Seentest läbipõimunud elu

 

Lugesin Merlin Sheldrake eesti keeles ilmunud raamatut "Läbipõimunud elu. Kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku". Olen seenefanaatikut mükoloog Paul Stametsa ja bioloog Merlin Sheldrake postitusi ja intrvjuusid sotsiaalmeedias pikka aega jälginud, kuna seenemaailm on hämmastav ja kummaline. Allpool lõike raamatust:

Merlin Sheldrake

Bioloog Robin Wall Kimmerer, põlisameeriklaste potavatomi hõimu föderaalselt tunnustatud valitsuse [Citizen Potawatomi Nation] liige, täheldab, et potavatomi keeles on rikkalikult tegusõna vorme, mis omistavad elus oleku rohkem-kui-inimese maailmale. Näiteks sõna „mägi“ on tegusõna: olema mägi. Mäed on alati mäestumise protsessis, nad on aktiivselt mäeks. Kui ollakse varustatud sellise „elus oleku grammatikaga“, on võimalik rääkida teiste organismide elust, ilma et neid taandataks elutuks „asjaks“ või laenataks mõisteid, mis on traditsiooniliselt mõeldud inimeste jaoks. Vastandina sellele kirjutab Kimmerer, et inglise keeles pole viisi, kuidas tunnistada „teise elusolendi lihtsat eksistentsi“. Kui te pole inimesest subjekt, siis olete vaikimisi elutu objekt: see, „lihtsalt asi“.

 „Üks limaseente entusiast rääkis mulle ühest testist, mille ta oli läbi viinud. Ta eksis IKEA kauplustes sageli ära ja veetis minuteid väljapääsu otsides. Ta otsustas oma limaseentele sama ülesande esitada ja ehitas oma kohaliku IKEA poe plaani põhjal labürindi. Ja tõepoolest, ilma igasuguste märkide või personali abita leidsid limaseened peagi lühima tee väljapääsuni. „Näed,“ ütles ta naerdes, „nad on minust targemad.“

Mütseel on ökoloogiline sidekude, elus õmblus, millega suur osa maailmast on suhtesse põimitud. Koolis näidatakse õpilastele tunnis anatoomilisi kaarte, mis kujutavad inimese keha erinevast aspektist. Ühel on kujutatud skeletti, teisel veresoonte võrgustikku, järgmisel närve, veel järgmisel lihaseid. Kui teeksime samal põhimõttel komplekti diagramme, et portreteerida ökosüsteeme, siis näitaks üks kihtidest seene mütseeli, mis neid läbib. Me näeksime harunenud ja omavahel läbipõimunud võrgustikke, mis on venitatud läbi mulla, läbi väävlit sisaldavate setendite sadade meetrite allpool ookeani pinda, piki korallriffe, läbistamas nii elusaid kui ka surnud taime- ja loomakehi, näeksime neid jäämeehunnikutes, vaipades, põrandalaudades, vanades raamatutes raamatukogudes, kodutolmu kübetes ja muuseumide seintel ripuvates vanade meistrite maalides. Mõne hinnangu kohaselt on nii, et kui võetaks lahti ühes grammis (umbes teelusikatäies) mullas leiduv mütseel ja see lõpuni lahti harutataks, oleks sellel pikkust sajast meetrist kuni kümne kilomeetrini. Praktikas on võimatu mõõta, millises ulatuses läbistab mütseel Maa struktuure, süsteeme ja asukaid – selle kude on liialt tihe. Mütseel on eluviis, mis esitab meie loomaomasele kujutlusvõimele väljakutse.

Teised liigid moodustavad pikaealisi võrgustikke, mis rändavad kilomeetrite taha. Mõned troopilised liigid ei otsi üldse toitu. Selle asemel käituvad nad nagu toitu filtreerivad loomad ja kasvatavad paksudest mütseelikiududest võrke, mida kasutavad langevate lehtede püüdmiseks.

Ükskõik kus seened ka ei kasva, peavad nad suutma end oma toiduallikasse kavalalt sisse poetada. Selleks kasutavad nad survestamist. Juhul kui näiteks haigusi põhjustavate seente mütseelil on vaja taimede nakatamiseks läbi murda eriti tugevatest tõketest, siis kasvatavad nad spetsiaalsed läbitungivad hüüfid, mis võivad avaldada survet 50–80 atmosfääri ja rakendada küllaldasel määral jõudu, et tungida läbi tugevatest Mylari ja Kevlari plastidest.

Mütseel kasvab harilikult hüüfitipust, kuid mitte alati. Kui hüüfid surutakse kokku kübaraks, siis paisuvad nad kiiresti veest, mida peavad imema ümbrusest – see on põhjus, miks kübarseened kipuvad nähtavale ilmuma pärast vihma. Kübarseene kasv võib tekitada plahvatusliku jõu. Kui tanuseen ragistab end kasvadest läbi asfaltee, siis on ta jõud piisav, et tõsta üles 130 kilo kaaluva ese.

1860. aastatel avaldatud populaarses seenekäsiraamatus teatas Mordecai Cooke, et „mõned aastad tagasi sillutati Basingstoke’i linna (Inglismaal); ja ei läinud mööda palju kuid, kui pandi tähele sillutise ebatasasust, mida ei suudetud hästi seletada. Varsti pärast seda saadi saladusele jälile, sest mõned kõige raskemad kivid kerkisid oma asupaigast üles nende all kasvavate suurte mittesöödavate seente survel. Ühe kivi mõõtmed olid 0,56 × 0,53 m ja see kaalus umbes 37 kg.

https://www.sciencedirect.com/topics/agricultural-and-biological-sciences/mycelium

Charles Darwin võtab oma 1871. aasta kirjutises pragmaatilise vaatekoha. „Intelligentsus põhineb sellel, kui tõhusaks saab liik nende asjade tegemisel, mida ta vajab enda ellujäämiseks.“ See on seisukoht, mida on korranud paljud hilisemad bioloogid ja filosoofid. Paljud ajuta organismide tüübid – taimed, seened ja limakud kaasa arvatud – reageerivad oma keskkondadele paindlikult, lahendavad probleeme ja teevad valikuid alternatiivsete tegevuskäikude vahel. Keeruline infotöötlus ei piirdu ilmselgelt ainult ajusiseste protsessidega. Mõned teadlased kasutavad ajuta süsteemide käitumise kirjeldamiseks probleemide lahendamisel terminit „tark parv“ [ingl swarm intelligence].  

„Seened, nagu taimedki, on detsentraliseeritud organismid. Puuduvad operatiivkeskused, pealinnad ja valitsused. Kontroll on hajutatud: seeneniidistiku koordinatsioon toimub nii kõikjal korraga kui ka mitte kusagil konkreetselt. Seeneniidistiku fragment võib taastada terve võrgustiku, mis tähendab, et üks seeneniidistiku isend – kui oled piisavalt julge seda sõna kasutama – on potentsiaalselt surematu.“

Seal pööratakse tähelepanu Joshua Lederbergi tänukõnele, mis mõjutas noori teadlasi ning mille mõte seisnes bioloogia uute võimaluste avamises. See pani aluse mõttele, kuidas uurida maavälist elu. Tollal polnud veel sõna kirjeldamaks teadust, mis käsitleb maavälist elu, seega lõi Lederberg ühe võimaliku: „eksobioloogia“. See oli esimene nimetus valdkonnale, mis on nüüd tuntud astrobioloogiana.

Lederberg oli imelaps. Ta astus 15-aastaselt Columbia ülikooli ja tegi 20. eluaastate alguses avastuse, mis aitas muuta meie arusaama elu ajaloost. Ta leidis, et bakterid suudavad üksteisega geene vahetada. Üks bakter saab teiselt bakterilt omandada tunnusjoone „horisontaalselt“. Horisontaalselt omandatud iseloomulikud tunnused on need, mis pole päritud „vertikaalselt“ ühelt vanemalt. Need omandatakse elus käigupealt. Me oleme selle põhimõttega harjunud. Kui me midagi õpime või õpetame, siis oleme osa horisontaalsest infovahetusest. Suurt osa inimkultuuri rist ja -käitumisest kantakse just sel moel edasi. Kuid inimeste puhul on horisontaalse geeniülekande harrastamine sel moel, nagu bakterid seda teevad, fantaasia valdkonda kuuluv väljavaade, ehkki aeg-ajalt on seda meie evolutsiooni ajaloos ammusel ajal ette tulnud. Horisontaalne geeniülekanne tähendab, et geenid – ja tunnusjooned, mida nad kodeerivad – on nakkuslikud. See käib umbes nii, et märkame tee ääres vedelemas tähistamata tunnusjoont, proovime seda ja leiaksime siis, et oleme saanud endale paari põselohukesi. Või oleksime kohanud kedagi tänaval ja vahetanud oma sirged juuksed tema lokkide vastu. Või oleme ehk üles korjanud kellegi teise silmavärvi. Või siis ehk nühkinud end üsna juhuslikult hundikoera vastu ja meil tekkinuks vajadus mitu tundi päevas kiiresti joosta.

Lederbergi avastus tõi talle 33-aastasena Nobeli auhinna.

DNA vahetusega saab ohutu bakter omandada resistentsuse antibiootikumi suhtes ja muunduda ühe lihtsa sammuga ohtlikuks patogeenseks mikroorganismiks, nn superpisikuks.

Viimastel aastakümnetel on saanud selgeks, et see võime pole mitte ainult bakteritel, kuigi nemad jäävad selle kõige vilunumateks praktiseerijateks – geneetilist materjali on vahetatud horisontaalselt elu kõigi domeenide vahel.

Mõned uurijad kasutavad terminit „holobiont“, et viidata erinevate organismide kogumile, mis käitub ühtsena. Sõna „holobiont“ tuleneb kreekakeelsest sõnast holos ('tervik'). Holobiondid on selle maailma samblikud, midagi enamat kui nende osade summa. Nagu sõnad „sümbioos“ ja „ökoloogia“, teeb ka sõna „holobiont“ kasulikku tööd. Kui meil oleksid ainult sellised sõnad, mis kirjeldavad korralikult piiritletud autonoomseid indiviide, siis võiks kergesti mõelda, et viimased ka tegelikult eksisteerivad.

Holobiont pole utoopiline kontseptsioon. Koostöö on alati segu konkurentsist ja koopererumisest. On palju juhtumeid, kus kõigi sümbiontide huvid ei ühti. Meie soolestikus elutseval bakteriliigil võib olla meie seede­süsteemis võtmeroll, kuid ta võib põhjustada surmava nakkuse, kui satub meie verre. Oleme selle ideega harjunud. Pere­kond võib toimida per­e­konnana, ringreisil olev džässbänd võib anda kaasahaarava etenduse, ja mõlemad olla ikkagi tulvil pingeid.

Loomariigist leiab palju näiteid joobnud oleku kohta – linnud söövad joovastavaid marju, leemurid lakuvad tuhatjalgu, ööliblikad joovad lillede psühhoaktiivsete omadustega nektarit – ja on tõenäoline, et nad on kasutanud teadvust muutvaid narkootikume kauem kui meie oleme inimesed olnud. Nende ainete mõju on „sageli seletamatu ja õigupoolest võõrastav,“ kirjutas Richard Evans Schultes, Harvardi bioloogiaprofessor ja juhtiv autoriteet psühhoaktiivsete taimede ja seente alal. „Ilma mingi kahtluseta on [neid ühendeid] tuntud ja kasutatud inimkogemuses juba alates inimese esimestest eksperimendidest teda ümbritseva taimestikuga.“

Paljudel on „imelikud, müstilised ja segadusttekitavad“ mõjud, ja nad on – nagu psilotsübiini sisaldavad seened – tihedalt põimunud inimkultuuride ja vaimsete praktikatega.

Paljudel seentel leidub teadvust muutvaid omadusi. Ikooniline valgetäpilise kübaraga punane kärbseseen (Amanita muscaria), keda söövad Siberi šamaanid, kutsub esile eufooria ja hallutsinatoorsed unenäod. Tungalterad kutsuvad esile kogumi kohutavaid mõjusid, alates hallutsinatsioonidest kuni krampideni ja talumatu põlemise tundeni.

 

Mükoriissete suhete peensused tähendavad, et kõige ilmsem sekkumine – taimede varustamine mükoriisaseente ja teiste mikroobidega – võib mõjuda kahetiselt. Nagu Tobajuss Mängla leidis, võib taimede viimine mullamikroobide kooslusse mõnikord toetada põlluviljade ja puude kasvamist ning taastada laastatud mullas elu. Kuid selle lähenemise edukus sõltub ökoloogilisest sobivusest. Halvasti kokku sobivad mükoriissed liigid võivad taimedele teha rohkem halba kui head. Hullemgi veel, oportunistlike seeneliikide viimine uutestesse keskkondadesse võib kohalikud seentetüved välja tõrjuda ja selle ökoloogilised tagajärjed pole teada.

See on fakt, millega mitte alati ei arvestata kiiresti kasvavas kommertslikus mükoriisatööstuses, mida sageli turundatakse kõikidele probleemidele sobiliku kiire lahendusena. Nii nagu inimestele mõeldud probiootiliste toodete üha paisuval turul, valitakse paljud mikroobitüved mitte seetõttu, et nad on eriti sobilikud, vaid seetõttu, et neid on tootmisüksustes lihtne toota. Isegi kui asja targalt korraldada, siis mikroobitüvede külvamine keskkonda võib tähendada üksnes külvamist.

 „Loomade ja seente erinevus on lihtne: loomad panevad toitu oma kehasse, seened aga oma keha toidu sisse.“

Ühes teises uurimuses, mis puudutas kaske ja harilikku ebatsuugat Kanada metsades, lülitus süsiniku ülekanne üheainsa kasvuperioodi vältel ümber kahel korral. Kevadel, kui ebatsuuga – igihaljana – fotosünteesis ja kasel olid just pungad puhkemas, käitus kask valamuna ja temasse voolas ebatsuugast süsinikku. Suvel, kui kask oli täies lehes ja ebatsuuga leidis end varjulisest alustmetsast, muutus süsinikuvoolu suund, liikudes ülalt alla kaselt ebatsuugani. Sügisel, kui kask hakkas lehti langetama, vahetasid puud jälle osad ja süsinik liikus ebatsuugalt alla kaske. Ressursid liikusid külluse piirkonnast nappide ressurssidega alale.

Selline käitumine on kui mõistatus. Kõige põhilisem probleem on järgmine: miks peaksid taimed andma ressursse seenele, kes omakorda annab neid naabruses asuvale taimele – potentsiaalsele rivaalile? Esmapilgul paistab see altruismina. Evolutsiooniteooria ei sobi hästi altruismiga kokku, sest altruistlikust käitumisest saab kasu retsipient doonori kulul. Kui doonortaim abistab rivaali iseenda arvelt, siis jõuavad tema geenid väiksema tõenäosusega järgmisesse põlvkonda. Kui altruisti geenid ei jõua järgmisesse põlvkonda, siis roogitakse altruistlik käitumine peagi välja.

 „Ilma seenevõrgustikuta poleks mu puud olemas. Ilma sarnaste seenevõrkudeta poleks ühtegi taime kusagil olemas. Kogu elu maismaal, kaasa arvatud minu oma, sõltub nendest võrgustikest.“

Ühistel mükoriisavõrgustikel võivad olla veelgi mitmetähenduslikumad tagajärjed. Paljud taimeliigid toodavad keemilisi ühendeid, mis pidurdavad läheduses kasvavate taimede kasvu või tapavad nad. Normaalsetes tingimustes on nende ainete liikumine mullas aeglane, mitte alati ei saavuta need toksilist kontsentratsiooni. Mükoriisavõrgustikud võivad aidata nendest piirangutest üle saada, pakkudes mõnel juhul „möödasõidualasid“ või „superkiirteid“ taimedele, kes levitavad mürgiseid peletusaineid. Ühes eksperimendis oli pähklipuude langenud lehtedest vallandunud toksiline ühend võimeline liikuma läbi mükoriisavõrgustike ja kuhjuma tomatitaimede juurte ümber, pärssides nende kasvu.

Teisisõnu on ülemetsalised võrgustikud midagi palju enamat kui ressursside liikumine – olgu tegu siis energiakandjate, süsinikuühendite, toitainete või veega. Peale mürkide võivad läbi ühiste mükoriisavõrgustike liikuda hormoonid, mis reguleerivad taimede kasvu ja arengut. Paljudel seeneliikidel võivad DNA-d sisaldavad rakutuumad või teised elemendid, nagu viirused või RNA, vabalt läbi mütseeli liikuda, mistõttu geneetiline aine võib liikuda taimede vahel seenekanali kaudu – ehkki neid võimalusi pole peaaegu üldse uuritud.

 

Needsamad ühise mükoriisavõrgustiku skaalatud omadused võivad lubada noorel taimel väga varjulises alustmetsas ellu jääda või siis infokemikaalidel metsas järk-järgult üle puuderea valguda. Beiler selgitas: „Noor seemik seotakse kiiresti keerulise, omavahel läbipõimunud ja stabiilse võrgustikuga. Seetõttu võib oodata, et see suurendab ellujäämise võimalusi ja metsa vastupidavust.“ Kuid ainult teatud määrani. Needsamad skaalatud omadused muudavad võrgu sihitud rünnakute suhtes haavatavaks.

Elimineerige üleöö Google, Amazon ja Facebook või sulgege kolm maailma kõige elavama liiklusega lennuvälja, ja te põhjustate kaose. Eemaldage selektiivselt suured sõlmpunktideks olevad puud – nagu juhtub paljude kaubanduslike ettevõtmiste käigus, kui püütakse kätte saada kõige väärtuslikumat puitu –, ja järgneb tõsine katkes­tus.

Siin on mängus fundamentaalsed seadused. Skaalatud omadused kipuvad tekkima igas kasvavas võrgustikus. „Enamik võrgustikke, mis maailmas tekivad, on mingi kasvuprotsessi tagajärg,“ selgitas Barabási. Uuel sõlmel on rohkem võimalusi ühenduda hästi ühendatud sõlmega kui mitte nii hästi ühendatud sõlmega. Seega on tulemuseks, et paljude linkidega vanad sõlmed saavad lõpuks veelgi rohkem linke. Beiler sõnastas selle nii: „Mükoriisavõrgustikke võib näha nakkusliku protsessina. On mõned alusepanijad puud, kellest hakkab kasvama võrgustik. Puud, kellel on teiste puudega rohkem ühenduslüüsid, kipuvad akumuleerima ühenduslüüsid rohkem ja kiiremini.“

 

Suure osa radikaalsest mükoloogiast tagab valgemädanikku tekitavate seente radikaalne keemia. Kuid alati pole kerge ennustada, millega antud seenetüvi ainevahetust alustab. McCoy rääkis meile oma katsetest kasvatada austerserviku mütseeli tassidel, kus leidus taimemürgi glüfosaadi tilku. Mõned serviku tüved vältisid tilku. Mõned kasvasid otse neisse sisse. Mõned kasvasid tilga ääreni ja lakkasid siis kasvamast.

„Neil kulus nädal, et välja arendada viis, kuidas seda lagundada,“ meenutas McCoy. Ta võrdles seeni vangivalvuritega, kellel on kimp ensümaatiliste võtmetega, mis suudavad teatud keemilisi sidemeid lahti lukustada. Mõnel tüvel võib see õige võti kohe käepärast olla. Teised on selle ehk peitnud kusagile oma genoomi, kuid valivad siiski uue lahenduse.

Psilocybe azurescens, teadaolevalt kõige tugevam psilotsübiini tootev seeneliik, kelle oli Stamets avastanud mitmeid aastaid varem ning nimetanud oma poja Azureuse järgi. Mõlemad on valgemädanikku tekitavad seened.

Mükoloogia-alane kirjandus on täis sadu selliseid näiteid. Seened võivad muundada paljusid tavalisi mullas ja veekogudes leiduvaid saastajaid, mis muidu ohustaksid inimeste ja teiste elusolendite elu ühel või teisel moel. Nad on võimelised lagundama pestitsiide (näiteks klorofenoole), sünteetilisi värve, lõhkeaineid TNT ja RDX, toornaftat, mõnesid plaste ja paljusid erinevaid inimeste ja loomade ravimeid, alates antibiootikumidest kuni sünteetiliste hormoonideni, mida reoveetöötlusjaamades pole veest eemaldatud.

Põhimõtteliselt on seened ühed kõige paremate omadustega organismid keskkonnasaaste käitlemiseks. Mütseel on miljardite arenguaastate vältel peenhäälestatud üheks peamiseks eesmärgiks – tarbimiseks.

 

Hoolimata paljulubavatest väljavaadetest pole aga mükoremediatsioon lihtne lahendus. Lihtsalt asjaolu, et antud seenetüvi käitub laboris tassil teatud viisil, ei tähenda, et ta teeks sama, kui ta viiakse saastunud ökosüsteemi korralagedusse. Seentel on vajadused – näiteks hapniku või lisatoiduallikate järele –, millega tuleb arvestada.

Enamgi veel, lagunemine toimub faasidena, mis saavutatakse seente ja bakterite sellise järjestusega, kus mõlemad on võimelised jätkama sealt, kus eelmine lõpetas. Naiivne oleks ette kujutada, et laboris välja õpetatud seenetüvi on võimeline uues keskkonnas tõhusalt toimetama ja objekti iseenesest käitlema.

Mükoremediatsioonile ees seisvad probleemid sarnanevad veinivalmistajate probleemidega – ilma sobivate tingimusteta on pärmil raske muuta puuviljamahlatünnis suhkrut alkoholiks – kui mitte arvestada seda, et veinitünniks on saastunud ökosüsteem ja meie elame selle sees.

 

Peagi sain aru, et McCoy oli sellise lähenemise poolt mitte seetõttu, et ta poleks institutsionaalsetest uurimustest lugu pidanud, vaid nende nappuse tõttu. Sellele aitavad kaasa paljud tegurid. Ökosüsteemid on keerulised, pole ühtainast seenelahendust, mis toimiks kõigis paikades ja tingimustes. Selleks et välja arendada laienduskõlblikke ja valmiskujul mükoremediatsiooni protseduure, on vaja suuri investeeringuid, mis on saastekäitluse sektoris ebatavalised: üldiselt võtavad ettevõtted saastekäitluse ette vastumeelselt, täites surve all seadusest tulenevat kohustust.

Vähesed huvituvad lahendustest, mida nähakse eksperimentaalsete või alternatiivsetena. Veelgi enam, tavapärane saastekäitlustööstus töötab täie auruga, kraapides üles tonnide kaupa saastatud pinnast ja transportides selle mujale, kus see põletatakse. Hoolimata kulutustest ja ökoloogilisest kahjust, mida see põhjustab, on see tööstus, mille asendamisega ei paista kiire olevat.

 

Termiitide asjatundlikkus pole jäänud märkamata inimestel, kes nende ümber elavad. Valgemädanikku põhjustavate seente radikaalne keemia ja selle hämmastav jõud on juba pikka aega inimeste ellu põimitud. Termiidid tarbivad teadete kohaselt Ameerika Ühendriikides igal aastal 1,5–20 miljardi dollari väärtuses inimeste kinnisvara. (Nagu täheldab Lisa Margonelli oma raamatus Underbug ("Alahinnatud putukas"), kirjeldatakse Põhja-Ameerika termiite söömas „eraomandit“, nagu oleks neil mingi tahtlik anarhistlik või kapitalismivastane hoiak.)

2011. aastal leidsid termiidid tee ühte India panka ja sõid ära kümne miljoni ruupia väärtuses rahatähti (umbes 225 000 USA dollarit).

 

D vitamiini tõus ja langus. Kuningas on surnud...elagu kuningas.

Keeruline on sotsiaalmeediat sirvides sattuda eestikeelsete postiuste peale, mis propageerivad toidulisandeid jm imerohte. Hetkeks tekib suur kiusatus vastata, ümber lükata, südametunnistusele koputada. Ja siis lükkan postituse kiirelt edasi. Olen leppinud, et heaolutööstust oma miljardite suuruse sissetulekuga keegi vaigistada ei suuda. Raha hääl kõlab kõige kõvemini. Sestap pöördun oma põhitöö - numbrite juurde tagasi. Kripeldab aeg ajalt siiski. 

Ja nii tegi mulle suurt rõõmu Eesti Ekspressis ilmunud Külli-Riin Tigassoni artikkel "Suur segadus D vitamiini ümber. Seda polegi vaja kõigil juurde võtta." Artiklis märgitakse, et Synlabi D vitamiini normiks on 75 nmol/L, teistes laborites on see aga väiksem:

"Mihkli D-vitamiini tase on normis, ütleb doktor Volke. „See, kui D-vitamiini tase 60,6 lugeda normist väljas olevaks, on eksitav, sest selline D-vitamiini määr ei tekita mingeid tervisevaevusi,“ selgitab ta.

Juba eelmise aasta suvel avaldas USA endokrinoloogiaselts D-vitamiini kohta uue juhendi. See tõi allapoole D-vitamiini normväärtuse – kui varem loeti ebapiisavaks D-vitamiini tase, mis jäi alla 75 nmol/L, siis nüüd peetakse sobivaks tasemeks 50 nmol/L. Vallo Volke sõnul ei pea muretsema ka need, kellel on D-vitamiini tase sellest madalam. „Vahemikus 40–50 ei ole suuremat probleemi,“ kinnitab ta. Alles nendel, kelle tase jääb alla 40, soovitab ta D-vitamiini juurde võtta."

 Dr. Volke märgib veel: 

"Samuti ei soovita juhend tervetel täiskasvanutel D-vitamiini näitajat vereproovi abil rutiinselt kontrollida. D-vitamiini võiksid võtta lapsed, et ennetada rahhiiti ja hingamisteede infektsioonhaigusi, samuti rasedad, üle 75aastased inimesed ja suure riskiga prediabeediga inimesed. Prediabeet ehk eeldiabeet on seisund, mille puhul ei ole vere glükoosisisaldus diabeedi diagnoosimiseks piisavalt suur, kuid on liiga suur, et pidada seda normaalseks."

Pärast seda, kui USA endokrinoloogia selts tuli välja uue juhendiga, on mitmed Eesti laborid, kus varem loeti normväärtuseks D-vitamiini näitaja, mis ületas 75 nmol/L, toonud enda referentsväärtuse allapoole, 50 peale. Pole selgeid tõendeid, et vitamiini täiendav manustamine vähendaks haiguste riski.

LTKH diagnostikakliiniku juhataja Mehis Bakhoff : 

"Oleme hiljuti ajakohastanud D-vitamiini referentsväärtusi vastavalt uutele soovitustele, lugedes piisavaks tasemeks 50 nmol/L"

Ja veel: 

„Meditsiinilisest vaatepunktist tuleks võtta neid asju, millest on kasu ja mille vajalikkus on teaduslikult tõestatud,“ leiab dr Volke. „D-vitamiin on müütiline molekul, millega on püütud seostada väga erinevaid haigusi ja ravivõimalusi, justkui selle abil saaks haigusi ära hoida või näiteks immuunsüsteemi mõjutada. Suur osa neist lootustest ei ole kinnitust saanud.“

"Kui inimene, kelle D-vitamiini tase on normis, võtab seda juurde, siis tema tervist see üldjuhul kahjusta. „Küll aga võib see tähendada, et inimene on raisanud oma raha ja energiat tarbetute asjade peale,“ mainib dr Volke.

Kuid tuleb ette ka patsiente, kes võtavad D-vitamiini kahjulikus koguses.

„Minu juurde jõuavad need inimesed siis, kui D-vitamiini pikaajalisest üleannustamisest on liiga kõrge ka vere kaltsiuminäit,“ lausub dr Volke. „Kuna liigne kaltsium peab kuidagi organismist väljuma, võib see koguneda neerudesse, põhjustades neerukive. Aga ka muid probleeme.“ 

Mäletan hästi aastatetagust aegu, kui sõbrad-tuttavad lisandinõustajate (toitumisnõustaja, kes müüb toidulisandeid) juurest tulid soovitustega ajada D vitamiini näit 100 nmol/L peale selgitustega, et see aitab kõikide haiguste jne vastu. Jälgisin huviga megadoositajaid ja ei näinud oodatud ulmetulemusi. 

Otsisin üles siit blogist oma vanemad postitused D vitamiinist: 2019 oli halb aasta D vitamiinile ja D vitamiini megadoos hõrendab luid. 

Kirjutasin erinevatest uuringutest - loe siit  ja Kanada toitumissoovitustest:  

Suurem osa kanadalasi ei saa D vitamiini lisandist kasu, kuna neil ei ole D vitamiini puudujääki. 68% kanadalaste D vitamiini tase on normis - st  50 nmol/L või enam.

Montreali arst Christopher Labos kirjutas oma artiklis muuhulgas: "...enamik inimesi jääb 2019. aastat mäletama ajana, mil lõppes D-vitamiini hullus. Kuid neile, kes võtavad D-vitamiini ilma mõjuva meditsiinilise põhjuseta (nt osteoporoos või PTH supressioon või neerupuudulikkus), võib-olla, et see on see üks pill, milleta saate elada 2020. aastal."

Kas Eestis hakkab D vitamiini hullus ümber saama 2026 aastal? 

Üks lisand kaotab oma sära, asemele tuleb alati uus. Magneesium on Eestis jätkuvalt ääretult populaarne ja taaskord paljude haiguste tervendajana ja probleemide eemaldajana pjedestaalil. Samas on magneesium teinud imeravimina mitu tõusu ja langust. Kanada farmakoloog Scott Gavura 2012 aasta artiklis kirjutatakse: 

Kui loed piisavalt suvalisi tervisepostitusi internetist, jõuad järeldusele, et magneesium on üsna tõenäoliselt nii ennetus kui ka ravi kõigile haigustele.

Magneesiumit on organismis tõesti kõikjal – see on neljas kõige levinum mineraal. Ta osaleb sadades biokeemilistes reaktsioonides ja ensüümsüsteemides, toetades protsesse nagu valkude süntees, rakkude kasv ja energiatootmine. Tal on roll närvitalitluses, lihaste kontrollis ja vererõhu regulatsioonis. Isegi veresuhkru regulatsioon sõltub magneesiumist. Kehal on mitu mehhanismi, mis aitavad taset stabiliseerida. Kokku kanname endas umbes 25 grammi magneesiumi, millest suur osa on „lukus” luustikus. Osa magneesiumist paikneb luu pinnal ja aitab (aeglaselt) reguleerida taset ülejäänud kehas. Ainult imeväike osa kogu organismi magneesiumist (1%) on tegelikult veres...

Magneesiumi saame toiduga; „keskmine tarbimine” on umbes 360 mg päevas. Ja niisama levinud kui on Mg meie kehas, on ta seda ka paljudes toiduainetes. Enamik toiduaineid sisaldab magneesiumi, kuigi mõned rohkem kui teised. Pärast söömist jõuab magneesium verre nii difusiooni kui ka aktiivse imendumise kaudu soole erinevates osades. 

Kas magneesiumil on ravitoime, kui seda tarbida? Meditsiinis ja apteegipraktikas on tal mitu tõendatud kasutusviisi – kõige tuntumad on ilmselt antatsiidina või lahtistina. Vana hea „magneesiumipiim” (milk of magnesia, MOM) toimib, sest magneesium imendub vaid osaliselt – piisav osa jääb soolde, tõmbab jämesoolde vett ning pehmendab ja aitab väljutada selle, mis on allpool. Süstetav magneesium, mida müüakse retseptiravimina, võimaldab anda kiiresti suuri annuseid ning seda kasutatakse preeklampsia (rasedusest tingitud kõrgvererõhutõbi) ja eklampsia (sellega seotud krambid) raviks – see on hästi talutav ja teistest ravimitest parem. Magneesium näib olevat tõhus ka teatud rütmihäirete ravis ning astma ägenemiste korral. Ka mõned migreeni ja kobarpeavalude vormid võivad magneesiumilisanditele reageerida.

Teistes haigusseisundites on magneesiumi roll ebaselgem. Magneesiumitase võib olla seotud osteoporoosiga, kuid toidulisandite rolli alles selgitatakse. Magneesiumirikkad toidud paistavad vähendavat insuldiriski, kuid toidulisandid ei näi pakkuma sama kasu. Sama võib öelda kõrge vererõhu käsitluse kohta – lisandite mõju on ebaühtlane ja tagasihoidlik. Ärevuse, ATH/ADHD, lihaskrampide ja rahutute jalgade sündroomi korral on vaja rohkem andmeid, enne kui saab otsustada, kas toidulisandid on kasulikud.

Harvardi terviseveebis märgitakse Mg lisandi kohta: 

"Kui sul ei ole diagnoositud või kahtlustatavat magneesiumipuudust ega haigusseisundit, mille puhul kasu on selgelt tõendatud (nt preeklampsia või Crohni tõbi), siis ei ole veenvat põhjust võtta magneesiumilisandit rutiinselt.

Mõne seisundi korral, näiteks unetuse või migreeni puhul, võib magneesiumilisandit proovida. Aga mõistlik on see enne oma arstiga läbi rääkida. Kõigi toidulisanditega kaasneb kõrvaltoimete risk. Magneesiumi puhul võivad need olla iiveldus ja kõhulahtisus. Magneesiumilisandid võivad ka mõjutada teiste ravimite ja toidulisandite toimet, mida sa samal ajal võtad."

Tuftsi Ülikooli Meditsiinikooli dotsendi Edward Saltzmani 2024 aasta artiklis "Kas magneesiumilisandid parandavad sinu tervist?" kirjutatakse järgmist:

Magneesium on mineraal, mida leidub looduslikult paljudes toitudes, näiteks pähklites ja seemnetes, ubades ja teistes kaunviljades, täisteraviljades ning lehtköögiviljades. Me vajame piisavas koguses magneesiumi, et lihased, närvisüsteem ja südame-veresoonkond toimiksid tervislikult. Enamik inimesi saab igapäevase toiduga magneesiumi piisavalt. USA-s on magneesiumipuudus tõenäolisemalt tingitud mingist varjatud terviseprobleemist, näiteks seedetrakti haigusest.

Võib-olla oled kuulnud, et magneesiumilisandid võivad pakkuda väga erinevaid kasulikke toimeid – alates luude tervise parandamisest kuni isegi une soodustamiseni. Kuid nagu paljude vitamiinide ja toidulisandite puhul, on osa magneesiumi kasutusviise tugevalt teaduslike tõenditega toetatud, teised aga mitte.

Tõendid, mis seovad magneesiumi tervise paranemisega, põhinevad sageli epidemioloogilistel uuringutel, mis jälgivad suure hulga inimeste tervisenäitajaid pika aja jooksul. Palju vähem on nn sekkumisuuringuid (intervention trials), kus magneesiumi testitakse konkreetse terviseprobleemi lahendusena. Olemasolev epidemioloogiline uurimistöö näitab, et mõnikord esineb magneesiumi ja teatud tervisetulemuste vahel seoseid, kuid ilma märksa suurema hulga sekkumisuuringuteta on raske tõestada, et just magneesium ise neid tervisetulemusi põhjustab.

Alustame luude tervise väitest. Magneesium on oluline luude moodustumisel ning mõned uuringud on leidnud, et nii meestel kui naistel, kelle magneesiumitarbimine on suurem, on luud tervemad. Lisaks on mõningaid tõendeid, et magneesiumitarbimise suurendamine võib tõsta luutihedust postmenopausis ja eakatel naistel (kellel on suurim risk osteoporoosi tekkeks – see on luude nõrgenemisega kulgev haigus).

Järgmiseks: magneesiumi reklaamitakse sageli uneabina jookides, toidulisandites ja isegi TikToki trendivideodes. Me teame, et magneesiumil on roll närvivahendajate (neurotransmitterite) vabanemises ja lihaste lõõgastumises, seega võib idees, et magneesium aitab une paranemisele kaasa, olla omajagu tõtt. Kuid magneesiumi ja une seoseid puudutav teadus on endiselt ebakindel.

Kui sul on uinumisega raskusi, proovi enne magneesiumilisandite poole pöördumist usaldusväärseid unehügieeni võtteid, näiteks hoia kinni kindlast magamaminekuaja rutiinist ning vähenda ekraaniaega ja kofeiini tarbimist. Kui soovid magneesiumi uneabina proovida, püüa jääda võimalikult lähedale umbes 300 milligrammile päevas – see on veidi vähem kui täiskasvanutele soovitatav päevane kogus.

Samuti on piiratud tõendeid selle kohta, et magneesium võib parandada südame-veresoonkonna tervist. Uuringud on leidnud, et magneesiumilisandid võivad põhjustada väikeseid vererõhu langusi, samas kui magneesiumirikaste toitude lisamine DASH-dieedi kaudu langetab vererõhku veelgi. See võib aga tuleneda pigem laiemast kasust, mida annab rohkemate puu- ja köögiviljade, kaunviljade ja täisteratoodete söömine, mitte magneesiumi enda mõjust. Mitmed vaatlus-uuringud viitavad ka sellele, et suurem magneesiumitarbimine võib vähendada südamehaiguste ja insuldi riski.

Magneesiumilisandite võtmise risk on samas väike. Kõrvaltoimed hõlmavad peamiselt kõhulahtisust ning magneesiumilisandite pikaajalisi mõjusid ei ole teada. Väga suured annused (umbes 5000 milligrammi päevas) võivad siiski olla surmavad. Kui mõtled oma lapsele magneesiumilisandeid anda, aruta seda enne lastearstiga.

Olen lugenud väga paljusid toidulisanditega seotud artikleid ja tuleb tõdeda, et nad on üsna ühtemoodi: olenemata vitamiinist-mineraalist on nende megadoos kahjulik, isoleeritud vormina teaduspõhisus olematu, võrreldes purgist ja toiduga saadud ainest - annab mitmekülgne toitumine parima tulemuse. Ja toidulisandite (vitamiinide, mineraalide imerohtude) pakkumise käekiri on ka ühtemoodi: toetab, tervendab kogu keha, aitab üle saada väsimusest ja ärevusest, paranevad haigused ja muud terviseprobleemid. Iga teatud ajaperioodi tagant pakutakse välja uus aine - mis on meie kehas nii oluline, oslaeb pea kõigis kehas toimuvates reaktsioonides ja protsessides. 

 Ikka tasub üle korrata, et üledoosi sümptomid on sarnased aladoosi sümptomitega ja haiguste puhul pea nõu vastava ala spetsialistiga.

Šokolaadikihulase raskest tööst - Putukate planeet

Lugesin Anne Sverdrup-Thyesoni raamatut "Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa." 

Olles lugenud palju bakterite tohutu maailma kohta, tundusid kiidusõnad putukate kohta alguses natuke kahvatud. Mida aga edasi, seda rohkem meeldima hakkas. Autor on Norra Maaülikooli professor, valdab teemat väga hästi ning lisaks putukatele tuli paratamatult juttu bakteritest-seentest, ämblikest (kes pole putukad) ja linnu- ja loomariigist. Eks muidugi ka sellest, et ilma putukateta inimese elust asja ei saa. Kordas autor sedagi, mida on öelnud bakterioloogid: ilma inimeseta läheb kõigil neil suurepäraselt, ilma nendeta ei kesta inimene kaua.

Kirjutasin raamatust omale üht-teist huvitavat välja ja soovitan lisada lugemisnimekirja.

Aga tegelikult oleneb see, kas sina ja mina saame šokolaadi, ühest tibatillukesest tegurist, millest keegi ei räägi. See on üks väike sääsk, pisem kui nööpnõelapea. Nimetu ja sõpradeta. Ei ole vist kerge leida sõpru, kui oled väike nagu koma ja kõik su sugulased on kaabakad ja vereimejad. Sääsk kuulub nimelt habesääsklaste sugukonda, nende tibatillukeste putukate hulka, kes Norras läbi sääsevõrgu poevad, su kõrvadesse ja prillide taha tungivad ega ütle ära paarist tilgast soojast verest.

Ja ometi – ilma selle väikese putukata poleks meil laupäevakomme, matkašokolaadi ega tassikest kuuma kakaod kõlekülmal sügispäeval maakodus. Vihmametsas elutseb nimelt habesääsklaste perekond – nimetagem neid parema nime puudusel šokolaadikihulasteks - kes jätavad vere sinnapaika ja kulutavad oma elu hoopistükkis sellele, et mööda kakaoõisi sisse-välja turnida.

Ilusad kakaoõied, mis kasvavad otse puutüvel, on väga keeruka ehitusega. Šokolaadikihulane on üks väheseid, kes viitsib sellist tolmeldamistööd teha; ka on ta küllalt pisike, et kakaoõide mahtuda ja tolmeldamine joonele ajada.

Aga kakao ja kihulase armusuhe on keeruline. Nimelt ei pruugi mõne teise sama puu õie õietolmust piisata – on vaja õiget kraami naaberpuult. Kui lisate siia veel asjaolu, et meie uus putuksõber ei jaksa ühe õie tolmeldamiseks küllalt palju õietolmu kaasas kanda, et ta on vilets lendaja ja et õis püsib avatuna vaid päeva või paar, kuni maha kukub, siis saate ehk pildi selle kooselu raskustest.

Pealegi on šokolaadikihulasel oma kodu siseseadele konkreetsed nõudmised. Ta vajab varjulist kohta ja suurt õhuniiskust ning kõdulehtede kihti lastetoa põrandale. Sest vastsed arenevad välja vihmametsaaluses niiskes kompostis.

Sel viisil ei õnnestu saada kuigi palju kakaod ja veelgi vähem saab seda siis, kui seda kasvatada lahtises istanduses. Seal läheb kihulasel olemine liiga kuivaks ja viluvarju pääsemiseks tuleks liiga pikk maa maha lennata. Istanduses tolmlemine ja viljastamine õnnestub ainult kolmel kakaoõiel tuhandest. Üks kakaopuu toodab oma 25-aastase elu jooksul kakaoube napilt 5 kg šokolaadi jaoks.

Seevastu ämblike kohta on värsked arvutused, mis näitavad, kui palju lihakraami kõikmõeldavad ämblikud aasta jooksul tegelikult pintslisse pistavad. Ja seda pole vähe: kogu maakera kaheksajalgsed putukahõimlased ajavad aastaga näost sisse 400 kuni 800 miljonti tonni lihapoolist! Seda on rohkem, kui suudaksime nahka pista meie, inimesed, isegi kui paneksime oma liha- ja kalakogused ühte patta...

Kui see 800 miljonit tonni jääks vedelema...

Veterinaarravim diclofenac võeti Indias kasutusele aastatuhandevahetusel haigete lehmade raviks. Viieteistkümne aastaga tappis ravim lausa 99 protsenti selle maa raisakullidest, sest toimeaine jäi surnud lehmadesse ja kandus sealt raisakullidele, kes neid sõid. Raisakullidel ütlesid neerud üles ja nad heitsid hinge... Kui raisakullid olid läinud, astus areenile üks teine raipesööjast loom: punahunt. Punahuntide arvukus kasvas plahvatuslikult. Paljud neist kannavad marutaudiviirust. Punahuntide edukäik – mis oli selle tulemus, et õiged raipesööjad olid läinud – tõi kaasa 48000 indialase surma marutõppe.

 

1900. aasta paiku oli Austraaliasse sissetoodud veistest saanud üle miljoni veise. Aga kes pidi selle sõnniku ära koristama? Austraalias ei olnud ühtki mardikat, kes oleks suutnud lehmasõnnikut lagundada. Seal olid kohalikud mardikad, kes ei olnud selleks tööks võimelised – nemad olid miljoneid aastaid kasvanud üles kuiva ja kõva kukkurloomasõnniku peal. Sõnnik jäi maapinnale alles. Seal kuivas see koorikuks, millest ükski rohukõrs ei suutnud läbi murda. Igal aastal muutus kasutuskõlbmatuks halvimal juhul ligi kaks tuhat ruutkilomeetrit karjamaad. 1960. aasta paiku, napilt 200 aastat pärast esimese lehma astumist lavale, olid suured maa-alad söötis sõnniku tõttu, mida keegi ei lagundanud.

Algatati suurejooneline projekt ja pärast hoolikat testimist lasti loodusesse 1,7 miljonit 43 sõnnikumardika liiki kuuluvat isendit. Prohekt oli edukas. Üle poole liikidest kohanes Austraalia oludega. Sõnnik kadus ja kärbsenuhtlus vähenes drastiliselt.

Ehkki sõnnikumardikad on nii olulised, ei ole nende elu sugugi meelakkumine. 15 protsenti nende liikidest on globaalselt ohustatud. Üheks suureks probleemiks on laia spektriga vahend Ivermektiin – kel meeles, siis koroonaviiruse leviku algusaegadel soovis pea kogu alternatiivne kogukond Ivermektiini tarbida. Ivermektiini antakse kõikjal maailmas lehmadele ja teistele koduloomadele. Välismaal on märgatud, et see aine satub sõnnikusse ja võib tappa koristustööle saabunud sõnnikumardikaid. Sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed nii liikide mitmekesisusele kui ka sõnniku lagundamiskiirusele. See tundub omajagu irooniline, et looduse ravivõime ülistajad kartsid vaktsiini, kuid olid nõus sisse võtma Ivermektiini, mis nende väljaheite vaestele kasulikele mardikatele (ja kindlasti ka teistele looduse pisiabimeestele) surmavaks teeb.

 

Ka see, mis meid äädikakärbse juures kõige enam ärritab – tema himu käärivate, enamasti alkoholi sisaldavate asjade järele –, on osutunud kasulikuks. Äädikakärbeste alkoholismiuuringud on tõsine ja tähtis töö, aga sisaldab ka palju inimlikke paralleele, millega Oktoberfestil vestlust vürtsitada. Nagu näiteks see, et ohtralt alkoholi tarvitanud isaskärbsed muutuvad pealetükkivaks ja seksiaplaks, samas kui võimalus edukalt paarituda tegelikult väheneb. Või see, et isaskärbsed, kel ei ole emaste hulgas lööki, lohutavad end tipsutamisega rohkem kui isaskärbsed, kes on edukalt paaritunud.

Nagu sellest veel vähe oleks, annab äädikakärbes meile jätkuvalt teadmisi haiguste – vähi ja Parkinsoni tõve ning unetuse ja ajavahestressi kohta. Ühesõnaga: veidi lugupidamist oleks omal kohal, kui sa järgmine kord köögis pisikesi kärbseid sajatad. Kuni sa sobivat äädikakärbselõksu üles sead, võiksid sa vähemalt sosistada väikese tänusõna ühele tähtsamale putukale biomeditsiinilises teadustöös.

Kliimast sel hallil ajal

 

Lugesin Graham Parkesi raamatut "Kuidas mõelda kliimakriisist" ja see oli masendav lugemine. Kliimast lugemine või reostatud ja hävitatud Maast on kõige masendavam lugemine üldse: saastunud õhk ja vesi, hävitatud metsad ja kaevanduste-tehaste-sõjatandrite  ümbrused, aina vähenev metsikute linnu- ja loomaliikide arv. Ja ikka ka need äärmuslikud kliimatingimused. Sestap lugesin seda raamatut kaua ja väikeste sõõmude kaupa. Iseenesest ei kirjutata siin raamatus palju sellest, kui halvasti meil reostuse jms on. Raamatu esimene osa selgitas, kuidas tõest infot ära tunda, mis oli natuke tüütu, kuna olen seda lugenud mitmetest erinevatest allikatest. Edasi võtab enda alla üsna mahukas osa sellest, kuidas fossiilkütuste jt miljardärid oma raha liigutavad ja kui hästi neil see välja tuleb: reostamine ja selle eest mittevastutamine. Sama skeemi on edukalt kasutanud tubakatootjad ja tõenäoliselt ka alkoholi jms tootjad, keda huvitab nö vaba turumajandus - pole oluline, kuidas see mõjub sinu või sinu lapse tervisele - oluline on, et vabal maal võib müüa mida iganes, mida toota saad. Ja vabadus on ilus sõna, see kutsub järgima ja kaasa noogutama ning selle eest võitlema. Ent me võitleme miljardäride vabaduse eest, mitte enda oma. Nii tulevad kohe meelde toidulisandi ja imerohumüüjad, kes tavainimesest on teinud igapäevase tabletitarbija ja peavad end suurteks heategijateks. Raamatuga edasi minnes, tuleb veel iidset filosoofiat, mis meil sel raskel ajal võiks abiks olla ja soovitusi selleks, kuidas edasi. Kirjutasin enda jaoks teatud lõigud välja ja kuna siin oli soovitusi teistegi raamatute ja veebilehtede manu, kirjutasin needki endale üles. 

Eitajad väidavad, et “üleilmne soojenemine võib olla tingitud kliima loomulikust muutlikkusest“, ja seega me ei tea, kas selle eest on vastutav inimtegevus. On tõsi, et mitmed kliima looduslikud  “mõjurid“, nagu neid kutsutakse, mõjutavad  mingi koha suhteid päikese ja seega ka selle koha kliimaga. Esineb muutusi Päikese kiirguse hulgas, Maa telje kaldes, Maa orbiidi kujus (mis pole päris ringikujuline), vulkaanilises aktiivsuses, toimuvad muutused ookeanide temperatuuris ja hoovustes ja (aeglases, kuid väga võimsas) tektooniliste laamade liikumises. Kuid kliimateadlased on neist looduslikest muutustest teadlikud ja arvestavad need oma kliimamudelitesse sisse.

Mõned eitajad väidavad tungivalt, et “külmemad talved tõestavad, et planeet ei soojene”. Jah, on esinenud uusi külmarekordeid, kuid pikaajalises vaates on kliima siiski soojenemas. Soojem Arktika põhjustab kõikumisi jugavoolus, mis toob külma õhu kaugemal lõunas asuvate kohtadeni. Külmem ilm ja üleilmne soojenemine on üsnagi kokkusobivad: ilm on alati nüüd, samas kui soojenemine on kliimanähtus, mis on nagu temperatuuride keskmine pikema aja jooksul teatud piirkonnas.

Näiteks sundisid 2019. aasta esimese poole äärmuslikud ilmastikunätused üle seitsme miljoni inimese kodudest lahkuma, see oli poolaasta kohta rekordsuur inimeste hulk. Oxfami uurijate läbi viidud andmeanalüüs viimase dekaadi kohta osutab, et “äärmuslike registreeritud ilmakatastroofide hulk, mille tagajärjel inimesi ümber asustati, on tõusnud viis korda” – keskmiselt “üle 20 miljoni inimese aastas”. Enamik neid inimesi elas vaesemates maades, mis on heite poolest minimaalselt panustanud.

Üks põhjuseid Süüria kodusõja vallandumiseks – mis algas 2011. aastal ja on 8 aastat hiljem tekitanud 5,6 miljonit põgenikku koos veel 6 miljoni ümberasustatud inimesega – oli anomaalne kolm aastat väldanud põud, mis hävitas  viljasaagi ja sundis suure osa maal elavast rahvastikust linnadesse suunduma.

Sarnased põuad Kesk-Ameerikas panustasid 2018. aasta „migrantide rändesse“; mis on jälle seotud ülemaailmse soojenemisega, millesse USA on ajaloolises plaanis kõige rohkem panustanud. Inimesed põgenesid ka endeemilise narkovägivalla eest – veel üks probleem, mis on „valmistatud USAs“. Kuid selle asemel, et ameeriklastele iseloomulikul viisil põgenikele tere tulemast öelda, tahab Trump ehitada elektrivooluga varustatud müüri, mille otsas on orad, või alligaatoreist või madudest tulvil vallikraave koos patrullivate ja migrante jalgadesse tulistavate sõduritega, et põgenikevoolu aeglustada. Võõrahirm on muutunud genotsiidseks.

Järjekorras ootavad terve maailma rannikupiirkondade miljonid migrandid, kes kannatavad pigem vee rohkuse kui vähesuse all, põgenedes sisemaale, kui merevesi tõuseb ja need alad üle ujutab.

Jeff Goodell „Te Water Will Come:.. 

Probleem seisneb asjaolus, et meil on palju probleeme ja need on omavahel seotud. Oleme juba saavutanud nii suurt edu, tappes teisi liike, kellega planeeti koos elame, et teadlased kutsuvad seda kuuendaks massiliseks väljasuremiseks. Kuna vastutav on ainult üks liik (Homo sapiens). 2018. aasta raport näitab, et „alates 1970. aastast on inimkond hävitanud 60% imetajatest, lindudest, kaladest ja reptiilidest“. Oleme neid söönud, hävitanud nende elupaiku ja mürgitanud nende keskkonda saasteainetega. Oleme roimarlik, kontrolli alt väljunud liik.

Kuna maailma ookeanid soojenevad, sulab polaaralade jääkate – ja teeb seda kiiremini, kui kliimamudelid ennustasid. Vähem jääd, mis päikesevalgust tagasi kosmosesse peegeldab (madalam „albeedo“), tähendab suuremat soojust atmosfääris – mis omakorda suurendab temperatuure meredes, mis viib veel suurema jää sulamiseni ja nii edasi.

Kõrgemate temperatuuride juures hakkab sulama tundra ja igikelts, millel tundra lasub, see vabastab metaani (CH₄), kasvuhoonegaasi, mis soojendab atmosfääri palju tõhusamalt kui süsihappegaas (100-aastase perioodi kohta umbes kolmkümmend neli korda tugevamalt, ja lühemaajalises perspektiivis isegi veel rohkem). See tekitab teise ohtliku tagasiside ringmõju. Ja kui ookeanid üles soojenevad, eriti poolustel, hakkavad tohutud metaanihüdraadi lademed merepõhjas vabastama metaani gaasilisel kujul – mis omakorda soojendab atmosfääri veelgi.

Kolmandaks, klimatoloogid on mures, et pärast kolme väga tugevat põuda Amazonasias vahemikus 2005-2015, võivad sealsed sagedasemad põuad (mis kliimamudelite põhjal on tõenäolised) radikaalselt muuta rolli, mida etendab vihmamets Maa süsteemis. Üleilmne soojenemine võib tuua meid murdepunktini, kus „Maa kopsud“, mis tavaliselt hingavad sisse rohkem süsinikku kui seda välja hingavad, muutuvad pigem pidevaks süsinikuheite allikaks kui seda absorbeerivaks neeldajaks.

Ayn Randi filosoofia, kui seda saab filosoofiaks pidada, sarnaneb libertaarlusega sellise maailmavaate edendamisel, mis on mugav juhul, kui olete pärinud või teeninud suure varanduse, ja senikaua, kui hea õnn teid maha ei jäta. Aga kui juhtub rahalisi raskusi kogema, kaotavad ideed oma sära. Rand edendas kogu elu vaba turu kapitalismi ideed ja halvustas valitsuse "humanitaarseid" programme nagu Medicare. Aga kui tema ja ta abikaasa hilisemas elus väetiks muutusid ja tal sai aru, kui kallid on tervishoiuteenused, jäid põhimõtted kõrvale ja ta pani end Medicare’i hingekirja.

Ent kui vaatame pigem teooriat kui praktikat, siis seisneb individualistlik ja libertaarne idee selles, et peaksime olema vabad elama sellist elu, nagu tahame, ja kui vaba turg tähendab, et meie ärimudeli järgimine toob teistele kaasa halvema olukorra – siis noh, elu on juba kord selline. Kui on võitjaid, siis peab olema ka kaotajaid.

 

See printsiip on suurema osa keskkonnaseadusandluse aluseks ja ütleb, et kui näiteks vabrik tekitab saastet, mis kahjustab ümbruskonna ökosüsteeme ja inimeste tervist, on vabriku omanik vastutav selle likvideerimise ja sellest ohutu vabanemise eest. 1992. aastal ÜRO Rio de Janeiro tippkonverentsil vastu võetud "Rio deklaratsioon" sõnastas selle nii: "Riigivõim peaks püüdma edendada keskkonnakulude ja majanduslike vahendite omaks võtmist, võttes arvesse lähenemist, et reostuse kulud peaks põhimõtteliselt kandma saastaja."

1970 aastatel tundis käputäis riigi kõige jõukamaid korporatsioonide juhte end ülemaksustatu ja ülereguleerituna ning otsustas anda vastulöögi. Pettunud kaasaegse Ameerika suunavõtus, alustasid nad ambitsioonikat eraviisiliselt rahastatavat ideede sõda, et riiki radikaalselt muuta. Nad ei tahtnud pelgalt valimisi võita; nad tahtsid muuta ameeriklaste mõtteviisi.

Tõepoolest ambitsioonikas ettevõtmine, ja seda nad ka järgisid, ehitades erasihtasutuste võrgustiku ja mõttekojad, kelle „üleüldine eesmärk oli kasutada filantroopiat ideede sõja toetamiseks“ – et panna ameeriklased libertaarselt mõtlema.

 

Olin Foundationi teke ja motivatsioon on siin heaks näiteks. Teenite endale varanduse äritegevusega, mille kõrvalproduktid väidetavalt kahjustavad teie tehaste töölisi ja läheduses elavaid inimesi, saastates ümberkaudset vett, õhku ja pinnast. „Saastaja maksab“ põhimõtte alusel karistavad sellise kahju põhjustamise eest valitsuse määrused, mis nõuavad ka, et te saaste kõrvaldaksite. Teie reageerite oma suurte kasumite kasutuselevõtuga, et saada lahti määrustest ja muuta iga seadust, mille leiate endale ebamugava olevat. Ja kui asi jõuab kahjuliku süsinikuheitmeni, siis võitlete lõpuni välja, tagamaks, et keegi ei hakkaks teid maksustama või määrustega reguleerima.

Hilisem osaleja nn „kliimamuutuse vastases liikumises“ oli Mercer Family Foundation, mille asutas miljonärist riskifondi juht Robert Mercer ja mida juhtis tema tütar Rebekah. Kuid suurim kliimaeitusorganisatsioonide heategija on „doonorite nõuandel tegutsev fond“ Donors Trust / Donors Capital (asutatud 1999. aastal), mis kujutab endast teatud liiki maaklerit, kes saab tagada doonorite anonüümsuse ja edastab nende annetused enda valitud organisatsioonidele. Kasulik, kui võitlete salaja ideede sõjas. Suuremate doonorite seas on ilmselt – ja sugugi mitte üllatavalt – Olini, Bradley ja Kochi sihtasutused. Ja muidugi tahate saavutada võimalikult suurt kontrolli ka meedia üle.

Enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui James Hansen esitas Ühendriikide Senati energia ja loodusvarade komiteele ülevaate üleilmse soojenemise ohtudest 1988. aasta suvise kuumalaine ajal ja hoiatas, et see „mõjutab selliste äärmuslike ilmastikunähtuste nagu suviste kuumalainete esinemise tõenäosust“, kulutab Big Oil (kuue või seitsme suurima nafta- ja gaasiettevõtte koondnimi) ikka veel miljoneid edasimineku takistamiseks. 2019. aastal püüdis Washingtoni osariik võtta ette õige sammu, kehtestades süsinikumaksu (midagi, mis on varsti normaalne), kuid BP ja Chevron kulutasid miljoneid kampaaniale, millel õnnestus antud määrust mitte läbi lasta. Samal aastal saime teada, et kõige suuremad viis börsinimekirjas olevat nafta- ja gaasikompaniid – BP, Shell, ExxonMobil, Chevron ja Total – „kulutavad peaaegu 200 miljonit dollarit lobitööle, et kliimamuutuse lahendamise poliitikat edasi lükata, ohjeldada või blokeerida“. Kasutatakse tihti sõna „häbiväärne“, kuid siin kohal tundub see vältimatu.

 

Et haavale veel soola peale riputada, väidavad need fossiilkütuste gigandid, et muretsevad üleilmse soojenemise pärast, mida nende tooted on põhjustanud – ehkki eitavad jätkuvalt oma vastutust. Selline silmakirjalikkus on sama tohutu kui nende teod: „toetades avalikult vajalust tegutseda, suurendavad nad tohutult investeeringuid nafta- ja gaasi ammutamise tohutusse laiendamisse. 2019. aastal kasvasid nende kulutused 115 miljardi dollarini, samas vaid kolm protsenti sellest on mõeldud madala süsinikusisaldusega projektidele.“ See on veelgi suurem häbi: pärast nii paljusid aastakümneid, mil nad on teadnud endi toodete põhjustatud kahjust, ei investeeri kakskümmend maailma tippreostajat kompaniid (nende arvele läheb kolmandik üleilmsest heitmest) taastuvenergia projektidesse peaaegu mitte midagi.

Et täielikult mõista fossiilkütuste tööstuse edukust teadmatuse edendamisel ja nende pettuse tõhusust, on vaja näha, kuidas libertaarsed miljardärid rajasid vajaliku desinformatsiooniarist.

 

Kuna Koch Industries on alati emiteerinud tohutuid kasvuhoonegaaside koguseid – 2015. aastal üle 28 miljoni tonni –, oleks neil sellele maksule kulunud terve varandus. Rich Finki sõnul oleks see „aja jooksul meie äritegevusele lõpu teinud“. Maksuseaduse ettepaneku kiitis heaks Kongressi alama astme seadusandlik koda, kuid siis tasus end kenasti ära Kochi suur investeering rühmitusse Citizens for a Sound Economy (mida toetavad ka sellised kompaniid nagu Philip Morris, General Electric ja Exxon). Rühmituse energeetikapropaganda pingutused panid inimesed arvama, et maksule kulub neil terve varandus, ja veensid senaatoreid, et maksu toetamise korral muutuvad nad ebapopulaarseks – seega ei õnnestunud ettepanekut Senatis läbi suruda. Kui see energiamaks oleks läbi läinud, oleks riik võtnud teistsuguse suuna ja planeet oleks täna palju puhtam koht.

Nail päevil tuli libertaardel võidelda rohkem, et soodustust saada, sest valitsusel oli tõhus kaitse võltsteaduse eest – tehnoloogia hindamise büroo OTA –, mille eksperdid koostasid Kongressi liikmetele ja nende komiteedele ettekandeid teaduse ja tehnoloogia kohta. OTA avaldas olulisi uurimusi, mis puudutasid üleilmse soojenemise leevendamist ja kohanemist kliimamuutustega terves reas riigi keskustes. Ent kui vabariiklased saavutasid 1995. aastal Kongressis ülemvõimu, oli üks nende esimesi triumfe „jätta OTA rahastusest ilma“ ja asendada see „vaba turu“ lähenemisega teadusele ja poliitikale.

Kui läheme peavoolumeedia juurest mitteprofessionaalsete digitaalsete allikate ja sotsiaalmeedia juurde, kust ilmselt enamik noori saab maailma kohta infot, läheb lugu veelgi hullemaks. Võrdlus umbes neljasaja kliimateadlase-eksperdi ja sama arvu väljapaistvate kliimavastaliste nähtavuse kohta praeguse sajandi esimesel kuueteistkümnel aastal näitas, et vastalised olid 50% nähtavamad. Ja umbes poolel vastalistest (kellest mõned, näiteks Monckton, pole isegi mitte teadlased) polnud teadusajakirjas ette näidata mitte ühtegi kaasteadlaste toetatud artiklit.

Kõigevägevama kingitus. Darren Dochuki hiljutises raamatus "Anointed with Oil: How Christianity and Crude Made Modern America" ("Naftaga võitud: Kuidas kristlus ja toornafta tegid kaasaegse Ameerika") on ära toodud valgustav ülevaade Ameerika nafta ja Ameerika religiooni sidemetest.

Kaasaegse Ameerika poliitikas oli Ronald Reagan esimene tegelane, kes juhatas religiooni väed teaduse vastu, kui ta oli 1960. aastate lõpus California kuberner. Reagani toetus religioosse konservatismi mõjuvõimule, et suruda läbi palvetamine riigikoolides ja levitas kreatsionismi doktriini kui „kehtivat alternatiivi evolutsiooniteooriale“ – mis lõppude lõpuks on ju „kõigest teooria“. Ta julgustas konservatiivseid evangeliste, rääkides neile, et „religioosne Ameerika on ärkamas“ ning tema jõupingutuste tõttu muutus presidendi kahe ametiaja jooksul Ameerika religioon Ühendriikide poliitikas võimsaks ja ägedalt teadusvastaseks jõuks.

 

Vabariiklaste sõda teadusega on Püha sõda, ja eriti kehtib see kliimateaduse puhul. Probleem ei ole evangeelse kristluse ülekaalus rahvastiku seas: probleem tekib, kui konservatiivsed poliitikud teevad poliitikat fundamentalistliku usu põhjal – sest see muudab valitsuse ebapädevaks, kui asi puudutab keskkonnaprobleeme ja avalikku heaolu. Religiooni mõju poliitikale tuleneb põhiliselt nähtusest, mida Harold Bloom nimetas „Ameerika religiooniks“, omapäraseks kristlike sektide ja individualistlike uskumuste seguks, mis arenes välja Uues Maailmas.

Ameerika religioon oma äärmuslikus vormis mõistab lunastuse draamat inimese isikliku asjana, milles peaasjaline on surematu hing tolle otseses suhtes Kõigevägevamaga – vaadates mööda kehast, perekonnast, ühiskonnast ja Loodusest. Kui lõpuks omab tähtsust vaid inimese unikaalse hinge lunastus, siis ei tähenda Maa laostamine ja kaasinimeste viletsus enam kuigi palju. Tõepoolest, kui usute „õndsusesse“, nagu paljud konservatiivsed evangelistid paistavad uskuvat, siis olete liialt ametis vaatamisega tulevikku, kus teid tõstetakse „üles pilvedesse, Issandale vastu“, ega muretse selle pärast, mis juhtub Maal, kus me tegelikult elame.

Austraalia naabrid juba kannatavad üleilmse soojenemisest põhjustatud meretaseme tõusu tõttu – veetagavarade sooldumine – ja mõned saared muutuvad varsti asustamiskõlbmatuks. Pole ime, et Vaikse ookeani ääres elavad rahvad on eelistamas tegeleda Hiina, mitte Austraaliaga.

Hiina suurendab päikeseenergia ja vähendab kivisöe kasutamist, mis on hea; kuid nüüd rahastavad nad kivisöel töötavaid jõujaamu välismaal, mis pole hea. Meil on vaja veenda hiinlasi vähendama endi kivisöe siseseade kahjumeid ja hoiduma teistele riikidele reostavate jõujaamade müümisest – ja teenima rohelisemat kasumit (kui see ka esialgu väiksem on), müües selle asemel puhta energia süsteeme.

Oodates suure pääsemistehnoloogia täiustumist, ostavad kliimahävitajad suures koguses maad kokku kohtades nagu Uus-Meremaa, kuhu saaks taanduda, samal ajal pakuvad nad rahalist toetust teist laadi varjupaigale: kliimakriisi-kindlad „tarastatud linnad“. Kus oleks rohkem „meid“, et oleks suhteliselt vähem „neid“. Ja siis – nüüd kisub asi paheliseks – võib-olla isegi mitte ühtegi neist. Igaühele, kes kahtleb selles, et maailm oleks parem koht, kui seal poleks nii palju inimesi, ja et väiksem rahvaarv aitab leevendada kliimakriisi, on väga soovitatav lugeda Alan Weisman'i suurepärast raamatut „Countdown: Our Last, Best Hope for a Future on Earth“ („Ajaarvestus: Meie viimane ja parim lootus tulevikuks Maal“).

Kui paranete raskest gripist ja sümptomid lõpuks vaibuvad, on imehea tunne juba sellest, et iga kehaosa enam ei valuta. Millegi taolise puhul nagu heroiinisõltuvus tõstab hiiglaslik pilvesolek baasjoone kõrgele, nii et mõju vaibudes kogete „tavalist“ seisundit valulikuna. Kui pühendate oma elu kõrghetkede nautimisele, siis olge aegasti valmis ka mõneks väga depressiivseks madalseisuks. Stoikud ja epikuurlased, nagu ka taoistid Hiinas, pakuvad viise, kuidas pääseda mõnu-valu tsüklist ja tunda rõõmu, kogeda eluga rahulolu, mis on teisel tasandil.

Kuid siin kerkib üles vastuväide: kui nende filosoofilised ideed ei takista hiinlasi iidset (ja kaasaegset) keskkonda rikkumast – kuidas saab neist abi olla kliimakriisist mõtlemisel –, mille tõi kaasa tehnoloogia kasutamine, millest nad poleks kunagi osanud unistadagi?

Vastus on järgmine: on õige, et Hiinal on pikk ajalugu looduse veejõu ohjamisel – mis on eriti ilmunud üleujutuste ja põudade ajal – hüdraulilise tehnoloogia abil, ehkki vaid piiratud või vahelduva eduga. Hiina tsivilisatsioon tekitas oma looduskeskkonnale tõsist kahju – eriti lõppematute sõdade tõttu riikide vahel –, kuid mitte rohkem kui Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonid või siis Egiptuse, Mesopotaamia ja maiade omad. Arenenud kultuurid võivad osutuda küllaltki alaarenenuks, kui küsimus puudutab jätkusuutlikkust.

Mida me nüüd majanduslikult ette võtame?

Alustuseks on tarvis tunnistada, et majandusteadus ei ole meid hästi teeninud ja vajab reformimist. („Meie“ all mõtlen maailma rahvastikku, kellest ligikaudu 700 miljonit elab äärmises vaesuses, samas kui 0,1% saab rikkamaks kui kunagi varem.) Oma revolutsioonilises ja paljastavas raamatus „Doughnut Economics“ („Sõõrikumajandus“) on Kate Raworth teinud ettepaneku vaadata teadusharu üle ja reformida seda nii, et meie majanduslikud süsteemid teeniksid nii suurema hulga maailmas elavate inimeste kui ka tulevaste põlvkondade vajadusi. Ta lükkab väga ebameeldiva nähtusena kõrvale meie liigse kinnisidee suuremast SKP-st.

Kuna kõik taandub „Trumpile ja oligarhidele ülejäänute vastu“, soovitab Robert Reich tungivalt meil vaadata „marionetist“ presidendi selja taha, sinna, kus „asub tõeline oht“. Jah, need on nood libertaarsed oligarhid, kes on poliitilise süsteemi ära ostnud ja nüüd seda kontrollivad.

Kuigi nende käes on võim, on meil 99,9% juures meie arvukus, ent oleme lõhestunud fraktsioonideks. Populistid on inimeste lõhestatuse süvendamisel edukad, nad ässitavad erinevaid rühmitusi üksteise vastu ja annavad valesid suuniseid, veenavad inimesi, et nood „eliidi hulka kuuluvad“ on probleemiks. Et kliimakriisiga tõhusalt tegeleda, peame oligarhid võimust ilma jätma; ja et seda teha, soovitab Reich meil jätta kõrvale fraktsioonid ja tulla igast ühiskonnaklassist kõikjalt üle maailma kokku „erinevatest rassidest mitmete rahvuste koalitsiooniks“. Tark nõuanne: me suudame seda teha.

Nõudes õigusi, püüame vältida vastutust, ignoreerides samas radikaalset omavahelist sõltuvust. Kui me ainult võistleme ja kunagi koostööd ei tee, kannatab meie inimsus.

Rikkad libertaarid oma imetlises sõltumatuses peavad ignoreerima, et nemad (või nende vanemad) teenisid oma jõukuse, toetudes taristule (linna mugavused, transport, keskpangad jne), mille eest maksid miljonid inimesed oma maksurahaga. Ja nad teevad jätkuvalt raha ja enamasti väldivad makse, kasutades taristut, mida hoitakse käigus teiste inimeste toel, kes maksavad selleks oma õiglase osa. Libertarism on põhimõtteliselt isekuse filosoofia – ning kohaldatud väga rikaste ja õnnega koos olevate inimeste järgi.

Nad ütlevad meile, et üldiselt on majanduslik kasu sellest, et superrikkaid maksudega ei koormata, suurepärane: tõus kergitab kõiki laevu ja suurem SKP-pirukas tähendab suuremat lõiku igaühele. Kuid nagu näitas Piketty oma teoses „Le Capital au XXIe siècle“ („Kapital 21. sajandil“), põhineb see väide täielikult valel. Üha enam uuringuid näitab, et majanduslik ebavõrdsus – mis iga aastaga üleilmselt kasvab – ei ole hea ühelegi ühiskonnale, kuna suurendab lisaks vaesusele vägivalda, võõrandumist ja muid soovimatuid seisundeid.

Interneti tarbitud energia ja süsinikuheite kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016. aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda, kui vahepeal ei leia aset mingi imeline tehnoloogiline uuendus. Shift Projecti („Süsiniku-ülemineku mõttekoja“) läbi viidud ulatuslik uurimus pakub, et on saabunud aeg mõningaseks „digitaalseks kainemiseks“ ja üleminekuks „lahjale IKT-le“.

Termin „pilvesalvestus“ jätab paljudele kasutajatele mulje, et armsad kassivideod, mida nad internetti üles laadivad, hõljuvad siis healoomuliselt kusagil digitaalse vikerkaare kohal. Reaalsus on, et need on salvestatud hiiglaslikesse serveritesse, mis asuvad maapinnal ja mis tekitavad nii palju soojust, et ventilaatorid nende jahutamiseks tarbivad samuti suures koguses energiat. Kas paadunud Netflixi kasutajad on teadlikud enda süsiniku jalajäljest? Või YouTube’is videote vaatajad? Paljude arvates oli video laulule „Despacito“ kuum, nagu näitab 2018. aasta rekordsuur vaatajate arv – 5 miljardit. Sugugi nii lahe ei ole tõsiasi, et see „kulutas sama palju energiat kui 40 000 kodu Ühendriikides aastas“ – ja nood Ameerika kodud kasutavad energiat rohkem kui enamik kodusid maailmas.

Extinction Rebellion (XR – tugevam!), Power Shift Network ja YouthStrike4Climate. Climate Outreach on töötanud Euroopas alates 2004. aastast, et edendada avalikkuse tugevamat osalust kliimamuutuse küsimuses. Üks kõige tõhusamaid muutuse eest võitlejaid on olnud 350.org.

Sarnased organisatsioonid – nagu Mobilisation Lab, Sunrise Movement, Climate Advocacy Lab, Climate Mobilization ja PowerLabs – tegelevad ideede rakendamisega praktikas, viies kokku heade ideedega inimesi ja poliitikategijaid. Nende veebileheküljed pakuvad kasulikku teavet...

Michel Serres’i eleegia emakesele maale raamatu „Le Contrat naturel“ lõpus:

Kirjeldamatu emotsioon: ema, mu ustav ema, meie ema, kes on olnud pühakirjaks nii kaua, kui maailm on olemas olnud, tugevaim, kõige viljakam, kõige püham sünnitusmajadest, vooruslik, sest on alati üksi ja alati rase, neitsi ja ema kõigele elavale, parem kui elus, jäljendamatu universaalne üsa kogu võimalikule elule, jääpankade peegel, lumede asupaik, merede hoidja, tuulte roos, elevandiluust torn, kullast maja, seaduselaegas, taevavärav, tervis, varjupaik, pilvedest ümbritsetud kuninganna – kes suudaks liigutada teda, kes suudaks võtta ta oma kätele, kes teda kaitseb, kui ta satub surmaohtu ja algab tema surma­agoonia?