Sõltuvus vol 1 David R. Hawkins "Power versus Force"

Plaanisin kirjutada pikemalt sõltuvustest toitumises ja mujal, mida ma Austraalia ülikooli kursusel kuulasin. Ja just sel ajal sattusin lugema ja vaatama ja kuulama just selelast teemast. Leidsin oma aastate taguse tõlke ...  see juhataks sõltuvuse teema sisse minu vana lemmiku psühhiaater David R. Hawkinsi raamatuga  „Power versus Force“
David R. Hawkins kirjutisi on varasemalt blogis olnud:
Valust, kaalust, isudega toimetulekust
Isudega toimetulekust vol 2
Kuidas üks arst oma paljudele haigustele head teed soovis
Vaimne esmaabi
Mida veel enda jaoks kokku osta

 “Mõistega „sõltuvus“   peame silmas klassikalist kliinilist sõltuvust, milleks on tugev soov tarvitada sõltuvusainet – alkoholi – uimasteid jm hoolimata tõsistest tagajärgedest; teatud seisundit, mis ületab kasutaja suutlikkuse kontrollida tarbitava aine manustamist, kuna tahe ise on muutunud kasutuks. Milles on tegelikult konks ehk, mis on sõltuvuse sügavaim olemus?
Üldlevinud uskumuseks on, et aine ise on see, millest ohver sõltuvusse satub, kuna see substants loob „kõrgendatud“ eufooria seisundi. Kuid tähelepanelikult uuesti sõltuvuse olemust vaadeldes, jõuame teise formuleeringuni. Alkohol või uimastid ei oma mingit võimet luua midagi „kõrgemat“ ; nende tase võngub ainult 100 juures (mis on aedviljade tase). See niinimetatud „kõrge“, mida alkoholi ja narkootikumide tarvitajad kogevad, võngub 350 ja 600 vahel. Uimastite tegelik efekt on lihtsalt madalamate energiaväljade mahasurumine ja läbi selle saab kasutaja kogeda kõrgemaid energiavälju. See toimib filtrina, mis varjutab orkestri madalamad helid ja laseb kuulda kõrgemaid. Madalamate helide varjutamine ei loo aga kõrgemaid helisid, see lihtsalt võimaldab neid kuulda."

Shangri La "Lost Horizon"

"Teadvuse erinevatel tasemetel on kõrgemad sagedused äärmiselt võimsad ja mõned inimesed kogevad neid puhtaid sagedusi rutiinselt, kuna nad maskeerivad madalamad: ängistuse, hirmu, viha, rahulolematuse jms. Reeglina kogeb tavaline inimene harva armastust ilma hirmuta või puhast rõõmu. Kuid need kõrgemad sagedused on nii võimsad, et kui oled neid kord kogenud, ei ole unustamine enam võimalik ja seega jäädakse neid taga otsima."

"Seega on need kõrgemad teadvuse seisundid, millest inimene satub sõltuvusse. Heaks näiteks on film Lost Horizon. Kus Shangri-La (filmi tingimusteta armastuse ja ilu metafoor) kontseptsioonina võngub 600 juures – ja ükskord kogetuna reprogrammeerib ennast kogejas ning miski vähem ei saa eales enam rahuldust pakkuda. Filmi kangelane ei ole peale Shangri-La´st  tagasipöördumist suuteline enam tavalises maailmas õnne leidma. Ta püüab loobuda kõigest, et pöörduda sellele teadvuse tasandile tagasi – kulutades aastaid rabeledes ja võideldes, mis peaaegu maksab talle elu."

Sarnane reprogrammeerimise protsess toimub inimestega, kes kogevad kõrgemaid teadvuse tasandeid teistel põhjustel, näit. surmalähedane kogemus või intensiivse meditatsiooni. Sellised inimesed sageli muutuvad täielikult. On täiesti tavaline, et taolise kogemuse saanud inimesed jätavad seljataha kõik materiaalse maailma hüved ja asuvad otsima tõde; paljud neist, kes 1960datel aastatel said transtsendentaalse kogemuse LSD-ga , tegid just nimelt sedasama. 

Sellised kõrgemad sagedused on kogetavad samuti läbi armastuse ja religioossete kogemuste ning klassikalise muusika või kunsti või vaimsete praktikate praktiseerimise.

Selline inimeste poolt tagaotsitav kõrgem tasand, ükskõik siis mida see ka ei tähendaks, on tegelikult nende endi teadvuse seisundi kogemine (Ise).

Kui nad on vaimselt lihtsameelsed ja puudub seos, mille abil oma kogemust mõista, siis nad usuvad, et see on loodud millegi poolt „sealt väljast“ (näiteks nagu guru, muusika, narkootikumi, armukese jne poolt) – kuid kõik, mis tegelikult juhtub on see, et teatud kindlates tingimustes kogevad nad seda, mis tegelikkuses on „siin (ja praegu)“. Suurem osa inimesi on sedavõrd eraldatud oma enda puhta teadvuse seisundist, et ei tunne seda ära, kui  seda kogevad, kuna nad identifitseerivad ennast oma ego madalamate sagedustega või enda madalaima teadaoleva nimetajaga. Negatiivne enesehinnang kustutab briljantse rõõmuküllasuse, mis on nende identiteedi tegelik olemus ja seega ei tunta seda ära. See on rõõmus, rahulik, täisväärtuslik seisund, mis on inimese tegelik tuum ja sellisena rõhutavad seda ka kõik suured vaimsed õpetajad.

Kõrgem tasand arbuusiga:)

„Kõrgem“ on kusjuures iga tasand, mis on isiku tavapärasest teadvuse sagedusest kõrgem.  Kui inimene, kes elab Hirmu tasandil, jõuab kõrgemale st Viha tasandile, siis tema jaoks on see „kõrgemal“ olemine. Hirm tunneb ennast paremini kui Ahastus ja Uhkus tundub olevat parem, kui Hirm. Aktsepteerimine on palju parem kui Julgus; Armastus aga teeb iga madalama võnkega tasandi täiesti ebaatraktiivseks. Kuna Rõõm varjutab kõik inimese madalamad emotsioonid, siis on ekstaas harva tuntav emotsioon. Kõige ülevam kogemus kõigist on täieliku kestva rahu seisund, mis on nii oivaline, et selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad.

Mida kõrgema sagedusega tasandile jõutakse, seda suurem on selle jõud reprogrammeerida inimese kogu elu. Ainult hetk väga kõrgel teadvuse tasandil võib täielikult muuta inimese orientatsiooni elus, samuti ka tema eesmärke ja väärtushinnanguid. Läbi pühendumise vaimsele teekonnale toimub aeglane progress, mis ongi spirituaalse evolutsiooni olemus."

"Püsivast kõrgema teadvuse seisundist, mis saavutatakse ainult läbi järjekindla sisemise tööga, võib saada aimu kunstlikul teel … aga ajutiselt. Sest looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes.
Selliste varastatud naudinguhetkede hinnaks on meelimasendav sõltuvus ja lõpuks maksvad selle eest mõlemad: nii sõltlane, kui ka ühiskond.“

„Meie ühiskond idealiseerib ilma naudinguteta olemist: rasket tööd, vankumatust, eneseohverdust, piiranguid – ja mõistab hukka naudingu enamikus selle lihtsamates vormides, sageli neid illegaalseteks tunnistades. Meie ühiskonnas on täitmata lubadused (näiteks poliitikute omad) ja ahvatlemine legaliseeritud, aga rahulolu keelatud.
Ajalooliselt on kõik juhtivad klassid saavutanud staatuse ja rikkuse, kontrollides töölisklassi läbi teatud puritaanliku eetika. Mida tugevamalt käsualused tööle panna ja mida enam nende rõõmu/naudinguid piirata, seda rikkamaks saab juhtiv süsteem, on see siis teokraatia, aristokraatia, oligarhia või tööstuskorporatsioonid. Selline jõud on üles ehitatud tööliste ohvriks toodud naudingutele. Kogemuslikult on naudingul üsna kõrge energiatase. Masside energia on läbi sajandite koopereeritud, et toota juhtivale klassile suurt naudinguküllust, mis jääb alamatele klassidele keelatuks."

"Tegelikult on elunaudingute energia inimkonna peamine kapital; röövides selle inimeselt, on tulemuseks lai skaala „omama“ ja „mitteomama“ vahel. Mida töötav klass kadestab juhtiva klassi elus – need on nende naudingud – alates võimu kasutamise rõõmu erinevatest vormidest kuni luksuslike mõnulemise trofeedeni. Arusaamine, et need naudingud, mis ühele on keelatud ja teistele lubatud võivad sünnitada vägivaldse revolutsiooni või muututakse repressiivseks keelavate seadustega teatud inimeste naudingute suhtes.
Moraalne kood toimib siin, kui masside eluenergia ratsionaliseeritud ärakasutamine läbi kalkuleeritud väärtuste moonutamise. Pakutud illusioon on selles, et mida põrgulikum kellegi elu on, seda taevalikum tundub autasu. Rõõmu ühendamine kannatusega  on moonutus, mida toodab moraalselt perversne sotsiaalne keskkond, milles valu saab olema ühenduses koos rõõmuga. Sellises atmosfääris on absurdne kannatuste ja eufooria vaheldumine, mis sõltuvust vähemalt ajutiselt õigustab selles surmavalt antisotsiaalses keelatud „kõrge“ võidu ja kaotuse mängus."

"Samast vaatenurgast lähtuvalt on ühiskonna meetod „probleemi lahendamiseks“ teise üleskerkiva poole peal mängimises  - eitades mõnuaine kuritarvitamise olemust. Nii tehes oleme loonud turu, mis on niivõrd suure kasumlikkusega ja nii kergelt kasutatav, et tulemuseks õitseb sellel terve kuritegelik tööstus. Ja ühe narkoparuni arreteerimine ei anna mingit kasu, sest too pole veel vanglasse jõudnudki, kui tühjaks jäänud koht on juba täidetud…“