Lugedes ainevahetusest: hamna shida, treeningu ajal kaotatud kalorid ja amishite geneetilised haigused

Suurem päevane kalorivajadus tingib suuremad probleemid juhul, kui järsku peaks kaloreid nappima. Jagamine on ainult üks osa. Kuid kalorite puudujäägi võivad tekitada palju asjad -  alates pikaajalisest haigusest, mis viib isu kuni ilmastikuoludeni, mis viib saagi.

Nii viis kiirem ainevahetus, mis nõuab pidevat kalorite juurdevoolu, kaitsemehhanismini – rohkem rasva. 

Kui H. Pontzeri meeskond võrdles inimeste ja primaatide energiakulu, selgus veel üks asi. Ahvid olid lihaselised. Ka šimpansid, orangutanid, gorillad, bonobod, kes elavad loomaaedades, ei rasvu, vähemalt mitte inimeste moodi. Vangistuses elavate ahvide rasvaprotsent jääb alla 10 – alla 10% rasvaga on meil tippsportlased. Isegi aktiivselt elavad Hadzad on suurema rasvaprotsendiga. Loomaaia ahvide ekvivalendiks on tänane istuva eluviisiga inimene, kelle keharasv on 25-30% meestel ja kuni 40% naistel.

Kui kasvatada loomaaias üles ahv rohke toidu ja vähese liikumisega, siis ahv ei rasvu. Nende keha kasutab liigseid kaloreid, et ehitada rohkem lihasmassi ja kasvatada organid, kuid mitte rasvkude. Sestap kaaluvad loomaaia ahvid märgatavalt rohkem, kui looduses elavad isendid, jäädes samas lihaselisteks. Inimesed seevastu kasvatavad rasvkude, et kehvade päevade tulekul oleks organismi vajaduse kogu aeg kaetud. Tänases mugavas keskkonnas aga kehvad päevad ei saabugi. Suur osa inimesi kogub endale palju rohkem rasva, kui vaja ja see omakorda annab tõuke haiguste tekkeks.

Meie kehad on harjunud toetama (ja ka sõltuma) intensiivset igapäevast aktiivsust. Igapäevane liikumine on väljakujunenud vajadus. Ja see on iseloomulik probleem just inimestele. Loomaaia ahvidel, kui nad vähe liiguvad, ei teki diabeeti, kõrget vererõhku ega inimestele omaseid südamehaigusi.

Tänased oskused on meile toonud palju head – soojad toad, sanitaarsüsteemi, meditsiini. Kuid sellega tulevad tahtmatult kaasa teatud tagajärjed.  

Meie õnneks on meil tohutult intelligentne, mõtlemisvõimeline aju. Kas me suudame ennast aidata? Kui vaataks veel korda Hadzade juurde – mida nemad meile tervise kohta õpetada võivad?

Kui Hadzade ellusuhtumine panna kahte sõnasse, siis on nendeks hamna shida – pole probleemi. Harva lõpeb kõnelus Hadzadega nii, et hamna shida kuuldavale ei tuleks. Tahate  laagrisse jääda - hamna shida; tahate meie energiakasutust uurida - hamna shida, hüään liigub laagri juures - hamna shida. Mõned päevad Hadzade juures ja kõik leiavad end kasutamas hamna shida. Võimalik, et maailmas, kus sul ei ole kontrolli alates elevantidest malaariani ega roheliste mambadeni linade vahel, on  hamna shida ainus võimalus oma päeva rahulikult alustada. Oled näljane, väsinud aga ikka 15 km koduni minna, lõvi värsked jäljed ... looduses ellujäämiseks tuleb olla paindlik, kohanduda ja muretsemine ei muudaks midagi - hamna shida.

Pontzer kirjeldab laagripaikka jõudnud tulekahjust, mis kuivaga kiiresti edasi liikus, alguses viis tuul tule minema, kuid siis pöördus ja tuli hävitas Hadzade elupaigas kolm maja. Polnud tuletõrjet kuhu helistada ja kokkupunutud maja ei ole võimalik kuidagi eemale viia. Ahastus? Ei. Hadzade naised-lapsed korraldasid tantsupeo. Nad murdsid põõsastelt oksi, materdasid surnuks viimasedki tuleriismed ja naersid kogu selle aja. Kui Pontzer ühele naisele kahetsust maja ärapõlemise pärast avaldas, oli too nõutu. Ta oli oma riided ja asjad majast välja viinud, veidi mures. Kuid mitte masenduses. Igal pool kasvas küllaga rohttaimi, millest uus maja teha.

Kui uurimismeeskond tuli Hadzade juurde, oli kindel üks asi – Hadzade elu on karm. Nad on kütt-korilased st neil ei ole koduloomi ega karja, nad ei  hari põldu. Neil puuduvad masinad, autod, relvad ja muud moodsa eluolu vahendid. Nad ärkavad varajase päikesetõusuga ja  lähevad savanni oma päevast toitu otsima. Naised lähevad gruppidena ja võivad ca 2-3 tundi päevas veeta söödavaid juurikaid välja kaevates. Sageli kõnnivad nad laps seljale seotud + 10kg jagu juurikaid. Mehed lähevad reeglina ühekaupa, et paremini jälgi üles võtta. Nad pole eriti valivad ning peale madude ja teiste reptiilide sobivad toiduks kõik. Hadzad kasutavad vibusid ja mürgitatud otstega nooli. Tavaliselt piisab ühest noolest, kuna mürk on piisavalt tugev. Mehed ronivad sageli ka 10 m kõrguste puude otsa meekärgede leidmiseks. See kõik on üsna kurnav, mehed jäävad vahel päevaks laagrisse oma vibu ja nooli korrastama, kuid naised on väljas iga päev.

Võrreldes füüsilist aktiivsust, teevad Hadzad rasket tööd 10x rohkem, kui ameeriklased. Siia lisandub veel kõndimine. Ja kokkuvõttes saavad Hadzad füüsilsit koormust päevas sama palju, kui ameeriklased nädala jooksul. Lapsedki on liikumas, sageli on nende ülesandeks vee toomine – 500m kauguselt. Ka vanainimesed on väljas liikumas.

Selline liikumiskoormus ei ole omane üksnes Hadzadele, vaid ka teistele sarnastele kogukondadele. See oli veel 1000 aastat tagasi meile kõigile omane.

Ilmselge oli, et Hadzad, kes niivõrd kõvasti liiguvad, peavad kulutama palju kaloreid.  Kui Hadzade juures said uuringud tehtud, selgus aga et Hadzad kulutavad täpselt samapalju kaloreid, kui meie siin Euroopas ja Ameerikas ja Jaapanis. See tundus uskumatu. Kõike kontrolliti mitu korda üle. Kui Hadzad on päeva jooksul niisama aktiivsed, kui meie nädala jooksul aga kulutavad päevas meiega samapalju kaloreid – siis kuidas on see võimalik?

Tugitooliteadlase vaatenurgast tõuseb päevas kulutatavate kalorite hulk siis, kui päevane aktiivsus suureneb. Seda kuulutatakse kõikjal: mida aktiivsem sa oled, seda rohkem kaloreid põletad.

Hadzade energiasüsteem paistab olema väga paindlik – väga hamna shida. Ehk inimesed on kõik üks. Igal pool maailmas ühesugused ja meie kehad töötavad sarnaselt.

Päevase energia kulu mitte ainult ei reageeri liikumisele, vaid ka hoiab kalorikulu teatud kindlas raamistikus, hoolimata elustiilist.

On Hadzad üksikjuhtum? Ei. Ka Shuaride elustiil Amazonases on väga aktiivne. Nad harivad lisaks igapäevasele küttimisele ja korilusele ka käsitsi põldu. Shuaride 6-12 aastaste laste energiakulu UK laste omaga. Shuaride lastel on infektsioonide ja parasiitide tõttu kõrgem BMR, kuid kogukaloraaž on täpselt sama, mis UK lastel.

Täpselt sama lugu on Tsimanede juures. Aastal 2000 uuriti Nigeeria naiste ja Illinoisi naiste energiakulu. Nigeeria naistel oli samuti kõrgem BMR, kui Illinoisi omadel ja sellega seoses veidi kõrgem kalorikulu. Kuid olulisi erinevusi ei esinenud. Ja nii edasi ja edasi. Lara Ducas Loyola Meditsiinikoolist uuris energiakulu 98 kogukonnas üle maailma. Olid suured erinevused selles, kui aktiivsed kogukonnad olid. Kuid maapiirkondade põllumajanduslike kogukondade, kes teevad iga päev rasket füüsilist tööd, päevane energiakulu oli sama hellitatud linnakogukondadega. Inimesed, kes töötavad kõvemini ei kuluta ilmtingimata rohkem kaloreid.

Tuli välja, et keskmise aktiivsusega inimesed põletasid vaid 200 kcal rohkem, kui diivaniinimesed , kuid keskmise aktiivsusega inimeste ja kõrge aktiivsusega inimeste vahel ei olnud vahet. Kalorikasutusel on platoo.

Mis juhtub siis, kui me võtame istuva elustiiliga inimese ja lisame treeningprogrammi?

Selliseid uuringuid on üksjagu palju. Hollandi teadlane Klaas Westerterp kaasas mitte kunagi trenni teinud mehed ja naised aasta kestvasse uuringusse. Uuringu eesmärk oli inimesed treenida jooksma poolmaratoni (half maraton – 21 km). 3 naise ja 4 mehe energiakulu mõõdeti enne uuringu algust ja siis vastavalt  8, 20 ja 40 nädalal. Uuringu alguses jooksid inimesed 20 minutit päevas, 4 päeva nädalas. Lõpupoole joosti 60 minutit, 40 km nädalas.

Naistel lisandus uuringu käigus 2 kg lihasmassi. Jooksmisele kulutati alguses 360 kcal ja loogiline oleks olnud, et see kalorihulk jooksuaja pikenedes kasvab. Kuid aasta lõpus oli nende päevane energiakulu vaid 120 kcal võrra suurem. Ühesõnaga – mitte kunagi trenni teinud naised suutsid aastaga joosta poolmaratoni, kuid nende energiakulu oli aasta lõpuks pea samal tasemel, kui nad alustasid. Meeste puhul oli tulemus sama.

Hadzade kogukond on aktiivselt elanud aastaid ja aastakümneid ja nende kalorikulu ei ole meie omast suurem.

Uuritud on ka linde ja närilisi ja saadud sarnaseid tulemusi. Põletatud kalorite hulk lakkab mõne aja pärast tõusmast. Sama käib kängurude ja pandade ning loomaaias ja vabaduses elavate ahvide kohta.

Meie ainevahetuse masinad nihkuvad ja muutuvad, et teha ruumi suuremale aktiivsusele, hoides keha energiakulu teatud kindlas kitsas vahemikus. Seetõttu on nii tsivilisatsioonist eemalolevate kogukondade liikmete, kui sporti tegevate ja istuva eluviisiga inimeste päevane energiakulu sama.

Edasi loen, kuidas dieedid meie päevast energiakulu ja ainevahetust mõjutavad... Pontzeri "Burn" läheb siit homme edasi.

AMISHID

Vahepeal sattusin lugema amishite geneetilistest haigustest. Kunagi ammu-ammu olid vaktsineerimist puudutavatel teemdel välja toodud - et amishid, kes elavad nagu vanasti, ei vaktsineeri, ei ole sõjaväeteenistuses, ei kasuta autosid-traktoreid-jms tehnoloogiat, kasvatavad ise oma toidu - neil pole autismi, on väga vähe vähki, südamehaiguseid, diabeeti. Lapsed sünnivad kodus, maheda valgusega, loomulikul teel. Ja siit järeldatigi, et kaasaegne elustiil ja meditsiin on need kurja juured. Filmides on neil igaljuhul väga ilusad kodud ja elavad nad kaunis looduskeskkonnas.  Aga ... alati on aga. Ja mind täitsa ajab marru, et alati see aga peab juures olema 😞. Ei ole head ilma halvata. See on loodusseadus. Nii pole ka amishite elu tervise osas mingi meelakkumine.

Amishite algne kogukond paar sajandit tagasi oli 3000 inimese ümber, tänaseks on neid 250000. Abielud on lubatud ainult oma kogukonna siseselt. Tänased on pea kõik nende 3000 järeltulijad ja sestap on selline lähestikku abiellumine toonud kaasa geneetilised haigused. Ja sellised geneetilised haigused, mida mujal ühiskonnas leidub väga harva või üldse mitte. Nende hulka kuuluvad Ellis-van Creveldi sündroom (kääbuskasvu tüüp), glutaarhappeuria, Crigler-Najjari sündroom ja vahtrasiirupi uriinihaigus. Mõned haigused on nii haruldased, et need on nendele kogukondadele ainuomased (näiteks Troyeri sündroom või surmav mikrotsefaalia) või on neid mujal harva nähtud.  Mõnes amishi rühmas võivad haigused esineda tõenäolisemalt ja sagedamini, kui laiemas avalikkuses. Nende hulka kuuluvad tsüstiline fibroos, lihasdüstroofia ja kurtus (mõnedes kogukondades). 

Ohio Geagua maakonnas moodustavad amishid 10% elanikkonnast, kuid ca 50% erivajaduste juhtumitest. Amishite hulka kuuluva Millerite pere 5 lapsest on kolmel geneetiline haigus, millele arstid pole osanud veel nime anda. Kolm Byleri pere tüdrukut on sündinud üliharuldase Cohen sündroomiga, mida maailmas teatakse vaid 100 juhtumit. Byleri tüdrukute diagnoosimisest alates on sealsamas kogukonnas leitud veel tosinajagu Coheni sündroomi.

Pennsylvanias on asutatud ka haigla, mis on spetsialiseerunud amishite ja mennoniitide laste geneetilistele haigustele. Varasemalt polnud amishitel nende haiguste jaoks nime ja tundus müstikana, miks pooled hauakivid nende surnuaial olid laste omad.

Wisconsini maakohas töötav perearst James DeLine (haigla asutaja) märkis, et hakates käima ka amishite juurde, polnud tal aimugi, et satub silmitsi maailma kõige haruldasemate haigustega. Kuna amishid on vabastatud tulumaksust (USAs), siis nad ei saa ka ravikindlustuse hüvesid, pensionit jm riiklike toetusi. Keskpärase sissetulekuga ei saa nad palju arstiabi endale lubada. DeLine on maa-arst, kellel meeldisid sõbralikud amishid ja nii on tänaseks 20% tema patsientidest amishid ja mennoniidid (Old Order Mennonites). Amishite sõnul püüavad nad suurtest kliinikutest eemale hoida. Nüüd on DeLine telefonivestlused Ameerika ja Euroopa geneetikutega muutunud tavaliseks. Sitosteroleemia (keha suutmatus vabaneda taimeõlide ja pähklite rasvhapetest), mida on maailmas 100 juhtumi ümber on DeLine amishite juures diagnoosinud 13 korral - kõik ühes perekonnas. Koos geneetikute abiga diagnoositi ühel 10 lapselisest perest pärit lapsel Jalili sündroom (värvipimedus, tunnelnägemine jms). Hiljem leiti sama haigus ka vennal ja hiljem lisandus veel neli juhtumit. Need olid esimesed Jalili sündroomi  juhtumid USAs. Geneetikud Crosby ja Baple, kes on kindlaks teinud 75 uut geneetilist haigust märgivad, et 30 neist on esindatud amishide juures rohkemal määral. 

Amishite juurest on pärit ka näitlejana tuntust kogunud Verne Troyer, kes märgib muuhulgas, et tema kääbuskasv ei andnud talle perekonnas mingeid järeleandmisi. Tal tuli teha tööd, nagu kõigil teistel. 

Muuhulgas: "Meie amishi kogukond on võib-olla kaitstud mõrvade, kuid mitte seksuaalse sadismi, pedofiilia ja intsesti eest. Nad on tuntud kui inimesed, kes on vägivallatud, kuid neil on kapis omad luukered."

Kõlapinda tekitas amishite suhtumine loomadesse. Neid nähakse ainult kui lauale tulevat toitu. Või müügiartiklit - kutsikad. Eriti halvasti koheldakse koeri:

Ei ole midagi uut ilma peal ... ja kuskil pole rohi rohelisem.