reede, 21. oktoober 2022

Naudi oma toitu vol 2



Eelmise postituse lõpetasin sõnadega: „Kõik toidud on tervislikud, kõik dieedid mitte“. -Craig Good raamatust ""Relax and enjoy your food" (2021, 126 lk). Ehk fakte kamarajurast eristades säästad oma raha, tervist ja tervet mõistust."

Lootsin raamatu kahe postitusega kokku võtta, kuid tuleb siiski ka kolmas, kus on autori soovitused vanematele laste toitumise ja kehakaalu kohta. 

Craig Good kirjutab, et vale on küsida, kas see toit on tollest toidust tervislikum.


Ma ise olen selliseid küsimusi palju kuulnud ja varem sellest blogis kirjutanud. Selline küsimus võib paratamatult viia täiesti sohu. Eriti kui vitamiini-mineraali sisaldus muutub järsku kõige olulisemaks -kuna reklaam suunab nägema toitu just sellest vaatenurgast. Nii on minult küsitud, kas poleks õigem eelistada banaanile-melonile banaani ja meloni koort  – kuna need on mineraalirohkemad, kas mitte süüa ülekasvanud kurgi seemneid, mitte kurki – sest seemnetes on ju rohkem seda, teist ja kolmandat. Naljaga pooleks võiks praegusel soolebakterite populaarsuse ajal öelda, et teate sööge s... või sõnnikut – seal on samuti kõike palju enam. Kuid see nali on üsna hapuks läinud, sest seda tõepoolest tehaksegi. Ja on juba palju neid, kes jätavad üldse söömata – sest mitte miski ei ole enam „tervislik“. Loodetakse praana peale, armastuse peale ja kõrgema vaimsuse peale – ükski neist ei aita. 

Craigi sõnul oleks õigem küsida: „Kui palju peaks minu dieet seda toitu sisaldama“.  

Keegi ei lähe ühest toidukorrast paksuks ja keegi ei muutu alatoitunuks ühe toidukorra vahelejätmisest. Pidage meeles, et meie, inimesed, arenesime nappuses. Meie küttidest-korilastest esivanemad pidid vahele jätma mitte ainult söögikordi, vaid olema söömata terveid päevi. Meie keha suudab väga hästi talletada vajalikke asju. On tõsi, et me ei suuda ilma veeta üle paari päeva vastu pidada, kuid kõik muu on üsna paindlik. Me kõik oleme teadlikud sellest, kuidas lisaenergiat rasvana talletatakse, kuid mitte nii teadlikud sellest, et meil on kõigi teiste vajalike toitainete varud vähemalt päevadeks, sageli kauemgi. Pole ühtegi toitainet, mida iga päev vajate. Saate mitu päeva hakkama ilma enamikuta neist ja tõenäoliselt on aineid, milleta saame läbi  nädalaid.

Nii kriipsutab Craig alla:

See, mida sa täna sööd ei ole oluline

See, mida sa kuu jooksul sööd, on oluline

Mõeldes pidevalt sellele, kas mõni toiduaine või koostisosa on tervislik või mitte, on kui labürinti eksimine. Püüdke näha suuremat pilti ja kaaluge oma toitumist kui pikaajalist tervikut. Maagilistele koostisosadele keskendumine ja nende jahtimine või iga toidukorra peensusteni paikapanemine ei vii eriti kaugele. Palju enam toetab oma üldise toitumise ja elustiili tervisliku ja mitmekesisena hoidmine.

Et toidust mõtlemine ei muutuks sundmõtlemiseks, arvestage, et kõigepealt vajab teie keha hapnikku, seejärel vett ja alles siis toitu.



Kaasaegsed inimesed tänapäevastes riikides pole mitte ainult kaloriprobleemi lahendanud, vaid oleme selle üle lahendanud. Toit on odav, rikkalik ja suur osa sellest väga kaloririkas. Väljaspool planeedi vaesemaid piirkondi on peaaegu võimatu nälga surra.  

Keskenduda toidu üksikutele koostisosadele on sama, mis jalutuskäigu ajal pidevalt mõelda, kuidas kand ja varvas maha toetuvad - nii ei ole võimalik nautida ei oma einet ega jalutuskäiku.

Üks põhjus, miks me esitame toiduga seoses vale küsimust, ongi see, et pole ühtset tervisliku seisundi mõõdikut, mida saaksite võrdlemiseks kasutada. Võtame kaalu ja saame öelda, milline toit on raskem. Võtame joonlaua ja saame öelda, milline toit on pikem/paksem. Võtame mingi kalorimeetri ja saame öelda, kui palju kaloreid see sisaldab. Kuid pole ühtegi instrumenti, millega saaks mõõta tervist.


Üks levinumaid mõtlemisvigu, mida inimesed teevad, on liigne lihtsustamine. Meile meeldivad lihtsad vastused. Kui saame millelegi kleepida sildi (hea/halb) või konkreetse numbri, siis ei pea me sellele palju mõtlema. See on osa sellest, miks on ahvatlev arvata, et "kalorid on halvad" või "kapsas on tervislikum kui koogike". Kuid see lihtsalt ei tööta nii. Isegi kook võib olla kasulik, kui olete pikka aega olnud söömata ja vajate kiiret turgutust. Lehtkapsas võib sisaldada mineraale ja vitamiine, kuid annab vaevu energiat. Nii et mõlemad variandid võivad erineval viisil tervisele kasulikud olla.

Ja selle võrdlusega ei taha autor öelda, et kook ja lehtkapsas on toitaineliselt võrdsed või et lehtkapsas pole tervislik.

Võrdlusprobleemi illustreerimiseks: laud on kaetud lehtkapsasalati ja šokolaadikoogiga. Diabeetik astub tuppa ja valib targalt salati – see on tema jaoks parem variant. Aga kui sisse tuleb taastuv anorektik, on koogike kaugeltki tervislikum valik. Kontekst on oluline. Karmid ja kiired reeglid on kasutud.  


Me kõik teame, mis võib juhtuda, kui menüüs on liiga palju koogikesi. Kuid kas teadsite, et lehtkapsa (ja spinati) liigtarbimine võib põhjustada kilpnäärme alatalitlust? Need köögiviljad sisaldavad tiotsüanaati, mis suurtes kontsentratsioonides võib häirida joodi ainevahetust. Kilpnääre vajab oma hormooni tootmiseks joodi. Samas ka siin peaksite lõdvestuma. Kui just arst ei ole teid kilpnäärme probleemide eest hoiatanud, ei pea te muretsema lehtkapsa ja spinati pärast, mida sööte tavalistes kogustes. Asi on selles, et iga head asja võib saada liiga palju. Ja rohkem ei ole alati parem.

Paljude kaasaegsete dieetide suurim probleem, eriti Ameerikas, on mitmekesisuse puudumine. Suurem osa inimeste kaloritest pärineb sageli kahest või kolmest liigist, kusjuures paraadi eesotsas marsivad nisu ja mais. Nisul pole midagi viga ja maisil pole midagi viga. Kui aga lasta ühel toidul oma dieedis domineerida, on palju valesti.

Good märgib: „Ma ei ütle ühegi toidu kohta, et seda oleks vaja vältida, sest vältimine põhineb hirmul ja demoniseerimisel. Teisest küljest julgustan teid katsetama, kui paljusid erinevaid liike saate süüa. See on lihtne ja lõbus viis oma dieeti mitmekesistada. Piimatooted on ju toredad, kuid pärinevad enamasti ühest liigist. Poes on vaid teatud liike erinevat liha. Ja paljud maitsvad toidud põhinevad peamiselt nisul ja maisil. Vaheldus ei tähenda ühel päeval juustuburgerit ja teisel päeval peekoni-juustuburgerit. Nii et kui keskendute erinevatele liikidele, avastate end paratamatult aed- ja puuvilju jahtimas. Me kõik teame, et "peaksime sööma aedvilju". Kahjuks näevad paljud inimesed seda mingisuguse karistusena. See ei ole seda. Tänastel poelettidel on suur valik – valige aedvili, mida pole kunagi söönud, otsige retsepte ja proovige midagi uut. Vaheldusrikkus on väga oluline.“

Kindlasti on paljud märganud neid reklaame või veebilehti või kokaraamatuid, kus märgitakse sööge seda või sööge tode, see kaitseb vähi eest või ravib vähki või sisaldab vähivastaseid aineid.

Craig kirjutab põhjalikumalt sellest, et iga toit, mida me sööme tekitab vähki. Miks nii?

Jonathan D. Schoenfeld ja John Ioannidis avaldasid ühe uurimuse nimega „Kas kõik, mida me sööme, on seotud vähiga? Süstemaatiline kokaraamatu ülevaade.“ Teaduslike uuringute ülevaatamise asemel uurisid nad juhuslikult valitud kokaraamatute retsepte ja valisid välja 50 tavalisemat koostisosa. Seejärel otsisid nad vähiriski käsitlevast teaduskirjandusest nende koostisosade esinemist – kas potentsiaalselt kantserogeensete või potentsiaalselt vähiriski vähendavatena. Tõenäoliselt võite juba aimata, mida nad leidsid. 80% koostisosade kohta tehti uuringuid nende vähiriski kohta. 72% leidis, et koostisosa oli seotud suurenenud vähiriskiga. Kuid 75% uuringutest oli statistiline olulisus nõrk või puudus üldse.



Paljude koostisosade kohta oli mõlema tulemusega ca sama palju uuringuid st nii uuringud, mis väitsid suurenenud vähiriski kui vähenenud vähiriski oli enamvähem ühepalju. Isegi koostisosade (nt peekon) puhul, mille puhul enamik või kõik uuringud näitasid suurenevat riski, olid uuringute tulemused väga nõrgad (uuring polnud eriti kvaliteetne või polnud risk märkimisväärne).

Võtkem aga uuringute kõige tugevam kangelane - metaanalüüs. Kombineerides sadu üksikuid uuringuid, võib saada täpsema pildi. Pole üllatav, et metaanalüüsis muutusid kõik efekti suurused väiksemaks. Autorid võtsid oma töö kokku järgmiselt: Enamiku toidu koostisosade puhul on väidetud seoseid vähiriski suurenemise või vähenemisega. Paljud üksikud uuringud toovad esile uskumatult suured mõjud, kuigi tõendid on nõrgad. Mõju suurused vähenevad metaanalüüsides.

See ei tähenda, et võite lihtsalt ignoreerida iga kuuldud hoiatust, kuid olge skeptiline, eriti kui need pärinevad sotsiaalmeediast, reklaamist, jms kohast.

Tõepoolest, nagu märgib Cancer Research UK, on ​​tegelik probleem see, et eraldiseisvalt võivad üksikud uuringud olla sügavalt eksitavad. Arvestada tuleb nii tohutu infomüra  kui paljude segajatega, ja nii võib üksik uuring hõlpsasti märgist mööda minna, kas siis seoseid üle- või alahinnates. Arvestades eelarvamusi ja kalduvust arvata, et mõned toidud või keskkonnategurid peavad vähki tekitama, pole üllatav, et uuringud kipuvad mõju suurusi sagedamini üle hindama kui neid alahindama.


Vaadates läbi kogu selle infotulva ja püüdes leida tõelisi signaale, on vähemalt mõned toiduained, mis on üsna kindlalt seotud vähiga. Näiteks on alkoholi tarbimine seotud mitme vähivormiga, sealhulgas kõhunäärme-, söögitoru- ning pea- ja kaelavähiga. On tõendeid selle kohta, et suurel hulgal puu- ja juurviljade söömisel võrreldes lihaga võib olla kaitsva toimega kolorektaalse vähi jt vastu, kuigi need seosed ei ole väga tugevad ning töödeldud liha, näiteks peekonit, on seostatud erinevate vähivormidega, kuigi kõrgem risk jällegi ei ole väga suur.

Kuigi tervislik toitumine võib vähendada teie vähiriski, on oluline meeles pidada, et dieediga ei saa te vähki ennetada ega ravida. Tõde on see, et vähk on sageli looduse tasu väga pika eluea eest (vaata ka "See raamat ei ravi vähki" postitusi). Praegu sureb rohkem inimesi vähki, sest inimesed elavad praegu kauem. Ja kui keegi haigestub vähki, on võimatu täpselt öelda, mis selle vähi põhjustas. Tänu epidemioloogiale saame öelda, millised olid kõige tõenäolisemad soodustavad tegurid (nagu suitsetamine, alkohol jne), kuid täiesti täpne põhjus on teadmata. Igaüks, olgu arst või mitte, kes üritab teile müüa ideed, et saate oma vähki ravida dieediga, kahlab eksinult ringi üsna paksus padrikus. Petturid, šarlatanid ja isegi heatahtlikud mitteteadlased püüavad teid pidevalt milleski taolises veenda. Ja ka targad inimesed lähevad õnge. Tõenäoliselt lühendas isegi Steve Jobs oma eluiga, kui tugines vähi raviks liiga kaua dieedile. Vähk on arusaadavalt hirmutav. Pelgalt nutikusest ei piisa. See jätab ukse avatuks hullumeelsetele ideedele, nagu suhkru menüüst väljajätmine vähi "näljutamiseks".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar