Tõenäoliselt tühiasi vol 2 - terviseärevus

Veel Casey Gueren raamatust „It's Probably Nothing“.

Gueren kirjutab, et mäletab nii enda kui teiste poolt sagedasti küsitud küsimusi:

Miks see eritis on pruun? Kui palju urineerimist on liiga palju? Miks nibu juures karvu kasvab? Mis probleem on, kui orgasmini jõudmine võtab aega? Mis on selle valu, selle punni, selle lõhnaga?

Ja meediku vastus reeglina on, et „see on normaalne“.

Selgub, et me kõik oskame väga hästi stressi tekitada tüüpiliste kehamärkide pärast, millel on täiesti healoomuline põhjus – näiteks see, et olete väsinud või stressis või ei joo piisavalt vett. Mõnikord võivad põhjused esineda paarikaupa või on neid veelgi rohkem. Miks me siis sellised oleme? Miks on selline kuristik selle vahel, mida peaksime oma keha kohta teadma, ja selle vahel, mida me tegelikult teame? Miks me satume nii kiiresti paanikasse asjade pärast, mis ei olegi kehas nii olulised? Tõde on see, et paljudel meist on vaid põhiteadmised oma kehast ja selle toimimisest. Seetõttu tõlgendatakse tavalisi harilikke kehafunktsioone – või keha reaktsioonide väikeseid erinevusi – kui midagi hirmutavat ja tõsist.

Olete muretsenud alljärgnevate sümptomite pärast?

Peavalu, kurnatuse, iivelduse, väsimuse, pearingluse, higistamise, külmavärinate, kipituse, sumina, tuikamise, tõmbluste ja loomulikult erinevate valude - peavalu, kõhuvalu, valu rinnus, rinnavalu, tupevalu, jalavalu, küljevalu, seljavalu… või „ebatavalised” muutused - une, söögiisu, roojamise, põie töös, menstruatsioonitsüklis, tähelepanuvõimes, nägemises ...

Nende kõigi pärast on kerge muretsema hakata, sest need kõik võivad olla märgiks tõsisema probleemi puhul. Kuid palju suurem on tõenäosus, et need on lihtsalt kergeks reaktsiooniks tuhandetele asjadele.

Ja sa võid nüüd küsida: „Aga mis siis, kui see kõhuvalu on minu pimesoole lõhkemine? Mis siis, kui see valu rinnus on südameatakk? Kas pole parem karta kui kahetseda?” Muidugi - jah, kui arvate, et midagi on valesti, peaksite alati pöörduma arsti poole. Probleem on selles, et paljud meist seda tegelikult ei tee. Arsti juurde jõudmine on omaette ettevõtmine ja haiglasse või kiirabisse minemine võib olla veelgi hullem – eriti kui teil pole selleks aega, raha, kindlustust, transporti, lapsehoidu ja nii edasi. Enamasti pöördume selle asemel interneti poole.

Gueren on analüüsinud interneti otsinguandmeid, ja kinnitab, et enamik meist otsib Google'is ikka ja jälle keha sümptomite kohta samu küsimusi. Võite mõelda, et teie brauseri ajalugu on erakordselt ainulaadne, kuid see pole nii. Nii otsib keskmise kuu jooksul 282 000 inimest sõna "tupesügelus", 134 000 inimest otsib Google'is sõna "valu rinnas", 120 000 inimest otsib "mida puhitus tähendab" jne, jne.

Buzzfeedis töötades palus Gueren oma lugejatel aeg ajalt kirjutada, mis oli viimane kehaga seotud küsimus, millele nad vastust otsisid. Mõned näited:

Kas pruun menstruatsiooniveri tähendab, et ma suren? Miks ma olen kogu aeg nii higine? Kuidas valuvaigisti teab, millist valu teie kehas leevendada? Miks on üks mu rindadest suurem kui teine? Kui palju kofeiini on liiga palju kofeiini? Miks ma ei saa puhkusel olles kakada?

Sellised ja paljud teised küsimused ei teki ainult lugejatel, need tekivad tervisajakirjanikel, Wellness tööstuse inimestel jt.

USAs läbiviidud küsitluse järgi kontrollib 79% inimestest oma tervisesümptomeid enne arsti juurde minekut internetist.

Gueren soovib, et talle oleks rohkem ja sagedamini öeldud, et meie kehad on normaalsed, sellised küsimused on normaalsed, meie uudishimu on normaalne.

Samas märgib ta, et meie haridus oma keha funktsioonide, ülesehituse ja sümptomite osas on jäänud puudulikuks. Tuues näiteid erinevatest küsitlustest, milles üle 70% inimestest ei teadnud täpselt, kus asub süda, ei teadnud, kus asub tupp jms.

Meil on tervisealase kirjaoskuse probleem

Kui te pole kunagi tervisealase kirjaoskuse kohta kuulnud, on see okei.  Tervisealane kirjaoskus on määratletud kui "aste, mil määral on inimestel võime hankida, töödelda ja mõista põhilist terviseteavet ja -teenuseid, mis on vajalikud asjakohaste terviseotsuste tegemiseks".

Kus peamiselt sellist kirjaoskust vaja läheb:

Kui sa loed ostetud rohu infolehte, kui sa valid gripirohtu 79 erineva variandi seast, kui sa loed pakendilt kaloritabelit, näed TVs tervisetoodetega seotud reklaami, kui sa saad kätte oma analüüsitulemused, kui sa püüad meelde tuletada, milliseid analüüse mis eluperioodil teha vaja oleks,  kui sa püüad arstile selgitada, mis sulle muret teeb, kui arst ütleb, et sinu vererõhk on pisut kõrge jne.

Ühe hinnangu kohaselt on peaaegu 9 täiskasvanul 10-st raskusi igapäevase terviseteabe kasutamisega – näiteks arstikabinetis, apteegis või meediast saadavate sõnumitega.

Enamikku seaduslikest ja usaldusväärsetest allikatest pärit terviseteavet on tõesti raske mõista. Ja kui millestki on liiga raske aru saada, kipume seda lihtsalt ignoreerima ja hankima oma teabe kusagilt mujalt. Keeruline meditsiiniline sõnava on tervisealase kirjaoskuse osas tõeline probleem. Ja seda kõnepruuki leiate peaaegu kõikjalt – meditsiiniveebisaidilt, retseptipudelilt, arsti kabinetist saadavatest paberitöödest jm.

Rima Rudd, Harvardi Ülikooli tervisealase kirjaoskuse lektor, märgib: „Meditsiin, õendus, rahvatervis, epidemioloogia, üldse kogu teadus – me kõik kasutame teatud määral kõnepruuki, mida oleme koolis õppinud. Ja nii me räägime omavahel ja me ei pruugi rääkida avalikkusega. Seega ei ole meie kirjutised väga sobivad suuremaks avalikuks tarbimiseks. Seda ei mõisteta. See on täis erialaväljendeid. See on täidetud sõnadega, mis pole igapäevaselt laialdaselt kasutusel. See on täis diagramme ja graafikuid, mis pole tavainimesele koheselt arusaadavad.“

Rudd sõnul on asja muutmiseks kaks võimalust: harida avalikkust ja õpetada neile tervisealaseid termineid – mis on pikk tee või muuta tekstid kergemini arusaadavaks, lihtsamaks, pakkudes selgitusi.

Pole ime, et otsime oma küsimustele lihtsamaid, kiiremaid ja vahetumaid vastuseid. Probleem on selles, et seal veebimaailmas on nii palju teavet – iga artikkel, video ja sotsiaalmeedia postitus on järgmisega vastuolus – et enamik inimesi ei tea, keda või mida usaldada.

Meil on ka meediakirjaoskuse probleem.

Nagu tervisealase kirjaoskuse puhul, on ka meediapädevuse sisu kohta raske kokkuvõtlik määratlus teha. Riiklik meediapädevuse hariduse assotsiatsioon (National Association for Media Literacy Education) on selle defineerinud nii: "Meediakirjaoskus on võime pääseda juurde, analüüsida, hinnata, luua ja tegutseda, kasutades kõiki suhtlusvorme."

Mõelge sellele: kuskohast saate suurema osa oma terviseteabest? Arvan, et enamik inimesi, välja arvatud meditsiinitöötajad, saavad enamiku oma tervisesisu meediast. Võib-olla loed ajakirjast toitumis- ja treeningnõuandeid, loed Facebookist uuest terviseuuringust, hoiad end pandeemiaga kursis uudiste kaudu ja kui sul tekib suvaline terviseküsimus, konsulteerid internetist. Seetõttu on meediakirjaoskus teie tervise seisukohalt nii oluline: meid pommitab pidevalt väga palju teavet erinevat tüüpi meediast. Kuid kahetsusväärne reaalsus on see, et mitte kõik info meedias pole korrektne.

Ja siinkohal ei räägi autor ainult võltsterviseuudistest (fake news - mis, on tõesti probleemiks). Ta räägib ka terviseuudistest, mis on lohakalt kokku pandud, kallutatud, halvasti kajastatud, halvasti viidatud allikatega või ei räägi kogu lugu. Ja siinjuures on veel see tervisemeedia, mis lihtsalt üritab teile midagi müüa. "Te peate tõesti arendama terve annuse skeptitsismi asjade suhtes, mida kohtate Interneti-otsingu kaudu või mida keegi teiega sotsiaalmeedia saidil jagab, " ütleb CDC tervisenõustaja Cynthia Baur. "Inimesed peaksid selle sisuga palju vähem nõustuma. Ja seni, kuni inimesed ei hakka veebist leitu jaoks kriitilisemat objektiivi välja töötama, ei tea ma, kuidas on võimalik panna inimesi mitte võtma tõsiselt asju, mis otsingutulemuste esimesel lehel ilmuvad.“

Miks me ei suuda lõpetada oma sümptomite googeldamist isegi siis, kui teame juba paremini

Kui meid vaevavad oma kehaga seoses segadus ja ebakindlus, tahame need tunded kaotada. Seega vaatame ringi, millised tööriistad meie käsutuses on ning sageli on lähim ja lihtsam variant internet. Mõnikord leiame teavet, mis on tõeliselt kasulik ja empaatiline, mis muudab meid vähem murelikuks, vähem hirmuäratavaks ja võimelisemaks oma eluga edasi minema. Probleemi otsimine aitas, mis tähendab, et me teeme seda tõenäoliselt sarnaste probleemide korral uuesti. Muidugi on ka olukordi, mil meie otsingutulemused viivad meid mõnikord veelgi rohkem stressi. Kuid millegipärast ei takista see meid uuesti proovimast ja lootmast teistsugusele tulemusele.

See on suurepärane näide operantsest tingitusest, psühholoogia põhimõttest, mis selgitab, kuidas meie käitumist võivad mõjutada stiimuli-vastuse mustrid, mis kas tugevdavad või takistavad teatud käitumist. Natuke lihtsamalt öeldes: meie sümptomite guugeldamine sarnaneb hasartmängudega. Operantne tingimine ütleb, et meie käitumist mõjutavad tugevdamine (hea tagajärg, mis muudab meid tõenäolisemaks käitumist kordama) või karistus (halb tagajärg, mis tõukab meid vähem tõenäoliselt käitumist kordama). Nii tugevdused kui ka karistused võivad olla kas positiivsed või negatiivsed – antud juhul see tähendab, et midagi lisatakse (positiivne) või võetakse ära (negatiivne).

Miks me jätkame hasartmänge? See on sama põhjus, miks me oma sümptomeid pidevalt veebist otsime - sest mõnikord me võidame.

Kui te mõnikord võidaksite ja mõnikord kaotaksite, pole teil aimugi, millal kumbki juhtub? Seda nimetaks Skinner muutuva suhtega tugevdamiseks (variable ratio reinforcement): kui saavutate soovitud tulemuse pärast ettearvamatut arvu katseid. Just see ettearvamatus teeb sellest käitumisest loobumise nii raskeks. Tulete pidevalt selle juurde tagasi, sest loodate, et seekord saavutate soovitud tulemuse. Seega sarnaneb meie sümptomite guugeldamine mõnes mõttes hasartmänguga. Mõnikord premeeritakse meid ja suleme sülearvuti enesekindla ja rahulikumana. Muul ajal külastame saiti saidi järel, suurendades oma ärevust koos iga loetud kirjutisega. Kuid seni, kuni see käitumine aeg-ajalt meie ebakindlust leevendab, pöördume selle juurde tagasi ja loodame parimat.

Abramowitz süüdistab selles ka kinnituse kallutatust (confirmation bias): "Kui hakkame midagi uskuma, kui hakkame midagi kartma, otsime tõendeid oma hirmude kinnitamiseks." Ta toob näite, kuidas sisestades otsinguribale sõna "kõhuvalu", avaneb võimalike süüdlaste pikk nimekiri, millest paljud on healoomulised ja mõned mitte. Ja siiski otsustame keskenduda kõige hirmutavamale ja tõsisemale. Gueren kirjutab, et ta ise on selle poolest tuntud: „Teen seda isegi siis, kui toimetan mõnd sümptomitega seotud artiklit! Toimetasin kord artiklit põhjustest, miks sa keset ööd palju ärkad, ja olin täiesti kindle, et mul on uneapnoe, kilpnäärmehaigus ja II tüüpi diabeet. Mitte üks neist – vaid kõik! Kui ka teie kipute terviseartikleid lugedes haarama kõige stressirohkema võimaluse, ei tähenda see, et peaksite neid artikleid täielikult vältima. See tähendab lihtsalt seda, et peaksite olema teadlik piirangutest, mis kaasnevad oma sümptomite kohta Internetis konsulteerimisega. Jah, tõenäoliselt saate oma küsimustele vastused, kuid te ei saa igat vastust igale küsimusele. Ja vastused ei ole teie seisundit täielikult arvestavad. Tegelikult on need nõuanded spetsiaalselt loodud kasutamiseks paljudele inimestele.

Kõige tõenäolisem stsenaarium, mis juhtub siis, kui otsite veebis terviseküsimust – olenemata sellest, kas teid huvitab mõni sümptom, uus diagnoos või lihtsalt juhuslik uudishimu. Sisestate midagi üsna üldist – oletame, et „hõrenevad juuksed” – ja saate 2 miljardit otsingutulemust. (eesti keeles sain ma 90300 tulemust)  Suurepärane abi?! Üldsegi mitte ülemäärane ja üle jõu käiv?

Proovite otsingut kitsendada:

Õhukeste juuste põhjused – 7,6 miljonit tulemust

Õhukeste juuste ravi – 19,3 miljonit tulemust (eesti keeles 248000 tulemust)

Õhukesed juuksed 20 eluaastates, abi – 16,5 miljonit tulemust

Internetis saadaolev terviseteabe hulk on põnev, kuid äärmiselt kurnav. Tundub, et kui jätkate seda lõputuna näivat lugemist, kerimist, klõpsamist, leiate vastuse, mida otsite. Kuid Internetis leiduva terviseteabe suurim probleem ei ole mitte kvantiteet, vaid info kvaliteet. Gueren märgib, et kirjutab ise tervisesisu ja on vägagi teadlik sellest, et kõik ei ole nii ilus kui paistab. Kogu veebis avaldatava sisu kvaliteedikontroll on äärmiselt puudulik ja kahetsusväärne reaalsus on see, et reklaam ja muu meediakära üldse on sageli seksikam kui tõde. Keegi, kes nimetab end tervisetreeneriks, kellel on 200 000 jälgijat ja Instagramis sinine linnuke, jõuab oma sisuga tõenäoliselt palju rohkemate inimesteni kui CDC (nö USA Terviseamet). Võimalus sattuda internetis täiesti ebatäpsele terviseteabele on kahjuks väga suur.

Isegi mainekad ja heasoovlikud meediabrändid pakuvad aeg-ajalt klikipealkirju ja pinnapealseid raporteid, mis võivad olla eksitavad või segadusse ajavad – nagu näiteks tarbetult hirmuäratav „7 levinumat sümptomit, mis võivad olla vähi tunnuseks” või „Supergonorröa on siin ja levib kiiresti”. Sellised pealkirjad ei ole mitte ainult tüütud ja vastutustundetud, vaid tekitavad ka segadust ja stressi, mis meil niigi keha suhtes on.

Kirjaniku ja toimetajana teab Gueren, miks neid artikleid tehakse ja miks need pealkirjad heaks kiidetakse. Enamik meediaettevõtteid on kasvava surve all kulusid kärpida, suurendades samal ajal tootmist ja liiklust. Tulemus: haaravad pealkirjad, mis räägivad vaid poole loost, ja lühikesed artiklid, millel puudub vajalik nüanss.

Seetõttu on Guereni arvates netist terviseinfo otsimine sama, mis netist maja ostmine. Esimeseks sammuks hea aga kohapeale minemata ja asja lähemalt uurimata ei tasu sellist suurt ostu teha.

Tõenäoliselt tühiasi vol 1 - terviseärevus

 

Lugesin viimati Casey Gueren raamatut „It's Probably Nothing“.

Casey Gueren on SELFi endine tegevtoimetaja, Buzzfeedi, Women's Healthi ja Cosmopolitani toimetaja ja (tervise)ajakirjanik. Ta on lõpetanud New Brunswickis, New Jerseys asuvas Rutgersi ülikooli ja saanud kraadi ajakirjanduses ja psühholoogias.

Casey Gueren ei ole toitumisteadlane ega professor ning on kirjutanud raamatu nö inimeselt inimesele. Raamat oli paar kuud tagasi soodusmüügis ja kuigi ma olen juba sarnaseid raamatuid lugenud omajagu, siis ometi - kuidas näeb neid teemasid inimene, kes kirjutab meie igapäevaseid terviseuudiseid ja lugusid. Terviseajakirjanikuna usub ta, et olles ümbritsetud "tervist pakkuvate imede" ja klikipeibutuspealkirjadega, on kerge hakata uskuma, et oled oma tervise hooletusse jätnud.

„Kas oled kunagi keset ööd oma MEDITSIINILISI SÜMPTOMEID Google'ist otsinud? Peaaegu kõik on internetist terviseteavet uurinud, kas enda või lähedase või mõlema jaoks. Juurdepääs kvaliteetsele teabele veebis ei tohikski tänapäeval olla ainult väheste privileeg meditsiinis – see on igaühe õigus.“

Casey Gueren kirjeldab sissejuhatuses, kuidas talle helistas arst tema PAP testi tulemuste pärast, lausudes: „Tõenäoliselt ei tähenda see midagi (It´s probably nothing), kuid me peaks seda näitu jälgima...“.

Kas sellise kõne puhul jääb inimene arsti vastusega rahule või hakkab muretsema. Gueren ise kuulub muretsejate hulka:

„See ei olnud esimene ega viimane kord, kui mu terviseärevus mulle paanikat tekitas. Ausalt öeldes ei mäleta ma aega, mil ma ei uurinud iga märki, muhku või tunnet, mõeldes, kas see on "normaalne"… ja samal ajal kartes, et see pole nii. Muhk peas - kasvaja. Peavalu - vähk. Puperdav süda - ilmselgelt midagi saatuslikku.“

Enamikul meist on oma keha ja tervise pärast palju küsimusi ja muresid.

Gueren kirjutab:

„Uskuge mind, ma olen näinud, mida te Google'is otsite. See pole ainult ühe inimese mure. Tänase meditsiinisüsteemi järjekordi ja keerukust arvestades pole ime, et kulutame nii palju aega, raha ja energiat kiirete lahenduste otsimisele. Pole ka ime, et langeme röövelliku heaolutööstuse reklaamitrikkide ohvriks. Nende turundusstrateegiate väited ei toetu tugevale teadusele, vaid tunnetele. On tõesti üsnagi raske orienteeruda terviseteabe ja valeinformatsiooni tulvas, millega meid igast võimalikust küljest  pommitatakse. Võib tunduda võimatuna aru saada, keda tasub siis usaldada, mida uskuda ja kuidas enda eest tegelikult hoolitseda.“

 „Ma ei saa teie tervisemuret ravida, tervishoiusüsteemi parandada ega tervisealast valeinformatsiooni netiavarustest eemaldada. Seda  sellest raamatust ei leia. Aga see, mida ma oma tervisetööstuse nurgakeses olles teha saan, on aidata teil selles kõiges pisut lihtsamalt navigeerida. Saan aidata teil end vähem üksikuna tunda, kui olete oma keha pärast stressis. Saan tõsta nii teie tervisealast uurimisoskust kui ka teie kamarajura detektori võimekust eraldada tühi loba vajalikust infost. Võin anda teile tööriistad viimaste terviseuudiste paremaks mõistmiseks ja nende järgi tegutsemiseks. Loodetavasti suudan kogu selle tarbetult keerulise protsessi terviseküsimuste kohta vastuste leidmiseks muuta veidi lihtsamaks. Selle põhjuseks on asjaolu, et olen olnud otsingumootori mõlemal poolel – paanikas oma probleemide pärast, ning kirjutades ja redigeerides samal ajal väga palju terviseartikleid. Ma tean, kui masendav see infotulv on, ja ma arvan – ma loodan –, et minu kogemus võib aidata.“

Guerenit ennast kimbutab terviseärevus:

„Enamik inimesi, kes minuga koos töötasid või minu artikleid lugesid, ei saanud ilmselt kunagi aru, et ma olen oma tervise pärast sama hirmul, stressis ja segaduses kui nemad oma tervise pärast. Tõenäoliselt rohkemgi, kui aus olla. Vaatamata oma aastatepikkusele terviseteemade käsitlemisele ja ligipääsule parimatele meditsiiniekspertidele, satun ikka aeg-ajalt paanikasse ja sukeldun samadesse naeruväärsetesse otsinguaukudesse nagu paljud teised. Ma loen ikka veel nimekirju võimalikest põhjustest, miks ma olen väsinud ja mõtlen, jah - tõenäoliselt vähk. Ma seostan juhuslikku värinat kehas ikka mingi surmahaigusega, mitte tõenäolisema süüdlase - liigses koguses joodud kofeiiniga.“

Kas autorit võiks nimetada hüpohondrikuks?  Gueren ise on oma terviseärevust uurinud ja leidnud, et hüpohondria ei ole tegelikult enam kliiniliselt tunnustatud haigus. Alustuseks peeti terminit hüpohondrik üsna halvustavaks ja häbimärgistavaks. Kuid see oli ka liiga lai mõiste. Nüüdseks on selle asemel kaks vaimse tervise seisundit: somaatiliste sümptomite häire ja haigus(lik) ärevushäire (ingl.k somatic symptom disorder and illness anxiety disorder). Ma ei ole illness anxiety disorder eesti tõlkes sugugi kindel, kuid eesti keeles googeldamine andis mulle jätkuvalt vasteid ainult hüpohondriale, inimene.ee lehelt leidisin lisaks somatisatsioonihäire (somatisation disorder - ka psüühikast põhjustatud kehalised vaevused). Lihtsamalt öeldes on terviseärevuse taga tegelik tervisehäire ja see ei ole teps mitte naljaasi.

Gueren toob oma raamatus ära terviseärevuse sümptomid:

1) Mure tõsise haiguse põdemise või saamise pärast.

2) Somaatilised sümptomid (sellisteks sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, valu, hingamisraskused jm) puuduvad või kui need on olemas, on need ainult nõrga intensiivsusega. Kui esineb mõni muu haigusseisund või on suur oht haigestuda mõnesse haigusseisundisse (nt on olemas tugev perekonna ajalugu), on see mure selgelt liigne või ebaproportsionaalne. Suur ärevus tervise pärast  ja inimene hakkab kergesti muretsema oma isikliku tervisliku seisundi pärast.

3) Isik on ülemääraselt tervisega seotud käitumisega (nt kontrollib korduvalt oma keha haigusnähtude suhtes) või väldib kohanemisvõimet (maladaptive avoidance) - nt väldib arstide vastuvõttu ja haiglaid.

4) Mure haiguse pärast on olnud vähemalt kuus kuud, kuid konkreetne haigus, mida kardetakse, võib selle aja jooksul muutuda. Haigusega seotud muret ei seleta paremini mõni muu psüühikahäire, nagu somaatiliste sümptomite häire, paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, keha düsmorfne häire, obsessiiv-kompulsiivne häire või luululine somaatiline häire.

Ärevust põdevad inimesed on kahte tüüpi: need, kes käivad arsti juurest arsti juurde ja need, kes igati väldivad meedikuid.

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert, selgitas Guerenile: „Selle asemel, et arvata, et hüpohondrikud tahavad lihtsalt kogu arstide tähelepanu, siis ei – need on inimesed, kellel on õigustatud mure oma keha ja haiguste pärast. Nad ei mõtle seda asja välja. Nad märkavad kehalisi aistinguid, mille pärast nad on mures. Kehaaistingud ei ei pruugi tähendada, et midagi on valesti, kuid osad inimesed märkavad neid ja reageerivad sellele. Ja neil on katastroofilised hirmud ja uskumused, nagu inimestel, kellel on muid ärevushäireid, nagu paanika, OCD ja muud sellised.“

Abramowitz märgib, et see on ka väga tavaline: „Kuna lõppude lõpuks on meie tervis kõige tähtsam, on see kindlasti midagi, mille pärast on inimestel lihtne muret tunda. Pöörame oma kehale palju tähelepanu, sest oleme oma kehas. Lihtne on reageerida: "Oh ei, mis see nüüd oli?"

Abramowitz ütleb samuti, et raske on hinnata, kui paljudel võiks terviseärevus olla, kuna reeglina ei tule sellised inimesed psühholoogide juurde, vaid pöörduvad arvatava haigusega arstide poole.

Peaaegu kümne aasta jooksul terviseajakirjanikuna on Gueren õppinud järgmist: kõik on natuke hirmul, segaduses ja oma keha pärast stressis. Pole juhus, et üha rohkem ettevõtteid pommitab naisi sõnumiga, et nad peavad maksma raha, et parandada kehas esinevaid kujuteldavaid probleeme  (mõelge: tupelõhnastajad, tselluliit, aeg-ajalt gaasid ja puhitus, orgasmi mittesaamine viie minutiga jne). Ja just seal, kus meditsiin ei näe põhjust sekkuda või on arsti juurde saamise protsess pikaajaline ja/või keeruline on heaolutööstus edukas. Ülemaailmne Wellness tööstus oli 2018. aastal ligi 4,5 triljoni dollari käibega turg.

Viimase kümnendi jooksul on Gueren näinud, kuidas paljud inimesed, tundes et nende arstid eiravad nende kaebusi, soovivad oma tervise eest hoolitsemise oma kätesse võtta. Nagu turumajanduses ikka, leidis heaolutööstus vajakajäämised ja üsna pea olime CBD õli jms müüjatel pihus. Kahtlemata on teatud heaolu propageerivatel ettevõtetel positiivne mõju, kuid on ka ettevõtteid, kes saavad suurt kasumit müües alusetuid väiteid ja mittetoimivaid tooteid.  Parimal juhul on need asjad raha raiskamine – nagu enamik toidulisandeid ja CBD latte’d –, kuid halvimal juhul võivad need tegelikult olla kahjulikud – näiteks tupe aurutamine või loputamine lõhnastatud dušiga, mis võib suurendada vaagnapõletiku riski.

Kuidas on sõnaga „normaalne“, sest seda sõna kuuleme ja ütleme palju, kui räägime oma kehast ja tervisest. Enamik terviseartikleid, mida kirjutatakse ja loetakse, on vastuseks sellele närivale küsimusele, mis nii paljudel meist ühel hetkel on olnud: kas see asi minu kehal või kehas on "normaalne"?  Kas ma olen "normaalne?

On selge, et selle küsimuse endaga pole midagi valesti. Lõppude lõpuks pommitatakse meid pidevalt sõnumiga, et meie kehaga on alati midagi korrast ära. Sa ei maga piisavalt või magad liiga palju. Sa sööd liiga palju liha või ei saa piisavalt valku. Midagi teie kehal ei tohiks nii välja näha, tunda ega lõhnata. Pole ime, et mõtleme väga palju sellest, mis on "normaalne". Kuid on oluline mõista, et meie kinnisidee omada "normaalset" keha on sügavalt juurdunud. Ehkki kehast ja tervisest rääkides võib olla tavaline kasutada sõna „normaalne“, püsib sellises keelekasutuses levinud veendumus, et keha omamiseks on õige ja vale viis. Seda veendumust on keeruline eirata, sest peaaegu kõik ühiskonnas peavad teatud kehasid ja tervislikke seisundeid teistest "paremateks".

Nii püüab Gueren oma raamatus teha ühe asja täiesti selgeks: teie keha ei ole ebanormaalne ka siis, kui teil on mõni krooniline seisund või vaegus. Meie ühiskond on paljude arvates üles ehitatud ainult selleks, et majutada inimesi, kelle keha ja tervis mahuvad väga kitsasse kontseptsiooni. Selle ja meie tervishoiusüsteemi tõrgete tõttu võib kroonilise haiguse või vaeguse diagnoosi saamine olla hirmutav.

Kuid ükski diagnoos ei määra, kas olete "normaalne" või mitte. See ei määratle teie väärtust,  teie saavutusi ega teie õigust austusele, väärikusele ja iseseisvusele. Diagnoos räägib teile sageli eesolevast teest – ja see tee võib olla konarlik ja sillutatud diskrimineerimsiega, mis muudavad kvaliteetse hoolduse peaaegu võimatuks. See võib olla hoopis teistsugune tee, kui see, mida eeldasite. Kuid see on tee, mis on katki ja vajab parandamist. See tee ei ole sina. Sinu keha on normaalne, sest kõik kehad on normaalsed.

Olenevalt kontekstist võib sõna "normaalne" tähendada tervet, tavalist, tüüpilist, kahjutut või mitte muretsemist. Kuid sõna "normaalne" võib kasutada ka järeldamaks, et midagi enamat või vähemat on ebanormaalne, ebaloomulik, ebasoovitav või muul viisil ebaharilik. Ja neid kirjeldusi ei tohiks kunagi kasutada inimese või keha kirjeldamiseks.