"Laste arengut toetav toit" 08. aprillil Tartus

Milline toit toetab parimal moel meie laste arengut? Kas erinevat tüüpi inimesed vajavad erinevat toitu? Millist toitu vajab kiiresti kasvav organism? Kas ja kui palju vajame liha, piima ja jahutooteid? Kas mahetoit on ainuõige valik? Toidulisandite vajadus? 

Neile ja paljudele teistele küsimustele aitab vastust leida Sille Poola.

Sille on õppinud toitumisnõustamist Eestis, saanud taimedel põhineva instruktori tunnistuse Cornelli Ülikoolist. Laste toitumise kursuse läbinud Stanfordi Ülikoolis. Tervisliku toitumise teemadel on end täiendanud Harvardi, Colorado, Ohio ja Potsdami ülikoolides. Sille on mitmete raamatute autor ning tuntud lektor.

Toimumise koht: Hiina Keskus aadressil Turu 35, http://www.hiinakeskus.ee/asukoht-kaardilSissepääs majja Sõbra tänava poolt maja otsast. Parkimine: kõige lähem Sõbra tn, lisaks Nõva tn, üle tee asuvad Selveri parkla ja büroohoone parkla. NB! Maja hoovis alates 19 ainult lubadega parkimine

Registreerimine 84silleke@gmail.com - Grupi suurus 20 inimest. Hind 10 eur.

Minu parimad sõbrad on mikroobid

Colorado Ülikooli Inimese mikrobioomi kursus haaras mind üleni endasse ja peale mahuka loengumaterjali on nüüd minu raamaturiiulil kursuse juhendaja prof. Rob Knighti, MD Martin Blaseri jt entusiastidest mikroobiteadlaste raamatud. Teema on lai ja Knighti labori kodulehel https://knightlab.ucsd.edu/wordpress/ on hulganisti lugemismaterjali ja viiteid. 
Praegusel puhastushulluse ajastul on antibootilised ainesed tablettide, puhastuskuuride, parsiiditõrje,  töödeldud toitude jms koostisosana meid surnuks puhastamas. Enne kui ma räägiksin pikemalt ja põhjalikumalt meie ja meie nähtamatute abiliste ja toetajate tohutust maailmast ja koostöövõimalustest RemedyWay Isetervendamise 19. märtsi seminaril (Hotell Euroopa konverentsikeskuses - Paadi 5, Tallinn), pakuksin sissejuhatuseks väga hea kokkuvõtte kõige olulisemast inimese mikrobioloogilisest maailmas: oma ala teadlastest, uuringutest ja suundadest, mille annab edasi samuti entusiasmiga nakatunud Michael Pollan oma artiklis:

Minu parimad sõbrad on mikroobid.

Michael Pollan on tuntud ja tunnustatud ajakirjandusprofessor California Ülikoolis, kes on kirjutanud toitumisega seotud raamatuid ja artikleid: A Food Rules: Eaters Manual (eesti k. Toidureeglid 2011), Omnivores Dilemma, In Defence of Food, Cooked: a Natural History of Transformation. Pollan oli ka mikrobioomi kursuse näidisõppevahendiks oma keha mikrobioomi kaardiga.

 

M. Pollan  kirjutab:

Ma võin teile öelda täpse kuupäeva, mil ma hakkasin iseendast mõtlema mitmuses – kui  superorganismist, mitte enam lihtsalt üksikindiviidist. See juhtus 07. märtsil.   Just sel päeval ma avasin oma e-kirjade postkasti ja leidsin sealt tohutu, arvutit undama paneva mahuga andmestiku, mis tuli Colorado Ülikooli (Boulderis) juures asuvast BioFrontiers Institute  laborist.  Labor oli analüüsinud minu mikrobioomi – täpsemalt siis geene, mis ei ole „minu“ geenid, vaid kuulusid mitmele sajale mikroobiliigile, kellega ma oma keha jagasin.  Need bakterid, mida on siis umbes 100 triljonit (triljon – 10¹²), elavad (ja surevad) just praegu minu naha pinnal, minu keelel ja sügaval minu soolestiku soppides. Just viimases kohas on neid kõige enam ja kaaludes ligikaudu kilogrammi, moodustavad nad meeletu kogukonna seni kaardistamata  alal. See on nagu läbiuurimata kõrb, mida teadlased alles püüavad hakata tundma õppima. 

Minu mikrobioomi kaardil olid nimetatud sajad bakteriliigid, mis nimetavad minu keha oma koduks.  Numbrid, mida esindasid mikroobide geenid, muudavad meid lihtsalt vaid kääbusteks. Tuleb välja, et me oleme vaid 10% inimesed: iga meie keha moodustava inimraku kohta tuleb ca 10 püsivat mikroobi – (sealhulgas kommensaalid -peamiselt kahjutud priileivasööjad) ja mutualistid (kellega meil on vastastikused kasulikud sidemed https://et.wikipedia.org/wiki/Mutualism) ja väga väike hulk patogeene. Me oleme geneetilise materjali kandjad ja sellest 99% on mikroobide oma. Ja välja tuleb midagi sellist, et see „teine genoom“ nagu seda sageli nimetatakse, mõjutab meie tervist sama palju ja arvatavalt isegi rohkem, kui need geenid, mida me pärime oma vanematelt.  Kuna meie päritud geenid on vähem-rohkem kindlalt paigas, siis oma teist genoomi saame me vormida ja isegi ümber kujundada. 

Justin Sonnenburg, Stanfordi mikrobioloog, märgib, et me peaksime inimkeha vaatlema kui „keerukat süsteemi, mis on optimeeritud mikroobidest elanike kasvule ja levikule.“ Korratused meie sisemises ökosüsteemis – mitmekesisuse hävinemine, või siis „valede“ mikroobide levimine ja kasv – võib viia meid ülekaaluni ja väga paljude krooniliste haigusteni ning samuti ka infektsioonideni. Teadlased kasutavad sõna „mikrobioota“ (varem kasutati selle sõna asemel rohkem „mikrofloora“, mis aga enam ei ole täpne), mis hõlmab endas kõiki kogukonnas olevaid mikroobe ja „mikrobioomi“, milleks on siis mikroobide kollektiivi geenid.

Meie organismi püsimikroobid mängivad olulist rolli ja on kriitilise tähtsusega meie immuunsüsteemi ülesehitamisel, aidates sel täpselt vahet teha, kes on vaenlane ja kes sõber ning ei lase süsteemil hulluks minna. Mõned teadlased usuvad, et Lääne ühiskonna häirivalt suur hulk autoimmuunseid haigusi on tekkinud meie kehade ja „vanade sõprade“ iidsete sidemete katkemisest. Me oleme lõhkunud oma kooselu mikroobidest sümbiontidega (Sümbioos (vanakreeka keelest σύν "koos" ja βίωσις "elamine") on eri liikidesse kuuluvate organismide (sümbiontide) vaheline kooselu). 

Need väited tunduvad üsnagi liialdatud ja tegelikult paljud mikrobioomi uurivad teadlased on väga ettevaatlikud, et mitte teha sama viga, mida tegid inimgenoomi uurijad 10 aastat tagasi, kui nad väitsid, et on rajal, mis kohe-kohe ravib terveks paljudest haigustest. Me ootame seda siiani!  Siiski see, kas teise genoomi tundmaõppimine toob haigustele ravi, sõltub sellest, mida me siiani oleme teada saanud – meie enesetunnetusest, sellest, kuidas me tervist defineerime ja meie üleüldisest suhtumisest bakteritesse. Ja nagu märkis hiljuti üks teadlaste grupp mikroobide ökoloogiat puudutavas artiklis, et inimese tervist tuleb nüüdsest vaadelda, kui inimesega seotud mikrobioomi kollektiivset omandit — see on kogukonna, mitte indiviidi ülesanne.

Selline paradigma nihe ei tule sugugi liiga kiiresti, kuna tsivilisatsioonina, oleme teadmatusest suurema osa sajandist, andnud oma parima, et hävitada inimesega seotud mikrobioom. Oleme moodustanud bakterite vastu mitmeid ühisrindeid, kusjuures eelkõige toitumine on see, mis kahjustab bakterite heaolu. Teadlased kõnelevad nüüd vaesunud „Lääne ühiskonna mikrobioomist“ ja tõstatavad küsimuse, kas ei tuleks alustada suuremat „ökoloogia taastamise“ projekti – ja taastada ei tule mitte vihmametsa ega  preeriat, vaid taastada tuleb normaalne kodune keskkond meie seedetraktis.  

Märtsis käis Michael Pollan külastamas seda teadusasutust ja neid teadlasi, kes tema mikrobioomi kaardistasid. Laborit juhib vibalik siilisoenguga 36 aastane bioloog Rob Knight.

Uus Meremaa päritolu teadlane tuli USAsse esmalt uurima invasiivseid liike, mis olid suureks probleemiks tema kodumaal. Knight teenis 24 aastasena Princetoni Ülikoolis välja oma PhD kraadi ökoloogias ja evolutsioonilises bioloogias. Edasi keskendas ta oma tähelepanu invasiivsetelt liikidelt nähtamatute kogukondade tegevuse uurimisele.  Knight on tuntust kogunud kui briljantne sekveneerimisandmete analüütik, kes oskab hämmastava täpsusega töötada masinate ja metoodikaga ning välja sõeluda tohutust infovoost vajalikud andmed, mis aitavad määrata iga üksiku mikroobi unikaalse geneetilise allkirja.  Selline talent on põhjustanud ka selle, et tema laborisse saadavad oma proovid väga paljud teadlased. Seetõttu võib Knight nime leida suuremas osas ses vallas tehtud uuringutest.  Pollan veetis siin kaks päeva ja nautis mitmeid eineid koos Rob Knighti ja tema kolleegidega, doktorantide ja kraadiõppuritega ning oli üsna jahmunud siinsest lauavestlusest. Pollan märgib: "Ma ei usu, et ma oleks kunagi varasemalt kuulnud õhtusöögilauas vesteldavat nii palju inimese väljaheidetest ja muust jämesoole sisust. Ma sain kuulda Knighti 16 kuud vana tütrest, kelle suurem osa mähkmetest annetati teadustööks ja tähelepanelikult läbi uuriti. Knight märkis, et ta võtab endalt ja elukaaslaselt proove kogu aeg."

Sellise ulatusliku perekondliku uurimuse tulemused on andnud meile teaduslikud tööd, millest nähtub perekonnas toimiv mikroobide kogukonna dünaamika. Andmed aitasid näha, et mikroobide kogukond paaril, kes jagavad ühist maja on sarnane. See omakorda näitab, et indiviidi mikrobioomi kujundab tema elukeskkond. Knight leidis samuti, et perekonnaga koos elav koer sulandub oma kogukonnaga igaühe nahale – oletatavasti läbi lakkumise ja paitamise. Üks uuringutest “Moving Pictures of the Human Microbiome,” (Inimese mikrobioomi liikuvad pildid) annab ülevaate päev-päevalt liikuva mikroobide kogukonna muutustest igas keha osas. Knight on teinud animatsiooni, mis näitab iga mikroobide kogukonna – soolestikus, nahal ja suus paikneva kogukonna -  suurt erinevust ühe inimese osas. St meie suus, nahal ja sooles olev bakterite kogukond erineb üksteisest kardinaalselt ja iga muudatus neis kogukondades toimub vaid kitsas vahemikus.

Knight ja tema kollegi laste mähkmetest võetud proovid näitavad hämmastavaid protsesse beebi soole mikrofloorast – ema kõhus olles on imik steriilses keskkonnas, peale sündi hakkavad mikroobide kolooniad last järk järgult katma. Protsess saab alguse pärast sündi, mil imiku eripära rõhutav mikroobide kogukond võtab koha sisse tema sooltes. Muutused ja kogukondade kasv tekib seejärel, kui tuleb üleminek tahkele toidule ja rinnast võõrutamisel. Kolmandaks eluaastaks on lapse sooltes koha sisse võtnud täiskasvanule omane mikroobide kogukond, mis esialgu sarnaneb tema vanemate omaga. 

Uuring beebide ja nende toitumise kohta annab meile nüüd ülevaate sellest, miks mikroobide kogukond on tervise seisukohast nii oluline. Varasemalt püüti lahendada müstilist probleemi ema rinnapiimaga. Aastaid olid toitumisteadlased segaduses asjaolust, et rinnapiim sisaldab teatud komplekssüsivesikuid – oligosahhariide – mille jaoks imikul ei olnud ensüüme. Evolutsiooniline teooria aga väidab, et iga ema rinnapiima komponent omab väärtust sündinud lapsele. Vastasel juhul  oleks looduslik valik selle aine, kui ebavajaliku eemaldanud. 

Nüüd tuleb välja, et need oligosahhariidid on siin selleks, et toita mitte last, vaid ühte kindlat soolestiku bakterit nimega Bifidobacterium infantis. See bakter on kohandunud ema rinnapiimas olevate oligosahhariidide lagundamisele ja ümbertöötlemisele. Kui kõik läheb hästi, siis bifidobacteria paljuneb ja hakkab domineerima ning koos sellega hoiab imiku tervena. Kuidas? Antud bakter hoiab ära teiste vähem kasulike või kahjulike bakterite leviku ja arengu ning mis kõige olulisem – ta kasvatab tervikliku epiteeliumi — soolestiku limaskesta, millel on täita kriitiline roll kaitsmaks meid infektsioonide ja põletike eest. 

“Ema piim, mis on ainus imetaja toit, mida looduslik valik on kohandanud, on kogu toitumise Rosetta kiviks“ märgib piima uuriv toitumisteadlane Bruce German California Ülikoolist. “Ja mida meile ütleb see, kui looduslik valik on toidu nö loonud – et see ei hoolitse mitte ainult lapse toitmise eest, vaid see toidab ka lapse soolestiku vajalikke baktereid.”

Kuid kuskohast saab keegi, kes ei ole kunagi maitsnud rinnapiima, kogu selle kasuliku  bifidobacteria kogukonna? Ema piim ei ole mitte steriilne, nagu seda kunagi arvati: see on mõlemat, nii „prebiootik“ – toit mikroobidele kui ka „probiootik“ – kasulike bakterite populatsioon, mida antakse kehale edasi. Mõned neist leiavad oma tee ema soolestikust piimanäärmetesse ja sealt edasi imikuni, kes sööb oma esimesi toidukordi. Ja kuna vähemalt siiani ei ole kunstpiima tootjad arvestanud neid teadmisi, siis ei ole pudelitoidul olevate laste sooled optimaalselt vajalike bakteritega täidetud – ei prebiootiliste oligosahhariidide ega ka probiootiliste bakterite osas. 

Enamik mikroobe, mis hõlmavad lapse esimesena, tulevad loomuliku sünnituse käigus – mis on väga mikroobiderikas protsess. Keisrilõige on aga üsna  steriilne, mille tõttu vagiina mikroobid sünnitusteedest lapseni ei ulatu. On leitud, et laps, kes omandab loomuliku sünni kaudu ema vagiina mikroobid on vähem vastuvõtlik allergiatele, astmale ja autoimmuunhaigustele, kui keisrilapsed, kes puutuvad esmalt kokku ema nahal oleva mikroobide kogukonnaga ja kelle immuunsüsteem ei pruugi seetõttu korralikult välja areneda.

 

Pollan vestles Catherine A. Lozupone´ga – mikrobioloogiga, kes oli Knighti laborist lahkumas, et seada Colorado Ülikoolis Denveris sisse enda oma. Tema uuris Pollani mikrobioomi ning võrdles seda teistega sh enda omaga. Lozupone oli 2012 aasta Nature´s avaldatud uuringu “Diversity, Stability and Resilience of the Human Gut Microbiota” peamine autor. Töö püüdis kindlaks määrata „normaalse“ ökosüsteemi tasandit ja seejärel uurida erinevaid faktoreid, mis seda taset mõjutasid.  Kuidas mõjutab meie mikroobe dieet? Antibiootikumid? Patogeenid? Kuidas kultuurilised traditsioonid? Tänaseks on parimaks lahenduseks proovide kogunemine erinevatelt kogukondadelt üle kogu maailma ja teadlased on sellega ka usinalt ametis. 

Suurem projekt on momendil „The American Gut Project“, mis loodab sekveneerida (sekveneerimine - järjestusanalüüs) kümnete tuhandete ameeriklaste mikroobide kogukondi; see aitab teadlastel leida seosed inimese elustiili, toitumisharjumuste, tervisliku seisundi ja mikroobide kogukonna ülesehitus vahel.

Joonis: BF – Aafrika külalapsed EU – euroopa lapsed

Põliselanike mikroobide kogukond ei paista silma mitte ainult suurema mitmekesisuse, vaid ka erinevate domineerivate esindajatega. Ameerika ja Euroopa soolestikud sisaldavad suurel hulgal bakteroide ja firmicute ning vähesel hulgal prevotella´t. Prevotella domineerib Aafrika põliselanike ja ameerika indiaanlaste hulgas. (Samas ei ole veel selge, kas kõrgem või madalam tase ühestki neist on hea või halb). Miks mikroobid on erinevad? On see toitumise tõttu - põliselanikel märgatavas koguses täisteraviljad, (mille puhul paistab domineerivat prevotella), kiudaine ja väga vähe liha. (Paljud firmicutes armastavad aminohappeid, seega neid saab olema palju, kui dieet sisaldab palju valku; bakteroidid metaboliseerivad süsivesikuid.) Läänes levinud kehvem mitmekesisus võib olla seotud meie liialdatud antibiootikumide tarvitamise tagajärg (nii tervishoiu süsteemis, kui ka toitumises), meie dieet, mis koosneb töödeldud toitudest (mis on siis puhastatud igasugustest bakteritest – nii headest kui pahadest), keskkonna toksiinid ja tunduvalt väiksem kokkupuude mikroobidega igapäevaelus.

“Põliskogukonnad veedavad palju aega väljas ja on suuremas kontaktis taimede ja pinnasega,“ märgib Lozupone. Teine teadlane, kes korjas näidiseid Malawis, ütles mulle, et „Mõnedes kultuurides kasvavad lapsed  kogukondlikena, neid antakse ühtedest kätest teistesse ja nii nad koguvad rutiinselt suurema mikrobioloogilise mitmekesisuse.“ Eraldiseisev väike perekond ei pruugi toetada mikroobide tervist. 

Kaks näitajat veel, mis köitis Pollani mikrobioomi uurinud teadlasi. Esiteks oli talvõrreldes keskmise Lääne elanikuga palju kõrgem mikrobioloogiline mitmekesisus, mida võib võtta komplimendina, kuigi Pollani nahal paiknev ekstravagantne mitmekesisus pani mõne teadlase kulmu kergitama. „Mees, kus sa oma kätega oled olnud?“ küsis Jeff Leach , kui ta vaatles proove. Tema naha bakterioloogia seostus taimede, mulla ja mõningast muret tekitanud loomade soolestiku omaga, mille Pollan   paneb aiatöö, komposti tegemise (ma hoian vihmausse) arvele, samuti kimchi fermenteerimise (hapendamise) ja toorpiimast juustu valmistamisele. Hapendatud toidud on täis mikroobe. 


Inimese mikrobioloogiline kogukond on paigas kolmandaks eluaastaks, mil kõikvõimalikud nišid ja nurgakesed on asustatud. See ei tähenda, et see kogukond ei võiks hiljem muutuda – võib küll aga mitte enam nii kergesti. Toitumise muutmine või loomulikult antibiootikumide tarbimine võib tuua olemasolevas populatsioonis nihkeid ning osad bakterid võivad hakata vohama ja teised kiduda. Kas uued liigid võiksid omale koha leida? Jah, kuid ainult juhul kui mingi korratuse – näiteks antibiootikumide -  tagajärjel vabaneb pisiavalt ruumi. Samuti nagu iga valmis ökosüsteem, nii ka meie mikroobide oma, osutab tugevat vastupanu uute tulijate suhtes. 

Enamiku oma mikroobe korjad sa üles oma vanematelt, kuid teised ümbritsevast keskkonnast. Stanfordi mikrobioloog Stanley Falkow märgib oma õpilastele: „Maailm on kaetud õhukese fekaalide kihiga.“ Uued sekveneerimismeetodid on seda kinnitanud: Kas te teadsite, et majas leiduv tolm sisaldab märkimisväärses koguses fekaalide koostisosi? Või siis see – iga kord, kui peale WC käimist lasta vett, siis osad koostisosad aurustuvad õhku? Knight´i labor on sekveneerinud baktereid hambaharjades. Selle uudisega tuldi välja hommikusöögilauas ja kuigi Pollan ei küsinud üksikasju, sai ta need ikkagi, Knight´i kolleeg ütles: „Sa peaksid hoidma oma hambaharja vähemalt 1,8 m kaugusel WC potist.“

Mõned teadlased selles valdkonnas on laenanud mõiste „ökosüsteemi teenused“, et kataloogida kõik need asjad, mida mikrobioloogiline kogukond meie heaks teeb. Nende teenuste loetelu on väga muljetavaldav ja tähelepanuväärselt mitmekülgne. “Vastupanu sissetungijatele” on üks neist. Meie resistentsed mikroobid teevad palju tööd, et hoida eemal patogeene ja takistada neil leidmaks kuskil sobivat nišši. See seletab meile, miks mõned inimesed saavad teatud toidust toidumürgituse aga teised sama einet tarbinud inimestel ei ole mingeid haiguse sümptomeid.

Seedesüsteemi bakteritel on oma roll selliste substantside tootmisel nagu: neurotransmitterid (sealhulgas serotoniin); ensüümid ja vitamiinid (eriti B grupi ja K vitamiinid) ning teised hädavajalikud toitained (sealhulgas olulised aminohapped ja lühikese ahelaga rasvhapped);  ja veel teisigi signaalmolekule, et suhelda ja mõjutada ainevahetuse ning immuunsüsteemi. Mõned neist toodetavatest komponentidest mängivad oma osa meie stressitaseme reguleerimisel ja isegi temperamendi puhul. Väljend „mõtleme kõhu kaudu“ võib omada palju suuremat tähendust, kui me arvanud oleme.

Teine meie tervisele kriitilise tähtsusega ökosüsteemi teenus on mikroobide vahetu suhe immuunsüsteemiga. Michael Fischbach California Ülikoolist märgib: “Me oleme harjunud mõtlema, et immuunsüsteem on lihtsalt sirgjooneline. Bakterid on aga see immuunsüsteemi teine ise, millega tuleb arvestada. Immuunsüsteemi töö paistab olevat palju rohkem komplitseeritud ja nüansirohkem, kuna see arvestab meie mutualistide ehk resistentsete bakteritega, kui iseendaga. Tulevikus me tõenäoliselt ei nimetagi seda enam immuunsüsteemiks, vaid mikrobioloogiliseks koostoimimise süsteemiks.“ Immuunsüsteemi ja toimiva mikroobide kogukonna vahelise koostöö puudumine võibki seletada Lääne ühiskonna plahvatuslikku autoimmuunhaiguste kasvu. 

Miks me ei ole välja arendanud oma enda süsteeme, et neid eluks hädavajalikke funktsioone täita? Miks me oleme kogu selle töö jätnud käputäiele mikroobidele? Üks teooria ütleb, et mikroobid arenevad meist palju kiiremini (mõnedel juhtudel tekib uss generatsioon iga 20 minuti järel), nad suudavad reageerida keskkonna muudatustele – nii ohtudele, kui võimalustele – palju kiiremini ja osavamalt, kui meie.  Oivaliselt reaktiivsete ja kohanemisvõimelistena suudavad bakterid üksteisega vahetada geene ja DNA tükikesi. Selline mitmekülgsus on eriti teretulnud, kui keskkonda ilmub uus toksiin või toiduallikas. Mikrobioom tuleb kärmelt välja täpselt õige geeniga, mis on vajalik võitlemiseks – või selle ära söömiseks. Ühes hiljutises uuringus leidsid teadlased, et Jaapanlaste seedekulgla levinuim mikroob on omandanud geeni merebakteritelt, mis lubab Jaapanlastel seedida merevetikaid, mida meie nii hästi ei seedi. 

Selline plastilisus aitab meie küllaltki jäigal genoomil oma haaret laiendada ning annab meile juurdepääsu tohutule biokeemiliste trikkide maailmale, milleni meil endil ei ole vaja ulatuda.  Atlanta Haiguste Kontrolli- ja Ennetuskeskuse (Centers for Disease Control and Prevention in Atlanta) toitumisteadlane ja epidemioloog Joel Kimmons märgib: “Bakterioloogia meie seedekulglas jälgib lakkamatult keskkonda ja reageerib sellele. Nemad on muutuva maailma mikrobioloogiline peegel. Ja kuna nad suudavad areneda nii kiiresti, siis nad aitavad meie kehadel tulla toime keskkonna muudatustega.“ 

Käputäis mikrobiolooge on alustanud häirekella löömist selles osas, mis puudutab meie tsivilisatsiooni teadmatusest tulenevat inimmikrobioomi hävitamist ja sellest tulenevaid tagajärgi. Oluliseimad mikroobidest võivad juba olla välja surnud ja seda enne veel, kui me oleme leidnud võimaluse neid tundma õppida või aru saada sellest, mida nad suudaksid meie heaks teha.

Et saada aimu sellest, mida me oleme kaotanud, reisis New York Ülikooli Venetsueela päritolu mikrobioloog María Gloria Dominguez-Bello Amazonase kaugematesse nurkadesse, et korjata näidiseid kütt-korilastelt, kellel on olnud Lääne tsivilisatsiooni ja –meditsiiniga väga vähe kokkupuuteid. Dominguez-Bello märgib: “Me tahtsime näha, milline oli inimese mikrobioom enne antibiootikume, enne töödeldud toitu, enne meditsiinilist sünnitust. Neid proove tuleb kaaluda kulla kaaluga.“ 

Üks bakteritest, mis on tavaline mitte-Lääne inimestel, kuid harv meil, on korgitseri kujuline maos elutsev Helicobacter pylori. Dominguez-Bello’s abikaasa New York Ülikooli arst ja mikrobioloog Martin Blaser on uurinud  H. Pylori´t alates 1980 aastate keskpaigast ning on veendunud, et see on väljasuremisohus bakter ja me võime tema väljasuremist ühel päeval veel kibedalt kahetseda. Arvestades „puuduliku mikrobioomi hüpoteesi“, sõltume me Helico Pylori taolistest bakteritest, kes reguleerivad paljusid meie ainevahetuse ja immuunsüsteemi funktsioone ning nende bakterite kadumine põhjustab nende süsteemide  korratuse. Kadu on kumulatiivne ja Blaser märgib: “Iga põlvkond saab endaga kaasa järjest vähem mikroobe – Lääne ühiskonna mikrobioom on järk järgult vaesunud“. 

Blaser nimetab H. pylorit „plakatilapseks“ (poster child on väljend, mida kasutatakse haige või kahjustatud lapse pildi kohta, mida rahakogumis- ja annetuskampaaniad lisavad oma plakatitele ja sõnumitele) kaduma läinud bakterite reas ning ütleb, et meditsiin on püüdnud seda bakterit välja suretada alates 1983 aastast, mil Austraalia teadlased avaldasid, et nimetatud bakter on süüdi haavandtõves ning samuti seostati H. Pylorit maovähiga.  Kuid H. Pylori on oma olemuselt väga keeruka iseloomuga, kogu mikrobioloogilise spektrumi headus ja kurjus on veeretatud ühte bakterisse. Teadlased on õppinud, et H. Pylori mängib ka olulist rolli maohappe reguleerimisel.  Eeldatavalt teeb ta seda selleks, et muuta oma eelistatud elupaik ebasobivaks võistlevatele sissetungijatele, kuid inimesele võib see olla kasulik. Inimesed ilma H. Pylorita võivad mitte saada haavandit, kuid nad kannatavad rohkem refluksi all. Kui refluks jääb välja ravimata, viib see   Barreti metaplaasiani (Barreti söögitoru) ning ka teatud tüüpi söögitoru vähini, mille juhtumite arv on tohutult kasvanud Läänes ajal, mil H.  Pylori on kadunud. 

Pärast teatud ajujahti refluksile nõudis Pollani arst, et ta teeks läbi endoskoopia. Leti, et nagu enamikul ameeriklastel, ei sisalda ka Pollani magu  H. Pylorit. Gastroenteroloog oli rahul, kuid peale vestlust Martin Blaseriga, ei tundunud see enam nii tore, kuna H. Pylori teeb ka palju head. Mikroob on seotud immuunsüsteemiga ja rahustab reaktsiooni põletikule viisil, mis teenib meie huve – aitab säilitada rahu – ka meie endi oma. Rahustav efekt immuunsüsteemile võib selgitada seda, miks neil kogukondadel, kellel on H. Pylori säilunud, on vähem astmat ja allergiaid. Blaseri labor on leidnud ka, et H. Pylori  mängib olulist rolli inimese ainevahetuses, kus ta reguleerib isu tekitavat hormooni greliin. „Kui magu on tühi, toodetakse palju greliini, keemilist signaali ajule, et ergutada söömist,“ ütleb Blaser ja märgib veel: „Kui on küllalt söödud, siis maos greliini tootmine lõpetatakse ja inimene tunneb küllastust.“ H. Pylori kadumine on seotud sellega, et inimesel küllastust ei teki ja see aitab kaasa ülekaalu tekkele.

Blaser muretseb kõige enam kahjude pärast, mida tekitavad mikrobioomile antibiootikumid, isegi väga väikestes kogustes – ja see mõjutab eelkõige immuunsüsteemi ja kehakaalu.“Põllumehed on rohkem, kui 60 aasta vältel läbi viimas suurepärast eksperimenti. Andes loomadele subterapeutilistes kogustes antibiootikume, et nende kaal tõuseks kiiremini“. Blaser küsib: “Kas me ei tee sama oma lastega?” Lääne ühiskonna lapsed saavad enne 18 eluaastat 10-20 antibiootikumi kuuri. Teadlased on leidnud antibiootikumide jääke lihast, piimast ja pinnaveelt. Kloori kasutatakse kõikjal alates lehtsalati pesust kuni kätepesuni välja. „See on muidugi antimikroobne!“ Lisab Blaser:  “Ja loomulikult toob see meile ka kasu, kuid me peame küsima – mida see teeb meie mikrobioomile?“ Keegi ei eita antibiootikumide kasu tsivilisatsioonile – see on aidanud meil üle saada mitmetest infektsioonilistest haigustest ja tõstnud meie eluiga. Kuid nagu igas sõjas, toob sõda bakterite vastu kaasa mõned täiesti ootamatud tagajärjed.

Üks jahmatamapanevaid asjaolusid Pollani mikrobioomi sekveneerimise juures oli ühekordse antibiootikumi kuuri mõju. Hambaarst kirjutas  välja Amoxilliini kuuri, kui ennetava abinõu suukirurgia puhul. (ilma antibiootikumideta võib operatsioon olla palju ohtlikum.)  Nädala jooksul, Pollani muljet avaldav mitte-Läänelik  mikrobioloogiline mitmekesisus seedekulglas langes järsult ja hakkas välja nägema nagu Ameerika keskmine. Prevotella kadus samuti ja asendus Läänes rohkem levinud bakteroididega ning toimus ärevustekitav plahvatuslik kasv proteobakterite osa – hõimkond, mis sisaldab endas patogeense iseloomuga liike nagu E. coli ja salmonella. See, mis enne tundus üsna tervislik ja mitmekesine seedekulgla, muutus nüüd mikrobioomi jälgivate mikrobioloogide arvates murettekitavaks keskkonnaks.

“Sinu E. coli vohamine on lihtsalt jube,” märkis Pollanile Cornelli Ülikooli mikrobioloog Ruth Ley, kelle uurimisvaldkonnaks on mikrobioomi mõju ülekaalule. “Kui me paneksime sinu proovi nüüd mikroobivabale hiirele, siis ma vean kihla, et ta saab põletiku.“ No suurepärane. Just oli Pollan  hakanud enda mikrobioomist mõtlema kui suurepärasest, mis sobiks doonorluseks, kui järsku muutus see hiirt haigeks tegevaks. Ta tunis suurt kergendust, kui leidis, et seedekulgla mikroobide kogukond hakkab taastuma ja sarnanema endisega. Kuigi on olemas uuring, mis näitab, et kui samale objektile antakse teinegi antibiootikumi kuur, siis taastumine on ühekordse kuuriga võrreldes väiksem. 

Mõned teadlased, keda Pollan intervjueeris, olid väga mures selles osas, kuidas mõjutab Lääne dieet seedekulgla mikrobioomi. Osad teadlased on mures toidu antimikroobse toime pärast; teised muretsevad toidu steriilsuse pärast. Enamik on nõus sellega, et Lääne dieedi kiudaine vähesus on mikrobioomile kahjulik. Osad väljendavad oma muret töödeldud toidus olevate lisaainete osas, millest mitmeid on juba uuritud mikrobioomile avaldava mõju osas. Nature avaldas Stanfordi Ülikooli mikrobioloogi Justin Sonnenburg artikli “Consumption of hyperhygienic, mass-produced, highly processed and calorie-dense foods is testing how rapidly the microbiota of individuals in industrialized countries can adapt.” (Hüperhügieeniliste, ülitöödeldud kaloririkaste toitude tarbimine ja see kui kiiresti tööstusriikide inimeste mikrobioom suudab kohanduda). Sonnenburg mainib oma muret, et mitmeid geene on raskem leida, kuna mikrobioomi mitmekesisus langeb.

Catherine Lozupone Colorado Ülikoolist ja Georgia Ülikooli immunoloog Andrew Gewirtz juhtisid minu tähelepanu emulgaatoritele, mis on muutunud töödeldud toitude tavapäraseks koostisosaks. Emulgaatoriteks on näiteks letsitiin, datem, CMC ja polüsorbaat 80. Gewirtz´i labor on teinud uuringuid, mis näitavad, et detergendile (pesuainele) sarnanevad ained võivad kahjustada limaskesta – soolte seina kaitsekihti – mis viib omakorda lekete ja põletikeni.

Üks lähenemine pakub, et põletik algab soolestiku mikrofloora korratusega ja seda just suure tähtsusega sooleseinte limaskestadel. See nn sisemine nahk – mille kogupindala on küllaltki suur – vahendab meie suhteid välismaailmaga. Meie eluajal läbib seedekulglat 50 tonni toitu. Mikrofloora  hoiab limaskesta tervena: mõned bakterid nagu näiteks bifidobacteria ja Lactobacillus plantarum (tavaline hapendatud aedviljades) on eriti toetavad. Just need ja ka teised soolestiku bakterid panustavad limaskesta tervisesse teda toites. Erinevalt teistest organitest, mis saavad oma toitu vereringest, on jämesoole epiteelrakud kasutamas lühikese ahelaga rasvhappeid, mis on soolebakterite poolt taimse kiudaine fermenteerimisel tekkivad kõrvalproduktid.

Kui limaskest sooleseintel ei saa piisavalt toitu, siis see muutub kergemini läbitavaks ja võimaldab valedel bakteritel, endotoksiinidel – mis on teatud bakterite toksilised jääkained – ja valkudel tungida läbi seina vereringesse, põhjustades sealjuures  immuunsüsteemi reageerimise. See toob endaga kaasa väikese põletiku, mis mõjutab kogu keha ja võib viia teatud aja jooksul metaboolse sündroomini ning sellega seotud krooniliste haigusteni. 

Pollani esimeseks reaktsiooniks peale kogu seda infot, oli soov kohe midagi teha, midagi muuta, toetada oma mikrobioomi tervist. Kuid enamik intervjueeritud teadlasi olid väga tõrksad andmaks mingeid soovitusi; nad ütlesid, et on veel liiga vara, nad ei tea veel piisavalt. Teatud osa sellest kõhklusest tuleneb arusaadavast ettevaatlikkusest.  Mikrobioomi uurijad ei taha anda välja liigseid lubadusi, nii nagu seda omal ajal tegid geneetikud. Nad on mures ka selle üle, et võivad tahtmatult anda tuge meeletule prebiootikumide ja probiootikumide müügikampaaniatele, mis on võtnud juba šarlatanluse vormid: probiootikume pakutakse juba praegu välja imerohuna, ehkki pole üldse veel täpselt teada, mida need oletatavalt kasulikud bakterid meie jaoks teevad või kuidas nad teevad seda, mida nad teevad. On uuringuid, mis osundavad, et mõned probiootikumid võivad olla efektiivsed mitmel moel: moduleerides immuunsüsteemi; alandades allergilist reaktsiooni, lühendades ja vähendades külmetuse nähtusid lastel; leevendades kõhulahtisust ja ärritatud soole sündroomi; parandades limaskesta funktsioneerimist. Probleem on selles, et probiootikumide turg on suuresti reguleerimata, on võimatu teada mida, kui üldse, sa saad, kui ostad „probiootilise“ toote. Üks uuring testis 14 turul olevat probiootikumi ja leidis, et ainult üks sisaldas pakendil lubatud koosluse. 

Kui küsiti Jeffrey Gordonilt - teadlaselt, kes on vaatamas kaugele üle horisondi, a la „tee-ise“ mikrobioomi majandamise soovitust, märkis ta, et ootab seda päeva: „mil inimesed suudavad kultiveerida seda imekaunist aeda, mis on nii oluline meie tervisele ja heaolule“ — kuid selle päeva kättejõudmine vajab palju enam teadust.“ Seega ta keeldus andmast vastavaid aiandusnippe või toitumisalaseid soovitusi.“Meil tuleks oma ootusi ohjeldada.“

Paraku oli Pollan. Seega jättis ta  teadlastelt soovituste küsimise ja hakkas neilt uurima, mida nad ise on muutnud nende uute teadmiste ja uurimuste tulemusena. Küsis, kas nad on muutnud oma toitumisharjumusi ja elustiili – enamik neist oli. Nad olid väga tähelepanelikud ja võtsid vähem antibiootikume ning ei andnud neid enam kergelt ka lastele. Osad rääkisid, et nad võtavad lõdvemalt oma kodu puhastamist kemikaalidega, julgustavad lapsi mängima õues pori ja loomadega. Paljud uurijad olid elimineerinud või oluliselt vähendanud töödeldud toitude tarbimist, kas siis kiudaine vähesuse või lisaainete olemasolu tõttu. Üldiselt nad ei panustanud probiootikumide võtmisele, ainult üksikud kasutasid neid; rohkem tarbiti prebiootikumina toitu, mis toidab häid baktereid. Osad, nende hulgas ka Justin Sonnenburg, märkisid, et olid lisanud hapendatud toidud (probiootikumi) oma menüüsse: hapukapsas, kimchi, jogurt. Need toidud sisaldavad suure hulga probiootilisi baktereid L. plantarum ja bifidobacteria. Kuna enamik probiootilisi baktereid ei jää alaliselt soolestikku, on tõendeid, et nad suudavad püsikogukonnale märgi maha jätta ja vahel muudavad püsielanike geeniekspressiooni – vahel stimuleerivad või rahustavad immuunsüsteemi vastust. 

Kuidas oleks suurendada meie endi ja bakterite vahelist kokkupuudet? Sonnenburg vastab: „Oleks põhjust oma dieet muuta räpasemaks.“ Siiski ei ole arukas soovitada inimestele mitte pesta oma toiduaineid pestitsiide täis maailmas. Sonnenburg kirjutab: „Mina näen seda kui tulude-kulude analüüsi.  Suurem kokkupuude keskkondlike mikroobidega langetab Läänes levinud haigustesse jäämist, kuid tõuseb ka kokkupuude patogeenidega. Igal juhul on käesoleval ajal kulude (ehk kahjude) pool tõusmas, kuna hirmutav antibiootikumidele resistentsete bakterite probleem levib.” Seega pese oma käsi olukorras, kus on kokkupuude patogeenide või toksiliste kemikaalidega aga võib-olla mitte siis, kui sa lihtsalt paitad oma koera. „Toidu vaatevinklist lähtuvalt arvan, et hapendatud toidu söömine on üheks vastuseks – toidu mittepesemise asemel, kui see just ei tule sinu enda aiast. 

Koos oma mikrobioloogist naise Ericaga peab Sonnenburg Stanfordis gnotobiootiliste hiirte kolooniat ning jälgib, kuidas nende mikrofloorale mõjub Lääne dieet.  (Kiudaine eemaldamine vähendab mitmekesisust, kuid see on taastuva mõjuga. ) Ta on amatöörpagar ja tema juures laboris rääkisime täisteraviljade kasulikkusest. 

Sonnenburg ütleb: “Kiudaine ei ole üksiktoitaine,”  selle kohta, miks kiudaine toidulisandid ei saa olla maagiliseks lahenduseks. „Olemas on sadu erinevaid polüsahhariide (liitsüsivesikud, seal hulgas kiudaine) taimedes ja erinevad mikroobid armastavad erinevaid palasid.“ Selleks, et tõsta kiudaine sisaldust, on toiduainetööstus lisanud sadadele oma toodetele suures koguses polüsahhariidi nimega inuliin – kuid see on ainult üks (sageli saadud siguri juurest) paljudest ja seetõttu on kasulik vaid ainult piiratud arvuga mikroobidele. Sonnenburg esitab argumente, mis toetavad erinevaid täisteravilju ja mitmekesist taimede valikut nii puu- kui ka aedviljade hulgast: “Kõige ohutum viis oma mikroobide mitmekesisuse tõstmiseks on süüa valikut erinevatest polüsahhariididest.“

Tema soovitused jooksevad kokku Pittsburghi Ülikooli gastroenteroloogi Stephen O´Keefe omadega: “Lääne dieedi suureks probleemiks on see, et see ei toida soolestikku, vaid ainult seedetrakti ülemist osa. Kõik toit on töödeldud nii, et see kergelt imenduks ja midagi ei jäeta alumisele seedetraktile. Samas on välja tulnud, et tervise üks aluseid on fermenteerimine, mis toimub jämesooles.“ Ja fermenteerimisprotsessile kaasaaitamise võtmeks on tarbida palju taimi koos nendes oleva erinevat tüüpi kiudainega sh resistentset tärklist (mida on leitud banaanides, kaeras, ubades); lahustuvat kiudainet (puuviljades, sibulates, juurviljades, pähklites) ja lahustumatut kiudainet (täisteraviljades eriti kliides ja avokaadodes).“ 

Koos oma dieediga, mis on täis kiirelt imenduvat suhkrut ja rasva, toidame me ainult ühte auku ja jätame triljonid ilma nende lemmiktoidust: liitsüsivesikutest ja fermenteeritavatest kiudainetest.

Sellest lähtepunktist vaadatuna, hakkad nägema toitu uues valguses ja Pollan hakkasin märkama, kuidas osta ja valmistada toitu nii, et meeles pidada mikrobioomi – parim on toita fermenteerimist sooltes. Mida vähem on toit töödeldud, seda rohkem sellest jõuab turvaliselt läbi seedetrakti mikrofloora aplasse haardesse. Al dente pasta, näiteks toidab meie mikroobe rohkem, kui pehme pasta; steel-cut ehk paariks-kolmeks tükiks lõigatud kaeraterad on paremad, kui lapikuks surutud kaerahelbed; toored või kergelt kuumutatud aedviljad pakuvad bakteritele palju enam, kui ülekeedetud viljad jne. Siin on toidust mõtlemine kui kaks ühes – üheaegselt nii vanal, kui ka uuel moel: see näitab, et kõik kalorid ei ole võrdsed ja see on toidu struktuur ning valmistamise viis, mis loeb sama palju, kui selle toitaineline sisaldus.  

Olles hiljuti omale selgeks teinud mõningad välised hapendamise saladused — leib ja kimchi ja õlu — teame  siiski veel vähe sellest maagilisest protsessist.  Sa sõltud mikroobidest ja nüüd tuleb teha oma parim, et nende huvid enda omadega ühitada. Seda teed peamiselt neile meeldivat toitu andes – head „väetist“ pakkudes. Kuid protsessi absoluutset kontrolli ei maksa loota. See on pigem nagu aiandus, mitte nagu valitsemine.

Edukas aednik on alati teadnud, et ta ei pea olema maateaduste doktor, et aia elustik hästi toimiks. Sa pead lihtsalt teadma, mis talle meeldib süüa – põhiliselt orgaanilist materjali – ja kuidas põhiliselt ühitada oma huvid taimede ja mikroobide omaga. Aednik avastab samuti, et kui patogeenid ja kahjurid ilmuvad, siis keemilised lahendused „töötavad“ st lahendatakse  probleem kiirelt, kuid pikas perspektiivis kannatab nii pinnas, kui ka kogu aia üldine tervis. Soov saavutada absoluutne kontroll viib ettenägematute probleemideni.

Mulle näib, et seal, kus me praegu oleme, on meil küllaldaselt, kui me omame respekti meie mikrobioomi - elust kihava kogukonna ees. Me ei tea veel paljut, kuid siiski piisavalt, et hakata nende eest paremini hoolitsema. Meil on päris hea ettekujutus sellest, mis neile meeldib ja sellest, mida teevad tugevad kemikaalid. Ehk me teame kõike, mida on vaja teada ehk teiste sõnadega – alustame vaikselt ja rahulikult, et hoida korras seda tõrksat sisemist aeda.      

Kanep ei ravi vähki.

Elutee kulgeb meil kõigil oma rada - iga tee on erinev, erineva pikkusega, erinevate käänakutega. Mõnel sile ja lühike, mõnel pikk ja käänuline. Mõnel okkaline ja raske. 

Mõnel sile ja lai. Kõik me käime mööda teed ja tahame üha kiiremini jõuda lõpp-punkti, tahame, et tee oleks üha siledam. Hiina dao (tao) märgib tee kohta, et tee ei käsi sul sinna astuda. sa ise valid, kas minna või mitte. Kuid asudes oma teele, hakkab tee sind vormima. Ta juhib sind edasi ja paremale ja vasakule ja tagasi ja ringi ja üles ja alla. Kui sa oma dao oled valinud - siis jõuad igasse punkti õigel ajal. Ja lõpppunkti jõudmise aeg ei sõltu sellest, kas sul on labidas või mitte. Läänes me ei suuda oodata, me võtame labida ja üritame teed ise suunata - otse ja kohe. 

Tee paremal poolel lehvitab sulle kaasaegne meditsiin kogu oma ravimi, lisandi, operatsioonide paljususega. Vasakul teepoolel lehvitab alternatiivne meditsiin oma imerohtude, lisandite, teraapiatega. Mõlemal poolel on sulle palju pakkuda - et sa ei tunneks valu, kurbust, haigust, nohu, köha, palavikku. Me jookseme paremale poole ja ootame, et meie vastutuse võtakse endale üks arst ja tema poolt kirjutatud ravim. Kui see ei toimi, süüdistame arsti ja jookseme teisele poole teed ja valime midagi sealt - ravitseja või midagi, mis samuti keha kõne maha surub. Kiirus tõukab takka. Kui me alternatiivse poole pealt ei saa, mida me tahame, siis me sõimame ravitseja  petiseks, imerohu jamaks ja jookseme taas paremale. Ka parem ja vasak pool sõitlevad üksteist - pakkudes aina uusi ja tugevamaid ning loomulikult kiirema toimega aineseid, mis sinult sinu õppetunni ära võtavad - mis sinu tempot aeglustavad. Ka paremal pool on arste, kes nähes oma töö viljatust vasakule üle lähevad - arvates, et sealt leiab vastuse ja ainese, mis "haige" inimese "terveks" teeb. Vasakul pool olev ravitseja lööb lõpuks "lootusetult haige" puhul käega ja ütleb - mine arsti juurde. Vastuseis on lõputu ja lõppematu. Sa pead saama, mida tahad ja õige on see, kes annab sulle seda? Paha on see, kes ei suuda sind terveks teha. Ma ütlen, et just see on see kõige parem ja õigem inimene/ravim sinu elus, sest ta laseb sul endal oma arukuse juurde jõuda. 

Mida ma olen täheldanud lihasöömise puhul, taimetoidu puhul, seda võin öelda ka kanepi puhul. Kui soov on oma meeleheaks kanepit suitsetada - siis nii tasub öeldagi, mitte aga väita, et kanepi legaliseerimist vajame selle imelise ravitoime tõttu. Lihasööja väidab taimetoitlasele, et ta sööb liha valgu, B12, raua jne pärast. Pigem siiski mitte. Ta sööb seda oma harjumuste tõttu ja talle meeldib liha. Taimetoitlane sööb taimi, sest talle ei meeldi liha. Kuid ta väidab, et ta sööb taimi tervise pärast ja loomade kaitseks. Kergem oleks, kui me saaksime tunnistada, et me teeme kõike selleks, et meil oleks hea olla. Ka kanepit. Kuid see ju ei sobi. Me oleme head inimesed ja teeme kõike teiste pärast:). 

Wageningeni Ülikooli ühes loengus märkis toitumisteadlane, et varasemal ajal reklaamiti toitu lausetega - sa oled seda väärt, see on suurepärane, see on nii maitsev. Nüüdsel ajal keskendub kõik tervisele - maitse pärast enam ei sobi süüa, nüüd teeb iga suhu pandav aines sind terveks ja tervemaks. Kõik, mida pakutakse on seotud tervisega. Toit muutub järjest rikkalikumaks tervisest ja tervendavatest omadustest- Me püüame iseennast petta ja lubame endale meeldivat ainult läbi põhjalike õigustuste. Ja me ei usu ealeski lihtsat lahendust, et tervenemine tuleb seest väljapoole. Spontaanne tervenemine - siis kui nn haigus kustub oma loomulikku tsüklit pidi nagu päev jõuab lõpule, kui käes on õige aeg. See peab olema tilk, pulber, tablett, nuga väljastpoolt (parem kui suure raha eest või siis keelatud aines, mida sa hirmuvärinaga taga pead ajama) ja kui me seda ei oma, kui me seda ei suuda osta, siis me oleme surmale määratud ja selles on süüdi valitsus ja meditsiin.

Igasugune imeline  ravim toob kaasa sama imelise vastaspoole. Sa oled seda juba kogenud kaasaegse meditsiini ravimitega seoses - kuid oled liiga vähe elanud koos imeravimi pahupoolega. See on olemas, selles ei maksa kahelda. Igal päeval on oma öö. 

Siin on näiteks 6 minutiline video - ravimi kohta, mida arstid teie eest peidavad ja mis ravib ühe minutiga terveks kõikidest haigustest: vähist, südamehaigustest, astmast, allergiast jne. Kõik imerohud on pannud kokku täpselt samasugused videod, samasuguse avameelsusega paljastatakse ravifirmade suur vandenõu ja märgitakse ära suur hulk tervenenud inimesi. 

Kui kanep ravib vähki, miks siis Bob Marley suri vähki ? 

Vähk on huvitav elusolend - kõikvõimalikud imerohtude (ja mitte ainult) kodulehed on täis lugusid inimestelt, kes on tervenenud. Ma pean teile ütlema, et Ohio Ülikooli Vähiuuringute Keskuse kursust kuulates oli seal piisavalt inimesi, kes olid tervenenud kaasaegset meditsiini kasutades. Ja nad olid tänulikud ja tervenenud. Oli neid, kelle pereliikmed surid.

Vähikirurg MD Bernie Siegel märkis oma raamatus "Armastus meditsiin ja imed", et on näinud vähipatsiente, kes on tervenenud igat liiki ravide ja teraapiate tulemusena. On ka neid, kes tervenevad mitte midagi tehes. Kõik võimalikud variandid tervenemisel ja ka haigestumisel on esindatud.
Kui sul päeva lõppedes on käes tass kakaod - kas siis kakao põhjustas päeva lõpu?

Ma tõlkisin ühe arsti, kes pooldab kanepi legaliseerimist, kuid on selle imerohu staatuse levitamise vastu, artikli sellest, kuidas näeb üks arst uuringuid, väiteid ja tõendeid. Antud tõendeid ja väiteid lahates koorub välja pigem see, et kanepit soovime legaliseerida ikka lõbu jaoks. Miks ka mitte. Nagu väidab artikli autor - kui tõendeid väänatakse ja esitatakse ebamääraseid tõele mittevastavaid fakte, siis see pigem takistab legaliseerimist ja külvab tegelikult umbusku parema ja vasaku poole vahel. Anita Moorjani kirjutas oma surmalähedasest kogemusest lähtuvalt, et ta nägi, et arstid haiglas tegid seda mida nad oskasid, suutsid ja andsid oma parima. Nad teevad seda kogu aeg. Eks ka teine pool teeb parima, mida suudab. Vastastikused süüdistused näitavad üksteise sarnasust - mõlemad on kohustatud terveks tegema inimese, kes on huvitatud ainult kergemast teest st ta soovib ainest, mis suhu pannes eemaldab tema "probleemi". See on võimatu ülesanne ja sestap jäävad nii arstid kui ravitsejad ühele pulgale. Arvestades neid kodulehti ja videosid, mis pakuvad kohest ravi kõigile haigustele on ime, et üldse keegi veel haige on. Nad ei tea? Ei leia? Ei saa kätte? Kas tõesti?

Ja on väga suur ime, et minagi veel elus olen - ainult hingates, süües naturaalset toitu, magades, liikudes, ilma lisandite ja ravimiteta ja imerohtudeta.  Aga ma ei kauplegi eluga, mulle piisab sellest mis on ja kes teab miks just see on hea, mis on. 

Ühes ajalehes pakkus ajakirjanik, et vanainimesed on nii depressioonis, et neile võiks anda kanepit ja hiljem LSD-d. Vanainimesed ei peaks kannatama. Tundub tore mõte? Küsimus on, et kes kannatab, kas vanur või see, kes ei suuda vanurit tema loomulikus hääbumises ja sunnitud isoleerituses näha? Võibolla oleks just parem võtta kanepit noortel edasijõudnud töökatel kiiretel jõukatel inimestel (kes muidugi seda teevadki), sest nii nad oma eufoorias ei pea nägema ega mõistma elu olemust ega nägema õnnetuid inimesi. Ja kuna me oleme pannud oma vanurid haiglatesse ja vanadekodudesse - sest meil pole ometi aega hoolitseda nende eest, meil tuleb teha tööd, siis anname neile kanepit. Siis nad vähemalt ei kurda ja ei taha midagi. Ja kuna meie lapsed on isoleeritud lasteaedadesse ja koolidesse,  ja enamik neist seal on samuti depressioonis - siis anname ka neile kanepit. Ja neile kes on haiglates ja neile kes on vanglates ja neile kes on sunniga sõjaväes. Anname kõigile depressioonis inimestele Eestis kanepit. Ja kui me kõik oleme siis õnnelikud - kui oleme - siis kas maailm muutub? Iga õnn, iga eufooria on kehale üsna raske töö ja paratamtult tuleb kätte hetk, mil me peame ka vastandid suutma üle elada. 

Miks mind Gorski artikkel köitis - on see, et see on hästi põhjendatud. Arsti vaatenurgast lähtuvalt muidugi, kuid mitte arutult. Ja kes tahab kanepi osas eestkõneleja olla, peaks seda arukalt lugema ja edaspidi õppima oma fakte arukalt põhjendama ja tõendeid paremini esitama. 

Kanep ehk marihuaana on koondnimetus mis tahes Cannabise perekonda kuuluva taime (sh taime erinevatest osadest) valmistatud narkootikumi kohta, va kanepivaik.

David H. Gorski, MD, PhD, FACS

 on Barbara Ann Karmanos Cancer Instituudi kirurgilise onkoloogia arst, kes on spetsialiseerunud rinnavähi kirurgiale. Samuti on ta meditsiinidirektor Alexander J. Walt Comprehensive Breast Center ja Cancer Liaison Physician for the Wayne State Ülikooli Meditsiinikooli Kirurgia ja Onkoloogia dotsent ja juhib rinnavähi osakonda ning osaleb vähibioloogia teaduskonna kraadiõppe programmis. Gorski on grupi Society for Science-Based Medicine direktorite nõukogus ja viib läbi uuringuid laboris ning on pööranud tähelepanu rinnavähi ülediagnoosimisele ja üleravimisele. 

MD David Gorski kirjutab: 

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin oma esimese artikli marihuaanast. Märkisin, et on järgnemas veel üks kirjutis. Kuid nagu seda tihti juhtub, olin haaratud teistest teemadest ja järje kirjutamine veinis. Lõpuks andis New York Times artikkel mulle uue tõuke ning ma tahtsin oma eelmist artiklit uuendada. Esimeses kirjutises ma astusin avalikult välja marihuaana legaliseerimise pooldajana.  Ma avaldasin oma arvamuse, et marihuaana peaks olema vähemalt dekriminaliseeritud või veel parem - legaliseeritud, maksustatud ja reguleeritud – täpselt samamoodi, kui alkohol ja tubakas.

Ma kõrvutasin  meditsiinilist kanepit „uue herbalismiga“, kuna selle:

1) meditsiinis kasutamise võimalused on üüratult üle hinnatud  ja

2) ennekõike on suitsetamisele ning ekstraheeritud ainesele on antud peaaegu müstilised võimed mitte aga nähtud taimest isoleeritud kemikaalide võimalikku meditsiinilist väärtust.

See sarnaneb vägagi alternatiivmeditsiini herbalismi teemaga. Loomulikult püütakse meditsiinilise kanepi üleskiitmisega avada lihtsalt uks täielikuks kanepi legaliseerimiseks ja mõningad marihuaana eestkõnelejad isegi ei püüa seda enam varjata.   Kuigi ma olen pigem legaliseerimist toetav, siis mind arstina selline pettus siiski ärritab. Kui me pakume kanepi välja ülespaisutatud võimetega imerohuna, siis on sellel ka teatud tagajärjed. Kanepi vähiravi ülistavate omaduste, millest vohab käesoleval ajal kogu internet. Selle meemi (Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub. Meemideks võivad olla mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jms. Meemi on piltlikult nimetatud ka mõistuse viiruseks, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning mõjutab inimeste käitumist) levinumaks näiteks on võib-olla järgnev lause : Kas sa ei usu mind? Lihtsalt Googelda “cannabis cures cancer” (kanep ravib vähki) või “marijuana cures cancer” (marihuaana ravib vähki).

Teatud kergenduseks on see, et sa võid  National Cancer Institute kodulehelt leida kanepi ja kannabinoidide alateema, mille teemaarenduses räägitakse sellest et, kannabinoidid võiksid olla kasulikud valu, iivelduse ja vähi kahheksia sümptomite puhul,  mitte aga sellest, et kanep võiks olla vähi ravimiks.  Loomulikult võid internetist  leida selliseid lehekülgi nagu „20 Medical Studies That Prove Cannabis Can Cure Cancer“ (20 meditsiinilist uuringut, mis tõendavad, et kanep ravib vähki); Facebook lehe „Cannabis Cures Cancers! (Kanep ravib vähki), ja artikleid nagu „Rick Simpson’s Hemp Oil Medicine“ (Rick Simpsoni Kanepiõli Meditsiin), mis on sarnane väga paljude teiste artiklitega alternatiivsete ravimeetodite kohta, kus pakutakse ka palju ebamääraseid tänukirju patsientidelt, kes on tervenenud nahavähist, haavanditest jt nahahaigustest ning samuti on siin ka palju konspiratsiooni teooriat, kuid vähe tõendusmaterjali.

On üks kommentaator  pseudonüümiga “Danman”, kes kerkib üles ühes blogis, kus tuuakse välja äärmiselt naeruväärsed argumendid kanepi raviomaduste kohta. Sealhulgas on teised, kes soovitavad peaaegu usulise hardumusega õli glioomide raviks, kiites üles sama liiki tõendusmaterjali, mida kasutab Stanislaw Burzynski – väites, et ta ravib glioome  antineoplastons (ei leidnud eesti keelset vastet; tegemist nö uriinis leiduvaga) nimelise ainesega.

Esimeseks probleemiks asja lähemalt uurivale isikule on asjaolu, et kõik need uuringud, mida kannabinoidide ja vähi vahelise mõju kohta on tehtud – on kas in vitro (katseklaasis; tähendab "klaasis", see on bioloogilise protsessi teostamine katseklaasis kunstlikult loodud ja kindlalt määratletud tingimustes.) või loomkatsetel baseeruvad.  In vitro ja loomadega uuringud  on need, mida me meditsiinis nimetame eelkliiniliseks andmestikuks, mis tähendab, et antud informatsioon on saadud enne kliiniliste uuringute alustamist. Ja selle kohta märgib American Cancer Society :

Üsna hiljuti on teadlased raporteerinud, et THC ja teised kannabinoidid (näiteks CBD kannabidiool; ingl.k cannabidiol) aeglustab ja/või põhjustab surma teatud vähiliikide vähirakkude hulgas, mida kasvatatakse labori katseklaasis. Mõned uuringud loomadega on samuti näidanud, et kannabinoidid võivad aeglustada ja vähendada teatud vähivormide levikut. Kuid neid substantse ei ole testitud inimuuringutes, et näha, kas kaasneb vähenenud vähirisk. Seega puuduvad teaduslikud tõendid inimestega uuringutest selle kohta, et kannabinoidid võivad ravida vähki.

Sellega on kõik põhiline öeldud ja mul on kiusatus oma postitus nüüd selle koha peal lõpetatuks lugeda. Aga nagu ütleks Han Solo (Star Wars tegelane) pärast teatud vaikuseperioodi – „Hei, mina siin!“ Võimalik, et teie lugejad ootate ka mingeid teaduslikke põhjendusi, minu heietamiste kõrvale. Heaküll, te saate need. Ja hea koht alustamiseks on nimelt siin 20 Medical Studies That Prove Cannabis Can Cure Cancer (20 uuringut, mis tõendavad, et kanep ravib vähki). Tundub, et Arjun Walia, kes selle nimekirja postitas, püüdis leida kõige parimad tõendid, kuna siin väidetakse, et see on „lühike nimekiri“. Ma lugesin nimekirja pandud uuringud hoolega läbi ja olin – kas ongi vaja lisada – pettunud. Ma jagan oma selgitused kasvaja liikide kaupa, nagu seda on antud nimekirjas tehtud. Esiteks, tuleb aru saada, et marihuaanast leitud kannabinoididest tundus olevat paljulubav CBD, kuna ei anna samasuguseid psühhotroopseid nähtusid nagu THC (Δ9-tetrahydrocannabinol). Sellega muutub see aines atraktiivseks nende arendatavate ravimeetodite jaoks, mille kõrvalnähud ei sisalda kogu aeg kivis (ehk kanepi mõju all) olemist. 

Glioom (ajukasvaja). Mis kohe silma torkas oli see, et üks uuringutest ei olnud üldse seotud vähiga. Antud uuring märkis, et kannabinoidid võivad kaitsta vastsündinud rottide aju neurdegeneratsiooni eest, mis on põhjustatud toksiinist  ouabain ( Na+/K+-ATPase inhibiitor). Suurem osa uuringutest, milles oli kasutatud inimraku rida (human cell lines – rakupopulatsioon, mis põlvneb ühest rakust ja mis sisaldab sama geneetilist materjali), nagu näiteks see uuring, mis vaatleb mittepsühhoaktiivse kannabinoidi - kannabidiooli mõju glioomi raku reale. Vähiuuringute läbiviijana võin ma märkida, et IC50 (kontsentratsioon, mis toodab 50% mõõdetava parameetri inhibiitori maksimumist), oli 25 μM, mis on siiski kõrgem näidust, mida ühelt vähivastaselt ainelt oodatakse. Seetõttu ei avaldanud see number mulle erilist mõju, kuigi  CBD nahaalune süst oli suuteline inhibeerima glioomi kasvu ksenograftide nahaalusel siirdamisel atüümilisel hiirel. Siinjuures ühtegi doosireaktsiooni ei demonstreerita, ja 0.5 mg suurune doos ühe hiire kohta oli samuti väga helde doos (tavajuhul on doosiks 25 mg/kg tavalise 20 g hiire kohta). Seega kui siin ilmneski kasvajavastane näht glioomi raku real, siis parimal juhul võib selle kohta öelda  - keskpärane. Kohe kindlasti ei pannud selle uuringu tulemused mind, kui vähiuurijat õhku ahmima.

Teine uuring, kus oli kombineeritud THC temosolomiidiga (temozolomide), andis palju muljetavaldavamaid tulemusi ja seda mitte THC osas vaid just ainete kombinatsioonis. Loomulikult tasuks siin märkida, et tegemist ei ole kanepiõli ega –suitsuga, vaid puhastatud THC ainesega. Ja THC, mis võib olla kasulik glioomi vastu ei tähenda üldsegi mitte, et ka kanepiõli või –suits aitab glioomi vastu. See ei ole rohkem teaduslik fakt, kui see, et digoksiin (enimkasutatav südameglükosiid), mis aitab südamepuudulikkuse korral tähendab, et sama hea on hakata sööma sõrmkübara (digitalis) lehti. 

Sceptical Raptor blogis tuuakse välja: 

Ühes uuringus väidetakse, et kannabinoidid kontsentratsiooniga 10 µmol/L põhjustavad rinnavähi raku surma rakukultuuris (katseklaasis). See teeb välja ligikaudu 3.14mg/L THC-d. Seega tuleb sul eeldada, et iga rinnavähi raku tapmiseks peab vähemalt sinu vere tasandil olema  THC kontsentratsioon 3.14 mg/L.  Kui lähedal sa võid olla sellele 3.14 mg/L kontsentratsioonile, kui teed suitsu või kaks? Uuringu kohaselt annab üks suits sulle vere THC tasemeks ca 1,3 – 6,4 ng/mL seerumis, või 0,00013-0,00064 mg/L. Teisisõnu – selleks, et saavutada vähivastane toime, tuleb sul süüdata päevas ca 1000 suitsu. IC50 väärtused nendes uuringutes on kõrgem, kui 10 μM.

Lõpuks on siin ka üks glioomi nimekirjas olev uuring inimestega. Tegemist 1. faasi testimisega THC manustamismeetodi osas. Siin on tegemist teatud kummalise teadusega, kuna rekurrentse (korduva) glioomiga 9 patsiendil olid nende kasvajad kirurgiliselt eemaldatud, kuid kateeter jäeti peale operatsiooni õõnsusesse ning siis: 

Igapäevane THC lahuse alikvoot (100 mg ml−1 etanoolis) oli lahustatud 30ml füsioloogilises soolalahuses, mida täiendati 0.5% (w v−1) inimese seerumi albumiiniga. Saadud lahus filtreeriti ja viidi läbipaistmatusse süstlasse (opaque syringe). See protsess viidi läbi Kanaaride Ülikooli farmaatsiaosakonnas (Department of Pharmacy of the Hospital Universitario de Canarias). Tänu THC kõrgele hüdrofoobsusele, kontrolliti THC kontsentratsiooni lõplikus lahuses gaaskromotograafia/mass-spektromeetriaga. THC lahus manustati patsientidele erinevatel aegadel 3-6 päeva pärast operatsiooni määraga 0.3 ml min−1 süstalpumbaga, mis oli ühendatud nahaalusesse reservuaari. Patsientidelt 1 ja 2, kes said THC vastavalt 30 ja 26 päeva, võeti biopsiad pärast THC-raviperioodi ja hinnati erinevaid vähiraku parameetreid. 

Nagu väite näha on selline protseduur täiesti erinev kanepiõli neelamisest või suitsu tegemisest. Antud protseduur hõlmab endas kõrge kontsentratsiooniga THC lahuse infundeerimist otse sellesse aju ossa, kus kasvaja oli, lootusega tappa kõik vähirakud, mis võisid operatsioonijärgselt sinna jääda. On teatud põhjus, miks iga ravimi süst otse kasvajasse, paneb kulmu kortsutama. Seda seetõttu, et tegemist on invasiivse meetodiga, mis harva töötab.  Veel enam, tavaliselt ei tee keegi tuumorisisest ravimi infusiooni, kui see nõuab väga kõrget kontsentratsiooni. Keskmine ellujäämine oli 24 nädalat ja kaks patsienti elasid  umbes aasta. Autorid püüavad väita, et see on parem, kui teiste uuringute ja kontrollide tulemused ning kinnitavad, et osad patsiendid on sellele ainesele reageerinud.  Ma ei leidnud selles uuringus ühtegi veenvat tõendit ja 9 patsiendiga rühmas on seda ka pagana raske leida. Ma olen nõus Harrietiga. Nendes tulemustes pole midagi „ülesraputavat“.  Veel halvem, et see ei ole lihtsalt neelamine, suitsetamine või kannabinoidide süstimine. Uuring hõlmab endas kateetreid, mis on torgatud subjektide peadesse ja THC-d, mida viiakse otse ajju peale kirurgiliselt eemaldatud kasvajaid.

Rinnavähk. Ma ise olen rinnavähi kirurg, sestap ma vaatan suurima tähelepanuga siin pakutavat. Nimekirjas on 4 rinnavähi uuringut. Esimene uuring vaatleb CBD aktiivsust hiire rinnavähi rakureas 4T1 (veel üks rakuliin, millega ma hästi kursis olen, kuna olen seda oma laboris kasutanud ning see rakuliin on välja arendatud minu nüüdseks pensionile jäänud tuttava teadlase poolt), ja rinna vähirakuliin MDA-MB-231 (millega ma olen rohkem tuttav, kui tahaksin olla). Uuring näitab keskmist toimet in vitro (katseklaasis) nende kahe rakuliini suhtes hiirmudelites kasutades 1 mg/kg ja 5 mg/kg CBD. Teine uuring vaatles 5 erinevat kannabinoidi ja leidis, et CBD on kõige tugevam inhibiitor rinnavähi rakule, mida on kasvatatud in vitro (katseklaasis) (IC50  6.0 ja 10.5 μM vahel) ja et CBD ning “CBD-rikas õli” võivad inhibeerida MDA-MB-231 kasvaja kasvu ksenograftides. Selles uuringus on THC mõju vähiraku kasvule väga nõrk (IC50 on 14.2 ja üle 25 μM, olenevalt rakuliinist). Kolmas uuring näitab sarnaseid tulemusi HER2/neu(+) kasvajarakuliinile, kui kasutati THC ja kannabinoidide retseptorite spetsiifilist sünteetilist agonisti (aktivaatorid)  CB1 ja CB2 (Win55,212-2 ja JWH-015, mis siis vastavalt aktiveerivad CB1 ja CB2). Nüüd ei olnud THC mõju enam nii nõrk. Neljas uuring ei vaadelnud üldse marihuaana kannabinoide,  tegemist on endogeense kannabinoidi anandamiiniga (mis ei ole isegi mitte marihuaana) ja tulemused on sarnased eelmistega. 

KOPSUVÄHK. Nimekirja 3 järgmist uuringut puudutavad kopsuvähki. Esimene neist kasutab rakuliini, millega ma olen samuti üsna tuttav. A549 kopsu vähirakud, kasutatakse nii raku kultuure kui ka hiire ksenograft mudeleid (Ksenotransplantatsioon  (xenos- tähendab Kreeka keeles "võõras"), on ühe liigi elusate rakkude, kudede või organite transplantatsioon teisele liigile. Selliseid rakke, kudesid või organeid nimetatakse ksenograftideks või ksenotransplantaatideks). Ma pean ütlema, et need uuringu tulemused jätavad mind täiesti külmaks – vähemalt tulemused, mis on saadud in vitro. In vitro uuringud vajavad samuti THC üsna tugevat kontsentratsiooni  (15 μM). Kopsu metastaasidega hiirmudeli sabaveeni süstitud THC 5 mg/kg vähendas metastaase  50%, mis ei ole üldsegi paha ja ksenograft mudeli puhul saavutati 50% tuumori kasvukiiruse vähenemine, mis ka ei ole paha näitaja. Järgmine uuring saab umbes samasugused tulemuse  testides CBD-d kopsu vähirakuliini suhtes ja vähirakkude suhtes, mis katseklaasides pärinesid patsiendilt ja hiirmudelitelt.  Kolmas uuring näitas, et kannabinoidide retseptorite (CB1 and CB2) stimuleerimine sünteetiliste agonistidega Win55,212-2 ja JWH-015, mis aktiveerivad vastavalt CB1 ja CB2, inhibeeris  in vitro  A549 kopsu vähirakkude kasvu ja laienemist ning nende rakkude kasvu ja metastaase hiirmudelitel. 

Ja nii see jätkub. Peaaegu kõik need uuringud vaatlevad isoleeritud ja puhastatud kannabinoidide, kas siis THC või CBD ning vahel ka endogeense kannabinoidi anandamiini (mis ei ole isegi marihuaana) toimet ülalmärgitud rinnavähi uuringus või siis selles prostatavähi uuringus. Mõned uuringud kasutavad sünteetilisi agoniste, nagu ülalmärgitud rinna- ja kopsuvähiuuringud või siis see lümfoomi uuring, milles testiti lisaks Win55,212-2 veel ka R(+)- metaanamiidi või see uuring  non-Hodgkin’gi lümfoomi kohta, kus samuti kasutati  R(+)-metaanamiidi. Kui välja arvata see üks glioomi uuring, on kõik teised eelkliinilised uuringud, mis vaatlevad rakukultuuride mudeleid ja hiirmudeleid. Üks oli ülevaatlik artikkel. Üks, nagu ma juba enne märkisin, ei olnud üldse seotud vähiga ja mulle tundub, et autor lisas selle seetõttu, et saaks täis numbri 20. 

Kahjuks on see intellektuaalselt äärmiselt ebaaus nimekiri uuringutest, mille eesmärgiks on esitada tõendeid, et kanep (cannabis) (kas siis taim või taimest ekstraheeritud aines) võib ravida vähki. Nimekiri esindab keskmise tulemiga uuringuid, mis osundavad sellele, et puhastatud kannabinoidi retseptori agonistid võivad toota rahuldavat, kuid mitte tähelepanuväärset vähivastast tulemust eelkliiniliste uuringute mudelitel. Kokkuvõtlikult märgitakse, et mõned neist puhastatud kannabinoidi agonistidest, kas siis looduslikult esinevad nagu THC ja CBD või sünteetilised nagu R(+)-metaanamiid, või CB1 ja CB2 mõjutajad nagu Win55,212-2 ja JWH-015, võivad olla väärt seda, et neid edasi uuritakse. Kordan, et me räägime siin farmakoloogiast, kus isoleeritakse aktiivsed substantsid ja puhastatakse või modifitseeritakse keemiliselt, et parandada nende aktiivsust ja turvalisust, mitte aga suitsu tegemist või õli neelamist.

 UKVähiuuringud järeldavad:

Kuid väita, et see eelkliiniliste uuringute kogum on kindel „tõend“-  et kanep või kannabinoidid suudavad ravida vähki on patsientidele ja nende perekondadele äärmiselt eksitav ning annab sellest valdkonnast vale pildi.

Märgitakse, et parimad tulemused, mis on laboris saadud tulenevad kombineeritud ülipuhastatud THC ja CBD kasutamisest, kuid sama positiivsed tulemused on andnud ka sünteetiline kannabinoid, nagu näiteks molekul JWH-133, ja seda läbi järgmiste mehhanismide:

Käivitada raku surm läbi apoptoosi.

Raku jagunemise peatamine

Uute veresoonte tuumorisse tekkimise takistamine 

Vähendades vähirakkude võimalusi kehas levida – peatades rakkude liikumist või levimist kõrvalolevasse koesse. 

Kiirendades raku sisemist „jäätmekäitlus süsteemi“ – protsess nimega autofaagia – mis viib raku surmani.

Kahjuks ei ole see nii ilus, kui esmapilgul tundub. Tegelikult on päris kole. On samuti tõendeid, et kannabinoidid, teatud tingimustel, stimuleerivad vähiraku kasvu ja sellega toetavad kasvaja levikut. Samuti on erinevad tulemid olenevalt doosist ja vähiraku kannabinoidide retseptorite tasemest. Näiteks see uuring näitab, et kannabinoidid kutsuvad ataptoosise esile  rakkudes, millel on väike hulk retseptoreid, mis ühenduvad ERK1/2 nimelise signaalteega. Kuid ei kutsu esile apoptoosi rakkudes, mille on suur hulk retseptoreid, kuna need ühenduvad ellujäämisrajaga AKT. Huvital kombel suudavad kannabinoidid esile kutsuada raku surma läbi sellise tee (pathway), mis ei kasuta kannabinoidide retseptoreid. Teiste sõnadega, see on komplitseeritud, kuna vähk on komplitseeritud haigus ja vähiravimid kalduvad toimima ainult teatud kindlate vähiliikide vastu. Kui kannabinoididel on vähivastane toime inimeste juures, siis on see seda ainult teatud vähiliikide suhtes ja seda ka ainult koos keemiaravi ja sihtravimitega. Me teame ka eelkliinilistest töödest, mida on tehtud isoleeritud puhastatud THC ja/või CBD ja/või sünteetilise kannabinoidi retseptori agonistiga, et tulemused on liiga keskpärased, et oodata kannabinoidilt ükskõik millist liiki ravi vähi juures. Kanepisuits ega kanepiõli neelamine ei suuda kasvajat taandada. 

Kuidas on lugudega? Ühes blogis, mida te kõik loodetavasti armastate ja teate, viitas üks kommentaator - Justin Kander, juhtumile, mis raudkindlalt tõendab kanepi vähiravi õigsust. See juhtum kirjeldab 14 aastast tüdrukut PK, kellel esinesid 10 märtsil 2006 aastal haiglasse (Hospital for Sick Children, Torontos, Kanadas) minekul sümptomitena  nõrkus, hingamisraskused ja verevalumid. Tal diagnoositi akuutne lümfoblastiline leukeemia (ALL) ja ta läbis tavapärase 6 kuulise keemiaravi.  Analüüsid näitasid positiivset Philadelphia kromosoomi muteerumist, mida esineb 2-10% ALL juhtumitest. Philadelphia kromosoom- positiivne ALL annab halvema prognoosi, kui teised ALL juhtumid. PK läbis luuüdi siirdamise, kuid peale 6 kuud märgati blastide olemasolu (rakud, mida esineb ainult leukeemiahaigetel) ja seetõttu läbis patsient agressiivse kemoteraapia koos türosiini kinaasi inhibiitoriga. Pärast järgnevaid taasesinemisi ja täiendavat ravi, on juhtumi puhul märgitud:

04. veebruaril 2009, täheldati verd patsiendi väljaheites ja blaste veres.  Selle tulemusel kogu ravi sh disainib peatati ja patsiendi meditsiiniline personal tunnistas, et vähiravi ei ole oma ülesannet täitnud. Patsiendi hematoloog/onkoloog märkis, et patsient kannatab terminaalse pahaloomulise haiguse all. Teda oli ravitud olemasolevate ravimeetodite piires … edasist aktiivset ravi ei määrata. Ta läks kodusele palliatiivsele hooldusele. Märgiti, et tuleb ette valmistuda selleks, et haigus võtab üle kogu keha ja järgneva 2 kuu jooksul võib patsient kannatada rabanduse all. 

Perekond leidis Rick Simpsoni artiklid, mis kirjeldasid kanepi vähki ravivatest omadustest. Perele pakuti kanepiõli meega segatult (seda kanepiõli kibeda maitse ja loomuliku viskoossuse tõttu). Seda manustati igapäevaselt. Väidetakse, et selles juhtumis on tugevad seosed suurenenud kanepiõli manustamise ja blastide taseme (leukeemiliste rakkude mõõtühik veres)  vähenemisega PK veres. Kuid vaadeldes arvandmeid 1, 2, 3, ja 4, on mul raske seoseid näha. Nr 1 näitab kanepiõli suurenevaid doose, mida nimetatakse „krooniline“ liin. 15. päevaks, oli krooniline liin läinud, ja PK hakkas võtma Kanepiõli #2 (mujalt allikast). Andmestikust nr. 2 on näha, et blastide tase tõuseb koos kanepiõli doosi tõstmisega 27. päevani, mil see hakkab taas langema. Andmestikust #3 nähtub Kanepiõli #3 (Afganistani/Tai päritolu) manustamine 44. -49. päevani. Kuna blastide tase jäi muutumatuks, siis ei saa selle kohta palju öelda. Siis on proovitud kanepiõli #4 50. – 67. päevani, blastide tase hakkab tõusma. Lõpuks proovitakse kanepiõli #5 ja PK blastide tase alaneb 67. – 78. päeva vahel.  Sel ajal kannatab PK kanepiõli psühhotroopsete nähtude all, nagu eufooria, mäluhäired jms. 

Kahjuks tekkis PK-l gastrointestinaalne verejooks ja soole perforatsioon ja 78. päeval ta suri. Kokkuvõttes elas PK 2,5 kuud peale haiglast lahkumist. Autorid väidavad, et saavutati doosireaktsioon, kuid mina seda ei näe, välja arvatud päris alguses ja ma ei näe ka, et oleks kinnitust leidnud fakt, et blastide taseme kõikumised klapiksid „madalama potentsiga“ õli kasutamisega. Väidetakse, et kanepiõli oli efektiivne, kuna PK ravi hõlmas ka tuumori lüüsi sündroomi (tumor lysis syndrome TLS - sündroom, milles kasvaja laguproduktid kahjustavad neere – sage nähtus pärast vereloome pahaloomuliste kasvajate intensiivset keemiaravi).

Kahjuks, kui isegi kerge doosireaktsiooni efekt tekkis, ei viinud see  spontaanse paranemiseni. Spontaanset paranemist on täheldatud ALL puhul, kuigi see on ajutine ja harva on raporteeritud spontaanseid paranemisjuhtumeid ka tuumori lüüsi sündroomi (TLS) puhul. Igal juhul tuleks küsida, kas patsiendi luuüdi oli lõpukorral, kuid on raske midagi oletada, kuna mingeid muid laboratoorseid andmeid peale blastide taseme ei esitata – väljaarvatud kõige lõpus, mil tal oli väga madal trombotsüütide tase (8K; normaalne 150K kuni 450K), valgete vereliblede tase (1.4, normaalselt 4.5-13.0), ja äge aneemia (hemoglobiin 8.2; normaalne: 13 kuni 16). Ei ole teada antud, kas diagnoos tuumori lüüsi sündroomile pandi ainult lähtuvalt kõrgenenud uraadi (kusihappe ioonid ja soolad) tasemest. Juhtum on kirja pandud tugeva veendumusega, et just kanepiõli vähendas blastide taset. Väga palju infot patsiendi kliinilisest toimikust on välja jäetud. Kõik, mida me teame peale kodusele ravile minekut, on see, et blastide tase langes, välja arenes CVC (central line infection) infektsioon ja raviti tuumori lüüsi sündroomi. Me võime ka oletada, et patsiendil oli jätkuvalt suuri probleeme seedesüsteemiga, kuna ta oli täielikul parenteraalsel toitmisel (veeni kaudu toitmine) ja olid probleemid, kui püüti taas minna üle suukaudsele toitmisele.

Tuleks ka meeles pidada, et oli kanepiõlil blaste langetav toime või mitte (mis võib olla võimalik, kuid see antud juhtum seda veenvalt ei näita) või oli see haiguse lõppfaasi luuüdi „läbipõlemine“ või oli tegemist spontaanse paranemisega, kuid patsient siiski suri. Tal ikkagi arenes välja gastrointestinaalne veritsus ja GI perforatsioon koos peritoniidiga ning surm saabus 78 päeva peale koju saabumist. Mitte mingil moel ei nähtu siit, et kanepiõli pikendas elu. Tõenäoliselt mitte, kuna leukeemia puhul pärast haiglaravi kodusele ravile jäämine on ellujäämine 2-3 kuu ulatuses tavaline. Ja sel juhul on raporteeritud juhtum pigem lühema elueaga. 

PK kurb lugu ja tema ALL ravi kanepiõliga on siin kõige kvaliteetsema vähiravi loo näidis ja samas ei ole kahjuks see kvaliteet üldse kõrge. Ülejäänud juhtumid nagu ka kõik teised alternatiivsete ravimeetodite juhtumid, mida ma olen lugenud ei kõla veenvalt kellelegi, kes on vähiraviga lähemalt tuttav. Kui te minus kahtlete, siis võtke Rick Simpsoni artikkel, kus ta väidab oma vähihaigete ravimise edukuseks 70% ja ütleb: 

“Need, keda ei õnnestu päästa on tavajuhul need, kes on saanud liiga palju keemiaravi ja kiiritust või ootasid liiga kaua enne raviga alustamist. Neil tuleb olla elus seniks, kuni õli toime hakkab oma tööd tegema. On fakt, et enamik patsiente, kes läbivad keemiaravi surevad ravisse, mitte haigusesse.“  

See ei ole „fakt“, et enamik patsiente, kes läbivad kemoteraapia surevad läbi teraapia, mitte haiguses tõttu. Igal juhul on Rick Simpson üks neist kõikjal maailmas leiduvatest imeravitsejatest, kellel ei ole ühtegi kindlat tõendit oma imepäraste tervenemisjuhtumite protsendi tõestuseks ja oma ebaedus süüdistavad nad lihtsalt tavapärast ravimeetodit, mis justkui takistab tema imeravimil mõjumast. Kuid Rick Simpsoni taolised ei tee teenet inimestele, kes mõtlevad, et kannabinoidid ravivad vähki. 

 

Kokkuvõtteks

On olemas palju huvitavaid uuringuid kannabinoidide retseptorite osas vähi puhul ja sellest, mida me teame, on päris selge, et cannabis vähki ei ravi, vähemalt mitte iseseisvalt ja kindlasti mitte suitsetamise või õli neelamise tulemusel. Isegi puhastatud vorm naturaalsest ainest või sünteetilise kannabinoidi agonistid näitavad ainult keskpärast vähivastast aktiivsust võrreldes praegu kasutusel olevate kemoterapeutiliste raviskeemidega.   Kui sa otsid veebilehelt ClinicalTrials.gov, siis sa leiad kiirelt palju uuringuid kannabinoididega, mis on seotud vähiga seotud sümptomite ja kõrvalnähtude leevendamisel, kuid väga vähe vähi enda raviga seotuid.  Siin on I faasi uuring trial of Dexanabinol in Patients With Advanced Solid Tumors, mis on siiani olnud avatud 2 aastat ja jätkuvalt võtab patsiente juurde, nagu ka see  Dexanabinol against brain cancers. Neid on vähe ja see annab tunnistust sellest, et huvi isegi sünteetilise kannabinoidi vastu vähiravis on väike. Peale kõige on palju selliseid lootustandvaid ravimeid, mis näitavad kannabinoididega sarnast keskmist tulemit. 

Ükskõik kust otsast vaadatuna ei ole väited, et „kanep ravib vähki“ midagi enamat, kui herbalism, mis on segatud naturalistlikku eksikujutelmaga.  Ainuüksi seetõttu, et midagi on „naturaalne“, ei tee seda paremaks. Ja kanepi-vähi teema puhul on ainus potentsiaalselt paljulubav võimalus aktiivsete komponentide isoleerimine ja uurimine, milline neist komponentidest võib mõjutada ja millist sadadest erinevatest vähiliikidest nende komponentide aktiivsusest mõjutatud saab.

Ja lõpetuseks, mul ei ole midagi selle lobitöö vastu, mida tehakse marihuaana legaliseerimiseks. Ma toetan seda. Kuid püüda kanepit reklaamida äärmiselt ülepaisutatud imeravimina selleks, et selle varjus aidata kaasa selle legaliseerimisele – see paneb minu kriitilise meele koheselt tööle selliste eestkõnelejate teiste „faktide“ ja väidete osas ning annab palju head materjali kriitikutele, kes püüavad legaliseerimisele öelda EI.