Üks tükk šokolaadi :)

Ma krjutan veel paar korda Geneen Rothi emotsionaalse toitumise teemadel:), mulle praegu väga meeldivad tema artiklid...

Ta märgib ka kuskil raamatus, et kui sa hakkad tajuma oma ühtsust kogu olemisega, siis sa ei saa enam paljusid toite süüa. See, mis on sinu taldrikul, saab sulle palju rääkida.

Eks seetõttu, me ei vaatagi oma taldrikule, ei söögi tähelepanelikult oma toitu tundes. Poes ei olegi palju sellist toitu, mida sa taldrikule pannes ära tunned - tunned ära selle elusa vormi, kuju, olemuse. 

Kuid midagi neile, kes ikka oma vanade lemmikute küljest lahti ei saa - võibolla ei peagi, võibolla võid ühest tükist leida terve tonni:)

Geneen Roth kirjutab ajakirjas Good Houskeeping:

Ma usun naeru, tõesti usun aga samuti usun ma šokolaadi. Ma olen olnud ilma sooja veeta, seksita ja naeruta, kuid viimase 15 aasta jooksul ei mäleta, et oleksin olnud ilma šokolaadita rohkem kui 24 tundi. Šokolaad paneb mind tundma õnne elusolemise üle. Iga päev, peale lõunat võtan ma tüki 77% tumedat šokolaadi.

Üks tükk, see on kõik.

Üks tükk täidab suu, rahuldab maitsepungasid, äratab taeva Maal.

Kõigi minu sõltuvussöömise ja dieedipidamise aastate jooksul ei uskunud ma kunagi, et olen võimeline sööma midagi ainult ühe tüki. See sai olla kas terve karp või mitte midagi. Ma kartsin toitu. Ma kartsin anda endale seda, mida ma armastasin. 

Minu aastakümnete praktika juures näen, et paljud inimesed tunnevad sama. Nad ei usu, et nad saaksid süüa ainult ühe tüki midagi, mida nad armastavad. Nad usuvad, et kui nad juba alustavad, siis ei lõpeta nad eales. Nad arvavad, et vajavad kontrolli ja tahtejõudu emotsionaalse söömise peatamiseks, mis omakorda tähendab, et nad jätavad end ilma armastatud toidust. 

Ma saan aru, miks see nii on. Peale seda, kui me tormame toidu kallale nagu nälginud koerad, tundub olevat mõistlik lihtsalt neile toitudele üldse mitte võimalust anda. Mina soovitan teil uutmoodi läheneda toidule, mida armastate: võttes ühe tüki, ühe ampsu, ühe viilu. 

Enamiku aega oleme nii hõivatud järgmise asja tahtmisega, selle tükiga, mida meil veel ei ole, et me ei luba endil nautida seda tükki, mis on juba meie suus. Kui oleme oma tähelepanu keskendanud sellele, mida meil ei ole, siis me ei suuda olla tähelepanelikud selle suhtes, mis meil ON.  

Tahtmine on omamisest erinev.

Tahtmine on tulevik. See baseerub ideel, et miski teeb meid õnnelikuks 5 minuti pärast, homme, nädala möödudes. Kuid omamine on siin ja praegu. Enamik meist ei luba endal omada seda, mis on otse nina all, vaid tahame alati enamat.  Kui te ei lase endal omada seda, mis teil juba on, siis olete alati näljane, alati otsimas, alati rahutu. 

Mõelge sellele viimasele korrale, kui te sõite midagi, mida tõeliselt tahtsite. Kus oli teie tähelepanu peale seda, kui võtsite esimese ampsu? Kus see oli teise ampsu ajal? Kas te hakkasite mõtlema kõikide nende asjade üle, mis on vaja sel päeval teha või selle üle, mida teie  parim sõber on öelnud oma juuste kohta?  Kas te ei mõelnud koheselt, oh, see maitseb nii hästi, ühest ampsust ei ole küllalt, ma tahan rohkem? Kas te tundsite süütunnet tehes seda, mida soovisite ja seda niivõrd, et ei suutnud lasta endal seda tegelikult nautida?

Meie nädalavahetuse töötubades, sööme me lõunat koos. Meie viimasel kohtumisel tõin kaasa jahuta šokolaadikoogi Debbie Does Dessert poest. Enne, kui keegi sai kooki süüa, palusin ma inimestel seda vaadata ja olla teadlikud, kuidas nad ennast tunnevad.  Mõned inimesed tundsid, et neil on kõht täis ja nad ei soovigi rohkem süüa. Mõnedele ei meeldinud šokolaad (neil puudub vastav geen, olen kindelJ). Ja mõned hakkasid muretsema, et kas neile ikka jagub küllaldaselt. 

Siis ma palusin neil, kes soovisid tüki kooki, seda omale lõigata. Palusin märgata, kuidas tundub lõigata omale viilu, tõsta see taldrikule, minna tagasi oma kohale. Enne, kui asuti sööma, palusin teha paar hingetõmmet. (Hingamine aitab. See aitab alati. See laseb sul peatada momendi „kohe kätte-kohe suhu“. See laseb sul mõned sekundid olla praeguses hetkes, selle asemel, et rännata ringi oma mõtetes ning kuulata häält, mis ütleb sulle – mida sa peaksid tegema ja mida mitte. Et sa ei vääri seda ampsu, seda tükki, seda naudingut.) 

Lõpuks, palusin neil võtta oma kahvliga üks tükk koogist ja panna see omale suhu. Üks amps. Siis palusin neil tõeliselt, täielikult lubada endal tunda ja nautida seda maitset ja maitsete kombinatsiooni ning seda, kuidas see tükk suus tundub. Kuidas šokolaad sulab nende suus, nende keelel. Kuidas maitse muutub igal hetkel, kuidas on tunne seda alla neelates, milline on järelmaitse peale neelamist. 

Me sõime igat suutäit aeglaselt, nagu oleks paradiis just siinsamas ja et me oleme selle kogemuse täielikult ära teeninud. 

Niisiis, minu soovituseks on: laske olla sellel, mida te armastate. Üks tükk seda, üks väike tükk iga päev. Kui te armastate krõpse, võtke üks ja istuge sellega maha 3 minutiks. Nuusutage seda. Hoidke seda üleval valguse käes. Puudutage huultega. 

Võtke väike tükike ja märgake, kuidas see maitseb. Te võite avastada, et see on sool, mida te tahate ja ei midagi muud. Või hoopis krõps  ja sool mitte.  Peale allaneelamist, küsige endalt kas tahate veel ühte ampsukest. Olge endaga aus.  Pange tähele, kui esimest ampsu süües, te juba mõtlete järgmisele … ja järgmisele. Märgake kui te ütlete endale (isegi kui olete just neid ridu lugenud):“ Ma ei saa rahulduda ainult ühe väikese ampsuga.“ Kuidas te teate, kui ei ole kunagi proovinud?  

Kõik meist soovivad tunda imesid, naudinguid ja rahulolu, kuid see kuidas me püüame seda saavutada – keelates endale, mida me armastame – saboteerides oma sügavamaid igatsusi.  Ma luban teile seda: teie maailm saab olema parem paik, kui te teadvustate endale, et te võite süüa seda, mida armastate ilma sadat kilo juurde võtmata. Kui te lubate endal olla sellega, mida armastate, siis taipate, et olete keegi, kes on armastuse külluses. 

Ja kui keegi juhtub küsima, mida te valiksite kas naeru või šokolaadi, siis öelge, et valite nad mõlemad.