Imetajad
ja linnud on nii öelda soojaverelised. Me kulutame iga päev rohkem energiat,
kui roomajad ja kalad ning teised külmaverelised loomad. Selline kiirem
ainevahetus võimaldab meil kiiremini kasvada ja järglasi anda. Kuid siin on üks
konks. Meid elus hoidev ainevahetuse süsteem oma keemiliste reaktsioonidega
saab toimida ainult väga kitsas temperatuurivahemikus. Kui meie kehatemperatuur
langeb või tõuseb mõned kraadid üle 37° C , võime surra.
Kuidas
on välise keskkonna temperatuuriga? Kõigil lindudel ja imetajatel on termoneutraalne
tsoon - teatud temperatuurivahemik, milles me ilma pingutusteta hästi toimime. Inimeste
tsoonivahemik on 23,8 – 33,8° C.See võib tunduda liiga kõrge (mõelge oma toasoojuse peale), kuid seda
seetõttu, et me ei käi enam pidevalt ringi alasti. Sellise varustusega nagu:
särk, püksid, kerge jakk – langeb tsoonitemperatuur 17,7 – 23,8°
vahemikku. Umbes sellises vahemikus on meist enamikul kodusoojus.
Inimesed
on meistrid loomaks enda ümber mugavaid mikrokeskkondi: kodus, tööl, autos jne.
Veel reguleerib temperatuuri keharasv, mis samuti nihutab termoneutraalse
tsooni temperatuuri. Ülekaaluga inimeste termoneutraalne vahemik on paar kraadi
allpool, kui saledatel inimestel.
Kui
meil hakkab külm, on kehal kaks viisi sooja saamiseks. Üks onvõimalus põletada üht teatud tüüpi rasva,
mida nimetatakse pruuniks rasvaks ja mis moodustab meie rasvkoest õige väikese
osa. Arktikas elavate inimeste BMR on 10% kõrgem, kui soojemas kliimas elavatel
inimestel ja seda tänu pruuni rasva aktiivsusele.
Teine
võimalus on värisemine, mis on siis tahtmatud
lihaste kokkutõmbed. Näiteks olles lühikeste pükste ja T särgi väel 18° C
ruumis, võivad külmavärinad tõsta BMRtaset
25% (meist enamiku jaoks tähendab see 16 lisakalori kulumist tunnis).
Ekstreemse külmaga võib värisemine tõsta BMR taset ca 3x ehk sellel on palju
suurem mõju, kui pruuni rasva põletamisel.
Ka
liigne kuum on inimesele liiast ja keha üritab temperatuuri jahutada
higistamise teel. Me oleme kõige suuremad higistajad. Higistamise kalorikadu on
vähe mõõdetud, tõenäoliselt on see väga väike. Olulisem on kuumaga jääda
piisavalt niisutatuks.
Immuunsüsteem
Tänane
päev on meile taaskord teravalt meelde tuletanud, et maailm on täis halbu
patogeene. Samas kipub läänes elav inimene tänu kaasaegsele meditsiinile kergesti
unustama, kui fataalsed võivad sellised haigused olla.
Kuidas
on Hadzadega. Loodus võtab oma lõivu – kümnest kuni 15 aastasest lapsest sureb
neli. Ka teistes kütt-korilaste ja põllumajandusega tegelevate tsivilisatsioonist
eemalolevate kogukondade juures on see arv sama. Ehk siin läänes vingudes
ravimite ja vaktsiinide üle, võiksime rääkida Hadza emadega.
Viirused,
bakterid, parasiidid ootavad võimalust teha meie kehast kuum bordell.
Väljaspool meie koduseinu – ilma vee ja kanalisatsioonita ning
puhastusvahenditeta on haigestumine vältimatu.
Pontzer
kirjutab: „Mul on töökaaslane, kes töötab Indoneesia vihmametsades, uurides
orangutane ja giboneid. Teda on inspireerinud linnuvaatlejad, kes peavad
arvestust kõikide linnuliikide üle, keda nad aastate jooksul näinud. Minu sõber
peab arvestust „Life List“ – kõikide troopiliste haiguste üle, mida ta on
põdenud. Ja see ei ole lühike nimekiri. On vältimatu, et hooaja lõppedes tagasi
koju pöördudes tuleb tal võtta Flagyl (algloomade vastane rohi), kõigi nende
pisilaste vastu, kes on tema kehas ülerahvastatud ühiselamu sisse seadnud.
Selle ravimiga ei tohi tarbida alkoholi, mis sõbra arvates on see kõige hullem
osa.“
Infektsioonile
vastab keha sellega, et toodab igasugu molekule. Ühe uuringu kohaselt oli palavikuga
võitlemise ajal keha BMR 8% kõrgem tavalisest. Keha
võime tekitada palavikku, et pahalastest lahti saada on väga vana imetajate
võime.
Tsimaned
Michael
Gurven, kes oma meeskonnaga töötab Boliivias Tsimane kogukonna juures on
uurinud keha toimimist infektsiooni ajal ilma antiseptikuteta. Tsimaned elavad
väikestes eraldiasuvates külades Amazonase vihmametsades. Nad kütivad ja
tarbivad metsikuid taimi, kuid neil on ka väike põllumajandus – käsitsi haritakse
maniokki, maisi, riisi ja toidubanaane (plantain). Nad elavad tsivilisatsioonile rohkem lähedal ja teeavd mõningaid täid raha saamiseks. Igapäevaelu seisneb liikumises
metsades ja jõel, puutudes kokku kogu loodusrikkusega. Bakterid, viirused ja
parasiidid on siin alati otsimas omale peremeest. Niisiis pole üllatav, et
infektsioonide tase on kõrge. Parasiidinakkus (reeglina ussid) on tsimanede
kogukonnas 70% igal aastaajal. Nende valgete vereliblede (infektsiooniga
võitlevad rakud) tase on 10 korda kõrgem, kui USAs elaval inimesel
keskmiselt. Selline immuunsüsteemi aktiivsus põletab rohkem kaloreid ja nende
BMR on 350 kcal võrra kõrgem, kui lääneriikide elanikel.
Selline
kõrge tase aga peegeldub laste kasvukõveras. Ehk iga asi tuleb millegi arvelt.
Sam Urlacher, Duke Ülikooli doktorand, on aastaid töötanud Ecuadori Shuar
kogukonnas. Shuar inimeste elu on väga sarnane Tsimanede omaga. Kütt-korilased,
kes harivad ka maad. Ka Shuar inimeste infektsioonitase on kõrge. 5-12 aastaste
laste BMR on ca 200 kcal võrra kõregm, kui läänes. 20% võrra kõrgem
immunsüsteemi kaloraaž võtab lõivu kasvult. Uurimine leidis, et
immuunoglobuliinide, antikehade ja teiste valkude arvu suurenemine veres
põhjustas aeglasema kasvu, kui neil, kes olid palavikus. Tõenäoliselt on see ka
üliaktiivne immuunsüsteem põhjuseks, miks Hadzade, Tsimanede ja Shuari inimesed
on lühemat kasvu.
Kui
ma siit nüüd kokku võtaks- meie siin
läänes oleme väga huvitatud immuunsüsteemi boostimisest ehk tugevdamisest. On
ikka päris kindel, et me tahame, et see oleks nii tugev – et see oleks pidevalt
vinnas ja ülivalmiduses. Kas me saame aru, et see nõuab lõivu – väiksema kasvu
ja lühema elueaga? Hadzasid ja teiste looduslike kogukondade hulgas on üle 70
aastaseid vähe. Pensioniiga tuleks allapoole, kui meiegi sinnapoole püüdleme.
Looduskogukondade juures on palju ka positiivset – aga neil oma ja meil oma.
Kindlasti oleks tore teha vahetust – meie negatiivsed teie positiivsete vastu.
Aga kahjuks, nii loodus ei toimi.
Ja taaskord tuleb meelde see, et immuunsüsteemi tahetakse hullult tugevdada igatsugu purgimaterjaliga aga hõisatakse samas - pole palavikku, hakkas palavik tekkima, kohe läks X purgist võetud pilli või tilgaga ära. Aga palavik on ju tugeva immuunsüsteemi tunnus? Et nagu toimus immuunsüsteemi nõrgenemine?
Kõndimise
kalorikulu kasvab kiiruse tõustes käimisele omase mehaanika tõttu. Tõuseme ja
langeme koos iga sammuga, raskuskese kulgeb kõndides teeraja trajektoori järgi.
Seda üles-alla liikumist on kiiremini liikudes raskem teha. Jooksule üleminekul
muutuvad meie jalad jäigast toest vetruvateks ja toimub samm-sammult põrkumine.
Iga sammuga toimub jätkuvalt tõus ja langus, kuid jooksu mehaanika tulemuseks
on kindel kulu ja kiiruse suhe. Rattasõidu ja ujumise puhul toimub keha
läbilükkamine õhust/veest. Toimub energiakadu takistusega võideldes, mida
kiiremini liigute, seda suuremaks takistus muutub.
Üllatuslikult
on treeningul ja liikumise tehnikal kuludele tagasihoidlik mõju. Eliitjooksjate
uuringud näitavad erinevaid tulemusi; mõned on leidnud, et treenitud sportlased
põletavad miili kohta vähem energiat, kuid teised ei näita mingit erinevust. Osades uuringutes, mis näitavad erinevaid
tulemusi, on erinevus väga väike (1-4%). Selline erinevus võib olla oluline
medalivõitluses, kus mängu tulevad murdosa sekundist. Kuid spordihuvilise jaoks
vahet ei ole.
Kuidas on udupeene varustusega – keha vastu liibuvad treeningriided,
triibud jooksukingadel jms?
Treeningtehnika
ja varustuse osa on samuti tühine. Capelli ja tema kolleegide ujumisenergeetika
uuringus teatavad nad sarnastest kuludest (miili kohta) vabatehnikas,
seliliujumises või liblikas ujuvate sportlaste puhul (rinnuliujumine oli
märgatavalt kulukam). Ilmselt saab ujuda peaaegu igas stiilis ja see mõjutab
ühe otsa kulukust vähe. Sama kehtib ka jooksmise kohta. Internet on täis
nüansirikkaid ja huvitavaid näpunäiteid, kuidas joostes käsi hoida, kuid
enamasti on see kasutu, vähemalt energeetika osas. Võib joosta käed rinnal
risti, üleval pea kohal, selja taga kinni hoides – kõik need mõjutavad kalorite
kulu ca 3-13%. Uusi Nike Vaporfly jalanõusid (250 dollarit) reklaamitakse
lubadusega, et need vähendavad 4% jooksukulusid. 68kg jooksva inimese kohta
teeb see 4 kcal kokkuhoidu 1,6 km kohta –niipalju kaloreid annab 1 M&M
komm.
Ühesõnaga on liikumise kalorikulu tõeliselt madal. Ja siinkohal ei ole
see üleskutse vähem liikuda (et mis siis liikuda, kui vähe kasu), kuna liikumine annab kehale palju muud head. Välja tuleb pigem see asjaolu, et pärast tugevat trenni ei saa ennast "premeerida" tordiga ja ei toimi valem, et mida rohkem trenni, seda rohkem võib süüa. Väga kaloririkkad töödeldud toiduained on on need, mida süüa väikeses koguses või harva.
Mõelgem tüüpilisele 68-kilosele täiskasvanule.
Isegi kui ta kõnnib soovitatud 10 000 sammu päevas (umbes viis miili), on see
ainult umbes 250 kcal - umbes sama palju kaloreid kui 590 ml limonaadipudel
(240 kcal) või pool Big Maci (270 kcal). Ühe trepi (umbes 10 astet) ronimine
põletab umbes 3,5 kcal, vähem energiat kui nad saavad ühest M&M-ist.
Šokolaadiglasuuriga sõõrikus olevate kalorite kulutamiseks (340 kcal) peate
jooksma umbes 5,6 km ja McDonaldsi suure piimakokteili (840 kcal) ekvivalendi
põletamiseks rohkem kui 12 km. Ekstreemsemate ürituste jaoks on kulud muidugi
suuremad. 68kg sportlane põletab maratoni jooksul umbes 2690 kcal. Ironmani
triatlon (2,4 miili ujumine, 70,1 miili ratas, 26,2 miili jooks) põletab umbes
8000 kcal, eeldades, et rattasõidu keskmine kiirus on 25 (miili/tunnis) ja
kiire ujumine. 100 miili ultramaratoni läbimine põletab umbes 16 500 kcal. 13,6
kg seljakotiga Apalatši rajal matkamine põletab umbes 140 000 kcal.
Liikumine
on meie põhivajaduste kalorikulu kõrval üsnagi väike. Põhiainevahetuse kiirus
ehk BMR (basal metabolic rate) on kõige paremini määratletud: see on
energiakulu määr, mida mõõdetakse varahommikul, kui inimene lamab, on ärkvel,
kuid rahulik, tühja kõhuga (viimase kuue tunni jooksul pole toitu), mugav
temperatuur. Kui üks või mitu neist kriteeriumidest ei ole täidetud,
nimetatakse mõõtmist tavaliselt puhkerežiimiks vms. Põhiainevahetuse kiirus (nagu ka
selle paljud variandid) on energia, mida teie keha põletab, kui ta ei tee
füüsilist tööd, ei seedi ühtegi toitu ega tee tööd sooja hoidmiseks. Parim
viis sellele mõelda on teie organite energiakulu kokkuvõte, kui nad oma
erinevaid ülesandeid täidavad. Mida suurem olete, seda suuremad on teie elundid
ja seda rohkem tööd nad iga päev teevad. Seetõttu pole üllatav, et BMR (kcal
päevas) suureneb koos kehakaaluga (naelades) järgmiselt:
Imikud (0–3 aastat): BMR = 27 × Kaal - 30
Lapsed (3 aastat kuni puberteedini): BMR
= 10 × Kaal + 511
Naised: BMR = 5 × Kaal + 607
Mehed: BMR = 7 × Kaal + 551
68kg ehk150 naela kaaluva naise BMR=5x150+607= 1357kcal
Kui
suurem osa teie kehakaalust on rasv, langeb teie BMR tõenäoliselt ennustatud
väärtusest madalamale. Kui suurem osa teie kaalust on lihas kude, satute
tõenäoliselt kõrgemale. See on üks põhjus, miks inimesed märkavad vananedes oma
ainevahetust "aeglustumas": me kipume vanemasse ikka jõudes jõudes
lihaseid rasvade vastu vahetama. Isegi lihaskudede sees on päevas põletatud
kalorite hulk väga erinev. Mõni teie elundid on metaboolselt üsna vaiksed.
Teised põletavad iga päev piisavalt energiat, mis kuluks ca 5km jooksu tegemiseks.
Erinevate elundite suuruse individuaalne varieerumine, eriti lihaste ja
elundite massi suhe, võib avaldada BMR-ile märgatavat mõju. Suurimad organid on
reeglina väiksemad kulutajad.
Lihased, nahk, rasv ja luustik - Tüüpilise USA täiskasvanu puhul moodustab
lihas 42 protsenti kehakaalust, kuid kulutavad ainult 16 protsenti BMR-ist,
umbes 280 kcal päevas. Teie nahk kaalub ca 5 kg, kuid põletab ainult 30 kcal
päevas; teie luustik kaalub natuke rohkem, kuid põleb veelgi vähem. Rasvarakud
on aktiivsemad, kui arvata oskate. Nad toodavad hormoone ning toimetavad glükoosi
ja lipiidide liiklust, et säilitada keha energiavarustust. Sellegipoolest
põletab iga 0,5 kg rasva ainult umbes 2 kcal päevas, kokku umbes 85 kcal päevas
tüüpilise 68kg täiskasvanu puhul, kelle keharasv on 30 protsenti.
Süda ja kopsud - teie süda on lihast koosnev pump, millel on
oma elektrisüsteem. Iga löögi korral pumpab süda aordi kaudu kehasse umbes 70
ml verd. See on umbes viis liitrit minutis, peaaegu kogu teie veri. Ja seda puhkeolekus!
Treeningu ajal võib südame väljund kergesti kolmekordistuda. Hämmastaval kombel
tehakse kogu see töö väga madalte kulude juures, umbes 2 kalorit löögi kohta Mitte kilokalorid, vaid 2 kalorit (0,002
kcal). Puhkeaqsendis teeb süda 60 lööki minutis ja kulutab ca 8 kcal
tunnis. Kopsud on kaks korda suuremad, kuid kulutavad ainult 80 kcal päevas.
Neerud – on keha koristusjaamaks. Väsimatud, hädavajalikud ja
täielikult alahinnatud. Peale selle, et neerud hoiavad normis keha
veesisalduse, filtreerivad nad päevas 180 liitrit verd ja peavad kontrollima
kõikvõimalike jääkainete eemaldamist. Miljonid nefronid puhastavad igat
veretilgakest 30 korda päevas, pumbates sooli ja muid molekule sisse ja välja,
et hoida häid asju ja elimineerida mittevajalikku. Ja ometi jõuab igast
meediakanalist ja poeletist teieni valjuhäälne terror – osta „toksiine välutav puhastuskuur“
– inimesed kulutavad asjatult raha ja aega (peamiselt tualetist allauhtuvale
ainesele). Enamik sellest kraamist annab neerudele kõvasti tööd juurde, mitte
ei kergenda seda. Lase neerudel teha oma tööd – pealegi tasuta. Nii kaaluvad
neerud vaid 200 g, kuid kulutavad 140kcal päevas – muljetavaldava 9% BMR-st.
Maks – vaieldamatu kangelane meie kehas. 1,5 kg kaaluv elund
on osaline praktiliselt kõigis meie elu alalhoidvates protsessides. Siin
hoitakse peamisi glükogeeni varusid ja maks toodab glükoosist glükogeeni ja
glükogeenist glükoosi. Maks lagundab kasutamata külomikronid ja varundab rasva
jne, jne. Veel lagundab maks hästi paljusid jääkaineid (toksiine) – aga äkki
ikka ostaks selle detox pulbri, tilga, teeks mahlapuhastust ... Maks kulutab
300 kcal päevas, mis on ca 20% BMR-st.
Seedetrakt
– kaalub veidi üle kilo ja kulutab 12 kcal tunnis tühja kõhu korral
puhkeasendis. Seedimishoos kulutatakse ca 10% kalorihulgast. Keskmine täiskasvanu
seedetrakt kulutab 250-300 kcal päevas. Ei oe veel hästi teada, kui palju
kaloreid kulutavad meis elavad triljonid bakterid. Hetkel on oletatud, et
bakterite energiakulu on ca 16% BMR-st, see tähendaks, et pea kogu seedetrakti
tegevus oleks bakterite energiakulu.
Aju – jagab maksaga „kõige suurem kulutaja“ kohta. Kaaludes ca
1,3 kg, kulutab aju ca 300 kcal päevas ja see on 20% BMR-st. Selline kõrge kulu
on andnud meile suurema aju. Aju on omaette primadonna ja tarbib puhtalt
glükoosi (kuid on suuteline ka ketoone põletama). Siin o huvitav see, et
mõttetöö eriti kaloreid ei kuluta. Tippmaletajate uurimisel on selgunud, et
nende pingsate matšide ajal on BMR tõusnud vaid 4 kcal võrra (tunnis). Ja
kuigi mõttetöö ei nõua eriti kaloreid, on suur kulutaja õppimine. Neuronite
töö, uute teede (sünapside) loomine on kulukas
tegevus. Christopher Kuzawa meeskonna töö on näidanud, et lastel vanuses 3-7
aastat on ajutöö 60% BMR-st. See on kolm korda kõrgem, kui täiskasvanul. Ja kui
aju vajab sel ajal niivõrd palju energiat, on muu keha kasv pärsitud.
Nagu
glükoosi puhul, nii moodustavad ka rasvhappeid süsiniku, hapniku ja vesiniku
aatomid, mis hingatakse välja CO2 kujul või moodustuvad veeks (väike kogus). Te
hingate oma toitu välja. Kui põletame palju rasva, hoolimata sellest, kas on
tegemist äärmiselt süsivesikuvaese dieedi või näljaga, muundatakse osa atsetüül
CoA-st molekulideks, mida nimetatakse ketoonideks.
Enamik ketooni tootmist toimub maksas, kuid neid kasutatakse kogu kehas.
Ketoonid on omamoodi atsetüül-CoA rändav versioon ja võivad vereringes liikuda
teistesse rakkudesse, neid saab muundada atsetüül-CoA-ks ja kasutada ATP
genereerimiseks. Nii toimib populaarne ketodieet, mis soovitab tarbida rasvu ja
valke ning peaaegu üldse mitte süsivesikuid. Kui süsivesikute kasutamise
süsteem on suletud, liigub kogu liiklus rasva- ja valgusuunale.
Kuna
ketoonid liiguvad veres, ilmnevad nad teie uriini. Ketoonide sisaldus uriinis
annab teada, et keha on ketogeneesis ja sõltub energia saamiseks suuresti
rasvast. On üsna ilmne, miks ülimadala süsivesikusisaldusega ketogeensed
dieedid, nagu Atkins või trendikas Paleo dieet (mis kütt-korilaste toitumisega
võrreldes pole üldse Paleo) võivad põhjustada suurt rasva kadu. Kui te ei tarbi
süsivesikuid, on ainus viis atsetüül-CoA tekitamiseks rasvade põletamine.
Muidugi, võite ka valke põletada, muundades aminohapped ketoonideks või
glükoosiks (mõned aminohapped moodustavad isegi molekule, mis võivad hüpata
Krebsi tsükli keskele). Kuid valk on pigem siin teisejärguline. Rasv on madala
süsivesikusisaldusega dieedi peamine kütus ja kui sööd vähem kaloreid kui kulutad, saab puudujäägi energiaks
ladustatud rasva põletamine. Osa sellest rasvast töödeldakse enne
põletamist ketoonideks.
Näiteks on aju eriti pirtsakas tarbija ja kasutab ainevahetuseks tavaliselt ainult
glükoosi, kuid kui glükoosi pole saadaval, läheb see üle ketoonide
põletamisele. Rasvade energiaks muundamise varjukülg on see, et rajad kulgevad
mõlemat pidi. Suhkru molekuli (glükoos või fruktoos) saab muuta atsetüül-CoA-ks
ja seejärel hüpata Krebsi tsüklisse sisenemise asemel rasvhapete rajale ja
voilà! Teete suhkru rasvaks. See on sama protsess, mida kasutatakse rasvade
muutmiseks atsetüül-CoA-ks, lihtsalt jookseb tagurpidi. Nagu kõik head
paindlikud transiidisüsteemid, on ka meie ainevahetusrajad arenenud, et
reageerida liiklusoludele ja saata molekulid nende kõige mõistlikumatesse
sihtkohtadesse. Kas teil on rohkem suhkruid kui vaja? Saada täiendav glükoos ja
fruktoos glükogeenile. Glükogeeni varud on täis? Saada liigne suhkur atsetüül
CoA-le. Kui Krebsi rattarong on ülerahvastatud, kuna energiavajadus on madal,
hakake atsetüül CoA-d rasva saatma. Ja rasvas on alati palju ruumi.
Glükogeenivarud täituvad ja liigset valku ei saa salvestada, kuid pole mingit
piirangut sellele, kui palju rasva saate kiht-kihi otsa panna. Ja sellepärast ettevaatust
- kui midagi süüakse liiga palju, siis kõik põletamata kalorid, olenemata
sellest, kas need pärinevad tärklistest, suhkrutest, rasvadest või valkudest,
lõpetavad teie keha lisakudedena.
Kuid mida peab silmas Pontzer, kui ta ütleb, et taimed on
meid miljoneid aastaid mürgitanud?
Elu nõuab energiat ja esimene meie planeedil
arenenud energiasüsteem oli fotosüntees. Varasemad päikeseenergiat kasutavad
bakterid tuginesid fotosünteesi toimimiseks vesinikule ja väävlile, mitte
veele. Siis umbes 2,3 miljardit aastat tagasi arenes kuskil noore, kivise Maa
madalates tiikides uus fotosünteesi retsept, mis muutis vee (H2O) ja
süsinikdioksiidi (CO2) glükoosiks (C6H12O6) ja hapnikuks (O2). Päikesevalgus
andis selleks muundamiseks vajaliku energia - energia, mis salvestus glükoosi
molekulaarsetesse sidemetesse. See uut tüüpi fotosüntees, mida nimetatakse oksügeenseks,
kuna see toodab jääkainena hapnikku, oli pöördepunktiks. Hapnikuga
fotosünteesiv elu koloniseeris planeedi. Kipume mõtlema hapnikust kui heast asjast,
elu säilitajast, kuid hapniku tõeline keemiline olemus on laastav. See
varastab elektrone ja seondub teiste molekulidega, muutes neid täielikult ja
sageli lahti rebides. Hapnik on hävitaja, hävitades kõik, mida puudutab, kas
aeglaselt (rooste) või ägedalt (tuli). Alguses imendus taimede toodetud hapnik
mustuses ja kivimites sisalduvas rauas, tekitades maakoores massiivseid,
oksüdeerunud “punaseid kihte”. Siis neelasid ookeanid nii palju hapnikku, kui suutsid
mahutada. Pärast seda hakkas atmosfäär täituma, hapniku sisaldus tõusis 0
protsendilt üle 20 protsendini, kuna fotosünteesivad taimed kogu maailmas ajasid
seda kraami ohjeldamatult ja hoolimatult välja. Kui hapniku tase hüppeliselt
tõusis, hakkas see elu lämmatama ja see
sündmus oli tuntud ka kui suur hapnikukatastroof. Maa oli surnud planeediks
saamise äärel.
28
grammis "puhtas" joogivees on üle miljoni bakteri ja planeedil umbes
330 miljonit kuupmiili vett. See teeb sellel planeedil olevate vees levivate
bakterite koguarvuks (eirates maismaal olevaid baktereid) umbes 40 × 1027
ehk 40, millele järgneb 27 nulli. Isegi kui nad paljunevad ainult üks kord
päevas, teeks see 14 × 1030kordust aastas. Kui suur on juhusliku
mutatsiooni tekkimise tõenäosus, mis muudab metaboolset rada, muutes mõne varem
kasutamiskõlbmatu kemikaali toiduallikaks? Isegi kui koefitsient on üks sajast
triljonist, võime igal aastal oodata üle 100 000 triljoni sellise mutatsiooni.
Miljonite aastate jooksul, mis on evolutsioonile kättesaadavad, on sellised
mutatsioonid peaaegu vältimatud. Kui noor Maa täitus aegade jooksul aeglaselt
mürgise hapnikuga, pakkus see võimalust. Miljardite aastate jooksul elavate,
muteeruvate ja paljunevate bakterite loetamatute kvadriljonite seas tabasid
mõned näiliselt võimatut lahendust - viisi hapniku kasutamiseks kütuse
valmistamiseks: oksüdatiivset fosforüülimist.
Ehk
ühesõnaga bakterid päästsid olukorra. Ja tänaseks iga loom Maa peal, ussidest
kaheksajalgadeni ja elevantideni, on selle suure edasiliikumise pärand. Nagu
kõik teised loomad, kanname ka meie rakkudes nende planeeti säästvate
aeroobsete bakterite järglasi. Need on meie mitokondrid. Revolutsioonilist ideed,
et mitokondrid arenesid välja sümbiootilistest bakteritest, toetas visiooniline
evolutsioonibioloog Lynn Margulis. Toidame ja hoolitseme mitokondrite eest kohusetundlikult
nagu kallite lemmikloomade eest - meie süda ja kopsud on pühendatud
mitokondrite hapnikuga varustamisele ja nende CO2-jäätmete väljavedamisele.
Ilma nendeta ja oksüdatiivse fosforüülimise maagiata ei saaks me säilitada seda
energeetilist ekstravagantsust, mida peame enesestmõistetavaks. Elu poleks iial
arenenud niivõrd suureks.
Hapnik
on oksüdatiivse fosforüülimise oluline koostisosa just seetõttu, et see on
elektronvaras – ja see teeb selle ka nii hävitavaks. Hapnik on elektronide
vastuvõtja nn elektrontranspordiahelas - koppbrigaad, mis läbib elektrone piki
mitokondrite sisemembraani, tõmmates vesinikioonid intermembraansesse ruumi. Hapnikuta elektroni transpordiahel peatub, Krebsi tsükkel teeb tagasikäigu ja mitokondrid
seiskuvad. Kui elektronid hüppavad elektronide transpordiahela lõpus
hapnikule, meelitavad nad vesiniku ioone, moodustades vee - H2O. Teie
mitokondrid moodustavad iga päev sissehingatavast hapnikust rohkem kui tassi
vett (umbes kolmsada milliliitrit).
Ehk
lakkamatult ja suures koguses antioksüdante sisse ajades – püüad sa oma
elektronivargast hapnikku neutraliseerida – ja kui sa sellega 100% toime
tuleks, oleks elu ka sinu kehast läinud.
Edasi
otsib „Burn“ vastuseid küsimustele:
Kui
palju me tegelikult iga päev energiat põletame ja milleks see kõik kulub? Kui
palju kulub miili kõndimiseks, külma vastu võitlemiseks või lapse loomiseks
energiat? Kas me saame tõesti oma ainevahetust kohvi, dieedi või supertoitudega
kiirendada? Kuidas suudab meie keha varustada õiget kogust kütust, et rahuldada
meie igapäevaseid vajadusi? Ja miks meie metaboolsed mootorid kuluvad ja
ebaõnnestuvad? Kas surm on energia põletamise vältimatu hind, kuradi tehing
võimaluse vastu elavate seas tantsida? Kõige
tähtsam, kui kaugele pean jooksma, et hea saiakese söömise süütundest pääseda?
Vajadus
süüa ja hingata on ilmselge, kuid ainevahetusteadus arenes väga aeglaselt.
Nagu
me teame vajab süsivesikute, rasvade ja valkude põletamine hapnikku ja toodab
CO2. Hapnikutarbimise ja CO2 mõõtmine on kalorite mõõtmise standardne
lähenemisviis. Hapnik ja CO2 pole iseenesest energia, kuid need on nii tihedalt
seotud ATP tootmise ja energiakuludega, ja on usaldusväärsed ja täpsed
ainevahetuse näitajad. Kuna hapnik ja CO2 on energiakulu kaudsed mõõdikud,
tuleb nende kasutamisel ainevahetuse mõõtmiseks arvestada mõningate oluliste
üksikasjadega:
Esiteks
liikumise/treeningu puhul kulub mõni minut enne, kui keha jõuab
hapnikutarbimise ja CO2 tootmise püsiseisundini. Teate seda isegi, kui teete
regulaarselt trenni: teie hingamine ja pulss ei saavuta tavalist treeningu
rütmi enne, kui olete mõnda aega sellega tegelenud. Lühikesed aktiivsused,
näiteks sprintimine või raskuste tõstmine, ei kesta püsiva seisundi
saavutamiseks piisavalt kaua ja nad toetuvad anaeroobsele ainevahetusele, mis
ei tarbi hapnikku, mistõttu on neid raske mõõta. Samuti muutub teatud tarbitud
hapniku või toodetud CO2 koguse jaoks põletatud energia hulk veidi sõltuvalt
sellest, kas põletate rohkem süsivesikuid, valke või rasvu. Kütuste segu saab
mugavalt arvutada hapnikutarbimise ja CO2 tootmise suhte järgi.
Sageli
esitatakse energiakulud metaboolsetes ekvivalentides ehk MET-des. Üks MET on
määratletud kui 1 kilokalor kilogrammi kehamassi kohta tunnis, mis on ligikaudu
puhkamise energiakulu.
Barbara Ainsworthi ja tema meeskonna poolt alates 1993.
aastast iga paari aasta tagant koostatud kehalise aktiivsuse kokkuvõttes on MET
väärtused üle kaheksasaja tegevuse jaoks, alates igapäevasest („kirjutamine:
elektriline, käsitsi või arvutiga”, 1,3 MET), kuni huvitavateni („oda abil
kalapüük, seistes”, 2,3 MET) ja ebamäärasteni („seksuaalne tegevus, üldine,
mõõdukas pingutus”, 1,8 MET) ebamugavalt spetsiifilistni („kõndimine, tagurpidi,
3,5 mph, ülesmäge, 5 protsenti tõus”, 6,0 MET).
Käies
koos Hadza naistega nende igapäevases väljasõidul toidu järele, märkis Pontzer,
et tuleb palju kõndida. Ühel päeval olid
need kongolobi marjad: kõvad, hernesuurused kerad, seemnene, õhukese koore ja
magusa viljalihaga. Hadza olla tähendabki kõndida. Ja kõndida. Ja kõndida. Iga päev.
Hadza naine kõnnib keskmiselt umbes viis miili (ca 10 000 sammu) päevas;
Hadza mehed katavad umbes kaheksa ja pool. 60 aastane naine on oma elu jooksul
kõndinud kaugelt üle saja tuhande miili, mis on neli korda ümber maakera. Kui
Hadza mees jõuab seitsmekümnendatesse, võib ta olla läbinud 239 000 miili, mis
kuluks kuule jõudmiseks.
Leidsime,
et Hadza kulutab kõndimiseks sama palju energiat kui kõik teised: kõndimise kulu
(kcal miili kohta) = 0,36 × Kaal (naeltes – nael on ca 453 grammi). Ilmselt ei muuda eluaegne kõndimine inimest
selles efektiivsemaks. Kasutades kõnnikulu võrrandit, leiate, et keskmine 68 kg
(150 naela) inimene põletab miili kõndimiseks 54 kilokalorit (0,36 × 150 = 54).
Väiksem inimene, kaaluga 45 kg (100 naela), põletaks 36 kcal.
Jooksmine
kulutab rohkem kui kõndimine. Jooksmise kulud (kcal miili kohta) = 0,69 × Kaal
(naelad) 68 kg mees kulutab joostes 102 kcal (0,69 × 150 = 102). Kuna 68 kg on
täiskasvanu tüüpiline kaal, on rusikareegliks, et kõndimine miili kohta võtab 50
kcal ja jooksmine 100 kcal. Jooksmine on kaks korda kulukam kui kõndimine, kuid
ujumine kulutab veel enam: ujumiskulu (kcal miili kohta) = 1,98 × Kaal (naeltes)
See on peaaegu kolmekordne jooksmise kulu. Võrdluseks võib öelda, et jalgrattasõit
on palju odavam: jalgrattasõidu kulu (kcal miili kohta) = 0,11 × Kaal (naela) -
vaid kolmandik kõndimise kulust (15 miili tunnis kiiruse puhul). Kiirusega kasvab
kulu hüppeliselt, mõjutavad ka sellised tegurid nagu tuul, teekate, rehvide
disain ja rõhk (mis mõjutavad veeretakistust).
Te
teate, et mida kiiremini te kõnnite, joostakse, jalgrattaga sõidate, ronite või
ujute, seda raskemini hingate ja seda rohkem energiat põletate. Tundub ka, et
tippsportlased nagu lendaksid ilma vaevata meist mööda. Tegelikult mõjutab
kiirus energiakulu kahel erineval viisil, kuid need mõjud ei vasta alati meie
arusaamadele. Ja treenimine ja tehnika loevad palju vähem, kui arvata oskate.
Peamine viis, kuidas kiirus kulusid mõjutab, on otsene: mida kiiremini me
liigume, seda kiiremini peavad meie lihased tegema keha liikumise tööd ja seda
kiiremini kulutame kaloreid. Kui 1 miili jooksmine maksab 100 kcal, põletame
600 kcal joostes 6 miili või 1000 kcal joostes 10 miili (tunnis). Teisisõnu,
kiirus, millega me energiat põletame (kcal minutis või kcal tunnis), suureneb
otseselt kiirusega.
See
sobib tõenäoliselt teie sisetundega (kiirem kiirus tähendab kiiremat
kulutamist), kuid sellel on hoopis üllatav järeldus: hoolimata sellest, kui
kiiresti te jooksete, kulutate miili kohta ikka sama palju kaloreid. See
tähendab, et kulutate kolme miili läbimiseks kõige kiiremas tempos sama palju
kaloreid kui sörkjooksu tehes - kiirelt joostes kulutate lihtsalt kalorid
kiiremini (ja lõpetate varem). Kiiresti joosta on raskem, sest väsimus on
seotud sellega, kui rasket tööd me teeme. Sama aga ei kehti ujumise, kõndimise
ja jalgrattasõidu kohta. Nende tegevuste puhul mõjutab kiirus ka miili kohta
kulutatud energiat. Võtame näiteks kõndimise. Kõndimine meie kõige ökonoomsemas
tempos, ca 2,5 miili tunnis (ca 4km/h), põletab 68kg inimese jaoks umbes 50
kcal 1,6 km kohta kohta. Võime mõelda sellest kui energeetiliselt optimaalsest
kiirusest, kuna see nõuab miili kohta kõige vähem energiat. Kiiremini 6,4 km/h
kõndides põletatakse umbes 40 protsenti rohkem energiat, umbes 70 kcal 1,6km
kohta. Kui kõndimise kiirus jõuab 8km/h, siis see ületab jooksmise kulu ehk
sellises tempos on kalorikulu poolest odavam joosta, kui kõndida. Ehk sellise
tempoga kõnd kulutab kaloreid rohkem, kui joostes.
Meie
kõndimise kiirus oleneb meie harjumustest ja elamiskeskkonnast. Nii Hadzad kui
ka suurlinna elanikud kipuvad kõndima keskmisest kiiremini. Me oleme nõus
kulutama rohkem energiat, et katta vahemaa kiiremini ja säästa aega. Kuidas kulutab jalutamine rohkem energiat, kui jooksmine?
Peaksime
suhtuma kahtlusega mis tahes dieeti, mis teeb kaalulangetamise kangelase (või pahalase)
ühest konkreetsest toitainest. Ükski neist pole süütu, kui seda süüakse liiga
palju. Kõik põletamata kalorid (liiast söödud), olenemata sellest, kas need pärinevad
tärklistest, suhkrutest, rasvadest või valkudest, lõpetavad teie keha
lisakudedena. Kui olete rase või käite jõusaalis, võivad need lisakoed olla
kasulikud, näiteks uute undite või lihaste kasvatamisel. Kuid kui te seda ei
ole, siis need lisakalorid, olenemata nende algsest toiduallikast, lõpevad
rasvana. See on vundament, mida peame mõistma, et hakata rääkima kõigist dieedi
ja metaboolse tervise tegelikest asjaoludest.
Pontzeri
uurimisgrupp (vaata varasemaid postitusi) mõõtis energiakulu igal mõeldaval viisil: ahvidel, kui nad käisid
neljal jalal ja kahel jalal, kui inimene jooksis käed risti rinnal (et teada
saada, palju kätega vehkimine energiakulu juurde annab – väga vähe). 2010-2015 suved
veedeti Hadzade juures, et mõõta iga nende tegevuse kaloraaži:
jalutades, joostes, puude otsa ronides, juurikaid kaevates. Evolutsioon on
südametu raamatupidaja – elu lõpuks loeb vaid see, kui palju on olnud järglasi.
Loodusliku valiku silmis oleme oma energiat kulutanud kehvasti, kui järglasi
vähe. Kuna füsioloogia ja käitumisharjumused on päritud, kipuvad järeltulijad
oma kaloreid kulutama nagu vanemad. Uus põlvkond mängib mängu uuesti, kuid
selles voorus on konkurents tihedam. Kõige vähem efektiivsed konkurendid roogitakse
välja.
Mul
blogis polegi seedimisprotsessi ja kalorite põletamise kohta mingit head
materjali. Võiks siis põhipunktid üle käia. Enne, kui jõuda immuunsüsteemi ja
keha kalorikokkuhoiu juurde, on vaja samm-sammult vaadata, kuidas kalorid paika
pannakse, kuskohast need tulevad ja mida hapnik ja süsinidioksiid siin teevad.
Ehk kuidas me oma sisse söödud toidu välja hingame 😉
MAKROTOITAINED: rasvad, valgud, süsivesikud
Süsivesikuid on kolmes põhivormis: suhkrud, tärklised ja
kiudained. Suhkrud ja tärklised seeditakse ja neid kasutatakse kas
glükogeenivarude ehitamiseks või põletatakse energia saamiseks. Neid saab ka
rasvaks muundada. Kiudained on erinevad asjaosalised, kellel on soolestikus
oluline roll suhkrute ja tärkliste seedimist ja imendumist reguleerides ning
meie soolestiku mikrobioomi triljoneid baktereid toites. Suhkrud on vaid
väikesed süsivesikud - süsiniku-, vesiniku- ja hapnikuaatomite ahelad.
Väikseimad on vaid nii suured, kui üks suhkrumolekul (seega monosahhariidid
nende tehnilises nimes; sahhariid tähendab lihtsalt suhkrut). Monosahhariidid on glükoos, fruktoos ja
galaktoos. Ülejäänud suhkrud - sahharoos, laktoos ja maltoos - koosnevad kahest
kokku kleepunud monosahhariidist ja neid nimetatakse disahhariidideks (“kaks suhkrut”). Sahharoos (lauasuhkur) on lihtsalt omavahel ühendatud glükoos ja
fruktoos. Laktoos (piimasuhkur) on
glükoos ja galaktoos. Maltoos on
kaks glükoosi. Tärklised on lihtsalt
hunnik suhkrumolekule, mis on kokku keerdunud pikas ahelas. Tärkliseid nimetatakse
ka polüsahhariidideks (“polü”, mis
tähendab palju) või kompleksseteks süsivesikuteks. Taimetärklises on
ülekaalukalt kõige tavalisem suhkrumolekul glükoos ja siin võib olla sadu
glükoosimolekule. Tärklis on see viis, kuidas taimed energiat salvestavad,
mistõttu on see taimede, nagu kartul, tohutu energiasalv. Peaaegu kogu taimne
tärklis (meie toidus sisalduv tärklis) on segu ainult kahest polüsahhariidist,
mida nimetatakse amüloosiks ja amülopektiiniks. Tärklise seedimine algab suust,
süljes on ensüüm nimega amülaas, mis
alustab pikkade amüloosi ja amülopektiini molekulide lõhustamist väiksemateks
ja väiksemateks tükkideks. Ensüümid on valgud, mis lõhustavad molekule või
soodustavad keemilisi reaktsioone (nende nimed lõpevad tavaliselt -aasiga).
Pärast
allaneelamist satub puderjas toit teie makku,
kus hape tapab bakterid ja muud pahalased, mis on leidnud tee teie toitu.
Pärast seda surutakse toit maost peensoolde,
kus toimub suurem osa seedimistööst. Peensooles töödeldakse tärklisi ja
suhkruid soolestiku ja kõhunäärme toodetud ensüümidega, et neid veelgi
lagundada. Kõhunääre, umbes viie
tolli pikkune ja kõhna tšillipipra kujuline elund, asub otse mao all ja
kinnitub lühikese kanaliga peensoole külge. Seda teatakse kõige enam insuliini
tootmise tõttu, kuid kõhunääre toodab ka enamikku seedimises kasutatavatest
mitmekümnest ensüümist (koos vesinikkarbonaadiga, mis neutraliseerib
soolestikku sattumisel maohappe). Geenide abil kontrollitakse nende ensüümide tootmist
(spetsiifilist kuju ja koostist) ning tootmistaset (kas palju või vähe
konkreetset ensüümi). Näiteks kui te ei talu laktoosi ja ei saa piima seedida, tähendab see, et teie geenid on
sulgenud ensüümi laktaasi kokkupaneku ja tootmise, mis on vajalik
disahhariidlaktoosi lagundamiseks glükoosiks ja galaktoosiks.
Ükski
teine ensüüm ei saa seda tööd teha, nii et laktoos on jämesooleni puutumata,
saates sealsed bakterid toitumishullusse, mis tekitab palju gaase ja kõiki muid
piimatalumatuse armasid kõrvaltoimeid. Tärklise ja suhkru seedimine kestab
seni, kuni kõik polüsahhariidid ja disahhariidid on lagundatud monosahhariidideks.
Kuna suur osa teie toidus sisalduvatest süsivesikutest pärineb tärklisest ja
tärklis on valmistatud täielikult glükoosist,
saab umbes 80 protsenti teie söödud tärklistest ja suhkrutest glükoosiks.
Ülejäänud lagundatakse fruktoosiks
(umbes 15 protsenti) või galaktoosiks
(umbes 5 protsenti). Muidugi, kui sööte dieeti, kus on palju suhkrut
sisaldavaid töödeldud toite (st sahharoosi, mis on glükoos + fruktoos) või
kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit (mis sisaldab umbes 50 protsenti
fruktoosi ja 50 protsenti veega segatud glükoosi), võib fruktoosi osakaal teie
jaoks olla veidi kõrgem ja glükoosi protsent veidi väiksem. Need suhkrud
imenduvad läbi sooleseina vereringesse. Tulemuseks on tuttav veresuhkru tõus
pärast sööki (eriti süsivesikurikka eine korral). Kui te sööte vähese
kiudainesisaldusega töödeldud toitu, siis see seeditakse kiiresti ja suhkrud
tormavad vereringesse, tekitades veresuhkru järsu tõusu. Nendel toitudel on
väidetavalt kõrge glükeemiline indeks.
Raskemini seeditavate toitude (keerukamad süsivesikud, vähem suhkruid, rohkem
kiudaineid) seedimine ja imendumine võtab kauem aega, mille tulemuseks on aeglasem
veresuhkru tõus ja nende toitude kohta öeldakse madal glükeemiline indeks.
Peamine
põhjus, miks me sööme ja ihaldame süsivesikuid, on meie keha energiavajadus.
Süsivesikud on energia. Kui suhkrud on teie vereringesse imendunud, on neil
minna vaid kahte kohta - neid saab kohe energiaks põletada või säilitada edaspidiseks.
Siin tulebki mängu kõhunäärme toodetud hormoon insuliin. Veresuhkur, mida kohe ei põletata, pakitakse teie lihaste
ja maksa glükogeenivarudesse. Glükogeen
on taimse tärklisega sarnane kompleksne süsivesik. Seda on lihtne kasutada, kui
energiat on vaja, kuid see on suhteliselt raske, kuna see on võrdsne osa
süsinikust ja veest (seega termin "süsivesikud"). See on nagu
purgisupp: kiiresti valmistatav, kuid raske ja mahukas, kuna seda hoitakse
veega. Inimestel, nagu ka teistel loomadel, on kehas glükogeeni kogusele
kehtestatud ranged piirid. Kui need ämbrid on täis, peab veresuhkur minema
kuhugi mujale. Ja ainus koht, kuhu minna on, on rasv. Kui teie keha
energiavajadus on rahuldatud ja glükogeenivarud on täis, muundatakse teie veres
olev liigne suhkur rasvaks. Rasvavarusid on kütuseks natuke keerulisem kasutada
- nende muutmiseks põletatavaks vormiks on rohkem vaheetappe. Kuid rasv on
palju tõhusam viis energia salvestamiseks kui glükogeen, sest see on
energiakindel ega hoia endas vett. Ja nagu me liiga hästi teame, pole
praktiliselt mingeid piiranguid sellele, kui palju rasva inimkeha suudab
säilitada.
Erinevalt
rasvadest ja süsivesikutest ei ole valgud peamine energiaallikas (välja arvatud
juhul, kui olete karnivoor). Valgu põhiroll on üles ehitada lihaseid ja muid
kudesid, kuna need lagunevad iga päev.
Valkude seedimine algab maos ensüümiga, mida nimetatakse
pepsiiniks, mis hakkab valke lõhustama. Teie maoseina rakud moodustavad ensüümi
eelkäija nimega pepsinogeen, mis muundub maohappe abil ensüümiks pepsiin, mis
need valgud tükeldab. See protsess jätkub peensooles, kui toit lahkub maost
koos pankrease sekreteeritud ensüümidega. Kõik valgud seeduvad kuni nende
algsete ehitusdetailideni: aminohapeteni. Aminohapped on molekulide klass, mis
on pisut lohe moodi - saba külge kinnitatud pea. Neil kõigil on sama pea:
lämmastikku sisaldav amiinrühm, mis on ühendatud karboksüülhappega.
Aminohappeid eristatakse nende sabade järgi, mis on alati süsiniku, vesiniku ja
hapniku aatomite mingi konfiguratsioon. Maal on sadu aminohappeid, kuid
elusate taimede ja loomade valkude ehitamiseks kasutatakse ainult kakskümmend
ühte. Üheksat neist peetakse inimese jaoks hädavajalikuks, see
tähendab, et meie keha ei suuda neid iseseisvalt muuta; peame need saama oma
dieedist. Teisi suudab keha vajadusel ise valmistada, tavaliselt teisi aminohappeid
lagundades ja ümber struktureerides.
Aminohapete
järgmine peatus on kudede ja muu inimese keha moodustava ainese ehitamine. Kui
meie toidu valgud on seeditud aminohapeteks, imenduvad nad läbi peensoole
seinte vereringesse. Verest tõmmatakse
aminohapped rakkudesse, et luua valke, mis on kokku pandud aminohapete ahelad.
Valkude konstrueerimine aminohapetest on üks DNA peamisi ülesandeid.
Aminohappeid kasutatakse ka paljude teiste molekulide valmistamiseks, näiteks epinefriin (võitlus- või põgenemishormoon);
ja serotoniin, üks
neurotransmitteritest, mida meie ajurakud kasutavad suhtlemiseks. Need koed ja
molekulid lagunevad aja jooksul. Need muundatakse lõpuks tagasi aminohapeteks
ja liiguvad vereringe kaudu maksa. Seal lähevad asjad veidi keeruliseks.
Aminohappe amiinirühm NH2 on oma
struktuurilt väga sarnase ammoniaagiga
NH3 (sarnasus on ka nimedes, amiin ja ammoniaak). Samamoodi nagu meid tapaks
majapidamises kasutatava ammoniaagipõhise puhastusvahendi joomine, oleks
aminohapete lagundamisel tekkiva ammoniaagi kogunemine surmav. Õnneks on meil selleks
arenenud mehhanism ammoniaak muundatakse karbamiidiks
(uurea), mis seejärel liigub vereringe kaudu neerudesse ja välutatakse uriiniga.
Just see uurea meie uriinis annab terava lõhna, mis on arusaadav, kuna see on
valmistatud ammoniaagist. Uriiniga tuleb iga päev välja ca viiekümne grammi
valku. Sportimine ja treening lisab sellele veel juurde, kuna lihaste
lagunemine suureneb. Peame sööma piisavalt valku, et
asendada iga päev kaotatu, et me ei satuks defitsiiti. Kui sööme valku rohkem kui vaja, muudetakse liigsed aminohapped
karbamiidiks ja väljutatakse uriiniga. See teeb uriini väga kalliks, eriti kui
tarbite valgulisandeid.
On
ka võimalus põletada aminohappeid kütuseks. Pärast seda, kui lämmastikku
sisaldav pea on tükeldatud, muundatud karbamiidiks ja teele saadetud,
kasutatakse sabasid glükoosi (glükoneogenees, mis sõna otseses mõttes tähendab
"uue suhkru valmistamine") või ketoonide
valmistamiseks ning neid mõlemaid saab kasutada energia saamiseks. Valgud
moodustavad igapäevaselt umbes 15 protsenti meie kaloraažist. Kuid kui me nälgime
(paastume), on see eluliselt tähtis hädaolukorra energiavarustussõsteem, midagi
sellist, et põletame mööblit, et kütta
maja. Kontsentratsioonilaagri ohvrite luustikud on kohutav näide sellest
äärmuseni viidud protsessist, kus keha sööb iseennast, et jääda ellu.
Rasvadel on üsna lihtne teekond - need lagundatakse rasvhapeteks ja glütseriidideks ning seejärel ehitatakse teie kehas tagasi rasvaks,
mis lõpuks energia saamiseks põletatakse. Probleem on aga selles, et rasvu on
raske seedida. See taandub tavakeemiale: õli ja vesi ei segune. Rasvad
(sealhulgas õlid) on kõik hüdrofoobsed molekulid, mis tähendab, et need ei
lahustu vees. Kuid nagu kogu elu Maal, on ka meie keha süsteemid veepõhised.
Suurte rasvatilkade tükeldamine mikroskoopilisteks tükkideks pole veega
lihtsalt võimalik - see on nagu rasvase panni puhastamine ilma seebita.
Evolutsiooniline lahendus? Sapp. Sapp
on see asi, mis paneb rasvade seedimise tööle. Sapp on teie maksa toodetud
roheline mahl, mida hoitakse sapipõies - see on väike pöidla suurune kott, mis
asetseb maksa ja peensoole vahel ning on mõlemaga ühendatud lühikeste kanalite
kaudu. Kui rasvad maost peensoolde sisenevad, pritsib sapipõis toidupudru sisse
natuke sappi. Sapphapped (neid nimetatakse ka sapisooladeks) toimivad nagu
detergendid, lõhustades rasva ja õli gloobulid väikesteks emulsioonitilkadeks.
Kui rasv on emulgeeritud, lisatakse segule pankrease poolt toodetud ensüümid,
mida nimetatakse lipaasideks, ja mis
lõhustavad need emulsioonitilgad veelgi väiksemateks mikroskoopilisteks
tilkadeks, mida nimetatakse mitsellideks,
mis on sajandik inimese juuksekarva läbimõõdust. Need mitsellid moodustuvad,
lagunevad ja moodustuvad uuesti nagu mulliga joogis. Iga kord, kui nad
lagunevad, eraldavad nad üksikud rasvhapped ja glütseriidid (mis on glütserooli
molekuli külge kinnitatud rasvhapped) - rasvade ja õlide põhilised ehitusmaterjalid.
Rasvhapped
ja glütseriidid imenduvad sooleseinas ja moodustuvad uuesti triglütseriidid
(kolm rasvhapet, mis on glütseroolimolekuli külge kinnitatud nagu striimerid),
mis on rasvade standardvorm kehas. Siin seisab keha järgmise probleemi ees:
kuna need ei segune veega hästi, kipuvad nad veepõhistes lahustes (näiteks
veri) kokku kleepuma. Selline tükiline veri tapaks teid, ummistades aju,
kopsude ja muude organite väikesed kapillaarid. Meie keha on selleks leidnud
lahenduse - triglütseriidide pakkimine sfäärilistesse anumatesse, mida
nimetatakse külomikroniteks. See
hoiab ära rasvade kokku kleepumise, kuid selle tulemuseks on pakend, mis on
liiga suur, et imenduda vereringesse ja läbi kapillaaride seinte. Selle asemel edastatakse
külomikronitesse pakitud rasvamolekulid lümfisoonetesse. Lümfisüsteemil - osalt valvesüsteem, osalt prügikoristusliin, on
kogu teie kehas oma soontevõrk, mis korjab kokku prahti, baktereid ja muid
detriite ning viib selle lümfisõlmedesse, põrna ja muudesse immuunsüsteemi organitesse,
kus nendega tegeletakse. Lümfisooned koguvad ka kogu teie veresoontest lekkiva
plasma (päevas umbes 2,8 liitrit) ja tagastavad selle teie vereringesüsteemi.
Spetsiaalsed lümfisooned, mida nimetatakse laktaalideks
ja mis on kinnitatud sooleseina, tõmbavad külomikronid lümfisüsteemi ja lasevad
need siis otse vereringesse. Valged, rasvaga täidetud külomikronid on nii
suured ja neid on pärast rasvast sööki nii palju, et võivad verele anda kreemja
tooni. Lõpuks rebitakse need siiski laiali ja nende sisu tõmmatakse kasutamiseks
või hoiustamiseks rakkudesse. Enamik rasva ladustub rasvarakkudes
(adipotsüütides) ja lihastes, moodustades reservkütusepaagi. Need salvestatud
triglütseriidid on rasv, mida tunneme oma kõhus ja reitel või mida näeme heleda
võrgustikuna praetud lihatükis. Probleemid tekivad siis, kui meie keha hakkab
meie maksa ja teistesse organitesse ladustama suuremas koguses rasva, mis võib
viia maksapuudulikkuse ja paljude muude terviseprobleemideni.
Väike
osa meie söödavast rasvast kasutatakse selliste struktuuride ehitamiseks nagu
rakumembraanid, müeliini ümbrised, mis katavad meie närve ja aju osi. Mõnda
nende kudede ehitamiseks vajalikke rasvhappeid ei saa valmistada teiste
koostisosade ümberkujundamise teel ja seetõttu peetakse neid asendamatuteks
rasvhapeteks - peate neid saama toidust, mida sööte. Sellepärast toovad
toidutootjad oma toodete reklaamimisel esile oomega-3-rasvhapete (asendamatute
rasvhapete) sisaldust. Sarnaselt süsivesikutele on ka rasva ülim sihtkoht -
põhjus, miks te seda ihkate ja põhjus, miks keha vaevub seda seedima ja säilitama
- põletada seda kütusena. Kõik loomad on välja töötatud energia rasvana
salvestamise viisid, kuna see mahutab väikeses pakendis uskumatult palju
energiat, 270 kilokalorit ca 30 grammis. See on võrdne reaktiivkütusega, mis
ületab nitroglütseriini energiatihedust viis korda ja on peaaegu sada korda
parem kui tavaline leelispatarei. Õnneks on rasvade lagundamine energia jaoks
aeglasem protsess kui plahvatav dünamiit.
Süsivesikute,
rasvade ja valkude molekule hoiab koos sidemetes salvestatud keemiline energia.
Nende sidemete purustamine vabastab selle energia - energia, mida kasutame keha
töökorras hoidmiseks.
ATP toodetakse raku mitokondrites. Siin on lühike ja hea ülevaade pildi kujul:
Kõigis
bioloogilistes süsteemides, sealhulgas ka meie kehas, on energial üks põhiline
levinud vorm: adenosiinitrifosfaat ehk ATP. ATP molekulid on nagu
mikroskoopilised laetavad patareid. Gramm ATP-d sisaldab umbes viisteist
kalorit energiat (ja just nimelt kaloreid, mitte kilokaloreid) ja inimese keha
mahutab igal ajahetkel ainult umbes viiskümmend grammi ATP-d. See tähendab, et ADP-st
(adenosiindifosfaadi molekul, ADP - pange tähele nende nimedes tri versus di,
tähistades kolme fosfaati ATP-l ja kahte ADP-l) ATP-ni ja tagasi tsükkel toimub
meie kehas üle kolme tuhande korra päevas. Süsivesikute, rasvade ja valkude
põletamine on siis protsess, mille käigus suhkru-, rasva- ja
aminohappemolekulides sisalduv keemiline energia kantakse keemilisse sidemesse,
mis hoiab kolmandat fosfaati ATP molekulidele.
Esiteks
muundatakse glükoos (C6H12O6) kümneastmelises
protsessis molekuliks, mida nimetatakse püruvaadiks (C3H4O3)
ja mis töötab kahest ATP molekuli abil, kuid toodab neli ATP molekuli, protsessi
tulemuseks puhastulu kaks ATPd. See on suhteliselt kiire protsess ja seda
kasutame sportides lühiajalise aktiivsuse, näiteks 100-meetrise sprindi või
raskuste tõstmise jaoks. Seda ainevahetuse esimest etappi nimetatakse
anaeroobseks, kuna see ei vaja hapnikku. mida saate telerist olümpiamänge
vaadates hinnata: eliitsprinterid ei näi peaaegu üldse hingavat ja jõutõstjad
hoiavad hinge kinni. Kui hapnikku pole piisavalt, kas seetõttu, et me ei hinga
tõhusalt või (tõenäolisemalt), kuna meie lihased töötavad liiga palju, liiga
kiiresti, et hapnikuvarustus oleks kogu toodetud püruvaadiga sammu pidav, muundatakse
püruvaat laktaadiks. Laktaati saab muuta püruvaadiks, mida kasutatakse
kütusena, kuid kui see koguneb, võib see muutuda ka kardetavaks piimhappeks,
mis paneb meie lihased põlema, kui me pingutame ja piire ületame. Teises etapis,
aeroobses ainevahetuses, vajame hapnikku. Kui rakus on piisavalt hapnikku,
tõmmatakse esimese etapi lõpus tekkinud püruvaat raku kambrisse, mida
nimetatakse mitokondriteks. Tüüpilises rakus on kümneid mitokondreid ja neid
tuntakse kui “raku jõujaamu”, kuna suurem osa ATP tootmisest toimub just nende
sees.
Pontzeri raamatus "Burn" olen jõudnud makrotoitaineteni. Vaata varasemaid postitusi, et aru saada, millest jutt käib ☝☝☝.
Mitu
miili peate jooksma, et põletada ühte sõõrikusse salvestatud energiat? Vähemalt
kolm, kuid jällegi sõltub see sellest, kui palju te kaalute. Kuhu läheb rasv
siis, kui me selle treeninguga ära põletame? Kas arvate, et see muutub soojuseks?
higiks? lihaseks? Vale, vale, vale. Hingate suurema osa sellest välja
süsinikdioksiidina ja muudate väikese osa sellest veeks (kuid mitte tingimata
higiks). Kui te seda veel ei teadnud – siis ärge heitke meelt; enamik ei tea.
"Kuid
meie kehv arusaamine on palju tingitud ka šarlatanidest ja Interneti-staaridest,
kes propageerivad eksitavaid ideid, tavaliselt isikliku kasusaamise eesmärgil.
Kui publik ei saa usaldusväärset infot aga soovib ometi püsida tervena, saate
müüa peaaegu kõike, hoolimata sellest, kui absurdne pakkumine on. Kiirendavad ainevahetust! Põletage rasva nende lihtsate trikkidega!
Vältige neid toite, et jääda saledaks! Kisendavad läikivate
ajakirjade pealkirjad - tavaliselt ilma killukese reaalse tõendusmaterjali või faktilise
toetuseta. Kuid põhjus, miks energeetikat valesti mõistetakse, on see, et oleme
energia kulutamise teaduse põhimõtteliselt valesti üles ehitanud." (Pontzer "Burn")
Kalorid
ja džaulid on kaks standardset ühikut, mida kasutatakse energia mõõtmiseks,
olgu selleks siis toidus hoitav keemiline energia, tulesoojus või masina töö. Üks kalor on määratletud kui energia, mis
on vajalik ühe milliliitri vee (viiendik teelusikatäie) temperatuuri tõstmiseks
ühe Celsiuse kraadi võrra (1,8 kraadi Fahrenheiti). See on väike
energiahulk - liiga väike, et olla kasulik mõõtühik, kui räägime toidust. Selle
asemel, kui räägime toidus sisalduvatest "kaloritest", räägime
tegelikult kilokalorist ehk 1000 kalorist. Tassitäis Cheerios´eid on karbil
oleva toitumisalase sildi järgi 100 kalorit, kuid tegelikult tähendavad need
100 kilokalorit ehk 100 000 kalorit. Mingit põhjust, miks me kilokalori asemel
kalorist räägime, pole – nii on lihtsalt suupärasem.
Kuna
töö ja energia on ühe mündi kaks külge, võime mõelda kogu tööst, mida meie
rakud teevad, ja kogu energiast, mida nad kulutavad, kui kahele viisile sama
asja mõõtmiseks. Me saame kasutada "ainevahetust"(metabolism) ja
"energiakulu" samatähenduslikult. Seetõttu on minusugused
evolutsioonibioloogid, samuti arstid ja rahvatervisega tegelevad inimesed
kasutamas sõna „energiakulu“, nii me mõõdame ainevahetust: see on keha
aktiivsuse põhimõõt. Raku töö kiirus määrab ainevahetuse
kiiruse, minutis kuluva energia.
Kui
liidate kõigi oma keha rakkude tööhulga, saate oma keha ainevahetuse kiiruse,
energia, mida kulutate iga minut. Teie ainevahetuse kiirus on teie rakuorkestri
- 37 triljoni mikroskoopilise muusiku - jõud, mis segunevad keerulises
sümfoonias. Ülikeerukas ainevahetussüsteem, mis toetab meid ja mida me kõik
peame enesestmõistetavaks, on evolutsiooni ime. Selleks kulus ligi miljard
aastat - lugematuid põlvkondi, kvadriljoneid valesid algusi ja tupikuid –enne,
kui kujunes välja selline, nagu meil praegu on.
"Sel
teekonnal pidi elu silmitsi seisma mõnede põhikeemiaga seotud väljakutsetega.
Õlid pidid veega segunema. Hapnikku, kemikaali, mis põleb ja tapab, tuli kohandada
elu toimimiseks. Rasvu ja suhkruid, mis sisaldavad grammi kohta rohkem energiat
kui nitroglütseriin, tuli kütuse jaoks hoolikalt põletada, ilma et organismid
õhku lendaksid või neid elusalt keedetaks. See pole isegi kõige kummalisem osa.
Kogu meie keha töö on rakkudes elavate mikroskoopiliste tulnukalike eluvormide,
- mitokondrite kanda. Mitokondritel on oma DNA ja oma kahe miljardi aasta pikkune
evolutsiooniline ajalugu.
Iga
teie keha molekul, iga gramm teie luust ja lihast, iga unts ajust ja neerust,
iga küüs ja ripsmes, kõik kuus kvartsi verd, mis teis voolab, kõik see on
valmistatud uuesti kokku pandud toidupaladest, mida olete söönud. Energia, mis
hoiab teid liikvel ja hoiab elus, pärineb samuti teie dieedist. Sa oled see,
mida sööd, pole lihtsalt hästi kulunud klišee, vaid see, kuidas elu tegelikult
töötab." (Pontzer "Burn")
Alguses
libisesin „Burn“ valgud-rasvad-süsivesikud osadest kiiresti üle. Krebsi tsüklit
sai biokeemias küllaga vaadeldud. Ainevahetus on nagu on. Siis jõudsin kohani:
„Ja
mis saab glükoosimolekulist endast - süsiniku-, hapniku- ja vesinikuaatomitest,
millest me alguses alustasime? Pidage meeles, et just nende aatomite
kooshoidvate sidemete energia abil me laeme oma ATP-d, mitte aatomitega. Selle
asemel muundatakse süsiniku ja hapniku aatomid, mis moodustavad kuni 93%
glükoosimolekuli massist, süsinikdioksiidiks (CO2) (glükoosi muundumisel püruvaadiks ja Krebsi tsüklis). Oksüdatiivse
fosforüülimise lõpus seonduvad vesinikud hapnikuga, moodustades vee, H2O. Sööme süsivesikuid ainult selleks, et neid
välja hingata, täites õhu meie ümber kunagiste kartulite luustikega;
järelejäänud väike osa satub veepiiskadena meie keha ookeani.“ (Pontzer "Burn")
See
mulle küll meeldib – sööd kooki ja hingad selle välja 😃😃😃. Kook muidugi ei ole ainult
süsivesik – seal on päris palju rasva. Ja ka kartulis ja puuviljas on valku ja
mingil vähesel määral rasvhappeid. Aga ikkagi on tore mõelda – me hingame
kartuli ja banaani välja, jättes endale vaid energia, mis aatomite vahel kinni on.
Niisiis
tulin ainevahetuse/metabolismi peatüki algusesse tagasi ja lugesin uuesti. Võiks
ikkagi ainevahetuse etapid uuesti läbi käia, eriti kuna see lõpeb teistmoodi
energiakulu selgitusega.
Ponzer jagab protsessi neljaks: toit, seedimine, ehitus ja põletamine. Esimesed kaks etappi on lihtsad: Eks kõigepealt tuleb toit suhu panna. Toidu närimine ja segamine süljega on söögikorra ja selle peamiste koostisosade, makrotoitainete seedimise esimene samm. Makrotoitainete kategooriaid on kolm: süsivesikud, rasvad ja valgud. Süsivesikud on tärklised, suhkrud ja kiudained. Need pärinevad peamiselt teie toidu taimsetest osadest. Rasvad (sealhulgas õlid) pärinevad nii taimsetest kui ka loomsetest allikatest. Valgud pärinevad enamasti looma kudedest või taimede lehtedest, vartest ja seemnetest (sh oad, pähklid ja teraviljad). Toidus on kinni ka vesi, samuti on veidi muid asju, näiteks mineraalid, vitamiinid ja muud keha jaoks vajalikud elemendid.
Süsivesikud
– Lääneriikidele on omane suhteliselt süsivesikurikas dieet, ca 50% kaloritest
tuleb süsivesikutest. Kuigi madala süsivesikusisaldusega dieedid on populaarsed,
siis erinevate kultuuride ja ka tsivilisatsioonist eemalolevate kogukondade (nagu
Hadzad) dieedid on süsivesikurikkad ehk toidukaloreid süsivesikutest on rohkem,
kui valkudest-rasvadest. Me oleme lõpuks primaadid ja primaadid söövad taimi –
eriti küpseid puuvilju.
Seda allolevat videot nähes tundub tõesti, et järgmisena tulevad sõnnikupannkoogid - puhtalt naturaalne. 😕😕😕 ja kui Covid maitsemeele viib, siis kas on üldse vahet? 😏
Sõnnikupannkook poleks samas muidugi taimne aga eks tuleb kuskilt kompostist ka vegan versioon.
Kas on vaja välja anda dokument "SUL ON LUBATUD (ja isegi vajalik) SÜÜA, MIS MAITSEB". Iga asi, mis maas vedeleb ei ole mõeldud inimtoiduks. Kogu komposteeritavat materjali (koored jms) ei pea ära sööma. Inimene ei ole sitasitikas ega bakter. Enamiku maks ja neerud on täiesti suuteliselt ilma pideva torkimiseta oma töö ära tegema - ja tasuta. Iga dieedi, ka toortaimetoidu puhul on täiesti kohustuslik osa detox - kogu aeg üks jube saastatus.
Söetablett on muidugi ammu tuntud kõhukinnistaja ja seda võetakse mürgituste korral. Oma toimega siduda endaga ümbritsevat ainest võib see olla vahel kasulik aga süsi ei vali, mida endaga kaasa viia ja nii viib ta kehast välja ka vajaminevad toitained.
Ma
ise olen samuti pigem naturalist – vähemalt olen pikalt olnud. Igast oma aias
kasvavast liblest vaimustunud, paljusid neist söönud. Umbrohust üledoosi saanud
– smuuti sees - ja nii ajapikku oma aiaga suheldes õppinud aru saama, et
üledoosid ja mürgitused on täiesti tavalised. Tuleb olla kogustega ja naturaalsusega olla ettevaatlik. Samas tigusid ei salli ma hoopis. Minu teod on erilised – neid on
miljoneid ja nad söövad kõike. Hoolimata igasugu nõuannetest aianduses – tuhk,
õlu, okkad, ogalised asjad, vask jms – takistavad need minu tigusid ca 1 päeva.
Eks nad kuulavad, kui ma nendega räägin, kuid nende vastus on puhta mage –
loodus on meid selliseks loonud, siin on meile head tingimused ja me peame ellu
jääma; söö ise oma võilille, meile meeldivad ka marjad ja salat... 😜
Ponzer
kirjutab oma raamatus "Burn": „Kas on parem elada õndsas, romantilises teadmatuses? Kindlasti võib selleks
leida põhjuseid. Lihtsam on vastu astuda päevale, kui tunnete, et emake loodus
tahab teile lihtsalt suurt sooja kallistust anda - et loodusmaailm ja isegi
kaasinimesed on sisuliselt head. Valu ja surm võivad olla vältimatud, kuid
ainult sellepärast, et oleme kohmakad, ekslikud ja universumi juhtivate
harmooniatega kooskõla kaotanud. Kui me loobuksime ja tunnetaksime karmavoolu,
oleksime helded ja lahked ning maailm vastaks kindlasti sellele. Kui vaid suudaksime
naasta loodusesse, nagu meie esivanemad.“
Kuidas
oleks Hadzade moodi elada? Looduses kõike tähele pannes, kõike tunnetades ja
teades?
Savannis
Hazade juures on filmiõhtu. Kõik on kogunenud sülearvuti ümber ja vaatavad
loodusfilmi. Hadzadele väga meeldib – iga kord, kui välja ilmub mõni uus loom,
karjuvad nad vaimustusest.
„Siis
on see öine vaatepilt ühe veekogu ääres. Elevandid on tulnud jooma, meeleheitel
kuiva hooaja tõttu tekkinud veepuudusest. Kuid lähedal varitsevad lõvid. Nad hüppavad
peale elevandibeebile, lüües hambad kuklasse. Väike elevant tõstab oma pisikese
londi üles ja tuututab oma hädanuttu. Rahvas on puudutatud, kaasa arvatud mina.
Täiskasvanud elevandid üritavad lõvisid ära ajada, kuid sellest pole kasu. Neid
on liiga palju ja nad ründavad üksteise järel nagu ninjad, ammutades verd
sügavatest haavadest. Varsti on see läbi. Beebi on surnud! Oh jumal, õudus.
Kindlasti on loodus eksinud. Midagi sellist ei pidanud juhtuma. Hadza hõiskavad
rõõmust. Ha! Lõvid said ta kätte! Ma olen jahmunud. Mis psühhopaadid nad küll on?“
Kuidas on lõvidega - kas nad vajavad toitu või mitte?
Romatiline video on selline:
Ja realistlik lõviarmastus on selline: 👇👇👇
We need to learn to love them, EXACTLY the way they are and NOT the way we wish them to be!🙏🏼 • Welcome to my Life❤️🙌🏼 • Comment Your thoughts below👇🏼 pic.twitter.com/5XOhnLisiX
Samas arutleb Pontzer, et halb enesetunne elevantide pärast on luksus meie
arenenud läänemaailmas, kus kogeme loodust teleekraani kaudu. Hoopis midagi
muud on selle sees üles kasvamine, iga päev looduses elamine tähendab
mõistmist, et see ei taha vaid kallistada. Selle asemel olete osa paljude
liikide hulgast, ühed pahatahtlikud, teised ükskõiksed ning keegi neist pole
teie sõbrad. Hadzad vihkavad elevante, sest elevandid on massiivsed ja tohutud
ning tapavad aeg-ajalt mõne Hadzat. Nad suhtuvad elevantidesse umbes sarnase
kiindumusega kui madudesse ja hadza inimesed vihkavad madusid. Hadzad ei nuta
loomade pärast, keda nad jahivad ja tapavad, rohkem kui meie nutame tassi
jogurti pärast. Nad ei ole ei küünilised ega halastamatud, kuid nad teavad looduse
tsüklit. Ökosüsteemi kuulumine tähendab teiste söömist, olgu need siis taimed
või loomad. Metsikud koerad, kes võtavad teie lõhna imelihtsalt üles ja asuvad
teid jälitama, ei tunne teie sisemust välja rebides mingit kahetsust. Ei midagi
isiklikku, see on lihtsalt äri. Elu mõistmine reaalses ja toimivas ökosüsteemis
nõuab meilt hülgamist - romantiliste, Disney stiilis mütoloogiate hülgamist.
Kõik
liigid võistlevad piiratud ressursside pärast ja näevad vaeva toidu leidmiseks, samal ajal püüdes mitte sattuda ise õhtusöögiks. Looduses pole ei head ega halba - need kultuurilised
hinnangud asetame muidu amoraalsele ja ükskõiksele tegelaskujule. Isegi asjad,
mis näivad selgelt tehtud meie kasuks, on ajendatud evolutsiooniliselt isekatest
jõududest. Puuviljad, need puult saadud kingitused, mis on täis magusat viljaliha,
on lihtsalt nutikas viis seemnete laiali saatmiseks. Koerad on arenenud ja
panevad meid end armastama, sest inimesed on suurepärane koeratoidu allikas. Ja
lopsakad rohelised taimed, mis täidavad meie planeeti eluga? Need on meid kaks
miljardit aastat püüdnud ära mürgitada.
Ja
siit ei lähe jutt ketodieedi juurde, mille üheks loosungiks on, et taimed on
mürgised, vaid hapniku juurde. Hapnik, mis on meie eluks hädavajalik, on samas
väga hävitav. Jõuame hoopis antioksüdantide juurde. Naturalist kiidab ühelt
poolt hapnikuravi ja teiselt poolt otsib järjest võimsamaid antioksüdante – oxygen
ehk hapnik ehk oksüdant. Hiljuti jäi silma musta pässiku reklaam. Antioksüdantide
sisalduseks pakutakse netiavarustes uskumatuid numbreid. Miks on vaja puu haigust
endale sisse süüa, miks peaks maitsetu möga tunduma hea mõte? Kes teab – maitse
üle ei vaielda. Aga vaatame seda oksüdandi/antioksüdandi tapjaomadusi...
