Vaikus vol1 - lärmist vaikusesse

 

Sedakorda loen Vaikust 😉📚📕📗. Paljukiidetud raamatut ekstravertidest ja introvertidest. Mind köitis raamatu pealkirja teine pool: introvertide jõud pidevalt rääkivas maailmas. Sestap vaatan, kas raamat on kiidusõnu väärt. Raamat heidab pilgu introvertide maailma ja analüüsib seda, miks me tänases maailmas oleme tõstnud pjedestaalile ja peame paremaks ekstrovertset inimtüüpi.

Ameerika Ühendriike peetakse üheks kõige ekstravertsemaks maaks üldse, ometi on seal hinnangute järgi kolmandik introverte ja lisaks neile veel suur osa, kes teesklevad ekstraverte.

Kuidas eestlatega?  Raamatus on anekdoot soomlaste kohta (keda siis loetakse üheks introvertsemaks rahvaks): „Kuidas sa tead, et sa meeldid soomlasele? Ta vaatab sinu jalanõusid enda omade asemel.“

Raamatute „Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking“ ja „Quiet Power: The Secret Strengths of Introverts“ autor Susan Caine kirjutab enda kohta:

„Eelistan suhtlemisele kuulamist, lugemist ja hubaseid vestlusi. Mulle meeldib mõelda, enne kui räägin. Veel mõned aastad tagasi kartsin ma avalikku esinemist ja imestan siiani, et selline hiiglaslik hirm on võidetav. Viimase paari aasta jooksul olen pidanud sadu kõnesid, mis on hämmastanud isegi mu 40-aastast – ennast. Elan Hudsoni jõe kaldal 1822. aasta kaptenimajakeses koos oma abikaasa, poegade ja magnooliapuudega. Minu lemmiktegevused on lugemine, kirjutamine, kohvikutes logelemine ja perega maailmas reisimine. Paar korda aastas proovin süüa teha. Kasutan palju vanaaegseid väljendeid. Tunnen inimloomuse vastu lakkamatut uudishimu.“

Oma teada olen ma isegi suuremas jaos introvert: mulle meeldib olla üksi, meeldib omaette lugeda, palju kuulata ja kuuldu üle mõtiskleda. Kooli ajal oli mul väga raske vastata klassi ees või veel enam millegiga esineda.  See võib olla uskumatu neile, kes mind teavad toortoidu töötubade ajast  - ma olen ju rääkinud päris rohkearvulisele kuulajaskonnale. Kuid algus oli raske.

See raamat räägib introvertsusest (raamatus ei kasutata sõna intrvertsus/ekstravertsus, vaid introversity/extroveristy – versity ehk mitmekülgsus) kultuurilisest vaatepunktist vaadatuna. Selle peamine huvipunkt on igivana dihhotoomia "tegutseva inimese" ja "mõtiskleva inimese" vahel ning see, kuidas saaksime maailma paremaks muuta, kui ainult nende kahe tüübi vahel valitseks suurem jõudude tasakaal. See keskendub inimesele, kes tunneb endas ära järgmisi omadusi: mõtlik, raamatulik, tundlik, tõsine, mõtisklev, õrn, sisekaemuslik, sisemisele suunatud, rahulik, tagasihoidlik, otsiv, häbelik, riskikartlik. Vaikne on seotud ka vastandina "tegutsejale", kes on tormakas, ekspansiivne, seltskondlik, erutav, domineeriv, enesekindel, aktiivne, riskialdis, paksunahaline, väljapoole suunatud, kergemeelne, julge ja tähelepanu keskpunkti nautiv.

Mõlemad on muidugi laiemad kategooriad. Vähesed inimesed samastuvad täielikult ainult ühe või teisega. Kuid enamik meist tunneb need tüübid kohe ära, sest neil on meie kultuuris tähendusrikas roll. Kaasaegsetel isiksusepsühholoogidel võib olla introvertsuse ja ekstravertsuse kontseptsioon, mis erineb sellest, mida Cain selles raamatus kasutab. Cain kasutab sõna „introvert“ mõistet teadlikult laiemalt, tuginedes „suure viie“ psühholoogia arusaamadele, kuid hõlmates ka jungilikku mõtlemist introverdi "ammendamatu võlu" ja subjektiivse kogemuse sisemaailmast; Jerome Kagani uurimust kõrge reaktsioonivõime ja ärevuse kohta; Elaine Aroni tööd sensoorse töötlemise tundlikkuse ja selle seose kohta kohusetundlikkuse, intensiivse tunnetuse, sisemise suunatuse ja töötlemise sügavusega; ja mitmesuguseid uuringuid introvertide järjekindluse ja keskendumise kohta probleemide lahendamisel, millest suur osa on suurepäraselt kokku võetud Gerald Matthewsi töös.

Ometi jätame täna ruumi märkimisväärselt kitsale valikule isiksusest. Meile öeldakse, et olla suurepärane tähendab olla julge, olla õnnelik tähendab olla seltskondlik. Ameeriklased end ekstravertide rahvana – mis tähendab, et nad on kaotanud silmist, kes nad tegelikult on. Usun, et ka Eestis propageeritakse seda üha enam – seades häbelikele eeskujuks neid, kes ülienergilised ja seltskondlikud.

Introversity – koos oma nõbude tundlikkuse, tõsiduse ja häbelikkusega – on muutunud teise klassi isiksuseomadusteks, mis paigutatud kuskile pettumuse ja patoloogia vahepeale. Introverdid, kes elavad ekstravertsust idealiseerivas maailmas, on nagu naised meeste maailmas, kes on allahinnatud nende iseloomu tõttu, mis on nende olemuse tuumaks. Ekstravertsus on tohutult ahvatlev isiksuse stiil, kuid oleme muutnud selle rõhuvaks standardiks, mida enamik meist arvab, et peab järgima.

Kuid nagu raamat uurib, on paljud kaasaegse elu olulisemad institutsioonid mõeldud neile, kes naudivad rühmaprojekte ja kõrgetasemelist stimulatsiooni. Lapsena on meie klassiruumi lauad järjest enam paigutatud nii, et oleks parem soodustada rühmas õppimist, ja uuringud näitavad, et enamik õpetajaid usub, et ideaalne õpilane on ekstravert.

Nüüd, kui olete täiskasvanu, võite endiselt tunda süümepiinu, kui keeldute õhtusöögikutsest hea raamatu kasuks. Või öeldakse teile, et elate "liiga palju oma peas" - fraas, mida sageli kasutatakse vaikse ja endassetõmbunud inimese suhtes. Muidugi on selliste inimeste jaoks veel üks sõna: mõtlejad.

Kui keegi tahab meelde tuletada, kas ta on ekstravert või introvert või jääb kuskile vahepeale, saab proovida vastata 10 küsimusele:

1. Liiga palju kokkupuudet müra või valgusega jätab mulle kurnatud või avaruse tunde.

2. Suurtel seltskondlikel koosviibimistel tunnen sageli vajadust otsida ruumi omaette olemiseks.

3. Tunnen end pärast väljas (seltskonnas)  käimist  kurnatuna, isegi kui olen seda nautinud.

4. Olen kannatlik, et selgitada välja kõik faktid enne otsuse tegemist.

5. Olen ettevaatlik otsustaja.

6. Ma ei võta riske, välja arvatud juhul, kui olen eelnevalt asja hoolikalt uurinud või hinnanud.

7. Kui ma olin laps, kirjeldasid inimesed mind kui "vaikset".

8. Parima töö teen vaikses keskkonnas.

9. Suures rahvahulgas tunnen end kiiresti kurnatuna.

10. Ma ei kiirusta otsuse tegemisega.

Mida kindlam jah, seda kindlam introvert inimene on.

Väga vähesed inimesed on täielikult ekstravertsed või introvertsed.  

EKSTRAVERDID

Ekstravertidele meeldib seltskondlik elu ja neile annab energiat nii sõprade kui ka võõrastega suhtlemine. Tavaliselt on nad enesekindlad, energilised ja suudavad hetkest kinni haarata. Ekstraverdid on suurepärased kiired otsustajad ja tulevad konfliktidega suhteliselt hästi toime. Ekstraverdid eelistavad tavaliselt rohkem stimuleerivat keskkonda, mis annab neile sageli võimaluse teisi näha ja nendega rääkida. Kui nad on vaikses keskkonnas, tunnevad nad igavust ja rahutust. Nad on aktiivselt seotud ümbritseva maailmaga parimal võimalikul viisil.

AMBIVERDID

Ambiverdid langevad introvertide-ekstravertide spektri keskele. Ambivertidel on mõlemast maailmast parim, nad suudavad vajaduse korral ära kasutada nii introvertide kui ka ekstravertide tugevaid külgi.

Miks see üldse oluline on?

See on oluline, sest introvertsus ja ekstravertsus on inimloomuse keskmes. Üks teadlane nimetab neid temperamendi põhja- ja lõunaosadeks. Kui teete eluvalikuid, mis on kooskõlas teie temperamendiga – ja lubate teistel seda teha –  vabaneb tohutu energiavaru.

Ja vastupidi, kui veedate liiga palju aega oma olemusega võideldes, juhtub vastupidine: kurnate ennast.

Kas see on tõesti nii lihtne?

Kellegi isiksust ei saa täielikult kirjeldada 10 küsimusega – me kõik oleme ülimalt keerulised olendid. Kuid test annab üsna täpse indikaatori selle kohta, kuhu te introvertide/ekstravertide spektris langete.

Test on kokku pandud põhjaliku töö tulemusena - Quiet Leadership Institute koostöös Pennsylvania ülikooli psühholoogi Scott Barry Kaufmaniga töötas selle välja kuudepikkuse range testimise ja analüüsi kaudu. Selle uuringu põhjal otsustati, et introvertsust ja ekstravertsust saab kõige paremini seletada stimulatsiooni ja kaalutlemise aspektide kaudu. Stimuleerimine mõõdab teie eelistust rahulike või põnevate keskkondade suhtes. Arutlemine mõõdab teie eelistust arutlusele vs. tegevusele.