudutatud, kaasa arvatud mina. Täiskasvanud elevandid üritavad lõvisid ära ajada, kuid sellest pole kasu. Neid on liiga palju ja nad ründavad üksteise järel nagu ninjad, ammutades verd sügavatest haavadest. Varsti on see läbi. Beebi on surnud! Oh jumal, õudus. Kindlasti on loodus eksinud. Midagi sellist ei pidanud juhtuma. Hadza hõiskavad rõõmust. Ha! Lõvid said ta kätte! Ma olen jahmunud. Mis psühhopaadid nad küll on?“

Kuidas on lõvidega - kas nad vajavad toitu või mitte?

Romatiline video on selline:


Ja realistlik lõviarmastus on selline: 👇👇👇



Samas arutleb Pontzer, et halb enesetunne elevantide pärast on luksus meie arenenud läänemaailmas, kus kogeme loodust teleekraani kaudu. Hoopis midagi muud on selle sees üles kasvamine, iga päev looduses elamine tähendab mõistmist, et see ei taha vaid kallistada. Selle asemel olete osa paljude liikide hulgast, ühed pahatahtlikud, teised ükskõiksed ning keegi neist pole teie sõbrad. Hadzad vihkavad elevante, sest elevandid on massiivsed ja tohutud ning tapavad aeg-ajalt mõne Hadzat. Nad suhtuvad elevantidesse umbes sarnase kiindumusega kui madudesse ja hadza inimesed vihkavad madusid. Hadzad ei nuta loomade pärast, keda nad jahivad ja tapavad, rohkem kui meie nutame tassi jogurti pärast. Nad ei ole ei küünilised ega halastamatud, kuid nad teavad looduse tsüklit. Ökosüsteemi kuulumine tähendab teiste söömist, olgu need siis taimed või loomad. Metsikud koerad, kes võtavad teie lõhna imelihtsalt üles ja asuvad teid jälitama, ei tunne teie sisemust välja rebides mingit kahetsust. Ei midagi isiklikku, see on lihtsalt äri. Elu mõistmine reaalses ja toimivas ökosüsteemis nõuab meilt hülgamist - romantiliste, Disney stiilis mütoloogiate hülgamist.

Kõik liigid võistlevad piiratud ressursside pärast ja näevad vaeva toidu leidmiseks, samal ajal püüdes mitte sattuda ise õhtusöögiks. Looduses pole ei head ega halba - need kultuurilised hinnangud asetame muidu amoraalsele ja ükskõiksele tegelaskujule. Isegi asjad, mis näivad selgelt tehtud meie kasuks, on ajendatud evolutsiooniliselt isekatest jõududest. Puuviljad, need puult saadud kingitused, mis on täis magusat viljaliha, on lihtsalt nutikas viis seemnete laiali saatmiseks. Koerad on arenenud ja panevad meid end armastama, sest inimesed on suurepärane koeratoidu allikas. Ja lopsakad rohelised taimed, mis täidavad meie planeeti eluga? Need on meid kaks miljardit aastat püüdnud ära mürgitada.

Ja siit ei lähe jutt ketodieedi juurde, mille üheks loosungiks on, et taimed on mürgised, vaid hapniku juurde. Hapnik, mis on meie eluks hädavajalik, on samas väga hävitav. Jõuame hoopis antioksüdantide juurde. Naturalist kiidab ühelt poolt hapnikuravi ja teiselt poolt otsib järjest võimsamaid antioksüdante – oxygen ehk hapnik ehk oksüdant. Hiljuti jäi silma musta pässiku reklaam. Antioksüdantide sisalduseks pakutakse netiavarustes uskumatuid numbreid. Miks on vaja puu haigust endale sisse süüa, miks peaks maitsetu möga tunduma hea mõte? Kes teab – maitse üle ei vaielda. Aga vaatame seda oksüdandi/antioksüdandi tapjaomadusi...

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar