Kui hingusest saab õhk vol 3

Kalanithi valis erialaks neurokirurgia. Tõuke selleks andis üks operatsioonisaali kõrval peetud vestlus. Kalanithi  kirjutab:

„Olin jälginud vanemate nägusid – esmalt plasse, tuimi, peaaegu teisest maailmast pärinevaid – teravnemas ja keskendumas. Ja kui ma seal istusin, siis mõistsin, et küsimused, milles lõikuvad elu, surm ja mõtestatus, küsimused, mis seisavad  ühel hetkel kõigi ees, kerkivad tavaliselt üles meditsiinilises kontekstis. Tegelikes olukordades, kus need küsimused inimese ette tõusevad, saab sellest vältimatult filosoofiline ja bioloogiline ülesanne. Inimesed on organismid, mis alluvad füüsikaseadustele, kaasa arvatud paraku see, mis ütleb, et entroopia alati suureneb. Haigused on halvale teele läinud molekulid; elu põhialuseks on ainevahetus ja surm on selle seiskumine.“

Iga ajuoperatsioon on paratamatult manipuleerimine inimese „mina“ substantsiga. Kriitilistel pöördehetkedel ei seisne küsimus lihtsalt selles, kas elada või surra, vaid selles, millist laadi elu on elamist väärt. Kas te vahetaksite omaenda või ema kõnevõime paari lisakuu vastu, mis tuleb veeta vaikides? Kui palju neuroloogiisi kannatusi laseksite oma lasele osaks saada, enne kui ütlete, et pigem juba surm? Kuna meie maailmakogemust vahendab aju, sunnib iga neurokirurgiline probleem patsienti ja tema perekonda vastama küsimusele: mis annab elule piisavalt mõtet, et tasuks edasi elada?

Näiteks ühel päeval saabus haiglasse 8 aastane Matthew, kes kaebas peavalu üle. Selgus, et tal on hüpotalamusega piirnev kasvaja. Hüpotalamus reguleerib inimese põhilisi liikumapanevaid jõude: und, nälga, janu, sugutungi. Ükskõik millise kasvajaosa alles jätmine allutaks Matthew terve elu kestvale kiiritusravile, edasistele operatsioonidele, ajukateetritele ... see hävitaks tema lapsepõlve. Kasvaja täielik eemaldamine hoiaks selle ära, kuid on risk kahjustada hüpotalamust, mis teeks poisist oma ihade orja.  Kirurg viis läbi nina sisse väikese endoskoobi ja puuris augu tema koljupõhimikku. Sisse pääsenud, nägi ta kasvaja piirjooni ja eemaldas selle. Paar päeva hiljem kargles poiss osakonas ringi ja nuias õdedelt maiustusi ja oli valmis koju minema... Mõni aasta hiljem toodi Matthew uuesti haiglasse. Posisit oli saanud õgard, kes ei lõpetanud hetkekski söömist - operatsiooni käigus oli siiski puudutatud hüpotalamust.

Teisel residentuuriaastal jõutakse hädaolukorras esimesena kohale. Mõnda patsienti ei suuda päästa, teisi suudad: esimesel korral, kui Kalanithi tormas EMOst opisaali koomas patsiendiga ja eemaldas koljust hematoomi ning nägi hiljem kuidas patsient ärkas ja perekonnaga rääkis, tabas teda eufooria, ta patseeris mööda haiglat kell 2 öösel ja ühel hetkel avastas, et on eksinud.

Töögraafik nõudis lõivu:

„Residentidena töötasime lausa 100 tundi nädalas – kuigi seadusega oli meie töötundidele seatud ametlik piir 88, alati leidus tööd, mis ootas tegemist. Mu silmad jooksid vett, pea tuikas, kulistasin kell 2 öösel endale energiajooke sisse. Tööl suutsin end rea peal hoida, kuid niipea kui haiglast välja astusin, tabas mind tinane väsimus. Koperdasin läbi parkla ja sageli tukkusin autos, enne kui sõitsin 15 minutit koju, oma voodisse.“

Oskuste ja kogemuste suurenedes kirjutab ta:

„Patsiendiga opisaali toramine, et päästa tema ajust vaid nii palju, et tema süda lööks edasi, kuigi ta ei suuda enam kunagi kõnelda, toitub voolikute kaudu ja on mõistetud seisundisse, mida ta iialgi endale ei tahaks ... Hakkasin seda pidama karjuvamaks läbikukkumiseks kui patsiendi surma. Eksisteeerimine teadvustamata ainevahetuse hämaraladel muutub väljakannatamatuks koormaks, mis tavaliselt jäetakse kanda hooldekodule, mida pereliikmed, suutmata leida lahendusi ja vastuseid, käib külastamas üha harvemini, kuni vältimatud saatuslikud lamatised või kopsupõletik teevad oma töö“.

Oma haiguse algusstaadiumi kohta kirjutas ta.

„Viimase aasta jooksul olime naisega mõlemad kahtlustanud, et minu sees kasvab vähk, kuid keeldunud seda uskumast ja isegi arutamast.

Umbes 6 kuud tagasi hakkas mu kehakaal langema ja minda painas metsik seljavalu. Hommikuti riidesse pannes tõmbus pannal püksirihmas koomale ühe, seejärel kahe augu võrra...“

2014 aastal kirjutas Kalanithi New York Timesi artikli „How Long Have I Got Left“

Niipea kui CT-skaneerimine oli tehtud, hakkasin pilte üle vaatama. Diagnoos oli kohene: kahvatu mass täitis kopse ja deformeerisid selgroogu. Vähk. Oma neurokirurgia koolitusel olin ma kaasarstide jaoks läbi vaadanud sadu skaneeringuid, et näha, kas operatsioon pakub lootust. Kritseldaksin selle pildi kohta tabelisse "Laialt metastaatiline haigus – operatsioonil ei aita" ja liiguksin edasi. Kuid see pilt oli teistsugune: see oli minu enda oma.

Olen istunud lugematute patsientide ja peredega, et arutada süngeid prognoose: see on arstide üks tähtsamaid töid. See on lihtsam, kui patsient on 94-aastane, dementsuse viimases staadiumis ja tal on tugev ajuverejooks. Minusugustele noortele – olen 36-aastane –, kellel on diagnoositud vähk, pole palju sõnu. Selliste sõnade hulka kuuluvad "see on maraton, mitte sprint, nii et puhka oma igapäevast puhkust" ja "haigused võivad perekonna lahku ajada või kokku viia - olge üksteise vajadustest teadlikud ja leidke lisatuge."

Õppisin mõned põhireeglid. Olge prognoosi suhtes aus, kuid jätke alati ruumi lootuseks. Olge ebamäärane, kuid täpne: "päevadest mõne nädalani", "nädalast mõne kuuni", "kuust mõne aastani", "mõnest aastast kuni kümnendini või rohkem". Me ei tsiteeri kunagi üksikasjalikku statistikat ja tavaliselt ei soovita guugeldada ellujäämisnumbreid, eeldades, et keskmine patsient ei oma statistikast nüansirikast arusaama.

Inimesed reageerivad erinevalt, kui kuulevad: "Protseduuril X on ellujäämise tõenäosus 70%" ja "Protseduuril Y on surma tõenäosus 30%. Nii sõnastatuna, kogunevad inimesed protseduurile X, kuigi numbrid on samad. Kui ühel lähedasel sõbral tekkis kõhunäärmevähk, sai minust kogenud meditsiinimees statistika alal. Millegipärast tundsin, et numbrid üksi olid liiga kuivad või et konteksti jaoks on vaja arsti igapäevast haiguskogemust. Enamasti tundsin impulssi: hoidke lootust.

Need ellujäämiskõverad, mida nimetatakse Kaplan-Meieri kõverateks, on üks viis, kuidas mõõta vähiravi edusamme, joonistades aja jooksul ellujäänud patsientide arvu. Mõne haiguse puhul näeb joon välja nagu lennuk, mis hakkab õrnalt laskuma; teiste jaoks nagu sukeldumispommitaja. Arstid mõtlevad palju nende kõverate, nende kuju ja tähenduse üle. Näiteks ajuvähi uuringutes ei ole keskmise elulemusaja arvud palju muutunud, kuid kõver on järjest pikem saba, mis näitab, et mõned patsiendid elavad aastaid. Probleem on selles, et te ei saa konkreetsele patsiendile öelda, kus ta kõveral on. See on võimatu, isegi vastutustundetu olla täpne.

Võiks siis arvata, et kui onkoloog mu voodi kõrvale minuga kohtuma istus, ei nõuaks ma kohe ellujäämisstatistika infot. Aga nüüd, kui olin läbinud tee arstist patsiendiks, tekkis mul samasugune igatsus numbrite järele, mida kõik patsiendid küsivad. Lootsin, et ta näeb mind kui inimest, kes mõistab nii statistikat kui ka haiguse meditsiinilist tegelikkust, et ta annab mulle kindluse, otsekohese uimasti, mida sisse võtta. Ta keeldus kindlalt: "Ei. Absoluutselt mitte." Ta teadis väga hästi, et ma võin – ja tegin – kõik selle teema kohta tehtud uuringud üles otsida. Kuid kopsuvähk ei olnud minu eriala ja tema oli maailma mainega ekspert. Igal kohtumisel algas maadlusmatš ja ta soovis alati, et teda ei köidetaks mis tahes numbriga.

Algselt, kui nägin oma CT-skaneeringut, arvasin, et mul on elada jäänud vaid paar kuud. Skaneering nägi halb välja. Mina nägin halb välja. Kaotasin 13 kg, tekkisid piinavad seljavalud ja tundsin end iga päevaga väsinumana. Minu testid näitasid väga madalat valgusisaldust ja kehva verepilti, mis on kooskõlas sellega, et keha oli ülekoormatud.

Muidugi ei suutnud arst mu intensiivset lugemist peatada. Suured ülduuringud ütlesid, et 70–80 protsenti kopsuvähiga patsientidest sureb kahe aasta jooksul. Nad ei lubanud palju loota. Kuid jällegi olid enamik neist patsientidest vanemad ja tugevad suitsetajad. Kus oli mittesuitsetajate 36-aastaste neurokirurgide uuring? Võib-olla loeb mu noorus ja tervis? Või äkki leiti mu haigus nii hilja, oli nii kaugele levinud ja ma olin juba nii kaugel, et mul läks kehvemini kui neil 65-aastastel suitsetajatel.

Paljud sõbrad ja pereliikmed rääkisid lugusid a la nagu minu-sõbra-sõbra-ema-sõber või minu-onu-juuksuri-poja-tennisepartner põeb sama tüüpi kopsuvähki ja on elanud juba 10 aastat. Esialgu mõtlesin, kas kõik lood viitavad samale isikule. Ja siis hakkas mu tervis paranema tänu ravimile, mis on suunatud minu vähiga seotud spetsiifilisele geneetilisele mutatsioonile. Hakkasin kõndima ilma kepita ja ütlema selliseid asju nagu: "On üsna ebatõenäoline, et mul on õnn elada kümme aastat, kuid see on võimalik." Väike tilk lootust.

Mõnes mõttes oli surma kindlus siiski lihtsam kui see ebakindel elu. Kas puhastustules viibijad ei eelistanud põrgusse minna ja sellega lihtsalt läbi saada? Kas ma pidin matuse korraldama? Kas pühendada end oma naisele, vanematele, vendadele, sõpradele, armsale õetütrele? Kas kirjutada raamat, mida olin alati tahtnud kirjutada? Või pidin ma tagasi minema oma mitmeaastaste tööpakkumiste läbirääkimiste juurde?

Edasine tee oleks ilmselge, kui ma vaid teaksin, mitu kuud või aastat mul on jäänud. Ütle mulle, et kolm kuud ja ma veedaksin lihtsalt selle aja perega. Ütle mulle üks aasta ning mul oleks plaan (kirjutan raamatu). Andke mulle 10 aastat, ma hakkan uuesti haigusi ravima. See tõde, et ela üks päev korraga, ei aidanud: mida ma selle päevaga tegema pidin? Minu onkoloog vastas ainult: "Ma ei saa teile aega öelda. Peate leidma selle, mis on teie jaoks kõige olulisem."

Hakkasin mõistma, et omaenda surelikkusega silmitsi seismine ei muutnud teatud mõttes mitte midagi. Enne vähi diagnoosimist teadsin, et ühel päeval suren, aga ma ei teadnud, millal. Pärast diagnoosi teadsin, et ühel päeval ma suren, kuid ma ei teadnud, millal. Nüüd aga tundsin seda teravalt. Surma fakt on rahutukstegev. Ometi pole muud võimalust elada.

Põhjus, miks arstid ei anna patsientidele konkreetseid prognoose, ei ole lihtsalt see, et nad ei saa seda teha. Lihtsalt ajaperioodi ulatus on nii lai. Tänapäevaste ravimeetodite põhjal võin ma surra kahe aasta jooksul või jõuda kümne aastani. Kui lisada kahe või kolme aasta pärast saadaolevate uute ravimeetodite ebakindlus, võib see vahemik olla täiesti erinev. Seistes silmitsi suremusega, võivad teaduslikud teadmised anda vaid untsu kindlust: jah, sa sured. Kuid inimene tahab täielikku kindlust ja seda ei pakuta.

Patsiendid ei otsi mitte teaduslikke teadmisi,  vaid eksistentsiaalset autentsust, mida igaüks peab ise leidma. Liiga statistikasse süvenemine on sama, kui prooviks janu kustutada soolase veega. Suremusega silmitsi seismise ängil pole tõenäoliselt ravimit.

Mäletan hetke, mil mu valdav rahutus andis järele. Minu peas hakkasid korduma seitse sõna Samuel Beckettilt, kirjanikult, keda ma pole isegi nii palju lugenud: „Ma ei saa jätkata. Ma jätkan." Astusin sammu edasi, korrates ikka ja jälle fraasi: „Ma ei saa edasi. Ma jätkan." Ja siis ühel hetkel olin ma läbi.

Mul on nüüd diagnoosist peaaegu täpselt kaheksa kuud. Minu jõud on oluliselt taastunud. Ravi käigus vähk taandub. Olen tasapisi tööle naasnud. Koputan tolmu teaduslikelt käsikirjadelt. Ma kirjutan rohkem, näen rohkem, tunnen rohkem. Igal hommikul kell 5:30, kui äratuskell heliseb ja mu surnukeha ärkab, naine minu kõrval magab, mõtlen uuesti endamisi: "Ma ei saa jätkata." Ja minut hiljem olen püsti ja suundun elusana operatsioonisaali: "Ma jätkan."

Tööl tagasi, veetis Kalanithi taas 14 ja rohkem tundi opisaalis ja patsientidega. Ilmavalgust nägi tema ja Lucy laps. Keha uus kurnamine andis ka vähile uue võimaluse ja ta suri 09. märtsil 2015, 8 kuud peale lapse sündi.