Näljane aju vol 9 - miks leptiinist ei saanud uut imelist kaalulangetuse ravimit?

"Näljane aju" on Stephan Guyenet raamat, millest ma hetkel läbi sõuan. 

Cambridge'i ülikooli kliinilise biokeemia ja meditsiini professor Stephen O’Rahilly leidis India päritolu kaks nõbu, kellel oli muteerunud geen ja leptiini tootmise häired. Nõbude vanemad olid samuti omavahel lähedases suguluses.

Üks nõbudest kaalus 8 eluaastaks 59 kg ja pidi kasutama liikumiseks ratastooli. Teine nõbu kaalus teiseks eluaastaks 29 kg. Mõlemal lapsel oli peaaegu täitumatu  toiduisu juba väga varakult. Antud juhul ei olnud tegemist millegi psühholoogilisega, vaid bioloogilise vajakajäämisega. Kui nõbusid uuriti, ei leitud nende verest leptiini. See oli esimeseks tõendiks, et üheainsa geeni viga toob kaasa rasvumise ja ka seda et leptiini puudumine viib ülekaaluni.

Edasi töötati paljude leptiini defitsiitsete inimestega ning neil kõigil oli alates esimestest elunädalatest kustutamatu nälg. Esimeseks eluaastaks olid nad ülekaalus. Teiseks eluaastaks kaalusid 27-32 kg. Kui tavalise lapse keharasva protsent on umbes 25 protsenti ja tüüpilise rasvumisega lapsel võib olla keharasva 40 protsenti, siis leptiini puudulikud lastel on keharasva kuni 60 protsenti.

Leptiinivaegusega lapsed on peaaegu alati näljased ja nad tahavad peaaegu alati süüa, isegi vahetult pärast sööki. Nende isu on nii liialdatud, et neid on peaaegu võimatu dieedile panna: kui nende toitu piiratakse, leiavad nad ükskõik millise söömisviisi, sealhulgas toovad vananenud toidupalu prügikastist välja ja näksivad kalapulki otse sügavkülmast. See on näljahädas meeleheitel keha tegutsemisviis. Samuti on sellistel lastel väga tugev emotsionaalne side toiduga, nad armastavad süüa ja kui neil on toitu, siis nad on õnnelikud. Kui toit ära võtta, muutuvad nad agressiivseks ja nutavad. Erinevalt teistest vanematest lastest, ei ole neil huvi filmide, raamatute, kohtamiste jms vastu. Ainus asi, millele nad mõtlevad on toit, retseptid jne.

See näitab, et lipostaat ei reguleeri ainult isu, see on sügavalt ajju juurdunud ja suudab üle võtta emotsionaalsed ja kognitiivsed funktsioonid ning panna need kõik tegelema toiduga.

On veel üks seisund, mis paneb keha samamoodi tegutsema – nälgimine.

Mäletan isegi – paastu ajal sirvisin retseptiraamatuid.😎 Paast, väga piiratud kalorihulgaga dieedid – mida sageli reklaamitakse tervendajatena võivad aidata (ja teangi neid kes tunnevad end suurepäraselt), kuid võivad ka rikkuda sinu suhte toiduga (nendega olen samuti kohtunud). Ja seetõttu ka väga piiratud kalorihulgaga dieedist ei suuda terve inimene kaua kinni hoida. 

Tulles Minnesota Nälgimiseksperimendi juurde: Kaalukaotuse käigus tekkis uuringus osalejatel märkimisväärne kinnisidee toiduga. Lisaks nende väljapääsmatule närivale näljale keerlesid nende vestlused, mõtted, fantaasiad ja unistused toidu ja söömise ümber - see on osa fenomenist, mida Keys nimetas “semistarvatsiooni neuroosiks”. Neid paelusid retseptid ja kokaraamatud ning mõned hakkasid koguma isegi köögiriistu. Sarnaselt leptiinipuudulike noorukitega hakkas nende vaimne elu tasapisi keerlema toidu ümber. Nagu leptiinipuudulikud noorukid, oli ka nende nälgimisrežiimi seisundi tõttu leptiini tase väga madal.

Haa! 😃Kas ma olin semistarvatsiooni neurootik toortoidu aegadel, kui pidevalt uusi retsepte katsetasin ja hulgaliselt toortoidu kokaraamatuid kokku ostsin? Ja igasugu muud toortoidu värki? Rääkides pidevalt toidust? Kuidas on kokablogijate ja  toitumisteadlastega? Kui vaadata, siis kindlasti on osadel kinnisidee moodi käitumist – eriti mingit dieeti propageerivatel inimestel. Dieedil ja paastul väga palju kaalu kaotanud inimestel. Osad jagavad puhast toidurõõmu. Eks see oleneb...

Ülekaalu juurde tagasi. Leptiini puudumine leptiinivaegusega lastel näis takistavat aju ära tundmast, et inimene on ülekaalus ja tõmbas üles tugeva näljarežiimi reaktsiooni, kuigi keha oli äärmiselt rasvunud.

Rudy Leibel ja Jules Hirsch avaldasid 1984. aastal uuringu, mis näitas, et tavalised (mitte geenirikkega) rasvunud inimesed, kes uuringus kaalust alla võtavad, näitavad märke näljarežiimil funktsioneerimisest. Alustati kahekümne kuuest inimesest koosneva grupiga, kelle keskmine kehakaal oli 152 kg, range madala kalorsusega dieet vähendas nende kaalu kuni 99 kg. Kuigi 52 kg on kaalust alla võtta muljetavaldav kogus, olid kaalulangetusperioodi lõpus osalejad siiski ülekaalus. Märkimisväärne on see, et pärast kehakaalu langetamist tarbis nende keha  kaloreid vaid umbes kolmveerandi sellest, mida oleks nende uus, kergem keha pidanud tarbima. Veelgi enam, nad olid tohutult näljased. Miski tõmbas alla nende ainevahetuse kiiruse ja suurendas söögiisu - võitles kaalulanguse vastu - kuigi nad olid jätkuvalt üsnagi kogukad.

Edasistes uuringutes leidsid nad, et nii saledate kui rasvunud inimeste kaalulangus käivitab võimsa bioloogiliste ja psühholoogiliste reaktsioonide komplekti, mis töötavad koos kaotatud rasva taastamiseks. Selleks piirab aju sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust ja vähendab kilpnäärmehormooni taset, mis mõlemad aeglustavad ainevahetust, tekitades külma ja loiu tunde, mida mõned inimesed pärast kaalukaotust kogevad. Aju vähendab kaalulangemise ajal lihase põletatud kalorite hulka, vähendades kehalise aktiivsusega kulutatud kaloreid. Ja mis kõige tähtsam, aju tekitab suurema näljatunde ja suurendab reageerimist neile toidusignaalidele, mis annavad märku kõrge kalorsusega ja kõrge preemiaga toidust. Enne kaalukaotust oleksite võinud ilma probleemideta jäätiseletist mööda minna, kuid pärast kaalukaotust võib kiusatus jäätist osta ja süüa olla tohutu. Tegelikult käivitab märkimisväärne kaalukaotus näljareaktsiooni, olenemata sellest, kas inimene on kõhn, ülekaaluline või rasvunud - ja see reaktsioon kestab seni, kuni rasv tuleb tagasi.

Külma ja loidu tunnet olen ise tundnud ja märganud ülisaledate inimeste juures - mitte kõigi aga nende, kes ootavad suure pühapaiste saabumist toortoiduga.

Kui te ei ole sellist suurt söömistungi kunagi tundnud, siis Friedman toob analoogse näite:

„Need, kes kahtlevad keha põhiliste ajamite jõus, võivad siiski teada, et ehkki me saame teadlikult hinge kinni hoida, ületatakse see teadlik tegu peagi hingamise tungiga. Näljatunne on intensiivne ja kuigi mitte nii tugev kui hingamise tung, pole see tõenäoliselt vähem võimas kui joomise tung  janu korral. See on sama tunne, millele rasvunud peavad vastu seisma pärast olulist kaalulangust.“

 Friedmani analoogia on oluline õppetund inimestele, kes arvavad, et kaalulangus on sama lihtne, tee lihtsalt otsus vähem süüa ja rohkem liikuda. Aju on sepistatud suure konkurentsiga loodusliku valiku tingimustes ja see ei võta kaalulangust kergelt. "Nälgimisreaktsioon on ellujäämiseks vajalik," ütleb Leibel. "Evolutsiooniliselt on sellel olnud meie ellujäämisel väga oluline roll."

Leibel ja Hirsch leidsid ka, et leptiini süstidega saab näljarežiimi  reaktsiooni kaotada. See näitab, et leptiini taseme langemisel on üks võtmerollidest, mis näljarežiimi vastuse tekitab.

Samas tõi leptiini kasutamine esile ka pettumuse.

Leptiinivaegusega nõbudele leptiini andmine avaldas kohest mõju. Toiduisu vähenes, emotsionaalne seotus toiduga samuti. Nad võtsid kaalust alla ja paari aastaga olid sarnased omaealistega.

Ja see siin tõstatabki 20 miljoni dollari küsimuse – miks me ei kasuta leptiini kaalulangetusel?

Selgub, et tavalistel rasvunud inimestel - vastupidiselt haruldase geneetilise mutatsiooni põhjustatud rasvumisele - on leptiini tase juba kõrge. Ja teadlased on leidnud, et leptiin ei ole imeline rasvumisvastane ravim, mida farmaatsiatööstus lootis. Kuigi leptiiniteraapia põhjustab teatud määral rasva kadu, nõuab see efektiivsuse saavutamiseks tohutuid annuseid (kuni nelikümmend korda suurem kui tavaline ringlev kogus). Murettekitav on ka äärmiselt varieeruv reageerimine: mõned inimesed kaotavad üle 15 kg ja mõned kaotavad vähe või üldse mitte. Näriliste  võimas reaktsioon leptiini rasva lõhustavast toimest on meist väga kaugel. Ehk uus loodetud kaalulangetajast imerohi ei jõudnud kunagi turule. Mis ei tähenda, et dieedi ja heaolutööstus seda müüa ei üritaks, ikka üritab. ☝

Leptiinisüsteem kaitseb jõuliselt kaalulanguse eest, kuid mitte nii väga  jõuliselt kehakaalu tõusu eest. See ei ole mõeldud keha rasvumise piiramiseks, võib-olla seetõttu, et liigset rasvumist looduses esineb  harva. Paljud teadlased usuvad nüüd, et kuigi madal leptiini tase inimestel põhjustab tugevat näljareaktsiooni, mis soodustab rasvade kasvu, ei mõjuta kõrge leptiini tase sama tugevalt rasva kadumist soodustavat reaktsiooni. Ehkki leptiin kaitseb selgelt rasvumise alumist piiri, võib ülemist piiri kaitsta täiendav, tuvastamata faktor - mõnel inimesel rohkem kui teisel.

Leptiinisüsteem toimib samal põhimõttel nagu teie kodus asuv termostaat, mis mõõdab ümbritsevat temperatuuri ja võrdleb seda teie programmeeritud seadepunktiga. Kui temperatuur langeb liiga madalale, lülitab teie termostaat küttesüsteemi sisse; kui see tõuseb liiga kõrgele, haakub see konditsioneeriga. Selline tagasiside süsteem aitab säilitada teie kodu sisetemperatuuri stabiilsust. Inimkeha seadete alguspunkte reguleerib homöostaas.

Keha säilitab homöostaasi paljude muutujate lõikes, sealhulgas temperatuur, vererõhk, vere pH, hingamine ja pulsisagedus. Need muutujad on reguleeritud, kuna need on ellujäämiseks väga olulised. Nii hoiab aju, nagu teie kodutermostaat, temperatuuri homöostaasi, mõõtes naha ja keha kehatemperatuuri ning astudes vajadusel samme keha soojendamiseks või jahutamiseks (külmavärinate tekitamine, kampsuni selga panemine jne).

Tuleb välja, et keha termostaat asub hüpotalamuses. Samamoodi on hüpotalamus (ja vähemal määral ka teised ajupiirkonnad) keha lipostaat - ajupiirkond, mis reguleerib söögiisu ja keha rasvkoe suurust. See saab signaalide, sealhulgas leptiini kaudu teavet rasvavarude suuruse kohta ning koordineerib rasvumise säilitamiseks vajalikke füsioloogilisi ja käitumuslikke reaktsioone.

Lipostaat on väga efektiivne reguleerimaks reaktsioone vastuseks näljarežiimile, kuid mitte väga hea reageerimaks kaalutõusule.

Leibeli ja Hirschi järeldused viitavad sellele, et lipostaat ei ole tavalise rasvumise reguleerimisel mitte korrast ära, vaid see reguleerib rasvumist lihtsalt kõrgema seadepunkti ümber, analoogselt kodus termostaadi keeramisega. Kui sedistate toasoojuse kõrgemale, kui tavaliselt, hoitaksegi kõrgemat temperatuuri. Lipostaat tõstab leptiini algtaset kõrgmale punktile, et pidurdada nälgimist ja seega kaalukaotust. Edaspidi on leptiini taset võimalik tõsta ainult siis, kui kaalu lisandub. Teisisõnu, rasvunud inimese aju jaoks on suurema kaaluga keha uus normaalkaal. Teadlased nimetavad seda nähtust leptiiniresistentsuseks, kuna ajul näib olevat raske leptiini normaalset taset “arvesse võtta”.

Ehk kui sa pead ranget dieeti, siis keha püüab igati sind sööma ajada. Ja enamasti see ka õnnestub. Kuna näljatunne on võimas ja kehal on nüüd selge, et sa oled hädas ja võid ka edaspidi hätta sattuda, siis ta ajab sind sööma nii palju, et keha on veidi suurem, kui enne dieeti. Et oleks tuleviku ohu korral rohkem varusid. See veidi suurem kaal on nüüd aju jaoks uus normaalsus. Ja nii võib iga dieedikorraga see normaalkaalu number kasvada.