HOSTA - idamaade spinat

Minu aias on sellel aastal hostad väga suured ja väga ilusad. On aeg hakata neid otsast sööma:). Spinatina olen ma neid siiani kasutanud vähe, pigem pole raatsinud võrseid ära murda. Küll olen ma varasemalt aeg-ajalt proovinud õisi. Eelmisel kevadel tegin tutvust ka noorte võrsetega. Tegemist aga toidutaimega, mille kasvatamine püsikuna ei nõua vaeva ja mis võiks hoopis enam tähelepanu saada. Vaatame siis Jaapanisse, kus hostad kasvavad ka metsikult...

HOSTA perekond (püsikud)

Hosta perekond moodustab 45 liigilise rühma, mis pärineb Jaapanist, Koreast, Hiinast ja Venemaa idaosast. Varasemalt liigitati hostad liilialiste  perekonda (ja Eesti Wikipedias on seda siiani). Nüüdseks on hostad paigutatud agave perekonda (Agavaceae).  Hostade loomulikuks paigaks on kivised ojad, metsamaa ja avatud paikadest mägiaasad. On väga vastupidavad ja seega kasvavad kõikjal Põhja-Euroopas sh ka Põhja Norras. Taimed taluvad oma päritolu tõttu väga hästi varju ja seega sobivad täiuslikult toidutaimeks metsaaeda.

Kasvatatakse neid peamiselt lehttaimena ja on teada rohkem kui 5000 erinevat kultivari, mis varieeruvad lehtede  värvitooni (rohelisest kollaseni ja hallist sinakani), suuruse poolest. UK veebileht (www.rhs.org.uk/plants/index.asp) annab 1550 erinevat hostat.

Hostasid saab kergelt paljundada kevadel või hilissuvel puhmaste jagamise teel. Võib kasvatada ka seemnetest, kuid siis ei ole sama kultivari saamine kindlustatud. Põhjas nagu meil võivad seemned mitte valmida või on teised maiustajad (teod ja näljad) õie enne nahka pannud.

Huvitaval kombel annab UK söödavate taimede andmebaas hostale kõige madalama reitingu ja söödavate taimede raamatud annavad hostade kohta vähe infot. Samas kui Lõuna Koreas kasutatakse hostasid namul (maitsestatud aedviljaroog) valmistamisel, tavaliselt sojakastme ja röstitud seesamiõliga. Jaapanis kasvatatakse hostad levinud köögiviljana. Hosta retseptide hulgast võib leida  püreesupi ja Kreeka köögist pärit „spanakopita“ (spinatipirukas), kusjuures soovitatakse kasutada pigem hosta lehti aga mitte spinati lehti.  

Kui lehed on juba vanemad on nad kas  kibedad või  kiulised. Kevadel võib puhmast ära lõigata kõik noored võrsed, taim taastub kiirelt, tulevad uued võrsed, mis jõuavad ka hiljem õitsema minna.  Tegelikult paljud hostakasvatajad niidavadki oma hostasid, et saada uusi lehti.

Hosta noored võrsed

Põhja Jaapani mägikülades kasvatatakse hostasid (Jaapani keeles giboshi) nii müügiks, kui oma majapidamise tarbeks.  Kasutusel on Hosta sieboldiana variatsioonid. Põhiliselt lõigatakse ära noored lehevõrsed, mida müüakse Jaapani aedviljapoodides (Jaapanis on noor hosta võrse „urui“). Võrsed leiavad kasutust peamiselt aurutatult, kuid neid süüakse ka toorelt salatites. Võib aurutada, keeta, küpsetada, lisada kastmeks pähklivõid (eriti seesami- või maapähklivõid), maitseaineid.

Hosta on kasutusel ka sushis. Kuivatatud noored võrsed aurutatakse ja marineeritakse sojakastmes ning need on nori-maki sushi sisuks riisil.

Hosta on kuulutatud parimaks metsikuks taimeks hapendamiseks ja noori võrseid ka kuivatatakse.

Jaapani Sagae linna aedades kasvatatakse toiduks Hosta fluctuans sorti Sagae. 

Kui oled Hosta söömisel alagaja soovitan alustada Hosta sieboldiana variantide ‘Elegans’, ‘Big Daddy’ ja ‘Blue Umbrella’ga. 

Elegance

Blue Umbrella

Kõik hostad on söödavad, kuigi populaarseimad on Hosta montana ja Hosta sieboldii. 

hosta sieboldii

hosta montana

Hosta plantaginea kasvatatkse tema magusate õite pärast. 

hosta plantaginea

Jaapanis tuntakse Hosta montana´t ka oobagiboushi´na. See kasvab nii metsikult mägedes, kui ka on kultivarina müügil aedviljaturgudel. 

Loomulikult on söödavad ka õied, mis õitena omavad mahedat maitset. Kui noorte lehevõrsete aeg on möödas, siis on tulemas noored varred õitega:

Potsdami Ülikool diabeedist, düslipideemiast ja ateroskleroosist vol II

Jätkame Potsdami Ülikooli kursuse "Molecular Basis of Nutrition related diseases" kokkuvõtteid. Esimest osa saab lugeda siit. 

Esimese osas selgitati, kuidas aina jätkuv energia (toidu) tulek kehasse seab keha niivõrd suurde stressi, et ta keeldub energia vastuvõtust rakutasandil. Keelduda saab ta insuliini resistentsusega. Meie tänased medikamendid sunnivad raku seda energiat aga igal juhul vastu võtma: on see siis insuliini juurde süstimine või mõne muu äärmiselt spetsiifilise ravimi manustamine. Tulemus - rakk sunnitakse energiat vastu võtma ja lühiajaliselt see saab  ka toimuda. Kuid selline loodusseaduste surkimine ja petmine võib tuua ja eks toobki palju suurema katastroofi tervises. Kui inimene on toitu saanud piisvalt ja veelgi rohkem, siis kas pole huvitav, et diabeedi kahjustused on eelkõige silmanägemise kadumine ja jalgadest ilmajäämine. Et sa ei näeks seda toitu ja ei jõuaks temani minna - sa oled saanud piisvalt. Tänapäeval ei ole sellest keha enesekaitsest enam kasu - toit tuuakse sinuni ja topitakse sulle ka suhu (kui vaja). Ja mitte looduslikult lahja toit (puu- ja aedvili), vaid 10 ja sajakordselt kontsentreertitud toit (loomne, rafineeritud, rasva ja suhruga küllastatud aines). Ja iga lusikatäiega toidad sa mitte keha, vaid diabeeti. 

Prof. Püschel märgib, et olulisem on kui palju me sööme, mitte aga see, mida me sööme. See on kindlasti õige ja ka hanburgeri inimesed võivad olla terved, kui nad söövad väga vähe. Kuid enamik inimesi sööb vähemalt kolm korda päevas ja on võimatu süüa vähe - kui toit on niivõrd kontsentreeritud. Lusikatäis võid/õli/rasva on juba suur toidukogus. Kui vaadata lasteaia menüüsid internetis, siis see toit on igal juhul diabeeti tekitav. Ja eks tekibki - laste diabeeti jäämine on ju äärmiselt levinud. Aga kui laps ei saa piisavalt diabeeti tekitavat toitu, siis me oleme väga kurjad ja sunnime selle lapse sööma - või sunnime vanema teda söötma. Või hakkab riik ISE õnnetut vähe süüasaanud last toitma:). Mäletate veel prof Colin Campbelli uuringut Filipiinidel - jõukad suure söömaga (lihasöömaga) perede lapsed jäid maksvavähki ja vaesed (kes liha ei saanud) ei jäänud. 

Alguses oli õun:). Siis me tegime no näiteks saia. Jämedamast jahust. Siis lisasime tükike võid. Siis suhkrut. Varsti tundus, et sai on mõnusam, kui lisada ka muna. Siis veel rosinaid. Ja lõpuks valasime ta üle šokolaadiga. 

Algsest, kunagisest veest ja jahust tehtavast saiast on tänapäeval saanud meeletu kaloripomm - kusjuures retseptiraamatud võistlevad üksteisega, kes suudab selle veel maitsvamaks teha. Ja kuidas saab ühe vana hea asja veel maitsvamaks teha - me lisame veel muna, veel võid, veel suhkrut, veel-veel-veel. Piimast tehakse või, koor, juust. Koore sisse paneme suhkrut, šokolaadi jne. Nii on juhtunud kõikide toitudega. Ka puuviljadega. Kõigepealt kuivatame, siis kuivatame koos suhrusiirupiga, siis kastame šokolaadi... Salat saab järjest enam õli, siis pähkleid ka lisaks... Toit meie laual kontsentreerub üha. Ja siit ei olegi väljapääsu, ei ole tagasiminekut. Kuna konsentreeritud aines annab sügavama naudingu - kahjuks on iga nauding lühiealine ja seega tuleb seda korrata. Me sööme järjest enam... Mis on oluline, et me ei nimeta seda rahva tervise kahjustamiseks:). Me ütleme, et kui sa sööd lahjem toit, siis see on näljutamine:). Paks laps - ilus laps; paks eestlane ehk diabeedis eestlane on tubli eestlane.  Diabeetik ei ole ilmtingimata ülekaalus, eriti laste puhul aga sellest tuleb juttu järgmises osas. Kuna meie tahame olla nagu teised lääneriikide elanikud ja kuna kogu lääs on diabeedist haaratud, siis meie ei tohi ometi maha jääda. Aga huvitav oli juhuslikult ahju topitavast vanast ajaleheartiklist lugeda, et üht krimikuriteos süüdistatava süüdistuse loetelus oli ka rahva tervise kahjustamine. Võimalik, et ongi - kui ta müüb näiteks narkootikume. Kuid mida müüakse poes ja sunnitakse ja meelitatakse ostma lapsi? Mis üldse katab enamiku poe pinnast? On huvitav, et meid kõiki ei ole rahva tervise hävingus süüdistatud.  Poe uksel võiks ju kohe vahti pidada:)...Või on oluline, et ta ei sureks kõhnana, parem kui sureks diabeeti, vähki, südamehaigusesse? Andes juba kaua diabeedis olnud inimesele 20 erinevat ravimit päevas, võime olla kindlad - ta ei sure ka diabeeti, süda jääb seisma - hoopis süda ja magu ei suuda mürgistusele vastu panna. 

Tuleme Pottsdami kursuse juurde:

Insuliini resistentsusest teise grupi diabeediks.

Sel ajal kui insuliini resistentsusega võib vere glükoositase jääda üsna lähedale normaalsele (seda tänu hüppeliselt tõusnud insuliini tootmisele ß-rakkudes), on 2 grupi diabeetikute ß-rakkude funktsioneerimine kahjustunud ja olemasolev insuliini tootmine ei ole piisav vere glükoositaseme kontrollimiseks.

Millest sõltub asjaolu, kas patsiendil areneb välja 2 grupi diabeet või mitte?

On kolm peamist riskifaktorit: geneetiline eelsoodumus, vanus ja ülekaal. Ülekaalulistel inimestel on eelsoodumus2 tüübi diabeedi arenguks ja see on mitmeastmeline protsess. Nagu me eelnevalt juba nägime, põhjustab ülekaal kroonilise madal potentsiaaliga põletiku ja insuliini resistentsuse. Insuliini resistentsuse kohesed tagajärjed on hüperglükeemia ja suurenenud lipolüüs (lipiidide lagunemine vabadeks rasvhapeteks ja triglütsertiidide hüdrolüüs glütserooliks), mis on tekkinud rasvkoes olevate rasvhapete väljavoolust teistesse organitesse.

 Hüperglükeemia ergutab keha tootma rohkem insuliini. Vajadus toota ülisuurtes kogustes insuliini, tekitab stressi ß-raku endoplasmaatilises retiikulumis so kohas, kus toodetakse insuliin. Rasvhapete suurenenud väljavool ja tõusev glükoositase veres põhjustavad ß-raku metaboolse ja oksüdatiivse stressi. Hüperglükeemia ja süstemaatiline põletik loovad võimaluse lahustumatu valgu, nimega amüloid, sademe tekkeks. Amüloid toetab kõhunäärmesaare (pancreatic islet) põletiku arengut. 

Kõik need faktorid: metaboolne stress, oksüdatiivne stress, ER stress, amüloidi moodustumine  ja põletik toetavad  funktsioonide kahjustumist, millele järgnebki ebapiisavalt vähene insuliini eraldumine ja teise tüübi diabeet. Vanus ja geneetiline eelsoodumus aitavad omakorda areneda ülekaalul. Tekib üleminek insuliini resistentsuselt teise tüübi diabeeti.

Teise tüübi diabeedi hilisemad tagajärjed.

Eelnevast nägite, et rasvkoe põhjendamatu laienemise tulemusel tekib insuliini resistentsus rasvkoes, skeletilihases ja maksas ja sellele järgnevalt kahjustub ß-raku funktsioneerimine. Selline insuliinitundlikkuse ja insuliini tootmise vahelise tasakaalu puudumine vähendab skeletilihasesse võetava glükoosi kogust peale sööki, vähendab glükoosivarusid maksas peale sööki ja suurendab glükoosi tootmist maksas toidukordade vahel. See kõik toetab püsiva hüperglükeemia arengut teise tüübi diabeedi patsientidel. Vastupidiselt hüpoglükeemiale, mil akuutne vereglükoosi taseme tõus ei ole väga ohtlik, on pidevad hüperglükeemia perioodid või pidevalt suurenenud vere glükoositase problemaatilised. Et seda probleemi illustreerida toome siin ühe väikese katse:

Sellel klaasplaadil on puhas valgulahus vasakul pool ja puhas glükoosilahus paremal pool ning mõlema segu on keskel. Klaasalus kuumutatakse 120 kraadini (Celsius). Mis juhtub. Keskmine lahus hakkab muutuma pruunikas aga äärtes olevad lahused säilitavad oma värvitu olemuse. Pruun värv keskmise lahuse juures on valgu ja glükoosi omavahelise reageerimise tulem. Seda reaktsiooni nimetatakse Maillardi reaktsiooniks. Maillardi reaktsioonis reageerib glükoosi karbonüülgrupp valgu aminogrupiga ja tekib Schiffi alus. Edasised reaktsioonid tekitavad spontaanselt teatud hulga erinevaid teisejärgulisi aineid.

Sellist kõrget temperatuuri meie kehas ei ole, samas Maillardi reaktsioon võib toimuda vere glükoositaseme ja keha valkude vahel keha füsioloogilise temperatuuri juures, lihtsalt palju aeglasemalt.  On oluline, et nende valkude, mis reageerivad glükoosiga,  funktsioonid on kahjustunud. Ja selliste reaktsioonide tekkimise tõus toimub vere glükoositaseme tõusmisel. Patsientidel, kellel on kõrge vere glükoositase, on mittefunktsionaalsete (tegutsemisvõimetute)  valkude moodustumine kiirem ja tekib nende akumulatsioon (kuhjumine).

Valgud täidavad meie kehas paljusid funktsioone, näiteks ensüümide, transporterite, hormoonide, retseptorite ja struktuurikomponentide näol. Ja kõik need funktsioonid saavad kahjustatud, kui meie keha valgud hakkavad reageerima liigse glükoosiga. Loomulikult on tagajärjeks organite kahjustumine. Peale peamiste valgu funktsioonide kahjustumise võivad ka valgu ja glükoosi vahelise reaktsiooni tulemusel tekkinud ained organeid kaudselt kahjustada, kuna need ained tekitavad pideva põletikulise seisundi. Selle tulemusel kahjustuvad peamiselt:

1)    Silma võrkkest, diabeetiline retinopaatia on pimedaks jäämise juhtiv põhjus

2)    Neerude filterkapillaarid, diabeetiline nefropaatia on neeruhaiguste lõppstaadiumi juhtiv põhjus

3)    Väikeste arterite seinad, eriti südame koronaararterid ja aju väikese arterid, Nende soonte kahjustumine teeb diabeetikud rohkem vastuvõtlikuks südameatakkidele ja insultidele.

Kõige rohkearvulisem valk meie kehas on hemoglobiin, hapnikku transportiv valk punases verelibles. Punaste vereliblede eluiga on keskmiselt 180 päeva. Nad on võimetud looma valke ja seega on neis sisalduv hemoglobiin sama vana, kui nad ise. Nagu iga teinegi valk, reageerib hemoglobiin glükoosiga ja on seejärel glükeeritud (gets glycated) ja muuhulgas ka ß ahela N-terminaalses otsas (N-terminaalne ots ehk N-ots ehk amino-terminaalne ots on valkude ja peptiidide keemia mõiste, mis tähistab polüpeptiidahela otsa, kus asub vaba -NH₂ rühm. N-ots sünteesitakse valkude sünteesil ribosoomi poolt esimesena. Paljudel valkudel paikneb N-otsas signaalpeptiid, mis määrab ära valgu transporditee).

Kuna aga hemoglobiin punases verelibles ei uuene, siis verelibles akumuleerub glükeeritud hemoglobiin. Sellise akumuöleerumise kiirus tõuseb, kui tõuseb vere glükoositase. Glükeeritud hemoglobiini hulk on proportsionaalselt seotud  vere glükoosi kontsentratsiooniga punase verelible eluajal. Glükeeritud hemoglobiini hulk ß ahelate N-terminaalses otsas, HbA1c, võib seega olla monitoriks vere glükoositasme pikaajaliseks kontrolliks. 

Järgneb...

Prof G.Püschel diabeedist, düslipideemiast ja ateroskleroosist läbi toitumisteaduse vol I

Endale selgema ülevaate saamiseks hakkasin tõlkima Potsdami Ülikooli kursuse „Molecular Basis of Nutriton Related Diseases“ (toitumisega seotud haiguste molekulaarsed alused) materjale. Kursusest endast võid lugeda täpsemalt Iversity kodulehelt.

Tegemist ei ole taimetoitlasest professoriga ega veganitest teadlastega:). Ja taimetoidust juttu ei tulegi:). Kuid tähelepanelikult lugedes seda materjali, võid leida palju ilmselgeid seoseid ja aru saada, kuidas me sellele diabeedi, ateroskleroosi, düslipideemia teele oleme läinud ja jäänudki.

Kursuse esimene osa on suhteliselt lihtsalt mõistetav. Et seda veelgi illustreerida, võiks küsida, mis juhtub pilgeni täis riidekapiga, kuhu topitakse veel paar kasti riideid? Mis juhtub raamaturiiuliga, kui sinna laotakse juurde aina uusi raskusi? Kui garaaž on mõeldud 2 autole, siis kas tundub arukas võtta kuvalda ja press ning toppida sellesse garaaži 10 autot? Kui sul on hea elada koos ühe elukaaslasega, kas 25 elukaaslast sinuga ühes toas oleks meeldiv? Umbes nii me teemegi oma kehaga. Looduses on saadaval ainult suhteliselt lahja toit. Lahja toit annab keskmiselt energiat. Võib-olla isegi vähe energiat. Kuid tegelikult piisavalt, et saada enda käsutusse jõud, mis ei kurna liigselt. Sa ei saa piisavalt energiat selleks, mida sa nii meeletult tahad. Kuna sa tahad seda, mida sul ei ole ja sa tahad seda, mis sul on, palju-palju-palju rohkem. Sestap anname kehale ka energiat palju-palju-palju rohkem. Me oleme õppinud tegema ka sellist toitu, mis pakatab meeletust energiast. Õun on lahja, mahub peopessa. Võipakk mahub ka. Mis on või? Lehm ca 500 kg sünnitab vasika ca 31 kg. Vasikas joob päevas 8 liitrit piima (sunnitud piirang) ja vabalt valides ca 12 liitrit piima ning kaalub 9 kuuselt 250-270kg. St võtab kuus juurde kuni 36 kg.  9 kuuselt on lehm valmis andma uut järglast. Või sisaldab 80% rasva ja 3,25% piima kohta tuleb – 10 liitrit piima annab 0,39 liitrit võid. Selle koguse võid söövad paljud saiakestes, pitsades, praetoitudes ära mitu korda päevas. Õli-margariini puhul ei ole vahet – kalorsus on rasva puhul meeletu energia. Võimalus olla veel parem, saada veel rohkem.

Järgnevate tõlgete puhul koorub välja tegelikult ka see, miks tänapäevane diabeedi ravi mingit tulemit ei anna ja ei saagi anda. Loodus andis meile insuliini ja kogu selle energia talletamise-vabanemise protsessi looduses elamiseks. See on sügavalt meie geenides – nii märgivad edaspidi viidatavad uuringud ja paljud teadlased. Looduses käib vaheldumisi toidu rikkus ja toidu vaegus. On ajad, mil toitu on külluses, siin on abiks insuliin. On ajad, mil toitu on väga vähe. Ja kõik toimib – sestap metsloomad ei ole diabeedis. Nad saavad vahel palju süüa, kuid on aegu kus on päris pikk paast.  Ülesöönud kodukassid ja –koerad aga juba on diabeedis. Lakkamatu ja pidev söömine – igapäevane pidulaud. Ei mingit suurt energiakulu selle kättesaamisel. Igapäevane kümnekordselt kokkupressitud rasva-valgu-rafineeritud süsivesiku energiapomm. Keha lõpetab insuliini tootmise, kuna energiat on liiast. ß-rakk sureb välja, kuna jätkuv hullumeelne energiavoog ei paistagi lõppevat. Ja me vaevame pead selle üle, miks pankreas enam beeta rakke ei tooda! Kuidas ta saakski – ei ole ju vajadust, ei ole looduslikku vähesust. Mitte keegi isegi ei püüa ravida oma diabeeti sellega, et sööks vähem ja palju vähem kontsentreeritud toitu. Liiguks enam. Meie keha geneetikaga on kõik korras. See toimib suurepäraselt.  Mida rohkem, seda uhkem – see vanasõna on nüüd oma lae saavutanud (võib-olla) ja diabeedi puhul peaks elama vastupidise sõnaga – mida vähem, seda parem.

Prof. Gerhard Püchel Pottsdami Ülikoolist:

Meie aju ei ole ainult koht, millega me mõtleme; aju kontrollib paljusid elulisi funktsioone kehas. Korralikuks tööks vajab keha glükoosi – konstantselt. Glükoosist toodetakse ATP (Adenosiintrifosfaat ehk adenosiin-5’-(tetravesinik trifosfaat) ehk ATP on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõigirakkude metabolismis. ATP on makroergiline ühend. ATP-d toodetakse kõige rohkem mitokondrites.), mis annab energiat närvirakkude rakufunktsioonide tarbeks. Aju korralikuks funktsioneerimiseks on vajalik vere glükoositaseme teatud kindel miinimum. Ja alla selle kriitilise miinimumi langemine toob kaasa surma.

Glükoosi saame omale toidust. Normaalse toidukorra puhul saame glükoosi palju rohkem, kui keha akuutselt vajab. Glükoosi ülejääki säilitatakse glükogeenina maksas. 

Toidukordade vahel, mil väljastpoolt glükoosi kehasse ei tule, kasutatakse seda varu, et aju saaks glükoosi. Kui glükoosi tuleb kehasse pidevalt suures koguses, siis on ka skeletilihas võimeline säilitama suurel hulgal glükoosi glükogeeni vormis. Kuid erinevalt maksast, ei suuda lihas anda glükoosi verre, et pakkuda ajule energiat.

Võib arvata, et siis tasub hoida vere glükoositase nii kõrgel kui võimalik, et ajul oleks energia kindlustatud. Lühiajaliselt ei ole kõrge glükoositase tervisele ilmtingimata ohtlik, kuid pikemas perspektiivis on ta seda aga küll. Seega peab glükoosi tase olema optimaalne. Hormooni, mis takistab vere glükoositaset tõusmast üle optimaalse, nimetatakse insuliiniks. Insuliini toodab pankrease ß-rakk ja insuliin vabaneb verre, kui vere glükoositase tõuseb. Glükoos stimuleerib insuliini vabanemist pankreasest. Insuliin aga omakorda stimuleerib glükoosi tootmist glükogeeniks nii maksas, kui skeletilihastes ning inhibeerib (takistab) glükoosi vabanemist maksast.

Meie toit sisaldab rasva. Kui aju välja jätta, siis suudavad paljud organid toota omale energiat (ATP) rasvas leiduvate rasvhapete oksüdeerimisel. Kui rasvhappeid tuleb kehasse rohkem keha otsesest vajadusest, siis rasvhappeid säilitatakse triglütseriidide vormis rasvkoes. Sealt võib toidukordade vaheajal energiat mobiliseerida. Insuliin stimuleerib rasvhapete triglütseriidide vormis rasvkoes säilitamise ja inhibeerib (takistab) sellest laost rasvhapete vabanemist. Vastupidiselt glükogeeni laole võib triglütseriidide ladu tohutult kasvada – seda juhul, kui energia juurdevool ületab pidevalt energia vajaduse. Tekib ülekaal ja edasi rasvumine.

Kui rasvkude ületab oma tervislikud piirid, siis hakkab ta häirima ainevahetuse protsesse. Täpsemalt – rasvkoest vabanevad mediaatorid ja substraadid, mis kahjustavad insuliini funktsioone skeletilihastes ja maksas. Kuigi insuliin ringleb veres, ei saa ta enam stimuleerida glükoosi muutmist glükogeeniks ega ka inhibeerida glükoosi vabanemist maksast. Lihas, maks ja samuti ka rasvkude ise muutvad nö insuliini resistentseks.

Selle tulemusena hakkab tõusma vere glükoositase. Pankreas püüab kompenseerida insuliini resistentsust sellega, et toodab veel enam insuliini. Nii võib teatud ajaks vere glükoositase olla normis – hoolimata insuliini resistentsusest. Kuid aastate jooksul ß-rakud kahjustuvad sedavõrd, et ei suuda toota enam piisavalt insuliini, et insuliini resistentsusega hakkama saada. Nüüd jääb vere glükoositase kõrgeks ja tekib 2 tüübi diabeet.

KUIDAS TEKIB INSULIINI RESISTENTSUS?

Et saada parem ülevaade, vaatame lihtsustatud skeemi sellest, kuidas insuliin töötab skeletilihases, maksas ja rasvkoes.

Insuliin on proteiinhormoon, mis ei suuda rakku siseneda. Insuliinile tundlikud rakud vajavad enne seega signaali raku pealispinnalt - selle signaali võtab vastu insuliini retseptor, mis seob endaga insuliini ja laseb ta raku sisemusse, kus insuliin saab osa võtta raku funktsioonidest. Rakusisene signaalahel aktiveeritakse – see hõlmab endaga mitmeid erinevaid valke plasma membraani sisepinnal. Signaal nö levib mööda seda valgulist ahelat ja oma struktuuri kergelt muutes toimub ahela aktiveerumine. Sellise signaalahela eesmärk on võimendada signaali ja anda edasi täpsem informatsioon. Ahela lõpus aktiveeritakse ensüümid, mis moduleerivad järgmiste valkude funktsioonid – näiteks: seovad enda külge fosfaadi (seda ensüümi teatakse, kui valgu kinaas  ingl.k protein kinase http://et.wikipedia.org/wiki/Proteiinkinaasid ). Üks olulisi kinaase kannab nime Akt kinaas. See kinaas on vastutav suurenenud glükoosihulga vastuvõtu eest skeletilihasesse, suurenenud glükogeeni sünteesi eest maksas ja skeletilihases ja suurenenud triglütseriidide sünteesis rasvkoes.

Kui rakud on energiaga üle ujutatud ja seega ei tohiks  endasse enam võtta rohkem energiat, siis nad hakkavad andma signaale, mis nö eraldab signaalahela insuliini retseptorist. Samuti saavad rakud vastu võtta insuliini vastuvõtmise lõpetamise signaali teistelt rakkudelt. Paljud rakud, mis on seotud kudedes põletiku tootmisega, toodavad selliseid signaale. Ei ole oluline, kas signaal tuleb raku seest- või väljastpoolt -  insuliini retseptori signaalahel katkeb. Toimub see kahel viisil: kas signaalahela kahe valgu vahel signaali edasi andmine peatub või nõrgeneb signaalahela ühes valgus signaali edasikandumine. Insuliin suudab ennast edasi siduda insuliini retseptori külge raku välispinnal, kuid kuna signaal puudub, kinaas ei vabane. Rakk on muutunud insuliini resistentseks.

KUIDAS INSULIINI RESISTENTSUS MÕJUTAB ERINEVAID KUDESID?

Rasvarakkudes stimuleerib insuliin rasvhapete ladustamist triglütseriidide lattu ja inhibeerib (takistab) sellest laost rasvhapete vabanemist. Ilmselgelt on rasvkoe laienemine kogu keha insuliini resistentsuse lähtepunkt ning rasvkude ongi esimene koht, kus insuliini resistentsus välja areneb. See hõlmab endas juba eelnevalt kirjeldatud mehhanismid: adipotsüütide (ingl. k. Adipocytes  - teatud ka kui lipotsüüdid ja rasvarakud – on rakud, millest peamiselt koosneb rasvkude; need rakud on spetsialiseerunud energia säilitamisele rasvana) ülekoormamine triglütsertiididega tekitab signaalid üleliigse energiakoguse osas. Osad adipotsüüdid, mis on endasse aplalt lipiide ahminud, surevad ja tekib lokaalne madalama astme põletik. Mõlemad signaalid: nii üleliigse energiakoguse, kui ka põletiku omad lõhuvad insuliini signaalahela rasvarakkudes ning rasvarakud muutvad insuliini resistentseks. Insuliinile resistentne rasvarakk enam rasvhappeid ei säilita. Pigem nad vabastavad rasvhapped, et varusid vähendada, kuigi keha ülejäänud koed täiendavat energiat ei vaja. Rasvhapete väljavool rasvarakkudest keha teistesse kudedesse suureneb ja teiste kudede koormus sellega toime tulla kasvab.

Mis juhtub maksas ja skeletilihases, kui nad saavad rasvhappeid rohkem,  kui tavapärase metabolismi raames vaja?

Skeletilihasel on kaks viisi toota ATP-d: ta võib põletada glükoosi anaeroobses ja aeroobses glükolüüsis või ta põletab rasvhappeid. Kui glükoosi on külluslikult, siis skeletilihas võib üles ehitada glükogeeni lao. Insuliin stimuleerib glükoosi säilitamist glükogeeni vormis. Igal juhul on reegliks, et skeletilihases ladustatakse rasvhappeid triglütseriidide vormis vähe või üldse mitte. See aga muutub, kui rasvkoe düsfunktsioneerimise tulemusena jõuab lihaseni järjepidev ülemäärane rasvhapete kogus. Skeletilihas hakkab üles ehitama ladu, mida nimetatakse ektoopiliseks ( ektoopiline rasv defineeritakse kui triglütseriidide depoo mitte-rasvkoe rakkudes, mis normaalselt sisaldavad ainult väga väheses koguses rasva) triglütseriidide laoks. Nüüd loob ektoopiline triglütseriidide ladu energia ülekülluse signaalid, mis lõhuvad insuliini signaalahela. Siitsamast tekibki hüperglükeemia, eriti peale toidukordi.

Maksal on täita väga palju funktsioone ja ta teenindab kogu keha. Üks olulisim funktsioon on olla puhver: säilitada liigset glükoosi ja anda vajadusel glükoosi välja, sealhulgas ajule.  Insuliin reguleerib seda funktsiooni, suurendades glükoosi varusid ja inhibeerides (takistades) glükoosi vabanemist. Lisaks sellele mängib maks olulist rolli lipiidide metabolismis (ainevahetuses). Ta pakib lipiidid ümber nii, et teistel kudedel oleks neid parem kasutada ja suudab isegi liigse koguse süsivesikuid muuta rasvhapeteks. Normaaljuhul maks ei ladusta suuremat kogust lipiide. Ja jällegi – see muutub, kui rasvhapete kogus aina kasvab. Maksarakud akumuleerivad triglütseriidid. Areneb välja rasvunud maks. Selline triglütseriidide akumuleerimine rikub maksaraku normaalset funktsioneerimist. Nii nagu skeletilihaseski katkeb insuliini signaalahel energia ülekülluse signaalide tõttu. Lisaks sellele, mõned lipiididega täitunud maksarakud surevad ja tekib lokaalne madala astmega põletik. See loob täiendavad signaalid, mis samuti katkestavad insuliini signaalahela maksarakkudes. Tagajärjeks on, et insuliin ei saa enam peale sööki stimuleerida glükoosi ladustamist maksas ja ei saa ka toidukordade vahel takistada maksas liigse glükoosi tootmist. Tagajärjeks on kõrgem glükoositase veres.

Rasvkoe düsfunktsioneerimine ülekaalus ja rasvunud inimestel võib mõjutada insuliini tegevust maksas ja skeletilihases veel ühel moel: terve rasvkude vabastab hormoone, mis aitavad insuliinil suurendada glükoosi utiliseerimist maksast ja skeletilihasest. Üks sellistest hormoonidest on adiponektiin. Seda hormooni toodab terve adipotsüüt. Kui triglütseriidide ladu adipotsüüdis kasvab, siis adiponektiini tootmine väheneb. Kui adiponektiini tase väheneb, väheneb skeletilihasest ja maksast utiliseeritava glükoosi hulk. Adiponektiini koguse vähenemine viib terve keha insuliini resistentsuse arenguni....

Selleks korraks on juba piisavalt pikk tekst. Mingil ajal (kui on vihmane ja aed ei kutsu), läheb see kõik edasi, aina sügavamale ja sügavamale. Ma siin muidu mõtisklen, et hoolimata energia üleküllusest ja liig ravsasest toidust ostame apteekidest ja tervisepoodidest head rasva aina lisaks:). 

E-raamat Puuviljakosmeetika

Päikesetoidu konspektide ja e-raamatute nimekirja on lisandunud uus e-raamat Puuviljakosmeetika (PDF formaadis).

Palju räägitakse puuviljade suurepärastest nahka toetavatest omadustest ja viidatakse, et puuviljade parimad ained asuvad koores ja viljalihas ning just neid osi kasutatakse nahal pehmendaja, niisutaja, koorija, puhastajana.

Naturaalsed Puuviljamaskid on kasutusel iidsetest aegadest peale. Nii on puuviljad olnud loomulikud nii sisse süües, kui ka peale määrides.

Teades erinevate viljade omadusi, saad kergelt kasutada üleküpsenud vilju, viljade koori või liigset mahla enda nahal mähiste ja maskide tegemiseks. Nii on sinu päralt täiesti naturaalne kosmeetika ja seda ilma eriliste aja ja rahakuluta.  

Erinevatel inimestel on erinevad nahatüübid ja iga nahk reageerib puuviljamaskidele erinevalt. Sestap on hea, kui sa tead, mis tüüpi nahk sul on. Kuid isegi sel juhul – tasub kõigepealt proovida väikest kogust väikesel nahalapikesel enne, kui määrid laiali suurema koguse näol või kogu kehal.   

E-raamatust (42 lk) leiad:

*) Selgitusi puuviljades leiduvate aineste kohta, mida oleme pidanud laboratooriumide avastuseks - tegelikult on kuulus AHA isoleeritud puuviljadest , kõik ensüümid, vitamiinid (antioksüdandid) on puuviljade loomulik osa. Puuviljades (aedviljades jt taimedes) on lisaks avastatule veel palju sellist, mis toetab tervikut.

1) Puuviljade kasutamisvõimalused kogu nahal: kreemina, toonikuna, maskina, niisutajana. Puuviljakoorte kasutamisvõimalused (nägu, keha, hambad).

2) Hulgaliselt erinevaid retsepte, kuidas valmistada ja kasutada puuvilju maskide ja kreemidena.

3) Päikesekaitseks kasutatavad viljad

4) Juuksed: naturaalsete viljade ja taimedega pesu, loputamine, pehmendamine ja kammitavus

5) Võimalused erinevat värvi juustele, juustevärvi toetajad

6) Nahaprobleemide psühhosomaatilised põhjused

E-raamatu hind on 8 eur. Telli 84silleke@gmail.com

80 aastase Ruth Heidrich intervjuu - 30 jooksuaastat veganina

Ruth Heidrich, Ph.D. on võitnud 1000 medalit sh 8 kuldmedalit Seeniorite Olümpialt, 67 maratonilt sh Bostonis, New Yorgis ja Moskvas, Hiina Suurel Müüril, 6 Ironman Triatlonilt ja tema päralt 3 maailma finess rekordit.  Dr. Ruth on nimetatud üheks kümnest Põhja Ameerika parimas vormis olevast naisest (One of the Ten Fittest Women in North America)  ja PETA nomineeris teda tiitliga Seksikaim elusolev Vegan (Sexiest Vegan Alive). Ta on üleelanud rinnavähi, räägib oma lugu filmis Kahvliga Skalpelli vastu (Forks Over Knives). Dr. Heidrich on raamatute A Race for Life, The CHEF Cook/Rawbook, ja Senior Fitness autor. Kõik need saavutused on tulnud peale tervenemist 4 staadiumi rinnavähist 1982 aastal, mil ta võttis omaks madala rasvasusega taimse terviktoidu dieedi (vegan). Tänaseks on Ruth 80 aastat noor. Ta on oma onkoloogi üle elanud 30 aastaga! 

JS: Neile, kes ei ole sinu looga tuttavad, anna palun lühike ülevaade metastaatilise rinnavähi diagnoosist ja elust enne vähki. Ma olen sind alati teadnud, kui brokoli ja kaerahelbepudruga naist.  

RUTH: Ma olin positiivselt meelestatud, kui istusin onkoloogi ukse taga ja ootasin rinna biopsia tulemusi. Olin kindel, et see on lihtsalt üks väike komistuskivi minu eluteel ja kohe kindlasti ei ole see vähk. Ma olin tegelenud jooksmisega 14 aastat, isegi jooksnud mõne maratoni ja arvanud, et söön tervislikult – no tead, kana ja kala, madala rasvasusega piimatooted, kõik need „head valgud“ . Mina olin enda teada terveim ja parimas vormis olev inimene. 

Kui tuli diagnoos metastaatilise rinnavähiga, olin šokeeritud, hämmeldunud ja kokku varisemas! Siis asus asemele eitamine. Nad kindlasti tegid mingi vea, seega ma läksin ja võtsin teise arvamuse, kuid tulemus oli sama – vähk. Ja ka kolmas ja neljas ning isegi viies arst ei andnud erinevat vastust – minust sai vähipatsient. 

Kuid siis toimus ülisuur õnnestumine, mis päästis minu elu! MD John McDougall oli alustamas kliinilist uuringut, et näidata – rinnavähi saab tagasi pöörata madala rasvasusega vegan toitumisega. Ma liitusin selle uuringuga koheselt, kuna minu jaoks oli valik dieedi ja kiirituse/kemoteraapia vahel äärmiselt selge. 

Helistasin McDougallile ja ütlesin, et mul on diagnoositud rinnavähk, kuid ma ei usu, et see on minu dieedist, kuna ma juba söön väga tervislikult. Tema ütles, et ma pean teiega rääkima, võtke oma haiguslugu ja tulge minu kontorisse. 

Nii ma tegingi. Ta näitas mulle teaduslikke uuringuid, epidemioloogilisi uuringuid ja mõningaid loomuuringuid. „Uuring, mida ma kavatsen läbi viia eeldab, et te ei läbi keemia-/kiiritusravi ja jätkate madala rasvasusega vegan dieedil ning me vaatame, mis juhtub,” [ütles Dr. McDougall ]. “Võite minna oma onkoloogi juurde ja paluda tal näidata uuringuid sellest, et keemia- ja kiiritusravi toimib.“ Ja see veenis mind. Minust sai vegan kahe tunniga. Ei  mingit üleminekuperioodi. Loomulikult, mul oli meditsiiniline püstol meelekohal. 

Ma jätkasin jooksmist ka peale operatsiooni ja ma olin heas vormis, nii et see ei olnud probleem. Samal ajal juhtusin ma nägema televisioonist Ironman Triatloni – hei, ka mina suudan seda teha! Ma teadsin, et suudan joosta 26,2 miilist (41,8 km) maratoni ja nüüd tuli vaid lisada 2,4 miiline (3,2 km) ujumine ja 112 miiline (180,2 km) rattasõit. 

“Kuule nüüd, sul on vähk.” “Aga oota üks minut, ma tunnen ennast hästi ja kui Dr. McDougallil on õigus toitumise koha pealt, siis mul saab olema parem kui enne.” “Kuule nüüd, sa oled 47 aastat vana. Seal on kõik 20 aastased noored.” “No hästi, minust saab siis vanim naine.” Ja mõnda aega ma olingi. Ma olen siiani ainus vähipatsient, kes on läbi teinud Ironmani võistluse. Ma olen nüüdseks olnud vegan 30 aastat. 

Oma uue toitumisega tundsin ennast tugevamana, kiiremana ja olin veendunud, et see uus söömisviis mitte ainult ei pööra tagasi vähki, vaid viis alla ka minu kõrge kolesteroolitaseme ja ma tahtsin näidata inimestele, et see on viis, kuidas kõik inimesed võiksid toituda. Ja see kõik oli  30 aastat tagasi ja ma olen ka praegu veendunud, et meie elustiili valikud annavad meile võimaluse valida ellujäämise ja suremise vahel. 

JS: Sa oled jaganud oma lugu paljudel erinevatel viisidel sh ka oma raamatus A Race for Life. Kuidas sa tunned ennast, kui jagad kogu maailmaga niivõrd sügavalt isiklikku lugu. 

RUTH: Kui minna tagasi 80 aastate algusesse, siis sel ajal ei teatud sellest eriti midagi. Ma tundsin ennast tõelise pioneerina, kuna minust sai esimene vegan, keda mina teadsin ja esimene Ironman võistleja, keda mina teadsin. Ja nii füüsilise, kui ka psühholoogilise kasu pärast, mida ma sellest kõigest sain – seda tahtsin ma maailmaga jagada – tahtsin rääkida, mida ma olen avastanud.  Ma ei arvanud, et saan aidata, kuid saan jagada oma lugu, kuna see tõstaks tohutult tervise taset suurema osa istuva eluviisiga Lääne dieeti tarbivate inimeste hulgas. 

JS: Kuidas sai sinust osaline  filmis Kahvliga Skalpelli Vastu ( Forks Over Knives)?

RUTH: Sain ühel päeval maili küsimusega, et kas ma oleksin nõus laskma ennast filmida uue dokumentaalfilmi jaoks. Loomulikult sobitus see hästi minu plaani, kuidas levitada oma lugu maailmas. 

Filmis osalemine oli väga lõbus. Ma näitasin filmimeeskonnale oma lemmik jooksuradasid sh linnalähedast metsa ja rannajoont White Rock, BC, Canada. Vaatsime minu kodust treeningsaali ja väikest orgaanilist koduaeda, kus ma 10 minutiga korjasin omale kokku suure eine värsketest puu- ja aedviljadest. 

JS: Osad inimesed tavapärasel Lääne dieedil, mis baseerub loomsel ja töödeldud toidul, on filmist vägagi inspireeritud muutma oma toitumist. Kuid neil ei ole mingit ideed, kuskohast alustada või mida siis järgmisel hommikul süüa. Milline oleks sinu nõuanne – kuidas edukalt sulanduda uude toitumisstiili? 

RUTH: Ma tean hästi, milline on siin väljakutse. Mäletan veel hästi iseenda esimesi päevi veganina. Ma muidugi juba armastasin kaeraputru ja kui dr. McDougall soovitas piima asemel apelsinimahla, siis tundus see väga hea ideena. 

Teiste toitude puhul on mängu sõnaks vahetus. Näiteks spagetikastmes kasuta pisikesi brokoli tükikesi ja keegi ei hakka liha taga igatsema. Enamiku pajaroogade põhimaitse tuleb nii või teisiti aed- ja juurviljadest ning ka siin ei tunne mingit igatsust liha järele. Salatiportsjonid suurenevad ja koos kale, spinati või beebirohelisega koos palsamiäädikaga kastmeks – terve toidukord on siin juba olemas. 

Ja kes suudaks vastu panna mustikate, õunte, mangode, banaanide, kiivide või ükskõik millisele puuviljale.

PUUVILI ON RUTHI LEMMIKTOIT. NAUDI IGAT LIIKI – NAD ON TÄIS MAITSET-LÕHNA JA TOITAINEID. 

 Ma tean, et mõnedele meeldib kokata ja siin on koht, kus mängu tuleb CHEF. Minu e-raamat selgitab selle toitumisviisi teooriat ja retsepte (C)heap (odav), (H)ealthy (tervislik), (E)asy (kerge), ja (F)at-free (ilma rasvata).

JS: Sinu lemmiktoidud?

RUTH: Ma võin selle üsna lihtsalt kokku võtta — kõik taimed! Siiski ma arvan, et naudin puuvilju kõige enam.

JS: On sul plaane tulevikuks – film, raamatud või muud suuremad projektid? Ehk kuidas sa ideaalis jätkaksid oma sõnumi levitamist? 

RUTH: Forks Over Knives on saanud väga palju tähelepanu, kuid mulle meeldiks teha enam. Oma järgmise raamatu jaoks olen kogunud fotosid oma jooksudest kõige eksootilisematest paikadest. Pealkirjaks “Running ‘Round The World” , et näidata, kui palju rõõmu võib tuua jooksmine.

Mõned eredamad hetked olen joostes saanud Komodo varaanide ees joostes, Hiina Suurel Müüril, Sidney Harbour sillal, koos Zulu hõimu mehega Lõuna Aafrikas, St Helena saarel, Šeišellidel India Ookenil, maailma suurimatel liivaluidetel Namiibias, Angkor Watil kambodžas ja üks hirmutavaim Omaanis – kus on vähe jooksjaid ja eriti vähe naisjooksjaid.

Inimesed ei pea olema haiged, ei pea olema ülekaalus ja samas saavad nad süüa maailma maitsvaimat toitu! Me peame lihtsalt nendeni jõudma ja selle kallal ma töötangi!  Ja ma soovitan külastada oma kodulehte www.RuthHeidrich.com , kuna seal on nii palju infot, pilte ja isegi „Ask Ruth“ (Küsi Ruthilt) kolumn. 

VM: Millist nõu annad neile sportlastele, kes soovivad veganina suurendada oma jõudu ja saavutusi?

RUTH:  Ole treeningutega järjekindel. Mina teen trenni iga päev „hard/easy“ (raske/kerge – treeningsüsteem). On öeldud, et tuleks puhata ülepäeviti, kuid seda ainult siis, kui sa treenid nii tugevalt, et kahjustad lihaseid. Väga vähesed inimesed, keda mina tean, treenivad nii, et nende lihased saavad kahjustatud.  Tee midagi iga päev. Alusta mis tahes tasandil sa oled ja hakka aegamööda koormust tõstma. Mina kasutan reeglit – 10% tõusu nädalas. 

Kuula oma keha. Kui miski hakkab tegema valu – siis lõpeta. Kui alustad jooksjana, ma ütlen – jookse, kuni hakkab haiget tegema aga peatu siis, kui enam haiget ei tee ja siis jookse veel veidi. 42 aastase jooksmise kogemusega võin öelda, et see on hea soovitus. 

Rääkides toidust, ma arvan, et ei ole küsimust selles, et kehad ja lihased jooksevad süsivesikutel. Kuid tervislikel süsivesikutel. Mind torkavad siiani need madala süsivesiku dieedid.  Sul on vaja kõrge süsivesiku sisaldusega dieeti! See on meie kütus ja ainus kütus, mida kasutab aju. Glükoos on ainus kütus, mis saab läbi vere ajuni. Kui sa oled madala süsivesiku dieedil, siis aju muutub uduseks. Toit oleks kõik taimne. Kui vaatad kõiki puu- ja aedvilju, siis keskmiselt tuleb 80% süsivesikut, 10% rasva ja 10% valku. 

Valgu küsimus tuleb alati üles. Dr McDougall ütleb, et sel juhul, kui sul on piisavalt kaloreid, on sul ka piisavalt valku. Inimesed on mulle öelnud, et ma tõenäoliselt ei saa piisavalt valku kogu selle jooksmise juures, mida ma teen. Kuid sa saadki rohkem valku, kui sa tegutsed rohkem. Põletades rohkem kaloreid, siis isu tõuseb ja sööd enam ja nii saad rohkem ka valku. Keha saab selle asjaga väga lihtsalt hakkama. Nii palju inimesi kirjutab mulle minu veebilehe kaudu ja küsib pidevalt, kas saab ikka piisavalt valku.   

VM: Kas sa siiani uuendad kodulehel Ask Dr. Ruth?

RUTH: Mitte enam kodulehe kaudu. Jäin oma webmasterist ilma, kuid ma saan küsimusi iga päev. Eriti peale filmi Kahvliga Skalpelli Vastu levimist. Mailid tulevad iga päev. Täna hommikul oli näiteks 86 uut maili.  

VM: Milline on sinu igapäeva rutiin?

RUTH: Igal hommikul ma jooksen, ujun ja sõidan rattaga. Kui palju ma neid teen, see on erinev. Kokku umbes 2-3 tundi. Pärast seda ma söön, puhastan hambaniidiga hambad ja pesen neid. Ja nii peale iga söögikorda.  

Ma söön hommikust peale treeningut. Olen avastanud, et mulle meeldib ennast tunda saledana ja vormis. Kui ma 1970 aastatel hakkasin võistlema, siis jooksud algasid nii vara, et kunagi ei olnud aega süüa ja ega eriti ei tahtnudki. Olen leidnud, et suutlikkus on maksimaalne tühja kõhuga. Selle dieediga on mul piisavalt glükoosi ja glükogeeni eelmisest õhtust. 

Vastupidavusjooksudel, ma kurnan oma glükogeeni varud ära umbes 2 tunni ja 20 minutiga, siis tuleb mul midagi juurde süüa. 

VM: Kas sa sööd mingeid valgubatoonikesi või muud sellist?

RUTH: Ei. Ma olen purist alates oma vähiepisoodist saadik. 82 aastal ei olnud selliseid võltstoite. Tundub, et kui loed koostisosade nimekirja, siis nagu ei olegi midagi pahasti, kuid ma võin võtta lihtsalt apelsinid, õunad, datlid ja viigimarjad – terviktoidud. Uuringud näitavad, et kuivatatud ploomid aitavad parandada luude tihedust. Naised, kes söövad 9-10 kuivatatud ploomi päevas tõstavad oma luude tihedust. 

Viimasel kolmel aastal olen oma menüüsse lisanud kuivatatud ploomid ja ma armastan neid.

VM: Mis kell on sinu viimane eine?

RUTH: Kell viis õhtul. Peamiselt palju rohelisi lehti. Mõlemad minu eined on roheliste lehtede padjal. Mul on suur toidukauss (salatikauss). Ma täidan selle peaaegu poolenisti roheliste lehtedega: kale, vesikress, beebispinat, rooma salat, salatisegu jne. Ma ostan kohalikult turult ja ma saan palju värsket rohelist. Hommikuks on puuviljad ja roheline; õhtuks aedviljad ja roheline. Ja magustoiduks on mul alati mustikad – umbes tassitäis või enam koos peotäie kreeka pähklitega. Siis söön ka oma kuivatatud ploomid. Ma puistan peale kaneeli ja see mulle meeldib. Ostan turult ka värsket ingverit.  Ma ei riivi seda, vaid lõikan lihtsalt tükkideks. See teeb kõik väga vürtsiseks, mida ma armastan. Ma teen selliseks kõik oma eined, nii hommiku, lõuna, kui õhtu. Ma usun, et söön iga päev ära tolli pikkuse jupi ingverit. 

VM: On sul veel „toit on parim ravim“ soovitusi sportlastele?

RUTH: Karri. See on jahvatatud segu kurkumist ja köömnetest. Need kaks on ka suured antioksüdandid. Ma armastan nende maitset koos ingveriga. Minu maitsepungad on väga terava maitse armastajad. Muidu on 1 teelusikatäis või supilusikatäis kogu retsepti kohta, kuid mina panen nii palju ühele portsjonile.   

Inimesed, kes ei ole veganid, ei saa sellest aru. Nad mõtlevad, et vegan peab vältima kõiki maitseaineid – millega nad liha maitsestavad. Aga liha maitseb nagu papp enne, kui sa lisad talle maitseaineid. Ja need maitseained on tervislikud.  

Roheline tee on minu hommikujook. Ma jätan teekoti teise kuuma vee tassi ja lisan kakaod (100% kakao), magustan steviaga. Nimetan seda kakao-teeks. Minu lemmikjook. 

VM: Millest on sinu raamat Senior Fitness ?

RUTH: Kui ma sain 70, siis helistas mulle mu kirjastaja ja ütles, „Oled nüüd 70, kuidas oleks kirjutada raamat seenior spordist. Arvan, et sa tead, mida kirjutada.“ Olen kõige õnnelikum kirjanik, kuna kirjastaja ise helistab ja palub kirjutada. Ma ütlesin jah. 

Ma olen rääkinud inimestele, kes võtavad top 10 ravimeid, olen rääkinud, miks ei ole vaja neid võtta. Iga neist sümptomitest on seotud haigusega ja me teame, et ravimid ei ravi haigust. Kui sa sööd sobivat dieeti ja liigud õigesti, siis enamik sümptomitest kaob.  Nii näitab minu raamat, kuidas topp 10 ravimit on Ameeriklaste topp 10 tapjat ja kuidas on võimalik ära hoida ja ümber pöörata neid haigusi. Sellised asjad nagu südamehaigused, vähk, insult, diabeet, osteoporoos, artriidid – need kõik on sellega seotud. On ka peatükk seksuaalsest düsfunktsioneerimisest. Kõik peaks olema kaetud.  

2011 aasta top 10 ravimit:

VM: Milline oli sinu dieet ja treeningrežiim enne, kui sa läksid vegan toitumisele.  

RUTH: Enne veganiks saamist, ma tegin hommikuse jooksu enne tööleminekut. See oli ainus aeg, kui ma sain seda teha. Toit oli tüüpiline Ameerika dieet: kana, liha, hamburger, palju juustuga roogasid. Ma ei söönud juba sel ajal hommikusööki. Lõunaks oli tavaliselt jogurt. Mäletan, et valmistasin perele lõunaid, peamiselt võileivad ja palju töödeldud toite. Mul on nii kahju sellest, kuidas ma neid toitsin! 

Meie külmkapp sai jagatud pooleks, kui ma päevapealt veganiks hakkasin. Minu puu- ja aedviljad ja abikaasa homaar, või ja hamburger. Ma hakkasin saama toetust väljastpoolt kodu, kuigi sel ajal oli vähe veganeid. Me asutasime Havail Vegetarian Society 1990. Me olime kõik dr.McDougalli grupist, kes olid läbi dieedi taastanud oma tervise. 

Ruth: Suurem osa elanikkonnast usub siiani, et dieet ei saa olla abiks, et dieet ei ole piisavalt võimas, kuid mulle oli see peamiseks motivatsiooniks Ironman Triatloni läbimiseks.  Kui ma peale rinnavähi diagnoosi muutsin oma toitumist, siis ma nägin kui võimas oli toitumine, mitte ainult vähi vastu, vaid ka minu kolesteroolitasemele, artriidile, kõhukinnisusele, täiskasvanu aknele, minu energiatasemele.  Ma saan näidata enda pealt, kui võimas see on. Ma mõtlesin, et kui ma võistlen Ironman Triatlonil, siis see pälvib inimeste tähelepanu. Ja muidugi see ärataski tähelepanu.  Kui vaatame tagasi minu esimesele võistlusele, siis edasiminek on olnud suur aga on ikka veel nii palju uskumusi jooksmise kohta. Näiteks, et see rikub sinu põlved. Või minu raamatu Lifelong Running (elukestev jooksmine) 

puhul ütlesid osad inimesed, jooks ei sobi mulle.  Kuid 90% inimestest, kes mõtlevad, et jooks ei sobi neile, keskenduvad oma nüüdsele seisundile, kuid nad ei tuleta ennast meelde lastena – kus jooks oli nii loomulik seisund. Me oleme kõik alustanud jooksjatena.  Miks me järele jätsime – selles on küsimus? Ja kui kerge on tegelikult uuesti alustada.

Caryn Hartglass: Sa olid jooksja, kui said 40 eluaastal rinnavähi diagnoosi. Sport on nii oluline osa ja toitumine on kindlasti teine osa. Ma tean seda, kuna mul on isiklik kogemus munasarja vähiga 2006 aastal. Ma olen kogu elu olnud vegan, õigemini 15 eluaastast olen vegetaarlane ja alates 30 eluaastast vegan. Olen söönud üsna tervislikult ja pärast diagnoosi ma muutsin palju asju. Sain aru, et minu toitumine hoidis mind elus. Ma sain elada nii kaua koos selle haigusega. Ma isegi ei teadnud, et mul oli vähk enne, kui läbisin operatsiooni. Ja minu kirurg ei suutnud ära imestada – küsis kogu aeg, mida te teete, mida te sööte – teie keha on seesmiselt nii puhas. Seega – mul oli üks suur kasvaja aga ülejäänud keha oli maksimaalselt korras. 

Ruth: Kuid vegetaarlasena tarbisid sa piimatooteid?

CH: Sõin piimatooteid kuni 30 eluaastani. Vähk oli 48 eluaastal. Mul on selle kohta olemas oma teooria, miks see juhtus, kuid olen ikka suur toitumise olulisusesse uskuja. 

Ruth: Jah. Ma olin olnud jooksja 14 aastat ja uskusin, et see teeb mind haavamatuks, et ma olen kaitstud kõikide haiguste eest. Kuid siis tuli šokk ja Dr.McDougal ütles mulle, et minu kolesterooli tase on 236 mg/dl ja see annab vähiga võrreldes sama suure võimaluse surra südamehaigusesse. Ütlesin talle uhkelt, et jooksen maratone, kuid see ei avaldanud talle mingit mõju. Ütles vaid, et ei ole veel hilja alustada. Ja 17 päeva peale vegan toitumist oli kolesterool 160 ja veel edasi 129. 

CH: On hämmastav, kui kiirelt ja andestavalt suudab keha reageerida peale seda, kui lõpetama rämpstoidu kehasse toppimise ning alustame tervikliku toiduga. Läheme nüüd jooksmise juurde ja rääkime neist müütidest. Ja hoolimata sellest, kas sa oled jooksja või mitte – on sinu raamat suurepärane lugemine kõikidele. Eriti meeldib mulle, kuidas Martin Rowe paneb kõik tasakaalu.  Mind inspireerib sinu kirjutatu, kuid ma tean, et osad ütlevad _ oh seda on liiga palju, see ei ole minu jaoks, Ruth on küll hämmastav aga mina ei ole selline inimene. Ja siis tuleb mängu Martin Rowe ja annab inimesele hoopis teise perspektiivi ning need, kes mõtlesid, et nad ei ole jooksja tüüpi, leiavad end täielikult jooksu sisse mässituna. 

Martin Rowe

Ruth: Ma olen väga rõõmus selle üle.

CH: Alustame algusest – Me oleme inimesed ja  mõeldud jooksma. 

Ruth: Sündinud jooksma.

CH: Sündinud jooksma. Väikeste lastena me jookseme, niipea kui seda teha suudame.

Ruth: Nad ei tea, kuidas kõndida. Nad kas panevad jalgu kiirelt või üldse mitte. 

CH: Kuid siis me õpime kuidagi istuma ja lebama ja autos olema, keha järjest aeglustades, kuni selle kaotuseni välja.  Mulle meeldib, kuidas sa kasutad jooksmise sihtpunkte ja siin New Yorgis ei ole meist paljudel autot, me kõnnime palju ja sageli ma jooksen panka, deponeerin tšeki ja siis jooksen kuskile mujale, kui ma olen end soojaks saanud, siis jooksen ikka edasi ja mul on mitmeid jooksu sihtmärke.

Ruth: Suurepärane idee, me kõik suudaksime seda teha.

CH: Sinu kõige olulisem sõnum on, et sa oled 78 ja oled suurepärases füüsilises vormis ja sa teed kõiki neid asju, mida inimesed arvavad, et selles eas enam teha ei ole võimalik. 

Ruth: Jah, ma vaatan oma eakaaslasi ja see on päris kurb pilt.

CH: Inimesed ei taha üles tõusta, ei taha jalutada, ei taha liikuda ja neil on kõikvõimalikud valud ja hädad ning see on liikumatusest. 

Ruth: Just nimelt. Keha on loodud liikuma ja kui see ei liigu, siis see atrofeerub ning sa hakkad kaotama lihasmassi, luude tihedust, sa kaotad võime võtta õhust kopsude kaudu vastu hapnikku – sinu veres ei liigu enam nii palju hapnikku, sinu aju muutub kehvemaks. Peast kandadeni – laguneb laiali. 

CH: Paljud inimesed ütlevad, et nad on liiga väsinud või neil on mingi kahjustus. Nad tulevad välja igasuguste vabandustega, et välja vabandada oma mitteliikumist ja mittejooksmist. Kuid mina saan sinu raamatust aru nii, et sinu kogemuste põhjal on sportimine mõnede raskemate õnnetuste puhul, taastumiseks vajalik. 

Ruth: Kuna see stimuleerib vereringet, mis viib enam toitaineid ja hapnikku kahjustunud kohale. On fakt, et kui sa kahjustad kõõluseid ja ei tee midagi – st sa lihtsalt paned selle stabiilsesse asendisse, siis tervenemine toimub, kuid pannes kõõlustele kerge stressi on taastumine palju efektiivsem ja terviklikum. Kõõlus vajab teatud pinget, et ta oleks painduv ja sitke. Kerge sport on alati kasuks, isegi kui teeb veidi haiget. Trikk ongi selles, et mitte teha liiga palju.  

CH: Kuidas sa tead, kui palju on palju?

Ruth: See on konksuga asi. Valu ei ole alati juhtnööriks, kuna ma mäletan, et sain rattaga sõites löögi veokilt ja minu terapeut ütles, et kahju aga see, et ma pean sinu jala õigesse asendisse tagasi panema teeb sulle valu. Nad panid titaanist varda, kuna luud olid veoki löögist niivõrd purunenud. Ja mina karjusin ja arst ütles, et ta vihkab seda, mida ta teeb – kuid jätkas sellegipoolest. Ja mina olin talle selle tegemise eest tänulik  - sestap valu ei tähenda alati halba, kuigi see on muidugi ekstreemne näide. Paljud kahjustused ei ole üldsegi nii ohtlikud ja vahel on paar päeva puhkust vajalik, kuid on vaja jääda nii aktiivseks kui võimalik.  Kui nad viisid mind kiirabiautos haiglasse, siis järgmisel päeval – tead neis ortopeedia osakondades on palatites voodi kohal sellised kolmnurksed rauad – neist saab kinni haarata ja ennast üles tõsta, et siibrit panna.  Mina tegin selle rauaga kätekõverdusi, kui üks õde sisse tuli ja küsis, mida ma taeva päralt küll teen? Ütlesin, et teen kätekõverdusi. Ma võin treenida oma ülakeha ka siis, kui alumist keha poolt ei saa kasutada. Sa suudad seda teha. On harjutused, mida saab teha lamades – oled sa siis pikali, istuvas asendis, paindunud – alati saab lihaseid kokku tõmmata. Minu lemmiksoovitus inimestele on teha kegel harjutusi. Kas sa tead, mis on kegel harjutus?   

CH: Räägi palun, mis need on?

Ruth: Need on lihased, mis kontrollivad lahkliha, vaagna alumist osa, urineerimist ja hoiavad ära fekaalse tilkumise. See on inimestel alati probleemiks, kui vanust piisavalt ning nende lihast nõrkuse tõttu on nii levinud täiskasvanute mähkmete reklaamimine.  Me saame hoida need lihased tugevana, seega see on suurepärane harjutus ning sina ja mina saame teha seda kohe praegu. 

CH: Just nüüd. Ma teen neid praegu siin istudes.

Ruth: Kui ei ole piisavalt motivatsiooni, siis need aitavad saavutada ka võimsamaid orgasme ning see köidab tavaliselt inimeste tähelepanu. Treenid sa siis neid väikeseid lihaseid või suuri reielihaseid või kõhulihaseid – need lasevad sul välja näha terve ja tugevana. Lihtsalt treenimine on nii oluline. 

CH: Kummaline, et sa sellega nüüd välja tulid. On ju suur hulk tööstusharusid ja tervis on üks, mis samuti nende hulka kuulub või haiguste hooldus ja veel asjad, mis on seotud seksiga – kui inimesed hakkavad aru saama, et nad võivad lõpetada kahjustavate toitude söömise ja süüa tervislikult, siis nad ei vaja enam ravimeid ja kogu seda tööstustoodangut. 

Ruth: Jah, kui need toidud kleepuvad sinu arterite seinte külge ja sa lõpetad rämpstoidu söömise, siis arterid suudavad ennast puhastada ja taas avaneda. Ja kui sa ei lõpeta, siis tegelikult esimene südamehaiguse märk on impotentsus ja madalam libiido, mis näitab selgelt, et kuskil liigub midagi valesti. Kui see ei juhtu sinuga nooremas eas, siis see lihtsalt jätkab progresseerumist. Samas, kui sa saad tal natist kinni, siis võid haiguse täielikult ümberpöörata ja sul ei ole kunagi südamehaigust. See käib enamiku vähkide, diabeedi, osteoporoosi, artriidi, dementsuse ja mis mul ütlemata jäi?

CH: Kõik kroonilised haigused, mis inimesi kimbutavad; MS (multiple sclerosis), kogu see gamma. On suur ebaõnn, et paljud inimesed isegi ei aima, et nende toitumine võib nende haigustega imet teha. 

Ruth: MS puhul vajad väga vähese rasvasusega dieeti. Ravimid, mida  Big Pharma reklaamib, enamik neist mõjutab vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Ja need kolm on õige toitumisega kõige kergemini reguleeritavad. Taimne toit, väherasvane, nii palju värsket kui võimalik ja aktiivne treening, mis annab südamele toonust ja ajab higistama. Jooksmine on kõige efektiivsem ja mõjuvam võimalus seda teha. Mõnede minutitega on sul vererõhk kontrolli alla, süda tuksub, hapnik liigub. Ma ei jõua jooksmist ära kiita ja seetõttu Martin paluski mul raamatu kirjutada. Ta teab, kui entusiastlik ma olen. Olen nüüdseks jooksnud 45 aastat ja ei plaani kunagi lõpetada. 

CH: Mis minule jooksmise juures meeldib – mulle meeldivad selle juures paljud asjad. Ma ei ole keegi, kes jookseks võistlustel, kuid ma ei ütle ka kunagi ei iial – mulle meeldib jooksmise juures see, et kui kerge on seda praktiliselt läbi viia. Mulle meeldib rattasõit, kuid kõigepealt on vaja keldrist oma ratas kätte saada, tuleb kummid täis pumbata, veidi puhastada. Ma armastan ujuda, kuid kõigepealt on vaja minna ujulasse. Jooksmine algab just sinu ukse tagant. 

Ruth: Rattasõitu ei saa ka teha igal pool, see võib olla ohtlik – nagu minu kogemus mulle näitas. Sul on tõesti vaja teed, kus ei ole autosid. Ujumise koha pealt on sul õigus. Ujula või ookean peab olema sel juhul lähedal, joosta saad igal ajal, igal pool. 

CH: On vaid harvad juhud, kui ilm on tõesti halb ja kohutav. Ma olen jooksnud nii vihma kui lumega aga vahel jooksen lihtsalt kodus ringi. Üles - alla ja sa saad teha seda igal pool. 

Ruth: Sul ei pea olema jooksulint. See teeb küll jooksmise kergemaks ja on võimalik valida erinevat kiirust, kuid sa võid joosta ringi oma majas või maja ümber.  Ja jumala pärast – sa võid teha paigaljooksu. 

CH: Lõpetasin sinu raamatu lugemise täna hommikul ja siis ma loomulikult pidin jooksma minema, kuna ei ole võimalik seda raamatut lugeda ja jooksmata jätta. Tavaliselt ma jooksen paar korda nädalas, kuid ma üritan rohekm. 

Ruth: Iga kord, kui mul on stopp märk ees – ma ei saa joosta, siis istudes ma tõstan jalad üles ja liigutan neid. Sa saad ennast ka istudes igati liigutada. 

CH: Räägi veel kokkuvõtvalt oma toidust?

Ruth: Kui kokku võtta, siis madala rasvasusega vegan toit, enamjaolt toortoit. Puu- ja aedviljad ning palju rohelisi lehti. Mulle meeldib palju-palju rohelist, armastan lehtkapsast (kale) ja brokolit. Roheline annab mulle palju ja ma tean, et paljusid inimesi šokeerib, kui palju ma rohelist söön. Hommikusöögi enamiku moodustab roheline. On fakt, et kui Chris McDougal kirjutas oma raamatu  Born to Run (Jooksma sündinud), 

siis ta intervjueeris mind ja sai ka minu loo – ta küsis: räägi, mida sa sööd. Kui ma rääkisin talle hommikusöögist, milleks oli roheline koos mango ja banaanidega, oli ta üsna šokeeritud ja ütles, et ta ei ole kunagi kuulnud, et keegi sööks hommikueineks salatit. Ma ütlesin, et see ei ole päriselt salat, vaid suur kogust rohelisi lehti koos puuviljadega. Ta ütles kusjuures tead mida – ma proovin ka seda. Ja mis juhtus?  Talle meeldis see ja ta sööbki sellest ajast peale just nii. Rohelised lehed on nii toitainerikkad, need on kõige tervislikum toit. Miks ei võiks neid oma kehasse panna kõige esimese asjana hommikul? Just sellepärast tegin mina seda. Lisaks sellele, 1988 aastal sain ma treenerina tööd Souli olümpiamängudel. Ja ma sõin olümpiakülas, kus kõik maailma sportlased söömas käisid. Ma jalutasin ringi ja nägin, mida nad sõid. Ainult ameeriklastel oli peekon ja munad ja muffinid, kõik need väga rasvased loomsed toidud. Jaapanlased, hiinlased ja isegi venelased ning paljud teised sõid aedvilju ja mingit tärkliselist toitu – aasialased riisi, aafriklased kartulit ja maisi. Nad teadsid, kuidas hommikust süüa. Minu jaoks ei olnud suuremat motivatsiooni rohelisega jätkamiseks. Ma sõin neid iga toidukorra juures. Ka õhtuks palju rohelist, sedakorda siis tomati ja paprikaga. Ma armastan punast paprikat, ma armastan punast kapsast, lillkapsast, ingverit. Lõikan tükkideks, segan ja ingver lisab mõnusat vürtsi.   

CH: Toorelt!

Ruth: Jah, toores ingver on heade põletikuvastaste omadustega. Kui ingver tükeldada, siis see annab lihtsalt veidi teravat maitset. Üksinda on ta liiga kange, kuid segades kõigi aedviljade, puuviljade ja rohelisega, siis on väga hea. 

CH: Ma armastan samuti ingverit, see toimib.

Ruth: Joogiks on lihtsalt vesi – see on looduse parim jook. Märgin seda ka oma raamatus Cook Raw book.

Jooksmine on loomulikult parim viis hoida oma luud tugevad. On ju teada, et vanemas eas kaotatakse luudest tihedust vähese liikumise tõttu. Arvatakse, et kui jooksmine teeb jalad nõrgaks – kuid ikka vastupidi. Ja kui oled nõrgem, siis tahad järjest vähem ja vähem liikuda. Sestap mina räägin teile – liikumine mõjutab positiivselt, just nimelt see stimuleerib osteoplaste ja osteoplastid on luude ehitusmaterjal. Sul on vaja liikumist. 

CH: Sa märkisid eespool põlvevigastusi, kas saaksid seda müüti veidi lahti seletada?

Ruth: Inimesed usuvad, et jooksmine ei ole põlvedele hea, kuid õige on vastupidine. Uuringute kohaselt ei ole jooksjatel rohkem põlvekahjustusi, ei ole rohkem artriiti põlvedes, kui mittejooksjatel ja see on Stanfordi Ülikooli pikaajaline uuring. Artriit on keha põletikuline reageering võõrpäritolu valgule. Jumal küll, kui teise inimese valk on meile võõras ja kui me tahame lasta omale panna teise inimese südant, neeru, kopsu, siis tuleb võtta immuunsüsteemi mahasuruvaid ravimeid, muidu meie keha ei võta neid organeid omaks. Ja neid ravimeid võtame sageli elu lõpuni, et hoida enda kehas teise südant või muud organit. Kujutlege nüüd, kui inimesed, kellel on igasugu probleeme, võtavad enda kehasse looma, sea, kala või linnu valgud. Nad ei peaks jõudma üldse meie vereringesse, kui seedesüsteem ei suuda sellega toime tulla ja midagi ikkagi lekib verre. Vere kaudu jõuavad need liigesteni ja siis me saame artriidi diagnoosi.  On nii levinud, et arstid ütlevad, et kuskil 30 eluaastates on pea kõigil mingil määral artriiti. Kui minul oli artriit, siis arstid ütlesid, oh ära muretse selle pärast, meil on just tulnud üks hea uus ravim. Sel ajal oli selleks Naproxen – 1970 aastatel, kui minul artriit diagnoositi. Ma võtsin seda ravimit hea mitu aastat, kuni sain verejooksu (GI (gastrointestinal) bleeding). Ja siis Dr. McDougal küsis, mille pagana päralt võtad sa seda rohtu? Ma ütlesin, et see on artriidi pärast ja tema ütles – lõpeta kohe, oled vegan ja see läheb ise ära ning loomulikult nii läkski. Nüüd on selliseks ravimiks Aleve ja inimesed võtavad seda ka väikeste valude ja vaevuste tõttu. Nad ei aima, et saavad sellest kergelt loobuda. 

CH: Jah, lihtsalt toitumisviisi muutes. Mäletan, kui kuulasin esimesi kordi Dr. McDougalli loenguid ja kui pahane ta oli artriidi assotsiatsioonide peale, kuna need keeldusid dieedi ja artriidi vahelisi seoseid tunnistamast. Lõpuks on nad nüüd seda teinud.  Millised on sinu tulevikuplaanid? Mingid eesmärgid?

Ruth: Oh jumal! Lihtsalt püsida liikumises. 80 eluaastatel on kindlasti teatud elutempo aeglustumine ja kui ma veel üsna hiljuti tegelesin suutlikkuse parandamisega, siis nüüd kindlasti püüan lihtsalt olemasolevat säilitada. 

CH: Sa oled jõudnud hämmastavasse punkti. Selle säilitamine, kus sa praegu oled on juba imeline. 

Ruth: Jah, seda ta on. Ja mul ei ole mingit valikut. Võibolla veel üks raamat – mulle meeldiks teha raamat pealkirjaga Running Around the Worl, kuna ma olen jooksnud nii paljudes fantastilistes paikades ja ma tahan näidata inimestele, kuidas näha kõike seda ilu oma jalgade all.