Kollased iirised - kas süüa või lugeda?

Söömisel ja lugemisel on palju ühist, mis ilusasti on öelnud Bacon:

Olen mitu korda mõelnud, et oleks pidanud hoopis raamatublogi pidama:). Ma kindlasti loen palju rohkem, kui söön:). Toit teadupärast kipub oskuste lisandumisest aina paremaks minema. Retseptid keerulisemaks, kasutatava ainese hulk suureneb ja suurenevad ka kogused, mida sa suhu paned, kuna toidu maitse on aina parem. Tänapäeval on juba raske isegi suhkru (ükskõik mis vormis me teda endale ka ei serveeri: suhkur, mesi, siirup, kuivatatud viljad jms), rasva (sama lugu on see mis tahes õli või rasvaga) ja soolaga (samuti palju võimalusi) saavutada maksimaalselt head toitu. On juba olemas sünteetilised magustajad, mis on suhkrust sadu kuni tuhandeid kordi magusamad (näiteks sukraloos on 320-1000x magusam suhkrust). Seega tänane toit võib lisandite kasutamisel olla 1000x maitsvam, kui aastakümneid tagasi. Tuhat korda maitsvam õunast! On vajalik vägagi suur tähelepanelikkus oma peas toimuva suhtes - kus meel aina paremat, aina enam ja aina kiiremini utsitab leidma. 

Ma tulen raamatute juurde tagasi:). Raamatud muidugi lähevad ka paremaks ja kallimaks aga neid saab raamatukogust tuua ja sinna tagasi viia :). See on siis pluss raamatute kasuks.
Ma olen olnud suur lugeja päris pisikesest peale - ema rääkis kõigile, et kuna tema raseduse ajal aina luges, siis näe laps ka aina loeb. Armastan raamatuid, jätkuvalt veel paberraamatuid ja olen neid läbi lugenud väga palju, kuid loomulikult on enamik lugemata, millest on muidugi kahju (võib olla ka mitte). 

Raske on öelda lemmikkirjanikku või kirjandusžanri, kuna neid on väga palju. Kui ma tänases raamaturohkuses millestki puudust tunnen, siis on see võimalus lugeda ühte raamatut kümneid ja võib olla sadu kordi. Üheks selliseks raamatuks oli mul kunagi näiteks Alexander Dumas "Kolm musketäri" ja selle järjed. Nüüd on uusi ja huvitavaid raamatuid nii palju - ka raamatud lähevad järjest põnevamaks, huvitamaks, fantastilisemaks, sügavamaks, kergemaks jne. Olles lapsest saadik krimiraamatute suur lugeja, on hästi märgata, kuidas laipade arv, tapmiste jõhkrus aina ülesmäge veereb. Ei mingit pikka sissejuhatust, juba esimese lõigu lõpus on esimene laip vms käes. Kõik on kirjutatud nii hästi ja aina paremini, et mingil hetkel ma küllastun kurguni ühest žanrist - teadusest, krimist, armastusest, filosoofiast, seksist, toidust, tervisest. Kui ühest on täiesti siiber:), siis võtan kätte mõne muu suuna. Siin tunnen väga hästi vastandeid toimimas. Olles mingi aeg lugenud inglise keeles oma õpingutega seonduvaid teadusraamatuid, võtan kätte midagi kerget ja lihtsat. Kerge on igalühel erinev, minu kerge lõpeb kuskil Varraku ajaviiteromaanide piiril, sealt veel kergemat on juba raske lugeda. Aga see oleneb, mõned aastad tagasi lugesin endalegi ootamatult läbi nii Harry Potteri (mis mulle väga meeldis), kui ka Videviku sarja ja siis veel mõned noorteromaanid. Mõned on kirjutatud hästi (st mulle meeldisid, näiteks Percy Jackson, Punase kloostri kroonikad, Safiirsinine, Määratud jm), päris paljusid ei suutnud üle paarikümne lehe lugeda (ei mäleta enam pealkirjugi:). 

Selliste lugemise tõusude ja languste voos on mul näiteks hetkel pooleli:

Kollased iirised (143lk, Lionel Stoleru) - just lõpetasin

Moodsad armastajad (335lk, Emma Straub) - just alustasin, ei ole veel kindel, kas meeldib

On food and cooking. The science and lore of the kitchen (890lk, Harold McGee) -tunnustatud toidukeemiku aastakümnete uurimused ja selgitused 

Rhytms of life. The biological clocks that control the daily lives of every living thing (277lk, Russell G. Foster ja Leon Kreitzman) - kronobioloogia alane, korra loetud, taas kord mõningaid asju üle vaatamas

A mind at home with itself. Finding freedom in a world of suffering (303lk, Byron Katie) - Buron Katie uus raamat, alles alustasin, naudin väga

Ellujäämise õpetus V osa (Luule Viilma) - mitmeid kordi loetud, iga kord avardub arusaamine ühe enam

Kuldne märkmeraamat (Doris Lessing) - naudin lehekaupa:)

Rachel, mu piin (Daphne du Maurier) - Rebecca on kindlasti üks lemmikutest, kuid selle raamatuga olen toppama jäänud. Kahjuks vaatasin ma enne filmi ja nüüd on filmi pildid liiga selgelt silme ees, oleksin eelistanud vastupidist. 

Baskervillide koer (Arthur Conan Doyle)  - lapsed valisid selle unejutu raamatuks. Olen selle kunagi üsna kapsaks lugenud ja pole aastakümme kindlasti kätte võtnud. 

Kahe nädala lõpetatud raamatutest seisavad laual (ootavad raamatukokku tagasi viimist) -

Sorts (331lk, Michael Scott) - Surmatu Nicolas Flameli saladuste viies raamat - laste unejutu raamat:), st loen koos lastega õhtul enne magamaminekut

Kalevipoeg - samuti unejutu raamat:), lapsed leidsid, et väga vägivaldne raamat:)

Fööniksi laps I osa (Barbara Erskine) - Varraku ajaviiteromaan, mulle meeldis ja minu raamaturiiulil on ka sama autori Kesköö - üksildane paik

Paberist printsess (Erin Watt) - noorteromaan, lugesin läbi - tulevasi osasid ei ole plaanis lugeda. Midagi 50 halli varjundi noortevariandina:) või vähemalt liigub sinnapoole. Kirjaniku nimi peidab endas kahte kirjanikku, kellest üks (või mõlemad) avaldab järjepanu pehmekaanelisi armastusromaane, kus suurem osa keerleb tugeva-toreda kube punnis meesiluduse ja sama naisvariandi voodi ümber. Midagi sellist, et mida rohkem suhkrut ja šokolaadi koogile lisan, seda paremaks kook läheb. Mingil hetkel on ju ikkagi piir käes. Jõutakse tülgastuseni mitte veel parema tulemuseni. Vähem on rohkem (minu jaoks). 

Tüdruk, kes ei rääkinud (Hjorth/Rosenfeldt) - krimiromaan, sama liini 4. raamat. Ei ole lugenud esimest kolme. Meeldis on palju ja ei meeldinud on vähe:). Teisi loeks sel juhul, kui on väga suur soov kriminulli lugeda ja midagi muud pole. Nagu toidugi puhul ei saa ma öelda, et on halb või hea - see kas meeldib või mitte. 

Ma olen lugedes leidnud romaanidest ja eluloolugudest palju huvitavat toitumise ja tervise kohta. Ja tegelikult seetõttu ma nii pikalt raamatute ja lugemise kohta hetkel kirjutan. Et  jõuda nägemiseni - kõik on kirjutanud üks käsi. Et koguda blogisse veidi tsitaate :). Leida, et lemmiktegevustel on ühised jooned - nii söömisel, kui ka lugemisel.Tänase postituse pealkirjast lähtuvalt on siis Kollased iirised selline tore lühike lugu, mille minategelane on arst ja ütleb enda kohta järgnevat:

"Kõigepealt teate nii teie kui mina - muuseas pole me sugugi esimesed seda märkama -, et suured valud on tummad. Kaaskondsetele räägitakse sageli oma peavalust, aga mitte kunagi vähist. Veel enamgi, ühiskond, milles elame, ülistab sedavõrd õnne, et hoiab hoolega peidus haigused. Telereklaamides näeme õnnelike perekondi, kes naeratavad säravalt Camemberti juustu või uut autot nähes, ja meile ei tule pähegi, et ühel või teisel pereliikmel võiks valutada kõht või olla midagi muud viga. Seega, igaüks püüab oma haigusi varjata, et mitte rikkuda kujutluspilti, mis teistel temast on.Arsti juures seevastu langeb mask, enam ei teeselda ja pigem vastupidi, kõik, mis on sotsiaalse surve all ütlemata jäänud, paiskub nüüd jõuliselt välja."

Üsna täpselt öeldud:). Sotsiaalne surve nõuab terve olemist ja seda eriti teatud gruppidelt.

Sama loo lõpus ütleb psühhiaater arstile:  

"Teie üldarstid ravite inimesi, kes räägivad teile oma hädadest. Mina, psühhiaater võtan vastu inimesi, kes ei räägi mulle midagi sellest, mis neile häda teeb. Teie lähtute oma töös räägitust, mina mitteräägitust."

Ja kuskil keskpaigas pidas sama psühhiaater loengut esmakursuse meditsiinitudengitele: 

"Vaadake, te peate õpingute lõppemise järel andma Hippokratese vande, mis kohustab teid kasutama kõiki vahendeid haige ravimiseks. Mina tahaksin teie käest "Freudi vannet", mis kohustab teid saavutama tulemusi, mitte ainult kasutama vahendeid."

Meil ei anna arstid küll Hippokratese vannet, on spetsiifiline arstivanne, mis samuti ei sisalda midagi tulemuste kohta:). Ja ega ei peagi. Kui inimesel on suur haav, siis arst saab selle kinni õmmelda aga kokku kasvatab (või ei kasvata) selle siiski inimese keha. Arsti ülesanne ongi leevendada sümptomeid, mitte kedagi terveks teha - see võibolla inimese enda võimuses aga võibolla ka mitte. . Arst võidab inimesele aega, et ta saaks oma eluviise muuta, enda jaoks midagi teha või hoiab teda hingamas, kui olukord on arenenud juba liiga kaugele. Sestap kuulen meditsiiniga seotud loengutes  järjest enam, et patsiendi osa oma tervenemises on 90% ja arsti osa 10%. Ma ei näe, et alternatiivmeditsiinis oleks teistmoodi. Patsiendi roll ja osatähtsus ei saa ju muutuda - ei ole võimalik, et arstikabinetis on haige roll 90% ja kuskil tervendaja juures läheb õige lihtsalt - tulin, istusin ja sain lahti:). Näen alternatiivses maailmaski üha enam riiulitele ilmunud toidulisandeid, imesegusid, pulbreid, tilku jne. See on ka loomulik, otsitakse leevendumist ja võimalust minna aina edasi meeldivate naudingute ja keha kuritarvitamise teel. 
Haigena soovin ma meedikult kiiret ravi, sama ootan ka alternatiivilt - mis hea on teada, et aastakümme kestnud keha kuritarvitamine näiteks tubakaga, ületöötamisega ja (või) ergutitega saab kiirelt kas arsti noa all kaotatud või siis näiteks alternatiivselt kanepiga (või mis iganes mulle kiirelt igatsetud tulemi toob) ravitud:). 
Leidsin hiljaaegu palju huvitavaid languslugusid (vastand eduloole) toortoidumaailmast, millest järgmisena ongi plaanis kirjutada.

Ta ei taha minevikku unustada - Byron Katie Töö

Lähen nüüd keha-toidu suhtest veidi sügavamale sissepoole. Mitte ei lähe toidupoest edasi apteeki otsima veel kaugemalt omale tervist - uuema rohu või lisandi näol:) ... vaid lähen sissepoole. Kus minu teada voolab tervise allikas. Mitte et seespool oleks tervis niisama võtta - raha ei küsita aga tööd tuleb palju teha:). Seespool tundub alguses, et maailm on sama keeruline, kui tänases tervisetooteid ja pakkumisi täis maailmas, kuid on mõned head abivahendid - Byron katie Töö on üks sellistest.

Mulle endale väga meeldib Tööd (The Work) teha ja ma olen palju enda kohta avastanud ning avastan aina edasi. Sa paned probleemse olukorra või inimese paberile ja see rullub sinu silme all lahti kogu oma olemuses. Mis mind kohe alguses Tööd armastama pani ongi see, et siin leiad nö win-win olukorra (ei ole head ega halba poolt, mõlemad pooled võidavad). Reeglina on ju nii, et kui keegi teine minu probleemis süüdi ei ole, siis olen mina süüdi:).Süütunded teatavasti aga ei ole meeldivad kaaslased. Töölehe lõppedes ei ole kumbki pool süüdi:). 

Olen oma youtube kanalil lisanud subtiitrid mitmetele Byron Katie (74) Töödele ja kirjutasin varasemalt siin blogis. Tuletan lühidalt meelde: Byron Katie ütles enda kohta: "See, kes ma uskusin ennast olevat, oli lootusetu juhtum. Ma ärkasin hommikuti ja kui sain aru, et ma ikka veel hingan, olin vihane Jumala peale, et ta hoiab mind elus.  

Ma mõtlesin järjepidevalt enese tapmisest, kuid kuna mul oli kolm last, siis ei olnud selleks võimalust. Ma olin kliinilises depressioonis. Ma põdesin agorafoobiat Ma olin tulvil raevu, nii paranoiline, et magasin relv padja all. Mõnikord võisin ma olla päevi või ka nädalaid, ilma et oleksin ennast pesnud või harjanud hambaid. Minu enesekindlus oli niivõrd madal, et ma magasin põrandal, kuna ma arvasin, et ei vääri voodit. 1986 aasta ühel hommikul, kui ma magasin põrandal, sibas üle minu jala prussakas. Ja ma avasin oma silmad, ärkasin sellest surmaunest – 43 aasta pikkusest unest – ja kogu selle pimeduse asemel oli rõõm, mida ma ei suuda kirjeldada. Mitte keegi ei öelnud mulle, et sa võid olla elus ja õnnelik ja kui keegi oleks ka öelnud, ma ei oleks teda uskunud. Ma mõtlesin, et on vaja surra – füüsiliselt surra – et saada vabaks. Sel hetkel olin ma absoluutselt identifitseerumata, ma ei saanud öelda „Mina“. See oli ilma identifitseerumiseta. Ei olnud aega ega ruumi. Ei olnud midagi lahusolevat. Kõik, mis jäi, oli hämmeldus ja rõõm. Ja mil iganes mõte – mil iganes ükskõik milline mõte nendest, mis mind aastaid oli hoidnud depressioonis, need kohutavad mõtted, mis ütlesid mulle, kui väärtusetu ja jube ma olin – mu pähe tuli, ma nägin, et see ei olnud tõsi. Ma hakkasin naerma – või ilma identifitseerumiseta saab öelda, see hakkas naerma. See lihtsalt möirgas. Mulle meeldib öelda, et see oli sündinud naerust. Töö (The Work) oli sündinud sel hetkel. Ma adusin, et kui ma usun oma mõtteid, siis ma kannatan ja kui ma ei usu oma mõtteid, siis ma ei kannata. Ja ma nägin, et see on tõsi iga inimese kohta. Pikemalt saab lugeda siit Intervjuu Byron Katiega.

Töö (The Work) on üles ehitatud küsimustele Töölehel. Katie selgitab neid nii: "Niisiis, kaks esimest küsimust Töös on „Kas see on tõsi?“ ja „Kas sa oled absoluutselt kindel, et see on tõsi?“ -  on need, mida näen, kui mõtted ilmnevad. Ükski mõte ei ole tõsi. Nad ei saa seda olla. Ma nägin seda absoluutse selgusega. 

Kolmas küsimus on: „Kuidas sa reageerid (tunned), kui sa usud seda mõtet?“ See on ilmselge, et on: kurbus, viha, ahastus. 

Ma nägin, et kõik need asjad on mõtte uskuma hakkamise tagajärjed, kusjuures mõte ei olnud üldsegi tõde. 

Siis ma nägin, et ei ole mingit identifitseerumist seni, kuni mõte ilmneb, seega neljas küsimus on: „Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?“ 

Siis tuleb see, mida ma nimetan ümberpööramiseks. See on viis kogeda vastupidist oma uskumusele. Ma nägin, et igale mõttele on vastupidine tõene või isegi tõesem. Ma adusin, et kõik oli tagurpidi ja alt ülespoole – mis oli tõsi, mis ei olnud tõsi, mis oli unenägu, mis oli reaalne.  

Uued subtiitrid lisasin vestlusele "Ta ei taha minevikku unustada" - noor kena naine on läinud lahku oma elukaaslasest, kes ei tahtnud unustada ja solvas teda. Mida edasi Byron Katie koos noore naisega läheb, seda selgemaks ja rõõmsamaks olukord muutub. 

Toiduvõltsimise ajalugu

Eelneval kahel aastal olen osalenud ja õppinud nii paljudel toitumisega (nii kaudselt, kui otseselt) seotud kursustel, et kõiki on raske meeles pidada:). Kuigi olen endale üht-teist veel valmis vaadanud, on kahju liiga kiiresti järgmiste teemade juurde liikuda. Paljust on üsna pinnapealselt üle käidud, osad raamatud on veel lõpetamata:).

Kuna kaudselt on toitumisega seotud kõik elualad, siis võiks ju õppima jäädagi:). Vahel tuletan endale meelde eesti vanasõna, et kiirustada tuleb ainult kirbu tapmisel.:) Teen nüüd veel kord ülevaate sellest, mida kuulasin-lugesin-vaatasin ning kuidas see kõik mind toetanud on ja  kuidas see minu toidulauda ja arukust mõjutab:). Vahele sekka tööd oma hinge ja meelega. Olete oodatud kaasa elama:). 

Ma alustaks päris algusest. Nimelt East Anglia Ülikool pakkus kursust toiduvõltsimisest. Olen kunagi siin varasemalt kirjutanud oliiviõli võltsingutest ja see teema on mulle olnud huvitav. Sel teemal meeldib väga paljudele kaasa rääkida ja oletusi ning kummalisi ja äärmuslikke väiteid ringleb netis palju. Hirmu on tohutult ja vahel nii absurdset, et ei tea kas naerda või nutta? 

Osaleda sellel kursusel saab läbi Future Learn õpikeskkonna  

Üldiselt arvatakse, et sada-kakssada aastat tagasi sõime me palju puhtamalt. Kindlasti oli poolfabrikaate palju vähem, kuid kohv, tee, jahu, suhkur, õli, alkohol, maitseained olid tihti mürgitatud ainesega, mida tänaseks tuntakse aktiivsete mürkide nime all. Ja mida leidis 19 saj.  Accum, et juba siis kujunes välja maitse-eelistus ja kinnistus võltstoidu maitse.  Sestap minevik ei olnudki nii ideaalne, kui me seda uskuda tahaks:). Ja juba mitu põlve maitseb meile toit, mida on muudetud ja kui me saaksimegi naturaalsema toidu, ei oleks see meile nii omane...

Võitlus toiduvõltsimise vastu. (Noel Coley artikkel)

Tänapäeval sätestab seadus, et toidupakenditel, joogipurkidel ja –pudelitel peab olema kirjas nende sisu, kuid kuni aastani 1875 kontrolliti elanikkonnale müüdava toidu ja joogi koostist või kvaliteeti väga vähe. Seda seni, kuni probleemi tõstatasid keemik Frederick Accum ja meedik Arthur Hill Hassall.

Mõned 19 sajandil väga sagedasti kasutatavad lisaained olid mürgised. Saia valgendamiseks näiteks segasid pagarid vahel jahu sisse maarjajääd (K₂SO₄.Al₂(SO₄₎₃.24H₂O) ja kriiti, kartulipüreed, kipskrohvi (kaltsiumsulfaati), peent valget savi ja isegi saepuru – kõike võidi lisada selleks, et saiapätsi kaalu tõsta. Nisujahu asendati rukkijahu või kuivatatud ja jahvatatud ubadega. Vanaks läinud jahu hapuka maitse peitmiseks lisati ammooniumkarbonaati (söögisooda ja küpsetuspulbri eelkäija). Ka õllepruulijad lisasid õlleteole kibedama maitsega ühendeid, mõned neist sisaldasi mürgist strühniini, et „parandada“ õlle maitset ja hoida kokku kulusid humalale. 19 sajandi alguseks oli joogi- ja toiduainetööstustes nende ühendite kasutamine niivõrd levinud, et linnaelanikel hakkas välja arenema võltstoidu ja – joogi maitse eelistus; valgele leivale ja mõrkjale õllele oli suur nõudlus.

Õlle maitse parandamine

1790 aastal avaldas õllepruul samuel Child raamatu „Every man his own brewer: a practical treatise explaining the art and mystery of brewing“, milles märkis ära mitmed taimsed ekstraktid, mis olid pruulimiseks hädavajalikud. Tema raamat oli üks kodupruulijatele kättesaadavatest käsiraamatutest, muuhulgas soovitati erinevaid lisandeid, mis annaksid õllele mõrkjat maitset:

o   Cocculus indicus – ekstrakt Kagu Aasia „kala“ marjast – nime sai seetõttu, et seda kasutati kala uimastamiseks. Sisaldab pikrotoksiini (C₁₂H₁₄O₅), kuraare mürgile sarnanevat ainest.

o   Nux Vomica – ekstrakt Indias kasvava puu (Strychno nux vomica) seemnetest, oluline strühhiini (äärmiselt toksiline) allikas

o   Vitriol – sulfaatide (väävelhappe soolade) endine nimi

o   „paradiisi terad“ – Aafrikas kasvava puu kibedad seemned, kasutati tol ajal sarnaselt ingveriga.

o   Kvassia – USA ja Aafrika troopilistes metsades kasvava õistaimest saadud ekstrakt. Mõru maitsega, 19 sajandil kasutati pestitsiidina

o   Oopium

Mängu tuleb Frederick Accum

F. Accum oli esimene, kes tõstis kära toidu võltsimise pärast. Ta oli Saksa keemik, kes tuli Londonisse 1793 aastal ja tõestas ennast kiiresti keemilise analüütikuna, konsultandi ja keemiaõpetajana. 1820 aastaks oli Accum oma töö tõttu saanud probleemist teadlikuks ja avaldas „A treatise on adulterations of food and culinary processes“ – esimese tõsisema katse paljastada toiduainetööstuses vohavate pettuste ulatuse ja ohtlikkuse. Raamatu tiitellehel (pildil) oli pealuu ja tsitaat Vanast Testamendist „there is death in the pot“  (potis varitseb surm!?). Esimene trükk müüdi läbi ühe kuuga.; samal kuul trükiti väljaanne ka USAs, saksakeelne variant avaldati 1822. Eessõnas märkis Accum, et Inglismaal on võltsimine võtnud sellise ulatuse, et kõikvõimalikke vigaseid tooteid võib leida kõkjalt, kuid ta osutas sellelel, et toidu ja joogi võltsimine on kriminaalne tegu. „Inimene, kes röövib kelleltki mõned šillingid, mõistetakse surma aga see, kes lisab elanikkonnale toodetavasse ainesesse aeglselt mõjuvat mürki, jääb karistuseta.

Selleks ajaks oli kohvi ja tee joomine Inglismaal väga populaarseks muutunud ning kuna tegemist oli eksporditavate toodetega, siis oli nende hind kõrge. Kui populaarsus kasvas, oli vaja leida massimüügiks odavamaid variante, mis sarnaneksid „tõelise asjaga“. Juba kasutusel olnud teelehed ja kohvipaks müüdi Londoni hotellides ja kohvipoodides mõne penni eest maha. Enne edasimüümist keedeti kasutatud teelehed koos vaskvitrioli (melanteriit ehk kübaramust Fe(II)SO₄)  ja lambasõnnikuga läbi, seejärel värviti preisi sinisega (ferrotsüaniid (Fe4[Fe(CN)6]3), verdigrise (Cu(II)atsetaat), Haematoxylum campechianum (inglise k. logwood) nimelise puidu ekstrakti ja tahmaga. Mõned odavamad teevariandid olid valmistatud eranditult teiste taimede kuivatatud lehtedest.

Kurnatud kohvipaksu töödeldi samal viisil, võltstootele lisati teisi röstitud ube, liiva/kruusa ja segati siguriga, metsiku endiivia kuivatatud juurega. Sigurit ennast võltsiti vahel röstitud porgandi ja naeriga ning tumedam pruun värv saadi kõrvetatud suhkruga.

Võltsitud tee ja kohvi oli küll petukaup, kuid mitte nii ohtlikud, kui ained, mida lisati õllele ja porterile. Accum kirjeldas, et ainet nimega „bittern“ müüdi pruulijatele suurtes kogustes. See sisaldas vaskvitrioli, Cocculus indicuse ekstrakti, kvassiat ja lagritsamahla. Valmistati veel ka jahvatatud koriandriseemneid koos Nux vomica ja kvassiaga, jälle selleks, et lisada mõrkjat maitset õllele. Kuigi George III valitsusajal andis parlament välja akti, mille alusel olid need mürgid ebaseaduslikud, ei olnud enne 1820 aastat tehtud nende taimemürkidega usaldusväärseid teste.  Sestap ei järgitud seaduse täitmist väga rangelt ja ainult vähesed petturid püüti kinni.

Igapäevaste toodete analüüsimisel avastas Accum plii- ja vasesoolade jälgi. Vaske identifitseeriti hilisemalt sügava sinise värvi järgi ammoniaagi vesilahuses (ammooniumhüdroksiid). Baarium sulfaadi valge sade, mis tekkis baariumkloriidi lahusele lisatud vitriolit sisaldavast vedelikust osutas sulfaatide olemasolule. Tärklist riisi- või nisujahus, mida lisati sagelikoore paksendamiseks, sai kindlaks teha sinise värvi järgi kaaliumiodiidi vesilahuses. Punast veini võltsiti mustika ja leedrimarjade mahlaga ja seda kontrollitivaskatsetaadiga tekitatud sügavsinise värvi järgi. Kõigist võltsimisjuhtumitest oli enim taunitav mürgiste värvide kasutamine maiustustes ja tarretistes. Erksad värvid, mis köitsid lapsi, sisaldasid sageli plii-, vase- ja elavhõbedasooli. Allolevas tabelis on Accumi poolt teised avastatud võltsingud:

Accumi poolt avastatud võltsingud 1820:

Punane juust – värvitud punase pliiga (Pb₃O₄) ja kinaveriga (HgS elavhõbesulfiid)

Cayenne pipar – värvitud punase pliiga

Marineeritud viljad – värvitud roheliseks vasesooladega

Äädikas – maitse „teravdatud“ väävelhappega; sisaldas sageli tina ja pliid, kui keedeti tinast nõudes

Maiustused – Valged kommid sisaldasid sageli valget savi (Cornish clay); punaseid maiustusi värviti kinaveri (elavhõbedasulfiid) ja punase pliiga; rohelised maiustused sisaldasid sageli vasesoolasid (sh vaskatsetaati – verdigris) ja smaragdrohelist (Vaskarsenaat – Paris green)

Oliiviõli – sisaldas sageli presside pliid

Nähes kui ahvatlevad olid tootjatele need võltsimise võimalused, avalikustas Accum kohtute poolt toidu ja joogi võtlsimises süüdi mõistetud tootjate nimed ja aadressid. See samm tõi talle palju võimsaid vaenlasi.

Accum uuris sageli raamatuid Kuninglikus raamatukogus, mille liikmeteks olid ka tema vaenlased. Teda jälgiti salaja ja süüdistatid mõnede raamatute moonutamises. Tema kodu otsiti läbi ja leiti raamatutest väljarebitud lehti, seda kas need lehed oli pärit üldse raamatukogu raamatutest või olid rebitud tema oma raamatutest, ei tehtud kunagi kindlaks. Tundus, et tema süüdimõistmiseks on piisavalt tõendeid. Ta ilmus kohtusse ja lasti kautsjoni vastu vabaks. Tema reputatsioon sai hävitavalt lüüa ja rahvas pöördus tema vastu. Tahtmata sellise vaenuga silmitsi seista, pöördus ta 1821 tagasi Saksamaale. Inglismaal unustati tema töö võltsingute osas üsna pea ja järgmised 30 aastat oli toiduvõltsijatel vaba voli.  

Thomas Wakley ja Arthur Hill Hassall

Kümme aastat hiljem alustas kirurg ja meditsiinilise väljaande The Lancet asutaja Thomas Wakley (1795-1862) uut toidu ja joogi võltsimisvastast kampaaiat. Ta avaldas artikli mürkidest maiustustes ja erinevad ained, mida Accum juba omal ajal avastas, tõusid uuesti tähelepanu alla. Sealhulgas gamboge (Clusiaceae perekonna puude vaigust sügavkollane värv, millega värviti budistlike munkade rüüsid), kollane kummivaik, mis toimis tugeva ärritina ning ereda värviga plii-, vase- ja elavhõbedaühendid. Accumi ajast oli ülivärviliste maiustuste tootmine ja müük tohutult kasvanud. Isegi maiustuste pabereid värviti samade erksate värvidega, et teha neid ligitõmbavamaks. Wakley jaoks oli see artikkel esimeseks sammuks ja sellest kujunes välja pikaajaline kampaania, mis üritas paljastada võltsimise ohtlikkust ja võtta vastu seadused, mis kaitseksid rahvast.

Arthur Hill Hassall

1850 aastal sir Charles Wood, rahandusministeeriumi kantsler, pidas parlamendis kõne kohvi võltsimisest siguriga, märkides, et mitte ükski keemiline või muu test ei näita siguri sisaldust kohvis. Sellele kõnele andis kiiresti vastuse Londoni päritolu arst Arthur Hill Hassall (1817-1894), kes teadis, et selline avaldus ei olnud tõene.

Ta uuris mõningaid Londonist ostetud kohviproove ja kirjutas seejärel artikli, milles näitas kui kerge on head mikroskoopi kasutades sigurit avastada.  Ta võttis jälgimiseks uurida kohvi koos ühe sel ajal levinud pruuni suhkru sordiga ja leidis mikroskoobi alt suure arvu suhkrulestasid.

Hassalli töö kohvi osas avaldati mitmetes ajalehtedes ja see tõi talle Thomas Wakley tähelepanu. Wakley unistas sanitaarkomisjoni (Analytical Sanitary Commission) suuremahulisest projektist. Hassall nõustus olema komisjoni peaanalüütik ja temalt üksi tuli märkimisväärselt raporteid, kuigi palju tööd tegi ka Henry Letheby, kes uuris võltsitud ravimeid.

1851 jaanuarist kuni 1854 lõpuni ostis Hassall ligi 2500 toidu ja jooginäidist, tähendas täpselt üles ostukoha nimed ja aadressid ning ostu kuupäeva. Ta tegi üksikasjalikud analüüsid iga näidise kohta ja avaldas tulemused sanitaarkomisjoni (ASC) raportitena ajakirjas The Lancet.


Alguses ilmusid raportid iga nädal, hiljem harvemini. Esimesel kolmel kuul ei avaldatud tootenäidiste päritolu, kuid kaupmehi hoiatati, et võltsingute müüjate nimed avalikustatakse tulevikus. Juba algusest peale otsustas Hassell, et tunnustatakse nende kaupmeeste nimesid, kes ei müünud võltskaupu.

Hassall uuris proove kõigepealt mikroskoobi all ja seejäreltegi vajalikud keemilised testid. Enne Hassalli mikroskoopi analüütilise abivahendina ignoreeriti, kuid nüüd tõestas see oma kasulikkust võõra aine olemasolu, surnud ja elusate putukate, kõikvõimalike jääkide leidmisel. Näiteks ühest sinepiproovist leidis Hassall, et seal oli 1 osa kurkumit 547 osa sinepi suhtes. Ta kasutas keemilisis analüüse, et leida maarjajääd (alumiiniumkaaliumsulfaat) leivast; rauda, pliid ja elavhõbedat cayenne piprast; vasesoolasid konserveeritud puuviljadest ja marineeritud aedviljadest või Veneetsia punast (raudoksiid Fe₂O₃)  kastmetest, liha ja kalakonservidest. Samuti kasutas  keemilisi analüüse, et testida värvilisi maiustusi ja õlut. Wakley andis talle täieliku vabaduse ja avaldas tema tööd ilma parandusi või kärpimisi tegemata. Hassalli tööd andsid tunnistust sellest, et võltskaup oli pigem reegel, kui erand ja võltsikaupa müüd ehtsa pähe. Samuti olid tema tööd väga täpsed, üksikasjalikud, mille tõttu teda ka autoriteedina tunnustati.  

Hassalli poolt avastatud võltsingud 1851-1854

Toode                                  Kaalu- ja mahuvõltsingud                           Värvi-, maitse- ja lõhnavõltsingud

Sinepipulbrid                    nisu-, kartuli- ja riisijahu                              pliikromaat (PbCrO₄), kurkum

Kohv                                   siguri, röstitud nisu, rukki ja                       kõrvetatud suhkur

                                           kartulijahu, röstitud oad ja tammetõrud

Tee                                    kasutatud teelehed, teiste taimede      Plumbago, indigo, kummivaik, preisi-

                                        Kuivatatud lehed, tärklis, Prantsuse        sinine musta tee jaoks, hiina kollane

                                            kriit, Kaoliniit (savimineraal)                       vasesoolad rohelise tee jaoks

Kakao ja šokolaad           saago, nisu, india mais, kartul,                  veneetsia punane, punane okra,

                                               tapiokk, sigur                                                   rauaühendid

Cayenne pipar              jahvatatud riis, sinepiseemnete                           punane plii, veneetsia punane,

                                               kestad, saepuru, sool                                   kurkum, vermilion

Marineeritud viljad                                                                                 vasesoolad rohelise värvi jaoks

Džinn                                    vesi                                                          cayenne, kassia, kaneel, suhkur,

                                                                                                                     maarjajää, sool, viinakivi

Porter ja stout                         vesi                                                     pruun suhkur, Cocculus Indicus,

(tumedad õlled)                                                                                 melanteriit, sool, paprika, ingver

                                                                                                       koriandri seemned, köömen, lagrits,

                                                                                                        mesi, viinakivi, molass, 

                                                                                                        põdrasarve laastud                   

Esimene seadus toiduvõltsimise kohta võeti vastu 1860 (Food Adulteration Act), kuigi paljusid Hasselli soovitusi ei arvestatud. Samal ajal ilmus populaarne majapidamiseraamat perenaistele „Enquire within upon everything), mis kritiseeris Hasselli ja uut seadust – see hirmutavat kõiki ja mingit praktilist lahendust ei tulnud. Raamat kirjeldas samas lihtsaid meetodeid, millega võltsing ära tunda sh soovitas perenaistel endil jahvatada oma pipar, jahu, kohv ja karri ning küpsetada leib kodus ning vältida ülilevinud võltsinguid: kollast sinepit, munapulbrit, värvilisi maiustusi ja tarretisi. Kindlasti hea soovitus, kuid mitte kõigil ei ole neid võimalik jälgida.

Tarbija oli see, kes kaotas ja eriti väiksema sissetulekuga inimesed, kuna odavad toidud olid need, mida kõige enam võltsiti. Hassell tegi oma tööd ka eranditult Londonis, alles hiljem toimus laienemine mujale.

1872 aastal võeti viimaks vastu Hasselli ettepanekud seadust muuta.

1874 asutati Society of Public Analysts ja Hassellist sai selle esimene president ja tema tööd olid taaskord aluseks 1875 aastal vastuvõetud põhjalikumale seadusele Sale of Food and Drugs Act. Järgnes ridamisi muid seadusakte.

Mürgiste ühendite kasutamise aeg toidus ja joogis hakkas läbi saama, kuigi kõigi petturite ellimineerimine ei ole tõenäoliselt kunagi võimalik. Toiduainetööstus vajab alati värve, maitse- ja lõhanaineid ning säilitusaineid. Nende lisaainete pikemaajalist ohutust on raske tagada, kuid me saame vähemalt kindlustada, et tänased lubatud ained ei ole aktiivsed mürgid.

Tänapäeval on lisaaineid rohkem, kui kunagi varem, samas neid kontrollitakse ja jälgitakse. Oleks väga lohutav teada, et selliseid pettusi nagu 19. sajandil, enam ei ole, kuid ometi on teatatud hoolimatutest tootjatest. Näiteks viina on valmistatud tehnilisest piiritusest ja imporditud tšillipulber on sisaldanud  kantserogeenset punast värvi nimega Sudan I, mida tavaliselt kasutatakse jalanõude poleerimisel. 

Edaspidi tuleb juttu tänastest toiduvõltsimistest ja sellest, kui hirmsaid oletusi me sotsiaalmeedia piltide ja vandenõuteooriate kaudu  oleme valmis uskuma. soovituseks on ikka valida nii palju toiduaineid kui võimalik värske puu- ja aedvilja hulgast:) - see on puhtaim toit poes, olgu tegemist tava- või mahetoodetuga.

Mis on õige?

Lilled ja õied toidulaual - toortoidud õitega 05. augustil Karla külas.

Ilu ei sünni patta panna ... lilled on väga ilusad ja patta (ka mitte blenderisse) parem mitte panna:). Ootan kõiki lillerallile - 05. augusti töötoas vaatame, milliseid õisi sobib suhu panna ja kui palju. Milliste kombinatsioonidega oma menüüs kasutada. Lilled on elegantne toit, pigem vaimule ja hingele ning seda on meil tänases keskkonnas väga vaja...

uus e-raamat - Suvine jäätiseraamat

Jäätiseraamat sai alguse 10. juunil Tuule talu (https://www.facebook.com/Tuule-talu-165597410640683/?fref=ts ) õues, kus me Janika Metsallikuga tegime jäätise töötuba. Õigemini juba 09. juunil, kus me hakkasime erinevaid puuvilju kokku segama ja erinevatesse vormidesse panema. Võibolla veel varem ... J, siis kui Janika pakkus mulle oma mündijäätist ja mina talle oma šokolaadijäätist... ja kui puuvilju jäi üle ning neist sai teha vikerkaarevärvides külma maiust ... 

Veel varem, kui ma hakkasin koguma erinevaid lahedaid ideid suviste kergete jäätiste jaoks - seda kõike raamatust leiabki. Võimalust näppudega lihtne maitsev jäätis valmis teha, kui ka jäätisemasina kasutamisest. Kodus on olemas vorme, milles me jäätisevormi näinud ei olegi..

 

Õnn valmib kodus ... :) lihtsate vahendite ja lihtsate koostisosade abil.

Raamatust (26 lk)  leiab retsepte ja erinevaid ideid, infot jäätisevormide ja - masinate kohta.

Puuviljajäätised

Mahlajäätised

Sorbetid

Võilillejäätis

Mündijäätis

Avokaadojäätis

Rabarberi-sidrunijäätis

Vaniljeplombiir

Karamellijäätis

Šokolaadijäätis

Glasuuritud jäätised

Raamatu hind 5 eur.  Telli e-raamat 84silleke@gmail.com

Väga hea on virsiku- maasikajäätis. Kaks komponenti ja vorm.
vali magus, pehme virsik, koori, eemalda kivi ja suru kahvliga katki, viiluta maasikad.
Pane virsiku ja maasikaviilud vaheldumisi vormi, suru näppudega tihkemalt kokku. Sügavkülmuta.

Maitseb väga hea 😊😊😊

Jäätise töötuba Tuule talus

Lihtsad jäätised ( kuumutamata, taimsed, suhkruta) värsketest marjadest, puuviljadest, omavalmistatud pähklipiimast ja šokolaadist. Proovime nii jäätisemasinaga tehtud jäätist, kui ka mikserdatud segusid ja väga lihtsaid, mis töötlust ei vaja. Katsetame eri vormidega ja jagame nippe, kuidas valmistada pulgajäätiseid ilma erivormideta.

Töötuba viivad läbi Sille Poola ja Janika Metsallik. 

Jäätisesõpru ootab maagiline Tuule talu (Käru vald, Raplamaa).

Täpsemad juhised registreerumisel.
Registreeri 84silleke@gmail.com, osalustasu 15 eur, lastele tasuta