Kui keha tuleb sulle appi vol 1

 

Uus õppeaasta toob jälle uut kirjandust. Mul on veel kevadest kaks loetud raamatut kokku võtmata. Kuid esimesena käiksin läbi värskelt lõpetatud neuroloog Suzanne O´Sullivani raamatu „Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest“(eesti keeles 2019).

Raamat on 268 lk, seega üsna kogukas, arvestades et kolmandikku raamatust ei moodusta viited ja kasutatud kirjandus. Olin alguses pealkirja osas veidi skeptiline – "Kõik sünnib su enda peas..." – on pigem viide sellele, et kõik tervisega seonduv on ainult peas kinni ja tõved on kujutletavad - ehk neid pole olemas. Autor peab silmas siiski vägagi reaalseid sümptomeid, millele ei ole meditsiinilist seletust. O´Sullivan rõhutab, kui palju on selles valdkonnas selgusetust.

Pilk sisukorrale, mis on jaotatud peatükkideks   patsientide nimede (Pauline, Matthew, Shahina...) järgi, tekitas arvamuse, et need on autori õnnestunud juhtumid. 

Kuid tema patsiendilood on selles mõttes ebaharilikud, et need ei ole enamikus lõpetatud.  Ühelt poolt selline elu ongi, pidevate tõusude ja languste voog, samas oleks tahtnud teada, kuidas nende patsientide terviseotsingud lahenesid. Enamikule patsientidest ta küll pakub raamatus võimalust oma psühhosomaatiliste sümptomite raviga edasi minna psühhiaatrite/psühholoogide abiga, kuid pea kõik keelduvad sellest. Mis edasi saab, jääb selgusetuks.

Raamat oli muidu hästi loetav, arusaadav, põhielemente korrati erinevate nurkade alt mitmeid kordi üle.  O´Sullivan, kes ise on spetsialiseerunud epilepsiale, kirjeldab oma patsiendilugude juures täpselt, kuidas ta teeb vahet epileptilistel ja pseudokrampidel. Kuid müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomi (ME/CFS) patsientide puhul jääb sellest täpsusest vajaka ja oletusi on rohkem kui faktilist materjali. 

Näiteks on Harvardi med.prof.  A. Komaroff, kes on pikalt uurinud ME/CFS seonduvat, öelnud, et see ei ole psühholoogiline probleem. Kuid samas võib iga sümptomaatika taga st iga füüsilise haigusega olla teatud osa patsiente, kelle sümptomeid juhib psühhosomaatika.

Psühhosomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs jne), kuid analüüside kohaselt on kõik korras.

Kindlasti tuleb see paljudele tuttav ette. Kui mitte iseenda puhul, siis kindlasti on mõni tuttav öelnud, et on haige aga arstid ei leia põhjust – proovid on kõik korras. Näiteks küllalt neid, kes arvavad endil olevat vitamiinipuuduse – vereproovi kohaselt on aga kõik normi piires või peavad uimast väsimust madala rauataseme süüks, kuid vereproov ei näita mingit hälvet. Keha käitub kui haige keha.

Meile on tuttav värin kätes, kui kirjutame alla tähtsale dokumendile, higipisarad, kui alustame avalikku esinemist. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid stressile ja arenenud meis hulk aega tagasi, et me suudaksime ohuga silmitsi seista (või põgeneda).

Kuid mis saab siis, kui sedalaadi füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? Lõppude lõpuks võib üles öelda igasugune kehafunktsioon: elav rakk võib hakata vohama kasvajana või vastupidi lakata töötamast, näiteks kui juuksed välja langevad. Igasugust kehas toodetavat keemilist ühendit võib toota üleliia või liiga vähe – näiteks kilpnäärme üle- ja alatalituse korral. Täpselt samal moel võib elundite füüsiline reaktsioon stressile minna üle piiri.

Sõna „psühhosomaatiline“ viitab füüsilistele sümptomitele, mis tekivad psühholoogilistel põhjustel. Selle näiteks on pisarad ja punastamine, kuid need on normaalsed reaktsioonid, mis ei tähenda haigust. Juhul kui sümptomid aga ületavad tavapärased piirid, on tulemuseks haigus.

Tänases ühiskonnas armastatakse ette kujutada, et inimene suudab end terveks mõelda ja et positiivne suhtumine võimaldab haigel kiiremini paraneda. Kuid ühiskond ei ole täielikult teadvustanud, kuivõrd sageli käituvad inimesed vastupidiselt – mõtlevad end haigeks, ilma et nad seda teadvustaksid.

Paljud teavad, et stress võib tõsta vererõhku ja kergemini võivad tekkida maohaavad. Kuid kui paljud teavad, kui sageli suudavad emotsioonid tekitada tõsise vaevuse, mille seletamiseks füüsiline tõbi puudub.

Ehk kokkuvõtlikult ütleb autor, et psühhsomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs), kuid analüüside kohaselt on kõik korras. Sümptomid võivad põhjustada tõelist häda ja vaeva. Need meditsiinilised seisundid ei sarnane ühegi teisega, ei allu reeglitele ja võivad mõjutada ükskõik millist kehaosa. Ühel inimesel võivad need tekitada valu, näiteks lapsel, keda koolis kiusatakse võib hakata valutama kõht. Teisel inimesel võivad mõjutada südant. Kuid psühhosomaatiline haigus võib väljenduda märksa äärmuslikumal kujul: halvatuse, krampide või pea ükskõik millise kehahädana.

Mida ütleb statistika? Igal päeval esineb keskmiselt kolmandikul perearsti külastajatest sümptomeid, mida ei ole võimalik meditsiiniliselt seletada. Iga meditsiiniline seletamatu sümptom muidugi ei pruugi olla tingimata psühhosomaatiline. Mõnel võib olla kallal põgus haigus, mis ei paljasta end läbivaatuse käigus. Paljud viirusnakkused näiteks ei ilmnegi tavalise analüüsi käigus. Need tulevad ja lähevad ja me ei saa kunagi täpselt teada, millega on tegu, kuid kui tervis paraneb, ei olegi täpne põhjus enam oluline.

Psühhosomaatiline haigus on kogu maailmas tuntud ja sel pole midagi pistmist konkreetse kultuuriruumi või tervishoiusüsteemiga. Indias või USAs või Brasiilias või Jaapanis või Nigeerias jm arsti juurde tulevate patsientide osas on uuring leidnud, et rängemal kujul psühhosomaatilised häired on haruldased, leebemaid vorme aga esineb kõikjal.

2011 aastal näitas Saksamaal tehtud uuring, et 22% perearstikeskuse külastajatest oli somatisatsioonihäire. Suurbritannia uuring, mis käsitles meditsiiniliselt seletamatuid sümptomeid haiglates, leidis, et need on tavalised igas kliinikus; mõnes neist täheldati häireid rohkem kui pooltel patsientidest.

Ühes Norra uuringus küsiti rohkem kui 900 järjestikuselt perarstikeskust külastanud patsiendilt, kas nad kannatavad enda arvates vaevuste all nagu: amalgaamimürgitus, ärritatud soole sündroom, kandidoos, kroonilise väsimuse sündroom, fibrmüalgia, elektroülitundlikkus või toidutalumatus. Kõiki neid diagnoose peetakse kas täiesti või osaliselt meditsiiniliselt seletamatuks ning neis on oluline psühholoogiline komponent. Ligi 40% vastajatest arvas, et neil võib olal vähemalt üks nende seast.

Veel üks uuring näitab, et inimesed, kellel on kalduvus psühhosomaatilistele kaebustele, lähevad tervishoiusüsteemile maksma kaks korda enam. See on üsna tõenäoline, arvestades kõiki neid uuringuid ja analüüse, mida tuleb teha – ja mis kõik on normis. Ja kui on normis, siis uued uuringud ja analüüsid ja ravimid, mis leevendust ei too.

Psühhosomaatilised häired ei ole neuroloogilised häired, need kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria valdkonda. Autor on ise neuroloog (epilepsiale spetsialiseerunud) ja kirjutab, et paljud psühhosomaatiliste häiretega patsiendid satuvad tema juurde just seetõttu, et ta pole psühholoog.

Ta kirjutab: „Pealegi, kui te minestasite või talusite ränka peavalu, miks peaksite abi küsima psühhiaatrilt? Psühhosomaatilised häired on füüsilised sümptomid, mille taga peidab end emotsionaalne distress.“

Kuna sümptomid on nii füüsilised kui üldse olla saavad – ei tulegi pähe minna otsima abi psühholoogilt,vaid eelkõige pöördutakse tavaarsti poole.

Kaks kõige levinumat psühhosomaatilist sümptomit on väsimus ja valu.