Mürkidest vabanemise raske tee

Lugesin hiljuti kunagise New Yorgi surmajuhtumite uurija Barbara Butcheri mälestusteraamatut "Mida surnud teavad". Üks juhtum teiste seast köitis tähelepanu ja usun, et selliseid lugusid peaks meeles pidama, kuna umbusaldus peavoolu meditsiini vastu on toonud ka meie Eesti turule hulgaliselt imeravijaid ja kindlasti on neid palju veel tulemas. 150 dollari eest seanss, mis puhastab mürkidest ja toksiinidest, peatab vananemise ja võimaldab uuesti ja puhtalt edasi minna. Kes tänapäeva elurattas ei tahaks oma väsimusest, magamatusest, ületöötamisest tekkinud jõuetusest kiirelt ja ainult raha eest  vabaneda. Keegi pakub alati lahendust, mis ei hõlma oma panust ja vaeva.

Barbara Butcher kirjutab: "Tuttavaks sain end murest murtud keskealise paariga ja võtsin istet, et nende juttu ära kuulata. Härra ja proua Grove olid kiirustanud nädal tagasi Vermontist New Yorki, kui said teada, et nende 38-aastane tütar Leah oli koomasse langenud. Pühendunud vanemad veetsid kõik päevad Bellevues tütre voodi kõrval ning hotellist minnes möödusid meie asutusest. Nähes silti „Kohtumeditsiiniamet“, tuli neile mõte, et võib-olla saaks keegi uurida asjaolusid, mis olid nende tütre surmasuhu viinud.

Leah’d oli vaevanud kerge depressioon ja ta oli hakanud kahtlema, kas ta ikka tahab arvutimüüja stressirohket tööd edasi teha. Ta soovis elult enamat, aga ei teadnud, mida. Sõber oli rääkinud talle „imettegevast“ psühhiaatrist doktor James Wattist East Forty-Sixth Streetil, kes pesevat mürgid ja raskmetallid kehast välja, mis tagavat kerge tunde ja selge pea. Veel manustavat ta veenisisese infusiooni teel medikamente, mis peatavat vananemise. Raskematel juhtudel pakkuvat ta klientidele „taassünnikogemust“. Ta uimastavat patsiente süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasiga, surudes inhalatsioonimaski pekselva, õhku ahmiva, rabeleva ja tõmbleva patsiendi näole. Seejärel toovat ta patsiendi aeglaselt teadvusele, tõkked ja probleemid jäävat aga üska. Ta kordavat seda protseduuri kaks korda nädalas, kuni patsiendil hakkab parem või saab raha otsa.

Leah’l oli olnud mitu seanssi, millest mõni kestis kolm tundi. Ühe protseduuri ajal oli ta muutunud väga rahutuks ja erutatuks ja doktor Watti löönud. Too oli soovitanud, et Leah võtaks järgmisel korral kaasa sõbra, kes teda kinni hoiaks – nii istuski Leah’ kallim viimaste seansside ajal tema jalgadel ja hoidis ta käsi kinni. Arst olevat manustanud Leah’le 60-protsendilist süsinikdioksiidi (tavalises toaõhus on seda alla ühe protsendi), mispeale naine hakanud krampides tõmblema ja rabelema, kuni vajunud lõdvaks.

Watt olevat käskinud Leah’ kallimal tema vererõhku mõõta. Null. Watt ütles: „Mõõtke uuesti.“ Ta ei olevat osanud kunstlikku hingamist teha (nähtavasti ka mitte häirekeskuse numbrit valida) ja oli kuidagi ebalevalt sekeldanud ka siis, kui Leah’ kallim kiirabi kutsus. Leah’ süda oli seiskunud, kiirabitöötajad elustasid teda teel haiglasse. Hapnikupuudus põhjustas ajukahjustuse ja sestpeale oli Leah koomas.

Bellevues nägin kena noort kaamet naist aparaatide keskel, hulk voolikuid külge ühendatud. Naine näis kuidagi tühjaks pigistatuna ning ma teadsin, et ta ei taju mitte mingil moel ümbritsevat. Arstid ütlesid, et ta oli vegetatiivses seisundis, säilinud oli üksnes ajutüve alaosa minimaalne talitlus. Ta polnud suurt muud kui tuksuva südamega elutu keha.

Doktor Hirsch rääkis meie advokaadiga, kelle nõuandel helistasin ringkonnaprokuratuuri. Rääkisin loo ära ning minu käsutusse määrati ringkonna­prokuröri abid Gail Heatherly ja Anne Schwartz. Nad olid niisama vihased nagu mina ja taotlesid luba Watti vastuvõtukabineti läbiotsimiseks. Mina helistasin doktor Wattile ja küsisin viisakalt, kas ta saaks anda infot, mis võiks Leah’d aidata; kas ta räägiks meile, mis juhtus, missuguseid medikamente või gaase ta kasutas. Watt vastas, et „olukorra tõsiduse tõttu“ oli talle soovitatud, et vestluste juures viibiks advokaat. „See sobib,“ laususin ma. „Kas te tuleksite koos advokaadiga kohtumeditsiiniametisse meiega rääkima?“ Pakkusin koguni, et saadan talle auto järele, kuid ta kõhkles. Leah suri mõni päev hiljem.

Järgmisel päeval korraldasime reidi Watti vastuvõtukabinetti ehk ühe magamistoaga korterisse luksuselamus. Hallipäine doktor Watt seisis koridoris, vahutades vihast oma privaatsuse rikkumise pärast. Köök oli labor, tööpindadel olid laiali vere- ja uriiniproovid. Elutuba oli protseduuriruum, kus seisis kuus allalastava seljatoega tugitoooli, igaühe kõrval tilgutistatiiv. Magamistoas olid üheinimesevoodi ja tool, voodi peatsis kuidagimoodi koostatud aparaat, mis nägi välja, nagu oleks teismeline nokitseja selle kokku klopsinud. Plastkasti ühest küljest väljuvad sasisiinid tilguti­voolikud olid koondatud valgesse lõõtsatorusse, mis oli ühendatud musta kummimaskiga. Slidistamata rõhumõõturid olid teibitud kasti teisele küljele, kust ulatusid välja ventiilid, iga ventiil ja numbriketad ühendatud tööstuslike kummivoolikutega, mis keerdusid põrandal hunnikusse. Kõik oli räpane ja vana, nagu oleks Watt oma maagilise taassünnimasina ehitamiseks romulast osi otsinud. Voolikute teised otsad viisid kappi, kust leidsin kuus suurt metallist gaasiballooni, igaühel keevitustarvete firma silt. Hullumeelse teadlase aparaat oli tööstustarvetest kokku pandud.

Uurisin ümberringi vedelevaid medikamente, mida läheb vaja hädaolukorras. Kaalium ja epinefriin olid aegunud juba viis aastat tagasi. Väikesel kärul seisis aspiraator, täis sogast musta vett. Elustamiskäru südameseiskumise puhuks ei olnud. Erakorraliste ravimite karpi allergiliste reaktsioonide jaoks ei olnud. Puhta hapniku varu ei olnud..."

 

Otsisin netiavarustest, mis sai "tublist doktorist" edasi ja leidsin New York Postist  väikese lõigu:

Manhattani arst, kes tappis kogemata ühe oma patsiendi oma „gaasiraviga“, ei lähe vangi – tehtud kokkulepet kritiseerisid eile teravalt ohvri vanemad.

„Osa minust on väga vihane,“ ütles Leah Grove’i ema Lynn ajalehele The Post oma Vermonti kodust pärast seda, kui ta sai teada, et doktor James Watt tunnistas end süüdi kriminaalses hooletuses (tapmises) ja sai vaid sümboolse karistuse.

„Doktor Watt mõrvas meie tütre. Ma tahaksin näha seda meest elu lõpuni trellide taga,“ ütles ta, lisades, et ta ei ole siiski pahane prokuratuuri peale kokkuleppe tegemise pärast.

„See, mida nad saavutasid, oli suur saavutus,“ ütles ta. „Arstil on New Yorgis peaaegu piiramatu voli teha, mida iganes ta tahab.“

73-aastane Watt tunnistas kohtus, et 19. aprillil 2001 põhjustas tema „süsinikdioksiidiravi“ – süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja hapniku segu, mida anti läbi anesteesiaseadme – 38-aastase Leah Grove’i südameseiskumise ja seejärel koomasse langemise. Grove suri 9. mail.

Seade pidi aitama Grove’il leevendada kerget depressiooni.

„Masin, mille ma ehitasin, ei jälginud Leah Grove’i poolt sissehingatavate gaaside kogust,“ ütles arst, tunnistades, et ei teinud piisavalt, et Leah´d pärast juhtunut päästa.

Vanglakaristusest pääsemise vastutasuks lubas Watt, et ei praktiseeri enam kunagi meditsiini.

Huvitavad karistused igal juhul.