"Ma vajan B12" - kas see on tõsi? vol I

Eelmise postituse jätkuks uurisin ühte mõtet - "Ma vajan B12". Selline huvitav mõte, seotud päris mitmete uskumustega. Sellega maha istudes sain kokku niivõrd pika arutluse, et see ühte postitusse ära ei mahugi:). 

Kasutasin järeleuurimiseks Byron Katie Tööd ja tsitaate, sestap viltuse kirjaga heledam tekst on pärit tema neljast raamatust "Loving What Is"; "A Thousand Names For Joy"; "Who Would You Be Without Your Story"; "I need Your Love - Is That True?"

Kes ma siis oleksin ilma loota "Ma vajan B12"

Kui keegi ütleb: „Tule ja käi minu teed, see on kaunis,“ siis kõik, mida mina kuulen on see, et nad armastavad mind kogu südamest ja tahavad mulle anda midagi, mida nad näevad kaunina. Lihtsalt see ei pruugi alati olla minu tee. Pakutav tee on kindlasti võrdne minu valitud teega. Ja ma armastan seda, et nende tee töötab nende jaoks ning toob neile õnne. Kõik need teed! Ei ole ühtegi teed, mis on kõrgem (või ülevam) mõnest teisest. Varem või hiljem hakkame seda märkama. Suhtlemisviis sellisel juhul on: „Ma armastan seda, et sinu valitud tee teeb su õnnelikuks. Tänan sind, et sa tahad seda minuga jagada.“

Ja nii vastad sa toitumisteemadel oma vanematele või elukaaslasele või mures sõpradele või miks ka mitte Mai Maserile või mõnele teisele „tean paremini, mis sulle hea on“.

Teisalt tuleb sel juhul aktsepteerida ka teiste valitud teed – ükskõik millisena see meile ka ei tunduks. Ka Mai Maseri oma.

Armastades seda, mis on – praegust hetke; aktsepteerides reaalsust, tulevad sellised laused:

Kuidas sa tead, et sa pead sööma toortoitu? Sa sööd seda!

Kuidas sa tead, et tema seal peaks sööma liha? Ta sööb seda!

Kuidas sa tead, et sa peaksid sööma midagi muud? Sa teed seda!

Kuidas sa tead, et tema peaks sööma jäätist? Ta teeb seda!

Liha sööv inimene ehk segatoidulise tee on samavõrd lähedal Jumalale nagu toortoidulise, vegani või mittesööja tee.

Minu kogemus on, et õpetajad, keda me kõige enam vajame on need, kellega me koos elame. Meie abikaasad, vanemad ja lapsed on helgeimad meistrid, keda me ootame. Üha uuesti ja uuesti näitavad nad meile tõde, mida me ei taha näha. Nad teevad seda seni, kuni me hakkame märkama.

Mis on reaalsus, kui keegi teine teeb seda, mida ta teeb. Sööb liha, kommi, hamburgeri jne. Kui maailmas on nii palju neid, kes ei mõista, kui hea on taimetoit või kui paha lihasöömine?

Kui ma 1986 aastal ärkasin reaalsusele, siis märkasin, kui palju inimesed vestlustes, meedia ja raamatud tegid avaldusi nagu, „Maailmas ei ole piisavalt arusaamist,“ On liiga palju vägivalda,“ „Me peaksime üksteist rohkem armastama.“ Need olid just need lood, mida mina varasemalt olin harjunud uskuma. Need tundusid hoolivana, lahkena, tundlikuna, kuid kui ma neid kuulasin, siis märkasin, et nende lugude uskumine põhjustab stressi ja muretsemist, mis minu sees ei tundu rahulikkusena. Kui ma kuulsin näiteks lugu „Inimesed peaksid olema rohkem armastavamad,“ siis minus ärkas küsimus „Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi?“ Kas ma tean seda täiesti kindlalt enda kohta, enda sees, et inimesed peaksid olema rohkem armastavamad? Isegi, kui kogu maailm ütleb mulle just nii, on see tõesti tõsi? Ja minu hämmastuseks, kui ma kuulasin enda sees, nägin ma, et maailm on just see, mis ta on – ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Kus on reaalsus, seal ei ole ühtegi „peaks olema“. On ainult see, mis on, just nii nagu see on, praegu. Tõde on üle igast loost. Ja iga lugu, enne järeleuurimist, peidab endas tõde. Nüüd sain ma küsida iga potentsiaalset ebamugavust tekitava loo kohta: Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi?“ Ja vastus, nagu ka küsimus oli kogemus: Ei. Ma seisin nüüd seal, kus asus tegelik vastus – ainus, rahumeelne, vaba. Kuidas võiks EI olla õige vastus? Kõik ju teavad, kõik raamatud kirjutavad, et õige vastus on JAH. Kuid ma nägin, et tõde on tema ise ja ei sõltu mitte keelgi diktaadist. Selle sisemise EI juuresolekul nägin ma, et maailm on alati selline nagu ta peab olema, hoolimata sellest, kas mina seisan sellele vastu või mitte. Ja ma embasin reaalsust kogu oma südamega. Ma armastan maailma, ilma igasuguste tingimusteta….

Oletame, et sinu seisukoht on: „Paul peaks lõpetama suitsetamise.“ Oh muidugi, ta peaks! Igaüks teab, et suitsetamine kahjustab hingamisteid, põhjustab kopsuvähki ja südamehaigusi. Nüüd, mine sügavamale küsimusega. Kas sa tead kindlalt, et on tõsi – Paul peaks suitsetamise lõpetama? Kas sa tead, et tema elu oleks parem või ta elaks kauem, kui ta suitsetamise lõpetab? Ta võib homme auto alla jääda. Kas sa tõepoolest tead, et kui Paul lõpetab suitsetamise, siis on see tema või sinu jaoks parem pikas perspektiivis? (Ja ma ei ütle, et ei võiks olla?) Kas sa tõesti tead, mis on parim Paulile tema teel?

Reaalsuse toomine toidumaailma ei ole esmapilgul võib-olla lõbus. Kuna siin on nii palju sügavale juurdunud uskumusi. Väga sügavale vajunud ja väga kindlalt kinni.

Toortoidu (või mis iganes toitumisstiili oled omale valinud) puhul saad sa teha avaldusi, mis puudutavad ainult sind ennast, mitte kedagi teist.

Kui siin tekiks küsimus – kas siis, kui ma ei selgita toortoitumise eeliseid ja kui ma ei veenaks teda, siis ta oleks edasi haige, ta oleks edasi vilets, maailm oleks rämpsu all lookas? Minu jaoks kaotasid need küsimused väga ruttu oma valulikkuse ja jõu. Kui sina sööd toortoitu ja tunned ennast hästi – siis miks peaksid arvama, et keegi seda ei näe, ei pane tähele või ei oska järeldusi teha? Veenmine ise asendab ühe uskumuse teisega, ühe mõtte teisega. Ja niipea, kui tuleb uus – on inimene oma süütuses võtnud taas uue uskumuse. Teadusliku uuringu asendab alati uus, arsti-teadlase-sensitiivi asemele tuleb alati uus.

Miks me nii toimime. Aga seetõttu, et meel töötab väga andekalt.

Selline on meel. Mida me siis teeme sellise meelega? Meel on protsessis – olen märganud, et tal on töö teha; ta on otsija. Me usume mõtet „Ta on isekas.“ Ja meie meel hakkab koheselt meile ette andma lugusid, mis seda tõestavad ja näitab meile kõiki neid pilte, mis seda tõestavad. Sellest ei ole küllalt, et ta oli siis isekas, meel peab seda tõestama, tõestama ja tõestama.

Mis juhtub on see, et meel ründab seda nö isekat isikut. Ja tavaliselt oleme me selliste isikutega abielus, kui taolised mõtted tekivad! Niisiis, meel hävitab selle isiku. Ta teeb oma tööd. Kusjuures ta teeb ringi peale ja ründab sind ennast selle teise ründamise eest. Ja ta kurnab iseennast välja. Läbi selle tulevadki sõltuvused – sa süütad sigareti, sa lähed külmiku juurde, kuigi oled alles söönud suurepärase lõuna, sa lülitad sisse televiisori. See on sinu jaoks udu – sa tegelikult ei hooligi.

Mida me teeme sellise meelega? Me ei saa mõtteid peatada. Me ootame nende lõppu. Me ratsionaliseerime neid. Ma mediteerime nad vaikima. Mina näen, et selline meel otsib tegelikult kohta, kus puhata. See otsib rahu. Selles stsenaariumis, millest me just rääkisime – kus meel ründab teda ja siis sind ennast – rahu puudub. Samas on see viis, kuidas meel töötab. Ja nii me oleme mõtetega hädas, kuna esmalt me usume neid mõtteid.

Märka mõtet „Ta on isekas!“ ja tunneta, mida keha teeb, lugusid ja pilte, mis koos selle mõttega tulevad. Tunneta, mida see teeb sinu käte ja õlgadega, sinu kehaga, sinu süsteemiga: kuidas sinu peas tuikab. Ja kuidas sa tööl olles paned klaasi liiga tugeva kõlksatusega lauale – lihtsalt juhuks, kui ta ei peaks märkama, et sa oled vihane.

Kuid ma märkasin ühel päeval, et need stressitekitavad mõtted, mida olin uskunud, ei pruugi olla tõesed. Ma avastasin, et see on tõde, mis teeb meid vabaks. Nii ma hakkasin tegelema mõtetega nii, nagu nad oleksid minu lapsed. Ma harjusin istuma selle metsiku lapse meelega nagu ta oleks väga armastatud.

See on nagu sa räägiksid oma lapsega või kellegagi, keda sa armastad ja sa mõtled neist suurepäraseid mõtteid ning ei püüagi ennast tagant sundida, kuna need on siirad. „Kas ta pole mitte suurepärane, kas ta pole mitte andekas, kas ta pole mitte lahke?“ – selliseid mõtteid. Tunneta, mida sinu keha teeb, kui sa mõtled neid mõtteid siiralt. Ja pane tähele vahet nende kahe erineva staadiumi vahel – mis sõltub sellest, mida sa usud.

Seega ma hakkasin nägema, et kui ma sean stressitekitavad mõtted küsimärgi alla, siis saab meel puhata.

Kuid mõtted ei ole isiklikud. Ma märkasin seda ühel hommikul. Minu enesehinnang oli nii madal, et ma magasin põrandal – ma arvasin, et just seda olen ma väärt. Ma arvasin, et ei vääri voodit, kuna olin niivõrd tulvil enesevihkamist. Ja ühel hommikul ma ärkasin ning lamasin põrandal ja lihtsalt ilma mingi põhjuseta märkasin äkki, et mind hingatakse. See ei olnud isegi mina; keha ei olnud isegi minu. Ma sain pilguheidu … mitteisiklikkusse. Ja siis ma märkasin, et mind mõeldakse.

Ma kutsun teid seda iseendas kogema. Kui te õhtul magama heidate, kui te ei näe und, kus on maailm? Seda ei ole enne, kui algab „mina“. „Mina olen.“ „Mina jään tööle hiljaks.“ „Mina pean minema vannituppa.“ „Mina, mina, mina, mulle, mulle, mulle“. Ja siis hakkab see mõtlema, et sina oled see. Või too. Kui „mina.“

Seega me hakkame oma mõtteid küsimärgi alla seadma ja leiame, et juhtub midagi sootuks uut. Ma hakkame nägema, et mõtted ei ole isiklikud. Ja kui me seda näeme, hakkavad imed sündima. See on tingimusteta armastus.

Ülaltoodu on pärit ühest dialoogist Byron Katie raamatust „Who Would You Be Without Your Story“ ja minu jaoks üks ahhaa momentidest. Märka sarnaselt, kui sul tekib mõte „Mul on puudu B12“, „Toortoidus jääb midagi puudu“; „Ma ei tunne ennast hästi, see on vist seetõttu, et ma ei saa piisavalt seda või toda ainet“;

Kuidas hakkab rõõmuga tööle sinu meel. Katie kirjutab, et meel on ülimalt andeks ja seda ta on. Sa annad ise oma meele hammaste vahele mõtte ja ta asub seda töötlema ehk tõestab sulle, et sul on õigus. Sul on mõte „Mul on puudu…“ ja meel tõestab kõikvõimalike pildikestega, lausetega, katketega kuskil raamatust; loengust, meediast selle mõtte õigsust. Mõttest saab lugu ja uskumus. Kuid sellel ei ole tegelikkusega ega tõega midagi pistmist.

Kuidas sa tead, et sa vajad B12? Sa võtad seda.

Kuidas sa tead, et sa ei vaja B12? Sa ei võta seda.

Ja need mõlemad on võrdsed: sa võtad B12 või mitte. Sinu tervise jaoks on mõlemad variandid võrdsed. Mõlemad valikud on võrdsed. Sestap mina ei võta B12. Ma ei ole aga parem ega halvem sellest, kes võtab. Ei tervem ega haigem. B12 ei anna sinu tervisele midagi lisaks. Kas seda on raske alla neelata neil, kes sellesse usuvad? Võib-olla. Mitte raskem, kui minul, kui ma leian veel sellise vastuse. B12 mittevõtmine ei anna ka minu tervisele midagi lisaks. Ei võta ära ka. Kogu see vaidlus uuringute, soovituste, müügistrateegiate ja reklaami ümber on erinevate uskumuste ja mõtete kokkupõrge. Erinevate valikute ja teede teistele soovitamine.

Mil iganes sa tunned, et sul on midagi puudu, istu maha ja tee Tööd.

Reaalsuses – siin ja praegu on sul kõik olemas, mida sa vajad. Sinu keha on sel hetkel täiuslik selleks, mida sa teed, kus sa oled. Ühegi teise kehaga (tervema või haigema, saledama või tüsedama) ei suudaks sa teha seda, mida sa praegu teed, olla seal, kus sa praegu oled. Mitte keegi teine ei suuda käia sinu teed. Ainult sina sellises kehas nagu see sul praegu on, suudad seda. Selline on reaalsus. Ja reaalsus on alati lahke, imeline, suurepärane.

Niisiis ma võtan Töö tema 4 küsimuse ja ümberpööramistega ja istun maha. Ma võtan uskumuse, mis kuskilt pinna alt on taas välja ujunud. „Ma vajan B12“. Kui sa oled endaga vaikselt, siis vaata, kuidas see avaldus sulle mõjub. Kuidas kohe hakkab meel tõestama, et sa vajad B12. Kuidas sinu keha kohe reageerib sellele uskumusele ja meele püüdele seda tõestada. Sa hakkad tundma väikest värinat kätes, meel leiab üles kõik need hetked selles päevas, kus sa ei tundnud ennast täiuslikuna ja lükib need hetked kõik pärlikeena selle mõtte „Ma vajan B12“ ümber. Äkki tõesti on mul seda vaja! See mõte kerkib kahtlusena üles ja meel tormab seda tõestama. Kuid ma olen maha istunud selleks, et teha Tööd.

Ma küsin nüüd endalt esimese küsimuse: Kas ma tean, et mõte „Ma vajan B12“ on tõsi? Kuna esimene-teine küsimust nõuab vastuseks ainult jah või ei, siis oma vanast kindlustundest ütlen ma ikkagi EI.

Ma lähen sügavamale ja küsin endalt teise küsimuse: Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Ja kui ma annan endale aega, kui ma ootan veidi. Luban mõlemal vastusel tõusta võrdsena. See tähendab, et meel peab reageerima mõlemale vastusele – andma tõestust mõlemale. Ja siis tõuseb kuskilt sügavamalt vastus. Ma vastan taas EI, kuid siin on juures „ma ei tea“ varjund. Ja Katie raamatutes märgitakse, et ma ei tea on vastus, mida samuti nende kahe küsimuse puhul sobib. Ei sobi vastus, mis tahab hakata põhjendama, kinnitama, ümber lükkama: Jah ja seda sellepärast, et ….; Ei, kuna ma …. Siis ei ole tegemist enam uurimisega ega Tööga, vaid meel kinnitab oma lugu ja sina püüad kinnitada oma uskumust. Meel püüab kavalalt sind eneseuurimisest kõrvale viia. Sobib ainult EI või JAH.

Ma küsin kolmanda küsimuse: Kuidas ma reageerin, kuidas ma ennast tunnen, kui ma usun mõtet „Ma vajan B12“. Ma tunnen ennast ebamugavalt. Veidi ärevana. Minu mõtted pöörduvad ikka tagasi iga sellise hetke juurde, mil ma ei tunne ennast hästi või olen väsinud – äkki on see sellest. Muretsemine. Üldiselt see ei ole meeldiv olemine, kui ma leian, et mul on midagi puudu. Meel võimendab iga hetke, kui läbi meedia jõuab minuni B12 vajalikkuse jutt. Ärevus võib mind viia isegi mõne masina juurde, kes analüüsib mind ja kinnitab puuduolemise uskumust. Meel võimendab iga inimese sõnad, kes märgib, et tal on midagi puudu ja võtab lisandit. Need hetked võivad olla üksikud sadade ja tuhandete hulgast, kuid järsku näen ma ainult puuduolemise hetki. Raskus on kehas ja meeles. Ja täpselt nii ongi, et meel pöördub ümber ja ründab sind ennast. Hirm.

Ma liigun edasi neljanda küsimuse juurde: Kes ma oleksin, kuidas ennast tunneksin, kui mul ei oleks seda mõtet „Ma vajan B12“. AhhaaJ. See on kergus, see on lihtneJ. Ma oleksin vaba. Ma olen momendil kohe kergem. Täiuslik igal hetkel. Väsinuna ja energilisena; rõõmsa ja kurvana; tervena ja haigena. Ma näen kõiki neid hetki oma päevas – kui palju ma jõuan ja kuidas peale töiseid hetki, ma lihtsalt puhkan. Mitte ei vaevle puudujäägis. Hetked mööduvad ja kõik on ok. Midagi ei võimendu ja midagi ei tõuse erilisena üles. Ma võin sirvida ajakirja ja kui minu pilk peatub mõnel „teaduslikud uuringud on tõestanud“, siis ma turtsatan naerda ja tean, et see ei ole tõsi. Ma ei usu seda lugu. Või ma ei peatu üldse puudujäägi parandamisega tegelevate kirjutiste juures ja vaatan seda, mis mulle võiks huvi pakkuda.

Nüüd asun ümber pöörama. Esimene ümberpööramine on „Ma ei vaja B12“ – kas see mõte on sama tõene või tõesem, kui eelmine. Kas ma leian kolm näidet. Näited selle kohta, et ma ei vaja B12. Ma ei vaja, sest ma ei võta seda. Ma ei vaja seda, sest ma ei tunne, et mul oleks midagi puudu. Ma olen terviklik sellisena nagu ma praegu olen. Kui ma esitan küsimuse nr 2 „Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi“ kõigi nende väidete kohta, mida on kirjutatud B12 kohta, siis ma ei leia JAH vastuseid. Ma olen ca 10 aastat lugenud erinevaid uuringuid ja õppinud neid lugema – nägema tühjust nende taga. Ma leian võrdselt vastupidiseid väiteid. Kui ma löön Google otsingusse B12 ja vegan, siis saan hulgaliselt lehti sellest, kuidas taimetoit vajab B12. Kui ma löön Google otsingusse B12 ei toimi, leian hulgaliselt foorumeid, kus inimesed (taimetoitlased ja mittetaimetoitlased, aneemikud jt) kirjutavad, kuidas B12 doosid neid aidanud ei ole. Ma olen Eestis ja mujal maailmas kokku saanud inimestega, kes on kogu oma elu olnud taime ja toortoidul ning ei võta B12. Mida edasi ma vaatan, seda enam näiteid ma leian. Meel on andekas. Pööra ta ümber ja ta paneb jooksu ja tõestab sulle koheselt vastupidise. Ma ei pea ka teadma B12st rohkem, kui ma tean. Kõik mida ma vajan on minuga sel hetkel olemas. Selleks, et olla see, kes ma olen. Täiuslik. Terviklik. Terve.

Ei aita B12 saada täiuslikuks siin ja praegu, ei aita B12 muuta reaalsust ega muuta seda, mis on. Ei selle võtmine ega mittevõtmine. Kas see pole suurepärane? Mis kontseptsiooni sa iganes uurimise alla sead – väljastpoolt (uuringute, tarkade, teadlaste, meedia) tulevad väited (kasulik-mittekasulik, vajalik-mittevajalik; peab-ei pea, tõestatud-mittetõestatud) jagunevad alati kaheks. Kaheks vastandlikuks kogumiks ehk 50% pead ja 50% ei pea kogumiks. Kui sa hästi otsid! Kui sa tahad tõde teada! Kui sa ei taha, siis üks kogumik saab suurem, kui teine. Kuid võrdne vastasseis jätab sind sinu endaga kahekesi. Sa jääd sinna, kus pead leidma ise lahenduse. Minema oma teed. Saama oma kogemuse. Mis võiks olla põnevam?

Üks küsimus, mida Katie veel Töö käigus küsib on: „Kas sa tahad teada tõde?“ Selle kohta on ta märkinud, et tehes Tööd inimestega põrkub ta vahel selle vastu, et tõde ei ole see, mida teada tahetakse. Või sa oled investeerinud oma loosse nii palju, et ei taha sellest taganeda. Üks naine näiteks oli nii kindel, et tal on vaja saavutada saledamad reied, et lükkas eemale kõik küsimused, mis võiksid leida, et see ei ole oluline. Sel juhul ütleb Katie väga armsalt, et me ei pea Tööd tegema, võime istuda lihtsalt koos ja veeta suurepäraselt aega. Kui sa aga püüad kedagi veenda ja ta ei võta vedu, siis märgib Katie: „Usalda tema teed!“

Niisiis koos B12ga või ilma – sina oled see, kes sa oled. Ei tervem ega haigem; ei tugevam ega nõrgem. Sestap mina lähen oma teed mööda ilma B12 ja minu jaoks on see tee kaunis. Ja ma usaldan ka Sinu teed, mis on koos B12.

Ei ole ka eksimist ega vigu. Sa teed seda, mida sa teed. Just nende uskumuste baasil, mis sul hetkel on. Kuskil sügaval sisimas oled sa kestev rahu ja rõõm. Pealispinnal uskudes oma mõtteid, otsid sa seda väljastpoolt. Ja lähed oma teel edasi seni, kuni kõik välised asjaolud: raha, toit, vitamiinid sh. B12, tabletid, inimesed, asjad ennast ammendavad.

„Mina tean“ meel on väga valulik. See püüab panna asju liikuma nagu diktaator ja elu läheb edasi nii nagu ta läheb. Ja kogu kurbus on jonnihoog. See on sõda Jumalaga, sõda reaalsusega – kõik  kurbus. Ja sa kaotad.

Kui jätad kõrvale „peaks“ ja „ei peaks“, siis sa suudad asju reaalselt näha.

Me ei oma kunagi kontrolli. Meil on illusioon kontrollist, kui asjad lähevad nii nagu meie tahame. Ja kui nad ei lähe, siis me ütleme, et oleme kontrolli kaotanud ja püüame nüüd leida mingit müstilist valgustumise tasandit, mis meie kujutluses annab meile taas kontrolli. Aga tõeliselt tahame vaid rahu. Me mõtleme, et kontrolli omades või „valgustunuks“ (ja keegi ei tea väga täpselt, mida see tähendab) saades leiame rahu. See ei ole nii. Peale 10 aastat depressiooni ärkasin ma teadmisele, et minu kannatused ei olnud kontrolli puudumise tulemus; see oli reaalsusega vaidlemise tulemus.

Tunne, et sa kontrollid olukorda. See töötab mõnda aega. Kuid siis saab reaalsus sind kätte. Reaalsus juhib. See ei oota sinu luba, sinu häält või sinu arvamust  - kas sa oled seda tähele pannud? 

Järgneb...Kas ma vajan B12 II osa

Byron Katie tervisest, haigusest, kehast

Tahaksin tuua edasipidi veidi näiteid Töö tegemise kohta, mis puudutab vitamiine, puudujääki ja üldse toitumist. Ma jõudsin ise üsna huvitavate tulemiteni. Kuid enne veel lugemiseks katkeid Byron Katie raamatutest tervise, haiguse  ja keha teemadel.

Enne lugemist vaata veel intervjuud siit ja tuletame veel meelde mõned pidepunktid: peale ärkamist reaalsusesse, ärkas Katie´s Töö. Töö põhineb oma mõtete uskumise kahtluse alla seadmist, uurimist ja ümberpööramist. Katie armastab reaalsust ehk seda mis on. Ta märgib: „Ainus aeg, mil me kannatame on siis, kui usume oma mõtteid, mis vaidlevad sellega, mis on. Kui sa tahad, et reaalsus oleks teistsugune, kui see on, siis sarnaneb see kassi haukuma õpetamisega. Sa või proovida ja proovida, kuid lõpuks vaatab kass sulle otsa ja ütleb „mjau“.“ Reaalsusega vaidlemisel kaotad sa ja kaotad alati 100%. Reaalsusega vaidlemine on: Ta ei peaks suitsetama; ta ei peaks jooma; tuule ei peaks puhuma; lumi peaks sadama; ta peaks olema lahkem; lapsed peaksid hästi käituma jne, jne. Reaalsusega nõustumine on siis: Ta ei peaks olema minu vastu lahke, sest ta ei ole; ta peaks suitsetama, sest ta teeb seda; tuul peaks puhuma, sest ta puhub; lapsed ei peaks hästi käituma, sest nad ei tee seda. Või siis niipidi: ma ei peaks olema saledam, sest ma ei ole; mul ei peaks olema rohkem raha, sest mul ei ole; ma ei peaks olema terve, sest ma ei ole. Katie ise kirjutab: „Inimesed, kes on alles alustanud Tööga ütlevad mulle sageli, „kuid kas see ei ole jõuetukstegev, kui ma lõpetan reaalsusega vaidlemise. Kui ma niisama lihtsalt aktsepteerin reaalsust, muutun passiivseks. Ma võib-olla kaotan soovi tegutseda.“ Ma vastan neile alati küsimusega: „Kas sa oled kindel, et see on tõsi?“ Mis on rohkem jõulisem – „Ma tahan, et ma ei oleks oma tööd kaotanud“ või „Ma kaotasin töö; mida ma saaksin nüüd teha?“ See pidi juhtuma sellepärast, et see juhtus ja mitte ükski mõtlemine kogu maailmas ei suuda seda muuta. Keegi ei taha, et tema lapsed haigeks jääksid või sattuda autõnnetusse, kuid kui need asjad juhtuvad, siis mis mõtet on nendega vaielda.“

Järgmine samm on oma asjadega tegelemine. Katie märgib, et on kolme sorti asju „minu asjad“, „sinu asjad“ ja „jumala asjad“. Katie jaoks on Jumala asjade teine nimi „reaalsus“. „Reaalsus on jumal, kuna see juhib. Kõik, mis on väljaspool minu kontrolli, sinu kontrolli ja kõigi teiste kontrolli on Jumala asi. „

Raamatus „Loving What Is“ kirjutab ta: „Väga suur osa meie stressist tuleneb sellest, et me elame vaimselt väljaspool oma asju. Kui ma mõtlen, et „Sa pead leidma tööd;ma tahan, et sa oleksid õnnelik, sa peaksid jõudma õigel ajal, sa peaksid enda eest paremini hoolitsema,“ siis ma elan sinu asjades. Kui ma muretsen maavärinate, sõdade, üleujutuste või selle üle, kuna ma suren, siis olen ma Jumala asjadesse sekkunud.“

„Kui sina elad oma elu ja mina elan mõttes sinu elu, kes siis elab minu oma?“ 
Järgmisteks sammudeks on oma mõtete kohtlemine arusaamisega: „Mitte keegi ei saa kunagi kontrollida oma mõtlemist, kuigi inimesed võivad rääkida mõnd lugu, et nad seda suudavad. Ma ei lase oma mõtetel minna – ma kohtlen neid arusaamisega. Ja siis lasevad nemad minul minna. Mõtted on nagu tuul või lehed puul või langevad vihmapiisad. Täpselt nii nad ilmuvad ja kui me teeme Tööd ning uurime neid, siis saame nendega sõpradeks. Kas sa vaidleksid vihmapiiskadega? Vihmapiisad ei ole isiklikud ja meie mõtted ei ole seda samuti. Kui ükskord on valutekitav kontseptsioon vastu võetud arusaamisega, siis järgmine kord ilmudes võib see sinus tekitada lihtsalt huvi. See, mis oli varasemalt õudusunenägu, on nüüd vaid huvitav. Ja veel järgmine kord, võib see olla lõbus. Ja siis edasi sa ei märkagi teda enam.“

Oluline on saada teadlikuks ehk märgata Oma Lugusid: „Ma kasutan sageli sõna lugu rääkides mõtetest või mõtete kogumist, millega me iseendale midagi tõestame. Lugu võib olla mineviku, oleviku või tuleviku kohta; see võib olla selle kohta, kuidas asjad peaksid olema, võiksid olla või miks nad nii on. Lood ilmuvad meie meelde sadu kordi päevas. Kes sa oleksid ilma oma Loota? Kui palju sinu maailmast on kokku pandud läbiuurimata lugudest? Sa ei tea seda kunagi enne, kui sa hakkad uurima (sõna uurima kasutan ma Töö sünonüümina. Uurimine tähendab võtta mõte või lugu ning vaadelda neid nelja küsimuse ja ümberpööramise abil.“

Ja nüüd erinevad katkendid:

Haigus või tervis – mõlemad on minu jaoks sobivad. Sa oled kurb, sa ei ole kurb; sa ei saa aru, sa saad aru; sa oled rahulik, sa oled endast väljas; sa oled see, sa oled too. Ma olen iga rakk, mis endast raporteerib. Ja kogu selle muutumise taga, tean ma, et iga rakk on igavesti rahus.

Kui ma kaotan kogu oma raha, on hästi Kui mul on vähk, on hästi. Kui minu abikaasa mind maha jätab, on hästi. Kui ta jääb, on samuti hästi. Kes ei ütleks alati jah reaalsusele, kui see on midagi, mida sa armastad? Mis võiks juhtuda, mida ma ei saaks tervitada kogu oma südamest?

Inimestele, kes on väsinud valust, ei ole midagi hullemat, kui püüda kontrollida seda, mis ei ole kontrollitav. Kui sa soovid tõelist kontrolli omandada, loobu kontrolli illusioonist; las elu võtab su endale. Ta teeb seda niikuinii. Sa lihtsalt räägid endale lugu sellest, et ei võta. Ja selline lugu ei ole kunagi tõsi. Sa ei ole tegelikult teinud ei päikest ega kuud. Sul tegelikult ei ole kontrolli oma kopsude ja südame üle ega ka oma võime üle näha või kõndida. Ühel hetkel on sinuga kõik korras ja sa oled terve, järgmisel hetkel enam mitte. Kui me püüame olla kaitstud, elame oma elusid väga, väga ettevaatlikult; ja  lõpetame mitte elades. Mulle meeldib öelda: „Ära ole ettevaatlik, sa võid ennast kahjustada.“

Kehad ei ihalda, kehad ei taha, kehad ei tea, ei hooli, ei muutu näljaseks ega januseks. See on meel, mis kinnistub – jäätise, alkoholi, narkootikumide, seksi, raha külge – keha peegeldab seda. Ei ole füüsilisi sõltuvusi, on ainult vaimsed. Keha järgib meelt. Tal ei ole valikut.

Kõik meie mõtted on kinnistunud ellujäämisse, seejärel tervisesse, siis mugavusse ja siis naudingusse. Iga mõte on seotud „mina“ olemisega; nii toimub sinu ellujäämine. Ja niipea, kui sa saad oma väikese maja, oma väikese auto, oma väikese muruplatsi, pöörduvad sinu mõtted loo juurde, et sa pead olema terve ja aineliselt kindlustatud. Sa paned asju oma ostukärusse, paned asju oma majja ja niipea, kui sa oled kindlustatud, pöörduvad mõtted naudingu juurde. See on täismõõduline kehaga identifitseerumine: ei ole mõtteid, mis ei oleks kehaga seotud. Niisiis lähed sa naudingu juurde. Ja kogu nauding on valu, kuna sa muretsed selle kadumise pärast ja püüad panna seda kestma või tahad saada seda rohkem. Sa ei koge seda tegelikult kunagi; sa oled alati selle minevikus või tulevikus.

Sa oled täiuslikult terve, meeldib see sulle või mitte. Sa räägid omale lugu, kuidas sa peaksid olema tugevam või tervem niiviisi, et sa enam ei tea, et sinu seisukord praegu on täiuslik. Minu seisund on täiuslik praegu selleks, mida ma pean tegema seal, kus ma praegu pean olema. Ma olen tulevikuta.

Kehad on sama süütud, kui puud või lilled või hingamine

Kui me oleme haiged, tahame et inimesed oleksid meie vastu lahked. Ja samas ei ole me lahked iseenda vastu, kuna me oleme voodis koos vaenlasega: oma haigusega. Seni, kuni me ei ole rahus oma kõige hullema vaenlasega, milleks on alati meie mõtlemine, ei saa me armastada oma partnerit või last. Varem või hiljem saab kõik, mida me mõtleme oma haigusest, kinnistatud meie partnerile või lapsele, kui me ei leia oma teed või mõtleme, et oleme midagi kaotanud. Me ei seisa vastu oma haigustele; me seisame vastu oma mõtetele haigusest. Ilma oma loota ei ole meil probleemi. Meil on ainult lahendused.

Siin ei ole teha midagi muud, kui terveneda ja see ei ole seotud kehaga. Võib lõpuks öelda, et keha ei tee seda. See on hea uudis – see on läbi, unusta ära, teeme tööd sellega, mis meil on. Kas sa saad sellest praegu aru? Kui lugu kehast oleks tõde, siis tähendaks see seda, et ükski paks inimene ei jõuaks eneseteadvustamiseni, ja mitte ükski ratastoolis olija, ega ka ükski vana ega haige ega keegi, kes ei ole ilus. See jätab kõrvale pea kogu inimrassi! Peaaegu kellelgi ei ole võimalust vabaduseks selle teooria järgi. Me kõik ootame, kuni keha on täiuslik, et olla rahus. Kas me ei võiks seda olla kohe, praegu?

 Kui sa usud oma mõtteid, vägistad sa oma keha, öeldes, et see peab olema ilusam, peab olema tervem, peab olema pikem, lühem, paksem, saledam, noorem, tugevam. Võtad oma täiusliku keha ja teed sellest oma mõtetes prügi.

Minu süda on alati terve. Isegi juhul, kui ta saab infarkti, on ta terve. Täiuslik sellel hetkel. Kas ta tuksub korrapäraselt või mitte, on just see, mis olema peab. Kui sa vaidled sellega, mis juhtus, siis on sul infarkt koos suure koguse hirmuga. Kuid ilma loota, ilma reaalsusega vaidlemata, on sul infarkt rahus. „Vau! Nii tuleb ta sellest välja, nii lõpeb lugu!“ Infarkt võib olla väga põnev. See on lihtsalt teadlikkuse küsimus. Teadlikkus sellest, mis ON: sel hetkel oled sina – sina ise (Ja isegi mitte seda.)

Kuidas sa elad, kui usud, et sinu tervise probleemi ei peaks olemas olema? Sa ei saa isegi rääkida meile tõtt. Sa ei saa ausalt isegi köhatada ega nina nuusata või teada anda, et sa ei tunne ennast hästi. Kes sa oleksid ilma oma loota „Ma peaksin ennast paremini tundma?“ Sa oleksid vaba.

Ei ole „vibratsiooni“, mis oleks madalam või kõrgem või erinev. On ainult lugu, mis lahutab neid. Kõik koos on üks vibratsioon. Sinu vibratsiooni sobitub kõik, mis sul sel hetkel on. Ja sa oled kõik, seega oled täiuslikus sobivuses. „Kui sul oleks kõrgem vibratsioon, oleksid sa tervem“ – kas sa tead absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Kuidas sa elad, kui usud, et sinu vibratsioon on liiga madal, et keha tervendada? Masohhism. Sõda. Kes sa oleksid ilma selle teooriata? Veidi enam lõdvestunud, veidi enam valmis tervenemiseks.

Kehadel ei ole võimu võtta ära sinu rahu. Ole selle asemel õnnelik ja lase kehal teha seda, mis ta teeb.

Keegi ütles täna hommikul: „Sa näed välja nagu oleksid alla võtnud.“ Hästi. „Sa näed välja nagu oleksid sa juurde võtnud.“ Hästi. „Sa näed vana välja.“ Hästi. „Sa näed noor välja.“ Hästi. Keha ei ole minu asi. Minu mõtlemine on minu asi. Seega vaata oma masohhistlikke mõtteid, mida sa usud. Et jääda kehaga identifitseerituks. Ja olgu sul lõbus!

„Sinu õlad ei peaks valutama“ – on see tõsi? Nad valutavad just nii, nagu nad seda teevad. Nad peaksidki valutama just nii, nagu nad valutavad. See on täielik vale, et nad ei peaks. Sinu lugu sellest, kuidas sa peaksid olema ajas ja ruumis ja duaalsuses. Siin ei ole õiget või valet. Me vaatleme siin reaalsust. Kui sa vaidled reaalsusega, kui sa valetad selle kohta, mis on – siis see on stress. See vastandub sellele, mis sa oled. „See ei peaks nii valutama“: tunneta, kui valus see mõte on. Kui palju kordi sa nii mõtled? Ma olin harjunud nii elama. Ma elasin voodis, aastaid. Pole ime, kui sa nutad, öeldes:  õlad ei peaks valu tegema, kuna sinu õlad teevad just nii palju valu. See peaks nii olema, kuna see on nii. See on reaalsus.

Iga uskumus on ettevaatlik olemisest; see tähendab keha elus hoidmisest. Mina ei ole ettevaatlik. Ma ei ela sel viisil. Ma võtan vastu, mis iganes tuleb.

Kui sa usud, et teatud toidud on sulle tõeliselt head ja sa armastad neid toite süüa ja sa tunned ennast hästi neid süües ning see tundub nagu sa armastaksid iseennast – siis see tundub mulle väga armas. See tundub rahumeelse ja ausa elamise viisina. Sõda algab siis, kui sa arvad, et teised inimesed peaksid sööma samal moel: näiteks sinu partner või sinu lapsed. Sina ei saa teada, mis on neile parim. Võib-olla sinu porgand on nende jäätis. Sa ei tea nende teed. Kas sa tead enda oma?

Ükskord ma veetsin 27 päeva ilma toiduta. Selleks ei olnud mingit põhjust – ma lihtsalt teadsin, et ma ei söö. Ja nende päevade jooksul ei leidnud ma endas kübetki nälga. Näljatunne on lihtsalt üks müüt. Minu sõbrad ja pere kartsid minu elu pärast, kuid mina ei muretsenud; tundsin ennast terve ja tugevana. Kogu selle aja kõndisin ma aktiivselt kõrbes. Ja ühelgi hetkel ei kogenud ma midagi peale müütide nälja, kõhuvalu ja kaalukaotuse osas. Ma ei suutnud leida ühtegi õigustatud vajadust, mis ei oleks pärit surmahirmust. Ja siis, peale 27 päeva, ilma igasuguse põhjuseta, hakkasin ma taas sööma.

 

Maailmas ei ole kannatust; on ainult lugu, mis paneb sind seda uskuma. Ei ole kannatust maailmas, mis oleks reaalne. Kas see ei ole suurepärane? Uuri järele ja saa teadlikuks iseendast.

„Jooga teeb sinu õlad paremaks“ – see on üks sinu pühamaid uskumusi. Kas sa tegelikult tead, et just see kaotab sinu õlgadest valu? Kui sa keskendud oma õlgadele, keskendud „joogale (või massaažile või porgandimahlale), et muuta neid paremaks“, sa oled siis identifitseerunud kehaga. Öösel me eemaldume neist kontseptsioonidest. Me ei maga, me eemaldume Sa kardad valu oma kehas. Kui porgandimahl enam ei tööta, siis oled sa jäetud üksi oma mõtlemisega. Sa püüad oma mõtlemist joogaga eemal hoida. On ainult üks tõeline jooga, ja see on vaimne ja see on vaba voog. Mina armastan seda, mis on. Ma olen testinud kõiki neid teooriaid ja tean, et isegi kui massaaž või jooga või porgandimahl või nisuorasemahl töötab praegu, siis ikkagi on mul võimalus vananeda ja teada, et need ei saa aidata. Või loodetavasti saan ma mõne haiguse, kus kõik need mõtted saavad mu kätte ja mul tuleb need stressitekitavad kontseptsioonid läbi töötada. See on kõik arm. Ja kas sa siis ei taha seda kõike – vabadus kehast, vabadus kontseptsioonist, et sa oled keha. Alati on miski, mis teeb valu. Äkki oled sa jäetud kahekesi oma mõtlemisega oma keha üle. Ja see on kõik, millega sa pead tööd tegema.

Kui sa arvad, et alkohol teeb su haigeks või segaseks või vihaseks, siis juues sa jood endasse omaenda haigust. Sa võtad alkoholi ja alkohol mõjub sulle täpselt nii nagu sa tead, et ta peab mõjuma. Seega uuri oma mõtlemist, mitte selleks, et joomist lõpetada, vaid et lõpepeks igasugune segadus selle osas, mida alkohol võib teha. Ja kui sa usud, et sa tõepoolest tahad joomist jätkata, siis lihtsal märka, mida see sulle teeb. Ei ole kahetsust. Ei ole ohvreid. Ja tegelikult ei ole ka mingit lõbu – ainult pohmell.

Ma soovitan teil mitte teha Tööd eesmärgiga tervendada oma keha. Tee seda armastusest tõe vastu. Tervenda oma meel. Võta vastu oma kontseptsioonid arusaamisega. Mulle meeldib öelda, et siis, kui oled oma keha saanud absoluutselt terveks, võid sa saada autolt löögi. Me võime olla õnnelikud kohe siin, mitte homme, mitte 10 minuti pärast – kas me ei võik olla õnnelikud kohe praegu? Ma kasutan sõna õnnelik, mis tähendab loomulikku rahu ja selguse tasandit ja see on see, mida Töö meile annab.

Mõned inimesed usuvad, et kui sul on füüsiline haigus, siis ei ole sa piisavalt spirituaalne, sa ei ole piisavalt valgustunud. Kui sa oled valgustunud piisavalt, siis sul ei saa olla kõhuvalu või südameatakki või vähki. Mina ei tea midagi valgustumisest, kuid isegi siis, kui ma olen ekstaatiline, teeb minu kõht seda, mida ta teeb. Ja niimoodi ma elan. Minu kõht ei ole minu asi; minu mõtlemine on minu asi ja tegelikult isegi seda mitte. Isegi, kui sa oled täiuslikus rahus, teeb sinu keha, mis ta teeb. „Haigus ei ole spirituaalne!“ – kas sa võid olla absoluutselt kindel, et see on tõsi?

Arst võttis kord minult vereproovi ja tuli tagasi pikaksveninud näoga. Ta ütles, et toob halbu uudiseid; tal on väga kahju aga mul on vähk. Halvad uudised? Ma ei suutnud hoiduda naermast. Kui ma vaatasin arstile otsa, nägin et ta on üsna jahmunud. Mitte igaüks ei saa aru naerust sellise uudise puhul. Hiljem selgus, et mul ei olnud vähki, ja see oli samuti hea uudis.

Mul on nõbu, kes helistas ükskord väga hilja ööse. Telefon helises, ma ärkasin, võtsin toru ja ta ütles: „Mul laetud püstol vastu oma suud, kaitseriiv on eemaldatud.“ Ta oli väga purjus. Ja ta lisas, „Kui sa ei anna mulle kohe ühte põhjust, miks ma ei peaks ennast tapma, siis ma vajutan päästikule.“ Ma ootasin ja ootasin. Ja jätkasin ootamist, et tuleks üks hea põhjus. Ja ma ei suutnud leida ühtegi. Lõpuks ma ütlesin, „Kas tead kullake, ma ei leia ühtegi põhjust, miks sa ei peaks seda tegema.“ Ja tema purskus pisaratesse ning ütles, et see on kõige ausam asi, mida ta on kunagi kuulnud. Hiljem leidis ta AA (anonüümsed alkohoolikud) ja suri kainena. Ma olin lihtsalt aus. Ma ei suutnud põhjust leida. Kuid see, mis juhtus oli sellepärast, et ma ei sõltu teistest inimestest, nad ei pea elama minu jaoks. Ma olen vaba.

Kuidas sa elad, kui usud mõtet, et sinu keha peaks olema teistsugune? Kuidas sa ennast tunned? „Ma olen õnnelik hiljem, kui mu keha on terve.“ „ma peaksin olema kõhnem, tervem, ilusam, noorem.“ See on väga vana religioon. Kui ma mõtlen, et minu keha peaks olema erinev sellest, mis ta praegu on, ei tegele ma oma asjadega. Olen oma meelest väljas!

„Ma peaksin magama kell kolm öösel“ – on see tõsi? Ma ei arva nii: ma olen täiesti ärkvel. Kui ma ärkan keset ööd üles, ole väga elevil. Mis võiks olla parem, kui uni? Ärkamine! Ma armastan lebada voodis keset ööd, kui mu silmad on pärani, kuna see on just see, mis on. Ei ole ühtegi mõtet, et ma peaksin tegema midagi muud. Ma armastan kõiki oma mõtteid.

Keegi ei saa olla liiga paks või liiga kõhn. See ei ole võimalik. See on müüt. See hoiab sind eemale teadlikkusest praegusest hetkest. See o teadlikkuse surm. Me ei taha uskuda taolisi mõtteid, kuid me lihtsalt ei tea teist võimalust. Seega teeme Tööd ja isegi 200 kiloses kehas hakkab palju kergem.

Ma ei palu sul kehast loobuda, kui selline asi üldse võimalik on. Ma palun sul saada oma keha peremeheks, hoolitseda tema eest ja vaadata järgi, millised on sinu uskumused keha kohta. Panna need uskumused paberile, uurida neid ja pöörata ümber.

Mitte keegi ei tea, mis on hea ja mis on halb. Keegi ei tea, mis surm on. Võib-olla ei ole see midagi; võib olla ei ole see isegi mittemiski. See on puhas tundmatus ja ma armastan seda. Me kujutleme, et surm on mingi olemise tasand või on see mittemiski ja me oleme ära hirmutatud oma enda kontseptsioonide poolt. Mina armastan seda, mis on: ma armastan haigust ja tervist, tulemist ja minemist, elu ja surma. Ma näen elu ja surma võrdsena. Reaalsus on hea; seega peab ka surm olema hea, mis iganes ta ka poleks, kui see üldse midagi on.

Me arvame, et kardame oma keha surma, kuid see, mida me tegelikult kardame, on oma identiteedi surm. Kuid läbi uurimise, kui me saame aru, et surm on lihtsalt kontseptsioon ja ka meie identiteet on lihtsalt kontseptsioon, siis hakkame nägema, kes me oleme. See on hirmu lõpp.

Kes sa oleksid teiste inimeste juuresolekul, kui sa ei usu mõtet, et keegi peaks sinust hoolima? Sa armastaksid ise ennast. Kui sa usud müüti, et inimesed peaksid hoolima, siis sa kaotad hoolivuse nii enda, kui inimeste suhtes. Armastus ei saa tulla „sealt kuskilt“; see saab tulla ainult sinu seest.  Ükskord ma jalutasin koos ühe mehega kõrbes ja tal hakkas tekkima insult. Me istusime maha ja ta ütles „Oh, jumal. Ma suren, tee midagi.“ Ma istusin lihtsalt tema juures, armastasin teda, vaatasin tema silmadesse, teades, et me oleme miilide kaugusel telefonist ja autost. Ta ütles, „Sa isegi ei hooli, on ju nii?“ Ma ütlesin: „Ei.“ Ta rääkis ühe suupoolega, sest teine pool halvatus üha enam ning sel hetkel, kui ma ütlesin „Ei“, hakkas ta naerma ja mina hakkasin ka. Ja siis äkki, tema keha võimed taastusid. Insult taandus. Selline on armastuse jõud. Ma ei jätnud teda ilma hoolimisest.

Sa kannatad uskumuse tõttu, mis ütleb, et midagi on sinu elus puudu. Reaalsuses on sul alati kõik, mida sa vajad.

Kui mõte teeb haiget, siis on see märk sellest, et see ei ole tõsi.

Ma olen oma lastele rääkinud: „Teil on täiuslik ema. Mina olen vastutav kõikide teie probleemide eest ja teie vastutate lahenduste eest."

Anita Moorjani intervjuu: hirmust ja vähist korraga terveks

Ma olen teinud Tööd:) - päris palju ja põhjalikult otsinud neid uskumusi ja hirme, mis toitumismaailmas momendil liiguvad. Olen leidnud palju huvitavat ja palju mõtlemapanevat.  

Paar päeva tagasi peetud loengus ütlesin välja selle, mis juba mitu aega meeles mõlgub: toitumisstiile on palju ja tundub, et rohkem inimesi kogub endale see stiil, kes rohkem ja paremini inimesi hirmutada jõuab. Eks toortoit ei ole erand. Kui sa blogi oled algusest peale lugenud, siis on siin palju artikleid, mis hirmutavad. 

Toortoitumise puhul on nii - et kui sa sööd toortoitu selle tõttu, et kardad muidu jääda haigeks, kardad, et kuumutamine kõik kasulikud ained kaotab; kardad olla vähem vaimne, kardad vitamiinide pärast, kardad pestitsiide, väetisi, GMO, saastatust jne, jne - siis toortoit ei anna suurt kasu või vähemalt mitte pikas perspektiivis. Ka hirm toortoidust loobuda või vahel midagi muud suhu panna on suur hirm. 

Kui sa sööd toortoitu rõõmust, et sa ei pea enam panni-potiga mässama, ei pea kartma valkude, vitamiinide, vee  pärast. Ei karda enam kaotada kaalu - ei karda kaotada elu:), ei karda raua ja B12 pärast:), siis toortoit toob sulle rõõmu. Sa võid vabalt süüa toortoitu ja vabalt süüa ükskõik mida, kui see sulle õige tundub ja sobib.

Kas nii puhast jagamist igaüks enda jaoks teha saab - ei tea. Tõenäoliselt on need igas toitujas läbi põimunud. Ja sestap ei leia paljud ka toortoidust seda loodetud tulemust - hirmud segavad vahele. 

Ma lugesin Wayne Dyeri inevjuud Anita Moorjaniga ja see on just see, mis näitab, kui hästi selline uskumuste ja hirmutavate mõtete üles leidmine, selgeks tegemine mõjub. Kui nad on leitud ja neist on aru saadud - siis lähevad nad ise ära...

Allpool on väljavõtted kahest intervjuust Anitaga. 

Anita Moorjani on raamatu Dying to Be Me: My Journey from Cancer, to Near Death, to True Healing (March 2012) autor. Koduleht www.anitamoorjani.com. Eesti keeles on raamat alles ilmunud ja kannab hoopis teistsugust pealkirja. Mulle endale meeldib väga just inglise keelne pealkiri.

Dr. Wayne Dyer kirjutab: Rohkem kui neli aastat järjest progresseeruva vähiga viis Anita surma lävele ja sealt veel edasi – surma enda majja, kus ta astus uksest ja koridorist kaugemale.  Anita on seda kõike väga detailselt oma otsingute raamatus kirjeldanud. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda aeglaselt, tähelepanuga ja hoida oma meel avatuna, kui küsimärgi alla seatakse vanad uskumused. 

W.D.: Sul oli 36 tundi elada. Sulle öeldi, et lümfoom (lümfivähk) on vallutanud kogu sinu keha. Seejärel oli sul surmalähedane kogemus. Räägi sellest lähemalt. 

Anita: Mul oli vähk – lümfivähk, mis oli laienenud minu kehas üsna kaugele. 

See oli minu peast alates täitnud kõik lümfisõlmed, kaelal ja kätel ning otse alla kõhu juurde – kõik oli täis. On fakt, et minu kasvajad olid sidruni suurused ja paiknesid kõikjal minu kehal. Vähk elas minus ca 3 aastat ja 8 kuud. See tundus periooditi halvenevat ja siis taas läks veidi paremaks, kui ma tegelesin ayurvedaga. Kuid peatselt halb seisund süvenes uuesti.

W.D. : Kas sa märkasid spetsiifilisi olukordi, ravimeetodeid või emotsioone, mis võisid neid haiguse tõuse ja langusi mõjutada? 

Anita: Ma märkan seda nüüd, kui tagasi vaatan, et kui ma olin tõeliselt-tõeliselt hirmunud, siis minu tervis halvenes. Kuskil 2005 aasta detsembris, tehti mulle täielik keha skaneering ja arst ütles minu abikaasale – mulle ei öeldud, kuid arst rääkis minu abikaasaga – et parimal juhul ma võin elada 3 kuud. 

W.D. : Mis hetkest toimus sinu seisundi tuntav halvenemine? 

Anita: 2. veebruaril 2006 aastal olin ma hapnikumaskiga ja täishooldusel kodus. Sel hetkel olid minu lihased juba degradeerunud. Ma olin ratastoolis ja mul olid nahal avatud haavandid. Sel hommikul ma langesin koomasse. 

W.D. : Kuidas reageeris sinu abikaasa?

Anita: Minu abikaasa oli endast väljas. Ta helistas arstile ja arst käskis mind kiiresti toimetada haiglasse. Kui ma jõudsin haiglasse, ütles arst, et on liiga hilja, et käes on minu viimased tunnid ja tõenäoliselt ei tule ma üldse koomast välja. 

W.D. : Ja siis sa surid. See tähendab sa sisenesid surmalähedasse kogemusse, mida me nimetame NDE (Near Death Experience). Sinu keha annab alla, kuid sel ajal koomas, sa kuuled ja näed. Räägi sellest. 

Anita: Jah, ma kuulsin ja nägin kõike, mis minu ümber toimus. Arstid ütlesid minu perele, et organid on juba lakanud töötamast ja põhimõtteliselt olen ma surnud. Nad ütlesid, et mu süda lööb veel, kuid ma olen surnud.  Kuid ma olin teadlik absoluutselt kõigest, mis minu ümber toimus, kõigest, mida arstid ütlesid ja kõigest, mida nad tegid, nõeltest, mida nad minusse torkasid. Nad ütlesid minu abikaasale, et minu kopsudes on vedelik; ütlesid, et kuigi ma olen koomas, on minu hingamine üsna vaevaline ja mulle anti hapnikku.  Arst torkas mulle ühe nõela isegi selga, et eemaldada vedelikku. Ma mäletan igat üksikasja. 

Ma sain teadlikuks asjadest, mis asusid väljaspool minu keha. Ma sain teadlikuks oma vennast, kes ühes teises riigis lennukile läks, et mind vaatama tulla. Ma hakkasin saama teadlikuks oma isast, kes lahkus juba 10 aastat tagasi. Ma olin teadlik, et ta on minu ümber. Minu parim sõber, kelle ma vähile kaotasin, oli samuti siin. Ja ma suutsin tunda, et nad olid minu ümber kogu selle aja, mil ma olin haige. 

Siis hakkasin ma aru saama, miks mul on vähk. Ma hakkasin aru saama, et minu aeg ei olnud veel tulnud ja mul on valida, kas ma tahan tulla tagasi oma kehasse või surmaga jätkata. Esialgu ma ei tahtnud oma kehasse tagasi tulla, kuna minu keha oli niivõrd haige. Ja oli nii suurepärane olla teisel pool! See oli – mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks – ja mul tulevad siiani pisarad silmadesse, kui ma sellele mõtlen, kuid sõnu lihtsalt ei ole. See on nagu tingimusteta armastus ja sa tunned seda selgust, et sa tead miks sa siin oled, milline on sinu eesmärk, miks sa tulid siia planeedile – nii tundsin mina. Ma tundsin, et ma lihtsalt saan kõigest aru: oma eesmärgist siin elus ja sellest, miks ma vähi sain. Ja samamoodi sain ma aru, et kui ma tulen kehasse tagasi, siis mul enam vähki ei ole. Ma valisin tagasi tulemise, vähki ei olnud enam minu kehas, kuna ma sain aru, miks see üldse tulnud oli. 

Ma sain teisel pool olles täielikult teadlikuks sellest, et kehas olev vähk tekkis, kuna ma ei mõistnud  oma tegeliku olemuse hämmastavat suurepärasust. Vähemalt võib öelda, et ma ei teadnud, kes ma tegelikult olin. 

Põhiliselt olen ma osa Jumalast ja … kõik me oleme. Me kõik oleme Jumal, aga ei saa sellest aru. Ma käisin planeedil ringi nagu ma ei oleks seda. Nagu ma oleksin lihtsalt üks füüsiline inimolend. Aga kui ma sain aru, millele mul juurdepääs on, kui ma sain teadlikuks energiast, jõust minu taga, siis sain ma ka aru, et ma ise olin hirmuga blokeerinud selle jõu ja see pani minu keha väljendama erinevaid haigusi. Kui ma olen teadlik sellest, kes ma tegelikult olen, siis ka minu keha väljendab seda. 

Haigus ei alga füüsilises kehas, see algab palju sügavamal tasandil. Ja see on ainus tasand, millega meil tuleb tööd teha. Kui me teeme tööd ainult füüsilise kehaga, siis me tegeleme sümptomitega, mis annavad meile teada, et kuskil sügavamal on vaja millegagi tööd teha. 

W.D. : Üks intervjueerija küsis sinu käest sinu eelmiste elude kohta ja sa vastasid talle, et sa ei tunne, et oleks mingit minevikku. Räägi sellest, et on paralleelselt elatavad elud, mitte minevik.

Anita: Jah, mina oma Hindu päritolu tõttu kasvasin üles uskumusega eelmistest eludest ja reinkarnatsioonist. Minu mõlemad vanemad olid Hindud ja uskusid seda. Kui ma olin teisel alal, siis näis kõik juhtuvat samaaegselt. Ma olin teadlik teistest eludest koos oma venna ja abikaasaga, kuid need ei tundunud olevat eelmised elud. Näis, et kõik toimub ühel ja samal ajal. Seega, kui ma tulin oma kehasse tagasi ja hakkasin sündmustele tagasi vaatama ja sellest rääkima, oli mul väga raske panna kõike järjekorda, kuna ma olin tulnud sealt, kus aega pole, kus aeg ei liigu lineaarselt. Kõik juhtub samal ajal ja sealhulgas see, mida me nimetame eelmisteks eludeks. 

Siin me avaldume läbi füüsiliste kehade, me paneme asjad oma meeltega lineaarsesse aega. Meie meeled peavad seda tegema, et saaksime asjadest enda jaoks paremini aru.  Meie meeled filtreerivad asju ja me tegelikult töötleme kõik ühes toimivas ajavahemikus ja loome seega lineaarse aja. Ühest punktist teise. Kuid teisel pool ei ole see üldse niimoodi. Tudub, et kõik toimub ühekorraga ja me oleme teadlikud kõigest, mis meie ümber toimub. See ei sarnane sellega, kui me oma füüsilise keha pead keerame ja midagi vaatame või millelegi keskendume. Ei sarnane üldse; see on hoopis nii, et sa oled teadlik kõigest, mis ükskõik mis ajal sinu ümber on toimunud.

W.D. : Kas sa tundsid armastust ka arstide vastu, kui kuulsid neid rääkimas, et sa ei ela seda kogemust üle? Tundsid sa pigem armastust, kui üleolekut või muret või viha?

Anita: Jah, ma tundsin armastust kõigi vastu, absoluutselt iga arsti vastu. Kuidagi tundus nagu mina oleksin nemad, nagu ma oleksin aru saanud, mida nad kõik seal teevad. See ei olnud isegi tunne, ma olin nagu nendega üks ja suutsin tunda seda, mida nemad tundsid. Nad tundsid, et peavad midagi tegema ja nad tegid seda, mida nad kõige paremini oskasid ja nende kavatsused olid head. See on nagu sa järsku tunneksid igaühe kavatsusi — mitte seda, mida nad tegelikult teevad, mitte lõpptulemust – vaid nende kavatsusi. Ma võisin tunda kõike, mida teised tunnevad, iga õde, kes sisse astus, kõike! Kui ma sellest välja tulin, siis tundus kõik nii kaunis. See oli nagu ma näeksin kogu maailma ja igaühte esimest korda. 

W.D. : Kui kaua sa koomas olid? Kui kaua kestis sinu surmalähedane kogemus (NDE)?

Anita: Umbes 20 tundi. See kestis kogu öö. Saabusin haiglasse 02. veebruari hommikul ja hakkasin välja tulema 03. veebruari hommikul. 

W.D.: Ja sinu abikaasale öeldi, et sa elad kõige rohkem veel ühe päeva, kui sedagi?  

Anita: Jah, mitte kauem, kui üks päev. Arstid ütlesid, et ma ei vea isegi seda ööd läbi, kuna minu organid ei tööta ja ma olen lõppstaadiumis. See on kirjas minu meditsiinilises failis, milles nad informeerivad perekonda, et on lõpp. 

W.D. : Seega oleks pidanud sinu kehas olema miljoneid ja miljoneid vähirakke. Siis tulid sa tagasi. Räägi meile, mis juhtus pärast ja mis toimub nüüd? Miks sa oled elus? 

Anita: Kui ma tulin tagasi, olin ma eufooriline, kuna ma Ärkasin. Esimesed paar päeva olin suures jõuetuses. Asjad ajasid mind segadusse. Ma rääkisin ja kõik olid väga üllatunud, et ma üldse üles ärkasin.  Arst tuli mind vaatama, kuid ta oli onkoloog, keda ma varasemalt näinud ei olnud. Minu oma arst ei olnud veel saabunud ja see arst, kes tuli, oli üks neist, kes mind haiglasse saabudes vastu võttis. Kui ta sisse tuli, ütlesin talle: „Tere hommikust, dr. Chan.“ Ja tema küsis: „Kuidas te minu nime teate?“ Ma ütlesin: „Kas siis mitte teie ei olnud siin, kui ma haiglasse saabusin?“ Ta ütles: „Jah, aga teie olite siis koomas.“ Ma vastasin: „Kas te olete selles kindel?“ 

Ma isegi ei mõistnud, et ma olin koomas sel ajal, kui ma kõike nii selgelt teadvustasin, mis minu ümber toimus. Ütlesin arstile: „Teie olite see arst, kes torkas minu selga nõela, et võtta välja ülearune vedelik.“ Ja tema ütles: „Te mäletate kõike seda?“ Ta oli nähtavalt väga, väga üllatunud. Ta oli ka šokeeritud sellest, et ma koomast väljusin. 

Ma olin ikka veel nõrk ja lamasin. Kui arst ruumist lahkus, ütlesin oma perele, „Miks ta oli nii üllatunud? Tema oli üks neist, kes ütles, et need on minu viimased tunnid; et ma ei ela ööd üle. Kas mitte tema ei olnud see, kes just nii ütles?“ Ja minu abikaasa vastas: „Kuidas sa said seda kuulda? Ta ei öelnud seda sinu kuuldes. Ta ütles seda palatist väljas, koridoris.“ Mina vastasin „ Kas tõesti?“ Ja nii hakkas aeglaselt kõik välja tulema. 

Ma olin ikka veel väga, väga nõrk. Kuid 48 tunni pärast võeti hapnik ära ja nad hakkasid kasutama söötmisvoolikut. Ma tahtsin istuda. Tundsin ennast tõeliselt eufoorilisena. Seda tunnet on tõeliselt raske kirjeldada; see on sügavam kui lihtsalt armastus igaühe vastu. Minu jaoks oli see uus arusaamine. Ma ei olnud seda varem tundnud. Olin harjunud mõtlema, et ma pean õppima armastama teisi inimesi ja ma alati andsin endale hinnanguid: „Kas ma ole piisavalt armastav?“ Nüüdses kogemuses sain aru, et olen ise armastus. 

W.D. : Mis juhtus järgmise 6 kuu jooksul? Olid sa vähist vaba? Kuidas arstid seda praegu seletavad? 

Anita: Jah, ma olin vaba. Kui ma surmajärgsest kogemusest välja tulin, ei suutnud ükski masin leida jälgegi vähist. Nad ei uskunud seda, et vähki ei ole ja jätkasid mulle ravimite andmist ja testide tegemist. Nad tahtsid teha suurenenud lümfisõlme biopsiat, kuid ei suutnud ühtegi leida.  

W.D. : Kus oled sa täna? Kas sinu keha on vähist vaba? 

Anita: Jah on küll, see on täiesti vähivaba.

W.D. : Ütlesid, et tulid kehasse tagasi teadmisega, miks sul vähk on. Mis see oli  - miks sa vähi said? 

Anita: Ma võin seda öelda ainult ühe sõnaga – HIRM. Hirm olla MINA ISE, hirm teistele mitte meeldida, hirm mitte vastata ootustele, hirm elada, hirm surra, hirm süüa töödeldud toitu, hirm keskkonna pärast, hirm hingata, see on fakt – hirm KÕIGE pärast. 

Ainult siis, kui ma teadvustasin endale oma suurepärasuse, minu enda täiuslikkuse, minu enda väärtuslikkuse – minu kui universumi kauni lapse väärtuse, alles siis olin ma valmis hirmust lahti laskma ja omaks võtma elu nii, nagu see on – kogu tema rõõmus, mures, võimalustes, ebakindluses, mitmetimõistetavuses. Nähes ennast täiuslikuna, elu oivalise väljendusena, sain ma jõuda tervenemiseni. Ma kutsungi kõik võtma omaks seda täiuslikkust, kes ja mis sa tegelikult oled … ja elama rõõmuküllast elu ilma hirmuta. 

Ühest teisest intervjuust: 

Anita:  Suurim õppetund, mille mina sain – kui oluline on armastada iseennast ja olla see, kes ma tegelikult olen. See on surmalähedase kogemuse (NDE) tähtsaim õppetund. Ma olin alati mõelnud, et isekas on ennast armastada ja enda vajadusi teistest ettepoole seada. Nüüd ma õppisin, et kui ma ei armasta ennast, siis ei ole mul ka teistele küllaldaselt armastust anda – ma ei saa anda teistele seda, mida mul ei ole. 

Ma olin harjunud olema teistele meele järele ja asetasin alati teised ettepoole ning kartsin olla mina ise. Püüdsin alati olla keegi, kes ma ei olnud ja kurnasin ennast tühjaks aina teiste jaoks elades. Ma olin alati mõelnud, et on isekas oma vajadusi arvestada, kui teistel on suuremad vajadused. Ma sain aru, et ei ole isekas täita kõigepealt oma vajadused, sest on tõsi, et ma olen siin selleks, et olla mina ise. Ja kui ma teadvustasin endale selle Mina Ise, muutusin ma tervemaks, õnnelikumaks, heldemaks ja ma ei tunne enam, et mul oleks midagi puudu. Samuti mõistsin ma, et kui me püüame pidevalt olla need, kes me ei ole, siis on planeet puudujäägis.  

J. Pastiloff: Millised võiksid olla Anita elureeglid?

Anita:

1. Ära võta elu liiga tõsiselt;

2. Söö šokolaadi;

3. Saa aru OMA ENDA SUUREPÄRASUSEST!!

4. Söö rohkem šokolaadi;

5. Naudi elu ja tee seda, mis sulle rõõmu teeb

6. Tee oma igapäevased valikud selle põhjal, mis paneb SIND enast hästi tundma; mitte selle põhjal, mida sa MÕTLED, et sa peaksid teiste jaoks tegema; 

9. Naera enda üle iga päev!

10. Iga päev, kui sa vaatad peeglisse, tuleta meelde, et sa oled Univerumi täiuslik laps, kes on siin selleks, et olla tema ise. Sinu ainus eesmärk on olla see, kes sa tegelikult oled. 

11. Ära muretse liialt selle üle, et „teha seda õigesti“. Kui meie ainus eesmärk on olla meie ise, siis ei ole võimalik eksida!  

12. Alusta iga päeva puhtalt lehelt, jättes seljataha eilsed emotsioonid.

J. P. : Milline on sinu manifestatsioon 2012 aastaks?

Anita: Ma loodan, et suudame koos luua maailma ilma mõttetute hirmudeta! Saan aru, et osad hirmud on väga vajalikud ja need on sellised, mis ei lase meil endale viga teha. Kuid inimrass on praegu patoloogiliselt hirmunud ja see on momendil tõsine haigus, mis nakatab meid ja planeeti. Hirm toidab vähki ja muudab nõrgaks meie immuunsüsteemi, kuid see on ka vägivalla ja terrorismi juureks. Me oleme hirmul põhinev ühiskond. Meie käitumine ja otsused baseeruvad hirmul. Meie meditsiinisüsteem, seadused, valitsused jne baseeruvad kõik hirmul ja liiguvad edasi hirmul aga mitte soovil teha endale head, sellega tehes head ka kogukonnale ja kogu planeedile. Meie ainus vastutus on märgata seda hirmu endas ja seda muuta. Kui me seda teeme, siis näeme ka maailma muutumas. 

Kes olid sa 15 aastat tagasi?

Anita: 15 aastat tagasi kartsin ma kõike. Ma tahtsin inimestele meeldida, pingutasin väga tugevasti, et sobituda, kartsin väljendada seda, mida ma tegelikult tunnen. Ma tundsin, et ma pean tegema rasket tööd, et meeldida teistele ja ma ei pidanud ennast heaks inimeseks enne, kui ma tegin asju, mida ma pidasin kohustuslikuks teha, et heakskiit välja teenida. Olin harjunud uskuma, et ma pean kõvasti vaeva nägema, et olla vaimne, parem inimene jne. Tundsin sageli, et ma ei saanud hakkama, ei vastanud teiste ootustele.  Nüüd ma tean, et me kõik OLEME vaimsed, kuigi arvame, et ei ole! Kuidas me siis ei ole, me ju tuleme sealt ja läheme sinna tagasi? Minu ainus ülesanne on olla mina ise ja selles ei saa ma läbi kukkuda. 

Ma olin samuti harjunud olema väga valiv selles, mida ma söön. Seda mitte selle pärast, et ma ennast armastasin või oma kehast hoolisin. See oli hoopis seetõttu, et mul oli HIRM, mida need toidud mulle teha võivad. Ma kartsin väga vähki ja kartsin, et kõik põhjustab vähki: mikrolaineahi, barbeque toidud, punane liha, plastist pakendid, saastatus, päike jne. Nüüd ma tean, et need emotsioonid – see hirm toidu suhtes mõjutas mind rohkem, kui toit ise. Ma olen valinud toiduks tavapärase tervisliku toidu, ja ma teen seda seetõttu, et armastan oma keha ja tahan elada tervet ja pikka elu ning sel juhul toit toetab seda. Kui ma söön tervislikku toitu hirmust, kuna kardan vähki, siis saadan oma kehasse hirmul baseeruva energia ja seda hoolimata sellest, kas toit on tervislik või mitte. 

Kui ma ka söön tüki šokolaadi või kooki, siis seda teen ma rõõmuga ja naudin igat suutäit. 

Mida sa arvad andestamisest?

Anita: Minu jaoks on see huvitav teema. Kuna minu surmalähedane kogemus (NDE) muutis minu vaatenurka sellele. Selles kogemuses oli armastus enda vastu tingimusteta ja ma sain aru, et olen kõigiga üks. Enne seda kogemust olin harjunud mõtlema, et mul on vaja inimestele andestada, kui nad on mulle haiget teinud või eksinud. Nüüd ma tean, et ei ole midagi andestada. Inimesed ei tee haiget kavatsuslikult – nad teevad seda ainult oma valu tõttu. Kui ma ole suuteline ennast tingimusteta armastama ja tajuma, et oleme kõik Üks – kõik osakesed ühest tervikust, siis teistele andestamine on sama, mis endale andestamine.