Parasiidid või partnerid vol 2 - hundid söönud, lambad terved

 

Rob Dunn kirjutab raamatus "The Wild Life of Our Bodies", et asi pole selles, et oleme kaotanud teatud liike, vaid et me püüame eemaldada igasugust elu - parasiite, baktereid, metspähkleid ja -vilju ning röövloomi. Tundub, et sooleusside kadumine teeb paljud meie kehad haigemaks, nii nagu meie aju teatud osad, mis arenesid välja kiskjatega toimetulemiseks, põhjustavad nüüd haigusi. Meie ajud on pannud meid puhastama oma elu ülejäänud loodusest, kuid ülejäänud keha, alates sisikonnast kuni immuunsüsteemini, mõtleb teisiti.

Teadlased, kes uurivad meie loodusest eraldumise erinevaid aspekte, töötavad erinevates valdkondades. Nad ei kipu omavahel rääkima, kuid on siiski jõudnud meie ühenduse katkestamise tagajärgede ulatuse kohta sarnastele järeldustele.

Ükskõik, kas lamate voodis või istute arvuti ees, kui teil on valus, siis on see teie iidse päritolu valu. Teil on valu keskkonnast, millest te ilma olete jäänud. Meie esivanemate savannid ja metsad on endiselt teiega. Need tulevad teie juurde nagu puuduva jäseme valu, kui aevastate, valutab selg või tunnete hirmu. Tulevad iga kord isegi siis, kui on vaja otsustada, mida istutada, mida süüa või mida osta. See ajalugu jõuab mõne juurde rohkem kui teise juurde, kuid ühel või teisel viisil jõuab see meie kõigini.

Omamoodi äratundmisrõõm, kirjutasin kunagi oma raamatusse Eckhart Tolle ühest mõttest -  Tolle kirjutas oma raamatus, et pisimagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel tervikuga seotud. Kui sooviksid mingi sündmuste põhjuse jälile saada, peaksid liikuma ajas tagasi, loomisloo algusesse. 

Ja kui ma vaatan oma kasse nautimas sooja magamisaset ja toitu ning seejärel liikumas, metsik pilk silmis,  nagu nad poleks kunagi metsast välja tulnud...

Et ennast loodusega taaskord rohkem siduda, ei ole vaja aga kõigil metsa (ehk ka metsikuks) minna.

Dunn kirjutab, et lõppkokkuvõttes pole see, mida me oma igapäevaelus vajame, päris metsikus. Me oleme endale kätte võidelnud võimaluse elada ilma malaaria, dengue, koolera ja suurte kisjateta, kes võiksid ähvaradada meid ja meie lähedasi. Me vajame loodust, mis meie elu täiendaks, võib-olla teatud osas metsikust. Sellest ajast peale, kui hakkasime kahjureid pidama või tõrjuma, oleme seda teinud järjest kasvaval määral. Kuid meil tuleb õppida seda tegema suurema hoole ja nüanssidega. Saame näiteks soodustada häid baktereid oma suus ja pärssida halbu.

Immuunsüsteemi taastamiseks saame oma kehasse tuua kahjutuid nematoode. Me võime paljastada end liikidele, milles leiame rõõmu ja rahulolu. Me suudame veel  ambitsioonikamalt luua rohelisi linnu, revolutsioonilisemaid linnu kui lihtsalt roheliste katustega hooned, linnu, kus elust enesest on ehitatud terved müürid.

Nematoodid  kuuluvad kõige arvukamate loomade hulka. Jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullas elavatest hulkraksetest loomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Muld meie põldudel ja looduslikes taimekooslustes on asustatud nematoodide püsiasurkondadega. Taimi kahjustavate nematoodide liigiline koostis oleneb juhuslikust introdutseerimisest, taimkattest, mullast ja kliimast.

Palja silmaga näeb tõesti vaid osa nematoodiliike, vaja on ikka suurendust. Täiskasvanud loomad võivad olla ka paari millimeetri pikkused, kuid enamasti on nad end rõngasse keeranud. Nendest saadakse aimu siis, kui taimed enam ei kasva ja neil tõmbuvad lehed krimpsu. Aga nad on levinud kõikjal, ka korterites toataimede pottides. Neid võib olla nii mullas kui ka taimevartes, -lehtedes ja õites. Taime maapealsetes osades elavad nematoodid tekitavad pahku. Näiteks üks liik elab meil kasteheintel ja kastikul ning tema elutegevuse tõttu muutub neil seeme suuremaks, otsekui tungalteraks. Suuremad on loomade – inimeste, lindude jt. parasiidid. Kõige suurem on Placentonema gigantissima, kes elab vaalade platsentas ja võib kasvada kuni kaheksa meetri pikkuseks. Aga vabalt elavad võivad olla umbes poole millimeetri pikkused või isegi 0,2 millimeetrit.

Tavaliselt leidub igas grammis mullas mitukümmend nematoodi. Samblas (erandiks on nematoodivaene turbasammal) on aga leitud kuni üheksasada, kompostmullas tuhat üheksasada, kartuli-kiduussi koldes nelikümmend kuus ja haigete taimede maapealsetes osades üle kuuekümne tuhande nematoodi iga grammi substraadi kohta. Pole just isuäratav? Vaid mereäärsetel liivadel ei pruugi nematoodid nii väikestesse proovidesse üldse sattudagi.

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Dunn maalib ka üsna fantastilisi pilte, mis kõik võiks loodusest linna tuua. Neid praeguseid ja tulevasi võimalikke visioone linnadest on ikka jagatud:

Singapur

Või miks mitte ka kodus. Etnobotaanik James Wong jagab oma väikest elupinda linnas 500 taimega. 

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Eelmisel sajandil hakkasime kasutama antibiootikume, et tappa kõik soolestiku bakterid, et vabaneda ühest probleemsest liigist. See oli ka sajand, mil tapsime kõik putukad oma põldudel, et võidelda väheste kahjuriliikidega. See oli samuti sajand, mil tapsime kõikjal hunte, et mõnes kohas lambaid päästa. See oli sajand, mil puhastasime oma ruumide tasapinnad, et „mikroobidest vabaneda”. Kõik need toimingud päästsid tohutult palju elusid, kuid jätsid meile kingituseks ka uusi kroonilisemaid probleeme ja looduse, milles puudus rikkus. Nüüd teame rohkem ja suudame targemalt tegutseda, et luua endale loomulikum ja tervislikum elu. Meie “puhtast elamisest” põhjustatud probleeme ei saa aga lahendada millegi nii lihtsaga, kui porilombis mängimine. Meie ülesanne on luua enda ümber uut tüüpi elus maailm, millega me suhtleme mitmel erineval viisil, elus maailm, kus pole mitte ainult liik, kes elab üle metsade hävitamise, antibiootikumid ja muud häired, vaid hoopis mõni arukam ja lopsakam looduskeskkond.

Et kuna raamat voolab nüüd läbi parasiitide, kiskjate ja liikide omavaheliste seoste maailma, teeksin lühikese kokkuvõtte, mida bioloogia selle kohta ütleb.

Kisklus (röövlus)

Kiskluse puhul üks organism tapab ja tarbib teist. Kisklus annab energiat, et pikendada eluiga ja soodustada kiskja paljunemist, põhjustades kahju saakorganismile. Kisklus mõjutab organisme kahel ökoloogilisel tasandil. Indiviidi tasandil on saaklooma elu/reproduktiivsus järsult katkenud ja ta ei anna enam kunagi järglasi. Kogukonna tasandil vähendab röövloom saakloomade populatsioonis isendite arvu.

Tuntuimad röövluse näited hõlmavad lihasööjate käitumist, mille käigus üks loom sööb teist. Mõelge huntidele põdrajahil, öökullidele hiirte või usside jahil ja putukatele jahti pidavatele karihiirtele. Vähem ilmsed karnivoorluse suhted hõlmavad paljusid väikseid loomi, kes tarbivad suuremat. Selline rühmarööv on levinud sotsiaalsete kiskjate, nagu lõvide, hüäänide ja huntide kogukonnas. Grupiröövlust esineb ka sipelgate ja sotsiaalsete ämblikega. See on aga ainult osa pildist. Seemnete tarbimine võib mõnikord olla röövlus. Seemneid peetakse organismideks. Ideaalsetes tingimustes kasvavad seemned taimedeks. Kuid seemne tarbimine tapab taime enne selle kasvamist, muutes seemnete tarbimise röövluse näiteks. Eluline näide seda liiki röövlusest on, kuidas Sille toortoidu algusaegadel seemneleiba tegi 😎😁😎

Nepenthes

Mitte kõik kiskjad pole loomad. Lihasööjad taimed, nagu Veenuse kärbsepüünis ja kanntaim (Nepenthes), tarbivad putukaid. Kanntaimed püüavad saaklooma seedeensüüme sisaldavas veekogumis, samas kui Veenuse kärbsepüünis püüab putuka kahe lehesagara vahele ja sulgeb putuka ning katab seedeensüümidega. Need taimed imendavad putukatelt toitaineid, kui need seedeensüümide abil  kättesaadavaks muutuvad. Mikroskoopilisel skaalal tarbivad algloomad ja bakterid samuti saakloomi. Neil on oluline roll populatsioonide suuruse säilitamisel mikroobikooslustes, mis edendab mikroorganismide mitmekesisust ja aitab kaasa kogukonna stabiilsele struktuurile.

Kisklus ja kohanemine

Kisklus mõjutab nii kiskjate kui ka saakloomade sobivust. Indiviidid peavad ellujäämiseks ja paljunemiseks nii sööma kui ka vältima enda ärasöömist. Geneetiliselt määratud tunnused, mis parandavad organismi ellujäämis- ja paljunemisvõimet, kanduvad edasi tema järglastele. Tunnused, mis on seotud röövloomade parema saagi püüdmise ja saakloomadel  pääsemisega, kipuvad loodusliku valiku abil sattuma positiivsesse valikusse.

Kiskjatel on selliseid omadusi nagu teravad hambad, küünised ja mürk, mis suurendavad nende võimet toitu püüda. Neil on ka äärmiselt hästi arenenud meeleelundid, mis aitavad neil potentsiaalset saaki leida. Arvestage röövloomade võimet märgata potentsiaalset saaki enam kui kilomeetri kauguselt, muttide terav lõhnataju, öökullide võime tuvastada hiiri heli järgi, rästikute võimet tajuda saaklooma jälgimisel kehasoojust ja nahkhiirte ning delfiinide võime kasutada kajalokatsiooni. Kiskjad püüavad oma saaki kas potentsiaalset saaki jälitades või varitsedes. Tagaajamist kasutavad organismid on võimelised lühikesteks kiirendusteks. Need, kes varitsevad, kipuvad avastamise vältimiseks maskeeruma.

Sarnasel viisil on saakloomaliikidel omadusi, mis aitavad neil avastamist või püüdmist vältida. Paljud, näiteks leheputukad, koid, mitmesugused konnad ja väikesed sisalikud ning taimtoidulised imetajad, on krüptiliselt värvunud, et neid oleks raskem näha. Käitumuslikult nad „külmuvad“ pärast kiskja olemasolu avastamist. Selline vähene liikumine aitab neil paremini oma taustaga sulanduda ja pärsib kiskja võimet neid leida. Aga kui röövloomad tulevad  liiga lähedale, läheb saakloom põgenemiseks lendu, jookseb või hüppab. Kui järgneb tagaajamine, jääb saakloom tavaliselt ellu, kui nad suudavad jääda kättesaamatuks seniks, kuni kiskja väsib. Mõned liigid ostavad kiskja tähelepanu kõrvale juhtides lisaaega. Näitena võib tuua erksavärvilisi tagatiibu vilgutavaid koisid, saba ära andvaid sisalikke ja lima väljutavaid putukate vastseid. Sellised toimingud üllatavad kiskjat ja annavad saakloomale põgenemiseks paar lisamomenti.

Kui kiskja jälitab potentsiaalset saaki, jookseb kiskja oma õhtusöögi järele. Saakloom jookseb oma elu eest. Kui kiskjal ei õnnestu saaki tabada, jääb ta nälga, kuid ei vähene tema sobivus ehk ta ei hukku ja on võimeline järglasi andma. Seevastu, kui kiskja saaklooma kinni püüab, kaotab tabatud isend kõik edasised paljunemisvõimalused. See "elu-õhtusöögi printsiip" loob kahe liigi vahel evolutsioonilise võidurelvastumise. Sellel võistlusel kogeb saak tugevat selektiivset survet paremaks kohanemiseks, et vältida ärasöömist. Samal ajal peavad röövloomad ellujäämiseks ja paljunemiseks koguma piisavalt toitu ning ka neile avaldatakse selektiivset survet tunnuste jaoks, mis võimaldavad neil edukalt jahti pidada. Aja jooksul toob see võidurelvastumine kaasa tunnused, mis võimaldavad saagil paremini püüdmist vältida, samas kui kiskjad saavad saaki paremini kinni püüda.

Vastupidiselt seni esitatud näidetele on mõnedel saakloomadel silmapaistvalt ere värvus. Selline aposemaatiline värv aitab vältida saagiks langemist, andes potentsiaalsetele röövloomadele märku, et erksavärviline isend on mürgine. Toksiine võib toota kehas, nagu punasetäpiline vesilik (Notophthalmus viridescens), või neid võib saada passiivselt mürgiste taimede tarbimise teel, nagu monarhiliblikas. Mitte kõik erksavärvilised liigid pole tõeliselt mürgised. Mõnel neist on välja kujunenud mustrid ja värvid, mis jäljendavad mürgiste liikide omi. Sellised miimikad on näiteks Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril erakordselt polümorfne liblikas  Papilio dardanus.   

Herbivoorlus (taimetoitlus)

Taimetoit on loomade poolt taimse ainese tarbimine ja taimetoidulised on taimi sööma kohanenud loomad. Nagu röövloomade ja saakloomade interaktsioonides, soodustab see käitumine nii taimtoiduliste kui ka söödavate taimeliikide kohanemist. Näiteks taimetoiduliste tekitatud kahju vähendamiseks on taimedel arenenud kaitsevõime, sealhulgas okkad ja kemikaalid. Teadlased on tuvastanud tuhandeid taimseid keemilisi kaitseühendeid, sealhulgas meile nii tuttavaid ühendeid nagu nikotiin ja kokaiin. Tegemist on naturaalsete pestitsiidide ja herbitsiididega (ehk naturaalne ei ütle midagi aine ohutuse kohta).

Toitainete tarbimise maksimeerimiseks on paljud taimetoidulised välja töötanud kohandused, mis võimaldavad neil kindlaks teha, millised taimed sisaldavad vähem kaitseühendeid ja rohkem kvaliteetseid toitaineid. Mõnel putukal, näiteks liblikatel, on jalgadel keemilised andurid, mis võimaldavad neil taime maitsta, enne kui nad selle osa ära tarbivad. Taimetoidulised imetajad kasutavad sageli kibedate ühendite avastamiseks oma teravat haistmismeelt ja nad söövad eelistatavalt nooremaid lehti, mis sisaldavad vähem kemikaale.

Jäänud veel parasitism.

Parasiidid või partnerid vol 1 - kellega voodit jagame

 

Hakkasin lugema Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies"

Rob Dunn on Põhja-Carolina Ülikooli rakendusökoloogia osakonna bioloog,  professor ja kirjanik. Ta on kirjutanud mitu raamatut ja avaldab oma teaduslikke kirjutisi ajakirjades nagu BBC Wildlife Magazine, Scientific American, Smithsonian Magazine, National Geographic.

Ise kirjutab ta endast robdunnlab kodulehel: „Suuremat osa elusmaailmast tunneme halvasti või üldse mitte. Minu laboris uurime meie igapäevaelus meid ümbritsevaid liike, mis on meie elus tavalised. Enamikku neist liikidest me aga hästi ei tunne ja seetõttu on koduaias, magamistoas või isegi toakaaslase kehalt palju avastada. Mõnel päeval töötan ise neid liike uurides, tuleb kummarduda, et välja selgitada, kas mu naabri jala seen on ikka uus liik. Sagedamini veedan aega koos üliõpilaste ja teiste teadlastega, et aidata kaasa nende avastustele. Kirjutan ka meid ümbritsevast maailmast, mis on võimalus jagada teadlaste lugusid, kes on oma elu pühendanud meid iga päev mõjutavate liikide, elundite, rakkude, geenide või ökosüsteemide mõistmisele. Ainuüksi minu hoones ümbritsevad mind bioloogid, kes uurivad preeriahirvi, haruldasi liblikaid, kala munasarju,  pikkade küünistega dinosauruseid, otsuseid, mida teeme kui ähvardab surm, alkohoolseid puuviljakärbseid, seeni kasvatavaid mardikaid ja palju -palju muud. See on hea töö, seda nimetatakse teaduseks, mis kohati tundub rumal, vahel tõsine, kuid peaaegu alati hea.“ 

Raamatuid on tal päris mitu ja kui loetu on hea, siis loeks teisi ka...

Rob Dunn teaduslabori kohta:

Oleme rühm teadlasi erinevatelt erialadelt, kes töötavad selle nimel, et teha uusi avastusi igapäevaelust, kaasates samal ajal avastamisprotsessi võimalikult palju inimesi. Avalik teaduslabor ei ole niivõrd üks labor, kuivõrd see on aken koostööks paljude teadusharude ja institutsioonide laialdase teadlaste võrgustiku vahel. See töö sai alguse tänu riikliku teadusfondi poolt antud  toetusele, mis aitas käivitada mitmeid projekte, milles hakkasime kaasama avalikkust meid ümbritseva elu uurimisse, olgu selleks siis sipelgad tagahoovides või bioloogiline mitmekesisus nabades.

Esialgu oli meie koostöö avalikkusega mitteametlikes tingimustes, nagu muuseumid ja tavameedikud. Kuid tänu teisele riikliku teadusfondi (NSF) toetusele hakkasime tehtud tööd siduma formaalse haridusega klassiruumis, olgu selleks siis K-12 klassiruumid, ülikoolide auditooriumid või pigem nende segu. Töö klassiruumides on olnud koostöö mitmete tuhandete õpilaste ja sadade õpetajatega üle maailma. Ametlikult on labori juht Rob Dunn, kuid tegelikult juhib meie jõupingutusi, nagu ka sipelgakolooniat kollektiiv, kollektiiv, kellel on palju erinevaid ja ainulaadseid oskusi (alates sepatööst kuni stabiilsete isotoopide kasutamiseni) ja palju muud.

Meie töö tuumikule pani alguse sipelgate uurimine. Sipelgad on omaette põnevad ja mitmekesised. Nende ühiskonnad kujutavad endast ka huvitavat võrdlust meie omaga. Jätkame sipelgate kaasamist oma töösse, kuid ootame põnevusega ka seda, et saame laiendada oma tööd toidumaailma, olgu see siis sipelgate toit, sipelgad toiduna või sagedamini erinevad toidud, mida inimesed söövad. Oleme alustanud mitmeid uusi avalikke teadusprojekte, mis käsitlevad toidu ökoloogiat ja arengut, projekte, mis hõlmavad õpilasi, kes uurivad leiva ökoloogiat, näiteks selle ökoloogia tulemuste avalikku degusteerimist ja kui kõik toimib õigesti, kokkasid (sealhulgas koolides), kes saavad kasu selle protsessi käigus kogutud teadmistest.  

Raamatus kirjeldab Dunn looduslike liikide mõju meie heaolule ja maailmale ning seda, kuidas isegi sellistes kohtades nagu meie magamistoad, kus oleme end loodusest kõige paremini puhastanud, klammerdub loodus meie külge ja kuidas see ka alatiseks nii jääb.

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus). Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. 

Arenesime parasiitide, mutualistide  ja patogeenide kõrbes. Kuid me ei näe end enam osana loodusest ja laiemast elukogukonnast. Parema elu ja puhta elamise nimel oleme suure osa loodusest oma kehalt maha nühkinud ning püüdnud eemaldada igasuguseid elusid - parasiite, baktereid, mutualiste ja röövloomi -, et olla eemal metsikust ohust. Loodus on selles uues maailmas maastik akna taga, omamoodi elav maal, mille üle on meeldiv mõtiskleda ja kuhu vahel  ka tore põgeneda.

Tõde on aga see, et kuigi „puhas elamine” on meile mõneski mõttes kasuks tulnud, on see Rob Dunni sõnul teinud meid ka teist moodi haigemaks. Oleme lõksus kehades, mis arenesid välja sadade teiste liikide usaldusväärse kohalolekuga. Nagu Dunn märgib, on meie kaasaegne eemaldumine eluvõrgust põhjustanud enneolematuid tagajärgi, millest immunoloogid, evolutsioonibioloogid, psühholoogid ja teised teadlased alles hakkavad aru saama. Diabeet, autism, allergiad, paljud ärevushäired, autoimmuunhaigused ning isegi hammaste, lõualuu ja nägemishäired kimbutavad üha enam kehasid, mis on eemaldatud ökoloogilisest kontekstist, milles need aastatuhandeid eksisteerisid.

Dunn väidab, et saame luua rikkama looduskeskkonna, kus me saame end ümbritseda liikidega, mis on meile kasulikud, mitte ainult nende liikidega, kes meist hoolimata ellu jäävad.

Sissejuhatuses kirjutab Dunn:

 „Mõnel päeval me mäletame ja tunneme oma seost sellega, mis oli enne meid. Kui me vaatame telerist šimpansit ja näeme tema žeste, lahkust ja julmusi, tunneme empaatiat. Kui võtame kätte kilpkonna, näeme selle jalgu, kummalisi silmi ja keha, mis polegi nii erinev meie omast. Me tunneme, et see liigutab meie käte vahel nagu mingi iidse elu lihas. Kuid enamikul päevadel oleme vähem teadlikud sellest, et oleme osa laiemast elusliikide kogukonnast. Me ei näe end enam looduse osana. Ometi klammerdub meie ajalugu meie külge, märkame seda või mitte. Viimase paari aasta jooksul on kümned uued ja eraldiseisvad avastused antropoloogia, meditsiini, neurobioloogia, arhitektuuri ja ökoloogia - eriti ökoloogia - poolt seda palju selgemaks teinud. Mida rohkem me oma evolutsiooniajaloost distantseerume, seda enam tundub, et tunneme oma pärandi nähtamatute nööride tõmmet. On olemas metafoorseid või isegi vaimseid viise, kuidas me mineviku pärast valu võime tunda, kuid ma pean siinkohal silmas midagi palju füüsilisemat. Pean silmas valu, mida meie keha tunneb, kui ta on eemaldatud ökoloogilisest kontekstist, milles see aastatuhandeid eksisteeris.“

Me võtame oma kaasaegseid töö- ja vaba aja rituaale iseenesestmõistetavana, kuid ometi oleme elanud pea kogu oma ajaloo jooksul väljas, kas alasti või peaaegu alasti. Istusime, kui julgesime, okstel. Magasime vitstest, mudast ja siledatest lehtedest tehtud pesades. Me rändasime ja otsisime toitu ning tundsime maastikku, mis meid ümbritses ja me pidime seda tundma, kuna selle värvilistest viljadest ja andidest saime me söönuks.

Peaaegu kogu meie ajaloo jooksul oleme oma voodeid ja elusid jaganud paljude teistega. Kujutlege end Amazonase mudaseintega onni ja nahkhiired magavad teie kohal, ämblikud teie kõrval, koer ja kass pole kaugel, ja siis on virvendamas igat sorti putukad.

Lisaks oleks meie soolestik täidetud sooleussidega, keha kaetud paljude erinevate mikroobidega ja kopsud oleksid hõivatud seentest, mis unikaalsed ainult sellele kehale. Külaserva taga, majadevahelisest pimedusest mööda, oleks veelgi metsikum loodus, mis on täis putukaid, kes sumisevad ja pinisevad, puud langevad maapinnale, nahkhiired võitlevad viljade vahel ja siis muidugi röövloomad, kes kõnnivad vaikselt mööda meie teid ja ootavad oma saaki.

Meile võivad meeldida meie uued eluviisid, eredad tuled ja puhtad pinnad, maitsev toit ja kliimaseade - vähemalt meie teadlikele ajudele meeldib see. Vahepeal käituvad meie kehad aga nii, nagu ootaksid nad miljoneid aastaid põlvest põlve kohtumist meie vanade kaaslastega - liikidega, kellega nad olid kokku pandud.

Mõned viisid, kuidas oleme teistest liikidest distantseerunud, on head; kindlasti ei igatse keegi rõugeid. Osad muudatused on neutraalsed. Need mõjutavad seda, kes me oleme, kuid mitte tingimata parema või halvema suunas. Paljud muudatused on aga ilmselgelt halvad. Viimastel aastatel on meid hakanud kimbutama näiteks uus autoimmuunsete haiguste komplekt.

Naha puhtus vol 15 - kokkuvõte

 

Hamblini raamatu „Clean“ võikski nüüd kokku võtta. Viimases peatükis räägitaks päris palju keskkonnamõjust ja firmast, kes kogub kokku kõigi hotellide minemavisatud seebid. Teate küll neid väikeseid ilusaid seepe, mida hotelli vannitubades leida võib. Samas neid ei kasutata kunagi täiesti ära ja uuele kliendile pakendist väljavõetud seepi ei jäeta. Raiskamine on tohutu. Clean the World grupp on neid seepe kogunud, kokku sulatanud, uuesti vorminud ja saatnud rohkem kui sajasse riiki 50 miljonit seebitükki.

Ühelt poolt arenenud riigid ja teiselt poolt jätkuvalt need, kel pole ligipääsu kõige esmasele hügieenile: puhtale veele, tualettruumidele. Ja on veel katastroofid. 2010 aastal Haitil toimunud maavärina järel suri ca 8000 inimest koolerasse – haigusesse, mida oleks väga lihtsa hügieeni ja kätepesuga saanud endast eemal hoida.

2020 on globaalselt alla 5 aastaste laste suremuse põhjuseks jätkuvalt hügieeniga seotud haigused: peamiselt kõhulahtisus ja kopsupõletik.

Sarina Prabasi, rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Water Aid juhataja, räägib Etioopia veepuuduse probleemidest. Trahhoom (ladina keeles trachoma) on bakteri Chlamydia trachomatis põhjustatud silma sidekesta krooniline põletik. Põletik põhjustab sarvkesta armistumist ning silmalau ja silmamuna vahelise limaskesta paksenemist. Silmalaug moondub ja ripsmed kaarduvad tihti sissepoole, ärritades sarvkesta, mis lõpuks muutub läbipaistmatuks. See haigus on maailmas esikohal välditava nägemiskaotuse tekitajana. Alla 10-aastastel lastel on oht nakatuda korduvalt. Mõnedes Aafrika maades on nakatunud kuni 40% lastest.

Trahhoom on hügieeniga seotud haigus, mida on pesemisega võimalik endast eemal hoida. Lastel on see eriti levinud. Immuunsüsteem saaks sellest jagu aga sagedased infektsioonid on liiast ja tavaliselt lõpeb see lõpuks pimedusega. Naistel esineb seda 4 korda rohkem kui meestel.

Arnegumaades jäävad tüdrukud koju mensese ajal – ainult seetõttu, et puuduvad esmased hügieenivahendid ja võimalused kasutada tualettruumi ja vett. Seda juhtub eriti palju Nepaalis. Mosambiigis on ainult 25% koolides tualettruum.

Hamblin kirjutab, et kui ta kuskil mainib seda, et lõpetas duši all käimise, siis inimesed mõtlevad kohe WC-s käimisest. Üksikud julgevad midagi küsida. Samuti märgib Hamblin, et kui teil on kummaline öelda välja sõna pärak (anus), siis tuleks minna üksi jalutama ja seda sõna niikaua endale korrutada, kuni see enam teid ei häiri.

Viimasel ajal trendikaks muutunud niiskeid salvrätte ta peale WC kasutamist ei soovita, kuna need ummistavad torustikku ja niisutatud ainesega, mis ei ole mikrobioomile head. Viimased tooted reklaamivad end küll vees lahustuvatena aga need ei ole jätkuvalt säästlikud. Sama kirjutas Gunter oma raamatutes The Vagina Bible  ja The Menopause Manifesto - ärge kasutage niisutatud salvrätte enda pühkimiseks. Hamblin ütleb, et hunnikute kaupa kuiva tualettpaberi asemel võiks tualettpaberile tilgutada õige vähe vett ja siis taguotsa pühkida, mis on efektiivsem puhastaja ja ei kuluta nii palju paberit. Käed tuleb loomulikult peale tualetis käimist puhtaks pesta.

Mikrobioloogid räägivad, et oma mikrobioomi tuleb hoida - ei ole head ega halba mikroobi, on tasakaalutus.

Deepak Chopra tuli 2017 aastal välja äriga müües eriliselt puhtaid luksuskortereid, mille filtersüsteemid pidid tapma „kõik mikroobid“. Kui nüüd mikrobioloogide teadmisi kasutada, siis võib sellistest elamispindadest midagi hoopis vastupidist välja tulla.

Wellness tööstus pakub muidugi aerosoole kasulike bakteritega, mida oma kodus kõikjale laiali pritsida. Hamblin märgib, et raamatu kirjutamise ajal tuli Goop välja „homebiotic“ tootega (kodune probiootiline sprei). Kuigi palju efektiivsem ja odavam viis oma kodus mikrobioomi jaoks oleks avada aken. Juhul muidugi kui ei ole sudu.

Kokkuvõttes on kõige olulisem puhtuse jaoks puhas vesi ja õhk. Kõik see ülejäänud toodete virrvarr... Lihtsast seebist piisab küllaga ja sedagi mitte igale poole. Kõik kosmeetikumid, lisandid, farmaatsiatooted hoiavad harva ära haiguse tuleku ja turg üritab toote kasutamist alati maksimeerida, mitte minimeerida.

Me tahame oma aedades tappa kõik taimed peale üht sorti rohu. Sama kasutame enda peal. Meie vannitoad on täis tuube, potsikuid, aerosoole, mis peaksid meid kaitsma välise maailma eest ja nüüd lisanduvad sinna tooted, mis püüavad maha nühitud ökosüsteeme meie juurde tagasi tuua.

1950 aastal elas linnades 751 miljonit inimest. 2050 aastaks peaks see number olema 2,5 miljardit. Järjest rohkematel inimestel on järjest vähem kokkupuudet loodusega, päikesepaistega, ruumiga liikumiseks. Jätkuv vastuolu keskkonna tervise ja inimese tervise vahel on kasvamas.

 Kõige ohtlikum koht infektsioonide mõistes on haigla. Mäletan täpselt sama lauset mikrobioloog Martin Blaseri raamatust „Missing Microbes“. Olen sellest kunagi blogis mikrobioomi artiklites ka kirjutanud. Blaser kirjutas: "Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi." Ja nagu kiuste sai ta harvaesineva bakteriaalse haiguse ja pidi haiglasse minema. 

 Kõige nakatunum isik võib käis ruumist ruumi ja puudutada kõike. Kuigi arstid pesevad hoolsalt käsi, on nende valged kitlid harva väga puhtad. Hamblin kirjutab, et ei hõõrunud oma keha seebiga, kuid oma arstikitlit ta kaks päeva järjest ilma puhastamata ei kandnud.

Ameeriklased vaieldamatult maksavad liiga palju ja kasutavad ülemäära alates seepidest ja isiklikest hügieenivahenditest kuni toodeteni, mis lubavad tuua tervist. Suur osa neist teeb rohkem halba kui head. Need ei asenda looduses liikumist, puhast õhku, häid inimsuhteid, loomi, taimi ja mullast pinnast, mis on mõeldud meie mikroobi elustama ja hoidma ja toetama.

Täpselt nagu Blaser jõuab ka Hamblin järeldusele, et meid katvad ja ümbritsevad miljardid bakterid on elanud hästi enne meid ja elavad edasi hästi ka peale meid. Blaser kirjutas oma raamatus: "Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt."

Selle ökosteemi hoidmiseks ei ole meile vaja suurt midagi muud, kui magada hästi, süüa tervislikult, maandada stressi ja viibida palju värskes õhus.

Eks me teame alateadlikult, et matkama minna on parem kui spordisaalis treeninglindil joosta ja et aiatöö on parem kui kaubamajas šopata. 

Hamblin kirjutab, et talle on vastumeelne, kui inimestele müüakse aina tooteid lubadustega, mis vett ei pea, kuid loodab, et see muutub. Optimist ühesõnaga!

Lõppsõnas kirjutab Hamblin, et tema raamat ilmus ja hakkas levima keset pandeemiat. Ja sel ajal kui kõik arstid igal pool aina hüüdsid: peske käsi, hoidke puhtust, tuli tema raamat, kus paluti hoida mikrobioomi ja loobuda duši all käimisest. Sellest hoolimata ütleb Hamblin, et raamatut ei tasu tõlgendada valesti: käsi tuleb pesta ja seep on omal kohal seal kus viirused liiguvad. Antibakteriaalsed vahendid viiruste puhul ei aita, seega kõikvõimalike antibakteriaalsete vahenditega ennast üleni kokku määrida kindlasti ei ole vaja. Seep ei ole iseenesest hea ega halb, see võib olla mõlemat – oleneb millistel asjaoludel, kui palju ja kuidas seda kasutada.

Sellega on raamat  läbi ja võib asuda uue kallale.

Lõppude lõpuks oleme siin maailmas arenenud koos erinevate olenditega. Meil on oma bakterid, parasiidid ja ussikesed. Kas neil võib olla meie kehas mõni eesmärk - kasulik eesmärk?

Naha puhtus vol 14 - Candida auris ja ravimiresistentsus

 

Paljud näevad probiootikumi antibiootikumide vastandina. Antibiootikum tapab baktereid ja probiootikumiga paneme neid siis tagasi. Hamblin kirjutab, et tema näeks antibootikumi vastandina pigem prebiootikumi – üks tapab ja teine toidab. Probiootikum sisaldab harva mitut bakterit ja ka siis on see pärit mujalt kui inimese mikrobioomist ja ei pruugi meil üldse pidama jääda. Toidulaua loomine meie oma bakteritele on hoopis rohkem mitmekesisust ja järjepidevust toetav.

Hamblin küsib ka NIH Julie Segre käest tema isikliku hügieeni kohta. Serge ütleb, et ta soovitab alati pesta käsi vee ja seebiga ning seda mitte alahinnata. Selle lihtsa protseduuri väärtus tuleb ilmsiks haiguspuhangute massilisema leviku ajal („Clean“  ilmus enne Covidi tulekut). Kuid kindlasti kasutame me liiast antibakteriaalseid seepe.

Samuti räägib Segre, et naha mikrobioomile pannakse tugev alus lapsepõlves ja kuigi lapsed kasvavad nö oma nahaekseemidest välja, mõjutavad need hilisemaid allergiaid ja infektsioone täiskasvanuna. Kui raskete haiguste puhul on immuunsüsteem praktiliselt seisma pandud (näiteks elundi siirdamised, tugevad ravimid) ja inimese nahka desifintseeritakse määrani, mil naha mikrobioom on täielikult minema pühitud, siis ravi lõppedes taastub mikrobioom sellisena nagu see oli lapsena. 

Kui soolestiku mikrobioom saab kannatada ja inimesele istutatakse ümber soolestiku bakterite kogukond – siis see jääb sinna pidama. Nahk koosneb erinevatest mikrobioomidest ja  on raske panna nahale mingi konkreetne tervislik kogum. Naha mikrobioom taastub ise aga just siis sellisena nagu lapsepõlves.

Immunoloog Susan Wong, kes uurib naha mikrobioomi lisab, et siinne mikrobioom sünniks nagu sügavalt naha pooridest. Sestap on kahtlane, et mingid spreid või ühe-kahe bakteriga määrded nahal pidama jääksid.

Kuid teadus on veel kaugel sellest, et hakata elusate bakteritega mõjutama lapse nahka. Kui ma võiks siia nüüd lisada üdini skeptilise kommentaari – siis alternatiivne looduslik meditsiin nagu ka suurtööstus oleks selleks valmis küll. Kui miski ikka raha sisse toob, mis tähtsust omab see, kas me teame piisavalt või ei. Ka „naturaalne“ kaubandus ei ole sellest vaba. Lastele suunatud looduslikke tooteid on hunnikute viisi.

2018 ilmus töö ekseemi ravist. Ekseemis möllas bakter Staph. aureus. Ja seda ei ravitud mitte antibiootikumiga, vaid pihustati 6 nädala vältel 2xnädalas juurde bakterit nimega Roseomonas mucosa. Ja see aitas, kuna leiti, et Roseomonas tootis aineid, mis Staph. aureuse populatsiooni vähendas  (kuid ei hävitanud).

Kui rääkida loodusest, siis on veel üks asi, mis paistab aitavat Staph. aureuse vohamise vastu ja see on päikesepaiste. Norra teadlased leidsid, et 4 nädalat regulaarset päikesevanni ja Staph. aureuse populatsioon taandus taas oma normaalsele tasemele.

Kuidas aga miski konkreetse isiku puhul toimima hakkab, on võimatu täpselt paika panna. Segre sõnul tasub vaadata foorumitesse – kõikjal kus keegi kiidab taevani mingit nahahooldustoodet, on alati neid, kes ütlevad, et see mõttetu aja ja raha raiskamine.

2009 aastal leiti uus surmav superseen Candida auris (mitte metsas kasvav, vaid ikka nahal). Esimest korda tehti see kindlaks Jaapanis, kus seen oli end sisse seadnud ühe mehe kõrvakanalis. Mõned aastad hiljem leiti seda India haiglatest müstilise vereloome infektsioonide juurest. Edasi hakkas Candida aurise liikide leidmsie kohta tulema infot ka mujalt maailmast. USAs leiti seda esimest korda 2013. 2019 aprillis teavitas New York Times, et Candida aurist on leitud USAs 587 juhul. Ja juba oktoobrist oli juhtumeid 900. Superseeneks kutustakse seda seetõttu, et seen ei reageeri seenevastastele ravimitele.

Candida perekonnas on ligikaudu 60 erinevat liiki ja paljud liigid on kahjutud. Kui aga seen rikub limaskesta tõkkeid või kui inimesel on nõrgenenud immuunsüsteem, võivad tekkida tõsisemad infektsioonid.

C. auris on oma nime saanud ladinakeelsest sõnast auris - kõrva jaoks. Hoolimata nimest, mis viitab sellele, et nakkus mõjutab ainult kõrvu, võib C. auris mõjutada paljusid teisi kehapiirkondi.

Põikan raamatu juurest ajalehtede manu ja lüües New York Times otsingusse Candida auris, tuleb päris palju artikleid.  Viimane juulist 2021:

„Surmav, raskesti ravitav seeninfektsioon, mis on levinud USA hooldekodudes ja haiglates, on muutunud veelgi ohtlikumaks, leiavad teadlased, kes on esmakordselt tuvastanud mitmeid juhtumeid, kus Candida auris, oli kõigi olemasolevate ravimite suhtes täiesti resistentne.

Föderaalsete tervishoiuametnike sõnul on see koronaviiruse pandeemia ajal veelgi laiemalt levinud ning ülekoormatud haiglad ja hooldekodud näevad vaeva, et kohalike haiguspuhangute ohjeldamiseks vajalike järelevalve- ja kontrollimeetmetega sammu pidada.“

Eks arvata on, et bakterid ja muud pisielulised on oma elu kaitseks end relvastavad, kusjuures meie endi kaitseks. Keskmine inimene on kasutanud liiga palju antibiootikume ja hoidnud liigset puhtust, naturalistid on kasutanud liiga palju looduslikke antibiootikume – see mis looduslikus antibiootikumis labori oma kangusest puudu jääb, see saab järgi võetud suuremate kogustega (ainult jumal teab, miks naturalisti kapiriiul on potsikuid rohkem täis, kui mittenaturalisti oma), imerohu tarbijatel ei hakka immuunsüsteem üldse tööle – st nohu, köha, palavik, valu ja põletik on imerohu abil täiesti kadunud  - varsti on inimene nii imeline, et lakkab siin patusel maal eksisteerimast.

Selle aasta veebruari kaart näitab, et Eestis seda leitud ei ole. Äkki peidab end hästi? On ju selline pisike 😏

2019 aasta artiklis „Bakterite kättemaks: miks me oleme sõda kaotamas?“  kirjutatakse:

„Mullu mais tehti Mount Sinai haigla Brooklyni filiaalis kõhuoperatsioon eakale mehele. Vereanalüüsist selgus, et ta oli nakatunud äsja avastatud mikroobiga - nii surmava kui ka salapärasega. Arstid viisid mehe kiiresti intensiivravi osakonda.

Mikroob, seen nimega Candida auris, nakatab nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesi ja levib vaikselt kogu maailmas. Viimase viie aasta jooksul on see tabanud Venezuela vastsündinute osakonda, pühkinud läbi Hispaania haigla, sundinud Briti mainekat meditsiinikeskust oma intensiivraviosakonna sulgema ning juurdunud Indias, Pakistanis ja Lõuna -Aafrikas.

Hiljuti jõudis C. auris New Yorki, New Jerseysse ja Illinoisi.

Vana mees Sinai haiglas suri pärast 90 päeva sealviibimist, kuid C. auris mitte. Proovid näitasid, et see oli kõikjal tema toas, nii invasiivne, et haigla vajas spetsiaalseid puhastusseadmeid ning pidi selle likvideerimiseks välja rebima osa lae- ja põrandaplaate.

"Kõik oli positiivne - seinad, voodi, uksed, kardinad, telefonid, kraanikauss, tahvel, postid, pump," ütles haigla president dr Scott Lorin. "Madrats, voodireelingud, kanistriaugud, aknakatted, lagi, kõik toas oli positiivne."

C. auris on nii visa, kuna see on peamiste seentevastaste ravimite suhtes resistentne, mistõttu on see lisanduv näide ühe maailma kõige raskemini ravitava terviseriski gruppi: ravimiresistentsed infektsioonid, mis aina kasvavad.

Rahvatervise eksperdid on aastakümneid hoiatanud, et antibiootikumide liigne kasutamine vähendab nende ravimite efektiivsust, mis ravivad bakteriaalseid infektsioone. Kuid viimasel ajal on toimunud ka resistentsete seente plahvatuslik kasv, lisades mikroobide resistentsusele uue ja hirmutava mõõtme.

"See on tohutu probleem," ütles Londoni Imperial College'i seente epidemioloogia professor Matthew Fisher, kes oli kaasautor hiljutisele teaduslikule ülevaatele resistentsete seente leviku kohta. "Me sõltume sellest, kas suudame patsiente seenevastaste ravimitega ravida."

Lihtsamalt öeldes arendavad seened, nagu ka bakterid, tänapäevaste ravimite suhtes ellujäämiseks kaitsemehhanisme.

Resistentseid mikroobe nimetatakse sageli "superbakteriteks", kuid see on lihtsustatud variant, kuna need ei tapa sugugi kõiki. Need kõige surmavamad inimestele, kellel on ebaküps või nõrgenenud immuunsüsteem, sealhulgas vastsündinutele ja eakatele, suitsetajatele, diabeetikutele ja autoimmuunhaigustega inimestele, kes võtavad organismi kaitsevõimet pärssivaid steroide.

Teadlased ütlevad, et kui uusi tõhusamaid ravimeid välja ei töötata ja antimikroobsete ravimite tarbetut kasutamist järsult ei piirata, levib risk tervemale elanikkonnale.“

Aga raamatus „Clean“ on jäänud veel viimane peatükk „Refresh“!

Naha puhtus vol 13 - kui palju probiootikumi?

 

Hamblin kirjutab veel ühest puhtuse tähendusest. Raamatu kirjutamise ajal töötas ta mõnda aega sõltuvuskliinikus. Siin tähendab „puhas“ alates keha vabanemisest sõltuvust tekitanud ainesest kuni hingelise puhtuse otsinguteni välja.

 Siin puhtaks saamine töötab ainult siis, ütlesid patsiendid Hamblinile, kui see puhtus saab uueks identiteediks osana uutviisi lähenemisest elule, kui inimene ümbritseb end uute inimeste, hobide ja ettevõtmistega.

Käitumisteadus ütleb otse: vanast harjumusest loobumine on raske ja sageli jookseb see tühja.  Motivatsioon  sünnib siin  tegelikult motivatsioonist hakata tegema midagi muud või olla midagi muud. Nagu antimikroobse lähenemisviisi puhul nahahügieenile, ei toimi ka siin lihtsalt asjade eemaldamine. Kui puhtaks saamise all mõeldakse mungalikku, üksindusse jäämise valulikku eliminatsiooni ja eraldamist, siis see ei jää kestma. Näha seda protsessina, mis toetab muutust ja loob uusi sidemeid on palju efektiivsem tee.

8 peatükis külastab Hamblin 4 päeva kestvat messi Natural Products Expo – kui poeletid ja festivalid on tarbijatele, siis siin messil vahetavad tootjad ja hulgimüüjad omavahel katalooge uusimate wellness trendidega.

Kes on kõige rohelisem, naturaalsem, orgaanilisem, kes müüb viimast trendikoostisosa?

Letid, kus müüakse  Himaalaja soola ja söega hambapastat on kõrvuti nendega, kus pakutakse kollageenipulbrit ja kaerapiima. Tohutu lett on LaCroix´il ja Annie´sil. Annie´s on supernäide turunduse triumfist, kus võeti 50 aastat vana toode (Krafti  mac&cheese), pakendati veidi teistsuguste koostisosadega ja nüüd müüakse seda murelikele emadele kahekordse hinna eest – kuna tootele on lisatud märge „naturaalne“.

Hamblin märgib, et kui ta 4 aastat tagasi sama messi külastas, oli pilt hoopis teine. Siis ei pakutud eriti probiootikume. Nüüdsel messil on neid tohutult – probiootilised tooted nahale, vagiinale, soolestikule, suule. See on viimane trend – müüb idee, et lisades oma kehale baktereid, saate vabaneda kõigist probleemidest.  

Just Thrive leti juures olev mees pakub Hamblinile purki kapslitega. Purgis olevad keskkonnas levinud bakterid, kõik need, mida me varasemalt saime mullast, toidust, veest. Nüüd on see kõik intensiivse põllumajanduse tõttu kadunud. Müügimees kaldub siit üsna kõverale teele ja märgib, et see ravib igasugu terviseprobleeme ning loomulikult autismi ning toob selle kohta näiteid oma tutvusringkonnast.

Müügitööd on tegemas üks abielupaar, kes varasemalt töötasid ravimitööstuses, kuid tulid sealt ära, et panna püsti oma firma. Tooteks on „tõeline looduse probiootikum“. Pakendile on pandud hulgaliselt silte, mida toode ei sisalda: „GMOvaba“, „gluteenivaba“, „suhkruvaba“, „soolavaba“, „sojavaba“, „pähklivaba“, „sojavaba“. Lisaks veel nagu paljudele toodetele siin messil on „vegan, keto, paleo sõbralik“. Väike pudel maksab 49,99 dollarit + saatekulu.

Vähem on selle ja teiste sarnaste toodete puhul kirjas, mida see täpselt tegema peaks. Eeldatakse, et kui müüakse „probiootikumi“,  siis see tähendab automaatselt „see on sulle hea“.

Müügimehed ise väidavad, et nende tootest saab abi alates neuroloogilistest probleemidest kuni üldise hea enesetundeni.

Kohe kõrval müüakse probiootilisi kodupuhastusvahendeid ja deodorante. Hästi suur silt „tõeline probiootikum“ kutsub ostma midagi, mis on „ainult naistele“. Seda kapslit neelates peaks paranema vagiina tervis.

Keegi ei räägi siin sellest, et suukaudsed probiootikumid ei saa kohe kuidagi vagiinani jõuda.

Suur osa probiootikumides olevatest bakteritest ei ela sellistes tingimustes kaua ja vajavad külmkappi. Väga raske on ka teada, kui palju nendes toodetes üldse elusat bakterit on. Definitsiooni järgi peab aga toode mida nimetatakse probiootikumiks, sisaldama elusaid baktereid.

Et asja veel keerulisemaks teha, on osadel toodetel märge, et sisaldavad „bakteriaalset lüsaati“ - lüüsitud baktereid  ehk kuumutatud, tapetud, lagundatud ainest.

Eeldus, et lüüsitud bakteriosakesed omavad meie mikrobioomile mingit mõju on sarnane sellega, kui ootame, et peekon meie seafarmi suurendaks.

Loetelu aina jätkub ja kuna probiootikum müüb hetkel kõige paremini, on ka suurtel firmadel kavas seda oma toodetele (või vähemalt pakendile) lisada. Nii Johnson, Unilever kui ka Clorox on teinud investeeringuid probiootikumi brändidesse ja eks meil on varsti taolisi tooteid kõik letid täis.

Kuivõrd me ootame, et duši all käies oma mikrobioomi maha kraapides saame paari kapsli ja aerosooli pritsiga kõik taastada.

Kuid peale probiootikumi saab veel müüa ka prebiootikumi. Prebiootikum ei ole bakterid, vaid bakterite toit. Kuigi on teada, et kiudainet sisaldavad toiduained on heaks prebiootikumiks, on veel lihtsam, kui saaks seda poest kapslis osta.

2019 aastal tuli Dove kaubamärk välja nippidega „kuidas kaitsta oma beebi naha mikrobioomi“. Vanemaid kutsuti üles pesema oma beebit Baby Dove Tip to Toe Wash vahendiga, kuna see sisaldab „prebiootilist niisutajat“. Toode ise, nagu kõik väikelastele mõeldud tooted, sisaldab peamiselt ainult vett ja glütseriini.

Prebiootikumina on sel juhul mõeldud vahendit, mis eemaldab nahalt vähem rasu ehk on vähem kahjustav naha mikrobioomile. Kuid see omakorda tähendab, et müüme pesuvahendit, mis on halb seep. Firmad astuvad sellega sammu edasi sinna, kus müüakse mittemidagit.

Edasi suundub Hamblin NIH (riiklik uurimisinstituu) teadlaste juurde, et leida turundusvaba infot. Julie Angela Segre on NIH inimgenoomi uurimisinstituudi translatiivse ja funktsionaalse genoomika haru juht ja vanemteadur. Teda huvitab eriti naha mikrobioom.

Ühel ruutsentimeetril nahal on miljard bakterit. Erinevaid bakteriliike leidub siin mõnisada. Me kõik kanname endaga kolme erinevat tüüpi nahka: kuiva, niisket ja rasust. Põlveõndlad, kaenlaalused on niisked; näopiirkonnas ja rinnal on rasusem ning kätel kuivem nahk. Inimese vasaku küünarnuki mikrobioom on sarnasem mitte vasaku käe küünarvarre omaga, vaid parema käe küünarnuki omaga. Lõhna tootvad bakterid, mis elutsevad kaenlaalustes suudavad siin moodustada kolooniaid, kuid ei suuda elada kõhul ja käsivartel. Sestap ei ole vaja kõhtu ja käsivarsi samal viisil pesta.

Kõige levinumad bakteriperekonnad meie nahal on: Staphylococcus, Corynebacterium, Propionibacterium, Micrococcus, Brevibacterium ja Streptococcus. Akne ja teiste ekseemide puhul on üks või teine neist bakteriliikidest vohamas. Kuid probleem ei ole niivõrd vohamises, kui selles, et tekib tasakaalutus. Nahk ei muutu paremaks, kui üks vohavatest liikidest hävitada. Nahk muutub paremaks, kui kõik bakteriliigid on tasakaalus – mitte liiga palju, mitte liiga vähe.

Serge märgib, et talle jääb arusaamatuks, miks inimesed on nii täielikult haaratud soolestiku mikrobioomist aga mitte naha omast. Kõik tahavad hirmsasti juua Actimeli jogurtit, et saada oma sooltesse hästi palju baktereid ja samal ajal kasutavad Purelli (desinfitseerimisvahend).

Sellises turundusmaailmas elades tundub, et tarbijal ei ole mingit lootust ellu jääda ilma kotitäie potsikuteta. Ja väga raske on "see mis sulle hea on" müüjaid tagasi tõrjuda.  Igaühe tutvusringkonnas on keegi midagi müümas, sulle head tegemas...

Naha puhtus vol 12 - naha mikrobioom ja antibiootikumid

 

Edasi liigub Hamblin Argonne Riiklikku Laborisse, kus Jack Gilbert uurib naha ja soolestiku mikrobioomi. Gilbert on mikrobioloogia maailma geenius. 42 aastaselt oli tal Chicago Ülikooli professorina kureerida viis mikrobioloogia laborit. Enda kohta ütleb Gilbert: „No ma käin duši all, kuigi ma tean selle tagajärgi. Kuid ma ei käi seal iga päev ega kasuta duši all eriti palju seepi. Vahel pesen juukseid ja ka siis kasutan hästi vähe šampooni.“

Gilbert märgib, et naha mikroobide eemaldamine tekitab lihtsalt juurde ruumi rohkematele mikroobidele sh patogeenidele. Sa võid sellest mõelda kui kodusest peost. Ütleme, et sinu koju mahub pidutsema 20 inimest ja sa soovid kutsuda nii meeldivaid inimesi kui võimalik, et ebameeldivatel poleks võimalust tulla. Sellistel ebameeldivatel, kel on kalduvus lärmata ja ööseks jääda ning järgmisel hommikul sinu külmkapp tühjaks süüa.

Gilberti selgituste kohaselt me korjame baktereid üles kogu aeg, isegi kui elame üksi ja puuduta midagi. Me lihtsalt hingame neid sisse. Kui sa teed lahti akna suures linnas, kus parajasti sudu, hingad sisse baktereid ja eoseid, mis on patogeensed ja võivad haigusi põhjustada. Ta ütleb, et jah ta lapsed on vaktsineeritud ja pesevad käsi, kuid köögi pindu iga kord peale toidutegemist desifintseerida ei ole vaja.

1963 aastal tuli Procter &Gamble turule Safeguard deodorandi ja antibakteriaalse seebiga, mis sisaldas antibiootikumi triklokarbaan.  Vähesed seadsid küsimärgi alla igapäevase rutiinse antibiootikumi kasutamise, kuigi testid näitasid, et heksaklorofeen akumuleerub kehas. 1970 aastaks oli neid uuringuid juba mitmeid, mis näitasid, et naha pinnalt imendub heksaklorofeen kehasse, kus see mõjutab närvisüsteemi. 1972 aastal kutsus ravimiamet (FDA) tagas tooted, mis sisaldasid rohkem kui 0,75% heksaklorofeeni.

Pärast seda asendati heksaklorofeen teise antibiootikumi triklosaaniga. Pakenditele märgiti „heksaklorofeeni vaba“ ja müük läks ludinal edasi.

Ka uuringud triklosaaniga näitasid mõju kehas, 2014 aasta uuring märkis, et triklosan antibakteriaalses seebis võib olla seotud maksakasvajate tekkega. Kuid 2014 oli juba üsna hilja  hakata inimesi teavitama triklosaaniga seotud probleemidest. Inimestes oli ostuharjumus juba kinnistunud ja soovitused vältida selliseid tooteid, ei kandnud eriti vilja. Samal aastal tehtud uuring Brooklynis näitas, et 100% rasedate naiste uriinis sisaldus trikolsani.

California Ülikooli professor Robert Tukey märgib: „Me ei väida, et see tekitab vähki, kuid pidev igapäevane rutiinne kokkupuude ülilevinud triklosaaniga võib aidata kaasa kasvaja arengule.“

Asi ei ole ainult antibiootikumides, vaid kosmeetikatoodetes olevates säilitusainetes, mis on samuti anibakteriaalsete omadustega. Selle näiteks on parabeenid, mida kasutatakse alates 1950 aastast deodorantides, hambapastades, šampoonides, meigivahendites. Siltidel on need kirjas kui metüülparabeen, etüülparabeen, propüülparabeen, butüülparabeen. Parbaeenid tapavad päris suurt hulka baktereid ja seeni ning küsimus ei ole selles, kas need on meie mikrobioomi mõjutanud, vaid selles, kui palju on mõjutanud.

National Institute of Allergy and Infectious Diseases  teadlased on leidnud, et parabeenid ei lase kasvada bakteril nimega Rosemonas mucosa, mis hoiab meie nahka tervena ja on suuteline tapma ekseemides vohava patogeense bakteri Staph. aureuse.

USAs on hoolimata keelustamispüüetest parabeenid lubatud, Euroopa Liit keelas need aastal 2012. Iseasi kui tellite neid USA tooteid  internetist.

2016 aastal kutsusid  5 tunnustatud mikrobioloogi üles hülgama „hügieenihüpoteesi“. Nende hulgas oli meditsiinilise mikrobioloogia professor Graham Rock. Mitte et nad oleks tahtnud hakata hullult pesema, vaid nende ettepanek oli asendada hügieen kas „vanade sõprade hüpoteesi“ või „bioloogilise mitmekesisuse hüpoteesiga“.  Eesmärgiks rõhutada seda, et mikroobid ei ole meie vaenlased, vaid lihtsalt elavad oma keskkonnas meie peal ja on neil oma oluline roll. Nad on koos meiega arenenud ja need kes pole otseselt meie sõbrad võivad olla sõprade sõbrad või sõprade sõprade sõbrad.

Bioloogilise mitmekesisuse hüpotees ei ütle, et hügieen on halb, vaid et mikrobioloogilise mitmekesisuse kadu on halb. Ja et tänapäeva põletikulised ja autoimmuunsed  haigused on seotud sellega, et me oleme kaotanud mikroobe, kellega me oleme mõeldud koos eksisteerima.

Ja me ei ole neist mikroobidest ilma jäänud mitte ainult antibakteriaalseid tooteid kasutades, vaid ka viisidel, kuidas me oleme muutnud oma elu maailmas isoleeritumaks ja steriilsemaks – ehk puhtaks.

Rook selgitab, et asi ei ole selles, et nagu arenenud riikide lapsed ei puutuks piisavalt kokku infektsioonidega, kuid nad puutuvad palju vähem kokku mikroobimaailmaga. Puhtus on probleemiks. Ka keisrilõikega sündinud lapsi seostatakse kõrgema allergiate tasemega. Madala kiudainesisaldusega dieedid on põhjustanud soolestiku mikrobioloogilise mitmekesisuse vähenemise.

Vanade sõprade hüpotees ei tähenda, et ma hakkame otsima kokkupuudet ohtlike infektsioonidega.  Viimastel aastatel on tekkinud väikesed grupid, mis kutsuvad üles end parasiitidega nakatama, et ergutada immuunsüsteemi lootusega autoimmuunhaiguste paranemisele. Huvitav mõte, kuid mikrobioloogid seda ei toeta: riskid on kõrged ja kasu kaheldav.

Lihtne kätepesu aitab väga hästi murda teatud infektsioonide liikumise ahelaid. Kuid liigne seebi ja antibiootikumide kasutamine  tekitab samuti probleeme. Milline siis oleks tervislik kokkupuude ja kuidas selline saavutada?

Hamblin liigub Helsingi Ülikooli teadlase Jenni Lehtimäki juurde, kes oma meeskonnaga uurib naha mikrobioomi. Lehtimäki on ökoloog ja evolutsioonibioloog ning tõusev täht naha mikrobioomiteaduse taevas.

Ühes uuringus uurisid nad linna- ja maapiirkonnas elavaid koeri. Leiti et maapiirkonnas elavatel koertel on vähem allergiaid. Kuid elamiskoht ei olnud ainus asi mis allergiaid mõjutas. Oluline oli ka see, kui palju koer sai väljas olla ja kui palju ta puutus kokku teiste koertega.

Lehtimäki jaoks on mikrobioloogiline mitmekesisus see, mis meie immuunsüsteemi vormib. Ta märgib, et väga ebatõenäoline on, et keegi elab isoleeritud elu ja lahkub harva oma õhukonditsioneeri alt ning siis võtab tableti lootes, et see toob talle mitmekesise mikrobioomi.

UK teadlane Diana Bowler on uurinud treeningu tegemist väljas ja siseruumides ning leidnud, et jooksmine-jalutamine väljas aitab kaasa mikrobioomi mitmekesisusele. Ehk looduses ja pargis liikumine annab tervisele rohkem kasu kui linnas või treeningsaali jooksulindil.

Diana Bowleri sõnul püüab ta anda enda puhul kõik, mis mikrobioomile kasuks tuleb: viibib palju looduses, minimeerib antibakteriaalsed tooted. Ta kasutab harva deodoranti. Duši all käib nii nagu enamik  mikrobiolooge – konservatiivselt.

VII peatükis kirjutab Hamblin meist lenduvatest lõhnadest ehk mikrobioloogilisest kompotist, mille kaudu näiteks koerad on võimelised tuvastama teatud haiguseid. Ehk haiguste olemasolu on koera nina juba varases staadiumis võimeline haistma.

Igal meist on oma nö individuaalne keemiline sõrmejälg, mida Hamblin nimetab „volatolome“ – sõnast volatile -lenduv  ja nagu mikrobioomi puhul lisandu sõna lõpp „oom“. Ma ei oska öelda, kas selle kohta on eestlastel mingi kindel sõna. Sõnaraamat tõlgibki selle volatoloomiks.

Raamatust saab pikemalt ja põhjalikult lugeda, kuidas koerad haigust haistavad ja mis moodi meie keha lenduvaid kemikaale eraldab.

Huvitav fakt siinkohal – meie naha mikrobioomis on bakter nimega Staphylococcus epidermidis, mis tekitab meie kehal nö kaitsekilbi, mille tõttu (malaaria)sääsed meid üles ei leia.  Inimesel oleks seega "vanade sõprade" hulgas kaitsevahendeid, kui me neid järjekindalt ei hävitaks. Meelde tulevad ka „looduslikud antibiootikumid“ eeterlikud õlid, küüslauk, sipelgapuu jpm, mida netis vahel lausa igapäevaselt tarbima kutsutakse. Ma ei tea kas bakteritel on eriti vahet kas neid hävitatakse looduslikult või mitte. Kas maomürk või laboris sünteesitud mürk - on seal suurt vahet, kuidas täpselt surra. 😏 

Looduslik ei ütle midagi aine ohutuse kohta inimkehale.

Entomoloog Jeffery Tomberlin märgib: „Selle asemel, et toota kemikaale, mis (sääski peletades) on kahjulikud meie naha mikrobioomile või nahale endale, tuleks levitada seda teadmist, et on midagi, mis ütleb sääsele, et me ei ole talle heaks peremeheks.“ 

„Clean“ raamatus kirjutatakse pikemalt ka Põhja Carolina professor Robert Dunnist ja tema tööst selles osas, mis puudutab jalataldade mikrobioomi ning põhjustest, miks jalad halvasti lõhnavad. Kuna Dunni raamat on mul järgnevalt lugemisnimekirjas ootamas, siis ma siis lähemalt ei peatu. Märgin vaid, et kõige hullemat haisu ajab jalataldadel välja bakter nimega Bacillus Subtilis, mis toodab patogeenseid seeni tapvaid komponente. Vot siis – pole halba ilma heata.

Me ei teagi veel täpselt, mida me võime võita lõhnates nagu inimene ja mida on meil kaotada, kui me need lõhnad hävitame.