Keeruline on sotsiaalmeediat sirvides sattuda eestikeelsete postiuste peale, mis propageerivad toidulisandeid jm imerohte. Hetkeks tekib suur kiusatus vastata, ümber lükata, südametunnistusele koputada. Ja siis lükkan postituse kiirelt edasi. Olen leppinud, et heaolutööstust oma miljardite suuruse sissetulekuga keegi vaigistada ei suuda. Raha hääl kõlab kõige kõvemini. Sestap pöördun oma põhitöö - numbrite juurde tagasi. Kripeldab aeg ajalt siiski.
Ja nii tegi mulle suurt rõõmu Eesti Ekspressis ilmunud Külli-Riin Tigassoni artikkel "Suur segadus D vitamiini ümber. Seda polegi vaja kõigil juurde võtta." Artiklis märgitakse, et Synlabi D vitamiini normiks on 75 nmol/L, teistes laborites on see aga väiksem:
"Mihkli D-vitamiini tase on normis, ütleb doktor Volke. „See, kui D-vitamiini tase 60,6 lugeda normist väljas olevaks, on eksitav, sest selline D-vitamiini määr ei tekita mingeid tervisevaevusi,“ selgitab ta.
Juba eelmise aasta suvel avaldas USA endokrinoloogiaselts D-vitamiini kohta uue juhendi. See tõi allapoole D-vitamiini normväärtuse – kui varem loeti ebapiisavaks D-vitamiini tase, mis jäi alla 75 nmol/L, siis nüüd peetakse sobivaks tasemeks 50 nmol/L. Vallo Volke sõnul ei pea muretsema ka need, kellel on D-vitamiini tase sellest madalam. „Vahemikus 40–50 ei ole suuremat probleemi,“ kinnitab ta. Alles nendel, kelle tase jääb alla 40, soovitab ta D-vitamiini juurde võtta."
Dr. Volke märgib veel:
"Samuti ei soovita juhend tervetel täiskasvanutel D-vitamiini näitajat vereproovi abil rutiinselt kontrollida. D-vitamiini võiksid võtta lapsed, et ennetada rahhiiti ja hingamisteede infektsioonhaigusi, samuti rasedad, üle 75aastased inimesed ja suure riskiga prediabeediga inimesed. Prediabeet ehk eeldiabeet on seisund, mille puhul ei ole vere glükoosisisaldus diabeedi diagnoosimiseks piisavalt suur, kuid on liiga suur, et pidada seda normaalseks."
Pärast seda, kui USA endokrinoloogia selts tuli välja uue juhendiga, on mitmed Eesti laborid, kus varem loeti normväärtuseks D-vitamiini näitaja, mis ületas 75 nmol/L, toonud enda referentsväärtuse allapoole, 50 peale. Pole selgeid tõendeid, et vitamiini täiendav manustamine vähendaks haiguste riski.
LTKH diagnostikakliiniku juhataja Mehis Bakhoff :
"Oleme hiljuti ajakohastanud D-vitamiini referentsväärtusi vastavalt uutele soovitustele, lugedes piisavaks tasemeks 50 nmol/L"
Ja veel:
„Meditsiinilisest vaatepunktist tuleks võtta neid asju, millest on kasu ja mille vajalikkus on teaduslikult tõestatud,“ leiab dr Volke. „D-vitamiin on müütiline molekul, millega on püütud seostada väga erinevaid haigusi ja ravivõimalusi, justkui selle abil saaks haigusi ära hoida või näiteks immuunsüsteemi mõjutada. Suur osa neist lootustest ei ole kinnitust saanud.“
"Kui inimene, kelle D-vitamiini tase on normis, võtab seda juurde, siis tema tervist see üldjuhul kahjusta. „Küll aga võib see tähendada, et inimene on raisanud oma raha ja energiat tarbetute asjade peale,“ mainib dr Volke.
Kuid tuleb ette ka patsiente, kes võtavad D-vitamiini kahjulikus koguses.
„Minu juurde jõuavad need inimesed siis, kui D-vitamiini pikaajalisest üleannustamisest on liiga kõrge ka vere kaltsiuminäit,“ lausub dr Volke. „Kuna liigne kaltsium peab kuidagi organismist väljuma, võib see koguneda neerudesse, põhjustades neerukive. Aga ka muid probleeme.“
Mäletan hästi aastatetagust aegu, kui sõbrad-tuttavad lisandinõustajate (toitumisnõustaja, kes müüb toidulisandeid) juurest tulid soovitustega ajada D vitamiini näit 100 nmol/L peale selgitustega, et see aitab kõikide haiguste jne vastu. Jälgisin huviga megadoositajaid ja ei näinud oodatud ulmetulemusi.
Otsisin üles siit blogist oma vanemad postitused D vitamiinist: 2019 oli halb aasta D vitamiinile ja D vitamiini megadoos hõrendab luid.
Kirjutasin erinevatest uuringutest - loe siit ja Kanada toitumissoovitustest:
Suurem osa kanadalasi ei saa D vitamiini
lisandist kasu, kuna neil ei ole D vitamiini puudujääki. 68% kanadalaste D
vitamiini tase on normis - st 50 nmol/L või enam.
Montreali arst Christopher Labos kirjutas oma artiklis muuhulgas: "...enamik inimesi jääb 2019. aastat mäletama ajana, mil lõppes D-vitamiini hullus. Kuid neile, kes võtavad D-vitamiini ilma mõjuva meditsiinilise põhjuseta (nt osteoporoos või PTH supressioon või neerupuudulikkus), võib-olla, et see on see üks pill, milleta saate elada 2020. aastal."
Kas Eestis hakkab D vitamiini hullus ümber saama 2026 aastal?
Üks lisand kaotab oma sära, asemele tuleb alati uus. Magneesium on Eestis jätkuvalt ääretult populaarne ja taaskord paljude haiguste tervendajana ja probleemide eemaldajana pjedestaalil. Samas on magneesium teinud imeravimina mitu tõusu ja langust. Kanada farmakoloog Scott Gavura 2012 aasta artiklis kirjutatakse:
Kui loed piisavalt suvalisi tervisepostitusi internetist, jõuad järeldusele, et
magneesium on üsna tõenäoliselt nii ennetus kui ka ravi kõigile haigustele.
Magneesiumit on organismis tõesti kõikjal – see on
neljas kõige levinum mineraal. Ta osaleb sadades biokeemilistes reaktsioonides
ja ensüümsüsteemides, toetades protsesse nagu valkude süntees, rakkude kasv ja
energiatootmine. Tal on roll närvitalitluses, lihaste kontrollis ja vererõhu
regulatsioonis. Isegi veresuhkru regulatsioon sõltub magneesiumist. Kehal on
mitu mehhanismi, mis aitavad taset stabiliseerida. Kokku kanname endas umbes 25
grammi magneesiumi, millest suur osa on „lukus” luustikus. Osa magneesiumist
paikneb luu pinnal ja aitab (aeglaselt) reguleerida taset ülejäänud kehas.
Ainult imeväike osa kogu organismi magneesiumist (1%) on tegelikult veres...
Magneesiumi saame toiduga; „keskmine tarbimine” on
umbes 360 mg päevas. Ja niisama levinud kui on Mg meie kehas, on ta seda ka paljudes toiduainetes. Enamik toiduaineid sisaldab magneesiumi, kuigi mõned
rohkem kui teised. Pärast söömist jõuab magneesium verre nii difusiooni kui ka
aktiivse imendumise kaudu soole erinevates osades.
Kas magneesiumil on ravitoime, kui seda tarbida?
Meditsiinis ja apteegipraktikas on tal mitu tõendatud kasutusviisi – kõige
tuntumad on ilmselt antatsiidina või lahtistina. Vana hea „magneesiumipiim” (milk
of magnesia, MOM) toimib, sest magneesium imendub vaid osaliselt – piisav osa
jääb soolde, tõmbab jämesoolde vett ning pehmendab ja aitab väljutada selle,
mis on allpool. Süstetav magneesium, mida müüakse retseptiravimina, võimaldab
anda kiiresti suuri annuseid ning seda kasutatakse preeklampsia (rasedusest
tingitud kõrgvererõhutõbi) ja eklampsia (sellega seotud krambid) raviks – see
on hästi talutav ja teistest ravimitest parem. Magneesium näib olevat tõhus ka
teatud rütmihäirete ravis ning astma ägenemiste korral. Ka mõned migreeni ja
kobarpeavalude vormid võivad magneesiumilisanditele reageerida.
Teistes haigusseisundites on magneesiumi roll
ebaselgem. Magneesiumitase võib olla seotud osteoporoosiga, kuid toidulisandite
rolli alles selgitatakse. Magneesiumirikkad toidud paistavad vähendavat
insuldiriski, kuid toidulisandid ei näi pakkuma sama kasu. Sama võib öelda
kõrge vererõhu käsitluse kohta – lisandite mõju on ebaühtlane ja tagasihoidlik.
Ärevuse, ATH/ADHD, lihaskrampide ja rahutute jalgade sündroomi korral on vaja
rohkem andmeid, enne kui saab otsustada, kas toidulisandid on kasulikud.
Harvardi terviseveebis märgitakse Mg lisandi kohta:
"Kui sul ei ole diagnoositud või kahtlustatavat magneesiumipuudust ega haigusseisundit, mille puhul kasu on selgelt tõendatud (nt preeklampsia või Crohni tõbi), siis ei ole veenvat põhjust võtta magneesiumilisandit rutiinselt.
Mõne seisundi korral, näiteks unetuse või migreeni puhul, võib magneesiumilisandit proovida. Aga mõistlik on see enne oma arstiga läbi rääkida. Kõigi toidulisanditega kaasneb kõrvaltoimete risk. Magneesiumi puhul võivad need olla iiveldus ja kõhulahtisus. Magneesiumilisandid võivad ka mõjutada teiste ravimite ja toidulisandite toimet, mida sa samal ajal võtad."
Tuftsi Ülikooli Meditsiinikooli dotsendi Edward Saltzmani 2024 aasta artiklis "Kas magneesiumilisandid parandavad sinu tervist?" kirjutatakse järgmist:
Magneesium on mineraal, mida leidub looduslikult
paljudes toitudes, näiteks pähklites ja seemnetes, ubades ja teistes
kaunviljades, täisteraviljades ning lehtköögiviljades. Me vajame piisavas
koguses magneesiumi, et lihased, närvisüsteem ja südame-veresoonkond toimiksid
tervislikult. Enamik inimesi saab igapäevase toiduga magneesiumi piisavalt.
USA-s on magneesiumipuudus tõenäolisemalt tingitud mingist varjatud
terviseprobleemist, näiteks seedetrakti haigusest.
Võib-olla oled kuulnud, et magneesiumilisandid võivad
pakkuda väga erinevaid kasulikke toimeid – alates luude tervise parandamisest
kuni isegi une soodustamiseni. Kuid nagu paljude vitamiinide ja toidulisandite
puhul, on osa magneesiumi kasutusviise tugevalt teaduslike tõenditega toetatud,
teised aga mitte.
Tõendid, mis seovad magneesiumi tervise paranemisega,
põhinevad sageli epidemioloogilistel uuringutel, mis jälgivad suure hulga
inimeste tervisenäitajaid pika aja jooksul. Palju vähem on nn sekkumisuuringuid
(intervention trials), kus magneesiumi testitakse konkreetse terviseprobleemi
lahendusena. Olemasolev epidemioloogiline uurimistöö näitab, et mõnikord esineb
magneesiumi ja teatud tervisetulemuste vahel seoseid, kuid ilma märksa suurema
hulga sekkumisuuringuteta on raske tõestada, et just magneesium ise neid
tervisetulemusi põhjustab.
Alustame luude tervise väitest. Magneesium on oluline
luude moodustumisel ning mõned uuringud on leidnud, et nii meestel kui naistel,
kelle magneesiumitarbimine on suurem, on luud tervemad. Lisaks on mõningaid
tõendeid, et magneesiumitarbimise suurendamine võib tõsta luutihedust
postmenopausis ja eakatel naistel (kellel on suurim risk osteoporoosi tekkeks –
see on luude nõrgenemisega kulgev haigus).
Järgmiseks: magneesiumi reklaamitakse sageli uneabina
jookides, toidulisandites ja isegi TikToki trendivideodes. Me teame, et
magneesiumil on roll närvivahendajate (neurotransmitterite) vabanemises ja
lihaste lõõgastumises, seega võib idees, et magneesium aitab une paranemisele
kaasa, olla omajagu tõtt. Kuid magneesiumi ja une seoseid puudutav teadus on
endiselt ebakindel.
Kui sul on uinumisega raskusi, proovi enne
magneesiumilisandite poole pöördumist usaldusväärseid unehügieeni võtteid,
näiteks hoia kinni kindlast magamaminekuaja rutiinist ning vähenda ekraaniaega
ja kofeiini tarbimist. Kui soovid magneesiumi uneabina proovida, püüa jääda
võimalikult lähedale umbes 300 milligrammile päevas – see on veidi vähem kui
täiskasvanutele soovitatav päevane kogus.
Samuti on piiratud tõendeid selle kohta, et magneesium
võib parandada südame-veresoonkonna tervist. Uuringud on leidnud, et
magneesiumilisandid võivad põhjustada väikeseid vererõhu langusi, samas kui
magneesiumirikaste toitude lisamine DASH-dieedi kaudu langetab vererõhku
veelgi. See võib aga tuleneda pigem laiemast kasust, mida annab rohkemate puu-
ja köögiviljade, kaunviljade ja täisteratoodete söömine, mitte magneesiumi enda
mõjust. Mitmed vaatlus-uuringud viitavad ka sellele, et suurem magneesiumitarbimine
võib vähendada südamehaiguste ja insuldi riski.
Magneesiumilisandite võtmise risk on samas väike. Kõrvaltoimed hõlmavad peamiselt kõhulahtisust ning magneesiumilisandite pikaajalisi mõjusid ei ole teada. Väga suured annused (umbes 5000 milligrammi päevas) võivad siiski olla surmavad. Kui mõtled oma lapsele magneesiumilisandeid anda, aruta seda enne lastearstiga.
Olen lugenud väga paljusid toidulisanditega seotud artikleid ja tuleb tõdeda, et nad on üsna ühtemoodi: olenemata vitamiinist-mineraalist on nende megadoos kahjulik, isoleeritud vormina teaduspõhisus olematu, võrreldes purgist ja toiduga saadud ainest - annab mitmekülgne toitumine parima tulemuse. Ja toidulisandite (vitamiinide, mineraalide imerohtude) pakkumise käekiri on ka ühtemoodi: toetab, tervendab kogu keha, aitab üle saada väsimusest ja ärevusest, paranevad haigused ja muud terviseprobleemid. Iga teatud ajaperioodi tagant pakutakse välja uus aine - mis on meie kehas nii oluline, oslaeb pea kõigis kehas toimuvates reaktsioonides ja protsessides.
Ikka tasub üle korrata, et üledoosi sümptomid on sarnased aladoosi sümptomitega ja haiguste puhul pea nõu vastava ala spetsialistiga.
