Pärast tõde, tõe pärast vol 2 - teadlik teadmatus

 

LeeMcIntyre raamatust „Pärast tõde, tõe pärast“ üht-teist ja kolmandat:

"Esimese sammuna on tähtis tunnistada, et mõnikord eksitakse ja öeldakse kogemata midagi sellist, mis ei vasta tõele. Sellisel juhul toob inimene kuuldavale vale, mitte ei valeta, sest viga on tehtud kogemata.

   Sellele järgneb teadlik teadmatus, olukord, kus ei teata tegelikult, kas see, mida öeldakse, vastab tõele või ei, aga seda öeldakse ikkagi, vaevumata uurima ja kontrollima, kas jutt ka tõele vastab. Sellisel juhul võiks ütlejale õigustatult pahaks panna laiskust, sest kui faktid on nii kergesti kättesaadavad, on inimene, kes valeväitega esineb, vähemalt osaliselt oma teadmatuses ise süüdi.

  Järgneb valetamine ehk meelega petmine. See on tähtis kriteerium, sest sellega ollakse ületatud piir ja jõutud olukorrani, kus püütakse kedagi meelega petta, ehkki teatakse, et see, mida öeldakse, ei vasta tõele. Iga vale kui niisugune on kellelegi mõeldud.“

Filosoof Harry Frankfurt väidab vaimukalt häbematus, kuid samal ajal armutu täpsusega kirjutatud raamatus „On Bullshit”, et kui inimene ajab jama, ei pruugi ta tingimata valetada, vaid võib sellega lihtsalt väljendada oma täielikku ükskõiksust tõe vastu.

Ja nagu tihti juhtub - täitsa tellimise peale - saatis keegi ühe noormehe video, kus ta püüab väita, et Urkaina sõda on samasugune väljamõeldis nagu koroonagi. Suutsin seda vaadata ca 2 minutit - lause algab, kuidas teadlased ja valitsus kõik petavad ning lõpeb, et eksperdid on seda ammu öelnud... Selline ääretult puhas näide bullshitterist. Mitte valeinfoga tõele vastandumine, vaid absoluutne bullshit.

Keeruline ei ole aga selgitada, mis on teadmatus, valetamine, küünilisus, ükskõiksus, poliitiline kelmus või isegi luulud. Nendega ollakse elatud sajandeid. Tõejärgsuse ajastul on uudne pigem see, et peale selle, et vaidlustatakse tegelikkuse teadmist, vaidlustatakse ka tegelikkuse kui niisuguse olemasolu. Kui inimene arvab, et teab midagi, aga see on tegelikult vale, on sellel tema jaoks arvatavasti hind: pelgalt soovist, et uus ravim südame terveks raviks, jääb väheks. Ent kui juhid – või ühiskonna enamik – eitavad põhifakte, võivad sellel olla ühiskonna alustalasid kõigutavad tagajärjed.

Kui Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki väitis, et retroviirusteravimid on osa lääne konspiratsioonist ning et aidsi raviks tuleks kasutada küüslauku ja sidrunimahla, suri üle 300 000 inimese. Kui president Trump väidab edaspidigi, et kliimamuutused on Hiina valitsuse välja mõeldud pettus Ameerika majanduse hukutamiseks, võivad sellel pikas plaanis olla sama laastavad, kui mitte hullemadki tagajärjed.

Asi pole ainult selles, et kliimamuutuste eitajad ei usu fakte, vaid selles, et nad on valmis tunnistama ainult neid fakte, mis kinnitavad nende enda vaateid. Nagu kõik vandenõuteoreetikud, arvavad nad, et neil on õigus kaksikmoraalile: ühelt poolt usuvad nad (ilma seda toetavate tõenditeta), et maailma kliimateadlased osalevad üleilmses vandenõus kliimamuutuste tõendusmaterjali ülespuhumiseks, teiselt poolt aga valivad nad välja enda jaoks kõige soodsama teadusliku statistika, mis väidetavalt näitab, et Maa temperatuur ei ole kahe viimase aastakümne jooksul tõusnud. Eitajad ja teised ideoloogid väljendavad faktide vastu, mida nad ei taha uskuda, pidevalt jõhkralt suurt umbusku, samal ajal lähevad nad aga täielikult neile meeltmööda faktide õnge. Põhikriteerium on, et faktid peavad toetama nende olemasolevaid veendumusi.

Kui inimene tajub mõnes ebamugavas faktis ohtu oma veendumustele, eelistab ta mõnikord sellele faktile vastu vaielda. Ta võib seda teha teadlikult või alateadlikult (sest mõnikord püütakse veenda iseennast), ent iva on selles, et sedasorti tõejärgne suhtumine faktidesse toimub ainult siis, kui püütakse väita midagi, mis on endale tähtsam kui tõde ise.

ü  Kui teadlane tuleb välja mingi teooriaga, eeldatakse, et sellele järgneb eelretsenseerimine ja katsed seda korrata ning et teised teadlased teevad sellele võimalikult põhjaliku faktikontrolli.

ü  Kuid isegi kõige suurema kohusetundlikkuse puhul võib ette tulla vigu. See protsess võib olla üsna halastamatu, aga seda on siiski vaja, et võimaluse piires tagada ainult heade tööde sõelalejäämine. Seega võetakse võimalike kallutatuse allikate – huvide konflikt, rahastusallikad – avalikustamata jätmist väga tõsiselt. Niisiis, kui teadlastel on niivõrd range enesekontroll, miks siis peavad mitteteadlased vajalikuks teadustulemustes kahelda? Kas nad arvavad tõesti, et teadlased on lohakad? Enamasti mitte, ometi kuuleb just sedasorti väidet pidevalt nende suust, kelle ideoloogilised veendumused ei lange teaduslike järeldustega kokku. On neidki võhikuid, kes leiavad, et nende huvides on seada kahtluse alla nii teadlaste motiivid kui ka pädevus. Nii ongi teaduse eitamine sündinud.

Konkreetsete teadustulemuste vastaste seas on tegelikult üpris tavaline, et mõne uurimisvaldkonna puhul ei kõhelda avatuse ja erapooletuse sildi all rakendamast oma ideoloogilist lakmusproovi (ise seda eitades). Selliste inimeste tegevus teenib küünilist eesmärki püüda õõnestada arusaama teaduse erapooletusest ja külvata kahtlust selles, kas empiiriline uurimus saab üldse väärtusneutraalne olla. Kui see on korda läinud, on edasi ainult lühike samm ettepanekuni kaaluda teisigi teooriaid. Sest kui on kahtlus, et kogu teadus on kallutatud, ei tundugi enam nii nahaalne kaaluda iseenda ideoloogilistest veendumustest mõjutatud teooriat.

Leidub aga ka pisut salakavalamaid kriitikuid, kes väidavad, et on teadlasi, kes ei pea ise teadusstandarditest kinni; et nad on kitsarinnalised ega näe, et peavad silmas ainult oma huve. Osalt on see tingitud sulaselgest väärarusaamast selle kohta, kuidas teadust tehakse (või selle küünilisest ärakasutamisest), mis põhineb eksiarvamusel, et mingi teooria tõestamiseks peavad teadlased lihtsalt piisavalt tõendeid koguma. Aga teadus niimoodi ei toimi – olgu tõendid nii head kui tahes, teaduslikku teooriat ei saa kunagi lõplikult ära tõestada. Hoolimata sellest, kui läbi ja lõhki kontrollitud teooria on, jääb iga teooria kõigest teooriaks. Teaduslike tõendite kogumise meetodi tõttu on teoreetiliselt alati võimalik, et mõned tulevikus leitavad andmed võivad teooria ümber lükata. See ei tähenda, et teaduslikud teooriad on mõttetud või et neid ei maksa uskuda. Küll aga tähendab see, et teadlased peavad ühel hetkel möönma, et nad ei saa isegi oma parimaid selgitusi välja pakkuda kui tõde, vaid ainult kui olemasolevate tõendite põhjal veenvalt kinnitust leidnud arvamust.

Teaduse eitamine võib alguse saada kas majanduslikest või ideoloogilistest ajenditest. Enamasti hakkavad teadust esimesena eitama need, kellel on midagi kaotada, ja hiljem jätkavad need, kes on end selle väärinfo levitamisega sidunud.

„Lugu algab 1953. aastal New Yorgis Plaza hotellis. Sinna kogunesid tubakafirmade juhid, et mõelda välja, mida teha ühe teadusartikliga, mis rääkis laborihiirtega tehtud katsete tulemusel avastatud seosest sigaretitõrva ja vähktõve vahel ning andis suitsetamisele hävitava hinnangu. Koosoleku juhataja oli legendaarne Ameerika suhtekorraldaja John Hill, kes tegi ettepaneku, et selmet jätkata omavahelist kemplemist selle üle, kelle sigaretid on tervislikumad, tuleks jõud ühendada ja täiendavate „uuringute” toetamisega teaduse vastu võidelda. Firmajuhid leppisid kokku, et rahastavad neid uuringuid Hilli äsja moodustatud tubakatööstuse teaduskomisjoni egiidi all.

ü  Komisjoni ülesanne oli veenda avalikkust, et sigarettide suitsetamise ja vähi vahelise põhjusliku seose kohta tõendeid ei ole ning et paljud teadlased kahtlevad selle seose kohta ilmunud varasemates teadustöödes.

Strateegia kandis vilja. Kasutades ära asjaolu, et teadlased ei olnud sigarettide ja vähi seost veenvalt tõestanud (sest teaduses ei ole see ühegi muutujapaari puhul võimalik), avaldas komisjon paljudes Ameerika ajalehtedes – kelle lugejaskond moodustas 43 miljonit inimest – terve lehekülje suuruse reklaami, mille tagajärg oli, et juba peaaegu lahendatud teadusküsimuses tekkis segadus ja kahtlus. Rabin-Havt kirjeldas seda nii:

„Tubakatööstuse teaduskomisjon moodustati, külvamaks kahtlust teadlaskonna hulgas saavutatud konsensuse suhtes, et sigarettide suitsetamine tekitab vähki, ning veenmaks meediat, et tubakaga seotud riskide asjus on kaks vastandlikku arvamust, mida tuleb võrdselt arvestada. Lõppkokkuvõttes oli komisjoni eesmärk takistada poliitikuid kahjustamast tubakafirmade majandushuve.“

See lugu jätkus järgmised 40 aastat – hoolimata sellest, et ilmus järjest uusi suitsetamist hukka mõistvaid teadusartikleid – kuni 1998. aastani, kui tubakakompaniid olid neid edaspidiste kohtuvaidluste eest kaitsva 200 miljardi dollari suuruse kokkuleppega viimaks valmis teaduskomisjoni järglase laiali saatma (avalikustades seejuures tuhandeid sisedokumente, millest nähtus, et neile oli tõde algusest peale teada olnud). Sealtpeale võisid nad oma tooteid müüa kogu maailma klientidele, kelle puhul eeldati, et need on riskidest teadlikud. Miks nad seda tegid? Ilmselgelt pidi nende 40 aasta jooksul teenitud kasum olema palju suurem kui tekkinud kulud, aga kui tõendid muutusid ümberlükkamatuks ja kohtuasjad olid juba tõsised, arvestasid kompaniid arvatavasti sellega, et teenivad tulevikus ikkagi märgatavalt rohkem kui nood 200 miljardit dollarit, mille nad pidid kohtuasja lõpetamiseks maksma. 1999. aastal mõisteti tubakafirmad USA väljapressimisvastase seaduse alusel süüdi pettuses ning neile suitsetamise ja vähi kohta teada oleva info konspiratiivses mahasalgamises alates 1953. aastast.

Sellest ajast peale, kui ühe tubakafirma juht saatis 1969. aastal välja oma kurikuulsa sisememo selle kohta, et „kahtlus on meie toode, sest see aitab meil kõige paremini võistelda üldsusele pähe raiutud faktikogumiga”, on olnud selge, mida tuleb teha: leia eksperdid, maksa nad kinni, veena nende kaudu meediat selles, et lool on kaks poolt, promo enda poolt suhtekorralduse ja lobitööga ning kasuta seeläbi tekkinud avalikkuse segadust ükskõik milliste teadustulemuste kahtluse alla seadmiseks.

Nagu Oreskes ja Conway näitavad, kasutati seda strateegiat edukalt hilisemates „teaduslikes” debattides Reagani strateegilise kaitse algatuse, tuumatalve, happevihmade, osooniaugu ja Maa kliima soojenemise teemal. Neid kampaaniaid rahastas osaliselt isegi tubakatööstus. Selleks ajaks, kui kliimamuutustest oli 2000. aastate alguseks saanud poliitiline asi, oli suurfirmade rahastuse toel toimuv teaduse eitamine juba hästi õlitatud masinavärk:

Äraostetud eksperdid tegid libateadust, mille põhjal koostati jututeemasid ja meeme, äraostetud üleskihutajad korrutasid neid teles ja levitasid suhtlusvõrgustikes ning vajaduse korral taoti need kinni-makstud reklaamikampaaniate kaudu avalikkusele pähe.