David R. Hawkins vol 2 isud ja nälg

See on järg eelmisele postitusele, loe see enne läbi. DavidHawkins valust

Hawkinsi tehnika koos toortoiduga annavad väga suurepärase kombinatsiooni:). Tasub proovida. Mida mina viimaste aastate jooksul olen tähele pannud toortoitumise osas - kui inimestel on oma probleemid lahendatud, siis toortoitumise kogemus on fantastiline. Kui probleemid on suures osas olnud allasurutud (eitamise, tablettidega, stimulantidega), siis toortoit toob kaasa niivõrd teravad olukorrad, et paljud pööravad sellele selja. Seega toortoit ei lahenda probleeme, vaid toob need ilusti esile, et sa saaksid nendega tegeleda. Lasta iseenda tervendaval ja tasakaalustaval jõul kõik paika panna - absoluutselt kõik...täiesti ilma kunstlike lisanditeta. Kõik arstid ja rohud ja lisandid on olemas sinu sees. Igas sinu rakus, istub arst, on apteek, on haigla. Midagi ei puudu. Sa otsid väljastpoolt ja ei leia. 

Raamatus "Healing and Recovery" kirjutab D.R. Hawkins: 

Kasutatav tehnika on töötanud kõigi juures, kes seda on proovinud. See on toiminud minu patsientide ja minu enda puhul. Kaotasin nii 20 kg.

Probleemi lahendamine peab olema lihtne, sirgjooneline, otse lahenduseni viiv, toimiv pikka aega ja olema tasuta. Dieedid seega ei toimi pikemas perspektiivis. Need tehnikad, mida inimesed sageli kasutavad, toovad kaasa süütunded ja süüdistamised. Jah, nad võivad mingi aeg töötada, kuid ainult ajutiselt, sest nad ei muuda inimese olemise viisi oma kehaga – st ei muutu nö Pavlovi refleksid, mis panevad inimese sööma tema parimatest kavatsustest hoolimata.

Sõnum on siin selline, et tuleb loobuda  tahtejõuga piiramisest, loobuda dieeditamisest ja loobuda söömisele vastupanekust.  Need meetodid ei toimi; nad panevad meid ennast näruselt tundma ja me lõpetame sageli sealsamas, kus alustasime. On olemas palju lihtsam ja nauditavam viis.

Oluline on õppida seda, kuidas lähtuda südamest, mitte peast. Lähtuda armastusest, mitte kõhust. Pea kritiseerib meid, kuna kõht tahab süüa. Ja ainus viis probleemi lahendada on lahendada seda tervikust lähtuvalt ja seega lähtuda südamest.

Kui traditsioonilise meditsiini lähenemine ja kalorite lugemine teile sobib, siis te järgnevast informatsioonist huvitatud ei ole.

Teadvus töötab koos meie sisemisest kogemusest lähtuva tõega. Sellel ei ole midagi ühist teooriate, hüpoteeside, teaduslike põhjenduste või loogikaga. On tegemist ainult tõe kogemisega meis endis.

Esimese asjana tuleb alustada meie probleemiga seotud dieeti ja toitu puudutavate teooriate tühistamisega. Meis on sellised uskumused ja mõtted nagu: „Ülekaal on meie peres pärilik – see on geenides.“ Või siis „ See on minu kilpnäärme pärast,“ või, „See on sellepärast, et lapsena olin ülekaalus ja mul tekkis hästi palju rasvarakke.“ Need kõik on hästi populaarsed meditsiinilised teooriad ja kui neid hoida oma peas, siis tulemus ei ole väga hea. Olen ka kliinilises uuringus leidnud, et selliste mõtete peas keerutamise mõju on väga halb.

Mõned dieedinipid on kasulikud meie meetodiga alustamisel, et hüpotalamuse juures olev aju osa appestat ümber programmeerida. Appestat kontrollib meie küllastatuse tunnet ja kaalu.

On oluline  pöörata ümber üldlevinud nn „terve mõistus“, mis põhineb vasaku ajupoolkera loogikal. Meie mõtted ja uskumused kaalu, liikumise, kalorite ja muu sellise kohta mõjutavad kõik meie kaalu numbrit.

Kõik pingutused lahendada kaaluprobleemi ainult kehast lähtuvalt, on määratud läbikukkumisele. Iga kuu on müüdavate ajakirjade esikaantel uus dieet ja see näitab, et dieedid ei toimi. Kui on olemas tuhandeid lahendusi ühele probleemile ja lõputute artiklite vool selle teema kohta, siis on ilmselge, et tegelikku vastust ei teata. Keskendumine ainult kehale ei toimi. Selline lähenemine ei toimi ka ühegi teise probleemi korral.

Tehnika, mida ma ise kasutasin aitas mul vabaneda 30% kehakaalust st 22kg. Tehnika võttis iga päeva teatud minutid aega. Kokku võib see võtta 60-90 minutit inimese kohta. Sa ei pea selle jaoks oma tegemisi seiskama ja tehnika sobitub hästi sinu päevarutiini.

Tehnika ise: kui tõusevad need tunded, mida sa oled varasemalt pidanud näljaks, siis  sa ignoreerid neid mõtteid, mis nende tunnetega kaasnevad ja eriti tühistad mõtte näljast. Selle asemel, lähed sa otse tunde sisse, otse selle kogemuse sisse, mida sa praegu koged. Ja sa tunnetad seda ilma silte panemata, ilma nimetusi andmata, ilma vastupanuta nendele tunnetele. Sa lihtsalt koged neid ja hakkad loobuma vastupanust neid tundeid tunda. Vaikides sisened sa teadvusse endasse, see on sisemine kogemuse sellest, kes sa ise oled ja lõpetad vastupanu sellele. Alguses oleme me nii Pavlovi refleksidest kontrollitavad, et minuti jooksul me tunneme tunnet, mida oleme silditanud kui „nälga“. Meie käitumine tahab hakata kohe tegutsema, et rahuldada seda „nälga“. Nagu koeral Pavlovi katses hakkas ila jooksma iga kord, kui kell lõi, on ka meil selle tundega seoses teatud tingitud käitumisrefleks.

Kuidas me selle tingituse endalt maha saame, kui kaua aega see võtab ja kui palju pingutusi nõuab? Tegelikult võtab see üsna vähe aega ja ka üsna vähe vaeva. Kui see tunne, millele me oleme varem pannud nime „nälg“ („ma olen nii näljane“) tõuseb üles, siis me ei nimeta  seda mitte kuidagi ja ei avalda sellele ka vastupanu. Oleme lihtsalt aktsepteerimise tasandil ja lubame endal olla selle tundega, kuid ei tee selle suhtes midagi. Me lubame sellel tundel meie sees olla ja laseme ka endal olla koos selle sisemise kogemuse või tundega või mis iganes see on. Mõned inimesed võivad tunda aistinguid maos/kõhus ja mõned võivad tunda mingit füüsilist nõrkust. Mis iganes tunne-aisting üles kerkib, me lõpetame sellest rääkimise (oma meeles-mõtetes-peas); me lõpetame selle iseloomustamise ja nimetuste andmise. Selle asemel me läheme sügavale kogemuse sisse ja laseme minna igasugusel vastuseisul. Vastuseisust loobudes tekib avardumine, me jõuame teadvuse kõrgemale tasandile, kui selle valime ja võime siin öelda: „Ma tahan rohkem seda, mis see ka ei oleks.“

Selle põhjuseks on see, et on limiteeritud kogus seda tunnet, mis pinnale kerkib. Meel mõtleb: „Kui ma ei saa rahuldada seda, siis mul hakkab see näljatunne olema kogu aeg.“ See ei ole seetõttu, et tunne on  vastupanu tulemus. Kui me läheme sellega kaasa, nii nagu Tao kirjelduses, kus pajupuu paindub tuule käes, kuid ei  murdu, kuna puudub vastupanu.  Ja tamm, mis püüab oma tugevusega vastu panna, murdub tormis. Nii ka meie võime olla painduvad kui paju – minna tundega kaasa ja loobuda vastupanust. Me hoopis tervitame seda. Ütleme hoopis: „andke mulle seda rohkem.“ Soovime rohkem tuult, rohkem sisemist kogemust. Me kutsume seda rohkem esile, istume koos selle sisemise kogemusega ja lihtsalt koos sellega olles, jookseb ta tühjaks.

Tehnika katsetamist võiks alustada nädalavahetusel, kui oleme kodus ja saame alguses sellele pühendada aega ja tähelepanu. Hea on istuda, veel parem pikali heita ja keskenduda tunnetele. Kui me ei lae ennast mõtetel kaasa haarata või välisel segada, siis kaob see tunne minutite jooksul. Kui see on kadunud, teeme edasi oma tavapäraseid tegemisi. Olles seda juba harjunud tegema, ei pea me enam oma igapäevaseid tegevusi katkestama. Kui kogemus tõuseb üles, me istume või heidame pikali, keskendume sellele ja pöörame kogu tähelepanu selle kogemuse tervitamisele. See oleks nagu ukse avamine ja lubamine tundel siseneda ilma, et me midagi temaga ette võtaksime.

Kuid mida võtta ette oma söömisega? Me teeme seda, mida nimetatakse ennetavaks söömiseks? See tähendab, et sööme siis, kui meil ei ole seda „näljatunnet“. Esimestel päevadel või ka esimestel nädalatel ei söö me kunagi, kui oleme näljased. Me laseme oma tehnikat kasutades näljal minna. Kui me teame oma näljatunde tekkimist, siis ennetame seda. Näiteks on meil nälg alati kuskil kella 18 ajal. Nüüd selle asemel, et oodata näljatunnet, me sööme 16.45, sel ajal, kui nälga pole.

Tehnika on lihtne – süüa siis, kui nälga ei ole ja ei söö siis, kui nälg tekib. Tehnikat kasutades kaob näljatunne. Me ei hakka enam tundma ei nälga ega üleskerkivat isu. Juba teisel päeval võime märgata näljatunde/isu tuntavat nõrgenemist. Esimesel päeval võib tehnika jaoks kokku kuluda ca 30 minutit. Võite märgata, et kui te ei võta näljaga midagi ette ja tõeliselt lasete vastupanul minna, siis see kaob minutitega. Seda praktiseerides, hakkab tunne kaduma sekunditega. Ja meid ei juhi enam see tunne ja me oleme sellest vabad.

Selle tunde asemel võime hakata tundma teatud tühjust – carte blanche tunnet. Seal kus kunagi oli nälg ja liikumine nälja rahuldamiseks, entusiasm küllastatuse saamiseks, küllastatus toidust, tundub nüüd olevat vaba ruum. Me võime ennast premeerida ja täita selle ruumi teiste meeldivate tegevustega – lugeda läbi hea raamat, lugeda naudinguga, mitte enam tunda sel ajal süütundeid õgimise, ülesöömise või selle pärast, et meil on nii palju olulisemaid asju teha. Üks asi, mida veel teha, on võtta üks uinak. Peale 20 minutilist uinakut tunneme ennast suurepäraselt. Peale 20 minutilist söömist, me tavaliselt ennast hästi ei tunne.

Tehnika tundub lihtne ja sellepärast ka toimib. Asjad, mis on ebaloomulikult keerulised on tõest väga kaugel. Tõde on tavaliselt imeliselt lihtne.

Järgmine asi, mida meel ütleb on: „Ma ei taha jääda ilma söömisest saadavast naudingust.“ Mis siis saab naudingust, kui kasutame seda tehnikat? Nauding tõuseb söömisest endast, mitte enam isust toidu järele või näljast. Ma istun laua taha ilma igasuguse näljatunde või isuta, kuid kohe, kui alustan söömist, tõuseb ka nauding söögist endast. Rahulolu on palju suurem, kui kunagi eelnevalt on olnud. Nüüd naudin ma oma toitu  nagu ei kunagi enne. Söömine ei ole enam seotud süütunnetega ega enesesüüdistustega. Ei ole enam muret liigsete kalorite või kaalu tõusu pärast. Seega nauding ja rahulolu söömisest ei kao kuhugi.

Minu enda peal töötas see pingutusteta süsteem niivõrd hästi, et ma muutsin liiga kõhnaks. Isu ja näljatunne kadusid, sellega koos kadusid ka söömise, enesesüüdistamise ja süütunnete tsüklid. Hakkasin märkama, et unustan ära hommikusöögid. Olin oma päeva tegemistest niivõrd hõivatud, et unustasin üldse süüa. Tehnika kasutamise algusaegadel tuleb vahetevahel selline söömisaegade tunne. Siis me istume lihtsalt maha ja alistume - vabastame nii nagu vastupanu puhul ja märkame, et ideed nagu „ma pean sööma hommikust“ või „ma pean sööma lõunat“ või „ma pean sööma õhtust“ on kultuurilised tingitused. Neis ei ole mingit reaalsust. Ma ise hakkasin toimima nii, et ei söönud mitmeid päevi järjest ja isegi ei märganud seda. Ühel korral esmaspäevast neljapäevani olin niivõrd oma töödega hõivatud, et alles neljapäeval järsku tuli meelde – ma ei olegi viimastel päevadel söönud. Siis muutus mu perekond väga murelikuks ja ütles, et ma olen liiga kõhn. Seejärel hakkasin ma teadlikult teadvustama, et mul on vaja süüa. Ma programmeerisin end veidi ümber söömise poole, see töötas jälle uskumatult hästi ja tõi mulle suurt rahuldust.

Teine teadvuse tehnika, ühe peamise rakendusega, töötab samuti väga hästi. Kõik neil tehnikatel, millest me oleme siin raamatus rääkinud, on palju erinevaid rakendusi. Te loote endale pildi, milline teie keha peaks olema ja tunde, mida tahate tunda sellist keha omades. Siis tuletage meelde rõõmu ja rahulolu tunne, mida olete oma elus seoses iseendaga tundnud. Nüüd kujutage ette omale soovitud keha ja taasäratage see rõõmutunne. Näiteks, kui te soovite olla sale, kujutage ennast ette saledana ja hakake seda pilti endast armastama. Armastage seda pilti oma kehast ja seejärel laske sel minna teadmisega et olete teinud teatud programmi. Olete tuleviku paika pannud, sest meel hakkab automaatselt selle poole liikuma. Lihtsalt armastage seda pilti endast. Kui teile meeldib, võite pildi alla kirjutada kilode arvu ning öelda: „Tead, on fantastiline olla sale ja aktiivne ja tunda enda hästi oma keha suhtes. Ma armastan ennast selle eest.“

Kuna me oleme juba mitmeid kordi korranud, et keha ei saa ennast ise kogeda, siis probleem ei ole üldsegi kehas; probleem on selles, mida me hoiame teadvuses.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Arvesta, et raamat on paks - kõiki asjaolusid ma ümber kirjutada ei jõua. Lugedes tekkis kohe palju erinevaid küsimusi, mis omakorda  ka raamatu lehekülgedel vastuse said. Igal juhul soovitan lugeda läbi terve raamatu. 

Psühhiaater MD David R. Hawkins valust, kaalu langetamisest, isudega toimetulekust

See võiks olla sarjast huvitav raamat:). Leidsin juhuslikult? ja loen vaimustusega. 

Psühhiaater MD, PhD David R. Hawkins sünd. 1927 ja suri 2012. On kirjutanud palju raamatuid egost, praeguses hetkes elamisest, alistumisest olemasolevale, rahulolust sellega, mis on jne. Kes on lugenud Eckhart Tolle kirjutisi – leiab siit sama suuna. Tema mudugi kirjutas egost ja praegusest hetkest juba siis, kui Tolle alles väike oli:). Kuivõrd Hawkins ise on psühhiaater ja arst (saanud mitmeid autasusid oma psühhiaatriliste tööde eest), siis tema tähelepanekud ja praktika erinevate vaevuste ja sõltuvuste osas on väga huvitavad.

Ma ise loen praegu raamatut "Healing and Recovery" 510 lk. ja see on väga hea:). 

„Healing and recovery“ (Ravimine ja Taastumine) on avaldatud mitmed loengud erinevatele gruppidele: vähihaigetele, ülekaalulistele, alkoholismiga võitlejatele, seksuaalsuse probleemid, raskete olukordadega toimetulek, valu ja kannatustega toimetulek, vananemine jms. Ilmunud 2009, nii et kaasaegne ja värske materjal.

Hawkinsi praktika ja tehnikad on võib-olla omaette teemaks aga mõned tehnikad, mida kasutatakse valudega toimetulekuks, isudega (toidu, , mõne asja, seksi) toimetulekuks.

Hawkins on välja töötanud teadvuse tasandid ja pannud allolevasse tabelisse.

Häbi, süütunde, apaatia, hirmu, leina, iha, viha ja uhkuse tasandi teadvus võngub nö alla 200 ja on enesehävituslik. Neil tasanditel otsime oma rahulolu ja õnne endast väljastpoolt st „Ma olen õnnelik, kui ma saan selle toidu, selle naise/mehe, selle kleidi/püksid, selle arvuti/auto, selle hulga raha jne.“ 

Keha ei saa iseennast kogeda. Käsi ei sa kogeda oma käelisust, jalg oma jalgsust. Kui me räägime seksuaalsusest, siis igaüks mõtleb automaatselt kehast ja selle atraktiivsusest, füüsilisest vormist. Kuid keha ei koge iseennast. Peab olema midagi suuremat, mis kogemust tunnistab. Keha kogetakse tunnete kaudu. Ka tunded ei saa ennast ise kogeda. Ka nemad on kogetavad meele poolt. Kui hoolikalt vaadata, siis inimene ei koge oma keha vaid seda, mis toimub peas (mõtetes) keha kohta! Isegi meel ei saa iseennast kogeda – mõte ei saa kogeda oma mõttelisust. On midagi veel suuremat, mis ei muutu. Põhjus, miks me saame aimu sellest, mis toimub meeles, on teadvus. Teadvuse energiaväli on palju suurem meele omast. Meel ütleb meile, mis toimub emotsioonide, mõtete ja tunnete tasandil. Tunded ütlevad, mis toimub kehas. Teadvus on nüüd see nähtamatu ekraan, mis paikneb kõikjal ja just teadvuse kaudu me kogeme. Ka teadvus ise ei tea, mis toimub temas endas. Seega on olemas midagi veel suuremat teadvusest (consciousness) ja see on teadlikkus (awareness).

Kui me vaatame lähemalt inimeste kogemusi ja sündmusi, siis näeme, et sündmused on üks asi ja see, kuidas me sündmustesse suhtume on hoopis midagi muud. Me ei pruugi olla võimelised  kontrollima, juhtima, suunama, valima sündmusi, mis meie elus toimuvad, kuid me saame otsustada, kuidas nendesse sündmustesse suhtuda. Teame  kõik, et olles heas tujus suhtume teatud sündmusesse ühtmoodi ja teises tujus olles võime samast juhtumist minna raevu. Energiaväli on see asukoht, kus me tajume olukorda, viis, kuidas me eksisteerime ja kõikide sündmuste olulisus, mis üles kerkivad.

Tabeli juurde tagasi tulles – me näeme siin teadvuse tasandeid. Iga tasand võngub oma võimsusega. Iga tasand on kas negatiivse või positiivse suundumusega. Sinu emotsioonid tõusevad teatud energiaväljast ja annavad sulle selle viisi, kuidas sa ümbritsevat maailma näed, sellesse suhtud ja suhestud. Kõrgematel tasanditel lahenevad probleemid automaatselt iseenesest või inimene lakkab üldse probleeme nägemast. Seega on probleeme parem lahendada kõrgmatel teadvuse tasanditel.

Vaatame esmalt valu - see peatükk oli väga põnev.

Kord San Franciscos väänasin oma põlve välja. See oli selline mitmekordne väänamine, mis tavajuhul vajaks kindlasti ortopeedi poolt ülekontrollimist ja kinnituse või isegi lahase panekut 6 nädalaks. Selle asemel, istusin ma pargipingile, sulgesin silmad ja alistusin olukorrale täielikult. See tuli lainetena - piinava valu lainetena. Kui ma oleks näidanud vastuseisu (oi ei miks see juhtus, ma ei taha valu, see on halb jne) oleksin lõpetanud kipsis. Teiste sõnadega, kui keegi avaldab valule vastupanu, siis valu muutub lokaalsest valust krooniliseks seisundiks. Ma istusin lihtsalt pargis pingil ja lasin sellel olukorral ennast  täielikult haarata. Ma alistusin sellele ja valulained voolasid üle minu. Ja huvitaval kombel, see vältis kannatusi, kuna ma otsustasin kogeda seda praegust kogemust. Kogedes seda täielikult, muutusin ma kogemuse isandaks, mitte enam ohvriks. Olin üks ütlemisega: „Ma valin selle kogemuse, ma kogen seda, lasen sel kogemusel täielikult avalduda.“ Nüüd, selle tulemuseks oli ülimalt minimaalne kannatuse tase. Valu leevendumine oli kiire – ja umbes 3-4 minutiga olin ma valmis edasi liikuma. Valu taandus täiesti talutavale minimaalsele tasandile ning ma jätkasin oma teed jätkuvalt mitte seistes valule vastu.

Veidi aega hiljem murdsin ma jala ja käitusin samamoodi. Kui ma lõikasin puud, tohutu tammeoks vajus mu jalale ja purustas kõik luud jala otsas. Üsna lühikest aega hiljem, jõulude ajal, tantsisin ma ballisaalis. Minu jalga ei pandud kunagi kipsi; ma ei teinud midagi muud kui kogesin seda kogemust täielikult ja lasin minna igasugusel vastuseisul ja eitamisel, alistusin olukorrale.

Veel olen ma kogenud õnnetusjuhtumit, mille tagajärjel vajasin amputeerimist. Oli sama kogemise šokk  ja seejärel teadmine, kuidas sellises olukorras toime tulla vastupanust loobumisega. Lasta tunnetel olla, tunda neid. Ja kui ma seda tegin, juhtus see, mida maailm nimetab imeks, otse minu silmade all. Esimene asi, mida tegin ketassaega pöialt maha lõigates, oli kohene vastupanust loobumine sellisele kogemusele.  Lihtsalt seisin täiesti vaikselt ja lasin kogemusel täielikult avalduda – uputasin ennast sellesse kogemusse. Ja sekundite jooksul jäi verejooks seisma. Oli lauajupp seal, kus ma seisin ja ainult 8 tilka verd voolas välja. Lastes vastupanul kogemusele minna, oleks pidanus vigastatud arter pulseerivalt verd haavast välja purskama, kuid midagi sellist ei juhtunud.

Minu sõber, kes sai oma köögis mitmeid põletushaavu, jäi vaikselt seisma ja otsustas teadlikult kogemusele vastupanu mitte avaldada; põletusvalu läks üle 1-2 minutiga. Hiljem ei olnud tal ühtegi villi. Tavaliselt tekib sel juhul suur vill ja selle paranemine võtab vähemalt kuu aega. Kuid ainus asi, mis temal toimus, oli nahavärvi muutus.

Siin ei ole mingit maagiat. Igaüks võib kogeda täpselt sama. Selletaolist õpetust on jagatud mitu tuhat aastat. Need, kes on õppinud Zen meditatsiooni teavad, et esimese asjana füüsilise vaevuse/ebamugavuse korral tuleb lõpetada vastuseis (eitamine); peatad kõik mõtted sellest ja muutuda kogemusega üheks.

Alati võite jälgida, kuidas vastasseis, pikendab vaevust, agooniat, valu jms.

Alguses võib aktsepteerimine olla raske, kuna meel soovib valust vabaneda (ruttu valuvaigistit, tabletti, arsti). Terapeutilise lähenemisena võib selle asemel aktsepteerida juhtunut, lubada tekkinud tunnetel olla ja samas te liigute neist eemale. Teiste sõnadega, tundub nagu valu saaks mingid raamid ja meie eemaldume sellest valusast raamitud kohast. Sama tunneme, kui saame morfiini murtud küünarnuki puhul. Valu on olemas aga meie oleme justkui valust eemaldunud. Seisame kuskil kõrval. Valu on meist eraldiseisev. Valu ei ole enam mina ega minu oma. Narkootikum teeb seda, mida me saame teha oma teadvusega.  Tegelikult muidugi narkootikum ei teegi midagi, vaid lubab teadvusel selle liikumise teha. Narkootikum lihtsalt lõdvestab liigse vastasseisu ja kontrolli. Igatahes me võime ise õppida teadvust juhtima ilma igasuguste narkootikumideta/ravimiteta.

Mina olin sunnitud seda minevikus üsna palju tegema. Olin tugevalt allergiline narkoosile, valuvaigistitele ning seda palju aastaid. Seega palju aastaid pidin ma toime tulema rohkete õnnetusjuhtumite ja haigustega, lisaks veel operatsioon ilma tuimestuse või narkoosita. Siin ma leidsin teadvuse võimalused, teadvuse jõu. Sain teada, et kõik need valuvaigistid ja tuimestid lihtsalt lubavad teadvusel oma jõudu väljendada. Seega tuleb teadvustad, et meis on see jõud olemas ja me saame ise oma teadvuse abiga lahendada olukordi, mis on vajanud valuvaigisteid.

Me alustame valust eemaldumist sellega, et ei punni sellele vastu ja ei soovi seda ka muuta! Me lubame tunnetel praeguses hetkes olla. Siit me jõuame punkti, kus vaatame seda eemalt ja meile ei ole oluline, kas valu on või mitte. Tundub kummaline eks! Et meile ei ole enam oluline, kas valu eksisteerib või mitte. Kuid kõik on väga lihtne. Elus on palju asju, millega me oleme tulnud või saame tulla toime täpselt sama moodi. Näiteks on aastaid meid närvi ajanud mingi olukord meie tagaaias. Ja ühel päeval me viskame lihtsalt käega: „ Ah, las olla siis.“ Järsku oleme liikunud eemale olukorrast, mida me tahame muuta või kontrollida või oma tahtele allutada (sama siis, kui üritame muuta inimesi, olukordi, tingimusi; kasutame jõudu ja ainus mida me saavutame on kannatused). Lihtsalt laseme sel olla.

Enamikku valu, mida  olen kogenud oma elus, on kadunud ise. See on võtnud aeg paarist minutist õnnetusjuhtumi puhul ja mõned kuud kroonilise valu puhul. Minu patsiendid on rääkinud sama. Mul on olnud ka üks haigus, mille kadumine võttis aega umbes aasta. Pidevalt vabastasin, pidevalt lasin vastasseisul minna, pidevalt alistusin hetkele enne, kui ta lõplikult kadus. Ma ei teinud kõike seda aga eesmärgiga sellest haigusest vabaneda. See oleks vastasseis, sest sa teeksid kõike, et olukorda ei oleks ehk püüaksid reaalsust muuta. Kui me jõuame punkti, kus meil on ükskõik, kas valu eksisteerib või mitte, siis oleme valu suhtes immuunsed.

On väga hea teada, et meil on olemas selline jõud ja selline võim. Pole mitte mingit põhjust jääda kannatuste tasandile. Me võime alati ennast julgustada proovima, uuesti ja uuesti praktiseerida neid tehnikaid.  

Nüüd ma isude ja toitumiseni ei jõudnudki. Kuid enne isusid on vaja valudega hakkama saada. Ja veel üks ilus lause siit raamatust:

"Madalamatel tasanditel kogetakse elu, kui liikumist ebatäiuslikkusest täiuslikkusesse. Kõrgematel tasanditel liigub elu täiuslikkusest täiuslikkusesse.

Suurim afrodisiakum on sisemine eluolemise tunnetus. Kui see meis tugevneb, viib see meie kõigi teadvuse avardumiseni. "

Kas pole - me otsime afrodiaske macast ja superfoodidest, kanepist ja imejookidest. Püüame väljastpoolt omale elu sisse süstida. Ajutine ja mittetäielik viis. Vajadus superfoodi ja erguti järele tuleneb elualge peitujäämisest-mahasurutusest sinu sees. Hirmust täieliku elamise ees...

Arbuusimahl pehmest arbuusist

Kuivõrd arbuusi hooaeg on läbi saamas ja nii mõnestki poest võid sa koju tuua juba üleküpsenud või pehmema viljalihga toote, siis ära ei maksa seda visata. Süüa hambad ristis ka mitte. Kui arbuusi viljaliha enam isu ei ärata, pahaks läinud ei ole - tasub teha mahla.  Üleküpsenud viljaliha omale mingite meetoditega (ehk: lisame maitseaineid, küpsemaid magusaid vilju jpm ning mikserdame blenderis kõik läbi ja joome endale sisse :):))  sisse süüa ei ole vaja.
Kuid päris käsitsi meetodil võib juua magusat mahla, millest viljaliha on eemaldatud. Pähklipiimakott on siinjuures heaks abimeheks. Mahl on väga hea ka siis, kui viljaliha pehmemaks läinud.

Maisisupp Päikesetoidu Kergete Palade e-raamatust

Maisi on täna nii turul kui poes - värskete tõlvikutena müügil. Ja toortoiduks väga hea. Olen ostnud nii turult, Rimist ja Maximast. Rimist viimati ostetud tõlvikud oli täiesti maitsetud ja tõenäoliselt väga toorelt korjatud. Turult sain küll magusaid ja värskeid. Maximast ostetud mais ka mahlaselt magus. Ungari ja Poola mais peaks olema mitte GMO (http://www.gmo-free-regions.org/).  

KREEMINE MEHHIKO MAISISUPP KORIANDRIGA

See supp on rahuldanud ka toortoidu skeptikuid. Sa võid seda teha sooja või kergelt

kuuma veega, et saada soojendavat suppi. Soojema supi saamiseks kasuta ka toasooje

aedvilju – mitte külmikust võetuid.

Koostis:

3 värsket maisitõlvikut

2 kollast paprikat, seemned eemal

2 kollast paprikat, seemned eemaldatud, kuubikuteks tükeldatud

1 väike sibul, hakitud

2-3 küüslauguküünt

1 väike avokaado või ½ suurt

1/2 tass hakitud koriandrilehti

2,5 tl köömneid

1,5 suure laimi mahl

1/2 punast paprikat, seemned eemaldatud, hakitud

veidi hakitud tšillipipart või tšillipipra jahu kaunistamiseks – soovi korral (võid asendada

ka maguspaprika jahuga)

kaunistamiseks rohelist sibulat või murulauku, soovi korral meresoola

Valmistamine:

1. Lõika maisitõlviku küljest terad lahti. Kasuta teravat nuga ja pane alla käterätik.

2. Pane pooled maisiterad, kollane paprika, avokaado, sibul, küüslauk, pool koriandri

kogusest köömned ja laimimahl blenderisse ja mikserda kreemjaks. Supp ei vaja vett, kuna

mais on mahlane, kuid kui soovid soojemat suppi, lisa veidi sooja vett

3. Vala kahte kaussi, lisa ülejäänud mais ja punane paprika. Kui armastad teravat maitset,

raputa peale tšillipulbrit.

5. Kaunista koriandri, punase paprika, rohelise sibulaga.

Serveeri!

Rohkem maisiga retsepte leiab Kregete Palade e-raamatust:)

Pavel Sebastjanovitš läheb edasi

Lugedes nüüd veidi põhjalikumalt neist teadlastest, kellele Pavel viitas seoses piimatoodetega  - üks neist on saksa päritolu prof. Walter Veith (aga andis seda originaalnime venekeelest üles otsida). Veirh nimelt on andnud päris põhjalikke materjale liigile mitteomase piima st teise looma piima inimesele söögiks pakkumise kahjulikest tagajärgedest. Ema rinnast antakse lapsele koos piimaga ka teatud bakterid, kes aitavad inimkaseiini seedida. Lutipudel seda ei tooda... Samuti väidab Veith, et andes lehampiima inimlapsele, hakkab too füüsiliselt kiirest kasvama, kuid peetub nii aju kui närvisüsteemi areng, kuna lehmapiimas vastavad ained ja ainete õige suhe puudub. Mida te siis soovite - kas keha kiiret kasvu, või tasakaalustatud arengut, kus kasvavad aeglaselt keha ja lihased koos kiire aju ja närvisüsteemi arenguga. Mina küsiksin, mida sa arstikabinetti kuulama lähed - kas kaalunumbrit??? Imik kätel minnakse kuulama, kas kaal on ikka tõusnud nii nagu vasikale kohane:). Just lehampiimaga edasi toitmine toob peale 6 elukuud kaasa raua kaotuse kehast - MITTE RINNAPIIMA tarbimisel. Veith räägib ka katsetest, mis nad tegid toore ja pastöriseeritud piimaga - patogeene oli rohkem pastöriseeritud piimas!!! Kuna ühtegi kaitsvat fermenti-ensüümi enam peale pastoriseerimist ei ole, saavad patogeenid vabalt vohama hakata. 

Inglise keeles on Walter Veith loeng  youtubes - ja tema inglise keel on hästi aeglane, diktsioon selge. Väga põhjalikult tehakse selgeks, mis on kaseiin - kuidas inimpiima ja lehmapiima kaseiin erineb, kuidas lapse organism ei suuda lehmakaseiini seedida, kuidas ta suudab inimese piima seedida, mis on renniin, mis on laktoos, mis on laktaas, mis on galaktoos, mida piim kehas teeb, kuidas antikehad piima vastu pöörduvad,  väga lihtsalt on selgitatud, kuidas lehmapiim aitab tekkida diabeedil nii lapseeas, kui hilisemas elus, kõik on ilusti viidatud ... Kuidas on ema rinnapiimast leitud lehmakaseiini, kuna ema tarbib lehmapiimatooteid ja tema keha ei suuda seda korralikult seedida, seega satuvad seedumata valgud tema rinnapiima. Kes soovib omale selgemat teadmist emapiima toimimisest ja võõrpiima mittetoimimisest, saab siit vaadata. See on muidugi väärt seda, et eesti subtiitrid lisada ... 

Ma arvan, et sama loeng, kuigi veidi teise ülesehitusega on siin ja siia loetakse peale vene keelne tõlge. 

Pavel kirjutab: Piim – on universaalne aine, mis on looduse poolt välja mõeldud selleks, et vastsündinu kiirelt kasvaks ja alustaks seejärel iseseisvat elu.

Sageli küsivad toortoitumisele üle läinud inimesed piima kohta. Peale eitavat vastust öeldakse, et näed vegetaarlased joovad piima, söövad kohupiima ja juustu. Ma vastan, et vegetaarlased põevad samamoodi ka haigusi nagu tavatoidulised. 

 Iga looma piim on kokku pandud just niimoodi, et tagada selle liigi loomale kiireim kasv. Allolevas tabelis on toodud piima kaltsiumi ja valgu sisaldus  kaalutõusu suhtesse.  Näit. 3kg laps vajab 6kg kaaluni jõudmiseks 120 päeva. 30kg vasikas vajab 60 päeva, et saavutada 60kg.

	Valku, g	Kaltsiumi, мg	Päevade arv, mis on vaja kaalu suurenemiseks
Inimene	1,2	27	120
Hobune	2,4	89	60
Lehm	3,3	120	47
Kits	3	143
Lammas	4,1	178	19
Koer	7,1		8
Kass	9,5		7
Rott	11,8		4,5

           

Vasikale on vaja rohkem kaltsiumi ja valku, et tõusta kiiremini jalgadele. Sama käib lambatalle ja varsa kohta. Kuid kas inimlaps peale sündi tõuseb jalgele ja hakkab kepsutama või ringi jooksma? Ei. Inimlaps veedab peaaegu aasta horisontaalsetes asendites.  See aeg kulub aju ja närvisüsteemi arenguks, mitte luustiku ja lihaste tarbeks. Inimese laps ei vaja sellist valgu ja kaltsiumi kontsentratsiooni.  Seega näevad segudega toidetud lapsed välja suuremad, kui rinnapiima lapsed. Kuid kas suurem kaal on parem?

Mis siin veel rääkida täiskasvanud inimesest? Kui lehmapiim on mõeldud skeleti ja lihaste kiireks kasvuks, siis kehal, mille kasv on lõppenud, ei ole sellise valgu ja kaltsiumi hulgaga midagi peale hakata. Kogu loomariik tarbib emapiima ainult varases eas, peale seda hakkab tarbima liigile vastavat toitu. 

Laktoositalumatus

Pöördudme tagasi akadeemik Ugolevi (keda veebiandmed nimetavad 20 sajandi teise poole silmapaistavmaks füsioloogiks)  töö juurde. Vaatame rinnaga toitmise protsessi, mis aitab  lapsel seedida piima, kuid täiskasvanutel ei võimalda seda.   Mida siis ütleb Ugolev rinnalapse toitmise kohta lehmapiimaga: «Tasakaalustatud toitumise seisukohast tundub lehmapiimaasendaja lapsele suurepärane. Kuid adekvaatse toitumise isukohalt see nii ei ole, esimeste elukuude puhul on lehmapiim ebarahuldav, esimestel elupäevadel  on see aga lausa ohtlik. Ohtlikkus avaldub selles, et  vahetult peale sündi toimub intensiivne endotsütoos, mis seisneb makromolekulide imendumises soolerakkudesse ja sealtkaudu organismi pääsemises. See mehhanism on palju keerulisem, kuid võimaldab muuhulgas immuglobuliinidel liikuda ema kehast lapse kehasse. Nüüd, kui emapiim asendatakse teise looma näit. lehmapiimaga, siis endotsütoosi protsessiga satub otse organismi võõrad antikehad. Nii varases eas aga lapsel vastavat immuunbarjääri seedetraktis veel ei eksisteeri. Lapse sisekeskkonda satub hulganisti võõraid valke.  Emapiima laktoosisisaldus on palju kõrgem, kui lehmapiimas. Lapse rinnaga toitmisel jõuab osa laktoosist jämesoolde ja loob sela kergelt happelise keskkonna, mis soodustab erinevate piimhappe jt heade bakterite arengut. Lehmapiima kasutamisel laktoos jämesoolde ei jõua ja piimhappebakterite asemel tekib roiskumine, mis viib lapse organismi toksilisse seisundisse. Nõrkus seedesüsteemis ja maksabarjäärides võib takistada lapse füüsilist ja intellektuaalset arengut.

 Kuidas vastata küsimusel, kas täiskasvanud inimese organism suudab lehmapiima seedida. On seal mingigi kasulikkus nagu väidavad kõik telereklaamid?

Veel üks tsitaat Ugolevilt:

…piimatalumatuse all kannatavad sajad miljoni, isegi miljardid inimesed. On täheldatud, et piimatoidult üleminekul segatoidule toimub geeni (mis kontrollib laktaasi sünteesi) osaline repressioon. Laktaas on ferment, mis laktoosi (piimasuhkrut) lagundab. Oletatakse, et laktaasi kontrolliva geeni repressioon on seotud etniliste gruppide ajalooga ja võimalik, et näitab teatud rahva piimakultuuri olemasolu või puudumist.  
Akadeemik Ugolevi töödest valgu ja kaltsiumi kohta tuleb siia veel järge...

Pavel Sebastjanovitši loeng toortoidufestivalil Elja Tarkusteaias

Paveli (48 aastane) loengut ma tõlkisin sünkroonis st tema rääkis veidi ja mina kohe tõlkisin. Tegin seda vene keelest esimest korda ja tuli väga hästi väljaJ. Ma olen väga tänulik Simonale ja Antol Sügisele, kes olid sealsamas lähedal ja mind teatud sõnadega välja aitasid. Ja ka paarile kuulajale, kes aitasid tõlkida küsimusi eesti keelest vene keelde. Tuleb öelda, et selline pingeline tõlkimine aitab väga hästi loengut kuulataJ, mõte ja tähelepanu peab kogu aeg olema toimuva juures.

Teadmiste ja uuringute koha pealt rääkis mulle Paveli naaber (kes oli ka festivalile tulnud) järgmist: „Las ma räägin sulle Pavelist, ta ise on liiga tagasihoidlik. Pavel on hästi põhjalik, kui ta loeb mõne akadeemiku raamatu läbi, siis ta kirjutab omale küsimused välja. Läheb Moskvasse või Sankt Peterburi, paneb ennast akadeemiku juurde vastuvõtule kirja ja küsitleb akadeemikuid.“

Peale loengut ma ütlesin Pavelile, et tema loeng oli väga hea ja hoopis teistmoodi kui ameeriklastel. Pavel ütles, et kui Victoria Boutenko tuli Venemaale ja ta kuulas Paveli juttu, siis Boutenko ütles Pavelile, et Ameerikas ei ole nii põhjalikke lektoreid. Ja Pavel lisas, et Ameerikas on pigem emotsionaalsed kõnelejad selliste hüüdlausetega: teeme ära… tervis…loodus…suurepärane…hakkame pihta… jms. Eks ta nii enamjaolt olegi, see ei tähenda nüüd, et teisi ei kuulagi. Ikka kuulame aga väga hea on vahepeal teisest kultuurist, hoopis teise vaatenurga alt asjale läheneda… Mulle väga meeldis:).

Seni kuniks ma saan kätte Pavel Sebastjanovitši täpsema loengukonspekti audiosalvestise, panen siia kirja mõningad huvitavamad märkused:

Pavel siis oma tavatoitumisega ja tavahaigustega jõudis lõpuks punkti, mida kirjeldas nii: „See, mida ma peeglist nägin, ei meeldinud mulle enam…“.

Proovis erinevaid paaste. Kuivpaastu (ei toitu, ei vett) tegi läbi 3,5 ja 8 päevase tsüklina. 8 päevane kuivpaast toimus Karpaatides paastulaagris. Pavel sõnade järg on kuivpaast selline metsik protsess: 3 päeval tundis ta kuidas seest kõik põleb, hommikuti Karpaatides käies ja loodust vaadates tekkis tugev ühtsustunne loodusega. 4-5 päeval heitis ta hommikuti rohule (Karpaatides olevat pehme rohi, kus on väga vähe putukaid) ja keha oleks nagu joonud seda hommikukastet endasse. 8 päeval oli aga tunne, et sellest seisundist ei tahagi väljuda. Seetõttu pidas Pavel kuivpaastu teatud narkootilise mõjuga tegevuseks.

Paastust väljatulekul kasutab alati porgandimahla.

Veepaastu puhul kasutas ta vene paastuarsti soovitusi, et välja tuleb paastust tulla siis, kui sülg hakkab voolama. 21 esimesel veepaastu päeval sõitis ta rongis ja nägi unes, et on punase laudlinaga kaetud laud, uhked lauanõud ja tema istub seal ja sööb kana. Ta ärkas üles ja terve paadi oli voolanud süljest märg. Tundus nüüd olevat õige hetk paast lõpetada. Kana talle aga rahu ei andnud, aeg-ajalt hakkas ta unes nägema kord kana-kord kala. Lõpuks läks ta turule, ostis ühe stauriidi, küpsetas selle ja sõi ära – peale seda kadusid kõik taolised unenäod ja kadusid ka isud. Sarnast soovitust annab ka üks vene paastuarstidest, kes märgib, et kui teid kummitab mingi kindel isu, siis ostke 1 kilo ja sööge see ära.

Vene arst Marva Ogonjan paastumetoodika kaasab taimetee 1tl meega. Sel juhul aitab meega tee säilitada paastu ajal töövõimet. St veepaastul tekib mingite päevade pärast nõrkus, kuid kui on meega tee, siis töövõime säilib.

Paar esimest aastat sõi Pavel hulgaliselt puu- ja aedvilju. Kui tema toortoitumine hakkaks häid tulemusi andma, läksid toortoidule üle ka tema perekond: vanemad, vend ja naine. Kuid peale mingit perioodi, vajus pere toortoitumine ära. Seda eelkõige sotsiaalsetel, ühiskondlikel põhjustel. Peale paari aastat hakkas menüü muutuma igavaks, siis ostsid nad kuivati ja blenderi ning tegid toortoidu roogasid. Talvel sõi varasemalt apelsine-mandriine, kuid praegu on hakanud meeldima kapsas: lillkapsas, brokoli, tavaline kapsas. Talvel sööb rediseid, rõikaid, kapsaid, tomateid. Õli ei tarbi, soola ei tarbi. Õli ja soola kohta märkis, et kasutada ainult, kui maitseainet. Pähklite kohta märkis, et talle meeldis väga arahhis (maapähkel) ja alguses sõi seda iga päev 200-250g. Alguses leotas, hiljem, kui keha harjus, sõi kuivalt. Mingi aja pärast pähklikogus vähenes. Nüüd iga päev pähkleid ei söö ja kogus ei ületa enam 100-150 grammi.

Kaalu tõstmise kohta ütles Pavel, et on kaks võimalust: kas tegeleda spetsiaalse füüsilise treeninguga  või võtt oma menüüsse küpsetatud aedvili. Toortoitlased sageli kortsutavad kulmu, selle soovituse peale, kuid Pavel sõnas, et kõige olulisem on see, kas sa peeglisse vaadates endale meeldid. Ja kui mitte, siis tuleb midagi ette võtta. Samuti märkis ta, et kui soovitakse ilusaid lihaseid, siis need arvuti taga ei kasva.

Kuidas alustada? Mõlemal päeval rõhutas Pavel, et toortoit ei ole alustamine vaid lõpetamine. Kuid ta tõi välja kolm kõige olulisemat aspekti st söö nii nagu sa sööd, kuid jäta menüüst välja:

1.     Transrasvad – muundatud taimsed rasvad, kuumutatud taimsed rasvad st margariinid, fruktureeritud rasvad, tahkestatud taimsed rasvad, hüdrogeenitud rasvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Transrasvad)

2.     Kõik sünteetika sh ka ravimid, tabletid.

3.     Fruktoos – st ERALDATUD, ISOLEERITUD fruktoos, mida kasutatakse peaaegu kõigis tööstuslikes toodetes: jookides ja magustoitudes. Fruktoos saadakse maisist ekstraheerimisel. Ja on väga kahjulik substants, kuna fruktoos suures koguses organismis ei kutsu esile insuliini tootmist ja läheb edasi maksa (ainult maks on suuteline fruktoosi lagundama), kus tekib sama reaktsioon, mis piiritusele. St tekivad triglütseriidid (rasvad), vabaneb ka kusihape ja vabad radikaalid. PUUVILJADES on fruktoos seotud koos glükoosi ja kiudainega ja sellist reaktsiooni ei teki. Puuviljades on enamjaolt vesi, fruktoosi vähe – võrreldes sellega, et puuvilju süües saame fruktoosi võibolla keskmiselt 15 g, tänases tavatoidus tuleb seda päevas ca 55g. Mul ei ole moment teada vene allikat – ma küsin need allikad Pavelilt üle, kui ta jõuab tagasi koju. Praegu võib endale asja selgemaks teha siit http://www.health.harvard.edu/blog/is-fructose-bad-for-you-201104262425

Kui te muidugi olete need kolm asja menüüst välja jätnud, siis ega peale puu- ja aedviljade suurt enam menüüsse ei jäägiJ.

Pavel rääkis, et tema raamat on kirjutatud toortoidu eufooria seisundis ja suurelt jaolt juba vananenud. Kuid ta on jätnud oma raamatu üles veebilehele, kuna toortoiduga alustavad inimesed võibolla vajavad seda emotsionaalse purskega kirjutatud teksti oma tee alustamisel. Mil moel siis eufoorias? St, et toortoitumise alguses nähes ja tundes kõike seda positiivset, mis ilmneb tervises, on tahtmine seda kogu maailmale kuulutada, kõigile rääkida, kõiki veenda.  Siis aga toimub teatud kainenemine ja sa tõmbud tagasi, hakkad tegelema ainult iseendaga. Ja niipea, kui sa tagasi tõmbud, hakkavad sind ümbritsevad inimesed sinuga toimunud muutusi märkama ja hindama ning tulevad ise küsima. Pavel on saanud nüüdseks juba mitu ringi tagasisidet oma raamatule ja seega teab ta lugejate kirjade põhjal, kuidas ja kui erinevalt toortoit võib mõjuda. Toortoitumist ei ole vaja üle idealiseerida. Sest on olemas piisavalt inimesi, kes on jätkuvalt terved ka ilma toortoitumiseta.

Juhtumeid oli vapustavaid:

Üks mees, kellele arstid 51 aastaselt enam elulootust ei andnud. Oli kodus ratastoolis ja vaatas nüri pilguga enda ette, kui tema seest tuli hääl: „No mis sa ennast ise terveks ei ravi“. Mess mõtles – no kuidas ma peaks ennast ise terveks ravima. Hääl vastas: „Aga kuidas sa oma hobuse terveks ravisid?“. Ja mehele tuli meelde, et üks tema hobustest oli väga haige ja ta nägi, kuidas hobune hakkas metsa poole minema. Ta läks hobusele järgi ja nägi, et hobune sõi takjaid. Sõi 2 päeva ainult takjaid ja … sai terveks. Mees otsis takjad ja sõi ainult takjaid … ja sai terveks. Nüüd on ta 80 aastane ja tervendaja. Korjab takjaid, laseb läbi hakklihamasina, kogu tema külmkapp on takjaid täis. Igale inimesele, kes tema juurde ravile tuleb – annab ta takjaid – olenemata diagnoosist. Ja kõik tema patsiendid on saanud terveks:).

Arstide kohta märkis Pavel, et tuleb olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik soovituste koha peale. Pavel ütles: „Te peate väga tähelepanelikult suhtuma näiteks toitumissoovitustesse ja ravimiskeemidesse, sest see, mida arst teile soovitab on  tema elul põhinev. Seega veidi aja pärast hakkate te välja nägema nagu see arst. See käib ka muude soovituste kohta. Järgides kellegi soovitusi, hakkate mingi aja jooksul välja nägema nagu soovituse andja.“

Paveli korraldatud toortoiduliste arstide telekonverentsil oli kolm toortoidulist arsti. Üks immunoloog Ukrainast, kes nüüdseks küsib igalt tema juurde tulevalt patsiendilt kõigepealt: „Mida te sööte?“

Uroloog Moskvast, kes seletab oma patsientidele: „Teil on kaks võimalust: lühike ja kiire – tablettide tee. Sel juhul jõuate alati minu juurde tagasi. Ja teine võimalus – looduslik, naturopaatia tee. See on pikk tee, kuid ainult sel juhul on võimalik saada terveks:“ Uroloogia puhul märkis see arst, peab olema ka selge, et uroloogiline ja reproduktiivsüsteem kehas ei ole esmase tähtsusega (st kehale ei ole nii oluline, et te jääksite rasedaks, palju olulisem on, et süda tuksuks). Seega, kui te hakkate toortoidu ja elustiiliga ennast ravima, siis uroloogilised probleemid on keha jaoks viimases järjekorras. Tervenemine võtab aega.

Küsimusele, et kui toortoiduga on kadunud võime rasestuda, ütles Pavel: Siis minge tavatoidule tagasi.“:) Miks te lähete toortoitule? Kas te olete rahul? Pavel küsis korra vastu, et : „milleks kaua elada? – Ma ei mõtle siin, et hakkan kohe surema, vaid rahulolu ja elurõõm on olulisemad kui pikk iga. Eesmärgiks ei peaks olema eluea pikkus, vaid rahulolu eluga“

Kunagi ühel loengul ta märkis, et Winston Churchill elas 90 eluaastani ja kui temalt küsiti, mis on tema pikaealisuse saladus, siis ta vastas:“ Havanna sigarid, hea konjak ja mitte ainsatki sportlikku treeningut.“ See oli mõeldud naljana – kuid hiljem saatis üks kuulaja talle täpsemaid fakte. Esimene infarkt oli Curchillil 50 aasta vanuses, märgitakse, et tema tervis oli nõrk (raske kopsupõletik 1943). Peale 78 eluaastat olnud insulti, olid tal rääkimis- ja käimisraskused. Kuni oma surmani elas ta ainult tugevate ravimite abil.

Mehelike võimete kohta vastas Pavel: Et nii nagu oli, nii on ka jäänud“:), kuid lisas, et kirjade põhjal, mis on kirjutatud: need, kellel olid prostata või potentsi probleemid, need on saanud toortoidust palju abi.

Küsimusele millist parasiitide tõrjet olete kasutanud, vastas Pavel, et ei kasuta. Pavel märkis: „Üks minu toortoiduline sõbranna armastab ennast väga diagnoosida. Iga natukese aja tagant läheb ja laseb omale mingeid analüüse teha. Iga kord leitakse mõni parasiit – seejärel teeb ta puhastuse. Peale teatud aega ilma parasiidita, tuleb parasiit tagasi. Lõpuks lõi ta käega – kui see parasiit peab seal olema, siis las ta olla.“ Lisas veel, et tuleb aru saada, et nii candida kui parasiidid tulevad ainult sel juhul, kui on midagi süüa.

Vett lisaks Pavel eriti ei joo, regulaarselt destilleeritud  vee joomist kasulikuks ei pea. Puu ja aedviljad sisaldavad ca 80% vett, seega tuleb kehasse piisavalt vett. Juua tuleb  siis, kui on janu.

Liha- ja piimatoodete kahjulikkusest, eriti, mis puudutab võõraid valke ja baktereid meie kehas, räägiti põhjalikumalt. Ma ootaks selle ümberkirjutamisega seni, kuni ma saan täpse sõnastuse.

Laste ja toortoitumise kohta märkis: "Toortoidul lapsed on kuni 8 eluaastani väiksemat kasvu võrreldes toortoitumisega, järgi võtavad kasvus 12-14 eluaastaks, 18-20 on eakaaslastest pikemad, kuid kaal on alati tavatoidulsitega võrreldes väiksem." Pavel märkis, et tema painduvus on paranenud ja tema pikkus, mis oli tavatoidul 173 cm, on nüüd 174cm.  

Küsimusele, mis puudutas teismelisi ja rämpstoitu, vastas Pavel järgnevat: „Kui mina oma poegadele (22 ja 19 eluaastat) räägin, et kuulge posid, no mida te endale sisse ajate, siis nemad vastavad: sa vanamees ära õienda siin, kui meie 40 saame, siis oleme ka toortoitlased.“:)

Iga inimene on individuaalne, igale sobib oma tee. Kui tekkis küsimus: kui tihti peaks toortoitlane sööma, vastas Pavel järgmist: „Ma olen kokku puutunu paljude toortoitlastega ja neil kõigil on oma teooria, kui tihti peab sööma. Üks ütleb, et iga 2 tunni tagant. Samas minu üks tuttav Moskvast sööb üks kord kahe päeva jooksul ja ta on selle teaduslikult ära põhjendatud. Teaduslikud põhjenduse on ka kõigil teistel. Siit ma olengi aru saanud, et neil inimestel on lihtsalt ena jaoks leitud optimaalne neile sobiv variant. Ja ka teil seisab ees leida omale kõige sobivam meetod.“

Kui ma elasin Moskvas, siis minu naabriteks olid kaks 90 aastast vana  naist, kes sõid ainult makarone ja viinereid. Värsket praktiliselt mitte midagi. Kuid toimisid nii öelda nälja piiril. Kui juua AINULT lehmapiima, siis keha suudab selle seedimisega hakkama saada. Kuid kui juua piima vorstileivale peale, siis tekivad probleemid. Nii, et tavatoit toimib normaalselt, kui seda süüa nö väga vähe ja üksluiselt st ei segata kokku paljusid erinevaid toiduaineid.

Pestitsiidide, tooreste viljade, kemikaalide kohta ütles Pavel: „Tuleb aru saada, et alati on kõige parem süüa oma kasvatatud vilju, kuid kui neid ei ole, on poest saadav piisav. Üks uuring, kus analüüsiti 12000 toiduainet keemia sisalduse suhtes näitas, et number üks mürgistusega on ookeanikala, teisel kohal kanaliha, veidi ruumi ja siis kõik ülejäänud lihad, siis tuleb suur-suur vahe ja alles siis tulevad aed ja puuviljad. Kui teie menüüst on väljas transrasvad ja sünteetika, siis pestitsiidid puu- ja aedviljadel ei ole tervist mõjutavad.“

Allergia on loomse valgu kehasse panemise tagajärg. Haigus on keha reaktsioon toidule. Üks naine sünnitas lapse ja lapse 2 eluaastal avastasid arstid, et maks ei tööta. Oli vaja doonorit. Esimese sobivuse doonor oli ema. Ema analüüsimisel leiti aga, et emal on hepatiit (maksahaigus). St ema ei teadnud sea, ei tundnud aga raseduse ajal ema haigused mõjutavad last tugevalt ja laps sündis kahjustatud maksaga. Ka laste vähid on ema kehade tugeva saastatuse tagajärg.

Räägitakse, et inimene peaks sööma valku, mis on ehituselt talle sarnasem. Seega parim toit inimesele oleks inimene? Kaelkirjak peaks sööma kaelkirjakut, elevant elevanti, lõvi lõvi, kits kitse? Kuid loomariigis ei süüa liigikaaslasi. Elevant saab oma massi rohust, lõvi rohusööjast loomast.

Piimatoodete kohta küsiti ja vastus oli järgmine: piimatooted ei ole head, piimatoodete väljajätmine on koheselt tervises positiivseid tulemeid andev. Kui tegemist on loomuliku kõva juustuga st juust on naturaalselt paari aasta jooksul muutunud kõvaks ja kollaseks, siis seal tootes on valk täiesti lagundatud ja see on rohkem mikrobioloogiline toode. Või on järgnevalt ohutu – kuna see on puhas rasv.

Ma kirjutan kunagi pikemalt sellest loomse valgu kehas käitumisest, kui ma saan kontrollida audio pealt üle.

Vaktsineerimine – kahjustav, ei soovita.

Teaduse poole pealt tõi ta näite, et uued suunad avaldatakse ja saavad laiemale rahvahulgale teatavask 40-60 aasta pärast. Näiteks kuulus vene teadlane Ugolev(ma kindlasti täpsustan teadlase infot, vene keeles http://livelymeal.ru/teoriya-ugolev/), kes kirjutas toidust, loomsest valgust jne rääkis oma uurimustest ja tööst 1960 aastatel. Ülikoolide arstiteaduskonna õpikutesse ilmus see tekst 2003 aastal. St et 2020 ja edasi hakkab see jõudma arsti teadmistesse. Seega, kui te jõuate oma otsimistega otse värskete teaduslike allikateni, siis saate ka aru, miks teised ja eriti arstid seda ei pruugi teada. 

Ei ole võimalik nö parandada mikrofloorat või krendada selle muutusi - mikrofloora ongi sinu toit. St, kui sa hakkad sööma teisiti, on kohe ka teine sinu mikrofloora. Bakterid liiguvad kehas vabalt, enamik bakteried, mis piimadoodetega tuleb ei ole meile sobilikud/omased bakterid. 

Teeseen - seni kuni seda juua, seni on need baketerid meie organismis. Kui järgi jätta, nad kaovad. 

Mida sa ka ei usuks: teeseent, šungiiti jne - sinu usk annab sellele jõu.

Vitamiin B12 - vitamiini B12 peaülesandeid on kudede taastamine. Seetõttu on teda lihasööjatel suures koguses, kuna nende koed kahjustuvad kõige enam ja nad vajavad pidevat taastamist. Bakterioloogia on toortoidulisel korras ja seega B12 piisavalt.

Toortoidufestival kohe käes:)

Suurepärased mahedad tomatid, kurgid ja just täna/homme puu alt korjatud magusad ning magushapud õunad tulevad toortoidufestivalile. Ühine sööjatega:). 

Toortoidufestival

 Festivali jaoks ekstra valminud õunad - vanaema aiast, mahedalt kasvanud, lõikamata puult! Õunad, mida puu ise on loovutanud .... Valged klaarid, Tiina jt suveõunad ootavad teid kõiki suve ja head seltskonda nautima:)