Angelina Jolie, vähk, sinu geenid ja sinu saatus

Eile õhtul prof Colin Campbelli uudiskirja saades leidisn sealt kaks artiklit Angelina Jolie vähihirmust ja  rindade eemaldamise teaduslikud aspektid. Mõtlesin, et selleks, et inimesed oma päid, jalgu, rindu, peeniseid kiiresti mõne toreda nimega geeni tõttu maha ei lõikaks, võiks olla huvitav lugeda PhD Jane Philpott (Capbelli Fondi instruktor) artiklit:

Jane Philpott MA (Oxon), MSc, PhD 

Angelina Jolie

Angelina Jolie´l pidi olema omajagu julgust, et öelda kogu maailmale läbi New York Times artikli, et on läbinud ennetava ravina mõlema rinna masektoomia (eemaldamine). A nimekirja näitlejannade üle otsustatakse tavaliselt  nii nende näitlejaoskuse kui ka välimuse järgi. 

Angelina tegi oma valiku, kuna tema arstid hoiatasid teda, et tal on 87% risk rinnavähi arenguks ja 50% risk saada munasarjavähk. Seda seetõttu, et tema ema suri rinnavähki ja ta kannab BRCA1 geeni.

Ma aktsepteerin Angelina otsust, mis tundus talle ja tema perele õige. 

See on midagi, mida me kõik võime teha, kui puutume kokku raskete otsuste ja süüdistuste/hinnangute  tsunami all. Lugu iseenesest tõstatab teatud küsimuse – kas me tõesti oleme oma geenide alluvuses. 

Kas meie geenid dikteerivad meie saatuse või meie jõud käib neist üle? 

Mina tahaksin teile rääkida järgmist:

1868 aastal avastas Friedrich Miescher DNA, ja 1953 aastal avastasid James Watson ja Francis Crick  DNA molekulaarse struktuuri, seda koos Maurice Wilkins, Rosalind Franklin, Erwin Chargaff ja Linus Pauling abiga.

Järgnevatel aastatel avastasid teadlased veel palju geneetilisest koodist, mis dikteerib selle, kes me oleme. 

Meie DNA – spetsiifiliselt võttes 25 000 geeni on identifitseeritud Human Genome Project poolt – praegusel ajal tuntud kui inimkeha tutvustav juhend.

Geeniteadus on tõmmanud ligi miljardeid dollareid uuringute tarbeks ja seda on välja hõigatud, kui võtit raskete haiguste (vähk) mõistmises ja ravimises. 

Probleemiks on, et hoolimata kogu sellest hulgast rahast ei ole meie teadmised geneetikas andnud lubatud revolutsioonilisi ravitulemusi vähi osas. 

Viimane ametlik raport Ameerikas pealkirjaga “War on Cancer” toob välja, et surm kõikidesse vähiliikidesse kokku aastate 2000-2009 jooksul on vähenenud 1,5% aasta kohta. See ei ole eriti suurem, kui eelneval 5 aastasel perioodil. Surm teatud vähiliikidesse nagu maksa, pankrease, emaka, melanoomi kasvab jätkuvalt. Inimese papilloomiviirus (HPV) – mis on seotud oraalse, anaalse, vaginaalse, häbeme, peenise ja emakakaela vähiga on jätkuvalt tõrksalt kõrge, seda hoolimata vaktsiinist.

Sama on epiteelivähkidega (kartsinoomid) ja sarkoomidega, mis siiani ravimatud.

Rinnavähk hakkas vähenema umbes 10 aastat tagasi, kui paljud naised lõpetasid hormoonasendusravi menopausi ajal. Sellest ajast on rinnavähi esinemissagedus jõudnud teatud platooni ja tõusev on see vähiliik ainult mustanahaliste naiste seas.

Vähi langus on seostatud suitsetamise vähenemisega [1]. Suitsetamine on põhjustanud rohkem kui tosinat erinevat vähki sh kopsu, pea, põie ja suu. 

Kuigi   paranenud on sõeluuringud ja mõningate vähiliikide ravi, ei ole uued kallid ravimid pikendanud vähihaige elu rohkem kui keskmiselt 3-4 kuud.  

James Watson, kes on tuntud oma osa poolest DNA struktuuri avastamisel, kirjutab  ajakirjas Royal Society Journal “Open Biology”[2]:

Isegi hoolimata suures variatsioonis olemasolevate intelligentsete, geenidele suunatud ravimitest, mida nüüdismeditsiin kasutab, need põhiliselt siiski hoiavad ainult ajutiselt tagasi surmavat hävitustööd, mida teevad enamiku vähkidest sh kopsu, jämesoole ja rinnavähk. Need vähid muutuvad ravimist hoolimata metastaatiliseks ja ületavad kirurgide ja keemia/kiiritus spetsialistide oskused. Ja hoolimata sellest, et meil on varsti täielik ülevaade sellest, kuidas enamik vähiliike kasvavad ja funktsioneerivad geneetilisel ja biokeemilisel tasandil, on nende „ravi“ paljude kogenud teadlaste jaoks praegu veel hirmuäratavam, kui see oli 1971 aastal, mil president Nixon algatas  „War on Cancer“.

Vaadates aastakümnete uuringutele, ravi maksumusele, teadlaste ja ajakirjade arvukusele ning inimestele, kes jätkuvalt surevad, siis tuleks endalt küsida, kas me ei ole mitte haukunud vale puu all. 

Mina usun, et olemegi.

Reaalsuseks on see, et nii kiiresti, kui teadlased avastavad „maagilise võimaluse“ blokeerida mingi kindel valk või rakuline reaktsioon, et vähki hävitada, siis vähirakud leivad tee teraapiast mööda minna, areneda ja vohada. 

Kuidas nad seda teevad?

Tuleb siiski välja, et DNA, genoom, on ainult pool lugu.

Ei peaks olema üllatav, et kromosoomid sisaldavad ainult 50% DNA; teine 50% on valk. Igas kromosoomis on DNA keerdunud valkude ümber, mida nimetatakse histoonideks. Mõlemad nii DNA kui histoonid on kaetud miljonite väikeste keemiliste märgistega. 

Seda struktuuri teist kihti histoonide ja kemikaalidega nimetatakse epigenoomiks – mis sisuliselt  tähendab „üle genoomi“. 

Epigenoom kujundab genoomi, DNA füüsilise struktuuri. See pakib tihedalt sisse mitteaktiivsed geenid ja muudab nad lugematuks.  Aktiivsete geenide ümber on nö pakend lõtv ja võimaldab neile kerget ligipääsu. 

Epigenoom

Erinevad geenide asetused on aktiivsed erinevates rakkudes.

Näiteks, inimese maksarakk sisaldab sama DNA-d, mida ka ajurakk, ent kuidagi on sel maksaraku DNA-l teada ainult nende valkude kodeering, mis võimaldavad funktsioneerida maksal. Vastavad instruktsioonid ei ole leitud mitte DNA-st, vaid kemikaalide märgistuses epigenoomis.  DNA kood jääb fikseeritud kogu eluks, epigenoom on paindlikum.

Epigenoomi märgistused reageerivad signaalidele, mis tulevad nii raku sisemisest keskkonnast, kui ka välisest keskkonnast nagu dieet, stress ja meie mõtted. Epigenoom  korrigeerib spetsiifilisi geene vastavalt kiiresti muutuval keskkonnale.   

Kuidas see töötab?

1980datel aastatel teadlased avastasid, et vastus sellele küsimusele on peidus spetsiifilistes keemilistes muutustes, mis on seotud histooni valkudega ja see ei muuda DNAd üldse. 

Millised need muutused on?

Koolibioloogias me õpime, et DNA on ehitatud neljast erinevast üksusest, mida nimetatakse nukleotiidideks: adeniin, tsütosiin, guaniin, and tümiin.

Ühes variandis epigenoomi muutmisprotsessis metüülgrupp (üks süsiniku aatom seotud kolme vesiniku aatomiga -CH3) lisandub ensüümide abil spetsiifilisele tsütosiinile DNAs. 

See protsess, nimega DNA metüülimine, on teadaolevalt mängimas võtmerolli mõlemas protsessis - nii arengus kui haiguses. 

DNA metüülimine mõjutab seda, millise vormi molekul saab ning reguleerib, millised geenid on vabalt loetavad või tõlgendatavad. 

Hiljuti avastati teist tüüpi epigeneetiline DNA muutumine: hüdroksümetüülrühma (–CH₂–OH) lisandumine DNA tsütosiinile.

Histooni valgud võivad samuti mitmes variatsioonis muutuda; lisaks metüleerimisele võivad muutused tekkida koos atsetüülgrupiga (atsetüülimine), fosfaatgrupiga (fosforüülimine), ubikvitiin valkudega (ubikvitüleerimine) ja SUMO valkudega (sumoylation).

Aga epigeneetilised nähtused ei piirdu DNA metüülimise ja erinevate histoonide modifikatsioonidega. 

Teadalsed on avastanud, et RNA molekulid ise võivad samuti otseselt DNA-d mõjutada – blokeerides füüsiliselt DNA segmentide lugemist. 

Need RNA molekulid ei ole klassikalised RNA sõnumikandjad (mRNA) molekulid nagu me neid koolibioloogias õppinud oleme. Õigemini on need RNA molekulid – nimetustega antisense RNAd, microRNAd ja mittekodeeritavad RNAd – peamiselt tuumas, kus nad kutsuvad esile muudatused DNA funktsioneerimises. 

Siiani ei ole veel täpselt teada, kuidas need RNA molekulid töötavad, kuid tundub, et nad võivad seonduda histooni valkudega ja/või aidata välja lülitada geenpromootoreid. 

Niisiis, kuidas keskkond reageerib epigenoomiga, millised mõjutused nendest koostoimetest mõjutavad meie geene?

Üks kõige erutavamaid avastusi kaasaja teaduses on, et meie DNA, genoom, vastab dünaamiliselt keskkonnale. 

Stress, dieet, käitumine, toksiinid ja teised faktorid aktiveerivad kemikaalid või lülitid, mis lülitavad meie geenid sisse või välja. 

Toitumine on üks kergemaid keskkondlike faktoreid teadusuuringuteks, mis annab üsna käegakatsutavaid tulemusi. Üks huvitavamaid näiteid toitumise ja geneetika muutmise kohta viidi läbi Duke Ülioolis 2000 [3].

Randy Jirtle ja doktorikraadi üliõpilane Robert Waterland võtsid paari ülekaalulisi kollaseid hiiri, kes kandsid agouti geeni – seda geeni on leitud ka inimestelt. See geen muudab rotid erakordselt näljaseks ja seega viib nad ülekaalu, diabeedi ja vähini. 

Tüüpiline on, et kui agouti hiir paljuneb, siis järglased on vanematega sarnased – paksud, kollased ja haigustele vastuvõtlikud. 

Selles katses muutsid teadlased lihtsalt emahiirtee dieeti. 

Enne viljastumist ja raseduse ajal toideti ühte gruppi hiiri toitainerikka (folaadid, B vitamiinid) dieediga. Need toitaineid on rikkalikult taimses toidus. Teist gruppi – geneetiliselt identseid hiiri - toideti samal perioodil tavapärase toiduga, mis oli toitaineliselt vaesem. 

Hiir agouti geeniga (Utah Ülikooli pilt)

Teadlaste imestuseks, sündisid toitainerikka dieediga hiirtel pruunid, saledad, terved pojad. Samas tavadieedil olnud hiirte pojad olid kollased, paksud ja haigustele vastuvõtlikud. Ainus erinevus kahel grupil oli  emade dieet.

Metüülgrupid dieedis, mis sisaldavad foolhappeid, B vitamiine, betaiini, koliini suurendas hiirtel DNA metüülimist ja hoidis ära agouti geeni väljendumise. 

Kemikaalid ja lisandid, mis sisenevad meie kehasse võivad samuti epigenoomi muuta.

Bisfenool A (BPA) on aine, mida kasutatakse polükarbonaatplastiku tegemiseks. See sisaldub väga paljudes tänastes materjalides sh veepudelites ja plekkpurgi voodrites. 

Kuid, kui BPAga kokkupuutunud rasedat kollast hiirt toideti toitainerikka dieediga, mis sisaldas B vitamiine, folaate,koliini, betaiini, siis järglased olid valdavalt pruunid Siit nähtub, et peamised toitained võivad kaotada genotoksiliste kemikaalide mõju [4].

Agouti geeniga hiir, keda toideti  Bisfenool A-ga

Ka isa dieet võib olla oluline!

Rootsis tehtud uuring 2007 aastal [5] annab tõendid, mis näitavad kui kiire on toitumise efekt põlvkondade läbilõikes. Vanaisade toitumisplaan mõjutab nende lastelaste eluiga. Toidu rohkus teisest küljest on seotud lapselaste suuresti lühenenud elueaga ja see eluiga on lühenenud peamiselt südamehaiguste ja diabeedi läbi. 

See toob meid võimaluseni, et vanaisa arenguperioodil kirjutasid epigeneetilised mehhanismid üles toitumisalase info olemasolevast keskkonnast ja see anti edasi järgmisele generatsioonile. 

Ka mesilased annavad suurepärase näite toitumise võimust geenide üle.

Vastsed, et areneda kuningannadeks ja töölisteks on geneetiliselt identsed. Vastset, kellest saab kuninganna, toidetakse mesilasema toitepiimaga.

Nn kuninganna tass, kus hoitakse toitepiima

Toitepiim on terviklik, valgurohke aines, mida eritavad töölismesilaste peas olevad näärmed.  Selle toitepiima tarbimine laseb mesilasel areneda funktsioneerivad munasarjad ja suurema kõhu munade hoidmiseks – töölismesilane seevastu jääb steriilseks.

Kuningannadel arenevad ka teatud käitumuslikud erisused, nad on rohkem agressiivsed, otsivad partnerit ja suhtlevad heli kasutades. Kuningannat toidetakse toitepiimaga kogu tema elu. 

Viimastes uuringute seerias on teadlased täheldanud, et toitepiim vaigistab võtmegeeni (Dnmt3)[6].  Kui Dnmt3 on aktiivne mesilasvastses, siis kuninganna geenid epigeneetiliselt vaigistatakse ja vastne areneb tööliseks. Kuid, kui toitepiim lülitab Dnmt3 välja, siis teatud kindlad geenid hakkavad tegutsema ja vastsest saab kuninganna. 

See oleks ju kõik väga huvitav, kuid kuidas on see seotud vähiga?

Vähk areneb, kui rakud muutuvad ebanormaalseks ja hakkava kontrollimatult kasvama. 

Normal cells and cancer cells (picture from University of Utah)

Vähk saab alguse, kui mutatsioon rakus muudab DNA segmenti. Me teame, et mutatsioonid vähemalt mitmesajas inimgeenis võivad viia ebanormaalse raku kasvuni ja sellise raku jagunemiseni ning kasvamiseni, mis loob inimehas vähi [7].

Kuid vähirakkudel on ka ebanormaalne epigenoom.

Paljude vähkide puhul on mõned geenid sisselülitatud ja mõned välja lülitatud – sageli just samades rakkudes. Vähk on ainult üks paljudest haigustest, mis on eotud epigenoomi muutustega. 

Mõned vähirakud on madalama metlülatsiooniga, kui terved rakud.

Liig vähe metüleerimist põhjustab:

Nende geenide aktiveerumise, mis soodustavad raku kasvu

Kromosoomide ebastabiilsuse – ülikõrge aktiivsusega DNA, mida on kergem dubleerida, kustutada ja viia teistesse kohtadesse. 

Enamiku geenide puhul pärime me kaks töötavat koopiat – kummagi ühelt vanemalt. Kuid  jäljendgeene (imprinted genes) on meil ainult üks töötav eksemplar. Olenevalt geenist on kas ema või isa geen epigeneetiliselt vaigistatud. Vaigistamine tavajuhul toimub metüleerimise kaudu muna- või seemneraku formeerumisel. 

Vähirakud võivad ka omada geene, mis sisaldavad rohkem metüüli ehk on vähem aktiivsed, kui tavajuhul. 

Geenitüübid, mis lülitatakse välja vähirakkudes:

Hoia rakkude kasv kontrolli all

parandada kahjustatud DNA

algata programmeeritud raku surm

Kuid siin toimub samuti täielik maagia.

Erinevalt mutatsioonidest, DNA metüülimine ja histoonide modifitseerimine on pöörduvad.

Teadlased püüavad ravimiteraapiaga muuta epigeneetilisi profiile vähirakkudes.  Üks võimalus epigeneetika teraapias on välja uurida, kuidas ravim viia õige raku ja õige koeni. 

Näiteks on võimalik reaktiveerida seisvate kasvaja-supresor geene ravimitega, mis eemaldavad metüülgrupi histooni valkudest [8].

DNA demetüleerivad ravimid väikestes kogustes on näidanud kliiniliselt aktiivsust mõnede kasvajate vastu, näit. leukeemia puhul, kuid siiani ei ole toimet tahkete kasvajate vastu [9].

Võtmeprobleemiks on see, et need demetüleerivad agendid on mitte-spetsiifilised, sageli toksilised ja võivad kahjustavalt mõjuda tervetele rakkudel, põhjustades nii uued mutatsioonid ning kasvajate tekke.

Teised ravimid, mis epigenoomiga seotud on histooni deatsetülaas (HDAC) inhibiitorid.

Need võivad sisaldada diferentseerimist, raku-tsükli peatamist ja programmeeritud raku surma (seda isoleerituna katseklaasis), kuid ei ole võimalik välja tuua nende mehhanismi, mis selgitaks nende mõju [10].

Kliinilistes katsetes, HDAC inhibiitoreid seostatakse madala kõrvaltoimete esinemissagedusega. Esimene seda tüüpi ravim suberoüülaniliid hüdroksaamhape (vorinostaat) on heaks kiidetud USA Food and Drug Administration (Toidu ja Ravimiamet) poolt naha T-rakulise lümfoomi raviks [11].  HDAC inhibiitorite efektiivsus teiste vähiliikide osas on limiteeritud.

Uurimused, mis püüavad manipuleerida ravimitega epigenoomi on minu arvates mõeldud läbikukkumisele nagu ka aastakümneid kestnud ravimiotsingud genoomi mõjutamiseks. 

Seda seetõttu, et selline terviklik bioloogiline süsteem nagu inimkeha opereerib väga suurt hulka omavahel seotud väga keerulisi reaktsioone. Kehas on palju erinevaid nö päästesüsteeme juhuks, kui üks neist läbi kukub. 

Toitumine, epigeneetika ja vähk

Täiendavalt ravimiuuringutele on olemas tähelepanuväärne huvi ses osas, kuidas toitained mõjutavad epigenoomi vähi korral [12] [13] [14] [15].

Ulatuslik ülevaade kõrge kvaliteediga teadusuuringutest ja dokumentidest, mille kogus kokku ja vaatas läbi rahvusvaheliste ekspertide meeskond  (World Cancer Research Fund) viis järelduseni, et vähemalt 30-40 % vähkidest saab vältida oma toitumiskava muutes [16].

Paljud bioaktiivsed komponendid, mida on leitud toidust on vähivastase toimega, kaitsega vähi vastu erinevates vähi staadiumites. Dieet omab palju mõjureid kantserogeensuse, apoptoosise, raku tsükli kontrollimise, diferentseerimise, põletike, angiogeneesise, DNA parandamise, kantserogeenide ainevahetuse juures [12].  Needsamad protsessid reguleerivad ka DNA metüleerimist ja teisi epigeneetilisi protsesse. 

Suur hulk epidemioloogilisi ja kliinilisi uuringuid soovitavad tarbida toitu, mis on rikas folaatide osas, mis omakorda on seotud pärasoolevähi vähenemisega [17].

Alkoholi tarbimine suurendab naistel rinnavähiriski 41% (kui päevas tarbitakse 30-60 g) võrreldes alkoholi mittetarbivate naistega [18].  Alkoholi tarbimine on näidanud folaatide metabolismi põrssimist ja vähiriski suurenemist [19] [20].

Tsingi ja seleeni defitsiit, A vitamiini liig on seotud DNA hüpometülatsiooniga rottide maksas, samas kui C vitamiin näiteks selle protsessi kopsu vähirakkudes peatab  [12].

On väga palju sarnaseid näiteid, kuid need vähesed illustreerivad fakti, et paljud toitumuslikud aspektid on terviklikul ja dünaamilisel moel koostoimes epigenoomiga, mis mõjutab geene meie tervisele positiivsel moel. 

Samas individuaalsete toitainete uurimine epigeneetilises protsessis ei ole olulisi tulemusi andev, kuna on liigselt lihtsustatud. Toit sisaldab ääretult palju erinevait toitaineid ja teisi substantse, mis kõik töötavad omavahel koos orkestrina, mis kas loob tervist või haigust. 

Professor T. Colin Campbell’i mõtlemist ergutav raamat “The China Study” tõi laia lugejaskonna teaduskirjandusse, mis puudutab toitumise mõjusid tervisele.  Campbell selgitab tõenditele toetudes, et taimedel põhinev toitumine on kõige tervislikum viis süüa  ning samal ajal oluliselt vähendada riski kroonilistesse haigustesse (artriidid, diabeet, südamehaigused ja paljud vähiliigid) haigestumisel.

Toitumise selline efekt tuleneb tarbides tervet müriaadi erinevaid kasulikke toitaineid, mida on leitud taimsest toidust, mis on vastastikku koostoimiv epigenoomiga – kontrollides nii, et meie geenid lülitatakse korrektselt sisse ja välja. 

Colin Campbell jätkab sama teemat oma uues raamatus “Whole: Rethinking the Science of Nutrition”, mis ilmus mais 2013.  

Ka on kasvavas joones kirjutatud ja avaldatud teaduslikel uuringutel põhinevaid raamatuid meditsiiniinimeste poolt, kus kirjeldatakse, kuidas meie mõtted ja tunded otseselt mõjutavad meie geene. 

Lissa Rankin MD uus ramat “Mind over Medicine” on suurepärane käsitlus koos mõnede võtmeuuringutega. 

David Hamilton PhD on orgaaniline keemik, kes kasutas oma tööd farmatseutiliste uuringute tarbeks sh südamehaiguste osas. Ta jättis oma töö, kuna huvitus enam platseebo efektist.  David on kirjutanud raamatu “Mõte on see mis loeb”.

Bruce Lipton PhD, rakubioloog ja  Wisconsin ülikooli Meditsiinikooli anatoomiaprofessori raamat “Uskumused ja bioloogia”.

Dean Ornish MD, California Ülikooli Meditsiiniprofessor on uurinud ja ravinud südamehaigusi ja vähki üle 35 aasta ja seda elustiili faktoreid sh dieeti, mõtteid, sotsiaalset keskkonda, armastust arvestades.  Uuringud mida tema ja tema kolleegid on teinud, on avaldatud ajakirjades  in the Journal of the American Medical Association, The Lancet, Proceedings of the National Academy of Sciences, Circulation, The New England Journal of Medicine, the American Journal of Cardiology, The Lancet Oncology ja elsewhere.

Need uuringud ei ole pseudoteaduslikud, vaid kõrge kvaliteediga, hoolikalt läbimõeldud ja kontrollitud. See on siin ainult jäämäe tipp.  

See kõik näitab mee, et me ei ole oma geenide alluvuses ega geenide ohvrid.

Geenid võivad anda meile eelsoodumuse ehk teatud tervislikud tingimused, kuid nende olemasolu ei ole jäigalt paika pandud.  

Meie keskkondlikud ja elustiili valikud – mõtted, mida me mõtleme, toit ja jook, mida tarbime, meiefüüsiline aktiivsus, suitsetamine, meie suhted, meie töö, meie stressi tase, meie suhtumine maasse, kus elame – kõik see kokku mõjutab meie geene ja loob meie elusaatuse. 

Tõsi on ka see, et me kõik sureme ühel päeval. Võimalik, et siis tasub mõelda, kas meil on olnud elu või mitte. Niisiis – võta kokku oma jõud, usalda oma instinkte ses osas, mis sinule võiks olla parim ja ära lase hirmutajatel enda ümber ennast surnuks hirmutada, nagu see juhtus Angelina Jolie´ga.

Kasutatud allikad

[1] Jemal, A. et al (2013).  Annual Report to the Nation on the Status of Cancer, 1975–2009, Featuring the Burden and Trends in Human Papillomavirus (HPV)–Associated Cancers and HPV Vaccination Coverage Levels.  JNCI J Natl Cancer Inst (2013) doi: 10.1093/jnci/djs491 First published online: January 7, 2013

http://m.jnci.oxfordjournals.org/content/early/2013/01/03/jnci.djs491.full

[2] Watson, J.  Oxidants, antioxidants and the current incurability of metastatic cancers.  Open Biol. 2013 3, 120144, published online 8 January 2013

[3] Waterland RA, Jirtle RL. Transposable elements: targets for early nutritional effects on epigenetic gene regulation. Mol Cell Biol 2003;23(15):5293–5300

[4] Dolinoy D.C., Huang D., Jirtle R.L. (2007). Maternal nutrient supplementation counteracts bisphenol A-induced DNA hypomethylation in early development. PNAS, 104: 13056-13061.

[5] Kaati G., Bygren L.O., Pembrey M., Sjostrom M. (2007). Transgenerational response to nutrition, early life circumstances and longevity. European Journal of Human Genetics, 15: 784-790.

[6] Kucharski R., Maleszka J., Foret S., Maleszka R. Nutritional Control of Reproductive Status in Honeybees via DNA Methylation (2008). Science, 319: 1827-1830 (registration required).

[7] Jones S, Vogelstein B, Velculescu VE, Kinzler KW. 2008 Core signaling pathways in human pancreatic cancers revealed by global genomic analyses. Science 321, 1801. (doi:10.1126/science.1164368)

[8] Esteller, M.  Epigenetics in cancer.  N Engl J Med 2008;358:1148-59.

[9] Mack GS. Epigenetic cancer therapy makes headway. J Natl Cancer Inst 2006; 98:1443-4.

[10] Bolden JE, Peart MJ, Johnstone RW.Anticancer activities of histone deacetylase inhibitors. Nat Rev Drug Discov 2006;5:769-84.

[11] Marks PA, Breslow R. Dimethyl sulfoxide to vorinostat: development of this histone deacetylase inhibitor as an anticancer drug. Nat Biotechnol 2007;25:84-90.

[12] Davis, C.D and Uthus, E.O. DNA Methylation, Cancer Susceptibility and Nutrient Interactions. Exp Biol Med November 2004 vol. 229 no. 10, 988-995

[13] Khan, S.I. et al (2012). Epigenetic Events Associated with Breast Cancer and Their Prevention by Dietary Components Targeting the Epigenome. Chem. Res. Toxicol. 2012, 25, 61–73

[14] Liu, L. Et al. Aging, cancer and nutrition: the DNA methylation connection. Mechanisms of Ageing and Development Volume 124, Issues 10–12, December 2003, Pages 989–998

[15] Su, L.J. et al.  Epigenetic contributions to the relationship between cancer and dietary intake of nutrients, bioactive food components, and environmental toxicants. Frontiers in Genetics, Vol 2, Article 91, 1-12,, 09 January 2012 | doi: 10.3389/fgene.2011.00091

[16] World Cancer Research Organisation. 2^nd Expert Report: Food, Nutrition, Physical Activity and the Prevention of Cancer: A Global Perspective. Washington DC: AICR, 2007.http://www.dietandcancerreport.org/expert_report/report_contents/index.php

[17] Kim Y.-I.  Folate and DNA methylation: a mechanistic link between folate deficiency and colorectal cancer? Cancer Epidemiol Biomarkers Prev 13:511–519, 2004.

[18] Smith-Warner, S.A. et al.  Alcohol and breast cancer in women.  A pooled analysis of cohort studies.  JAMA 279 (1998), 535-540.

[19] van Engeland M, Weijenberg MP, Roemen GM, Brink M, de Bruine AP, Goldbohm RA, van den Brandt PA, Baylin SB, de Goeij AF, Herman JG. Effects of dietary folate and alcohol intake on promoter methylation in sporadic colorectal cancer: the Netherlands cohort study on diet and cancer. Cancer Res 63:3133–3137, 2003

[20] Choi SW, Stickel F, Baik HW, Kim YI, Seitz HK, Mason JB. Chronic alcohol consumption induces genomic but not p53-specific DNA hypomethylation in rat colon. J Nutr 129:1945–1950, 1999.

[21] Ross SA, Dwyer J, Umar A et al. (2008) Diet, epigenetic events and cancer prevention. Nutr Rev 66 (Suppl. 1), S1–S6.

[22] Fang MZ, Wang Y, Ai N, Hou Z, Sun Y, Lu H, Welsh W, Yang CS. Tea polyphenol (-)-epigallocatechin-3-gallate inhibits DNA methyltransferase and reactivates methylation-silenced genes in cancer celllines. Cancer Res 63:7563–7570, 2003.

[23] Meeran, S. M., Ahmed, A., and Tollefsbol, T. O. (2010) Epigenetic targets of bioactive dietary components for cancer prevention and therapy. Clin. Epigenetics 1, 101–116.

[24] Lee, W. J., and Zhu, B. T. (2006) Inhibition of DNA methylation by caffeic acid and chlorogenic acid, two common catechol-containing coffee polyphenols. Carcinogenesis 27, 269–277.

Sõltuvusest Shantaramis Gregory David Roberts

Gregory David Robert kirjutab oma romaanis Shantaram (teine raamat):

Olin Gupta-ji toas olnud 3 kuud. Need kolm kuud manustasin heroiini iga päev ja toitu ülepäeviti, ainsaks kehaliseks harjutuseks põgus käik tualettruumi ja tagasi …

HEROIIN ON HINGE sensoorse deprivatsiooni tiik: Uimastijoobe Surnumerel hulpides pole ei valu, kahetsust ega häbi, süütunnet ega muret, masendust ega soove. Magav ilmaruum tungib igasse eluaatomisse ja mässib selle sisse. Teadvusetu vaikus ja rahu hajutavad hirmu ja kannatused. Mõtted huljuvad nagu ookeanitaimed ja kaovad kaugesse halli unisusse märkamatuna ja määratlematuna. Keha alistub krüogeensele unele: loid süda lööb nõrgalt ja hingamine hääbub pikkamisi juhusosinateks.

Selle keemilise absolutsiooni eest makstakse valgusega nagu kõige muu eest siin ilmas. Esimene valgus, mille narkarid kaotavad, on silmavalgus. Narkari silmad on niisama tuhmid nagu Kreeka kujudel, niisama tuhmid nagu taotud seatina, niisama tuhmid nagu kuuliauk tapetu seljas.  Järgmine kaotatud valgus on iha valgus. /…/ Ja kui kogu muu eluvalgus on läinud, on viimaseks kaotatud valguseks armastuse valgus. Kui käsil on viimane annus, loobub narkar varem või hiljem pigem naisest, keda armastab, kui et ilma uimastita läbi ajada;.

/…/ Maokramp rebis mind kotkaküüntega ja pööras seejärel mu sisikonna agoonia küünistega segi. Ma vappusin kõhulahtisuse kramplikes tõmblustes. Pestes lõdisesin nii kohutavalt, et hambad hakkasid plagisema. Vaatasin peeglisse ja nägin oma silmi, nii suuri pupille, et kogu vikerkest oli must. /…/

Komberdasin suure akna äärde kuhjatud padjahunniku juurde ja vajusin sellele. Tõmbasin himu piitsutavas valus ja rambis lömitades endale teki peale. Nazeer pani majaukse kinni ja võttis sisse oma koha vaibalapil, istus ristijalu ja sirge seljaga ning jälgis mind.

Ühel või teisel määral saame kõik ängistusest ja stressist jagu kehas toodetud ja ajus vabastatud kemikaalide kokteili abiga. Tähtsaimad nende seas on endorfiinid. Endorfiinid on peptiididest virgatsained, millel on valuvaigistavad omadused. Ängistus, stress ja valu vallandavad endorfiinierituse kui loomuliku kaitsemehhanismi. Kui manustame opiaate – morfiini, oopiumi või heroiini, lakkab keha endorfiine tootmast. Kui me enam opiaate ei võta, tekib viie- kuni neljateistkümne päevane paus, enne kui keha uut endorfiinitootmise tsüklit alustab. Vahepeal nädala või kahe pikkuses mustas piinavas, heroiinita ja endorfiinideta tunnelis saame teada, mida valu, ängistus ja stress tegelikult tähendavad.

Milline see heroiinipohmell õieti on? Küsis minult kord Karla. Ma üritasin selgitada. 

Mõtle igale korrale oma elus, mil sul on olnud hirm, tõeline hirm. Keegi hiilib su selja taha, kui arvad, et oled üksi, ja röögatab, et sind kohutada. Kõrilõikajate bande piirab su sisse. Sa kukud unenäost suurest kõrgusest või seisad järsku kalju serval. Keegi hoiab sind vee all ja sa tunned, et õhk saab otsa, ja rabeled, võitled ning rebid end pinnale. Su auto kaotab juhitavuse ja sa näed müüri oma hääletusse karjesse sööstmas. Siis liida need kõik kokku, kõik need rinda ahistavad hirmud, ja tunne neid kõiki korraga, tund tunni, päev päeva järel. Ja mõtle igale valule, mida oled iial tundnud: kuuma õliga põletamisele, teravale klaasikillule, murtud luule, kruusamarrastustele, kui talvel asfalteerimata teele kukkusid, pea-, kõrva- ja hambavalule. Siis liida kõik need kubet pitsitavad, magu kokku kiskuvad valukarjed kokku ja tunne neid ühekorraga tund tunni ja päev päeva järel. Siis mõtle igale ängistusele, mida iial oled tundnud. Meenuta armastatud inimese surma. Meenuta, kuidas armsam su hülgas. Meenuta läbikukkumist, häbi ja ütlemata kibedat süümepiina. Ja liida need kõik kokku – kõik südamesse lõikavad murd ja hädad, ja tunne neid kõiki korraga tund tunni ja päev päeva järel. See on külm kalkun. Heroiinipohmell on nülitud elu.

Ängi rünnak kaitsetule vaimule, loomulike endorfiinideta ajule ajab mehed ja naised hulluks. Iga pohmellis narkar on hull. Hullumeelsus on nii pöörane ja julm, et mõni sureb sellesse. /…/

Kaks täit ööpäeva piinelnud, teadsin, et ei ela seda üle. Suurem osa oksendamisest ja kõhulahtisusest oli möödas, kuid valu ja äng olid hullemad, iga hetkega palju hullemad. Vere kisendamise varjus kõlas rahulik tungiv hääl: Sa võid sellele lõpu teha … sa võid end süstida … võta raha … hangi doos … sa saad sellele valule lõpu teha …

Valust värisedes ja oiates vedasin end välivoodi merepoolse suurele aknale lähemale. Ma võtsin puuvillase lina ja hakkasin seda hammastega rebima. See andis mõnest kohast järele ja ma rebisin seda pikkupidi, käristasin sellest riideribasid.

Sidusin kahe riideribaga oma pahkluud voodi külge kinni. Kolmanda ribaga sidusin kinni oma vasaku randme. Siis heitsin pikali ja pöörasin pead ning vaatasin Nazeerile otsa. Ulatasin allesjäänud riba ja palusin pilguga, et ta mu käsivarre voodi külge seoks. /…/

Nazeer võttis mu käest riideriba ja sidus mu parema randme voodiraami külge. Mu lahtisest suust pääses üks ja seejärel teine lõksuaetu paaniline hirmukarje. Ma hammustasin keelde, lõin hambad keeleserva lihasse, kuni veri huulenurkadest voolama hakkas. Nazeer rebis linast veel ühe laia riba ja rullis keeritsjaks torbikuks. Ta pistis tropi mulle hammaste vahele ja sidus otsad kukla taha kinni. Ja ma lõin hambad vanakuradi sabasse. Ja ma karjusin. /…/

Olin kaks ööpäeva voodi külge seotud. /…/

Külm kalkun kestab umbes kaks nädalat, kuid esimesed viis päeva on kõige hullemad. Kui esimesed viis päeva üle elad, kui suudad uimastite abita kuuendasse päeva roomata, tead, et oled puhas ja saad hakkama. Järgmised kaheksa kuni kümme päeva tunned end iga tunniga veidi paremini ja veidi tugevamana. Krambid lakkavad, iiveldus möödub ning palavik ja külmavärinad annavad järele. Mõne aja pärast on kõige hullem lihtsalt see, et sa ei saa magada. Sa lebad öösel voodis, keerled ja vähkred piinatult, kuid und ei tule."

Kui sa seda loed, kas võid tõmmata nõrgemaid paralleele muude sõltuvustoitude ehk ebaloomulike konsentraattoitudega. Kas mehhanism ei ole sarnane. Raskused, mida on niigi piisavalt. Tundub, et see murrab. Kuid paljud on säravana kookonist liblikana väljunud, miks mitte ka sina.

Et sa teaksid, millest tuleb sul läbi minna. 

Tooršokolaad/šokolaad kui üks mõjusamaid narkootikume tuleks hoida endast eemal

5 aastat tagasi kiitsin tookakaod, viimased paar aastat on nägemine sellest "toredast" ainest ikka aina teravamaks muutunud. No nii, et peale pimedat kaasanoogutamist toortoidu "gurudele" nagu David Wolfe või Shazzie on aeg uurida veidi põhjalikumalt, mida siis nii üles on kiidetud. Mida siis hea säilivusega, suurte ilusate lubadustega, kaunite pakendite, imeliste reklaamidega tervislikkusest meile müüakse:). Ikka ja jälle olen ma korrutanud, et uurige algallikaid ja vaadake seda infot, mitte müüja seisukohalt vaid kuskilt erapooletumast punktist. Ning siis ise selle unustanud - pidanud iga toortoidulist tõde rääkivaks:). 

Allpool siis kolm erinevat allikat kolmest eri suunast - siin on mitmeid kordusi, kuna algmaterjal on ikka sama. 

Cynthia Perkins M.Ed.

Toorkakao tootjad saavad “tervisliku“ sildi all üsna head kasumit, kuigi tavapoe šokolaadi tahvliga võrreldes ei ole tooršokolaad sulle kasulikum.  Šokolaad on sõltuvus ja nagu kõikide sõltuvuslike ainete puhul püütakse leida õigustust selle kasutamiseks, kiita üles just enda toode ja saada ka väga pahaseks, kui keegi räägib midagi muud. Samamoodi meeldib alkohoolsele inimesele kuulda, et igapäevases õlles või klaasis veinis on teatud tervistavad faktorid, kuigi me teame ju, mis selle taga tegelikult on. Pole oluline milliste põhjustega sa šokolaadi või toorkakaod sööd, regulaarsel tarbimisel ei ole see tervislik. 

Toorkakao ja tumeda šokolaadi pooldajad ütlevad, et on suur vahe toore ja rafineeritud šokolaadi vahel. Peamiseks erinevuseks on, et toorkakao sisaldab antioksüdnate ja mineraale, rafineeritud  toode aga mitte.  Räägitakse magneesiumist ja seda võib ju toorkakao ka sisaldada, kuid eelkõige tuleb meil vaadata toodet tervikuna. Silmas pidada terviku tervisemõjusid, mitte ainult ühte elementi. Toiduainena ületavad šokolaadi negatiivsed mõjurid ja asektid positiivseid üsna kõvasti.

Toorkakao sisaldab üle 300 teadaoleva kemikaali ja päris mitmed neist on regulaarsel tarbimisel kahjulikud nii inimkehale kui  -meelele.  Mitmed aineid võib nimetada ka toksiinideks. Kõige tugevamad, kahjustavamad ja murettekitvamad neist on  teobromiin, teofülliin ja kofeiin. Neil kemikaalidel on laastav toime närvisüsteemile, seedetraktile, kardiovaskulaarsele süsteemile ja hormoonsüsteemile. Korrapärasel tarbimisel võivad need kemikaalid põhjustada depressiooni, närvilisust, unetust, seedehäireid, kroonilist väsimust, iiveldust, osteoporoosi, südamerütmihäireid jpm. Sealhulgas on need kemikaalid palju kordi tugevamad, kui rafineeritud tavašokolaadis. Kuumutamisel kaotavad nad teatud osa oma mõjust, kuid toores vormis on toime üsna tugev. 

Aflatoksiini,  seda teada-tuntud kantserogeeni, toodab teatud hallitusseen ja sellele on paljud inimesed väga tundlikud. Aflatoksiini on leitud kakaost suurtes kogustes – loomulikult ka maapähklitest ja pistaatsia pähklitest, teraviljadest: riisist, nisust, maisist. Oksaalhappe suure sisalduse tõttu pärsib kaltsiumi imendumist. 

Lisaks sellele stimuleerib toorkakao serotoniini, endofriinide ja dopaiini liigtootmist. Need kolm on väga olulised neurotransmitterid, mis reguleerivad käitumist, valu, und ja isu ning samuti sõltuvuslikke tsükleid.  Üles tõstetakse ka teised kemikaalid nagu fenüületüülamiin ja anandamiin. 

Serotoniin on meie loomulik antidepressant, dopamiin toodab õnnetunnet,  rahulolu ja samas ka tähelepanu- ja keskendumisvõimet, endorfiinid on loomulikud valuvaigistid. Me vajame neid neurotransmittereid ainult teatud loomulikus koguses ja naturaalsel moel – see aitab hoida meie füüsilist ja vaimset tervist tasakaalus. Suuremas koguses aga toodetakse liigse intensiivsusega naudingut, eufooriat, heaolu ja valude kadumist. Näiteks muutuvad inimesed sõltuvaks opioididest, kuna need tõstavad endorfiide taset; amfetamiinidest, kuna need tõstavad dopamiine ja alkoholist, kuna see tõstab dopamiini, endorfiini ja serotoniini.

Fenüületüülamiin on amfetamiin, mis stimuleerib dopamiini retseptoreid ja tõstab pulssi, veresuhkru taset, vererõhku ning ergutab. Seda kemikaali leidub loomulikul kujul meie ajus ning see vallandub meis, kui oleme armunud. Seetõttu ongi nii paljud inimesed sõltuvuses armumisest ja otsivad järjest uusi suhteid, et seda taset hoida.  Igaljuhul on selle kemikaali tase meie ajus loomulikult palju madalamal, kui seda on šokolaadis. 

Anandamiid on endokannabinoid, neurotransmitter, mis on seotud marihuaana tarbimise ja sõltuvusega, pakkudes sarnast „kõrgustesse“ lendamist. Endokannabinoidid mõjutavad meeli ja ajatunentust, naudinguid, isu, valu, koordinatsiooni, kontsentratsiooni, mälu, mõtlemist ja liikumist. Sellel on allasuruv efekt kõigile teistele neurotransmitteritele. Samamoodi teistega on ka seda kemikaali vähesel määral olemas meie ajus, kuid marihuaana ja šokolaad põhjustavad liigtootmist, liigset stimulatsiooni.  

Seetõttu panebki šokolaad sid nii hästi ennast tundam ja on niivõrd sõltuvust tekitav. Sa oled kõrgustes , kui sööd šokolaadi. Tegelikkuses toimivad toorkakaos need kemikaalid meelt hägustava sõltuvusliku narkootikumina. Toorkakao stimuleerib liigselt või matkib aju neurotransmittereid täpselt nagu tugev narkootikum kokaiin või morfiin. Neurotransmitterite liigtootmine või matkimine põhjustab ajus tootmise vähendamise. Aju saab sigaali, et neid kemikaale on liiast ja tootmine kehas naturaalse tasandil väheneb. See sunnib ka alanema loomulikku heaolu tasandit ning siit ongi sõltuvus tekkinud. Peale mõni aeg põrast šokolaadi söömist kaob heaolutunne ja tekib depressiivne seisund.  Vajate uut kunstlikku doosi. Aju tootmine tõmbub järjest koomale, kuni sõltuvusaineta tundub olevat võimatu elada.

Šokolaad igas oma vormis stimuleerib eufooriat, mis toob meid tema juurde aina tagasi. Suurtes kogustes toorkao on hallutsinogeen. 

Süües šokolaadi või toorkakaod on sama, mis juua klaas veini, suitsetada üks suur sigar, tõmmata riba kokaiini või süstida üks doos heroiini ja seda kõike ühel ajal. Kuna šokolaad stimuleerib kõi korraga: endorfiine, dopamiine, serotoniini ja anandamiini. Pole ka ime, et kogu maailm armastab šokolaadi. 

Paljud neist kemikaalidest on liiga stimuleerivad autonoomse närvisüsteemile ja lükkab süsteemi pidevasse stressiseisundisse: võitle-või põgene. Jätkuv tarbimine võib viia autonoomse närvisüsteemi kroonilise düsfunktsioneerimiseni. Siit edasi tulevad kohe tõsisemad tervisehäired nagu: südamepekslemine, kõrge vererõhk, peavalud, migreenid, unetus,  tahhükardia, üleaktiveetud põis jne. 

Kõik need neurotransmitterid ja autonoomne närvisüsteem omavad suurt mõju neerupealsetele, kuna ka see organ saab ülestimuleeritud.  Ja kui neerupeased on ülestimuleeritud, siis vabaneb arutult kortisooli ja ka teisi stressihormoone, mis toovad toorkakao tarbimisel kaasa erksuse ja energiapurske. Pikema aja jooksul aga neerupeased põleva läbi ja ei suuda toota kortisooli, mis viib omakorda neerupeasee väsimuse ja kurnatuseni. Siit omakoda jõuab jälle tõsiste tervisehäireteni: liigne väsimus, võimetus stressiga toime tulla, ärevus, depressioon jpm. 

Inimesed satuvad sõltuvusse toorkakaost või šokolaadist, kuna nende neurotransmitterite tootmine ja neerupeasete töö häirub ja seega vajatske toorkakaod asendusainena. Ja siis tuleb süüa üha enam, kuna ilma selleta tuntakse väsimust, depressiooni, ärevust. Varsti tukleb seda süüa kogu aeg. 

Veel enam, iga kord, kui stressi reageerimsisüsteem aktiveerub šokolaadi kemikaalidest, siis epinefriin vallandab maksas liigset suhkrut (epinefriin e. adrenaliin paneb maksa tootma glükogeeni varudest glükoosi), mis siis omakorda tõstab järsult veresuhkru taset ja rasvase toidu korral jääb see versoontesse seisma. See tähendab, et šokolaad võib viia insuliini resitentsuseni, hüperinsulinismi, ülekaalu, südamehaigusteni jms.

Toorkakao liigne tarbimine võib viia ka näärmete liigkasvuni, paanikahoogudeni, peavaludeni, vihapurseteni, jämesoole halva funktsioneerimiseni, neerude kurnatuseni, maksakahjustusteni, paranoiani, vägivallani, peapöörituseni. 

Selle kogu jutu võib kokku võtta lihtsamalt, et toorkakaoga stimuleeritakse üle süda, meel, närvisüsteem ja keha. Ülestimuatsioon ei ole kunagi hea asi. See viib läbipõlemiseni, talitushäirete ja degradeerumiseni. Üelda selle kohta tervislik superfood on lihtsalt naeruväärne.  

Paljud inimesed on jäänud uskuma, et toorkakao või šokolaad üldse on tervislik. Me ei saa rääkida sellest, et see on meie esivanemate püha toit. Seda kasutati rahana  - jah. Riitustel afrodiaskina – jah. Kuid mitte toiduna, mitte segatuna suhkru vm magusainega.  

Selle selgitusega ma ei tahagi öelda, et te ei võiks kunagi šokolaadi proovida. Kuid selle söömine peaks jääma erilisteks ja harvadeks kordadeks ning nii, et teie silmad on arukuses avatud. Ärge muutuge lausreklaami ilustuste lihtsameelseteks uskujateks. Harv tükike orgaanilist kakaod või suhkruta šokolaadi ei tee teist sõltlast.  Kasutage karobi (jaanikauna) jahu, et valmistada omale maiustusi.

Kogemus näitab, et ei ole vahet, kas tegemist on orgaanilise töödeldud šokolaadi, tumeda šokolaadi või toorkakaoga – negatiivsed efektid on sarnased. Toorkakao osakaal retseptis peaks olema minimaalne – st mitte süüa seda puhtal kujul.

http://www.living-foods.com/articles/toxiccacao.html

http://www.thinkandgoraw.com/IsRawChocolateHealthy.htm

http://www.pearmagazine.com/online/2007/feb-mar/chocolate1.html

Max Tuck

Hippocratese Instituudi koolitaja tervise alal . Pikaaegne elustoidu vegan. Spotlane, lektor, kirjanik. 

 

Sain täna maili, milles pakuti müüa toorkakaod ja märgiti sealjuures „kolme toorkakao parimat omadust“. Lugesin selle läbi ja kuna ma ei pea toorkakaod tervisetoiduks, siis uurisin lähemalt väidete tagapõhja. 

Esimesena märgiti kaalukaotust. Vau, võimas väide ja selline, mis võib sulle tuua sisse miljoneid, kui sul õnnestub oma koht kogu selle dieeditööstuse kõrval sisse võtta. Tõesta, et inimesed sinu toodet süües kaalust alla võtavad ja sa oled kindlustatud kogu eluks nii tarbijaskonna kui rahaga! Kui see oleks vaid nii lihtne. Andke mulle andeks, kuid kakaoga see küll nii lihtne ei ole. Tuuakse esile mineraalidest kroom, mitte kakao ise. Kroom koos vanaadiumiga on mineraal, mis mängib olulist rolli veresuhkru regulatsioonis.  Mõned autorid väidavad, et on olemas seosed selle mineraali ja toidu isude ja ülekaalu vahel – kuna lakkamatu isu ju viibki ülekaaluni. Jah, kakao sisaldab veidi kroomi, kuid see ei tähenda, et süües tooršokolaadi batoonikesi võid sa kaotada kaalu! Kui vaadata tooršokolaadi teisi koositsosi, siis leiad sa sealt kakaovõi, mis on rasv ja agaavi siirupi, mis on üsna ohtlik aine – need ained kohe kindlasti tõstavad kaalu. Agaav on kontsentreeritud siirup, kõrge fruktoosisisaldusega ja  takistab leptiini tootmist (leptiin on hormoon, mis alandab isu). Kui te soovite oma kroomi ja vanaadiumi taset tõsta, siis on iga roheline leht selleks palju parem – ilma kontsentreeritud rasva ja konsentreeritud suhkruta. Roheline toimiks ilma kõrvalmõjudeta, vereringet aeglustamata, kuigi inimesed ei saaks sellega teenida raha. Toorkakao müüjad teenivad raha, müües inimeste indulgentse (patukustutuskiri) ja rääkides, et on kasulik süüa sõltuvust tekitavaid aineid, kuna need on „toored“. 

Teiseks sisaldas e-mail väidet, et kakao on hea südamele, kuna alandab vererõhku. Lähemalt asja uurima hakates, on see täiesti alusetu väide. Uuring kõrge vererõhu ja nõrga südamega patsientide kohta, millele viidatakse on avaldatud  ajakirjas „British Medical Journal“ ja käib magneesiumi lisandi koht minu tooted sisaldavad magneesiumi ja seega on ka minu toode hea seisundite Y ja Z puhul.” Kakao puhul, ei ole siin tegemist mitte ainult suure eksiarvamuse vaid ka ohtliku juhtumiga. Regularne kakao tarvitamine stimuleerib neerupealseid – seda kemikaalde theofülliin, kofeiin ja theobromiin. See mitte ainult ei tõsta südame löökide arvu , vaid ka stimuleerib adrenaliini ja kortisooli eritumist – mõlemad kusjuures  pikemas perspektiivis on äärmiselt kahjulikud südame tegevusele, kuna põhjustavad vererõhu tõusu ja viivad neerupealiste kurnatuseni. Uuring, mis meditsiiniajakirjas avadati ei kasutanud oma uuringus kakaotoodet.  Kui nad oleksid seda teinud – siis oleks olnud ka õigus kaasa rääkida. Antud juhul on tegemist lihtsalt svalise uuringu enda jaoks kasutamisega – sama käib uuringute kohta, mis väidetavalt toetavad kohvijoomist. 

Väide number 3 – kakao tõstab sinu energia taset ja libiidot. Jah muidugi, kui kõik muu läbi kukub, siis jääb vähemalt energia- ja seksivärk.  Kes sellele ikka saab vastu vaielda! Kakaos on komponent nimega PEA (phenylethylamine ehk fenüületüülamiin), mis oletatavasti tõstab libiidot, kuid PEA tõstetakse ka läbi füüsilise treeningu/liikumise, mis ei vii ülestimulatsioonini ja neerupealseid kurnava efektini.  PEA tõepoolest võib parandada meeleolu, kuid üsnagi mitmed teadlased on seadnud selle kahtluse alla. Kahtluse alla seetõttu, et suukaudsel tarbimisel (läbi tableti, läbi kakao jm) ei tundu olevat hea mõju. Parimad efektid saadakse läbi treeningu, mitte läbi toidu. Niisiis on Nirvaanat parem otsida treeningsaalist, mitte šokolaadimüüjalt.  Kakaost saadav energia on valestimulatsioon st energiatase ei tõuse läbi ATP (adenosiintrifosfaat) süteesi suurenemise läbi Krebsi tsükli (tsitraattsükkel – organismi energiaga varustamise tsükkel) mitokondris.  Kakao energia tuleb läbi neerupeasete ülestimulatsiooni eelnimetatud fütokemikaalide mõjul. Pärast kunstlikult üleslöödud kõrgemat energiataset, saabub paratamatult taas madalseis. Selline kunstlik energiataseme  tõstmine võib olla vahel garva kasulik – näiteks, kui sa sõidad autoga hilisel ajal ja sulle kipub uni peale, siis 1 kakaooast või mõnedest nibsidest piisab une äraajamiseks. Kuid palun ära kunagi alusta seda neerupealsete – adrenaliini tootmise – kunstlikku spiraali. Selline negatiivne spiraal lõpeb alati krahhiga. Fraas „väsinud hobusele piitsa andmine“ sobib siia täpselt. Ära tee seda oma kehale; see on kunstlik stimuleerimine  ja hiljem võtab neerupealsete taastumine väga kaua aega.

Kui sa järgmine kord näed, et keegi müüb sulle midagi viitega meditsiiniuuringutele, vaata lähemalt. Uuri järele, loe see uuring läbi ja püüa aru saada, mida uuring tegelikult öelda tahab.  Võid leida, et parimal juhul on see eksitav ja halvemal juhul lausa ohtlik. 

 “ Jeremy Saffaron kulutas 4 aastat uurides toorkakao mõjusid ja leidis järgnevat: 

• Kohe kindlasti ei ole looduslik variant, mida puu pakub  piima või suhkruga segatud  
• Kui sa meelitad mõnda looma sööma kakaoube, siis tema eluring lüheneb või kahjustab teda tugevalt 
• Põliselanikud sõid valget vahtu oa ümbert, mitte ube endid. Ube kasutati psühhedeelse joogi ahyuwasca tegemiseks ja teatud haiguste ravis.

• Põliselanikud ei söönud kakod ei toiduna ega toidulisandina – vaid ainult pühade riituste ajal. 
• Kakao on üks suurimaid looduslikke sõltuvust tekitavaid erguteid
• Kakao on maksale ülimalt toksiline
• Kakao mõjub simulandina ja aktiveerib liigselt neerud ja neerupealseid. See põhjustab: unetust, hirmuunenägusid, öist ärkamist, äärmuslikke energiapurskeid, värinaid. 
• Kakaorasvades sisalduvad toksiinide tõttu on aines äärmiselt ummistav.  Kakaorasvad on äärmiselt keerukad ja nõuavad kehalt suurt tööd, et neid lagundada.
• Pikaaegse tarbimise korral viib maksa ja vere toksilisse seisundisse, mis põhjustab ekstreemseid käitumismalle, vihapurskeid, vägivalda, depressiooni, paranoiat/peapööritust. 
• Pikaaegse tarbimise korral võivad ilmneda ka psühholoogilised efektid: sõltuvustendents, seksuaalne düsfunktsioon, seletamatu viha, tahtejõu vähenemine  .
• Megadoosides st 40+ uba toimib hallutsionigeenina ja põhjustab LSD ja hašišiga sarnaseid nähtusid 

 -----------------------------------------------------------------------------------------------------------  

 

Piisavalt pahane, et olen ennast niimoodi unustanud järgi kontrollimast, leian David Wolfe youtube video, kus ta käib Indoneesia kakaoubade töötlemise tehases ja püüab siis näidata, et temperatuur ei tõuse tootes üle 40c on minu arvates üsna kummaline. Olen vist juba liiga pahane - lollitamise pärast:). Jah temperatuur väidetavalt ei tõuse – kuid muu tundub jäävat tahaplaanile.  Sest see tehas küll ei tekita muljet, et toode, mis sealt tuleb on puhas toode. Tehas ise sellises kliimas on filmist nähtuvalt täiesti ebasanitaarne. Ütleb siis Sille, kes ise maal elab ja puhastusvahendeid ei kasuta:). Kuid üks asi on, kui ma võtan maast õuna ja seda ei pese – teine asi on kui kakaouba on kuumutamata katki tambitud, läbi seadmete lastud ja jahvatatud ja ei tea mida veel tehtud. See on aine struktuuri lõhkumine, mis on ebasanitaarsetes tingimustes siiski ütleme veidi ohtlik. Täpselt nagu on seda pastöriseerimata piima linna müügiks vedamine – kõik need nõud ja õhu/valguse  ligipääsetavus. Kõik, mis on nö toor ehk elus elab oma elu edasi ja elab ka pakendis. Väike kogus muidugi ei ole nii hull – eks me elame hallitusega ja seentega ja putukatega oma elu kõrvuti koos. Ka aias marju korjates võib seal putukas olla üle kõndinud. Kuid see ei ole seisnud kraam – see ei ole purustatud kraam. See ei ole pakendatud aines. Antud juhul pigem tõusku see temperatuur, kui et kogu see seenevärk ja bakterid oma elu nii ebaloomulikes tingimustes peavad  elama. St kiles, kastis, purustatud õhuga juurdepääsetavas aineses paljunevad bakterid ja seend eluohtlikult kiiresti - miks? Sest nmeil on vaja see ebasanitaarne olukord looduses likvideerida. See käib kogu sellise ainese kohta nagu koorest väljavõetud pähklid, väljapressitud rasvad, jahvatatud terad jne. 

Seega inimesele looduses olev ebaloomulik toit, mida me loodusest puhtal kujul ei valiks omale söögiks, ei tükeldaks mitmeks kuuks/aastaks kilesse või karpi, ei pressiks ühte osa teisest välja - seda ebaloomulikku toitu võiks siiski kuumutada ja ka siis tarbida arukalt ja vähe. 

Ja et lapsed sellest varajasest narkootikumist eemale hoida - tuleb esmalt ise oma sõltuvus ületada, lahti mõtestada ja emotsionaalselt ning füüsiliselt tervem olla...

Colin Campbelli uus raamat WHOLE

On hea lugeda kirjutist, kus keegi ometigi ei püüa taas viidata mingile ülivajalikule pulbrile, ülilooduslikule toidulisandile, superravimile, sinu puudujäägile selles või tolles elemendis, ei ole müügiesindaja. Ei paku toodet - ei paku kiiret-kerget lahendust sobiva hinnaga või järelmaksuga. Või hoopis kalli hinna eest head tervist läbi kauni pakendi ja hea reklaami...

79 aastane Cornelli Ülikooli biokeemia professor Colin Campbell kirjutab oma teises suurepärase raamatus „Whole“ (tervik):

"Milline suurepärane aeg elamiseks! Kaasaegne meditsiin lubab lunastust kõikidest neist hädadest, mis on inimkonda juba põlvkondi vaevanud. Haigused, jõuetus, vananemine – need kõik on varsti     tänu uuele tehnoloogiale, geneetikale, farmakoloogiale, toitumisteadusele likvideeritud. Vähiravim on kohe-kohe siinsamas nurga taga. DNA splaissimisega (Wikipedia: Splaissimine - Molekulaarbioloogias ja geneetikas on splaissimine protsess, mille käigus lõigatakse rakutuumas asuvast RNA molekulist välja intronjärjestused ning allesjäänud eksonite otsad ühendatakse. Splaissingu tulemusena tekib mRNA, mida kasutatakse translatsioonil korrektse proteiini sünteesiks) asendatakse meis „paha“ tegevad või kahjustatud geenid täiuslike geenidega. Uusi imerohtusid tuuakse avalikkuse ette praktiliselt iga nädala. Toidu geneetilised mutatsioonid kombineeritud täiustatud tootmistehnoloogiaga võimaldavad lihtsa tomati, porgandi või küpsise muuta täiskomplektseks toidukorraks. Noh, võib-olla varsti me ei peagi sööma muud, kui neelama ühe järjekordse tableti, mis sisaldab igat meile vajalikku toitainet.

Selles roosas ja roosilises kujutluspildis on ainult üks viga – see on täiesti ekslik. Mitte ükski neist kaunitest lubatustest ei ole realiseerimisele sammugi lähemal. Võidujooks tervise eest kallab miljardeid dollareid ohtlikesse ja ebaefektiivsetesse ravimeetoditesse. Me otsime uusi geene, nagu need praegused, mida miljoneid aastaid arendatud ei vastaks meie vajadustele. Me ravime ennast toksiliste segudega, millest ainult väga väike osa midagi ravib, kõik ülejäänud aga püüavad kaotada ravimite ülikahjulikke kõrvalmõjusid….

… Tervishoiusüsteem on tegelikult Haiguste hooldamise süsteem – Ravimite ja operatsioonidest põhjustatud surmad on USA-s kolmandal kohal peale südamehaigusi ja vähki. 7000 ravimisurma haiglates, 20000 muud surma haiglates (operatsioonid, aparaadis jms), 80000 surma haiglast saadud infektsioonide tõttu, 2000 surma ebavajalike operatsioonide tagajärjel. Siia lisanduvad veel üledoosid, mille kohta täpne statistika puudub.

Kuid mis saab siis, kui „tervishoid“ ei tapa? Kas miljonid elud ei kaalu üles neid sadu tuhandeid surmasid?

Külastage mõnda hoolde- või vanadekodu, et oma silmaga näha, kuidas süsteem teenib neid, kes seda hädasti vajavad. Te tunnetate kord nii elavate inimeste füüsilist ja emotsionaalset valu, kes on nüüdseks abitud haigustes ja ravimikokteilide põhjustatud kõrvalnähtudest. Kes võiks neid süüdistada? Arstid teevad ju oma parima? Kui palju päevast aega kommertstelevisioonis kasutab ravimitööstus, et kiita üles oma kolesterooli alandavad, veresuhkrut alandavad, seksuaalsust tõstvad ravimid?

Seda juttu võiks lõpmatuseni jätkata. Kuid ma arvan, et olete saanud mingigi arusaamise: mida enam me kulutame tervishoiule, seda haigemaks ja haletsusväärsemaks me näime muutuvat.

Kõik meie miljardid dollarid ei ole meie tervist parandanud. Lubatud läbimurded on alati kohe-kohe saabumas ja mida lähemale me tähtaegadele jõuame, seda kaugemale lahendused taas lükkuvad. Geneetilised uuringud on viinud õudusunenäoga sarnanevate stsenaariumiteni samavõrd kui ka kohutavate arusaamatusteni, mille najal emad oma tütarde rindu ära lasevad lõigata – lihtsalt seetõttu, et keegi geneetik on võtnud nende tütre sõrmest DNA testi ja hirmutanud ta poolsurnuks lubadusega kindlat rinnavähki.

Mul tuleb märkida, et see kõik on äärmiselt depressiivne.

Hea uudis on see, et me ei vaja ravimitööstuse läbimurret või geneetilist manipulatsiooni, et hoida, taastada, saavutada suurepärane tervis…"