Lugesin Geneen Roth rinnavähi kroonikad läbi, allpool veel noppeid:
"Esimesed inimesed, kellele ma vähist rääkisin, ütlesid: “Kurat” ja “Oh kurat”. Enamik neist ütlesid: "Mul on kahju."
Ma arvan, et enamik inimesi on löödud, kui tulevad uudised sõbra vähi kohta; nad seavad oma sõnu, kõiguvad ootamatu teadmise, et ka nemad kunagi surevad, ja süütunde vahel, et vähemalt praegu pole nende kord. Sageli nad ütlevad, et neil on kahju (mis ei aita, sest see eeldab, et ma olen keegi, kellega seda juhtuda ei tohtinud, kuid kui juba juhtus, ei oska kuidagi reageerida)."
Elizabeth Wurtzelil diagnoositi rinnavähk 2015 ja ta suri jaanuaris 2020.
"Sõda. See algab siin, minu enda meeles, kui ma võitlen selle vastu, mis on juba olemas. Kui teil on olnud vähk, ei saa te enam kunagi olla keegi, kellel vähki ei oleks. Sama lugu on emotsionaalse söömisega: kui teil on olnud kaaluprobleeme, olete söönud siis, kui te pole näljane ja sellega seoses söömissööstude all kannatanud, on teil teatud ülitundlik närv toidu ja söömisega seonduvalt. Olete tundlik toidu-kaalu suhtes. Kuigi juba aastaid pole kehakaal ja/või mida süüa enam probleemiks, on see minu jaoks endiselt ülitundlik närv. Ja nende viimaste pingeliste kuude jooksul on olnud mitu korda, mida olen mõelnud: praegu oleks kindlasti tore süüa. Toidu poole ma tavaliselt siis ei pöördu, kuid iga kord, kui see minu peas hõljub, mäletan, mis tunne see oli, kui toit oli minu mugavustsoon, minu liitlane, leevendus igapäevaelu survest. Ma ei saa olla enam kunagi keegi, kellel puuduvad toitumisprobleemid. Kui olete toitu kasutanud enda lohutamiseks, tunnete tuimestamiseks ja tähelepanu hajutamiseks, ei saa te kunagi olla enam keegi teine. Ja see on tore. See protsess, sellega töötamise langused ja tõusud, on see, mis sinust sinu teeb. Iga asi, mida oleme läbi elanud, on see, mis on toonud meid siia punkti."
Palju kirjutab Geneen Roth veest - kuidas talle ei meeldi ujuda, kuidas ta soovis uue kodu basseini kinni ajada ja kuidas ta veesolemist nüüd naudib:
"Kui kolisime kakskümmend kaks aastat tagasi oma 1960. aasta California majja, sadas maja sees kolmekümnes erinevas kohas vihma läbi ja väljas oli lagunenud bassein. Mulle ei meeldi külm ega märg olla, nii et vihm majas ei olnud plussiks. Bassein ka mitte, kuna minu eelistatud koht on kuival maal. Andke mulle maad. Andke mulle kindel jalgealune. Ma pole delfiin. Ma ei ole saarmas."
"Seejärel, peale vähidiagnoosi, soovitas üks inimene, kellega nõu pidasin, igal hommikul kolmeminutilise külma duši alla minna. Kuid mulle ei meeldi külm ega märg olla, ütlesin. Proovi seda, ütles ta. Karjuda on okei, ütles ta. Ta ütles mulle, et see on hea parasümpaatilise närvisüsteemi reguleerimiseks. Lõõgastumiseks. Otsustasin proovida.
Järgmisel hommikul astusin duši alla ja keerasin vee külmaks. Karjusin. Matt tuli joostes küsima, kas mul on kõik korras. Ütlesin, et on küll, karjumiste vahel ja läbi plagisevate hammaste. Ma olin sel päeval ühe minuti. No võib-olla kolmkümmend sekundit. Kuid märkasin, et duši alt välja astudes tundsin end turgutatuna, virgununa, ebatavaliselt elusana.“ Ja olin nõus eksperimenti jätkama.
Siis soovitas füsioterapeut kaks kuud tagasi rindade operatsiooniarmide tõttu minna iga päev ujulasse ja käsi sirutades kõndida. Ütlesin, et ma ei tea, kus siin on ujulaid ja siis muidugi tuli meelde, et kodus. Kakskümmend kaks aastat siin elamist ja ma olin meie basseinis olnud ainult kolm korda, sest ... mulle ei meeldi külm ega märg olla. Tegelikult oli mul peas mingi ajurveda tarkus, mis ütles: vastavalt keha tüübile (selles süsteemis) ei soodusta külm heaolu. Näed siis, mõtlesin. Pole ime, et mulle ei meeldi külm olla. Või märg. Kuid olen nõus peaaegu kõike proovima üks kord ja nii otsustasin astuda meie basseini (mida õnneks polnud me mullaga täitnud, nagu ma sisse kolides tahtsin teha). Ja otsustasin jalutuskäigu teha öösel, sest olen hakanud armastama pimedust ja öö salapära."
"See oli kuus või kaheksa nädalat tagasi. Nüüd on mul lisaks hommikusele külmale dušile ka igaõhtune rituaal: käin kuuma duši all, jooksen õue, sukeldun basseini. Kõnnin edasi-tagasi, edasi-tagasi, kiigutades käsi, vaadates tähti, kuud, öösse sukeldudes. Vahel karjun, kui esimest korda sisse lähen. Kuid siis kuidagi, umbes kolme minuti pärast, sulan külma kätte ja saan veeks, käteks, kuuks. Ja puud. Needd näevad öösel nii erinevad välja. Ma kõnnin, kõnnin seni, kuni ma ei suuda vahet teha veel, külmal või minul ja mingil hetkel tean, et on aeg välja tulla ja tagasi duši alla joosta.
Kirjutan seda selleks, et öelda, et inimesed muutuvad. Ükskõik kui jäik või fikseeritud idee ka ei oleks - olen elanud uskumuse ja veendumusega, et mulle ei meeldi külm ega märg ja nüüd, näib, et ma ihkan seda. Ootan siit edasiminekut –üle serva astudes. Aeglaselt selle sisse sukeldudes ja samas muuta oma ideed sellest, kes arvan end olevat, see tähendab: kõike."
"Üks mu esimestest õpetajatest, Stephen Levine, ütles: „Põrgu ei ole tuli ja väävel, pole koht, kus teid karistatakse valetamise, petmise või varastamise eest. Põrgu on see, kui sa tahad olla erinev sellest, kes sa praegu oled/ olla kusagil mujal, kus sa praegu oled." Olin kahekümnendates eluaastates, kui kuulsin teda seda ütlemas, ja see on aastate jooksul ikka ja jälle minu juurde tulnud. See kõlab nii lihtsalt, nii tõepäraselt ja samas nii kerge unustada. Ma seostun sügavalt selle sooviga mõelda või soovida või mõelda end kuskile ja kellekski teiseks. Olla keegi, keda teatud olukorrad vähem häirivad, südant vähem kokku tõmbab, suhkur vähem köidab. Keegi, kelle elus pole vähki. Keegi, kellel oli teistsugune lapsepõlv. Iseenesest märkan, et kui ma teen, ütlen või tunnen midagi, mis ei vasta sellele, mida ma arvan, et ma peaksin tegema, ütlema või tundma, siis tekib hukkamõist: kas ma pole selle juures juba olnud? Kas pole aeg sellest üle saada? Millal see lõpeb? Ja ma tean: seni, kuni ma ei aktsepteeri/ luba/avane täpselt seal, kus ma olen ja kes ma olen, pole edasiliikumine võimalik. Raske on muuta midagi, mille toimumist ei taha isegi tunnistada.
Kõige kauem uskusin oma enda lugusid. Tundsin tugevalt oma arvamusi. Ja kui ma esimest korda töötasin läbi oma suhteid toiduga, olid mu mõtted enda kohta tumedad, õudsed, täis ebaõnnestumisi. See algab peast. See algab sellest, mida ma ise endale ütlen. Loo muutmisel muudan tundeid. Kui ma muudan tundeid, muudan ma oma käitumist. Ma ei püüa tundeid eemale lükata. Ma ei püüa endale öelda, et kui mul on kurb, siis ma ei kurvasta. Ma lasen endal tunda seda, mida ma tunnen, ja kahtlen ka tähenduses, mida neile tunnetele omistan. Aastate jooksul läbi viidud paljudest praktikatest on see olnud ilmselt kõige raskem. Raskem kui iga päev mediteerida. Raskem kui harjutada armastavat lahkust enda, teiste vastu. Kuid see on seda väärt."
"See on minu foto (kuigi mind vaevalt näete) kaks korda päevas tehtud kiiritusravi ajal. Postitan selle, kuna olen sel nädalal palju lugenud rinnavähi kohta ja üks sõber suri eelmisel nädalal rinnavähki. Mul oli rinnas kinni kaheksateist kateetrit, mis kiirgasid nii palju kiirust, et ma ei suutnud kogu protsessist aru saada - ja selle jätkamiseks oli vaja palju otsustavust. Oli päevi, mil mõtlesin, et ei - rohkem, ma ei suuda seda teha. Ja siis märkasin seal töötavate inimeste nägusid ja viisi, kuidas nad üritasid minu eest hoolitseda, kuidas ilusad looduse ja loomapiltide slaidiseansid olid selle protseduuri jaoks üles seatud. Matt oli sel nädalal haige ja ei saanud enam palju tuge pakkuda ning kuna ravi toimus Arizonas, tundsin end üksi. Ja samal ajal ka mitte üksi. Seal olid need tohutult uhked kaktused ja pakuti head toitu ning mul oli ikka veel funktsioneeriv keha ja oli lahkus. Nii palju lahkust.
Kui mul diagnoositi vähk, soovitas arst mul teha iga pööripäeva ajal 3-päevane veepaast. Lihtsalt need sõnad „ainult vett“ panid mind värisema. Kui olin kunagi anorektik, paastusin kuu aega igal hooajal. Kümme päeva vee peal ja lõpuks kergelt süües. Ma ütlesin endale, et selle põhjuseks oli see, et paast puhastas mu keha suhkrust, mida ma sisse ajasin, ja et see paneb mu immuunsüsteemi uuesti paika, kuid ma valetasin. Mida ma tegelikult tahtsin, oli kaalust alla võtta. Ja kaalust alla ma võtsin. Nägin välja nagu luukere (aga kui peeglisse vaatasin, nägin ikkagi rasva)."
"Paastuhullus ja minu vähiarst. Ta ütles, et saan pärast kiiritust oma süsteemi uuesti lähtestada. Niisiis veensin ennast tegema kolmepäevast veepaastu. Ütlesin endale, et seda on vaja vähi tõttu. Samuti aitaks see puhitustunnet, mis võib tekkida Evista võtmisest. Paastu teiseks päevaks ma ei maganud, süda lõi praktiliselt rinnast välja, ma ei saanud peaaegu kõndida ja mu käed värisesid. Ja kuigi mulle ei meeldi loobuda millestki, millele olen pühendunud, lõpetasin paastu, sest ma ei tahtnud veel üks päev läbi elada, süda metsikult pekslemas ja närvisüsteem vibreerimas nagu koolibri tiivad. Üks raskemaid asju, on teha vahet selle vahel, mis kõlab hea ideena ja mis sobib meie kehaga, meie eluga. Ja teha tagasipööre, kui see hea idee ei toimi. Keerukas on see, et muutustega kaasneb alati ebamugavustunne, muidu me ei muutuks kunagi. Kas tasus anda veel üks päev ideele, et lähtestaksin oma immuunsüsteemi? Ei. Kuid see oli proovimist väärt."
"Vähidiagnoosile järgnenud nädalal - šoki, kurbuse ja hirmu nädalal - märkasin ka midagi muud: pisikest häält, mis ütles: "Oh, nüüd saad puhata. Nüüd saad peatuda. Nüüd, kui sul on vähk, võid jääda koju, lõpetada tegemised, mida tegelikult teha ei tahtnud, teha uinakuid." Ma ei rääkinud sellest häälest kellelegi. See oli üllatav, õõnestav ja kergelt piinlik. Kas ma pole enne seda endale puhkeaega andnud? Kas ma olen olnud nii hõivatud raamatute kirjutamisega ja siis raamatutega tuuritanud, pärast mida ma muudkui tegutsesin, ei peatunud, tegin rohkem projekte? Kas olen elanud nii, et suur C - vähk – on lisaks eluohtlikkusele, ka kergendus? Noh, mitte just kergendus, vaid võimalus peatuda? Enamasti olen mõelnud puhkamisele. Päris puhkamisele. Mitte kahekümneminutiline uinak päevas, vaid luba tegutsemise, saavutamise, omandamise lõpetamiseks. Lõpetada osalemine lõputus tsüklis, kus omandatakse aina midagi enamat. Peatumiseks on vaja julgust, tõelist julgust, sest me ei tea kunagi, kas saame uuesti alustada või mis on peale lõpetamist."
Olen mõelnud võrdlusele. Ma mõtlen, et kui ma ärkan keset ööd ja mu mõtete veski hakkab ragisema, siis on see peaaegu alati sellepärast, et ma ise teadvustamata võrdlen praegu toimuvat minevikus toimunuga või tulevikus toimuvaga. "Ma ei maga. Mul on homme nii palju teha. Pean magada saama. Mis siis, kui magamatus ja vähk on omavahel seotud? Mis oleks, kui ma muutun magamatusest dementseks. Mis siis, kui saan Parkinsoni tõve, sest ma ei maga? " Sealt edasi võin mõelda peaaegu kõigi võimalike katastroofideni ja kõik algas sellest, et ärkasin keset ööd üles. On alles keset ööd. Pehmed linad. Mugav voodi. Öö pime ja tume salapärasus.
Kuid see ei piirdu sellega. Võtame näiteks mu keha. Kahtlemata pole see sama keha, mis mul oli viiskümmend aastat tagasi. Mul ei olnud vanusemärke, mul ei olnud vasakust rinnast tükki välja võetud, mul ei olnud kaela vajumist ega vagusid silmade ümber. (Muidugi, kui te oleksite minult küsinud, kuidas ma oma kehasse suhtun, poleks ma selliste sõnadega vastanud. Ma oleksin teile rääkinud oma jämedatest reitest, kuunäost, õhukestest juustest. Ma oleksin ennast jälle võrrelnud, kas enda idealiseeritud versiooniga või kellegagi, kellel olid saledad reied, pikem nägu ja Jane-Fonda-juuksed). Ühel päeval ütles mu sõber: "vananemine on nõme." Ja ma mõtlesin, et jah, nii on, kui võrrelda ennast enda noorema versiooniga või pildiga sellest, milline võiksite välja näha, kui ainult teie lõug oleks kindel ja teie kätel poleks nii palju kortse. Sest nüüd, selles kehas, ilma et oleksin võrdlenud end sellega, milline ma varem välja nägin, on mul nüüd võrdlemata nägu, käed, jalad. Saan liikuda, tunda, rääkida, katsuda. Mis probleem on lõua vajumisel, kui ma ei võrdle seda lõugaga, mis ei vaju? Mis on rinna probleem, kui ma ei võrdle seda oma vähieelse rinnaga? See juhtub nii kiiresti, see võrdlus, enne kui me isegi aru saame, et see juhtub. Kannatusi tekitab võrdlus, mitte lõug. Mitte rind. Niisiis, siin on minu küsimus: kui te homme ärkaksite ja teie võime end millegi või kellegagi võrrelda kaoks, siis kuidas te ennast tunneksite?
"Olen selle nimel aastaid tööd teinud ja iga kord uuesti langenud - kui ma vaid suudaksin parandada seda, mida mõistus mulle ütleb, et on valesti . Me pole selle tööga valmis enne, kui lõpetame hingamise (ja kes teab, mis siis juhtub?). Mida meil veel teha, kui õppida, kuidas olla enda vastu lahke ja kuidas tervitada seda, mille pigem tagasi lükkaksime. Seda tervitamist nimetatakse praktikaks. Ja harjutamiseks tuleb pingutada. Iga päev. Tõsiselt? Iga päev? Jah. Mis oleks parem viis oma aja veetmiseks kui vanglast välja jalutamine ..."
A või B: A - Uskuge müüti. Uskuge, et peate kohe hakkama saama. Valige kiireim pakutav marsruut. VÕI
B - Pange tähele, kui miski teid kinni püüab: kui soovite süüa siis, kui te pole näljane, tunnete häbi või tunnete, et te kunagi ei suuda midagi – need kõik on ohumärgid. Märgid, et on aeg pöörduda selle poole, mis tahab armastust. Ärge jätke ennast siis, kui te ennast kõige rohkem vajate.
