Tervik ja puudujäägis üksikained - prof Colin Campbell

Allpool kaldkirjas katkend Prof. T. Colin Campbell raamatust „WHOLE“ lk 73-74 „Catching a ball“

„Tundub jah, et keha teeb väga palju ja keerulist tööd. Kuid selleks keha ongi loodud. See on see, mida ta teeb kõige paremini. Keha ei vaja mingit vahelesegamist oma tööle.

Vaadelgem sellist lihtsat tegevust nagu pallipüüdmine. Keegi viskab sulle palli ja sina püüad selle kinni. On sul aimu, kui komplitseeritud see protsess tegelikult on? Esiteks peavad sinu silmad märkama objekti, identifitseerima selle pallina. Just pallina, mitte aga vaablaste sülemina või bensiinikanistrina. Seejärel hakkavad sinu silmad, mis töötavad nagu binokkel, saatma tohutut hulka informatsiooni sinu ajju, et aidata kindlaks määrata palli kiirus ja suurus. Isegi, kui sa oled gümnaasiumi matemaatikas (geomeetrias) läbi kukkunud, oskab sinu aju kalkuleerida paraboolselt. Isegi, kui sa oled põmmpea füüsikas, arvestab sinu aju välja palli massi, kiirenduse ja raskusjõu. Samal ajal, kui aju kogu seda infot töötleb, suhtleb ta veel närvidega, et kontrollida sinu käsivart ja peopesa, tasakaalustab vajadusele sinu selja, kaela ja jalalihased ning ka parasümpaatilise närvisüsteemi, mille kaudu on võib-olla vajalik keha maha rahustada peale esialgset pilgu tunnet, et on saabumas mingi lendkeha.

Sinu keha on ülimalt hämmastav tulemaks toime kogu selle müriaadi sisendite ja väljunditega, mida kõike orkestreeritakse täiuslikult ajastatuna: sinu käed tõusevad ja peopesad haaravad pallist kinni. Kuid kujutage ette, kui tuleb keegi ja nõuab, et enne, kui sa saad palli püüda õigesti,  pead selgeks õppima kogu matemaatika ja füüsika. Mõõtma ja kalkuleerima kiirendust, parabooli, tuule kiirust jpm. Kooli õppekava ümber „pallipüüdmise“ kasvab; õpetajad hakkavad vaidlema, milline meetod on parim. Umbes 1% õpilastest suudavad hiilata selle metoodikaga ja ülejäänud käivad platsil ringi pallirahe all ning ei suudaks  parimagi tahtmise juures püüda kinni ühtegi palli.

Mil iganes me satume kokku kultuuriga, kus igaüks suudab kinni püüda, uurivad meie teadlased nende füsioloogiat. Saadud materjale kasutatakse pallide ja tegevuspoliitika väljatöötamiseks sihiga püüda paremini…

Keskendumine üksikutele toitainetele, nende üksikomadustele, nende sisaldusele toidus, nende kogusele kudedes ja nende bioloogilistele mehhanismidele, on sama, mis kasutada matemaatika ja füüsikaõpikut pallipüüdmisel. See ei ole loomulik tee ja see teeb toitumise palju keerulisemaks, kui vaja. Meie kehal on juba kasutada loendamatuid mehhanisme, mis on paigutatud kõikjale seedimise, imendumise, transpordi ja muudele metaboolsetele radadele – ei vajata mingit andmebaasi konsultatsiooni. Ja seni, kuni me vaatleme toitumist üksikaine seisukohast, jääb arusaamine toitumisest ja heast tervisest meile kättesaamatuks.“

Campbell on terviku poolt toitumises. Ja tervik toimib sarnaselt igal pool mujal. Kuidas ma näen täpselt sama toimuvat koolis. 

Laps elab kodus ja kogukonnas ELU: magab, tõuseb, kõnnib, jookseb, mängib, käib poes, külas, teatris, festivalidel, näitustel, sünnipäevadel, matkadel, reisidel, loeb, sööb, peseb, ujub, vaatleb oma vanemaid tööl-puhkehetkel ja lööb ise kaasa (seda nimetatakse hirmu poolt mittesotsialiseerumiseks).

Köögis süüa tehes (ja seda nii tavatoidu, kui ka toore toidu puhul) kasutab ema automaatselt: väga keerulist biokeemiat, füüsikat, matemaatikat, erinevate viljade geograafia, botaanika, bioloogia, zoloogia jpm. Kuid millegipärast ei ole emal köögis matemaatika-füüsika-keemiaõpikuid, vaid hoopis kokaraamatud ja üsna palju maitseaineid, toiduaineid. Kui sa oled õunapuu all, siis selle oksal valmivas õunas näed sa aasta jooksul kogumit geograafiast ja botaanikast, biololoogiast ja keemiast, füüsikast ja matemaatikast jne. Autosõit, rongisõit, buss ja tramm, tualetis käimine, rääkimine ja kogu tervikelu elamine sisaldab pidevalt ja alaliselt omavahel tugevalt läbipõimununa neid aineid, mida koolis püütaks õpetada eraldi. Maasikapeenralt maasika noppimine ja selle ära söömine – see on hetk elust, mida sa oskad. Koolis õpid sa seda erinevatest õpikutest, erineval ajal. Matemaatikas saad näiteks sellise ülesande:

 

Ja laps ega ka sina ei saa aru, et tegemist on maasika noppimise ja suhu panemise protsessiga. Matemaatika ainena on elu lahutamine üksikosadeks. Keemia on fragment sellest maasika söömisest. Me räägime koolis integreerumisest. Püütakse aineid omavahel integreerida – siduda üksteisega. Kuid see protsess ei saa kunagi olla täielik. Miks? Sest sel juhul me peaksime tunnis noppima maasikat, tegema süüa, mikserdama smuutit, küpsetama, palli mängima, nutma ja naerma, magama ja ärkama, jooksma ja kukkuma. Aga see on elu ise, mida me oma lapsed kooli õppima saadame. Ja sestap tulevad koolipingist enamjaolt inimesed, kes oskavad joosta ja hüpata, kooki teha ja süüa, tantsida ja naerda – kui nad ei oska keemiat ja füüsikat, matemaatikat ja botaanikat. Elu fragmentidena ei ole võimalik selgeks teha. Ja kui koolist tuleb välja fragmentaarne geenius st ained on kõik hindega suurepärane, siis väga sageli ei oska need inimesed joosta ja hüpata, palli püüda ja küpsetada, matkata ega eksinuna metsast välja tulla. Sest nad võtavad palliplatsile õpikud kaasa ja üritavad eelnevalt paigutada valemeid pallipüüdmise protsessi. Üksikaineid kokku kogudes ei ole võimalik seda kokku tervikut. Ükskõik kui palju ei oleks sul inimese tükikesi - inimest sa kokku panna ei suuda - elavat inimest. Ka mitte putukat, õuna ega koera. Sa võid istutada seemne, mille sa oled saanud looduselt. Aga apteegist või tervisepoest saadud pulbrist-pillist-tilgast ei teki tervikut.

Õun on see tervik, millest me püüame välja sünteesida vitamiinid, mineraalid, superfoodid, jõupulbrid, tervisejahud – kõik puha looduslik värkJ. Me tahame enam – rohkem. Rohkem tervist. Mida rohkem tervist seda rohkem selle vastandpoolt. Ära lõhu seda, mida loodus pole lõhkunud. Ei ole vaja toredast tervikust välja sünteesida „naturaalset“ toiduLISANDIT. Hoolimata sellest, et lisandeid ja tervisepulbreid on palju - on tervikus sadu kordi enam.

Õunaaed on see tervik, värvide gamma - pere- ja kogukond ehk elu ise – millest me lõigume välja üksikprotsessid, nimetame need aineteks: geograafia, matemaatika, keemia, bioloogia, füüsika, astronoomia, kunstiõpetus jne ning saadame lapsed kooli õppima tundma elu??? Aukiri ja medal tuleks anda igale lapsele kes üksikainetest aru ei saa – ehk ei saa aru lõhutud tervikust. Laps oskab juba elada – väga hästi.  Lase lapsel elada terviklikku elu - see sisaldab sadu aineid ja ainete kombinatsioone, mõõtmatult enam võimalusi, kui ühe kooli ja ka kõige parema kooli ainekava.

MÜSTILINE JA MAAGILINE AED

Allolev kirjutis on katkend Päikesetoidu 12. juuli loengukonspektist "Maagiline ja müstiline AED"

Kunagi oli Maddoni aia kohal mets ja ainult Jumal otsustas, mis seal elab ja mis sureb. Vanad ja murdunud puud ajasid taas juured alla, kus aga oksakoht maad puudutas – ja üritasid jälle, lootes uuele elule. Keegi ei raadanud võsa, ei võtnud maha surnud puid, ei püganud võsusid, ei väetanud ega kastnud. Idanevad tammetõrud pidasid peaaegu lootusetut võitlust mädaniku, põua, metssigade, oravate ja tuhande teise taimehakatisega. See oli pikk lugu miljonist miljonist võitlusest elu ja surma peale.

Sajandeid olid sügisel langenud lehed katnud metsaaluse niiske multšiga, nii et kevad sai lehekõdu kaisus ärgata. Mikroskoobi all ja ilma selleta oli näha, et maapind on täis olevusi, kes tahavad niisamuti väga võita kui taimedki. Huumusrikka mulla peotäis pudenes sõrmede vahel kergesti laiali ja sellest kerkis rikkalikku, mõnusat ja tugevat lõhna, mis oli niisama hea kui seenesupil.

Ja kusagil alumistes kihtides oli varandusi, mis aasta aasta järel otsekui plaanitult pinnale tõusid, kutsumata ja märkamatult …“ (Prue Leith „Aednik“)

„Sa kujutad ette, et tõerääkijaid peaks armastama aga tegelikult tekitab tõde kuulutav inimene teistes viha … Kas sa ei taipa, et inimesed ei taha tõde teada, nad ei suuda sellele näkku vaadata, seega pole tõenäoline, et nad selle mingis muus vormis vastu võtavad“. (C. Cookson „Puhas kui liilia“)

Porgand ja võilill

Millegipärast on inimene, kes näeb välja nagu võilillejuur hakanud uskuma mõtet, et ta peab välja nägema nagu porgand - selline suur, sile, ilusat värvi ja mahlane. Ta usub mõtet, mis ütleb – porgandil on õige väljanägemine, selline ümar ja „terve“. Kõik näitavad ju porgandi pilti ja on üldiselt teada, et terve inimene on just selline pakatav, ümar ja kaunis, maitselt magus. Edasi hakkab võilillejuur uskuma mõtet, et tal on midagi puudu. Selle jaoks on müügimaailm valmisJ. Oled kribu, kõver, auguline, kiitsakas (ehk äkki võib selle asendada inimese maailmas unetu, väsinud, jõuetu, liiga kõhna jt sõnadega). Vitamiinid ja mineraalid, valgud ja superfoodid (väetoidud), ravimtaimed ja imejoogid, „naturaalsed“ kosutajad. Või liitrite ja ämbrite kaupa vett – eriliselt puhast vett. Kui sa näed välja nagu võilillejuur – selline veidi kidur ja sopiline, kortsus ja ebamäärase kujuga, siis tuleks muuta sind porgandiks. Ja kõik mis on ju kidur ja kõhn ja sopiline – sellel on kindlasti midagi puudu? Aga kas on? 

Keda sina peaksid esmavaatlusel täiuslikuks ja kellele soovitaksid mõnd ainet võtta puudujäägi kõrvaldamiseks?

Tegelikult on võilillejuurel ju hoopis liiga palju. Siin on vitamiine ja mineraale niivõrd palju, et ta on nende rohkusest krimpsus ja maitseltki muutunud mõrkjaks. Aga ta võib jääda uskuma, et on puudu ja vajab midagi juurde. Juurde selleks, et saada ilusaks siledaks magusaks mahlaseks porgandiks. Ta võibki selleks saada. Tänapäeva lisandi, ravimi, ilumaailma teraapiat ei tasu alahinnata. See on võimalik. Me võime ka võilille tuua teistest taimedest vabasse mulda, rohida, väetada, poputada ja aina kasta.

Leht hakkab kasvama, juur jämeneb … hakkabki porgand tulema. Millise hinnaga? On seda vaja? Võilillejuur hakkab lahjenema, muutuma nõrgemaks ... eemaldub loodusest. Muutub sõltuvaks, kaitsetuks jne.

Populaarsed eneseabi raamatud ütlevad sulle – sa saad, kui sa väga-väga tahad. Kuid, kes tegelikult on oma olemuselt sitke, tugev, jõuline – porgand või võilill? Keda ei ole praktiliselt võimalik hävitada? Kes taastub ja tuleb alati-alati uuesti. See on võilill.

Kui porgand hakkab looduse poole liikuma, muutub ka tema tugevamaks, sitkemaks, vitamiinirohkemaks, kuid tema väljanägemine … Muutub sarnaseks võilillega. 

Seega sa saad tõepoolest, mida sa tahad. Tahad sa olla ilus ja sile või loodusega üks - sitke, jõuline  ja vastupidav? Niipea, kui inimene looduslikul vesisel, lahjal toidul saleneb ja saleneb vahel päris palju, siis ta usub, et tal on midagi puudu – kõik ümberringi on nii siledad ja kaunid ja ta arvab, et ta teeb valesti.  Kas teeb?

Sa soovid porgandina olla loodusega üks? Hakkad sinnapoole liikuma:

Hakkad kaotama suurust, värvi, kuju, ümarust ... mõtle enne, kui loodusega üheks saad:). 

Eha Metsallik näitas mulle hiljuti taas kord rabamändi ja tuletas meelde, et Eestis on ühte liik mänd ja rabas on ta vaevu paarimeetrine:

 

Soodsal pinnasel aga kasvavad suured võimsad männid:

Eha tuletas meelde, kui oluline on toit – pinnasest oleneb, kui kõrgeks ja jämedaks võib kasvada üks puu. See ongi nii. Kuid rabamänniks olev inimolend  hakkab uskuma, et tal on midagi puudu. Ta tahab saada suureks männiks. Kas tahab? Tegelikult mitte. 

Võimalik, et ta tahab hoopis elada ja tema elukeskkond on raba. Suur mänd, pilvedesse kõrguv puu ei elaks rabas kaua. See ei ole talle soodne keskkond. Sestap ei ole rabamännil midagi puudu, ta on oma keskkonnast saanud just selle, mida ta rabaeluks vajab. 

Õige suuruse, õige jämeduse, õige kuju. Me võime rabamänni viia vereproovi või mõne traditsioonilise või alternatiivse masina alla kereproovi ja tulemused annavad teada, et on puudu küll: rauast, B12, magneesiumist, kaltsiumist, headusest, armastusest jne. Ongi puudu. Võrreldes tavametsa männiga. Fakt on aga see, et nö tasakaalustatud normile vastav proov hävitab selle rabamänni. Talle ei ole vaja juurde imejooki ega ravimit. Mida kõike ei otsita ja osteta, et kidurust muuta priskuseks ja sileduseks. Ja kui vitamiinid ja superfoodid ei aita ning rabamänd jääb ikka kiduraks, siis ta on pahane. Ta on lausa vihane ja ütleb näiteks, et toortoit ei ole talle sobiv; et taimetoit ei ole talle piisav. Tegelikult on rabamänd oma keskkonnas kõige jõulisem just kidurana, kõverana ja nö „puudujäägis“. Elu on täis näiteid, mil „täiuslikke“ vitamiine tarbivad inimesed on ikka rahulolematud, ikka haiged, ikka õnnetud … ehk sellest kuidas suur ja uhke mänd rabas hätta jääb.

Kas linnakeskkond on sobiv just ümarale, priskele, siledale, magusale, lühikest elu elavale, loodusstiihiates mitte ellu jäävatele porganditele? Võimalik. Ma ei tea. Suurpõllul elab ainult porgand – elab selle arvel, et kõik teised tema ümber mürgitatakse. Ja ta on seal ellu jäänud. Kui me laseme looduse siia lahti, siis porgand hävib või kohaneb ja temast saab ellujääja – kuid sel juhul on ta metsik porgand - mõru, peene juurega nagu võilill. Linn suretab samuti ümbritsevat ja alati-alati kellegi teise arvel muutub sealne elanik siledamaks, priskemaks.  Ta jääb nii ellu. Ta suudab siin elada. Kui me laseme nüüd looduse siia lahti, siis …

... porgand võib siin mitte kasvada - üldse mitte ...

Päikesetoit 12. juulil Raplamaal Tuule talus

24 juunil saadeti Hongkongist välja üks pakk:). 29. juunil oli see Eestis ja 30 juunil sain selle kätte. Paki saatmine oli tasuta ja sisu maksis 115 eur...

Algas kogu lugu sellest, et Kristi saabus tagasi Hollandist,  kaasas üks salapärane internetilink:). Kui kunagi üldse olen ma internetikaubanduses kahelnud, siis just juhtudel, kui midagi suurepärast on väga odav... ja just sellega nüüd tegemist oligi. Tasuta saatmine Hiinast Eestisse!!! Kes seda enne kuulnud on ja kes seda peaks uskuma:). Aga tehes uuringuid aliexpressi keskkonna kohta, leidsin, et see on toimiv täpselt samamoodi nagu seda on e-bay ja amazon. Kaup tuleb ja vahel võib ka tulemata jääda - seda juhtub ka e-bays ja amazonis. Hiinas valmistatu mind samuti ei kohuta, kuna enamik tänapäeva Lääne masinatest on valmistatud just seal. Niisiis tellisin blenderi, sain kätte. Et mitte kohe tehasest tulnud blenderit toortoidu mikserdamisega liigselt koormata - alustasin vedelmatest asjadest. Esimesena tegin kakao - kakaoubadest, indiapähklitest, teest ja meest:). Tuli väga hea. Tundub, et täis kannu puhul ei võta sellist jõudu üles nagu Vitamix, kuid kakao tuli väga hea ja purustatud oli väga hästi. Järgmisel hommikul proovisin mandlipiima - väga ilus tulemus. Blenderil ikka ilusad ventilaatorid külgedel. Piimale mingit kõrvalmaitset ei tulnud.

Nüüd on siis võimalus eraisikuna tellida omale väga hea hinna eest 3 hobujõuline blender, millega ise toiduaineid töödelda ja toortoidu retsepte katsetada. Loomulikult ei saa ma ennustada blenderi kasutusiga ja võimalikku töökindlust, kuid tegelikult ei saa seda ühegi blenderi puhul. Mul on läinud katki nii mõnigi masin... Kuna lihtsustatud tollimine on kaubale 22 kuni 150 euri, siis üks blender mahub ilusti selle hinna sisse. Sestap ei tule siit suurt ärivõimalust - suuri koguseid tasuta ei saadeta:). Kuid tellides üksikisikuna, leides omale sellise tasuta saatmise pakkumise, on asi seda väärt... Kui midagi juhtub (ja alati võib juhtuda), siis sellise hinna eest ei ole kahjud vähemalt nii suured.

Sestap, enne tellimist tule vaata, katsu oma käega, kuula ja vaata kuidas töötab - pühapäeval  12 juulil Raplamaal, Käru vallas, Tuule talus teevad Janika ja Sille uue blenderiga maasikatega toortoite - maasikakooki, valge šokolaadi-maasika toorkomme, maasikajäätist, maasikasuppi ja -salateid. Sille räägib veidi teemal müstiline ja maagiline aed. Selleks ajaks on Janika blenderiga kaks nädalat tööd teinud ja on teatud kogemus olemas.

Täpsemad teejuhised ja info registreerimisel 84silleke@gmail.com. Osavõtutasu 15 eur. Grupi suurus kuni 20 inimest. 

HOSTA - idamaade spinat

Minu aias on sellel aastal hostad väga suured ja väga ilusad. On aeg hakata neid otsast sööma:). Spinatina olen ma neid siiani kasutanud vähe, pigem pole raatsinud võrseid ära murda. Küll olen ma varasemalt aeg-ajalt proovinud õisi. Eelmisel kevadel tegin tutvust ka noorte võrsetega. Tegemist aga toidutaimega, mille kasvatamine püsikuna ei nõua vaeva ja mis võiks hoopis enam tähelepanu saada. Vaatame siis Jaapanisse, kus hostad kasvavad ka metsikult...

HOSTA perekond (püsikud)

Hosta perekond moodustab 45 liigilise rühma, mis pärineb Jaapanist, Koreast, Hiinast ja Venemaa idaosast. Varasemalt liigitati hostad liilialiste  perekonda (ja Eesti Wikipedias on seda siiani). Nüüdseks on hostad paigutatud agave perekonda (Agavaceae).  Hostade loomulikuks paigaks on kivised ojad, metsamaa ja avatud paikadest mägiaasad. On väga vastupidavad ja seega kasvavad kõikjal Põhja-Euroopas sh ka Põhja Norras. Taimed taluvad oma päritolu tõttu väga hästi varju ja seega sobivad täiuslikult toidutaimeks metsaaeda.

Kasvatatakse neid peamiselt lehttaimena ja on teada rohkem kui 5000 erinevat kultivari, mis varieeruvad lehtede  värvitooni (rohelisest kollaseni ja hallist sinakani), suuruse poolest. UK veebileht (www.rhs.org.uk/plants/index.asp) annab 1550 erinevat hostat.

Hostasid saab kergelt paljundada kevadel või hilissuvel puhmaste jagamise teel. Võib kasvatada ka seemnetest, kuid siis ei ole sama kultivari saamine kindlustatud. Põhjas nagu meil võivad seemned mitte valmida või on teised maiustajad (teod ja näljad) õie enne nahka pannud.

Huvitaval kombel annab UK söödavate taimede andmebaas hostale kõige madalama reitingu ja söödavate taimede raamatud annavad hostade kohta vähe infot. Samas kui Lõuna Koreas kasutatakse hostasid namul (maitsestatud aedviljaroog) valmistamisel, tavaliselt sojakastme ja röstitud seesamiõliga. Jaapanis kasvatatakse hostad levinud köögiviljana. Hosta retseptide hulgast võib leida  püreesupi ja Kreeka köögist pärit „spanakopita“ (spinatipirukas), kusjuures soovitatakse kasutada pigem hosta lehti aga mitte spinati lehti.  

Kui lehed on juba vanemad on nad kas  kibedad või  kiulised. Kevadel võib puhmast ära lõigata kõik noored võrsed, taim taastub kiirelt, tulevad uued võrsed, mis jõuavad ka hiljem õitsema minna.  Tegelikult paljud hostakasvatajad niidavadki oma hostasid, et saada uusi lehti.

Hosta noored võrsed

Põhja Jaapani mägikülades kasvatatakse hostasid (Jaapani keeles giboshi) nii müügiks, kui oma majapidamise tarbeks.  Kasutusel on Hosta sieboldiana variatsioonid. Põhiliselt lõigatakse ära noored lehevõrsed, mida müüakse Jaapani aedviljapoodides (Jaapanis on noor hosta võrse „urui“). Võrsed leiavad kasutust peamiselt aurutatult, kuid neid süüakse ka toorelt salatites. Võib aurutada, keeta, küpsetada, lisada kastmeks pähklivõid (eriti seesami- või maapähklivõid), maitseaineid.

Hosta on kasutusel ka sushis. Kuivatatud noored võrsed aurutatakse ja marineeritakse sojakastmes ning need on nori-maki sushi sisuks riisil.

Hosta on kuulutatud parimaks metsikuks taimeks hapendamiseks ja noori võrseid ka kuivatatakse.

Jaapani Sagae linna aedades kasvatatakse toiduks Hosta fluctuans sorti Sagae. 

Kui oled Hosta söömisel alagaja soovitan alustada Hosta sieboldiana variantide ‘Elegans’, ‘Big Daddy’ ja ‘Blue Umbrella’ga. 

Elegance

Blue Umbrella

Kõik hostad on söödavad, kuigi populaarseimad on Hosta montana ja Hosta sieboldii. 

hosta sieboldii

hosta montana

Hosta plantaginea kasvatatkse tema magusate õite pärast. 

hosta plantaginea

Jaapanis tuntakse Hosta montana´t ka oobagiboushi´na. See kasvab nii metsikult mägedes, kui ka on kultivarina müügil aedviljaturgudel. 

Loomulikult on söödavad ka õied, mis õitena omavad mahedat maitset. Kui noorte lehevõrsete aeg on möödas, siis on tulemas noored varred õitega:

Potsdami Ülikool diabeedist, düslipideemiast ja ateroskleroosist vol II

Jätkame Potsdami Ülikooli kursuse "Molecular Basis of Nutrition related diseases" kokkuvõtteid. Esimest osa saab lugeda siit. 

Esimese osas selgitati, kuidas aina jätkuv energia (toidu) tulek kehasse seab keha niivõrd suurde stressi, et ta keeldub energia vastuvõtust rakutasandil. Keelduda saab ta insuliini resistentsusega. Meie tänased medikamendid sunnivad raku seda energiat aga igal juhul vastu võtma: on see siis insuliini juurde süstimine või mõne muu äärmiselt spetsiifilise ravimi manustamine. Tulemus - rakk sunnitakse energiat vastu võtma ja lühiajaliselt see saab  ka toimuda. Kuid selline loodusseaduste surkimine ja petmine võib tuua ja eks toobki palju suurema katastroofi tervises. Kui inimene on toitu saanud piisvalt ja veelgi rohkem, siis kas pole huvitav, et diabeedi kahjustused on eelkõige silmanägemise kadumine ja jalgadest ilmajäämine. Et sa ei näeks seda toitu ja ei jõuaks temani minna - sa oled saanud piisvalt. Tänapäeval ei ole sellest keha enesekaitsest enam kasu - toit tuuakse sinuni ja topitakse sulle ka suhu (kui vaja). Ja mitte looduslikult lahja toit (puu- ja aedvili), vaid 10 ja sajakordselt kontsentreertitud toit (loomne, rafineeritud, rasva ja suhruga küllastatud aines). Ja iga lusikatäiega toidad sa mitte keha, vaid diabeeti. 

Prof. Püschel märgib, et olulisem on kui palju me sööme, mitte aga see, mida me sööme. See on kindlasti õige ja ka hanburgeri inimesed võivad olla terved, kui nad söövad väga vähe. Kuid enamik inimesi sööb vähemalt kolm korda päevas ja on võimatu süüa vähe - kui toit on niivõrd kontsentreeritud. Lusikatäis võid/õli/rasva on juba suur toidukogus. Kui vaadata lasteaia menüüsid internetis, siis see toit on igal juhul diabeeti tekitav. Ja eks tekibki - laste diabeeti jäämine on ju äärmiselt levinud. Aga kui laps ei saa piisavalt diabeeti tekitavat toitu, siis me oleme väga kurjad ja sunnime selle lapse sööma - või sunnime vanema teda söötma. Või hakkab riik ISE õnnetut vähe süüasaanud last toitma:). Mäletate veel prof Colin Campbelli uuringut Filipiinidel - jõukad suure söömaga (lihasöömaga) perede lapsed jäid maksvavähki ja vaesed (kes liha ei saanud) ei jäänud. 

Alguses oli õun:). Siis me tegime no näiteks saia. Jämedamast jahust. Siis lisasime tükike võid. Siis suhkrut. Varsti tundus, et sai on mõnusam, kui lisada ka muna. Siis veel rosinaid. Ja lõpuks valasime ta üle šokolaadiga. 

Algsest, kunagisest veest ja jahust tehtavast saiast on tänapäeval saanud meeletu kaloripomm - kusjuures retseptiraamatud võistlevad üksteisega, kes suudab selle veel maitsvamaks teha. Ja kuidas saab ühe vana hea asja veel maitsvamaks teha - me lisame veel muna, veel võid, veel suhkrut, veel-veel-veel. Piimast tehakse või, koor, juust. Koore sisse paneme suhkrut, šokolaadi jne. Nii on juhtunud kõikide toitudega. Ka puuviljadega. Kõigepealt kuivatame, siis kuivatame koos suhrusiirupiga, siis kastame šokolaadi... Salat saab järjest enam õli, siis pähkleid ka lisaks... Toit meie laual kontsentreerub üha. Ja siit ei olegi väljapääsu, ei ole tagasiminekut. Kuna konsentreeritud aines annab sügavama naudingu - kahjuks on iga nauding lühiealine ja seega tuleb seda korrata. Me sööme järjest enam... Mis on oluline, et me ei nimeta seda rahva tervise kahjustamiseks:). Me ütleme, et kui sa sööd lahjem toit, siis see on näljutamine:). Paks laps - ilus laps; paks eestlane ehk diabeedis eestlane on tubli eestlane.  Diabeetik ei ole ilmtingimata ülekaalus, eriti laste puhul aga sellest tuleb juttu järgmises osas. Kuna meie tahame olla nagu teised lääneriikide elanikud ja kuna kogu lääs on diabeedist haaratud, siis meie ei tohi ometi maha jääda. Aga huvitav oli juhuslikult ahju topitavast vanast ajaleheartiklist lugeda, et üht krimikuriteos süüdistatava süüdistuse loetelus oli ka rahva tervise kahjustamine. Võimalik, et ongi - kui ta müüb näiteks narkootikume. Kuid mida müüakse poes ja sunnitakse ja meelitatakse ostma lapsi? Mis üldse katab enamiku poe pinnast? On huvitav, et meid kõiki ei ole rahva tervise hävingus süüdistatud.  Poe uksel võiks ju kohe vahti pidada:)...Või on oluline, et ta ei sureks kõhnana, parem kui sureks diabeeti, vähki, südamehaigusesse? Andes juba kaua diabeedis olnud inimesele 20 erinevat ravimit päevas, võime olla kindlad - ta ei sure ka diabeeti, süda jääb seisma - hoopis süda ja magu ei suuda mürgistusele vastu panna. 

Tuleme Pottsdami kursuse juurde:

Insuliini resistentsusest teise grupi diabeediks.

Sel ajal kui insuliini resistentsusega võib vere glükoositase jääda üsna lähedale normaalsele (seda tänu hüppeliselt tõusnud insuliini tootmisele ß-rakkudes), on 2 grupi diabeetikute ß-rakkude funktsioneerimine kahjustunud ja olemasolev insuliini tootmine ei ole piisav vere glükoositaseme kontrollimiseks.

Millest sõltub asjaolu, kas patsiendil areneb välja 2 grupi diabeet või mitte?

On kolm peamist riskifaktorit: geneetiline eelsoodumus, vanus ja ülekaal. Ülekaalulistel inimestel on eelsoodumus2 tüübi diabeedi arenguks ja see on mitmeastmeline protsess. Nagu me eelnevalt juba nägime, põhjustab ülekaal kroonilise madal potentsiaaliga põletiku ja insuliini resistentsuse. Insuliini resistentsuse kohesed tagajärjed on hüperglükeemia ja suurenenud lipolüüs (lipiidide lagunemine vabadeks rasvhapeteks ja triglütsertiidide hüdrolüüs glütserooliks), mis on tekkinud rasvkoes olevate rasvhapete väljavoolust teistesse organitesse.

 Hüperglükeemia ergutab keha tootma rohkem insuliini. Vajadus toota ülisuurtes kogustes insuliini, tekitab stressi ß-raku endoplasmaatilises retiikulumis so kohas, kus toodetakse insuliin. Rasvhapete suurenenud väljavool ja tõusev glükoositase veres põhjustavad ß-raku metaboolse ja oksüdatiivse stressi. Hüperglükeemia ja süstemaatiline põletik loovad võimaluse lahustumatu valgu, nimega amüloid, sademe tekkeks. Amüloid toetab kõhunäärmesaare (pancreatic islet) põletiku arengut. 

Kõik need faktorid: metaboolne stress, oksüdatiivne stress, ER stress, amüloidi moodustumine  ja põletik toetavad  funktsioonide kahjustumist, millele järgnebki ebapiisavalt vähene insuliini eraldumine ja teise tüübi diabeet. Vanus ja geneetiline eelsoodumus aitavad omakorda areneda ülekaalul. Tekib üleminek insuliini resistentsuselt teise tüübi diabeeti.

Teise tüübi diabeedi hilisemad tagajärjed.

Eelnevast nägite, et rasvkoe põhjendamatu laienemise tulemusel tekib insuliini resistentsus rasvkoes, skeletilihases ja maksas ja sellele järgnevalt kahjustub ß-raku funktsioneerimine. Selline insuliinitundlikkuse ja insuliini tootmise vahelise tasakaalu puudumine vähendab skeletilihasesse võetava glükoosi kogust peale sööki, vähendab glükoosivarusid maksas peale sööki ja suurendab glükoosi tootmist maksas toidukordade vahel. See kõik toetab püsiva hüperglükeemia arengut teise tüübi diabeedi patsientidel. Vastupidiselt hüpoglükeemiale, mil akuutne vereglükoosi taseme tõus ei ole väga ohtlik, on pidevad hüperglükeemia perioodid või pidevalt suurenenud vere glükoositase problemaatilised. Et seda probleemi illustreerida toome siin ühe väikese katse:

Sellel klaasplaadil on puhas valgulahus vasakul pool ja puhas glükoosilahus paremal pool ning mõlema segu on keskel. Klaasalus kuumutatakse 120 kraadini (Celsius). Mis juhtub. Keskmine lahus hakkab muutuma pruunikas aga äärtes olevad lahused säilitavad oma värvitu olemuse. Pruun värv keskmise lahuse juures on valgu ja glükoosi omavahelise reageerimise tulem. Seda reaktsiooni nimetatakse Maillardi reaktsiooniks. Maillardi reaktsioonis reageerib glükoosi karbonüülgrupp valgu aminogrupiga ja tekib Schiffi alus. Edasised reaktsioonid tekitavad spontaanselt teatud hulga erinevaid teisejärgulisi aineid.

Sellist kõrget temperatuuri meie kehas ei ole, samas Maillardi reaktsioon võib toimuda vere glükoositaseme ja keha valkude vahel keha füsioloogilise temperatuuri juures, lihtsalt palju aeglasemalt.  On oluline, et nende valkude, mis reageerivad glükoosiga,  funktsioonid on kahjustunud. Ja selliste reaktsioonide tekkimise tõus toimub vere glükoositaseme tõusmisel. Patsientidel, kellel on kõrge vere glükoositase, on mittefunktsionaalsete (tegutsemisvõimetute)  valkude moodustumine kiirem ja tekib nende akumulatsioon (kuhjumine).

Valgud täidavad meie kehas paljusid funktsioone, näiteks ensüümide, transporterite, hormoonide, retseptorite ja struktuurikomponentide näol. Ja kõik need funktsioonid saavad kahjustatud, kui meie keha valgud hakkavad reageerima liigse glükoosiga. Loomulikult on tagajärjeks organite kahjustumine. Peale peamiste valgu funktsioonide kahjustumise võivad ka valgu ja glükoosi vahelise reaktsiooni tulemusel tekkinud ained organeid kaudselt kahjustada, kuna need ained tekitavad pideva põletikulise seisundi. Selle tulemusel kahjustuvad peamiselt:

1)    Silma võrkkest, diabeetiline retinopaatia on pimedaks jäämise juhtiv põhjus

2)    Neerude filterkapillaarid, diabeetiline nefropaatia on neeruhaiguste lõppstaadiumi juhtiv põhjus

3)    Väikeste arterite seinad, eriti südame koronaararterid ja aju väikese arterid, Nende soonte kahjustumine teeb diabeetikud rohkem vastuvõtlikuks südameatakkidele ja insultidele.

Kõige rohkearvulisem valk meie kehas on hemoglobiin, hapnikku transportiv valk punases verelibles. Punaste vereliblede eluiga on keskmiselt 180 päeva. Nad on võimetud looma valke ja seega on neis sisalduv hemoglobiin sama vana, kui nad ise. Nagu iga teinegi valk, reageerib hemoglobiin glükoosiga ja on seejärel glükeeritud (gets glycated) ja muuhulgas ka ß ahela N-terminaalses otsas (N-terminaalne ots ehk N-ots ehk amino-terminaalne ots on valkude ja peptiidide keemia mõiste, mis tähistab polüpeptiidahela otsa, kus asub vaba -NH₂ rühm. N-ots sünteesitakse valkude sünteesil ribosoomi poolt esimesena. Paljudel valkudel paikneb N-otsas signaalpeptiid, mis määrab ära valgu transporditee).

Kuna aga hemoglobiin punases verelibles ei uuene, siis verelibles akumuleerub glükeeritud hemoglobiin. Sellise akumuöleerumise kiirus tõuseb, kui tõuseb vere glükoositase. Glükeeritud hemoglobiini hulk on proportsionaalselt seotud  vere glükoosi kontsentratsiooniga punase verelible eluajal. Glükeeritud hemoglobiini hulk ß ahelate N-terminaalses otsas, HbA1c, võib seega olla monitoriks vere glükoositasme pikaajaliseks kontrolliks. 

Järgneb...

Prof G.Püschel diabeedist, düslipideemiast ja ateroskleroosist läbi toitumisteaduse vol I

Endale selgema ülevaate saamiseks hakkasin tõlkima Potsdami Ülikooli kursuse „Molecular Basis of Nutriton Related Diseases“ (toitumisega seotud haiguste molekulaarsed alused) materjale. Kursusest endast võid lugeda täpsemalt Iversity kodulehelt.

Tegemist ei ole taimetoitlasest professoriga ega veganitest teadlastega:). Ja taimetoidust juttu ei tulegi:). Kuid tähelepanelikult lugedes seda materjali, võid leida palju ilmselgeid seoseid ja aru saada, kuidas me sellele diabeedi, ateroskleroosi, düslipideemia teele oleme läinud ja jäänudki.

Kursuse esimene osa on suhteliselt lihtsalt mõistetav. Et seda veelgi illustreerida, võiks küsida, mis juhtub pilgeni täis riidekapiga, kuhu topitakse veel paar kasti riideid? Mis juhtub raamaturiiuliga, kui sinna laotakse juurde aina uusi raskusi? Kui garaaž on mõeldud 2 autole, siis kas tundub arukas võtta kuvalda ja press ning toppida sellesse garaaži 10 autot? Kui sul on hea elada koos ühe elukaaslasega, kas 25 elukaaslast sinuga ühes toas oleks meeldiv? Umbes nii me teemegi oma kehaga. Looduses on saadaval ainult suhteliselt lahja toit. Lahja toit annab keskmiselt energiat. Võib-olla isegi vähe energiat. Kuid tegelikult piisavalt, et saada enda käsutusse jõud, mis ei kurna liigselt. Sa ei saa piisavalt energiat selleks, mida sa nii meeletult tahad. Kuna sa tahad seda, mida sul ei ole ja sa tahad seda, mis sul on, palju-palju-palju rohkem. Sestap anname kehale ka energiat palju-palju-palju rohkem. Me oleme õppinud tegema ka sellist toitu, mis pakatab meeletust energiast. Õun on lahja, mahub peopessa. Võipakk mahub ka. Mis on või? Lehm ca 500 kg sünnitab vasika ca 31 kg. Vasikas joob päevas 8 liitrit piima (sunnitud piirang) ja vabalt valides ca 12 liitrit piima ning kaalub 9 kuuselt 250-270kg. St võtab kuus juurde kuni 36 kg.  9 kuuselt on lehm valmis andma uut järglast. Või sisaldab 80% rasva ja 3,25% piima kohta tuleb – 10 liitrit piima annab 0,39 liitrit võid. Selle koguse võid söövad paljud saiakestes, pitsades, praetoitudes ära mitu korda päevas. Õli-margariini puhul ei ole vahet – kalorsus on rasva puhul meeletu energia. Võimalus olla veel parem, saada veel rohkem.

Järgnevate tõlgete puhul koorub välja tegelikult ka see, miks tänapäevane diabeedi ravi mingit tulemit ei anna ja ei saagi anda. Loodus andis meile insuliini ja kogu selle energia talletamise-vabanemise protsessi looduses elamiseks. See on sügavalt meie geenides – nii märgivad edaspidi viidatavad uuringud ja paljud teadlased. Looduses käib vaheldumisi toidu rikkus ja toidu vaegus. On ajad, mil toitu on külluses, siin on abiks insuliin. On ajad, mil toitu on väga vähe. Ja kõik toimib – sestap metsloomad ei ole diabeedis. Nad saavad vahel palju süüa, kuid on aegu kus on päris pikk paast.  Ülesöönud kodukassid ja –koerad aga juba on diabeedis. Lakkamatu ja pidev söömine – igapäevane pidulaud. Ei mingit suurt energiakulu selle kättesaamisel. Igapäevane kümnekordselt kokkupressitud rasva-valgu-rafineeritud süsivesiku energiapomm. Keha lõpetab insuliini tootmise, kuna energiat on liiast. ß-rakk sureb välja, kuna jätkuv hullumeelne energiavoog ei paistagi lõppevat. Ja me vaevame pead selle üle, miks pankreas enam beeta rakke ei tooda! Kuidas ta saakski – ei ole ju vajadust, ei ole looduslikku vähesust. Mitte keegi isegi ei püüa ravida oma diabeeti sellega, et sööks vähem ja palju vähem kontsentreeritud toitu. Liiguks enam. Meie keha geneetikaga on kõik korras. See toimib suurepäraselt.  Mida rohkem, seda uhkem – see vanasõna on nüüd oma lae saavutanud (võib-olla) ja diabeedi puhul peaks elama vastupidise sõnaga – mida vähem, seda parem.

Prof. Gerhard Püchel Pottsdami Ülikoolist:

Meie aju ei ole ainult koht, millega me mõtleme; aju kontrollib paljusid elulisi funktsioone kehas. Korralikuks tööks vajab keha glükoosi – konstantselt. Glükoosist toodetakse ATP (Adenosiintrifosfaat ehk adenosiin-5’-(tetravesinik trifosfaat) ehk ATP on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõigirakkude metabolismis. ATP on makroergiline ühend. ATP-d toodetakse kõige rohkem mitokondrites.), mis annab energiat närvirakkude rakufunktsioonide tarbeks. Aju korralikuks funktsioneerimiseks on vajalik vere glükoositaseme teatud kindel miinimum. Ja alla selle kriitilise miinimumi langemine toob kaasa surma.

Glükoosi saame omale toidust. Normaalse toidukorra puhul saame glükoosi palju rohkem, kui keha akuutselt vajab. Glükoosi ülejääki säilitatakse glükogeenina maksas. 

Toidukordade vahel, mil väljastpoolt glükoosi kehasse ei tule, kasutatakse seda varu, et aju saaks glükoosi. Kui glükoosi tuleb kehasse pidevalt suures koguses, siis on ka skeletilihas võimeline säilitama suurel hulgal glükoosi glükogeeni vormis. Kuid erinevalt maksast, ei suuda lihas anda glükoosi verre, et pakkuda ajule energiat.

Võib arvata, et siis tasub hoida vere glükoositase nii kõrgel kui võimalik, et ajul oleks energia kindlustatud. Lühiajaliselt ei ole kõrge glükoositase tervisele ilmtingimata ohtlik, kuid pikemas perspektiivis on ta seda aga küll. Seega peab glükoosi tase olema optimaalne. Hormooni, mis takistab vere glükoositaset tõusmast üle optimaalse, nimetatakse insuliiniks. Insuliini toodab pankrease ß-rakk ja insuliin vabaneb verre, kui vere glükoositase tõuseb. Glükoos stimuleerib insuliini vabanemist pankreasest. Insuliin aga omakorda stimuleerib glükoosi tootmist glükogeeniks nii maksas, kui skeletilihastes ning inhibeerib (takistab) glükoosi vabanemist maksast.

Meie toit sisaldab rasva. Kui aju välja jätta, siis suudavad paljud organid toota omale energiat (ATP) rasvas leiduvate rasvhapete oksüdeerimisel. Kui rasvhappeid tuleb kehasse rohkem keha otsesest vajadusest, siis rasvhappeid säilitatakse triglütseriidide vormis rasvkoes. Sealt võib toidukordade vaheajal energiat mobiliseerida. Insuliin stimuleerib rasvhapete triglütseriidide vormis rasvkoes säilitamise ja inhibeerib (takistab) sellest laost rasvhapete vabanemist. Vastupidiselt glükogeeni laole võib triglütseriidide ladu tohutult kasvada – seda juhul, kui energia juurdevool ületab pidevalt energia vajaduse. Tekib ülekaal ja edasi rasvumine.

Kui rasvkude ületab oma tervislikud piirid, siis hakkab ta häirima ainevahetuse protsesse. Täpsemalt – rasvkoest vabanevad mediaatorid ja substraadid, mis kahjustavad insuliini funktsioone skeletilihastes ja maksas. Kuigi insuliin ringleb veres, ei saa ta enam stimuleerida glükoosi muutmist glükogeeniks ega ka inhibeerida glükoosi vabanemist maksast. Lihas, maks ja samuti ka rasvkude ise muutvad nö insuliini resistentseks.

Selle tulemusena hakkab tõusma vere glükoositase. Pankreas püüab kompenseerida insuliini resistentsust sellega, et toodab veel enam insuliini. Nii võib teatud ajaks vere glükoositase olla normis – hoolimata insuliini resistentsusest. Kuid aastate jooksul ß-rakud kahjustuvad sedavõrd, et ei suuda toota enam piisavalt insuliini, et insuliini resistentsusega hakkama saada. Nüüd jääb vere glükoositase kõrgeks ja tekib 2 tüübi diabeet.

KUIDAS TEKIB INSULIINI RESISTENTSUS?

Et saada parem ülevaade, vaatame lihtsustatud skeemi sellest, kuidas insuliin töötab skeletilihases, maksas ja rasvkoes.

Insuliin on proteiinhormoon, mis ei suuda rakku siseneda. Insuliinile tundlikud rakud vajavad enne seega signaali raku pealispinnalt - selle signaali võtab vastu insuliini retseptor, mis seob endaga insuliini ja laseb ta raku sisemusse, kus insuliin saab osa võtta raku funktsioonidest. Rakusisene signaalahel aktiveeritakse – see hõlmab endaga mitmeid erinevaid valke plasma membraani sisepinnal. Signaal nö levib mööda seda valgulist ahelat ja oma struktuuri kergelt muutes toimub ahela aktiveerumine. Sellise signaalahela eesmärk on võimendada signaali ja anda edasi täpsem informatsioon. Ahela lõpus aktiveeritakse ensüümid, mis moduleerivad järgmiste valkude funktsioonid – näiteks: seovad enda külge fosfaadi (seda ensüümi teatakse, kui valgu kinaas  ingl.k protein kinase http://et.wikipedia.org/wiki/Proteiinkinaasid ). Üks olulisi kinaase kannab nime Akt kinaas. See kinaas on vastutav suurenenud glükoosihulga vastuvõtu eest skeletilihasesse, suurenenud glükogeeni sünteesi eest maksas ja skeletilihases ja suurenenud triglütseriidide sünteesis rasvkoes.

Kui rakud on energiaga üle ujutatud ja seega ei tohiks  endasse enam võtta rohkem energiat, siis nad hakkavad andma signaale, mis nö eraldab signaalahela insuliini retseptorist. Samuti saavad rakud vastu võtta insuliini vastuvõtmise lõpetamise signaali teistelt rakkudelt. Paljud rakud, mis on seotud kudedes põletiku tootmisega, toodavad selliseid signaale. Ei ole oluline, kas signaal tuleb raku seest- või väljastpoolt -  insuliini retseptori signaalahel katkeb. Toimub see kahel viisil: kas signaalahela kahe valgu vahel signaali edasi andmine peatub või nõrgeneb signaalahela ühes valgus signaali edasikandumine. Insuliin suudab ennast edasi siduda insuliini retseptori külge raku välispinnal, kuid kuna signaal puudub, kinaas ei vabane. Rakk on muutunud insuliini resistentseks.

KUIDAS INSULIINI RESISTENTSUS MÕJUTAB ERINEVAID KUDESID?

Rasvarakkudes stimuleerib insuliin rasvhapete ladustamist triglütseriidide lattu ja inhibeerib (takistab) sellest laost rasvhapete vabanemist. Ilmselgelt on rasvkoe laienemine kogu keha insuliini resistentsuse lähtepunkt ning rasvkude ongi esimene koht, kus insuliini resistentsus välja areneb. See hõlmab endas juba eelnevalt kirjeldatud mehhanismid: adipotsüütide (ingl. k. Adipocytes  - teatud ka kui lipotsüüdid ja rasvarakud – on rakud, millest peamiselt koosneb rasvkude; need rakud on spetsialiseerunud energia säilitamisele rasvana) ülekoormamine triglütsertiididega tekitab signaalid üleliigse energiakoguse osas. Osad adipotsüüdid, mis on endasse aplalt lipiide ahminud, surevad ja tekib lokaalne madalama astme põletik. Mõlemad signaalid: nii üleliigse energiakoguse, kui ka põletiku omad lõhuvad insuliini signaalahela rasvarakkudes ning rasvarakud muutvad insuliini resistentseks. Insuliinile resistentne rasvarakk enam rasvhappeid ei säilita. Pigem nad vabastavad rasvhapped, et varusid vähendada, kuigi keha ülejäänud koed täiendavat energiat ei vaja. Rasvhapete väljavool rasvarakkudest keha teistesse kudedesse suureneb ja teiste kudede koormus sellega toime tulla kasvab.

Mis juhtub maksas ja skeletilihases, kui nad saavad rasvhappeid rohkem,  kui tavapärase metabolismi raames vaja?

Skeletilihasel on kaks viisi toota ATP-d: ta võib põletada glükoosi anaeroobses ja aeroobses glükolüüsis või ta põletab rasvhappeid. Kui glükoosi on külluslikult, siis skeletilihas võib üles ehitada glükogeeni lao. Insuliin stimuleerib glükoosi säilitamist glükogeeni vormis. Igal juhul on reegliks, et skeletilihases ladustatakse rasvhappeid triglütseriidide vormis vähe või üldse mitte. See aga muutub, kui rasvkoe düsfunktsioneerimise tulemusena jõuab lihaseni järjepidev ülemäärane rasvhapete kogus. Skeletilihas hakkab üles ehitama ladu, mida nimetatakse ektoopiliseks ( ektoopiline rasv defineeritakse kui triglütseriidide depoo mitte-rasvkoe rakkudes, mis normaalselt sisaldavad ainult väga väheses koguses rasva) triglütseriidide laoks. Nüüd loob ektoopiline triglütseriidide ladu energia ülekülluse signaalid, mis lõhuvad insuliini signaalahela. Siitsamast tekibki hüperglükeemia, eriti peale toidukordi.

Maksal on täita väga palju funktsioone ja ta teenindab kogu keha. Üks olulisim funktsioon on olla puhver: säilitada liigset glükoosi ja anda vajadusel glükoosi välja, sealhulgas ajule.  Insuliin reguleerib seda funktsiooni, suurendades glükoosi varusid ja inhibeerides (takistades) glükoosi vabanemist. Lisaks sellele mängib maks olulist rolli lipiidide metabolismis (ainevahetuses). Ta pakib lipiidid ümber nii, et teistel kudedel oleks neid parem kasutada ja suudab isegi liigse koguse süsivesikuid muuta rasvhapeteks. Normaaljuhul maks ei ladusta suuremat kogust lipiide. Ja jällegi – see muutub, kui rasvhapete kogus aina kasvab. Maksarakud akumuleerivad triglütseriidid. Areneb välja rasvunud maks. Selline triglütseriidide akumuleerimine rikub maksaraku normaalset funktsioneerimist. Nii nagu skeletilihaseski katkeb insuliini signaalahel energia ülekülluse signaalide tõttu. Lisaks sellele, mõned lipiididega täitunud maksarakud surevad ja tekib lokaalne madala astmega põletik. See loob täiendavad signaalid, mis samuti katkestavad insuliini signaalahela maksarakkudes. Tagajärjeks on, et insuliin ei saa enam peale sööki stimuleerida glükoosi ladustamist maksas ja ei saa ka toidukordade vahel takistada maksas liigse glükoosi tootmist. Tagajärjeks on kõrgem glükoositase veres.

Rasvkoe düsfunktsioneerimine ülekaalus ja rasvunud inimestel võib mõjutada insuliini tegevust maksas ja skeletilihases veel ühel moel: terve rasvkude vabastab hormoone, mis aitavad insuliinil suurendada glükoosi utiliseerimist maksast ja skeletilihasest. Üks sellistest hormoonidest on adiponektiin. Seda hormooni toodab terve adipotsüüt. Kui triglütseriidide ladu adipotsüüdis kasvab, siis adiponektiini tootmine väheneb. Kui adiponektiini tase väheneb, väheneb skeletilihasest ja maksast utiliseeritava glükoosi hulk. Adiponektiini koguse vähenemine viib terve keha insuliini resistentsuse arenguni....

Selleks korraks on juba piisavalt pikk tekst. Mingil ajal (kui on vihmane ja aed ei kutsu), läheb see kõik edasi, aina sügavamale ja sügavamale. Ma siin muidu mõtisklen, et hoolimata energia üleküllusest ja liig ravsasest toidust ostame apteekidest ja tervisepoodidest head rasva aina lisaks:). 

E-raamat Puuviljakosmeetika

Päikesetoidu konspektide ja e-raamatute nimekirja on lisandunud uus e-raamat Puuviljakosmeetika (PDF formaadis).

Palju räägitakse puuviljade suurepärastest nahka toetavatest omadustest ja viidatakse, et puuviljade parimad ained asuvad koores ja viljalihas ning just neid osi kasutatakse nahal pehmendaja, niisutaja, koorija, puhastajana.

Naturaalsed Puuviljamaskid on kasutusel iidsetest aegadest peale. Nii on puuviljad olnud loomulikud nii sisse süües, kui ka peale määrides.

Teades erinevate viljade omadusi, saad kergelt kasutada üleküpsenud vilju, viljade koori või liigset mahla enda nahal mähiste ja maskide tegemiseks. Nii on sinu päralt täiesti naturaalne kosmeetika ja seda ilma eriliste aja ja rahakuluta.  

Erinevatel inimestel on erinevad nahatüübid ja iga nahk reageerib puuviljamaskidele erinevalt. Sestap on hea, kui sa tead, mis tüüpi nahk sul on. Kuid isegi sel juhul – tasub kõigepealt proovida väikest kogust väikesel nahalapikesel enne, kui määrid laiali suurema koguse näol või kogu kehal.   

E-raamatust (42 lk) leiad:

*) Selgitusi puuviljades leiduvate aineste kohta, mida oleme pidanud laboratooriumide avastuseks - tegelikult on kuulus AHA isoleeritud puuviljadest , kõik ensüümid, vitamiinid (antioksüdandid) on puuviljade loomulik osa. Puuviljades (aedviljades jt taimedes) on lisaks avastatule veel palju sellist, mis toetab tervikut.

1) Puuviljade kasutamisvõimalused kogu nahal: kreemina, toonikuna, maskina, niisutajana. Puuviljakoorte kasutamisvõimalused (nägu, keha, hambad).

2) Hulgaliselt erinevaid retsepte, kuidas valmistada ja kasutada puuvilju maskide ja kreemidena.

3) Päikesekaitseks kasutatavad viljad

4) Juuksed: naturaalsete viljade ja taimedega pesu, loputamine, pehmendamine ja kammitavus

5) Võimalused erinevat värvi juustele, juustevärvi toetajad

6) Nahaprobleemide psühhosomaatilised põhjused

E-raamatu hind on 8 eur. Telli 84silleke@gmail.com