Vindumine ja toksiline positiivsus

 

Adam Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New York Times artikkel „There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.  

Allpool tükikesi Granti artiklist:

"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."

Seda ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.

Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud.  Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.

Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“  vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.

Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.

Nii nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.

Artikliga edasi:

Virelemine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta domineeriv emotsioon.

Kuna teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise  nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia emotsionaalsete sümptomitega.  

Pandeemia on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.

Psühholoogias mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.

Virelemine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon – ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.

Selle termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.

Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.

Isegi kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine võib aidata teil neid aidata.

Psühholoogid leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“ oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.

Meil on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada, et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.

Selle asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või "Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg optimistlik.

Kui lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis "Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."

Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.

Mida me saame virelemisega teha? Mõiste nimega "vool" (flow) võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid oma pandeemiaeelse rahulolu.

Varahommikune sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete muret nende heaolu pärast.

Kuigi uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust iga 10 minuti järel.  

Pandeemia oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest, kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk: väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.

Virelemine ei ole ainult meie peades – see on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada. Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele häält andma ja valgustama teed tühjusest.