Aus tõde ebaaususest

 

Eile kontrollisin oma nimekirjas järge ootavaid raamatuid eesti keelsete tõlgete osas. Mõned ongi eesti keeles täitsa olemas. Raamatukogust tõin teiste hulgas Dan Ariely raamatu „(Aus) tõde ebaaususest. Kuidas me kõigile ja eriti iseendale – valetame“. Raamat on välja antud 2012, eesti keeles ilmunud 2018 (Äripäev).

Rahvasuus on suhteliselt levinud ütlemine "kõik varastavad", nii et raamatus nüüd katsetatakse, kas on siis varastavad kõik või mitte 😏

Dan Ariely on James B. Duke'i psühholoogia ja käitumisökonoomika professor Duke'i ülikoolis. Ta on saanud ühe doktorikraadi kognitiivses psühholoogias ja teise ärijuhtimises.

Ariely hakkas köitma petmise ja ebaaususe teema Enroni kokkuvarisemise ajal. Kust see tuleb? Milline on inimese võime olla nii aus kui ka ebaaus? Ja mis võib-olla kõige tähtsam, kas ebaausus piirdub pigem paari musta lambaga või on see laiemalt levinud probleem? Vastus sellele viimasele küsimusele võib dramaatiliselt muuta seda, kuidas me peaksime püüdma ebaaususega toime tulla: see tähendab, et kui maailma peetuste eest vastutavad ainult üksikud halvad isendid, saame probleemi hõlpsalt lahendada.  Personaliosakonnad võiksid petturid värbamisprotsessi ajal välja peilida või lihtsustada aja jooksul ebaausateks osutunud inimestest vabanemise protseduuri. Kuid kui probleem ei piirdu mõne kõrvalekaldega, tähendaks see, et igaüks võib tööl ja kodus ebaausalt käituda – kaasa arvatud sina ja mina. Ja kui meil kõigil on potentsiaal olla mingil määral kuritegelikud, on ülimalt oluline, et me kõigepealt mõistaksime, kuidas ebaausus toimib, ja seejärel leiaksime viisid, kuidas seda oma olemuse aspekti ohjeldada ja kontrollida.

Raamatus on kirjeldatud hulgaliselt eksperimente, et jälgida kuivõrd inimesed on aldid petma, kui selleks on olemas võimalus.

Ariely ise kirjutab, et raamatu peamine eesmärk on uurida kahju- ja kasutegureid, mis eeldatavasti panevad ebausalt käituma.

On täiesti olemas selline asi nagu  lihtsa ratsionaalse kuritegevuse mudel SMORC:

Majandusteadlane Gary Becker, Nobeli preemia laureaat, sõnastas ratsionaalses majandusteaduses petmise olemuse. Ta väitis, et inimesed sooritavad kuritegusid iga olukorra ratsionaalse analüüsi põhjal. Nagu Tim Harford oma raamatus „The Logic of Life“ kirjeldab, oli selle teooria sünd üsna labane. Ühel päeval jäi Becker koosolekule hiljaks ja otsustas parkimisekohtade nappuse tõttu parkida auto keelatud alale ja riskida trahviga. Becker mõtiskles selles olukorras oma mõttekäigu üle ja täheldas, et tema otsus oli täielikult seotud võimaliku kahju – tabamine, trahv ja auto teisaldamine – ja õigeaegselt koosolekule jõudmise kasu kaalumisega. Ta täheldas sedagi, et kahju ja kasu kaalumisel ei olnud kohta õige või vale kaalumisel; see oli lihtsalt võimalike positiivsete ja negatiivsete tulemuste võrdlemine. Ja nii sündis ratsionaalse kuritegevuse lihtne mudel (SMORC). Selle mudeli järgi mõtleme ja käitume kõik nii, nagu Becker.

Beckeri teooria olemus seisneb selles, et ausust puudutavad otsused, nagu enamik teisigi otsuseid, põhinevad tasuvusanalüüsil. Ariely pakub välja teistsuguse mudeli.

Eksperimentides vaadeldakse, kas inimesed vaatavad salaja vastuseid, et saada rohkem raha või paremaid tulemusi; või kasutavad nad juhust ja panevad ostu eest karpi vähem raha või hoopis võtavad sealt raha. 

Mõningaid üleskirjutusi siit raamatust:

Iseenda petmine (6. Peatükk) -  Inimestel on enda upitamiseks loomadega võrreldes veidi keerukamad viisid. Meil on võime valetada – mitte ainult teistele, vaid ka endale. Enesepettus on kasulik strateegia oma lugude uskumiseks ja kui see meil õnnestub, on vähem tõenäoline, et me komistame ja anname nii kogemata märku, et me polegi see, keda mängime. Ariel kirjutab, et ta ei soovita kaugeltki partneri, töö või millegi muu leidmiseks valetada. Aga selles peatükis vaatleb ta viise, kuidas meil õnnestub teisi lollitades ka ennast edukalt petta.

Muidugi ei jää me koheselt iga oma valet uskuma. Oletame näiteks, et olete tutvumisüritusel ja proovite võluvale naisele muljet avaldada. Pähe tuleb pöörane idee: ütled talle, et sul on lennukijuhiluba. Isegi kui tema jääb uskuma, on ebatõenäoline, et te veenaksite selles iseend. Aga oletame, et lähete oma sõbraga välja jooksma ja arutlete parimate jooksuaegade üle. Ütlete oma sõbrale, et olete miili jooksnud alla seitsme minuti, kuigi tegelikkuses oli teie parim aeg veidi üle seitsme minuti. Mõni päev hiljem räägite sama asja kellelegi teisele. Pärast seda pisut liialdatud väidet ikka ja jälle kordades võite lõpuks unustada, et te polnud tegelikult seitsme minuti piiri ületanud. Võite seda niivõrd kindlalt uskuda, et olete isegi valmis sellele peale kihla vedama.

Kõik mängijad teavad, et steroidide kasutamine on reeglite vastane ja kui neid kunagi avastatakse, rikub see nii nende rekordeid kui ka kogu spordiala mainet. Ometi sunnib soov alistada uusi (steroididel põhinevaid) rekordeid ning võita meedia tähelepanu ja fännide jumaldamist paljusid sportlasi dopingut kasutama. Probleem on üldlevinud ja puudutab kõiki spordialasid.

Siiski me ei tea, mida steroidide kasutajad mängu võites või medalit saades mõtlevad. Kas nad mõistavad, et nende auhind on teenimatult saadud, või usuvad nad tõesti, et nende esinemine on puhas austusavaldus nende endi oskustele? Kas pesapallur Mark McGwire'il oleks nii palju rekordeid, kui ta poleks steroide kasutanud? Kas ta uskus, et tema saavutused tulenesid tema enda oskustest? Pärast steroidide kasutamise ülestunnistamist ütles McGwire: "Ma olen kindel, et inimesed mõtlevad, kas ma oleksin suutnud kõik need kodujooksud ära teha, kui ma poleks kunagi steroide võtnud. Mul oli häid aastaid, kui ma ei võtnud, ja mul oli halbu aastaid, kui ma ei võtnud steroide. Mul oli häid aastaid, kui võtsin steroide, ja halbu aastaid, kui võtsin steroide. Kuid ükskõik mida, ma poleks tohtinud seda teha ja mul on selle pärast siiralt kahju.“

Andeks võib paluda, aga lõpuks ei tea tema fännid ega McGwire isegi täpselt, kui hea ta tegelikult on.

Mida siis enesepettusega peale hakata? Kas me peaksime seda säilitama või vältima? Ariely väidab, et enesepettus on sarnane oma nõbudele, liigsele enesekindlusele ja optimismile ning nagu ka teiste eelarvamuste puhul, on sellel nii eeliseid kui ka puudusi. Positiivne on see, et põhjendamatult kõrgendatud usk iseendasse võib tõsta meie üldist heaolutunnet, aidates meil stressiga toime tulla; see võib raskeid või tüütuid ülesandeid tehes suurendada meie püsivust; ja see võib panna meid proovima uusi asju. Positiivse minapildi säilitamise nimel petame osaliselt iseennast. Me eirame oma ebaõnnestumisi, rõhutame oma õnnestumisi (isegi kui need pole täielikult meie omad) ja , kui meie eksimused ikkagi välja tulevad, armastame süüdistada teisi inimesi ja väliseid asjaolusid.

Negatiivne on see, et meie tegude aluseks võib olla liiga optimistlik nägemus iseendast. Nii võime sellele kuvandile toetudes ekslikult eeldada, et asjad lähevad kõige paremini ja seetõttu ei tee me just parimaid otsuseid. Enesepettus võib ka panna meid oma elulugusid "täiustama" näiteks maineka ülikooli kraadiga, mis võib meile tõe ilmsiks tulles palju pahandusi tuua. Ja muidugi on pettusel alati oma hind. Kui meie ise ja meid ümbritsevad oleme ebaausad, hakkame kõiki kahtlustama ja ilma usalduseta muutub meie elu peaaegu igas mõttes raskemaks.

Tuli välja ka, et loovuse ja ebaaususe vahel on korrelatsioon, mis on seotud võimega veenda ennast selles, et me käitume õigesti, isegi kui see tõele ei vasta.

Uuriti ka äärmuslike petjate ehk nende katsealuste skoore, kes tegid peaaegu maksimaalsel mööral sobi. Kõigi mõõdikute järgi oli nende loovus suurem kui vähem sohki teinutel. Aga intelligentsustase ei erinenud teiste omast kuigivõrd.

Loovuse pahupool

Muidugi oleme harjunud kuulma, et loovust ülistatakse kui isiklikku voorust ja kui olulist ühiskonna arengumootorit. See on omadus, mille poole me püüdleme – mitte ainult üksikisikute, vaid ka ettevõtete ja kogukondadena. Austame uuendajaid, kiidame ja kadestame neid, kellel on algupärane mõistus, ning vangutame pead, kui teised ei suuda raamidest väljaspool mõelda.

Loovus suurendab meie võimet probleeme lahendada, avades uksed uutele lähenemisviisidele ja lahendustele. Just see on võimaldanud inimkonnal meie maailma (mõnikord) kasulikul viisil ümber kujundada leiutistega, mis ulatuvad kanalisatsiooni- ja puhta veesüsteemidest päikesepaneelideni ning pilvelõhkujatest nanotehnoloogiani. Kuigi meil on veel palju teha, võime suure osa edusammude eest tänada loovust. Lõppude lõpuks oleks maailm palju süngem paik ilma selliste loominguliste teerajajateta nagu Einstein, Shakespeare ja da Vinci. Kuid see on vaid osa loost. Nii nagu loovus võimaldab meil kujutada ette uudseid lahendusi rasketele probleemidele, võib see samuti võimaldada meil välja töötada originaalsed teed reeglitest kõrvalehoidmiseks.

Loov mõistus aitab meil pajatada lugusid, kus me ise oleme alati head ja mitte kunagi pahad.   

Kõikvõimalike eksperimentide järel ütleb Ariely kokkuvõtvalt:

Väga vähesed inimesed varastavad maksimaalsel määral. Kuid paljud head inimesed teevad siin-seal veidi sohki: ümardavad oma arveldatavaid tunde ülespoole, võimendavad kindlustusjuhtude puhul oma kahjusid, soovitavad ebatarvilikke ravimooduseid jne. Ka firmad leiavad väikeseks petmiseks palju võimalusi (mõelge krediidiasutuste ja pankade peale).

Ariely ise arvas, et Iisraelis petetakse rohkem kui USAs. Kuid selgus, et nad tegid sama palju sohki kui ameeriklased. Sama oli hiinlaste ja itaallastega. Ning rohkem ei petetud ka Türgis, Kanadas ja Inglismaal. Petmise määr paistab seega olevat võrdne kõigis seni uuritud riikides.

Oli iseenesest mulle suht igav raamat. Võib olla seetõttu, et teema ei paku erilist huvi ning elukogemus just seda näitabki, et paljud teevad sohki 😎.