M. Stolbovi V peatükk raamatust Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin

V peatükk kannab pealkirja: "Õpime kuulama oma hinge" ja on läheneva sääsehooaja alguse puhuks hea lugeda:). Kui vaid oleks aega kuulata, mida hingel öelda on...

Taigas olemise algusaegadel häirisid mind kohutavalt sääsed. Pisike putukas mitte ainult ei hammustanud. Ta ronis ninna, silma, kõrva, igale poole. Oma öise magamiskoha tõmbasin üle marliga. Hommikuks oli marli peaaegu läbipaistmatu – kõikjal istusid sääsed. Kuid ometi, mõne aja pärast märkasin, et neid jäi palju vähemaks. Alguses mõtlesin, et hooaeg on möödas ja sääsk lihtsalt sureb välja. Kuid järgmisel aastal pea samal ajal,  kohtusin sääskedega hoopis teisel moel. 

Kui mina, olles muutunud rahumeelseks (ja kahe uue hambaga), otsustasin taigast välja tulla, siis umbes 70km kaugusel minu hütist paiknes kaevandus. Tõsised mehed töötasid siin ilma viina ja naisteta 9-10 kuud. Nad kaevandasid kulda. Ma elasin nende juures nädala. See on omaette lugu, kuid praegu käib jutt teisest asjast. Nemad, nii nagu kunagi minagi põgenesid sääskede eest marli alla (täpsemalt, päeval nad määrisid nägu ja käsi tõrvaga ja ööseks tõmbasid marli ette). Ühel hommikul varakult ärgates leidsin, et minu marlil on sääski märgatavalt vähem, kui ükskõik kelle teise omal. Ma jäin mõttesse selle üle, mis siis võiks olla selle põhjuseks.  Ainus vastus, mis mulle pähe tuli – see oli hingeseisund. Ma olin rahulik ja kui nii võib öelda, siis olin „armastust täis“ kogu maailma vastu. Kõik kaevurid siin olid vähemalt kergelt pinges. Nende brigadir rääkis mulle kord, et hoolimata kollektiivi suurepärasest läbisaamisest, tekib aeg-ajalt hetk, kui mõni töötajatest hommikul enam voodist ei tõuse.   Lamab. Vaikib. Tööle ei lähe. Ülejäänud teavad, et sellises olukorras on küsimusi parem mitte esitada.  Ei tasu sõbramehelikult õlale patsutada „no mis juhtus“. Sellises seisundis inimene võib parimal juhul anda teile vastu vahtimist ja halvimal juhul – haarata kirve. Kriis. Suletud kollektiivide probleem … Üritan jõuda selleni, et kaevurite seisund oli kõik muud kui rahumeelne. 

Hiljem viisin läbi eksperimendi: istusin lõdvestunud seisundis maha metsa, kus oli palju   sääski. Putukad minule ei reageerinud. Viisin ennast teadlikult viha seisundisse. Koheselt ilmnesid mõned isendid, kes olid minu verest huvitatud. See näitas mulle veelkord, kui oluline on välja uurida oma emotsioonid, oma mõtted. Kuulata oma hinge. 

Inimkeha rakud surevad pidevalt. Mõne aasta jooksul – kõik keha rakud uuenevad st mingi aja pärast meid kaitsev keha on hoopis teine! Kas pole imeline? Meie keha – ei ole enam meie keha… Hoopiski mitte see, millega me sündisime ja mitte enam see, millega me õppisime lugema ja mitte see, millega esimest korda suudlesime … Kõike seda tegi meie teine keha. Too on juba surnud. Meiega on jäävalt ainult meie hing.   See räägib mingil moel sellest, et hing on „olulisem“, „kogenum“, „arukam“ ja just tema ütleb meile ette õiged vastused. Hinge probleem on selles, et ette ütleb ta sosinaga ja alateadvuse kaudu, või kui soovite teisiti väljenduda, siis intuitsiooni kaudu. Meie oleme aga niivõrd kinni loogikas, selles, mida näeme, kuuleme ja saame katsuda, et see õrn hääl meie oma sügavast sisimast tundub meile sonimisena. Toimub aga nimelt järgmine: meie hingel on olemas meile vajalik informatsioon, läbi intuitsiooni antakse see edasi alateadvusse, alateadvus läbi oma nõrkade jõudude püüab ulatuda teadvusesse, teadvus filtreerib terad välja läbi loogika peenekoelise võrgu ja mõnedest allesjäänud terakestest vormuvad käsud keha jaoks. Kogu meie elu juhib loogika. See väike türann, kes on haaranud enda kätte võimu, on rangelt tsenseerimas ja annab ainuisikuliselt käske.

Vaadake lapsi. Nad ei ole veel õppinud loogiliselt mõtlema, ei ole veel kasvatanud endas   harjumust kontrollida iga sõna vastavust oma maailmapildis.  Proovige mõne tuttava lapsega mängida äraarvamise mängu: peitke peopessa komm ja paluge tal ära arvata, millises peos see asub? Uskuge, nad arvavad õigesti suhtega ca 6:4, kui mitte rohkem.   Ta ei püüa vaadata, milline rusikas on suurem, ei püüa peas seada mõttekette a la „nii kaks korda on olnud selles käes, järelikult on nüüd teises“, ta lihtsalt võtab ja arvab. Ta kuulab hinge. Tema aju sel hetkel vaikib. See tähendab, selleks, et kuulda hinge, tuleb õpetada mõistus vaikima.  Minu ligi aastase taigas elamise ajal ei olnud mul rääkida mitte kellegagi. Mind see eriti ei häirinud, kuna ma ka varasemalt olin eelistanud vaikida.

    Peale paari kuud sellist vaikimist hakkas mulle peale tulema teatud arusaamatu tardumus. Sageli peale hommikusi tegevusi istusin mahalangenud männil ja võisin nii istuda tundide kaupa pilk ühele punktile suunatud.   Mingi aja pärast märkasin, et sellistel hetkedel ei olnud minu peas mitte ainult sõnu, vaid ei   moodustunud ka mõtteid ega kujutisi. Just siis kuulsin ma esmakordselt, kuidas lööb minu süda, nagisevad lihased, koriseb kõht, isegi kuidas voolab veri minu soontes. Kuid peamine, ma õppisin „kuulama“ oma isiklikke soove, õppisin selles vaikuses esitama küsimusi ja saama neile vastuseid.  Kusjuures seda minu „kuulmist“ ei seganud ei puude krigin, lehtede sahin ega lindude laul.  Paistab, et enda kuulamist ei takista mitte välised hääled, vaid lakkamatu sisemine lobisemine. Olen kindel, et oskus kuulata enda intuitsiooni, oli üheks faktoriks, mis aitas mul imesse uskuma jääda.

  Alguses proovime järgnevat: sättige ennast rahulikus keskkonnas mugavalt istuma (või lamama). Kui olete metsas, siis ümbritsev on nagunii suurepärane, kuid miski ütleb mulle, et olete minu nõuannetele sülitanud ja istute ikka veel kodus. Sel juhul lülitage vähemalt teler välja. Ja ärge enam sisse lülitage. Mitte kunagi.   See on üks meie intuitsiooni suuremaid summutajaid. See sunnib meie mõistust lakkamatult lobisema, keerutama peas lauseid reklaamidest, kartma uudiseid, elama kaasa seriaali kangelastele, eemaldades meid iseendast ja võõrutab meid OMA elu elamisest …

  Kas olete end sisse seadnud?! Lugege, mida on tarvis edasi teha, korrake enda ette kõiki tegevusi, püüdes need meelde jätta, siis pange raamat kõrvale ja tehke! Vastasel juhul hakkate käituma nii: teete natuke, peate jälle silmad lahti tegema, sest on meelest läinud, mis edasi tuleb … 

Add caption

  Niisiis: sulgege silmad ja kujutlege enda ees valget-valget ekraani. See võib olla klassitahvel, ploki leht või mis iganes. Tõstke silmad üles (suletud laugude taga), märgake, et ekraan tõuseb kõrgele-kõrgele, isegi äärt ei ole näha. Seejärel laske pilk alla ja nähke, et ka allpool varjutab ekraan kogu horisondi. Vaadake nüüd keskele. Kas märkasite?  Ekraan ei ole enam valge. Sellel tekivad mingid laialivalgunud kujutised, siluetid, pildikesed. Võtke kriit (või pintsel ja valge värv või  pihusti või mingi super puhasti) ja kustutage (värvige üle, puhastage) kõik need pildikesed, mis on ilmunud. Koheselt ilmnevad järgmised. Ka need kustutage kiiresti. 

Umbes 3-4 minuti pärast peale sellist sõda, hakkab mõistus hullunult välja viskama igasugu jampsi, mis on sinna kogunenud. Pildid muutuvad erksamaks, huvitavamaks, palju suuremaks ja sarnanevad multifilmidega. Kui huvitavaks ja köitvaks need ka ei muutuks, kui väga te ka ei tahaks näha, mis seal multikas „edasi saab“, kustutage ilma igasuguse kahjutundeta nad kõik! Kustutage ja kustutage! Teie ülesanne – et ekraan oleks valge. Mis veel huvitavam, koos piltide puhastamisega, puhastate ühtlasi oma sisemist dialoogi. Kui pilte pole enam peaaegu jäänud, algab sõja teine etapp:  teil tuleb järsku meelde, et teil on vaja kohe helistada Sergeile või Glafirale või külastavad teid järsku geniaalsed mõtted, muusad dikteerivad luuletusi, mida oleks vaja koheselt üles kirjutada! KUSTUTAGE SEE KÕIK!!! Teie praegune ülesanne – ekraan peab olema valge. Kui te õpite kinni püüdma selle „valge ekraani“ seisundi, siis arvestage, et pildid ja luuletused tulevad veel mitmel korral. Nii et, lapp pihku ja kustutage. Nagu oleks kõik! Ekraani keskkoht on puhas. Kuid siis märkate, et kujundid on hakanud välja ronima nurkadest ja äärtest. Hävitage. Kõik. 

  On rohkem kui kindel, et selleks ajaks olete juba uinunud. Teie aju, ehmudes sellisest vaikuse seisundist, allutas teid unele. Õigus?! Pole midagi hirmsat, korrake seda ülesannet iga päev ja ühel päeval jääb ekraan valgeks. 

Kuid tegelikult, ma veidi liialdan. Absoluutselt valge ekraan ei ole praegu veel vajalik. Umbes nädal peale selliste harjutuste tegemist, just sel hetkel, mil seate end mugavalt sisse, esitage kuuldavalt teid huvitav küsimus. Näiteks: „Kuhu ma kaotasin oma kolme topaasiga sõrmuse?“ või „kuskohast osta odav summuti Moskvitšile?“. Keskenduge sellele küsimusele. Ja siis hakake ekraani puhastama. Mingil hetkel saate äkki aru, teadvustate, arvate ära, et teate vastust oma küsimusele. Olulisem sel hetkel on midagi muud: teie alateadvus sai aru, et  olete valmis teda kuulama. Taotlus on hingele saadetud ja edaspidi on vastuste saamina järjest lihtsam. Ajapikku õpite praktiliselt hetkega joonistama valge ekraani – olete siis metroos, liftis või ülemuse ees vaibal. Aga pärast saate aru, et vihjed on igal pool laiali. Te õpite kuulama maailma. Kuidas? Aga väga lihtsalt.