Naudi oma toitu vol 1

Vahepeal jõudsin läbi lugeda Craig Good raamatu "Relax and enjoy your food" (2021, 126 lk). Ehk fakte kamarajurast eristades säästad oma raha, tervist ja tervet mõistust.

Craig Good alustas oma karjääri Lucasfilmis 1982. aastal. Kui Steve Jobs ostis 1986. aastal Pixari, liikus ta sinna. Ta on töötanud paljudes valdkondades, vabakutselise kirjutajana, kaamerakunstniku ja küljendajana.   

Miks ta kirjutas raamatu toidust ja miks see üldse paljude toiduraamatute seast pilku köitis?  

Craig kirjutab: 

„Võib-olla olete märganud, et ma pole teadlane, arst ega isegi toitumisspetsialist. Niisiis, miks ma kirjutasin selle raamatu? Noh, sellel pole mingit pistmist autoriteedi ega kooliharidusega. Sellel on midagi pistmist aastatepikkuse teadusliku skeptitsismiga ja minu armastusega toidu vastu. See on seotud asjadega, mida õppisin hirmuäratavatel aastatel pärast seda, kui mu tütre arst ütles: „Tal on anorexia nervosa. Sellel on väga kõrge suremus." See on seotud sellega, mida ma kaalu langetamise ajal õppisin. Kuid need pole ainsad põhjused. Asi pole selles, et söömise kohta poleks teisi häid raamatuid, kuid neid on siiski tohutult vähem kui internetikuulsuste poolt reklaamitud ja müüdud kamarajura. Põhisõnum, mille tahan edastada, on lihtne: nautige mitmesuguseid toite, peamiselt taimi, sealhulgas rohkelt puu- ja köögivilju, mitte liiga palju ega liiga vähe.“

See on sarnane tuntud toiduajakirjaniku Michael Pollani üleskutsega: „Sööge toitu, mitte eriti palju, peamiselt taimi.“ Good ise mainib samuti Pollanit ja teebki siinjuures oma paranduse anorexiahaige tütre isana – mitte liiga vähe. Sest tänane dieedimaailm kipub kaloreid viima sellise madala tasemeni, kus toitumishäire on kerge tekkima (ja tekibki).

Craig kirjutab oma raamatu kohta: 

„Paljud inimesed muretsevad "vale" toidu söömise pärast. Hästi rahastatud kampaaniad on aastaid teid veennud, et mõned toidud on head, mõned halvad ja mõned lausa kurjast. See ei peaks nii olema. „Relax and Enjoy Your Food“ kasutab teadust ja pisut tervet mõistust, et eemaldada kogu see ärevus ja säästa teile raha. Kui mõnest ideest lahti lasete, muutub kõik lihtsamaks.“

Miks me siis söömise pärast nii stressis oleme?

Kõikjal, kuhu pöördute, hõigub keegi teatud toidu ohtudest või reklaamib superdieedi imesid. Teid hoiatatakse "töödeldud toiduainete" ja "kemikaalide" eest. Raamatute ja imerohtude müüjad püüavad teid veenda, et teie keha on "toksiinidest" tulvil. Moonutuste ja hirmutaktika ümber on välja kasvanud tohutu mitme miljardi dollari suurune toidulisanditööstus, mis nõuab, et tervena püsimiseks tuleb võtta õigeid vitamiine või mineraalaineid. Teid hoiatatakse ostma gluteenivaba, mahepõllumajanduslikku, GMO-vaba toitu – mis ei pärineks tööstuslikust põllumajandusettevõttest. Kui te ei söö õigeid marju või rohelisi lehti, võiksite pleegitajat ette ja taha tilgutada. Teid pommitatakse sõnumitega selle kohta, kuidas tänapäevane toiduahel on täis "vaikivaid tapjaid", mis teid haigeks teevad. Teieni jõuavad aina enam sõnumid selle kohta, kui palju te kaalute või isegi kui palju kaaluvad teised inimesed. Ja mitte kunagi ei kaalu te piisavalt vähe.

Autor märgib, et tema raamat ei ole teaduslik raamat, kuigi toetub teaduslikule konsensusele ega ka kaalulangetuse või dieediraamat, kuigi vaatab väga kriitilise pilguga üle heaolutööstuse väited. Kõik raamatus esitatud info on sedavõrd lihtne, et võib tunduda uskumatuna. Seda seetõttu, et mõned väga hästi rahastatud organisatsioonid on aastakümneid püüdnud teid veenda, et just nende nägemus toidust ja toitumisest on see õige. Hirmupõhisest turundusest räägitakse raamatus mitmes kohas.

Segaduse ja desinformatsiooni hulk toidumaailmas on tohutu. Enesekindlad hääled karjuvad igast nurgast, et söö nii või naa, väldi seda või teist toitu. Neil häältel on televisiooniprogrammid, tohutult populaarsed veebisaidid ja neid reklaamivad  glamuursed Hollywoodi kuulsused. Mõnel on toeks isegi iidsed usutraditsioonid. Ja enamik neist eksib.

Autor kirjutab, et ka tema võib eksida: 

„Olen võtnud kasutusele kõik ettevaatusabinõud tagamaks, et vähemalt selle raamatu kirjutamise ajal on minu esitatud teave teaduslikult ja ratsionaalselt kehtiv. Veensin eksperte raamatus toodud fakte minu eest kontrollima. Sellegipoolest võin ma nagu kõik teisedki eksida. Skeptiline suhtumine on kõige tervislikum suhtumine, mis teil elus olla saab – kõige suhtes. Soovitan teil järgida joonealuseid märkusi, vaadata minu pakutavaid allikaid ja otsida tõeliste ekspertide hääli. "Sest nii ma ütlesin" on kõigi aegade halvim põhjus midagi uskuda, olenemata sellest, kes seda ütleb.“

Craig soovitab kolme raamatut, millest üks -  „Secrets from the Eating Lab“ (autor dr Traci Mann), on mul loetud ja blogis kokkuvõte tehtud.

Teine on  Alan Levinovitzi  „The Gluten Lie: And Other Myths about What you Eat“ ja kolmas Steven Novella „

The Skeptics' Guide to the Universe: How to Know What's Really Real in a World Increasingly Full of Fake“.

Veel üks raamat, mida mainitakse on Louise Foxcroft „Calories and Corsets: A history of dieting over 2,000 years“

Mõelge kõigile neile toidumaailmas levivatele manitsustele. Nende kõigi keskmes on hirm. Hirm süüa valesti. Hirm, et ei söö õiget asja. Hirm igavese karistuse ees. Hirm kaasaegse maailma ees.

Inimesi on palju lihtsam hirmutada kui neid harida. Söömine on üks intiimsemaid tegevusi meie elus. Toit läheb otse meie suhu ja läheb makku, kus sellest saab sõna otseses mõttes osa meist. Muidugi oleme mures selle pärast, mida sööme! Ja see teeb meid haavatavaks.

Craig kirjutab, et kui tema raamatust peaks ainult üks asi meelde jääma, siis võiks see olla see: igaüks, kes üritab teid mõne toidu või koostisosa pärast hirmutada või paneb teid söömise pärast süüd tundma, on keegi, keda peaksite oma ülejäänud elu jooksul ignoreerima.

Viimane asi, mida peaksite söömise pärast tundma, on süütunne. Teie taldrikul pole midagi, mida peaksite kartma. Enamik halbu ideid maailmas müüakse järgmiselt:

1) Leiutage probleem.

2) Müüge lahendus.

Loomulikult ei piirdu see ainult toidu- ja dieedimaailmaga; see on ülimalt levinud. Veebisait, mille eesotsas on atraktiivne noor naine või kuulsus, paneb teid kartma mõnda toitu või kehas leiduvaid "toksiine" või seda, kuidas "Big Pharma" või "Big Agriculture" üritab teid tappa – ja , oh! Mis siin veebisaidil veel on? Nad müüvad toidulisandeid! Või detoksvahendeid! Või maagilisi toite! Kas lihtsalt juhus?

Tuleb juttu kemofoobiast - irratsionaalsest hirmust kemikaalide või hirmutavate nimedega koostisosade ees.

Näiteks on olemas tööstuslik kemikaal, mis on peaaegu universaalne lahusti. Seda kasutatakse paljudes toodetes ja protsessides alates insektitsiididest kuni elektritootmiseni. See võib häirida DNA-d, on toksiliste ühendite, nagu väävelhape ja nitroglütseriin, põhikomponent ning eraldub suure osana autode heitgaasidest. Hingate praegu veidi seda sisse ja te ei saa selle vältimiseks midagi teha. Seda nimetatakse divesinikmonoksiidiks (DHMO) ja on teada, et see on väikelastele surmav ning põhjustab igal aastal kogu maailmas miljardeid dollareid varalist kahju. See on üsna hirmutav kemikaal, välja arvatud juhul, kui mäletate piisavalt keskkooli keemiat või olete juba külastanud suurepärast veebisaiti DHMO.org. Selle kemikaali üldnimetus on vesi (H2O).

DHMO on tõepoolest külastamist väärt veebileht. Siit leiab palju "hirmu" divesinikmonooksiidi kahjustavate omaduste kohta 😏. Kuid jah, samamoodi leiab erinevate toitude ja toidus leiduvate kemikaalide "kahjustavate" omaduste kohta sadu veebilehti. 

Kõige levinumad toiduga seotud küsimused on tänapäeval järgmised: kas see toit on tervislik? Või kumb on tervislikum, see toit või too toit? Probleem on selles, et need on valed küsimused. Kõik toidud on tervislikud, kuid kõik dieedid mitte.