Mõned
eitajad väidavad tungivalt, et “külmemad talved tõestavad, et planeet ei
soojene”. Jah, on esinenud uusi külmarekordeid, kuid pikaajalises vaates on
kliima siiski soojenemas. Soojem Arktika põhjustab kõikumisi jugavoolus, mis
toob külma õhu kaugemal lõunas asuvate kohtadeni. Külmem ilm ja üleilmne
soojenemine on üsnagi kokkusobivad: ilm on alati nüüd, samas kui
soojenemine on kliimanähtus, mis on nagu temperatuuride keskmine pikema aja
jooksul teatud piirkonnas.
Näiteks
sundisid 2019. aasta esimese poole äärmuslikud ilmastikunätused üle seitsme
miljoni inimese kodudest lahkuma, see oli poolaasta kohta
rekordsuur inimeste hulk. Oxfami uurijate läbi viidud andmeanalüüs viimase
dekaadi kohta osutab, et “äärmuslike registreeritud ilmakatastroofide hulk,
mille tagajärjel inimesi ümber asustati, on tõusnud viis korda” – keskmiselt
“üle 20 miljoni inimese aastas”. Enamik neid inimesi elas vaesemates maades,
mis on heite poolest minimaalselt panustanud.
Üks
põhjuseid Süüria kodusõja vallandumiseks – mis algas 2011. aastal ja on 8
aastat hiljem tekitanud 5,6 miljonit põgenikku koos veel 6 miljoni
ümberasustatud inimesega – oli anomaalne kolm aastat väldanud põud, mis hävitas viljasaagi ja sundis suure osa maal elavast
rahvastikust linnadesse suunduma.
Sarnased
põuad Kesk-Ameerikas panustasid 2018. aasta „migrantide rändesse“; mis on jälle
seotud ülemaailmse soojenemisega, millesse USA on ajaloolises plaanis kõige
rohkem panustanud. Inimesed põgenesid ka endeemilise narkovägivalla eest – veel
üks probleem, mis on „valmistatud USAs“. Kuid selle asemel, et ameeriklastele
iseloomulikul viisil põgenikele tere tulemast öelda, tahab Trump ehitada
elektrivooluga varustatud müüri, mille otsas on orad, või alligaatoreist või
madudest tulvil vallikraave koos patrullivate ja migrante jalgadesse
tulistavate sõduritega, et põgenikevoolu aeglustada. Võõrahirm on muutunud
genotsiidseks.
Järjekorras
ootavad terve maailma rannikupiirkondade miljonid migrandid, kes kannatavad
pigem vee rohkuse kui vähesuse all, põgenedes sisemaale, kui merevesi tõuseb ja
need alad üle ujutab.
Jeff Goodell „Te Water Will Come:..
Probleem seisneb asjaolus, et meil on palju probleeme ja
need on omavahel seotud. Oleme juba saavutanud nii suurt edu, tappes teisi
liike, kellega planeeti koos elame, et teadlased kutsuvad seda kuuendaks
massiliseks väljasuremiseks. Kuna vastutav on ainult üks liik (Homo sapiens).
2018. aasta raport näitab, et „alates 1970. aastast on inimkond hävitanud 60%
imetajatest, lindudest, kaladest ja reptiilidest“. Oleme neid söönud, hävitanud
nende elupaiku ja mürgitanud nende keskkonda saasteainetega. Oleme roimarlik,
kontrolli alt väljunud liik.
Kuna maailma ookeanid soojenevad, sulab polaaralade
jääkate – ja teeb seda kiiremini, kui kliimamudelid ennustasid. Vähem jääd, mis
päikesevalgust tagasi kosmosesse peegeldab (madalam „albeedo“), tähendab
suuremat soojust atmosfääris – mis omakorda suurendab temperatuure meredes, mis
viib veel suurema jää sulamiseni ja nii edasi.
Kõrgemate temperatuuride juures hakkab sulama tundra ja
igikelts, millel tundra lasub, see vabastab metaani (CH₄), kasvuhoonegaasi, mis soojendab atmosfääri palju
tõhusamalt kui süsihappegaas (100-aastase perioodi kohta umbes kolmkümmend neli
korda tugevamalt, ja lühemaajalises perspektiivis isegi veel rohkem). See
tekitab teise ohtliku tagasiside ringmõju. Ja kui ookeanid üles soojenevad,
eriti poolustel, hakkavad tohutud metaanihüdraadi lademed merepõhjas vabastama
metaani gaasilisel kujul – mis omakorda soojendab atmosfääri veelgi.
Kolmandaks, klimatoloogid on mures, et pärast kolme väga
tugevat põuda Amazonasias vahemikus 2005-2015, võivad sealsed sagedasemad põuad
(mis kliimamudelite põhjal on tõenäolised) radikaalselt muuta rolli, mida
etendab vihmamets Maa süsteemis. Üleilmne soojenemine võib tuua meid
murdepunktini, kus „Maa kopsud“, mis tavaliselt hingavad sisse rohkem süsinikku
kui seda välja hingavad, muutuvad pigem pidevaks süsinikuheite allikaks kui
seda absorbeerivaks neeldajaks.
Ayn Randi filosoofia, kui seda saab filosoofiaks pidada, sarnaneb libertaarlusega sellise maailmavaate edendamisel, mis on mugav juhul, kui olete pärinud või teeninud suure varanduse, ja senikaua, kui hea õnn teid maha ei jäta. Aga kui juhtub rahalisi raskusi kogema, kaotavad ideed oma sära. Rand edendas kogu elu vaba turu kapitalismi ideed ja halvustas valitsuse "humanitaarseid" programme nagu Medicare. Aga kui tema ja ta abikaasa hilisemas elus väetiks muutusid ja tal sai aru, kui kallid on tervishoiuteenused, jäid põhimõtted kõrvale ja ta pani end Medicare’i hingekirja.
Ent kui vaatame pigem teooriat kui praktikat, siis
seisneb individualistlik ja libertaarne idee selles, et peaksime olema vabad
elama sellist elu, nagu tahame, ja kui vaba turg tähendab, et meie ärimudeli
järgimine toob teistele kaasa halvema olukorra – siis noh, elu on juba kord
selline. Kui on võitjaid, siis peab olema ka kaotajaid.
See printsiip on suurema osa keskkonnaseadusandluse
aluseks ja ütleb, et kui näiteks vabrik tekitab saastet, mis kahjustab
ümbruskonna ökosüsteeme ja inimeste tervist, on vabriku omanik vastutav selle
likvideerimise ja sellest ohutu vabanemise eest. 1992. aastal ÜRO Rio de
Janeiro tippkonverentsil vastu võetud "Rio deklaratsioon" sõnastas
selle nii: "Riigivõim peaks püüdma edendada keskkonnakulude ja
majanduslike vahendite omaks võtmist, võttes arvesse lähenemist, et reostuse
kulud peaks põhimõtteliselt kandma saastaja."
1970 aastatel tundis käputäis riigi kõige jõukamaid
korporatsioonide juhte end ülemaksustatu ja ülereguleerituna ning otsustas anda
vastulöögi. Pettunud kaasaegse Ameerika suunavõtus, alustasid nad
ambitsioonikat eraviisiliselt rahastatavat ideede sõda, et riiki radikaalselt
muuta. Nad ei tahtnud pelgalt valimisi võita; nad tahtsid muuta ameeriklaste
mõtteviisi.
Tõepoolest ambitsioonikas ettevõtmine, ja seda nad ka
järgisid, ehitades erasihtasutuste võrgustiku ja mõttekojad, kelle
„üleüldine eesmärk oli kasutada filantroopiat ideede sõja toetamiseks“ – et
panna ameeriklased libertaarselt mõtlema.
Olin Foundationi teke ja motivatsioon on siin heaks
näiteks. Teenite endale varanduse äritegevusega, mille kõrvalproduktid
väidetavalt kahjustavad teie tehaste töölisi ja läheduses elavaid inimesi,
saastates ümberkaudset vett, õhku ja pinnast. „Saastaja maksab“ põhimõtte
alusel karistavad sellise kahju põhjustamise eest valitsuse määrused, mis
nõuavad ka, et te saaste kõrvaldaksite. Teie reageerite oma suurte kasumite
kasutuselevõtuga, et saada lahti määrustest ja muuta iga seadust, mille leiate
endale ebamugava olevat. Ja kui asi jõuab kahjuliku süsinikuheitmeni, siis
võitlete lõpuni välja, tagamaks, et keegi ei hakkaks teid maksustama või
määrustega reguleerima.
Hilisem osaleja nn „kliimamuutuse vastases liikumises“
oli Mercer Family Foundation, mille asutas miljonärist riskifondi juht Robert
Mercer ja mida juhtis tema tütar Rebekah. Kuid suurim
kliimaeitusorganisatsioonide heategija on „doonorite nõuandel tegutsev fond“
Donors Trust / Donors Capital (asutatud 1999. aastal), mis kujutab endast
teatud liiki maaklerit, kes saab tagada doonorite anonüümsuse ja edastab nende
annetused enda valitud organisatsioonidele. Kasulik, kui võitlete salaja ideede
sõjas. Suuremate doonorite seas on ilmselt – ja sugugi mitte üllatavalt –
Olini, Bradley ja Kochi sihtasutused. Ja muidugi tahate saavutada võimalikult
suurt kontrolli ka meedia üle.
Enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui James Hansen
esitas Ühendriikide Senati energia ja loodusvarade komiteele ülevaate üleilmse
soojenemise ohtudest 1988. aasta suvise kuumalaine ajal ja hoiatas, et see
„mõjutab selliste äärmuslike ilmastikunähtuste nagu suviste kuumalainete
esinemise tõenäosust“, kulutab Big Oil (kuue või seitsme suurima nafta- ja
gaasiettevõtte koondnimi) ikka veel miljoneid edasimineku takistamiseks. 2019.
aastal püüdis Washingtoni osariik võtta ette õige sammu, kehtestades süsinikumaksu
(midagi, mis on varsti normaalne), kuid BP ja Chevron kulutasid miljoneid
kampaaniale, millel õnnestus antud määrust mitte läbi lasta. Samal aastal
saime teada, et kõige suuremad viis börsinimekirjas olevat nafta- ja
gaasikompaniid – BP, Shell, ExxonMobil, Chevron ja Total – „kulutavad
peaaegu 200 miljonit dollarit lobitööle, et kliimamuutuse lahendamise
poliitikat edasi lükata, ohjeldada või blokeerida“. Kasutatakse tihti sõna
„häbiväärne“, kuid siin kohal tundub see vältimatu.
Et haavale veel soola peale riputada, väidavad need
fossiilkütuste gigandid, et muretsevad üleilmse soojenemise pärast, mida nende
tooted on põhjustanud – ehkki eitavad jätkuvalt oma vastutust. Selline
silmakirjalikkus on sama tohutu kui nende teod: „toetades avalikult vajalust
tegutseda, suurendavad nad tohutult investeeringuid nafta- ja gaasi ammutamise
tohutusse laiendamisse. 2019. aastal kasvasid nende kulutused 115 miljardi
dollarini, samas vaid kolm protsenti sellest on mõeldud madala
süsinikusisaldusega projektidele.“ See on veelgi suurem häbi: pärast nii
paljusid aastakümneid, mil nad on teadnud endi toodete põhjustatud kahjust, ei
investeeri kakskümmend maailma tippreostajat kompaniid (nende arvele läheb
kolmandik üleilmsest heitmest) taastuvenergia projektidesse peaaegu mitte
midagi.
Et täielikult mõista fossiilkütuste tööstuse edukust
teadmatuse edendamisel ja nende pettuse tõhusust, on vaja näha, kuidas
libertaarsed miljardärid rajasid vajaliku desinformatsiooniarist.
Kuna Koch Industries on alati emiteerinud tohutuid
kasvuhoonegaaside koguseid – 2015. aastal üle 28 miljoni tonni –, oleks neil
sellele maksule kulunud terve varandus. Rich Finki sõnul oleks see „aja jooksul
meie äritegevusele lõpu teinud“. Maksuseaduse ettepaneku kiitis heaks Kongressi
alama astme seadusandlik koda, kuid siis tasus end kenasti ära Kochi suur
investeering rühmitusse Citizens for a Sound Economy (mida toetavad ka sellised
kompaniid nagu Philip Morris, General Electric ja Exxon). Rühmituse energeetikapropaganda
pingutused panid inimesed arvama, et maksule kulub neil terve varandus, ja
veensid senaatoreid, et maksu toetamise korral muutuvad nad ebapopulaarseks –
seega ei õnnestunud ettepanekut Senatis läbi suruda. Kui see energiamaks oleks
läbi läinud, oleks riik võtnud teistsuguse suuna ja planeet oleks täna palju
puhtam koht.
Nail päevil tuli libertaardel võidelda rohkem, et
soodustust saada, sest valitsusel oli tõhus kaitse võltsteaduse eest – tehnoloogia
hindamise büroo OTA –, mille eksperdid koostasid Kongressi liikmetele ja
nende komiteedele ettekandeid teaduse ja tehnoloogia kohta. OTA avaldas olulisi
uurimusi, mis puudutasid üleilmse soojenemise leevendamist ja kohanemist
kliimamuutustega terves reas riigi keskustes. Ent kui vabariiklased saavutasid
1995. aastal Kongressis ülemvõimu, oli üks nende esimesi triumfe „jätta OTA
rahastusest ilma“ ja asendada see „vaba turu“ lähenemisega teadusele ja
poliitikale.
Kui
läheme peavoolumeedia juurest mitteprofessionaalsete digitaalsete allikate ja
sotsiaalmeedia juurde, kust ilmselt enamik noori saab maailma kohta infot,
läheb lugu veelgi hullemaks. Võrdlus umbes neljasaja kliimateadlase-eksperdi ja
sama arvu väljapaistvate kliimavastaliste nähtavuse kohta praeguse sajandi
esimesel kuueteistkümnel aastal näitas, et vastalised olid 50% nähtavamad.
Ja umbes poolel vastalistest (kellest mõned, näiteks Monckton, pole isegi mitte
teadlased) polnud teadusajakirjas ette näidata mitte ühtegi kaasteadlaste
toetatud artiklit.
Kõigevägevama kingitus. Darren Dochuki hiljutises raamatus "Anointed with Oil: How Christianity and Crude Made Modern America" ("Naftaga võitud: Kuidas kristlus ja toornafta tegid kaasaegse Ameerika") on ära toodud valgustav ülevaade Ameerika nafta ja Ameerika religiooni sidemetest.
Kaasaegse Ameerika poliitikas oli Ronald Reagan esimene
tegelane, kes juhatas religiooni väed teaduse vastu, kui ta oli 1960. aastate
lõpus California kuberner. Reagani toetus religioosse konservatismi
mõjuvõimule, et suruda läbi palvetamine riigikoolides ja levitas kreatsionismi
doktriini kui „kehtivat alternatiivi evolutsiooniteooriale“ – mis lõppude
lõpuks on ju „kõigest teooria“. Ta julgustas konservatiivseid evangeliste,
rääkides neile, et „religioosne Ameerika on ärkamas“ ning tema jõupingutuste tõttu
muutus presidendi kahe ametiaja jooksul Ameerika religioon Ühendriikide
poliitikas võimsaks ja ägedalt teadusvastaseks jõuks.
Vabariiklaste sõda teadusega on Püha sõda, ja eriti
kehtib see kliimateaduse puhul. Probleem ei ole evangeelse kristluse ülekaalus
rahvastiku seas: probleem tekib, kui konservatiivsed poliitikud teevad
poliitikat fundamentalistliku usu põhjal – sest see muudab valitsuse
ebapädevaks, kui asi puudutab keskkonnaprobleeme ja avalikku heaolu.
Religiooni mõju poliitikale tuleneb põhiliselt nähtusest, mida Harold Bloom
nimetas „Ameerika religiooniks“, omapäraseks kristlike sektide ja
individualistlike uskumuste seguks, mis arenes välja Uues Maailmas.
Ameerika religioon oma äärmuslikus vormis mõistab
lunastuse draamat inimese isikliku asjana, milles peaasjaline on surematu hing
tolle otseses suhtes Kõigevägevamaga – vaadates mööda kehast, perekonnast,
ühiskonnast ja Loodusest. Kui lõpuks omab tähtsust vaid inimese unikaalse hinge
lunastus, siis ei tähenda Maa laostamine ja kaasinimeste viletsus enam kuigi
palju. Tõepoolest, kui usute „õndsusesse“, nagu paljud konservatiivsed
evangelistid paistavad uskuvat, siis olete liialt ametis vaatamisega tulevikku,
kus teid tõstetakse „üles pilvedesse, Issandale vastu“, ega muretse selle
pärast, mis juhtub Maal, kus me tegelikult elame.
Austraalia naabrid juba kannatavad üleilmse soojenemisest
põhjustatud meretaseme tõusu tõttu – veetagavarade sooldumine – ja mõned saared
muutuvad varsti asustamiskõlbmatuks. Pole ime, et Vaikse ookeani ääres elavad
rahvad on eelistamas tegeleda Hiina, mitte Austraaliaga.
Hiina suurendab päikeseenergia ja vähendab kivisöe
kasutamist, mis on hea; kuid nüüd rahastavad nad kivisöel töötavaid jõujaamu
välismaal, mis pole hea. Meil on vaja veenda hiinlasi vähendama endi kivisöe
siseseade kahjumeid ja hoiduma teistele riikidele reostavate jõujaamade
müümisest – ja teenima rohelisemat kasumit (kui see ka esialgu väiksem on),
müües selle asemel puhta energia süsteeme.
Oodates
suure pääsemistehnoloogia täiustumist, ostavad kliimahävitajad suures koguses
maad kokku kohtades nagu Uus-Meremaa, kuhu saaks taanduda, samal ajal pakuvad
nad rahalist toetust teist laadi varjupaigale: kliimakriisi-kindlad „tarastatud
linnad“. Kus oleks rohkem „meid“, et oleks suhteliselt vähem „neid“. Ja siis –
nüüd kisub asi paheliseks – võib-olla isegi mitte ühtegi neist. Igaühele, kes
kahtleb selles, et maailm oleks parem koht, kui seal poleks nii palju inimesi,
ja et väiksem rahvaarv aitab leevendada kliimakriisi, on väga soovitatav lugeda
Alan Weisman'i suurepärast raamatut „Countdown:
Our Last, Best Hope for a Future on Earth“ („Ajaarvestus: Meie viimane ja parim
lootus tulevikuks Maal“).
Kui paranete raskest gripist ja sümptomid lõpuks
vaibuvad, on imehea tunne juba sellest, et iga kehaosa enam ei valuta. Millegi
taolise puhul nagu heroiinisõltuvus tõstab hiiglaslik pilvesolek baasjoone
kõrgele, nii et mõju vaibudes kogete „tavalist“ seisundit valulikuna. Kui
pühendate oma elu kõrghetkede nautimisele, siis olge aegasti valmis ka mõneks
väga depressiivseks madalseisuks. Stoikud ja epikuurlased, nagu ka taoistid
Hiinas, pakuvad viise, kuidas pääseda mõnu-valu tsüklist ja tunda rõõmu, kogeda
eluga rahulolu, mis on teisel tasandil.
Kuid siin kerkib üles vastuväide: kui nende
filosoofilised ideed ei takista hiinlasi iidset (ja kaasaegset) keskkonda
rikkumast – kuidas saab neist abi olla kliimakriisist mõtlemisel –, mille tõi
kaasa tehnoloogia kasutamine, millest nad poleks kunagi osanud unistadagi?
Vastus on järgmine: on õige, et Hiinal on pikk ajalugu
looduse veejõu ohjamisel – mis on eriti ilmunud üleujutuste ja põudade ajal –
hüdraulilise tehnoloogia abil, ehkki vaid piiratud või vahelduva eduga. Hiina
tsivilisatsioon tekitas oma looduskeskkonnale tõsist kahju – eriti lõppematute
sõdade tõttu riikide vahel –, kuid mitte rohkem kui Kreeka ja Rooma
tsivilisatsioonid või siis Egiptuse, Mesopotaamia ja maiade omad. Arenenud
kultuurid võivad osutuda küllaltki alaarenenuks, kui küsimus puudutab
jätkusuutlikkust.
Mida me nüüd majanduslikult ette võtame?
Alustuseks on tarvis tunnistada, et majandusteadus ei ole meid hästi teeninud ja vajab reformimist. („Meie“ all mõtlen maailma rahvastikku, kellest ligikaudu 700 miljonit elab äärmises vaesuses, samas kui 0,1% saab rikkamaks kui kunagi varem.) Oma revolutsioonilises ja paljastavas raamatus „Doughnut Economics“ („Sõõrikumajandus“) on Kate Raworth teinud ettepaneku vaadata teadusharu üle ja reformida seda nii, et meie majanduslikud süsteemid teeniksid nii suurema hulga maailmas elavate inimeste kui ka tulevaste põlvkondade vajadusi. Ta lükkab väga ebameeldiva nähtusena kõrvale meie liigse kinnisidee suuremast SKP-st.
Kuna kõik taandub „Trumpile ja oligarhidele ülejäänute
vastu“, soovitab Robert Reich tungivalt meil vaadata „marionetist“ presidendi
selja taha, sinna, kus „asub tõeline oht“. Jah, need on nood libertaarsed
oligarhid, kes on poliitilise süsteemi ära ostnud ja nüüd seda kontrollivad.
Kuigi nende käes on võim, on meil 99,9% juures meie
arvukus, ent oleme lõhestunud fraktsioonideks. Populistid on inimeste
lõhestatuse süvendamisel edukad, nad ässitavad erinevaid rühmitusi üksteise
vastu ja annavad valesid suuniseid, veenavad inimesi, et nood „eliidi hulka
kuuluvad“ on probleemiks. Et kliimakriisiga tõhusalt tegeleda, peame oligarhid
võimust ilma jätma; ja et seda teha, soovitab Reich meil jätta kõrvale
fraktsioonid ja tulla igast ühiskonnaklassist kõikjalt üle maailma kokku
„erinevatest rassidest mitmete rahvuste koalitsiooniks“. Tark nõuanne: me
suudame seda teha.
Nõudes õigusi, püüame vältida vastutust, ignoreerides
samas radikaalset omavahelist sõltuvust. Kui me ainult võistleme ja kunagi
koostööd ei tee, kannatab meie inimsus.
Rikkad libertaarid oma imetlises sõltumatuses peavad
ignoreerima, et nemad (või nende vanemad) teenisid oma jõukuse, toetudes
taristule (linna mugavused, transport, keskpangad jne), mille eest maksid
miljonid inimesed oma maksurahaga. Ja nad teevad jätkuvalt raha ja enamasti
väldivad makse, kasutades taristut, mida hoitakse käigus teiste inimeste toel,
kes maksavad selleks oma õiglase osa. Libertarism on põhimõtteliselt isekuse filosoofia – ning
kohaldatud väga rikaste ja õnnega koos olevate inimeste järgi.
Nad ütlevad meile, et üldiselt on majanduslik kasu
sellest, et superrikkaid maksudega ei koormata, suurepärane: tõus kergitab
kõiki laevu ja suurem SKP-pirukas tähendab suuremat lõiku igaühele. Kuid nagu
näitas Piketty oma teoses „Le
Capital au XXIe siècle“ („Kapital
21. sajandil“), põhineb see väide täielikult valel. Üha enam
uuringuid näitab, et majanduslik ebavõrdsus – mis iga aastaga üleilmselt
kasvab – ei ole
hea ühelegi ühiskonnale, kuna suurendab lisaks vaesusele vägivalda,
võõrandumist ja muid soovimatuid seisundeid.
Interneti tarbitud energia ja süsinikuheite kogumaht
kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016. aasta alguses selle
kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui
planeet suudab taluda, kui vahepeal ei leia aset mingi imeline tehnoloogiline
uuendus. Shift Projecti („Süsiniku-ülemineku mõttekoja“) läbi viidud ulatuslik
uurimus pakub, et on saabunud aeg mõningaseks „digitaalseks kainemiseks“ ja
üleminekuks „lahjale IKT-le“.
Termin „pilvesalvestus“ jätab paljudele
kasutajatele mulje, et armsad kassivideod, mida nad internetti üles laadivad,
hõljuvad siis healoomuliselt kusagil digitaalse vikerkaare kohal. Reaalsus on,
et need on salvestatud hiiglaslikesse serveritesse, mis asuvad maapinnal ja
mis tekitavad nii palju soojust, et ventilaatorid nende jahutamiseks tarbivad
samuti suures koguses energiat. Kas paadunud Netflixi kasutajad on
teadlikud enda süsiniku jalajäljest? Või YouTube’is videote vaatajad? Paljude
arvates oli video laulule „Despacito“ kuum, nagu näitab 2018. aasta rekordsuur
vaatajate arv – 5 miljardit. Sugugi nii lahe ei ole tõsiasi, et see „kulutas
sama palju energiat kui 40 000 kodu Ühendriikides aastas“ – ja nood
Ameerika kodud kasutavad energiat rohkem kui enamik kodusid maailmas.
Extinction
Rebellion (XR – tugevam!), Power
Shift Network ja YouthStrike4Climate.
Climate Outreach on töötanud
Euroopas alates 2004. aastast, et edendada avalikkuse tugevamat osalust
kliimamuutuse küsimuses. Üks kõige tõhusamaid muutuse eest võitlejaid on olnud 350.org.
Sarnased organisatsioonid – nagu Mobilisation Lab, Sunrise Movement, Climate Advocacy Lab, Climate Mobilization ja PowerLabs – tegelevad ideede rakendamisega
praktikas, viies kokku heade ideedega inimesi ja poliitikategijaid. Nende
veebileheküljed pakuvad kasulikku teavet...
Michel Serres’i eleegia emakesele maale raamatu „Le Contrat naturel“ lõpus:
Kirjeldamatu emotsioon: ema, mu ustav ema,
meie ema, kes on olnud pühakirjaks nii kaua, kui maailm on olemas olnud,
tugevaim, kõige viljakam, kõige püham sünnitusmajadest, vooruslik, sest on
alati üksi ja alati rase, neitsi ja ema kõigele elavale, parem kui elus,
jäljendamatu universaalne üsa kogu võimalikule elule, jääpankade peegel, lumede
asupaik, merede hoidja, tuulte roos, elevandiluust torn, kullast maja,
seaduselaegas, taevavärav, tervis, varjupaik, pilvedest ümbritsetud kuninganna
– kes suudaks liigutada teda, kes suudaks võtta ta oma kätele, kes teda
kaitseb, kui ta satub surmaohtu ja algab tema surmaagoonia?