Näljane aju vol 8 - episoodiline tulevikumõtlemine

 

Kuidas me valime? Valik ühe ja kahe apelsini vahel tundub lihtne. Kuid valik apelsini ja õuna vahel? Ja kui on valida kondiitritoote ja 3 dollari vahel? Kas saab üldse valida asjade vahel, millel ei paista olevat mingit sarnasust?

Ajus toimub valikute tegemine OFC (orbitofrontaalne ajukoor) ja  ventromediaalse prefrontaalse ajukoore piirkonnas. OFC on vastastikku seotud basaalgangliaga (otsustab milline sisenditest on kõige väärtuslikum).

OFC kasutab iga võimaluse väärtuse arvutamiseks teistelt ajupiirkondadelt saabuvat teavet. Inimene arvutab saiakese väärtuse ja tal on rahakotis kolm dollarit. Järgmiseks saadab OFC need kaks sõltumatut pakkumist basaalganglionidesse, kus striatum neid võrdleb ja valib tugevaima. Teid köidavad leti taga peibutavad toidumärgid väga ahvatlevalt ja need kolm dollarit pole teile palju väärt, sest teile maksti äsja palka, nii et kondiitritooted võidavad. Kolmandaks tagastavad basaalganglionid selle valiku OFC-le ja otsus langetatakse. See aktiveerib aju teiste kognitiivsete ja motoorsete piirkondade võistluste kaskaadi, mis oskuslikult kavandavad ja genereerivad otsuse järgimiseks vajalikke käitumisviise. Sirutate rahakotti, tõmbate kolm dollarit välja, vahetate need saiakeste vastu ja lööte hambad sisse.

Kui te käite WC-s ja lasete iga kord vett peale, siis ajus ei toimu enam otsuse tegemist vee laskmise ja mittelaskmise pärast. Otsus on olemas hetkest, mil WC-sse astute.

Kui näiteks aju selles piirkonnas on häire, siis peale vee laskmist ei jõua info sellest kohale ja on suur tõenäosus, et vett lastakse veel korra ning veel korra jne. Nähtust, mil inimene teeb mingit tegevust edasi, kuigi sellel ei ole enam mingit väärtust, nimetatakse perseveratsiooniks. Väga sageli mõjutab OFC häire liigsöömist ja ülekaalu tekkimist. Miks peaks asjade väärtust hindava aju piirkond olema toitumisega seotud?

Kui istuda maha toidutaldriku ette, siis esimesel suutäiel on kõige suurem väärtus, kuna olete näljane. Iga suutäiega väärtus kahaneb, kuni te olete kõhu täis söönud. OFC häire puhul suutäitele väärtuste muutust ei anta. Kui ei tunta väärtuse vähenemist, süüakse aina edasi.

Kui otsused ja valikud on tehtud, on vaja dopamiini motivatsiooni jaoks. Täielikult ilma dopamiinita istus hiir nagu kuju ja ei liigutanud end kuskile poole. Kui dopamiini on vähe, siis närilised ei viitsi autasu eest tööd teha. Valitakse kõige kergemad võimalused ja seda ka juhul, kui raskema töö eest saaks palju parema preemia. Ehk vähene dopamiin teeb laisemaks.

Sama paistab toimuvat inimestega. Kui dopamiini taset tõsta amfetamiiniga, on inimesed valmis tasu eest asju tegema ja seda ka juhul kui tasu on väike või ebamäärane.  Dopamiin teeb meist sel juhul karjeristid.

Kui toimub pidev kordamine, siis on aju juba seostanud toidu väljanägemise, lõhna, ruumi jms tulevase kõhutäiega ja sellega, kui premeeriv see kõhutäis on. Kui sa näed poeriiulil šokolaaditahvlit, hakkab aju kohe dopamiini vabastama. See paneb sind šokolaadi haarama ja ostukorvi panema. Kui sa näed rohelisi ube, siis dopamiini vabaneb vähem – kuna oad ei anna nii palju preemiat. Ja tõenäoliselt jalutad sa ubadest mööda.

Kui aju ratsionaalne pool jääks alati peale, ei oleks inimestel ei krediitkaardivõlgu ega ülesöömist. Inuitiivne pool ajust ei oma mingit visiooni tulevikust ega tervisest ja finantsidest. See elab praeguses hetkes – see maitseb hästi, ma tahan seda süüa kohe praegu. Ratsionaalne pool mõtleb tulevikust ja tahab, et keha oleks sale ja terve. Kumb pool võidab?

Kas pole praegu populaarne mitte antud hetkes elamine? 😜 Eckhart Tolle jt kirjutavad sellest, kui võimalusest mineviku varjudest ja tuleviku ärevusest vabaneda. Nii et praeguses hetkes elamine on hea võimalus stressi vähendada, kuid toidu puhul kulub ära natuke tulevikku kaemist. ☝

See kumb võidab, oleneb psühholoogilisest tunnusest, mida nimetatakse edasilükatud soodustuseks. 1970 viidi Stanfordi Ülikoolis läbi kuulus vahukommi eksperiment. Lastele pakuti: kas kohe 1 vahukomm või 15 minuti pärast 2 tükki. Lapsed jäeti 15 minutiks istuma vahukomm nina ees. Osa lapsi sulges silmad ja osad panid kommi suhu kohe, kui teadlased uksest välja läksid. Valik kohese preemia ja tulevikus saabuva suurema preemia vahel. Lõpuks sõi enamik lapsi vahukommi kohe ära, loobudes suuremast preemiast. Kusjuures lapsed, kes suutsid 15 minutit oodata olid 30 aastat hiljem saledamad kui need, kes oodata ei jõudnud.

Inimesed, kes hindavad väga kõrgelt tulevikus saadavat preemiat, suudavad paremini vältida nii ülesöömist kui ka narkootikumidest sõltuvusse sattumist.

Alguses võib edasilükatud soodustusest loobumine tekitada hämmingut. Miks peaks keegi loobuma tulevikus saadavast suuremast kasust? Kuid evolutsiooni mõistes on kõik vägagi selge – tulevik ei pruugi tulla. Veel mitte nii väga ammu oli tõenäosus elada 35 eluaastani 50%. Kui sa ei tea, kas sa elad järgmisel aastal,
siis on parem võtta preemia välja kohe praegu. Sestap arenes aju eelistama praegust hetke rohkem.

Kas me saame midagi teha, et oma tuleviku võimalusi paremini kasutada? Jah, ütlevad teadlased. On võimalik oma ratsionaalset aju ergutada, kasutades harjutust nimega episoodiline tulevikumõtlemine.

Harjutus ise on üsna lihtne: iga kord, kui hakkad tegema otsust, mõtle ennast korra tuleviku situatsiooni. Kujuta ette oma heaolu, head tervist, normaalset kehakaalu. See paneb aju tööle nendes piirkondades, mis kaaluvad tuleviku kasu ja ratsionaalsust. Uuring näitab, et selline harjutus vähendab ülekaalulistel naistel tungi kiirtoitude järele kolmandiku võrra. Samamoodi töötab see ka ülekaaluliste laste puhul.

1859 aastal toodi Saksamaal haiglasse 57 aastane Elisa Moser. Tema sümptomiteks olid viimase kolme aasta jooksul: peavalud, mälukaotus, nägemise halvenemine ja lapsik käitumine. Ja veel oli tal tekinud ekstreemne rasvumine. Moser suri 4 nädala pärast. Professor Bernard Mohr otsustas keha lahata ja leidis, et naise keha kõhupiirkond oli viimse piirini täis rasvakogumeid. Kuid aju uurides leidis Mohr, et sealne  kasvaja oli kahjustanud hüpofüüsi (pituitary gland) ja hüpotalamust.

Aja möödudes leidsid ka teised teadlased seoseid kahjustavate ajukasvajate ja rasvumise vahel ning taoline nähtus sai nimeks Fröhlich´i sündroom. Hüpofüüsi hakati seostama kaaluprobleemidega.

Kuid aastakümneid hiljem leiti, et ajukasvaja, mis kahjustas hüpotalamust aga hüpofüüsi mitte, põhjustas loomadel rasvumist. Veel edasi ja oli selge, et hüpotalamus on see piirkond, mis mängu juhib. Siit edasi leiti omakorda veel täpsemalt, et vastutajaks on hüpotalamuse piirkond VMN (ventromediaalne hüpotalamuse tuum).

VMN kahjustusega rotid muutusid äärmiselt rasvunuks, mõned kasvasid isegi üle 1kg. J. Brobeck, kes rotte uuris, märkis, et nood on äärmiselt aplad ja võisid süüa lõputult.

Teadlased nimetasid VMN-i küllastuskeskuseks, kuna loomadel ei tekkinud täiskõhutunnet, kui selles piirkonnas oli kahjustus.

Edasi tulid geeniuuringud ja hakati otsima faktorit. See leiti kaksikutest hiirte kaudu, kellest ühel oli VMN kahjustunud ja teisel mitte. Kahjustusega hiir rasvus ja kui tema verd kanti üle kaksikule, siis tolle söögiisu kadus niivõrd, et suri nälga. Seega pidi veres olema midagi, mis isu mõjutab.

Mängu tuleb ka geen – ob gene(ob – obesity eesti k. rasvumine). 1973 aastal leiti, et küllastusfaktor on kodeeritud ob geeni ja ülekaalulistel on see geen muteerunud, mis inaktiveerib küllastusfaktori.

1970 aastatel peeti rasvumist aeglase ainevahetuse ja teadmata hormonaalse düsfunktsioneerimise probleemiks. Ka neuroosiks ja tahtejõu puudumiseks.

Rudy Leibel oli laste endokrinoloog, keda huvitas beebide ja laste ülekaalu põhjused ja keda ei rahuldanud selline vaatenurk. Leibel uuris tähelepanelikult ülekaalu puudutavaid uuringuid ja ta sai aru, et kehas on teatud tugev mehhanism, mis hoiab teatud kindlat kaalu. Olid nii uuringud, kus lühiajaliselt nälginud ja kõhnunud inimestel taastus pärast normaalse toidu juurde tagasipöördumist kiiresti nende esialgne kaal. Mõelge siinkohas dieetide peale☝☝☝

Ja ka vastupidi. Ethan Sims toitis 1960ndatel gruppi saledaid mehi tohutute toidukogustega – ca 10000 kcal päevas. Algselt saledad mehed ei võtnud alguses hästi kaalus juurde ka sellise tohutu toidu ülekülluse juures. Keha püüdis igati vastu panna ja hoida algset kaalu. Ja kui eksperiment lõppes, siis ei olnud meestel mitu nädalat õiget isu ja kaal läks kiiresti alla algsele tasemele. Ka see kinnitas, et kehas on süsteem, mis püüab kaalu kindlal tasemel hoida.

Leibel hakkas seda süsteemi uurima koos Rockefelleri Ülikooli teadlase Jeff  Friedmaniga. Nad viisid 8 aastat läbi uuringuid. 1994 aastal avaldas Friedman uuringu tulemused  ajakirjas Nature. Friedman patendeeris leptiini ning müüs selle patendi Amgenile 20 miljoni dollari eest. Leptiinist loodeti saada uut sensatsioonilist kaalulangetusravimit.

Kõigepealt prooviti sünteesitud leptiini närilistel ja see töötas täpselt nagu loodeti: ülekaalulised hiired, kelle kehasse viidi leptiini, kaotasid isu ja võtsid kaalust alla.

Kuidas aga inimestega?