H. Pontzeri raamatut "Burn" lugedes:
Kõik
dieedid toimivad kalorite vähendamise teel. Kui ainult suudaks dieedist kinni
pidada. Nagu varasemates postitustes kirja sai pandud – ongi dieedi pidamine
väga raske, kuna ainevahetuse juhtsüsteemid võitlevad kaalulanguse vastu. Need
torgivad meid seni, kuni ma alla anname ja rohkem sööma hakkame.
Dieedimaailma
püha graal on dieedi pidamine ilma enda halvasti tundmata. Kuidas osad inimesed
madala süsivesikusisaldusega dieedil saavad süüa vähem kaloreid, ilma et nad
end näljasena tunneksid?
Kui
kõik dieedid toimivad samal viisil ja
makrotoitainete (valgud, rasvad, süsivesikud) osakaalul vahet ei ole, siis miks
on mõningaid dieete kergem pidada? Ja kui suhkur ei ole superpaha, siis miks
tänane toidukeskkond on nii paljusid meist eksiteele viinud? Vastus paistab
peituvat meie ajus.
Põhjalikumalt
kirjutab selle lahti Stephan Guyenet
raamatus „Hungry Brain“ – mida ma hakkan järgmisena lugeda. Kuid
lühidalt – meie toit on liiga maitsev.
Evolutsiooniline
loogika on lihtne – meie keha premeerimissüsteemid
panevad meid otsima rohkem toitu ja saama rohkem järglasi. Ajul on viise,
kuidas me aina unistame ja mõtleme maitsvatest toitudest, ilusatest inimestest,
kuidas meil suu vett jooksma hakkab. See mis tundub kellelegi maitsev või
seksikas on Hong Kongist Helsingini väga erinev, kuid premeerimissüsteemide
struktuur on sama.
Ülimaitsev
toit – sageli rasva-suhkru-soola mingi kombinatsioon – aktiveerib meie
premeerimissüsteemi nagu sümfooniaorkester. Dopamiin ja teised preemiahormoonid voolavad meie ajju ja panevad
meid ennast hästi tundma. Keha signaalid tunnevad meie iha ülimaitsvate
toitude järele ning alandavad preemia suurust ja täiskõhu tunde teket. Toitu süües toodab pankreas hormooni insuliin
ja rasvarakud hormooni leptiin – mõlemad
summutavad ajus premeerimisvastust
toidule. Mao venitusretseptorid ning seedetrakti hormoon- ja närvisüsteem suhtlevad
meie ajuga, kui kõht on täis. Ka valgu tarbimist jälgitakse hoolikalt –
valgud panevad meid kergemini täiskõhutunnet tundma. Ja on kaalukaid tõendeid,
et keha ei lase enne täiskõhutunnet
tunda, kui valgu kogus on piisav.
Siit
tuleb võibolla ka see rahulolematuse tunne toortoitumise puhul – mul tulevad
mitmed juhtumid meelde – kus inimesed kurtsid, et söövad puuvilja, kõht tundub
lõhkemiseni täis aga täiskõhutunne puudub. Ja selline näljatunne saadab keha kogu
aeg edasi. Puuvili sisaldab suures koguses vett, lihtsaid süsivesikuid, kiudainet,
kuid väga vähe valku ja rasva.
Esiteks
– tänapäeval on palju enam toidukombinatsioone, kui meie eellastel. Süsteem
koormatakse üle, üks neuronite premeerimissüsteem hakkab tööle, siis kohe
hüpatakse järgmisele. Sensoorne
spetsiifiline küllastumine on mõiste, mis tähendab, et aju lülitab teatud
variantide puhul premeerimissüsteemi välja ja mingi variandi puhul jätab sisse.
Näiteks on inimene restoranis kõhu täis söönud aga kui tuuakse magustoit – siis
tekib kohe vajadus seda süüa. Esimesed
road on restoranis soolased ja hüpotalamus on soolase toidu premeerimissüsteemi
aktiveerinud, see on küllastunud, ja nö ukse kinni pannud ning me ei suudaks
enam ühtki ampsu soolast toitu võtta. Kuid magusa toidu premeerimissüsteemid on
jätkuvalt avatud ja töös. Ainuüksi pilk restorani menüüs olevale
magustoitude nimedele, paneb meie aju suhkru premeerimisrajad tööle.
Hüpotalamus on siin võimetu. Paljud teevad nalja, et neil on magustoidu jaoks
teine magu ja tellivad portsjoni crème bruléed.
Täpselt
samamoodi toimivad rottide, elevantide, ahvide toidu premeerimissüsteemid.
Teiseks
– tänased toidud on loodud ülesöömiseks. Nii oleme järjest maitsvamaid toite ja
taimi arendanud väga pikk aega. Tööstus on selle protsessi viinud täiesti uuele
tasandile. Täna riiulitel asuvad pakendatud, purki pandud toidud on hämmastuse
allikaks Hadzadele ja ei meenuta millegagi nende toitu. Kõik, mis meie
seedimist küllastaks – kiudaine ja valgud – on eemaldatud. Lisatakse aina
suhkrut, rasva, soola jms, mis kõditab meie premeerimissüsteeme. Nii on tänaste
ameeriklaste müüs kolmandik lisatud suhkrute-rasva kalorid. Meie hüpotalamus ei
ole selliseks kalorsuseks loodud ja ta ei jõua meie isu maha keerata ning nii
me sööme üle.
Toidutootjad
teavad täpselt, mida nad teevad ja suurtel konglomeraatidel on osakonnad
teadlasi, kes aina kombineerivad ja loovad tehnikaid, mis panevad meie
maitsepungad hõiskama, kuid ei tekita täiskõhutunnet: toidud, mis jätavad su
alati tahtma veel. Lisaks rasvale ja suhkrule lisatakse täpselt väljatuunitud maitse/lõhnabukett,
mis teeb toidu vastupandamatuks.
Meie
seedesüsteemile on kütt-korilaste toit võrreldes tänaste poelettidega sama, mis
käsikirvega kaasaja relvadest täidetud lahingusse minna.
NIH
(National Institues of Health) vanemteadur Kevin Hall demonstreerid oma
uuringuga hiljuti, kui võimsad on ülitöödeldud toidud. Nelja nädala jooksul
anti osalejatele 2 menüüd, mis olid
makrotoitainete proportsioonilt ning soola, suhkru ja kiudainete sisalduselt
täpselt sama. Erinevus oli
töötlusastmes. Üks menüü sisaldas ülitöödeldud toite: hot-dogid, eelpakendatud pastaroad,
karbis hommikuhelbed; teises loomalihalõigud, lõhefilee, värsked puuviljad,
aedviljad ja riis. Grupp sõi kaks nädalat ühte menüüd ja siis 2 nädalat teist
(pool gruppi alustas töödeldud toitudest ja pool töötlemata toiduga). Nad
võisid süüa, mida iganes tahtsid. Tulemused olid ärevusttekitavad – ülitöödeldud toitu sõid inimesed iga päev
500 kcal rohkem.
Selge
on see, et ülitöödeldud toitud kalorid on need, mis ülekaalu põhjustavad. Aga
miks osad inimesed sellest hoolimata ei rasvu? Miks osadel õnnestub kiusatusi
vältida? Tugev mõjutaja on pärilikkus – teatud geenid soodustavad seda, et me
lõpetaksime ühes kaalukategoorias. Nüüdseks on leitud üle 900 geeni, misseotud
ülekaaluga. Enamik neist geenidest on aktiivsed just ajus, mis näitabki, et aju
on peamine keskus, millest rasvumine algab. Toidu premeerimissüsteemid on väga
komplekssed ja keerulised ning teatud tükid siin on kokku pandud meie geenide
poolt. Nii et erinevatel inimestel on need erinevad. Osade geenid panevad kiusatusele
paremini vastu.
Kuid
ainuüksi geenid ei otsusta sinu saatust. Bioloogiline evolutsioon on väga
aeglane protsess. Need samad geenivariandid, mis meile tänases toidukeskkonnas probleeme
valmistavad, olid olemas juba iidsetel esivanematel ammu enne rasvumispandeemiat.
Samad geenikombinatsioonid on leitud ka Hadzadel ja nendel rasvumist ei esine.
Ilmselgelt on hea strateegia ehitada oma menüü üles väiksema kalorite arvuga, täiskõhutunnet tekitavate ja toitainerikaste toitudega. 1995 aastal testis Susan Holt Sydney Ülikoolist 38 erinevat toitu, et teha selgeks, millised täidavad kõhtu kõige paremini 2 tundi peale söömist 240 kcal portsjoni kohta. Kartulid, puuviljad, kala ja lihalõik olid kõige täitvamad. Töödeldud toidud nagu valge sai, karbis hommikuhelbed ja maitsestatud jogurt andsid kõige vähem rahuldust ja koogid, küpsised, croissantid andsid kõige vähem täituvustunnet.
kõige
paremini täitsid toidud, kus ühe suutäie kohta oli rohkem valku, rohkem
kiudainet, vähem kaloreid.
Nii
madala rasva kui ka madala süsivesikusisaldusega dieetidel on edu, kuna mõlemad
jätavad välja ülimaitsvad toidud ja me saame täiskõhutunde madala kalorsusega täitvatest
toitudest.
Puhastades
oma kodu ja töölaua ülitöödeldud snäkkidest ja pannes nende asemele valgu ja
kiudainerikkaid pähkleid, puuvilju, aedvilju, saame vähendada päevast kalorite
hulka ja suurendada täiskõhutunnet. Ise toidu valmistamine aitab samuti siin
kaasa.
Samuti
on oluline stressiga toimetulemise oskus. Emotsionaalne ja psühholoogiline
stress ajab neuroloogilised toidule vastamise süsteemid sassi. Meie ajud on
õppinud emotsionaalsed-psühholoogilised preemiad asendama toidupreemiatega, kui
tunneme end üksiku, hirmunud või kurvana. Tulemuseks on stressisöömine ja see
on tõepoolest reaalne asi. Isegi laboris söövad inimesed stressiolukorras
rohkem.
Kuidas ja kas süüa nagu Hadza?
Milline dieet sobib sulle? Selleks
on toitumisviis, mis aitab sul säilitada kaalu ilma, et tunneksid ennast
näljasena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar