Hea põhjus end halvasti tunda vol 4 - täitmatud isud

 

Selle postitusega jõuan Randolph M. Nesse raamatuga "Hea põhjus end halvasti tunda" lõpule.

Järsk muutus on varasem menarhe (esimene menstruaaltsükkel), mis on langenud keskmiselt 16 eluaastalt 12 aastale. Aju aga ei küpse kiiremini ja seega tahab rohkem inimesi seksida ja seksibki enne, kui aju on valmis talle selles osas nõu andma.

Valivus on hea meie geenidele, kuid mitte meile endile. Vaid vähesed inimesed saavad partneri, keda nad kõige rohkem tahavad. Enamik inimesi ei ole iseendaga rahul, sest nad ei ole see partner, keda kõik ülejäänud tahaksid. Nende rahulolematus innustab kulutama hiiglaslikul hulgal aega, raha ja pingutusi dieetidele, kosmeetikale, kehahooldusele, moele, enesetäiendamisele, ilukirurgiale ja ettevalmistusele mitmekülgseks sotsiaalseks konkurentsiks. Tohutu osa elust on hõlmatud paaritumiskonkurentsis hindamise, hinnatud saamise ja hinnatud saamiseks valmistumisega.

Tänapäeva meedia teeb asja ainult hullemaks. Nüüdisajal näeb enamik meist mitu korda päevas reklaame siredate, pea ihualasti modellidega, kelle pilgus on varjamatu seksuaalne kutse. Me lappame ajakirju, milles on töödeldud pildid kutsuvasse poosi seatud faktastilistest kehadest. Televisioonis esinevad uskumatult seksikad, andekad, energilised, rikkad inimesed, kes on täis indu olla oma partnerile igal moel meele järele. Isegi Facebookis tekitab sõprade suhete positiivse poole nägemine kadedust ka juhul, kui me tegelikke asjaolusid teame. Ja siis on veel pornograafia, mis stimuleerib ihasid, mida pole võimalik rahuldada. Meie päriselu partneritel pole võidulootustki. Meil endil samuti mitte. Moonutatud reaalsuses oleme haruharva rahul iseenda, partneri või seksuaaleluga.

Kas seal kus meid ei ole, on parem?

Kahe aastakümne jooksul on Nesse pärinud antropoloogidest sõpradelt andmeid depressiooni esinemise kohta nende uuritavates kultuurides. Antropoloog Kim Hill veetis palju aastaid Amazonase äärses džunglis elava Aché hõimu juures. Igal aastal, kui da sealt naasis, päris Nesse, kui tihti tamärkas epressiooni esinemist. Igal aastal vastas ta, et peaaegu üldse mitte ja seda hoolimata lagunevatest tarkusehammastest, tuberkuloosist ja teistest tervishädadest, mis võiksid igaühe meeleheitele ajada.

Lõpuks, umbes kümnendal korral, kõlas teistsugune vastus. Tema rühm rajas sinnakanti haigla. Nad olid hämmastunud, kui kuulsid probleemidest, mida polnud kunagi kahtlustanud. Paljud inimesed tulid arsti juurde, kaevates pessimismi, lootusetuse, huvipuuduse, isutuse, halva une, kehva seedimise ja tunde üle, et ei saa suurt millegiga hakkama. Nesses äratas erilist huvi tähelepanek, et kes iganes sai hõimujuhiks, saabus tõenäoliselt paari kuu jooksul haiglasse ärevuse ja depressiooni sümptomitega.

Tujuregulaatorid näivad kalduvat rikkiminekule isegi looduslikus keskkonnas. Ühe võimaliku seletuse kohaselt on mõned asjad, millega looduslik valik hakkama ei saa, näiteks kõigi geneetiliste mutatsioonide ärahoidmine.

Inimestele, kes mõtlevad, miks looduslik valik ei saa lihtsalt lahti sellistest asjadest nagu skisofreenia, märgib dr Nesse:

“Küsisin endalt, miks võistlushobused nii sageli jala murravad? Iga 1000 võidusõiduhobuse stardi kohta murrab võistlushobune jala. Selgub, et selle põhjuseks on asjaolu, et võidusõiduhobuseid kasvatatakse hinnates kiirust ja iga järgneva põlvkonna jalaluud muutuvad pikemaks ja kergemaks ning seega purunemisohtlikumaks. Aretus läheb välja äärmusliku punktini, kus nad on võimalikult kiired, selle hinnaga, et nad on purunemise suhtes haavatavad.

Ka meie meeled on kujundatud väga kiiresti, et joosta kiiresti, tõhusalt ja loovalt ning teha kõike seda imelist, mida inimmõistus teha suudab. Omavahel rääkimine on lihtsalt ime, mida teised liigid ei suuda, mõtlemine ja loogika ja kõik muu. Ja sellel võib samuti olla oma hind. Looduslik valik on arendanud sellegi äärmusliku punktini, kus me oleme nii mõneski asjas väga hea, kuid haavatavuse hinnaga.“

Täitmatud isud

Lahendus dieedimaastikul näib ilmselge: tuleb rohkem püüda. Me peaksime olema suutelised ennast juhtima. Vähem sööma. Rohkem liikuma. Heade kavatsustega professionaalid muudkui selgitavad seda, üha uuesti ja uuesti. Tabletid, dieettoidud, nõustajad, kliinikud, spaad, kirurgia ja treeninguprogrammid õitsevad, rääkimata tuhandetest innustavatest raamatutest, milles igaühes leidub eriline salajane valem kaalukaotuseks. Tõestatud kasu on neist vähe. Võistlevaid lahendusi on nõnda palju seetõttu, et ükski neist ei tööta kuigi hästi.

Uuringud on olnud intensiivsed. Tuhanded artiklid pakuvad võimalikke selgitusi, millest igaüks põhineb mõnel võib olla katkiläinud osal kehakaalu kontrollmehhanismis. On see leptiin? Geneetiline kõrvalekalle? Sügav ebakindlus? Armastuse puudujääk lapsepõlves? Katse täita tühja kohta hinges? Idealiseeritud pildid ajakirjades? Reklaam? Mikrobioom? Värske, tervisliku toidu kättesaamatus? Lihtsalt teadmatus, mida süüa? Põhjenduste küllus kinnitab usaldusväärsete teadmiste puudumist.

Mõnuained

Sõltuvust teikitavad keemilised ained olid olemas ammu enne keemikuid ja seda taimede tõttu. Miks valmistavad taimed psühhotroopseid aineid? Mitte inimeste naudingu huvides, see on küll selge. Kokaiin, oopium, kofeiin, hallutsinogeenid ja nikotiin on neurotoksiinid. Looduslik valik kujundas need, sest putukamürki sisaldavad taimed pannakse nahka väiksema tõenäosusega. Kofeiin näib ohutu, kuid üksainus kohviuba võib tappa hiire. Tubakalehte suudavad süüa vaid vähesed putukad. Nikotiin on sedavõrd tõhus intsektsiid, et viljapuu lehti saab kaitsta neile tubakaleotist pritsides.

Enamik keemilisi aineid, mis inimestel suminat tekitavad, arenes selleks, et lõhkuda putuka närvisüsteemi. Kui inimese aju tarvitaks teistsuguseid keemilisi aineid, poleks me niivõrd kaitsetud. Paraku on meil putukatega üht teist ühist ja meie keha neurokeemia on üsna sarnane nende omaga. Me oleme samas palju suuremad kui putukad, nii et väikesed doosid ei ole tapvad. Kuid mõnuained suudavad kaaperdada motivatsioonimehhanismid ja võtta meie elu juhtimise enda kätte.

Mõned psühholoogid on väitnud, et looduslik valik kujundas meid armastama mõnuaineid ja alkoholi. Paar sellist väidet väärib kaalumist, ülejäänud jäävad kergeusklikuse piirimaile.

Inimese tubakalembust võib olla vorminud asjaolu, et nikotiin on hea usside väljaajaja, see halvab sooleparasiite, nii et need ei haardu enam soolestikku ja heidetakse välja. Kui see vastaks tõele, võiks oodata, et tubakat tarvitatakse peamiselt seal, kus parasiite leidub palju, enamasti inimeste seas, kelle palju parasiite ja seda võetakse suu kaudu, mitte ei suitsetata. Kuid nikotiini sisaldavad taimi söövad mõned üksikud metsloomad, inimesed tavaliselt mitte.

Me armastame neid taimi nii väga, et oleme aretanud kõrge nikotiinisisaldusega tubaka ja kõrge THC sisaldusega kanepi. Kanep on lõõgastav doosides, mis on kättesaadavad metsikult kasvavatest taimedest. Konsentratsioonid on taimearetusega mitu korda suurenenud ja enamgi veel, ekstraheerimisel saadud THC kontsentraat tekitab leebe narkouima asemel hallutsinatsioone.

Mitte igaüks ei jää sõltuvusse. Ühiskondade siseselt on haavatavamad need, kelle elu kisub metsa poole. Legaliseerimine näib hea mõte, kuid põhjustab suuremat sõltuvust. Meie tugevam kaitse on tõenäoliselt haridus. Iga laps peaks õppima, kuidas mõnuained vallutavad aju ja muudavad mõned kasutajad haletsusväärseteks elavateks surnuteks ja et puudub viis kindlaks teha, kes jääb sõltuvusse kõige kiiremini. Teadma peaks ka seda, et sõltuvuse võimust võttes, mõnulaks haihtub.

Raamatus on veel palju huvitavat, kõike ümber kirjutada ei ole mõtet. Allpool veel raamatu viimasest peatükist, mis on ilmunud avaliku artiklina.

Geenius John Nash, kelle elu ja võitlust skisofreeniaga filmis „A Beautiful Mind“ kujutati, andis matemaatikasse tohutu panuse. Kas ta tegi uuendusi vaatamata skisofreeniale või võib olla just selle tõttu? Arvatakse, et paljudel suurejooneliselt loomingulistel inimestel, sealhulgas Ernest Hemingwayl ja Vincent van Goghil, on olnud bipolaarne häire. Autistlikud teadmamehed (nagu tõeline "Rain Man" Kim Peek) on samuti hästi dokumenteeritud. Selliste näidete tõttu on tekib tahtmine vaadelda neid häireid kasulike kohandustena, kuid see on tõsine viga. Evolutsiooniline meditsiin küsib hoopis, miks on looduslik valik meid kõiki selliste haiguste suhtes haavatavaks jätnud. Võimalike vastuste leidmiseks tuleb uurida, mille poolest need erinevad ja mis neil ühist on.

Skisofreenia on kognitiivne kollaps, mille puhul iga sündmus on läbi imbunud liigsest isiklikust tähendusest ning suutmatus siseelu välisest elust lahutada põhjustab hallutsinatsioone ja meelepetteid. Autism avaldub varases lapsepõlves sotsiaalse seotuse vähesuses ja iseendasse süvenemises koos korduvate liigutuste ja mitesotsiaalse mõtlemisega. Bipolaarne häire on katkise tujuregulaatori tagajärg, mis tähendab vahelduvaid depressiooni ja maania perioode.

Vaatamata erinevustele muudavad nende häirete kattuvad tunnused nende evolutsioonilise vaatenurga eriti kasulikuks. Igaüks neist mõjutab ligikaudu 1 protsenti kogu maailma elanikkonnast. Igal neist on kergemad vormid, mis mõjutavad 2–5 protsenti inimestest. Haavatavus sõltub suuresti sellest, millised geenid inimesel on, kuid skisofreenia või autismiga inimestel on palju vähem lapsi kui teistel inimestel ning iga viies bipolaarse häirega inimene sooritab enesetapu. Neid haigusi pole mitte ainult raske taluda, vaid need on ka evolutsioonilises mõttes kulukad indiviidi sobivusele – võimele saada järglasi, kes omakorda ka paljunevad.

Evolutsiooniline küsimus on ilmne: miks pole looduslik valik kõrvaldanud geneetilisi variatsioone, mis põhjustavad neid kulukaid häireid?

Mehaaniku lähenemine vaimuhaigustele eeldab, et spetsiifilisi häireid saab määratleda tuvastatava ajupatoloogiaga, millel on spetsiifilised geneetilised põhjused. Evolutsiooniline perspektiiv seevastu julgustab inseneri vaadet, mis küsib, miks aju ei olnud paremini kujundatud. Evolutsiooniline meditsiin kaalub mitmeid võimalikke põhjuseid, sealhulgas tänapäevaseid keskkondi, mis erinevad inimeste algsest evolutsioonist, loodusliku valiku piiranguid ja kompromisse, mis muudavad süsteemid tõrgete suhtes haavatavaks.

Kas skisofreenia, autism ja bipolaarne häire võivad tuleneda sarnastest inimmõistuse haavatavustest?

Tükkide kokkupanek

Tõendid selle kohta, et neil häiretel on geneetilised põhjused, on tugevad. Häire olemasolu ühel vanemal või õel-vennal suurendab riski ligikaudu kümme korda. Kui mõni neist häiretest on identnsel kaksikul, suureneb risk üle 50 protsendi. Ülejäänud 50 protsenti jätab mulje, nagu peaks mõni keskkonnategur olema tuvastatav. Lapsendatud laste uuringud näitavad aga, et perekond, kus laps kasvab, mõjutab riski vähe. On palju tõenäolisem, et identsete kaksikute erinevused tulenevad aju arengut mõjutavatest juhuslikest variatsioonidest, näiteks sellest, millised geenid on sisse või välja lülitatud, millal ja kuidas neuronite teed kasvades rändavad.

Nesse soovib, et oleks varem teadnud, et need on geneetilised haigused. Ta mäletab, kuidas püüdis lohutada ema, keda poja arstid ei lubanud mitu kuud psühhoosi tõttu haiglas viibimise ajal teda külastada; nad ütlesid, et tema varajane suhe mehega aitas kaasa tema skisofreeniale. Ema oli raevukas, kuid mõtles ka, et äkki võib neil õigus olla. Need olid 1970. aastad ja ma ei teadnud siis piisavalt, et talle ja ta arstidele kindlalt öelda, et lapsevanemaks olemine ei põhjusta skisofreeniat. Ka autismis süüdistati ekslikult vanemaid, eriti naisi, keda peeti intellektuaalseteks "külmikuemadeks".

Meie liigi arenedes oleks looduslik valik pidanud avaldama tugevat survet neid häireid põhjustavate geenide versioonide eemaldamiseks. Kuid loodusel on omad piirid. 2006. aasta artiklis jõudsid käitumisgeneetik Matthew Keller ja evolutsioonipsühholoog Geoffrey Miller järeldusele, et nende häirete püsimise kõige usutavam seletus on see, et uusi geneetilisi mutatsioone luuakse pidevalt ja need eemaldatakse populatsioonist loodusliku valiku teel. See on kindlasti üks peamisi psüühikahäirete põhjuseid.

Mudel, mis põhineb ainult mutatsioonil, viitab aga sellele, et teatud normaalsete geenide kombinatsioon võib haigusi täielikult ära hoida, suurendades samal ajal ka evolutsioonilist sobivust. See võib olla vale. Ka mõned muud võimalused väärivad kaalumist.

Üks on evolutsioonibioloogi Bernard Crespi, sotsioloog Christopher Badcocki ja kolleegide välja töötatud intrigeeriv idee, et skisofreenia ja autism on ühe ja sama mündi erinevad  geneetilised küljed. Selle teooria kohaselt tulenevad mõlemad tingimused geenidest, mis säilitavad nende enda edasikandumise, hoolimata kuludest, mida need valdava isiku jaoks on. Loogika põhineb äratundmisel, et varajases arengujärgus kromosoomidele asetatud keemilised märgised võivad teatud geenide ekspressiooni pärssida. Selline vermimine võib geene ka valikuliselt välja lülitada, olenevalt sellest, kas need pärinevad emalt või isalt.

Emadelt pärinevad geenid saavad eelise, hoidesloodet pisut väiksemana, et säilitada ema ressursse tulevaseks raseduseks samade geenidega ja tagada ohutu sünnituse. Seevastu isapoolsed geenid saavad eelise, kui loode kasvab normist suuremaks, kasutades rohkem ema varutud kaloreid, sest ema järgmisel järeltulijal võib olla mõni teine isa. Crespi on kogunud tõendeid selle kohta, et isapoolsete alleelide liigne domineerimine võib suurendada autismiriski, samas kui ema alleelide liigne aktiivsus võib suurendada skisofreenia riski. See hüpotees ennustab, et keskmisest pisut raskematel imikutel on suurem risk autismi tekkeks ja keskmisest veidi kergematel lastel on suurem risk skisofreeniasse. Seda kinnitas ka Taanis  tehtud uuring.