Reede, 16. september 2022

Põlev aju

 


Psühhosomaatiliste haiguste juurest Susannah Cahalani raamatu „Põlev aju“ ("Brain on fire") juurde. Kui proovid ja analüüsid ja uuringud midagi ei näita võib tegemist olla psühhosomaatiliste häiretega. Kuid alati on erandeid. Mis minu arvates viib see inimese taas jälle „nokk kinni saba lahti“ juurde. Cahalani puhul muidugi on tegemist äärmusliku erandiga, kuid siiski.

Raamat ei ole just kirjanduslik meistriteos, kuid kirjeldatud haigus on niivõrd haruldane ja hirmuäratav, et see ei oma ka tähtsust. Autor pikib oma kogetud haiguse kirjelduse juurde lihtsas keeles selgitusi diagnooside, analüüside ja raviprotsesside kohta. Lisatud pildid on eestikeelses väljandes muidu üsna kehvakesed. 


Cahalan oli 2009 aastal New York Posti ajakirjanik, kui sattus 24 aastasena hirmuäratavate sümptomitega haiglasse. Ta uskus, et tema korteris on lutikad, mis olid tol ajal New Yorgis laialt levinud. Ta uskus, et isa oli püüdnud teda röövida ja tappa oma naist, kasuema. Ta kuulis, kuidas inimesed temast halvasti rääkisid, kuigi nende suu ei liikunud. Ta uskus, et suudab inimesi ainult oma mõistuse abil vanandada. Erksad värvid tekitasid peapöörituse ja rasvased toidud ajasid iiveldama. Ta ei saanud enam süüa ega magada. Ta ei suutnud oma tööd teha. Ta rääkis seosetult ja vajus katatoonilisse olekusse. Järgnesid krambid ja käte-jalgade tuimus.

Arstid mõtlesid, et tal on mingisugune psühhiaatriline haigus, nagu bipolaarne häire või skisofreenia, ja üks arst seostas tema sümptomeid isegi alkoholi tarbimisega.

Juhuslikult vabanes üks koht New Yorgi ülikooli Langone'i meditsiinikeskuse langetõveosakonnas ja  Susannahi ema sai ta teise krambihoo tekkides sinna viia. Cahalan viibis kuu aega haiglas, kus arstid tegid erinevaid vereanalüüse ja ajuuuringuid, kuid need ei andnud mingit tulemust:

„Tema EEG oli täiesti normaalne, magnetresonantstomograaf oli normaalne, uuring normaalne, veri normaalne. Kõik on normaalne.“

Uuriti nakkushaigusi ja autoimmuunseid haiguseid:

Tegemist ei olnud Lyme tõve, toksoplasmoosi, krüptokokki, tuberkuloosi ega lümforetikuloosiga. Negatiivsed olid autoimmuunhaiguste: Sjörgeni sündroomi, hulgiskleroosi, luupuse ja sklerodermati proovid.

Psühhiaatrid kahtlustasid vaimuhaigust. Samas näitas selgroovedeliku proov suurenenud hulka valgeliblesid.

Ravimeeskond hakkas lootust kaotama. Juhtumisi kutsus üks arstidest appi dr. Souhel Najjari. Neuroloog Najjar oli meisterlikult lahendanud paar salapärast juhtumit ja tal oli sellise arsti maine, kelle poole pöörduda, kui miski muu ei aidanud.

Dr Najjar

Najjar oletas esmalt, et tegemist on viirusliku entsefaliidiga, mille tekitajaks herpesviirus. Kuid siis tuli proov tagasi negatiivsena. Oli veel võimalus, et tegemist on autoimmuunreaktsiooniga – st keha enda immuunsüsteem ründab millegipärast teatud kehaosi.

Seljaajuvedelikus tõusis valgete vereliblede arv mikroliitris 80-le (norm 5). Diagnoosiks pandi „tundmatu põhjusega ajupõletik“. Entsefaliit tähendab kõnekeeles halba aju ehk ajupõletikku, millel võib olla üsna palju põhjuseid.

Dr Najjar palus Calahanil joonistada kellapildi. Ja pilt tuli selline:



See, et ta pani kõik numbrid ühele poole, ignoreerides samal ajal täielikult kella teist poolt, kinnitas Dr Najjari oletust, et Susannah ei põdenud vaimuhaigust ja probleem oli neuroloogiline, mitte psühholoogiline.

Dr Najjar ütles Susannah vanematele, et "tema aju on tema enda keha rünnaku all" ja võttis kasutusele termini "aju põleb" (brain on fire).

Et saada kindlat vastust, tehti aju biopsia.

Najjar pidas põletiku tekitajaks autoimmuunset entsefaliiti, teine raviarst dr Russo pakkus paraneoplastilist sündroomi. Paraneoplastiline sündroom on vähi, sagedamini kopsu-, rinna- või munasarjavähi, tagajärg. Selle sümptomid: psühhoos, katatoonia jne ei ole tingitud vähist endast, vaid immuunsüsteemi reageerimisest sellele. Kui keha asub kasvaja vastu võitlema, suunab see mõnikord rünnaku tervete kehaosade, näiteks selgroo või peaaju vastu.

Samal ajal hakkas peaajust võetud proovi analüüsima neuroonkoloog dr Josep Dalmau, kellel oli olnud kokkupuude sarnaste sümptomitega ja kes seoses sellega leidis immuunrünnaku NMDA retseptorite vastu ja nimetas haigust NMDA retseptori entsefaliidiks.



NMDA (N-metüül-D-aspartaathape) retseptoreid on igal pool ajus, kuid põhiliselt hipokampuses. Need retseptorid on olulised õppimiseks, meelespidamiseks ja käitumiseks. Kui need muutuvad teovõimetuks, siis on nii vaim kui keha jõuetud.

Cahalan oli 217. inimene, kellel diagnoositi  NMDA retseptori autoimmuunne entsefaliit.

See tähendab, et tema keha immuunsüsteem tekitas antikehi, mis ründasid ajus olevaid NMDA retseptoreid.

See haigus on paljude staadiumitega haigus, mille esinemine ja kulg varieeruvad haiguse jätkudes väga palju. 70% patsientidest algab kõik silmatorkamatult, tavaliste gripisümptomitega: peavalud, palavik, iiveldus. Kusjuures ei ole teada, kas sel ajal on kokkupuude viirusega või on need haiguse enda sümptomid. Paar nädalat hiljem avalduvad psühhiaatrilised probleemid sh ärevus, unetus, hirm, suuruseluulud, ülireligioossus, maania ja paranoia. Nende häirete puhul otsib inimene eelkõige abi psühhiaatrilt. 75% patsientidel esinevad krambid. Edasi areneb keele ja mälu puudulikkus.

Cahalan oli juba jõudnud katatooniastaadiumi, mis on haiguse kõrgpunktiks, millele sageli järgnevad hingamispuudulikkus, kooma ja mõnikord surm.

75% patsientidest paranevad täielikult või jäävad ainult väikesed kõrvaltoimed, invaliidistub üle 20% ja 4% sureb ka kiire diagnoosi korral.

Peaaegu pooltel kordadel vallandab haiguse munasarjakasvaja – teratoom. Ülejäänud kordadel jääb algpõhjus avastamata.

Cahalani puhul märke vähist ei leitud. Järgnes agressiivne ravikuur steroididest, veenisisesest immuunglobuliinist ja plasmaeraldusest. Steroidid vaigistavad põletiku, plasmaeraldus puhastab organismi antikehadest, ja immuunglobuliinravi rahustab ja neutraliseerib antikehasid.

Varsti lubati Cahalan koju. Kulus mitu kuud enne, kui taastus korralik kõne, mälu, lugemis- ja kirjutamisvõime. Kuid lõpuks 7 kuud hiljem suutis Cahalan tööle naasta.

Cahalan usub ka, et tal läks nii hästi seetõttu, et tema perekond ei andnud alla ja uskusid temasse. Isa oma naisega, ema ja kasuisa, vend ja elukaaslane Stephen – nad kõik olid igapäevaselt haiglas toetamas, hoolitsemas, arstidelt infot küsimas.

2015 abiellus Susannah Stepheniga ja neil on kaksikud pojad.

Cahalani seisundit nimetatakse meditsiinis "suureks teesklejaks" (great pretender): häire, mis jäljendab erinevate häirete sümptomeid, ajab arste segadusse ja viib nad eksiteele. "Suur teeskleja" on ka Cahalani järgmise raamatu pealkiri.



Raamatu "Põlev aju" järgi on tehtud ka Netflixi film. Kuid Eesti Netflixist ma seda ei leidnud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar