Maailmas on enam kui 1000 banaanisorti. Mina ise olen söönud seemnetega banaane nii Tais kui Indoneesias - erineva kujuga - väikseid ja suuremaid. Ei andnud erilist maitseelamust. Metsikud banaanid sisaldavad seemneid - kuid on ka metsikuid vilju, mis ei kanna endas seemneid ja taim paljuneb juurevõsust. Seda teeb ka banaanitaim. Loodus on leidnud variandi, kuidas pakkuda vilja ja samas paljuneda. Loodus on tasakaalu taastanud. Banaani hirm on ülepaisutatud - vähemalt tänase ülitöödeldud soja, teravilja, isoleeritud suhkru, piima ja lihatööstuse kõrval. Banaan see on köömes - sest ta sisaldab jätkuvalt struktuurset vett, kiudaineid, vitamiine, mineraale, oomegaid jt sadu ning tuhandeid komponenete ehk seda tervikut - mida inimene võib süüa naturaalsel muutmata kujul. Kui muundatud on soja, kui raskelt on ümber vaja teha teravili ja piimatooted ning liha et inimene saaks seda süüa. Me näeme nii suurt vaeva, et teha sojast, munast, rasvast, suhkrust, teraviljast, piimast, juurviljast omale puuvilja - maasikajäätis on ju püüd teha puuvilja; liha püütakse küpsetada mahalseks nagu apelsin, redis ja porgand ja kapsas püütakse aretada magusaks ja mahlaseks jne, jne. Leian selliseid pealkirju: "Õige marinaad teeb liha pehmeks ja mahlaseks", "Pehme ja mahlane mustikakook", "Imeline munakook. mõnusalt pehme ja õhuline" jne, jne - kõik puha PEHME ja MAHLANE - nagu puuvili. Ükski neist komponentidest: muna, liha, jahu, pärm, suhkur ei ole oma loomult pehme ega mahlane. Tuleb näha palju vaeva ja kasutada kuumust, et kõik kokku segatult muutuks puuviljaks. Puuvilja aga ei saa süüa, sest see on nii pritsitud? nii aretatud? nii kaugel valmiv???. Jahu teraviljana on rohkem pritsitud, suhkur roopõllus on rohkem pritsitud, kanasööt ja kanase on rohkelt pritsitud, loomasööt ja loom ise on rohkelt pritsitud - teravili on samuti muundatud taim, loomad ja kanad - selliseid looduses ei ole. Sest neil ei ole looduses nii võõrast toitu. Nad ei ole paksud, rasvased, suure lihasmassiga. Ja loodusest inimene paljakäsi looma ei tapa - pole jõudu, pole tahtmistki. Ei tõmba värske vere lõhn ega lauda sõnnikuhais ega lagunev raibe. Teraviljapõllu lõhn ja olemus ei tekita söömisemotsioone. Uba ei too meeltesse pidusööki. Ja ometi - võtame puuvilja maitse, lõhna ja värvi ning kõrgtehnoloogia ja püüame muuta:
Seemneteta banaan on kõige ohtum ja kergem kogu sellest segatud, muundatud, surmatud toidust, mis poes müügil. Pigem tuuakse inimese nina ette lehvitamiseks pidevalt hirme seoses puuviljaga - et on muudetud ja et on pritsitud. Et inimene unustaks oma loomu ja liigipärase toidu ja pöörduks ülitöödeldud, muundatud soja, piima, liha, teravilja juurde. Soja, mis on oma olemuselt uba ja põlluparendajana kasutusele võetud. Loom, kellelt piim vägisi välja pigistatakse, kes peab laudatingimustes elava laibana eksisteerima. Ja mida me siis teeme selle piimaga: puuviljamaitselist kohupiima, jäätist ja jogurtit, marjakomme ja karamelle, puuviljakooke jms. Me üritame teha puuvilja. Aga ei ole vaja, sest see ei ole see. Kui loodus kasvatab banaani ja on võimeline ka paljunema, siis on loodus võtnud selle protsessi endale. Sojakotlett vajab kõrgtehnoloogiat ja üha uut põldu. Inimene ei paneks soja toorelt oma suhu, ei paneks jänest elusast peast oma suhu, ei paneks ka palju põllult teravilja oma suust sisse, väga vähesed on võimelised lehmanisast piima jooma.
Mis signaali saab inimene ja eriti laps, kes paneb oma suhu maasikajäätse - see lõhnab-maitseb nagu maasiaks ja on ka sama värvi. Keha ütleb - oo maasikas, söö ja söö palju. Kuid jäätis ei ole maasikas, see ainult maitseb ja lõhnab nii, enamjaolt on seal lehma piim, mille signaal vasikale on: kasva 6 kuuga suureks lehmaks. Ja suhkur - see isolaat, mis püüab piima muuta puuviljamaitseliseks. Keha saab seda süües sama signaali, mis vasikas: kasva 6 kuuga suureks lehmaks. Inimene kas hakkabki laiuti kasvama või hävitab oma pankrease. Koogid - retseptid kiidavad - mahlane, magus, pehme, kreemjas :)- jah muidugi me kulutame tunde, et teha jahust, suhkrust, munast puuvilja.
Veidi irooniline. On banaan seemnetega või seemneteta - sa saad oma meeltega aru palju selgemini ja paremini, mis see on ja kui palju süüa. Selle on puu olnud nõus kasvatama, seened ja maa oma sümbioosis on seda toetanud, päike on seda näinud.
Palju paremini, kui sojakotletist, õlitatud -soolatud aedviljast, lõhnastatud piimatootest või ükskõik millisest muust töötlemist vajavast ainest.
Kõik, mis ei ole oma loomult inimtoit vajab seagmist ja töötlemist. Kõik, mida on vaja muuta ei toeta inimest, stimuleerib, on narkootikumiks, tuimestajaks - seda jah. Aga, et hoiab - seda ei.
Siin on sojaoast liha tegemise masin:) ehk kuidas teha sitast saia:), et inimene seda sööks ja söögiks peaks tuleb muidugi lisada soola või suhkrut ja veidi rasva ka:).
Parem variant, kui sigu-lehmi piinata? Võibolla, kuid muutma pead sa seda ikka, et kurgust alla läheks. Aga miks, ütle miks - on vaja maitset muuta, segada, purustada, jahvatada. Mis on see toit looduses, mida inimene võib niisama süüa - mis ei vaja suhkrut ja soola, keetmist ja kuivatamist, teiste ainetega kokku segamist. Ja miks sa seda ei söö, kui see olemas on? Ma ütlen miks - sest keegi teine ütleb sulle, mis on hea ja mida peab, mis sisaldab valku ja oomegat ja tervist ja jõudu.
Söö rohelist - sest see sisaldab nii palju head sulle. Kuidas oleks sinu enda loomuliku valikuga selle toidu hulgast, mis ei vaja muutmist???
Parem kasuta oma instinkte ja meeli:
Eks me kõik mõtleme oma elufilosoofia välja ja leiame põhjendused kuidas elus püsida.Aga peaasi,et tülli ei läheks nende vanade traditsioonidega,mis siiani on avalikkuses aktsepteeritud nagu vana-maarahva toit.See,millest mehed armastavad jõudu saada.Ja peale toidu on maa peal veel oh kui palju energia-allikaid,kust elujõudu ammutada.
VastaKustutaSeep see ongi, et kui kaugele me võiks oma maa-rahva traditsioonidega minna? 20 põlve tagasi või ainult 2 põlve. Kui vanaisa toitumine määrab lapselapse tervise, siis meie vanaisad on midagi üsna mööda pannud! Sest tänased lapselapsed ei ole enam terved. Kui elujõudu saaks ammutada mujalt - siis pole ju vana rahvatoitu vajagi. Söö kergelt, ära kasuta keha kompostimasinana ja ammuta oma energia teistest allikatest:). Kui oliiviõli oli 2000 aasta tagasi lambiõli, 1000 aastat tagasi massaažiõli ja 100 aastat tagasi toiduõli - siis milline on see traditsioon milleni tagasi minna. Võimalik, et 2000 aastat tagasi oldi palju arukamad kui 100 aastat tagasi. Kui ma vaatan Koduperenaise ajakirja 1935 aastast, siis on seal juba palju toekaid-suuri perenaisi. Kas ma peaksin jääma sinna traditsioonidesse? Või kuulama näiteks Megre Anastasiat, kes toitub mõnest marjast, taimest, õietolmuterast ja seedripähklist ilma neid kuumutamata ja võib meest seljas tassida?
VastaKustutaEks elujõud tuleb seestpoolt, mitte väljast. Sestap kas kurnata oma sisemist elujõudu, raisata teda raske toidu seedimiseks.
Põhjendused leiame igale asjale, mis meile sobib. Duaalsus on igas asjas. Hea ja halb mõlemas - kuid mõned asjad on kurnavamad, mõni tee keerulisem ja vaevarikkam. Traditsioon 100 aasta tagune on juba arutu traditsioon - lambana seda järgida ... kas on vajalik.
Tänases ühiskonnas mis esmapilgul tundub täiesti loodusest eraldatuna, ongi raske midagi konkreetset järgida või ideaalsena tunduvat varianti leida. Tuleb leida täiesti uus tee, eks olemine lähebki järjest keerulisemaks, inimene leiabki üha uusi variante. See, mis sobis varem ei sobi enam nüüd. On praegu ja praeguses hetkes muutub kõik. Kõik muutub - muuda kõike. See on lihtsalt huvitav. Puuviljad siin põhjas - Tord Lyseving (70a) üle lahe Stockholmis on 30 aastat söönud puuvilju - on tugev, on selge, on selgelt nägev. See on intrigeeriv, keeruline, huvitav, põnev. Sama keeruline kui praegu ise. Sama lihtne kui praegu ise. Teeb palju asju kergemaks ja lihtsamaks. Kuid muidugi ei lahenda see kõiki probleeme ega elu ennast. Lihtsalt kergem samm ja selgem pea. Kõik ei vajagi seda, igal oma väljakutse ja alati, alati on elul endal pakkuda midagi iroonilist, midagi vastupidi toimivat just siis, kui sa omast arust millegi õigsuses väga kindel oled. Elu on nii mitmekülgne, valikuid on nii palju. Ja kõik need valikud olen mina ise. Ma näen enda ümber sadu pilte sellest, kuidas oleksin mina, kui teeksin just sellise valiku. Ma elan kõigis inimestes, kõigis valikutes, kõigis loomades, lindudes, putukates, lilledes, aegades, hetkedes. See läheb pidevalt meelest, kuid järjest tugevamini ja kauemaks tuleb taas seestpoolt "olemise talumatu kergus":)