Toidupettuste kaasaeg vol. 1

Lähen edasi toidupettuste teemaga, mida alustasin oktoobris ... Toiduvõltsimise ajalugu
East Anglia Ülikooli Food Fraud kursuselt tsitaate ja mõtisklusi...
Mis võiks tänapäeval olla teistmoodi? Kui palju me ise oleme erinevad sellest, kes me olime? On rohkem küllust ja rohkem töödeldud toiduainest, mis tegelikult võimaldab petta enam. Konkurents on meeletum kui kunagi varem ja see kõik survestab omakorda tootjaid. Oodates aina odavamat toodet, olen mina tarbijana see, kes soodustab ja nõuab pettust. Ülimat kvaliteeti ilma rahata. Mis maksab poes toit? Ja siit see tuleb: Hanuka mett müüakse rohkem, kui tootjamaalt välja viiakse, jahvatatud pipra hind on odavam, kui terapipra hind  jne, jne. 

Sageli kohtan arvamust, et ei saa osta poest värsket puu- ja aedvilja, kuna see on nii pritsitud. Samas aines, mis võib olla pulbrite, töödeldud toitude sees, on kaugelt rohkem kahtlane:). Värske toiduaine, mille tervikkuju on säilinud, on kasulik valik. Sa võid seda kodus töödelda milleks iganes: kuivatada ja jahvatada, koorida ja keeta, püreestada ja teha segusid. On ajamahukas, seega ebapopulaarne suund. Mulle meeldib :). Kardetakse õuna ja apelsini ja banaani ning ostetakse korvide kaupa purke, pudeleid, kotikesi pulbritega, mille päritolu ja tegelikku toimet just minu kehale ei teata. Kas saab olla kindel, et potsikukeses on kõik täpselt nii, nagu sildil kirjas - altpoolt võid lugeda, et päris sageli ei ole. Alati on võimalus, et ka värsket ainest on võltsitud st orgaaniline on kirjutatud sinna, kus tegemist tavapõllumajandusega. See on samas siiski kõige väiksem oht. 

Superfoodid on huvitavate nimedega pulbrid, mis palju "head" teevad :). Pulber on üldse üks selline tore asi, mis mind ei köida ehk ettevaatlikuks teeb. Omatehtud jah. Mingis pakendis, reeglina läbi netikaubanduse ebamäärastelt tootjatelt tulnud ei pruugi pakkuda kvaliteeti. Omal ajal peletas mind nende superfoodide pakikeste juurest ära artikkel, milles kirjutati David Wolfe äripartneri arreteerimisest. Kinni võeti ta seetõttu, et Lõuna Ameerikast toodavate superfoodide kastis oli kakao pulbri sees kokaiin :). See pani mind mõtisklema selle üle, et ka superfood ja ka toidulisand ja ka ravim purgikeses ise võib olla lihtsalt odavamate ainestega segatud, oma mõju kaotanud, puhas võltsing. 

Mis siis on toidupettus (food fraud) - NFU Food fraud report 2017 (2017 aasta toidupettuste raport UK põllumajandustootjate ühenduselt) defineerib toidupettust, kui mingis aine tootmise - turustamise tsüklis toimub tahtlik ja kavatsuslik toidu, selle koostisosade või/ja pakendi asendamine, lisamine, võltsimine, valeandmete esitamine. Siia kuuluvad ka majandusliku kasu eesmärgil tehtud valed või eksitavad avaldused-kinnitused-väited kauba suhtes.
On ka toidu kuritegevus (food crime ), mida defineeritakse kui tarbijaskonnale, ettevõttele või avalikule huvile kahjuliku toidu-joogi jõudmist kaubandusturule.
Toidupettusest saab toidu kuritegevus hetkel, mil sellise tegevuse ulatust ja potentsiaalset mõju loetakse tõsiseks (artikkel põhineb UK seadustel).

Sestap on toidupettuse maailm lai: kauba säilivuse kuupäeva muutmine, kauba pakendile sõnade "tervislik", "orgaaniline" jne lisamine, mõnede koostisosade märkimata jätmine jne, jne. sageli ei ole selle tulem eriti märgatav ega ohtlik. Kui mahukas võiks olla toidupettuste osa? 33% küsitletutest vastas, et usaldab tootjaid vähem, kui aastaid tagasi - info pettuste kohta liigub kiiremini ja paremini, kui eales varem.  NFU märgib oma raportis, et UK toiduainetööstus kaotab seetõttu 12 miljardit GBP aastas. Toidupettus mitte ainult ei määri ettevõtte nime, vaid tekitab ka korratuse turgudel, kuna ebaõiglane konkurents võib suruda ausad tootjad turult välja. Kuidas satub võltskaup toidukauba liikumise ahelasse - see toimub võltsitud või ebaõige dokumentatsiooni, jääkidele uute kuupäevade lisamisega ladudes, sageli müügimeeste (food brokers) ja internetikaubanduse kaudu. Inglise keeles on märksõnadega kerge jõuda riiklike institutsioonide vastavte lehtedeni, kus on lahterdatud tagasikutsutavad toidukaubad, pettused, selgitused. Eesti keeles on raske leida või meil ei ole nii hästi koondatud infot - ma üldiselt kahtlen, et meil oleks toidupettust vähem, kui UK-s. Eesti lehtedel edasi tagasi hüpeldes, leian, et meie toiduohutuse konverents on 30. novembril ja lehelt https://toiduteave.ee/toiduohutus/ on vaid üks rida: Siin hakkame avaldama erinevat teavet toiduohutuse valdkondades. Asi liigub :). Sellest hoolimata ...

Tarbija peab olema hästi informeeritud ja teadlik võimalikest petujuhtudest. Kuid see polegi nii lihtne. Ajakirjanduse rabavad pealkirjad, sageli ülepaisutatud või hoopis puuduliku info põhjal kirjutatud, ei anna tarbijale vajalikku teadlikkust. Oma osa hirmu külvamisele annavad sotsiaalmeedia vigurvändad, kes meisterdavad šokeerivaid valeteateid, mida tarbijad usinalt jagavad. Valesõnumid on jõudnud ka peavoolu meediasse ja omakorda andnud võimaluse väga ulatuslikult hirmu külvata.  Tulemuseks ei ole tarbija teadlikkuse tõstmine, vaid umbusaldus nii meedia, kui ka toidu tootja vastu. Selle kasutavad imeagaralt ära kõikvõimalike puhastavate, imettegevate aineste müüjad. Kuna valeuudiste teema on omakorda laiem, siis sellest, kuidas neid ära tunda, kirjutan eraldi mõnes järgnevas postituses.

Ma olen püüdnud järjest enam vältida hirmu külvamist ja mida enam ma olen õppinud ja kuulanud, seda vähem on hirmu selles osas, mida tavajuhul kardetakse. Ühiskonna tavaliikmena olen kartnud neid asju, mida teadlane peab naeruväärseks ja seda, mida teadlane kardab, ei oska üldse peljata.  Kui juba oskan eemaldada liigse müra uudistevoost ja võltsingud sotsiaalmeediast, siis jäävad järele sellised korralikud pettused, mille osas me saame ise palju ära teha - nii oma toidukorvi hoolikalt üle vaadates, kui ka oma mõtlemisvõimet kasutades :). 

Hetkel on nii, et koostööd teevad toidupettuste osas väga erinevad organisatsioonid. Ja ma ei tea, kuidas Eestis aga mujal ollakse ses osas üsna efektiivsed. Kuid suurem efektiivsuse tõus tuli alles 2012- 2013 aasta hobuseliha skaandaliga,(Ülal siis Euroopa kaardil näidatud, kuidas hobuseliha veiselihaks muutus). Arvatavalt kadus Euroopast ca 50 000 hobust toidupettuse skeemi, mis segas odavamat hobuseliha kallima veiseliha hulka. 2012 aastal avastati hobuseliha paljudest loomalihaga toitudest, mida turustasid paljud kauplusteketid. 2017 aastal mõisteti kahele ettevõtjale 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ja ühele ettevõtjale 18 kuu pikkune vangistus. Üks ettevõtjatest turustas hobuseliha, teised pakkisid selle koos loomalihaga ümber ja pakendasid, kui loomaliha. Siit sai alguse ka suurem ebakindlus ja eriti tarbija poolne kahtlemine talle müüdava kauba autentsuses. 

Võib alati külastada toiduohutuse organisatsioonide kodulehti, kus on toidukaupade tagasikutsumised kõik ilusti kirjas. Ma ise olen Eestis näinud vaid korra Rimis silti, et kutsutakse tagasi toidukaup... 
Mida siis viimati mujal ilmas on tagasi kutsutud:
1. 09. nov. 2017 korjatakse tagasi vasikalihast  hakkliha, põhjuseks: võimalik E. coli O157 bakteriga saastumine (Kanada)
2. 09. nov. 2017 Nestle kutsub tagasi 13 tonni toidupankadele viidud Hot Pockets tooteid (sea ja loomalihatooted), põhjuseks valesti märgitud koostisosad ja märkimata jäänud allergeenid (soja, piim, nisu, muna)
3. 08. nov. 2017 kutsutakse üle kogu maailma tagasi Iiri toorpiimast juust, Põhjuseks Listeeriabakter
4. 07. nov. 2017 kutsutakse tagasi orgaanilised külmutatud herned, positiivse Listeeriabakteri tõttu. (listeeria hävib kuumutamisel, kuid see võib kuumutamata osadelt sattuda kuumutatud toidu külge).
5. 06. nov. 2017 kutsutakse tagasi lõhe lõigud sidruni ja tilliga, põhjuseks saastumine Listeeria - saastumine ei ole lõhna ega maitse järgi tuntav, kuid haigestumine toimub sellest hoolimata.(Kanada)

Veel kutustakse tagasi lõhemarja - botulismiga saastumine; 14 tonni kana ja sealiha burritosid - Listeeria, külmutatud kanapulgad - stafülokokk ...
Enamjaolt on tegemist loomsete produktidega. Kuid saastuda võivad seega kõik. Tagasi on kutsutud nii tava kui mahetoodangut, eelpakitud salateid, valmislõigatud aedvilja pakendeid, konserve, - enamjaolt on tegu Listeeria, e.coli, salmonella ja konservide puhul Clostridium botulinum (botulismi tekitaja) , üks partii Mehhiko papaiasid salmonellaga saastumisest. 

Inglismaa toidupettuste uudiskirjas on juulis-septembris kutsutud tagasi 32 põhitoodet (ühe tootja tooted on ühe numbri all) - rohkem, kui pooled neist on tagasi võetud seetõttu, et pakendi infos puudusid teatud koostisosad, mis omakorda ohuks allergikutele. Palju on siin maiustusi: koogid, küpsised, rosinad šokolaadis, veel lihaga tooteid, tortilla krõpsud, kastmed, superhommikueine batoonid (seemned, pähklid, aprikoosid jne). 

Mitmed tootjad võtavad tagasi korraga mitu erinevat toodet, mis teeb nimekirja pikemaks. Ja siis bakteriaalne saastatus: kanatiivad, kanasalat, kalapirukas, sink ja 22 erinevat toodet (tabelis ühel real), peamiselt vorstid, ka taimetoidu vorstid, pudingud. Veel on füüsilise saastatusega tagasi kutsutud 13 pastatoodet klaasikildude sisalduse kahtlusega. Nelja sorti šokolaad on tagasi kutsutud plastikosade sisalduse kahtlusega. 15 erinevat toidulisandit kutsutakse tagasi (kookosvesi, vitamiinid, teesegud jm) salmonella saastatusega. Veel üks toidulisand - rauatabletid kutsutakse tagasi metallosakestega saastumise tõttu - see on juba kurbnaljakas, kui rauda hakatakse rauatükkidega sisse söötma -siis võiks ju panni lakkuda:). 
Selline kaunis Health Aid vegan tervisetoode kutsutakse tagasi autoriseerimata ärritusaine olemasolu tõttu:

Ja tosinajagu loomseid ja taimseid pasteete kutsutakse tagasi botulismi tekitaja bakteri kahtluse tõttu. 

Pakendatud toortoidu puhul on arvatagi, et mida toorem, seda rohkem ohtu on. Toorpähkleid kutsutakse tagasi ka üsna tihedalt ja salmonella ja muu bakteriaalse saastatuse tõttu. Veel leian india pähklite (väikepakendid) tagasikutsumist klaasitükikeste sisalduse ohu tõttu. Kalekrõpsud (lehtkapsakrõpsud) kutsutakse tagasi, kuna pakendil pole märgitud india pähkli kasutamist. Tegemist nii mahe, kui tavatoodetega. 

Hinnatud golfiklubi restoranist leitakse A hepatiidiga töötaja, kes on kõvasti tööd vihtunud teha ja suutnud suure osa toitu nakatada. 
Kanada tuntuim toorpiima tootja pandi 60 päevaks vangi, kuna ei teinud koostööd kontrollijatega. Kas te aga paneksite seda pahaks tootjale, kes näeb toorpiima kasulikkust keedupiima ees? Aga samas, lugedes kõike eelnevat, kas te saate seda pahaks panna toiduametile, kes üritab võimalikult madalal hoida bakteriaalset saastumist, mis toores loomses toidus võib levida kulutulena. 
2008 aastal lahvatas suur piima saastatuse skandaal Hiinas, kus piim ja beebide piimapulber sisaldas melamiini. Arvatavaid kahjukannatajaid ca 300 000 inimest. Suurim USA piima saastatus tuli 1985 aastal Hillfarmi piimatööstusest, mis varustas pea kõiki ümberkaudseid poekette. Arvati, et piim saastus toorpiima sattumisest pastöriseeritud piima hulka. Tulemuseks üle 6000 salmonelloosi haigestunu. 

Pole paha, mis? Tundub mõttetu sebimine selle Listeeria või E.coli ümber? Tegelikult asja eest. 

Tuletame sedakord meelde halbu baktereid :). New York Ülikooli inimese mikrobioomi programmi juht professor Martin Blazeri (raamatu Missing Microbes autor), on mures koos teiste mikrobioomi uurijatega antibiootikumide kergekäelise kasutamise pärast.  Tema raamatust ja loengutest leian järgmist: 

Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Hoolimata sellest, et prokarüootidel puudub rakutuum, ei ole nad primitiivsed. Bakteri rakud on terviklikud iseseisvad olevused: nad suudavad hingata, liikuda, süüa, jääkaineid elimineerida, kaitsta end vaenlaste vastu ja loomulikult paljuneda. Bakteriaalne maailm on tohutu ja meie oleme selle kõrval kübeke tolmu. Erinevus E.coli ja Clostridium vahel on palju suurem, kui meie ja maisi vahel. Kui mõtleme viirustele, peame silmas inimestele muret valmistavat grippi, külmetushaigusi, herpest, HIV. Kuid suurem osa viirusi ründab peamiselt bakterite rakke, mitte loomseid rakke nagu meie omad. Viirused ja bakterid on omavahel sõda pidanud miljoneid aastaid ja üritanud üksteist üle kavaldada. On fakt, et bakteriaalsete haiguste puhul püütakse ravida viirusega, mis tapab bakteri.

Bakteriaalse maailma mitmekesisuse vähenemine inimkehas toob kaasa tervise halvenemise.

Kui me räägime džunglist, siis sealse ökosüsteemi jaoks on mitmekesisus kriitilise tähtsusega. Mitmekesisus hõlmab endast puid, liaane, põõsaid, õistaimi, sõnajalgu, vetikaid, linde, roomajaid, imetajaid, putukaid, seeni, ussikesi. Suur mitmekesisus pakub kaitset kõigile ökosüsteemi osadele, kuna nad moodustavad omavahel ainete ja jääkide käitlemise võrgustiku. (Mõelge sellele, kui soovite  oma kehas nii kardetud ussikesi tappa).

Kui 70 aastat tagasi eemaldati Yellowstoni Rahvuspargist hundid, siis kasvas plahvatuslikult põtrade arv. Järsku oli põtradel ohutu olla ja nad said igal pool käia ning maitsta pajusid, mis ääristasid jõe kaldaid. Laululindude ja kobraste – kes ehitasid oma pesi pajudele – arv vähenes. Kui jõed nõrgenesid, siis lahkusid piirkonnast veelinnud. Kui enam ei olnud huntide poolt tapetud korjuseid – vähenes kaarnate, kotkaste, harakate, karude arv. Rohkem põtru tõi läbi võitluse toidu pärast kaasa piisonite vähenemise. Koiotid tulid tagasi ja sõid ära hiired, keda osad linnud ja mägrad jahtisid. Ja nii edasi. Sama toimub inimese mikrobioomiga ja inimese tervisega, kui võtmeelemendid eemaldada.

Näiteks inimeste pikkus Maal võib erineda paar-kolm korda. Organismide erinevus tavapärases mikrobioomis võib aga kõikuda 10 miljonit korda. Bakterid, keda on soolestikus näiteks sada rakku võivad uue toidu ilmudes, paljuneda mõne päeva jooksul mitmeks miljardiks. Ja vastupidi.

Meie mikroobide puhul tekib küsimus: miks nad meid lihtsalt minema ei pühi. Miks meie neid talume? Darwinismi järgi sööb koer-koera. Kuidas meil on õnnestunud säilitada nii pikaajalised püsivad suhted? Tasuta lõunaid tegelikult ei ole. Me kohtame ettevõtlusmaastikul paljusid ellujäämisskeeme – maksupettusi, pangapettusi jne. Kuid, kui petturid alati võidaksid, siis laguneks kogu süsteem koost. Kui me näiteks kõik otsustaksime vedada oma kaabli kõrvalt ja mitte maksta tasulise TV eest. Me näeme koostööd kõikjal looduses: mesilased ja õied; mäletsejad ja nende seedebakterid, termiidid ja nende bakterid, kes aitavad neil seedida puitu – nad on koos eksisteerinud miljoneid aastaid. See näitab, et petturid ei võida alati. Seega on olukorrad, kus pettuse tagasilöök on niivõrd tugev, et seda ei ole mõtet kasutada. Ja selline koostöö toimub meie ja meie mikroobide vahel. Loodusliku valiku tulemusena on meil tegemist peremehega, kes annab pettuse eest tugevaid vastulööke ja mida suurem pettus, seda tugevam vastulöök. Kui peremees sureb, surevad kõik tema asukad. Kuulus matemaatik John Nash on kirjutanud, et toimib teatud koostöö fenomen, kus omavahel koostööd tegevad pooled on iseeneslikult valimas neid partnereid, kes ei peta. Ja kui toimub pettus on tulemus palju kehvem, kui koostööd tehes.

Patogeenid nagu rickettsia on mikroobid, kes teevad su haigeks. Nad toovad kaasa palaviku, külmavärinad, valu, mis hoiavad sind päevade kaupa voodis. Nad võivad su aeglaselt või kiiresti tappa. Sa võid olla sellise surijana üks tuhandetest. Me nimetame neid tavapäraselt pisikuteks ja 150 aastat oleme otsinud mooduseid, kuidas neid tappa – oleme selleks teinud kõik, mis võimalik. Viimased 70 aastat on meie sõda olnud eriti agressiivne ja antibiootikumid on päästnud miljoneid elusid. Kuid sõjal ei paista tulevat lõppu. Bakterid muteeruvad imelise kiirusega ja on välja arendanud resistentsuse enamiku meie kõige efektiivsemate antibiootikumide vastu.

Patogeenid on alati elanud koos meiega. Me kõik kanname enda soolestikus kaasas E.coli baktereid, kuid nad on meile täiesti kahjutud. Kuid 2011 aastal sõid inimesed Saksamaal saastunud idusid ja vähemalt kaks E.coli tüve muutsid oma geneetilist materjali, tootes äärmiselt virulentset organismi, mis nakatas rohkem kui 4000 inimest ja kahjustas neist rohkem kui 800 neerusid – osa pöördumatult ja tapsid 50 inimest.

KUID, vahel  põhjustavad patogeenid haigusi ja vahel mitte. Need bakterid on sinuga koos elanud juba väga kaua aega – nad on sind koloniseerinud, kuid mitte kahjustanud. Koloniseerimine tähendab, et see bakter elab sinus ja sinu pinnal ja ei tee sulle midagi halba.

Peggy Lilli, 56 aastane naine, 2 lapse ema. Õpetas meditsiiniõdesid, töötas mitme koha peal, oli aktiivne ja elujõuline inimene. 2010 aasta märtsi lõpus oli tal hambaarasti juures protseduur, mille käigus määrati talle antibiootikum clindamycin (klindamütsiin). Nädala lõpus tekkis kõhulahtisus. Kuna ta töötas ka lastega, jäi ta koju, arvates, et tegemist on kõhuviirusega. Kuid kõhulahtisus kestis edasi veel 4 päeva. Peale nädalavahetust võttis ühendust arstiga. Seejärel leppis ta teisipäevaks kokku kohtumise gastroenteroloogiga. Kuid teisipäeva hommikul oli ta arsti juurde minemiseks liiga nõrk, perekond helistas kiirabisse. Kui parameedikud saabusid oli ta juba peaaegu šokis. Haiglas avastas kolonoskoopia infektsiooni Clostridium difficile nimelise bakteri poolt. Seda bakterit leidub vähesel määral tervete inimeste soolestikus ja tavaliselt tegeleb ta oma asjadega. Kuid ta võib teha kohutavat kahju, kui tema võistlev bakter on antibiootikumide poolt minema pühitud. Ta levib nagu metsatulekahju ja pooldub iga 12 minuti järel. Ta võidab jämesooles enda kätte juhtpositsiooni tundidega ja ta toodab 2-3 toksiini, mille tulemusena jämesool muutub poorseks nagu röstsai. 


Kui sinu sool on terve, siis C.diff blokeeritakse teiste bakterite poolt. Kuid hambaraviks võetud antibiootikum hävitas tavabakterid ja tasakaalu. Peggy jämesoole poorsuse tõttu pääsesid fekaaliosakesed sinna, kus tavaliselt on bakterite vaba ala. Tekkis sepsis (potentsiaalselt eluohtlik kogu keha põletik) ja kõrge palavik. Kusjuures tema sepsist raviti uuesti tugevate antibiootikumidega. Kuna sellest ei olnud abi, siis viidi ta operatsiooniruumi, et eemaldada suurem osa tema kahjustunud jämesoolest. Peggy suri haiglas 2 nädalat peale antibiootikumi võtmist ja nädal peale kõhulahtisuse algust. Enamik selliseid juhtumeid toimub haiglas, kuna just siin saab patsient intensiivselt antibiootikume. 2/3 C.diff vohamisega seotud juhtumitele ei ole paranemist.

Salmonella põhjustab haigust nii inimesel, kui ka hiirel. Kui võtame terve hiire, siis on vaja 100000 organismi, et hiirt nakatada. Kuid kui see hiir on eelnevalt saanud antibiootikume, vajab hiir haigestumiseks ainult 3 organismi. Ja see ei ole enam 10-20 kordne vahe, vaid 30000 kordne vahe...

Ja kui sa oled lugenud paikesetoit blogist ka Michael Pollani artiklit bakteritest, siis saab üsna selgeks, et bakterite kõrval kahvatuvad kõik väljamõeldud hirmulood a la aidsi nakatunud banaanid, parasiidid toidus või Coca-colas või inimeseliha  mõnes tootes jms.

Meie antibiootikumide (nii looduslike kui ka sünteetiliste) armastus viib kiiresti selleni, et meie mikrobioom on nõrk igasugusele toidus vohavale bakterile. Ja kui me enamjaolt kujutletavaid parasiite endas tapame, siis saavad hukka ka paljud teised organismid. Kaob ju ussike ikka antibiootilise ravimi tagajärjel. 

Kas on hirmus? Tegelikult ei ole, eriti kui sa õpid tundma oma teist poolt.

olen märganud, et hirm, kui selline omab minus teatud tasakaalu ja kui ma ühte asja enam ei karda, tuleb kuskilt varjust välja midagi uut. Olen ikka ja jälle oma hirmu vaadanud, kui inimest:) - hirm ei ole hea ega halb, ta lihtsalt on. Hirm on õpetajaks - ta õpetab julgust, ettevaatlikust ja seda, et ükski energia (sh siis ka hirmu energia) ei teki ega kao - see tuleb ja läheb, kui saab vabalt voolata. Sestap õpetab ta meile tasakaalus olemist, hirmu ei saa kaotada ega olematuks teha, teda saab tundma õppida ja vabaks lasta. Parasjagu hirmu aitab meil ellu jääda. Ülemäära hirmu või arutu julgus kahandab elu ühtemoodi. 

Igal juhul on toiduvõltsimine mahukas teema - ja edaspidi tuleb eraldi juttu veel oliiviõli võltsimisest ja kuidas ise selles toidupettuste maailmas toime tulla.

Toidu edulugudest languslugudeni :) koos kookoskommidega

Kui olete märganud, siis paikesetoit.ee kodulehte enam ei ole. Ju sai tema aeg ümber ja ma jätkan oma kahe blogiga - paikesetoit ja paikesekool. Olen nüüd pusinud blogisse igasugu sotsiaalmeedia pluginaid ja eeltöö mitmete artiklite ja tõlketöödega on tehtud. 
Paikesetoidu blogi olen kirjutatud juba aastast 2009...alguses ei olnud Päikesetoit nime jaoks täppidega tähti, hetkel vaatan, et paikene on ka omamoodi tore sõna:).Meid on ju ikka õpetatud pai olema. :). Iseasi, kas see tervisele kasuks on.

Kas on õige mõte alles alustavale toortoitujale või entusiastile rääkida languslugudest? Kas ma ise peaksin enne millegi uuega alustamist tegema kõvasti eeltööd ja oma vaimustust edulugude suhtes kärpima? Ma ei tea. Arvan, et see oleneb. Omal ajal toortoiduga katsetama hakates ei lugenud ma midagi negatiivset. Astusin julgelt edasi - kogemused tulevad ise ajaga. Hetkel vaatan selle järgi, kui hea uus asi on :). Mida parem ja mida kiiremini, seda rohkem ettevaatlikuks teeb. Mind ennast peletavad eemale kõik sellised laused: arstid ei räägi teile seda; valitsused ja arstid on seda meie eest varjanud; ravib kõik haigused; toidust ei saa kätte seda, mis vanasti ja nüüd tuleb just seda purki kasutada, kohe kiiresti hädast lahti jpm. 

Mis siis veel?



Tütar (12) õpib juba aastaid mandariini keelt  ja sestap kuuluvad meie filmivalikusse Hiina ajaloolised TV seriaalid. Ühes seerias rullus lahti olukord, kus imperaator sai uue imeilusa naise ja oli temast vaimustuses. See ei meeldinud aga kuningannale (imperaatoril on ainult üks kuninganna ja teised on erinevates seisustes konkubiinid). Kuninganna lahendas oma probleemi nii, et mõnede teiste naistega vihjasid imeilusale naisele, et jah, ta on tõesti ilus ... aga tema nina on veidi imelik ja kõver. Lahkelt naeratades andis kuninganna naisele nõu oma imelikku nina lehvikuga varjata. Nii oli imekaunis naine (imeilusa ninaga) edaspidi imperaatori juuresolekul alati lehvik nina ees. Seejärel vihjas kuninganna kogemata kuningale, et lehvikut kasutab naine seetõttu, et imperaatoril olevat halb kehalõhn. Imperaator oli maruvihane ja varsti käskis imeilusa naise kinni võtta ja tema nina ära lõigata. Alguses naeran kauni naise rumaluse üle ja siis mõtlen, et mis praegusel ajal muutunud on? Kuidas me enamjaolt omale ilumaailma tooteid ostame - eks ikka nii, et meile kinnitatakse, sa ei ole piisav sellisena nagu sa oled. Me arvame samas samuti, et meie tervis ei ole piisav - oleks vaja veel rohkem ilusam, tervem ja tugevam olla. Otsime seda toitu, mis seda annaks ja kuna toidus on liiga vähe, siis potsikus on ometi seda head rohkem.

Igal liikumisel on omad edulood ja igale eduloole järgneb... languslugu?! Kas pole mitte igalt mäetipult vaja taas kord orgu minna, et uude tippu tõusta. Vaevalt on teisiti võimalik. Võimalus on jääda ühte mäetippu istuma, iseasi kas seda on vaja. Kui lugeda edulugusid - siis võib pea alati leida enne edu tubli languse või põhjasolemise loo. Mis peale eduloo avaldamise raamatut või filmi saab, seda ei pruugi me enam teada saada. 

Ma ei tea, kas pidada languslooks seda, kui keegi asub taime- või toortoidu teele ja siis ei saa seda mingil põhjusel jätkata.  On see pigem otsimine, omale sobiva leidmine hetkes. Sellised igapäevased tõusud ja langused. Need lood, millele mina sattusin on põnevad:)  ja näitavad, et ka toortoidulised on inimesed, mitte inglid. Jumal tänatud! Ja kui kord on tippu tõustud, siis elu sellega ei lõpe, sa saad raskema ülesande lahendada ja nii see jätkub kuniks elu on. 

Ja egas kõik pole kohe hullusti:). Millele tahaks sellega viidata on see, et sul võib olla inimene, keda sa järgid ja kes on sulle eeskujuks, kuid sisemine veendumus peab olema niivõrd paigas, et kui edulugu langeb, siis ei lange sa koos temaga. Olgu see sinu õpetaja või sinu enda edulugu. Ja eelkõige on vaja, et sinu toitumise vm elustiili osa, mida sa järgid, näitaks tulemusi sinu enda peal. Et sina oleksid oma valikuga rahul, et sina armastaksid seda. Mitte, et sa järgid seda, kuna see on ÕIGE või kõigist PAREM. Med. uuringute kese muutub (..see on kasulik, see ei ole kasulik...see ravib, see ei ravi...), edulood langevad põrmu ja ainult neile toetudes võib kaotada pinna jalge alt. 

Sirvisin mõni aasta tagasi Taliferode perekonna kodulehte The Garden Diet ja leidsin, et see on maha jäetud, blogid osliselt kadunud, FB lehed maas või aegunud. Ma kirjutasin Taliferode perest 2012 artikli "Taliferode toortoidu pere"  ja nad on sees paljudes toortoidu raamatutes, intervjuudes, sh ka Karen Ranzi raamatus "Raising superhealthy children" . Storm Talifero, tol ajal 61 aastane, supervormis 5 lapse isa, viimane FB postius on aastast 2013. Mõtlesin, mis lahti ja guugeldasin neid üldisemalt ja leidsin ühe SarahBest postituse - Sarah oli pikalt toortoidu ajakirja Get Fresh toimetaja, sestap valdab nimesid ja teemat piisavaltt. Algus oli ilus, Taliferod kavatsesid alustada millegi kommuunitaolisega, 27 isikut tegid Taliferode perele sissemakseid (keskmiselt 30000 dollarit).

Taliferod pidid endile ostetud krundil sisse seadma nö paradiisi aia ja võimaldama osalistele krundid, kuhu ehitatakse elukohad. Kui koos oli 

ca 900 000 dollarit, kadusid Taliferod ära:). 

Osanikud otsisid neid taga, neile vastati, et ei ole võimalik raha tagasi saada, kuna kõik on maatüki all kinni. Lõpuks tuli Stormilt kiri, et Taliferod investeerisid 500 000 dollarit oma ärisse The Garden Diet -mitte aga paradiisi aia maadele ja ehitustele. Üks üksi last kasvatav ema andis neile kõik oma säästud 170 000 dollari väärtuses ja oli nüüd kõigest ilma. Artiklis on veel ridamisi inimeste kirju, kes Taliferodele oma raha andsid ja tagasi ei saanud. Selline tavaline petuskeem:) või lihtsalt halbade juhuste kokkujooksmine? Võimalus õppimiseks läbi sellise raske olukorra. Ülimatest kiidulauludest, ülimate laitusteni. Ühe asja kaks poolt. Hetkel on The Garden Diet koduleht aga täiesti olemas, igakuised postitused ülistavad taas kord tervist, toortoitu, veganlust. Postitajaks vaid pere naispool. Pakutakse koolitusi, puhastusi - mite midagi pole aga enam perest endast. Hoopis mujalt foorumist leidsin vaid teate, et nad on lahutatud... Ilus, toimiv, maksimumini viimistletud koduleht ei pruugi näidata tegelikku olukorda. Tekst on kodulehel kaunis, täpselt sarnane teiste taoliste lehtedega. Nö osalejate tänusõnad on siiski ca 9 aasta tagused, mil ma siia esmakordselt sattusin. Samas ei tähenda inimeste pere ja rahaprobleemid, seda, et ka nende toitumine on momentaalselt vale - sest nad näevad välja terved ja hästi vormis. Lihtsalt toortoit ei lahenda teisi eluprobleeme, ükski meetod ei lahenda. Usalda aga kontrolli:). 

Teine lugu on New Yorgi endisest toortoidurestoranist Pure Food and Wine. Minu kokaraamaturiiulis on Matthew Kenney ja Sarma Melngailise kokaraamat Raw Food Real World. Siit pärit mõned klassikalised retseptid, mida olen veidi endale kohasemaks mugandanud ja oma blogis katsetanud ja raamatutes avaldanud: peediravioolid, tatrast hommikuhelbed, kookoskommid jt. Nende kahe kokast autori ilus kokkusaamislugu ja restorani asutamine oligi üsna muinasjutuline. Restorani külastas terve hulk kuulsusi. Mis siis juhtus? Juba järgmine kokaraamat ilmus mõlemal autoril eraldi ja Matthew Kenney oma ma endale kunagi ka soetasin. Sarma Melngailist, kelle juured on Leedus, tituleeriti kui vegan köögi kuningannat. 

Nüüdseks on Matthew Kenney tunnustatud toortoidu kokk edasi ja andnud välja ridamisi raamatuid.

Sarmaga aga juhtus hoopis midagi muud. Peale tutvumist uue elukaaslase Anthony Strangisega, hakkas ta restorani kassatulu iga nädal  pangaukse juures vastu võtma. Panka see aga ei jõudnudki, vaid hoopis kasiinodesse. Üsna pea jäi võlga restorani töötajate palgad ning veel edasi olid nad (koos elukaaslasega) juba tagaotsitavad. Ja mingil hetkel võeti nad kinni, kui tellisid restoranis juustuga pitsat.

Sellised kriminaalsed jutud:). Mis ei tee Sarma toortoidu retsepte sugugi halvemaks :). Võibolla hoopis pikantsemaks:).
Koos lastega tegime algust jõulukommide valmistamisega. Komme teengi sünnipäevadeks ja jõulukingitusteks. Kookoskommid )mugandustega Sarma Melngailise/Matthew Kenney raamatust) on üks selline maius, mis maitseb sageli ka neile, kes muidu kookost ei söö (nagu mina). Lapsed filmisid selle üles ja me pusisime kokku oma esimese Tasty laadis lühivideo. Eks järgmised tulevad paremad:). Sedakord kasutasime magustajana nii mett, kui järelejäänud  vahtrasiirupit (vegan variandi jaoks kasuta vahtrasiirupit, toorvariandi jaoks mett, toorvegan variandi jaoks kasuta mis aga meeldib:).

Veel ühe loo leidsin - minu toortoidu tee alguses külastasin sageli Thesunnyrawfoodkitchen blogi.  Toidud oli hästi rohelised, hästi pähklised, õlised - nagu minu toortoidu tee alguski:). Kaotasin selle blogi silmist, kui enda menüü hakkas sisaldama vähem töödeldud toortoitu ja lisandus palju värsket puuvilja. 

Kui ma taas kord üle aastate siia sattusin oli olukord palju tõsisem. Carmella oli tõsiselt haige ja märkis, et ei saa midagi toorest suhu panna. Väljanägemine viitas samuti sellele, et midagi tõsist on juhtunud.

Nüüd ongi hinnangute tekkimise koht:). Võib öelda, et näe see pähkline toit tegi seda (ütleks puuviljatoiduline) või et näe see vegan toit tegi seda (ütleks kõigesööja). Kui aga sukelduda veidi kaugemale ja lugeda rohkem, mida Carmella on kirjutanud, siis selgub, et ta on kogu oma elu olnud äärmiselt nõrga seedimisega ja kõhuvalud on alati olnud tema kaaslasteks. Liha ja piimatooted panid ta terve nooruseea tundma ennast väga halvasti ja ta leidis leevendust taimetoitlusest. Leevendust aga mitte tervist. Kui ta liikus toortoiduni  hakkas parem ja oli parem. Kuulasin, kuidas Carmella ütles, et tema jaoks oli toortoit ravimiks. Kuid tahtmine veel rohkem puhastuda ja veel rohkem detoksit kasutada viis ta nö liver/gallbladder flush (maksa/sapipõie detoks) meetodini, milleks on vaja sisse võtta pool tassi õli koos sidrunimahla ja Epsom soolaga (meetodeid on erinevaid, kõik ei sisalda Epsom soola). Pärast esimest korda tulid välja mõned sapikivid ja tal hakkas halb. Ta otsustas loogiliselt, et tuleks teha veel kord. Ja pärast seda korda hakkas juba väga halb ja tekksid IBS (ärritatud soole sümptomid), mis tõttu ei saanud ta peaaegu enam midagi süüa. Alguses arvas Carmella, et tervenemine võtab kindlasti aega ja pakkus et see saab olema kuude pikkune. Kuid sai olema aastate pikkune. Tagantjärele vaadates märkis ta, et tema organism oli liiga tundlik ja nõrk nii tugevate "puhastusmeetodite" jaoks. 

Alguses sai ta süüa vaid kuumutatud aedvilju ja seetõttu ta lisas menüüsse loomset (muna, kala, vahel kana), kuna ainult aedviljadel ei olnud ta suuteline püsti seisma ja midagi muud põletikulise soolega süüa ei saanud. Kui tervis aga läks paremaks (ca kaks aastat) ja ta sai hakata sööma riisi, siis menüü muutus jälle peamiselt taimseks. Peale nelja aastat on aga naine vapralt edasi liikunud ja jõudnud taas kord selleni, et saab peaaegu kõike süüa - nüüd viimaste kuudega on lisandunud kartulid, kaunviljad, seemneid-pähklid, sidrun. Vaid mõned teravad maitsed - nagu vürtsid - on välistatud. Carmella tegi pärast maksapuhastust ultraheli ja leiti, et tal olid sellised ebaolulised sapikivid - ebaolulised seetõttu, et need olid sellises suuruses ja kohas, kus nad on enamikul inimestel ja need ei too endaga kaasa mingeid terviseprobleeme.  Selle nelja aasta jooksul järgis ta paljusid alternatiivseid meetodeid. Üks neist oli Paleo dieet - ei teraviljadele, palju muna ja rasva ning tema sapikivide arv ja suurus kahekordistus selle Paleo aasta jooksul. Selle aja sisse mahtus ka 2 aastat, mil oli täielikult eemal internetist.   (https://www.youtube.com/watch?time_continue=104&v=esslkcuEL2w)

Tunne edulugusid, tea languslugusid ja siis saan siit teha järelduse, et keegi ei saa languslugusid vältida - vastasel juhul mingit edulugu ei tule. Ja mida suurem edulugu,seda sügavam langus. Mida kiirem edu, seda kiirem langus. Looduses on vastandid tasakaalus, ühte ilma teiseta ei saa. 

Kollased iirised - kas süüa või lugeda?

Söömisel ja lugemisel on palju ühist, mis ilusasti on öelnud Bacon:

Olen mitu korda mõelnud, et oleks pidanud hoopis raamatublogi pidama:). Ma kindlasti loen palju rohkem, kui söön:). Toit teadupärast kipub oskuste lisandumisest aina paremaks minema. Retseptid keerulisemaks, kasutatava ainese hulk suureneb ja suurenevad ka kogused, mida sa suhu paned, kuna toidu maitse on aina parem. Tänapäeval on juba raske isegi suhkru (ükskõik mis vormis me teda endale ka ei serveeri: suhkur, mesi, siirup, kuivatatud viljad jms), rasva (sama lugu on see mis tahes õli või rasvaga) ja soolaga (samuti palju võimalusi) saavutada maksimaalselt head toitu. On juba olemas sünteetilised magustajad, mis on suhkrust sadu kuni tuhandeid kordi magusamad (näiteks sukraloos on 320-1000x magusam suhkrust). Seega tänane toit võib lisandite kasutamisel olla 1000x maitsvam, kui aastakümneid tagasi. Tuhat korda maitsvam õunast! On vajalik vägagi suur tähelepanelikkus oma peas toimuva suhtes - kus meel aina paremat, aina enam ja aina kiiremini utsitab leidma. 

Ma tulen raamatute juurde tagasi:). Raamatud muidugi lähevad ka paremaks ja kallimaks aga neid saab raamatukogust tuua ja sinna tagasi viia :). See on siis pluss raamatute kasuks.
Ma olen olnud suur lugeja päris pisikesest peale - ema rääkis kõigile, et kuna tema raseduse ajal aina luges, siis näe laps ka aina loeb. Armastan raamatuid, jätkuvalt veel paberraamatuid ja olen neid läbi lugenud väga palju, kuid loomulikult on enamik lugemata, millest on muidugi kahju (võib olla ka mitte). 

Raske on öelda lemmikkirjanikku või kirjandusžanri, kuna neid on väga palju. Kui ma tänases raamaturohkuses millestki puudust tunnen, siis on see võimalus lugeda ühte raamatut kümneid ja võib olla sadu kordi. Üheks selliseks raamatuks oli mul kunagi näiteks Alexander Dumas "Kolm musketäri" ja selle järjed. Nüüd on uusi ja huvitavaid raamatuid nii palju - ka raamatud lähevad järjest põnevamaks, huvitamaks, fantastilisemaks, sügavamaks, kergemaks jne. Olles lapsest saadik krimiraamatute suur lugeja, on hästi märgata, kuidas laipade arv, tapmiste jõhkrus aina ülesmäge veereb. Ei mingit pikka sissejuhatust, juba esimese lõigu lõpus on esimene laip vms käes. Kõik on kirjutatud nii hästi ja aina paremini, et mingil hetkel ma küllastun kurguni ühest žanrist - teadusest, krimist, armastusest, filosoofiast, seksist, toidust, tervisest. Kui ühest on täiesti siiber:), siis võtan kätte mõne muu suuna. Siin tunnen väga hästi vastandeid toimimas. Olles mingi aeg lugenud inglise keeles oma õpingutega seonduvaid teadusraamatuid, võtan kätte midagi kerget ja lihtsat. Kerge on igalühel erinev, minu kerge lõpeb kuskil Varraku ajaviiteromaanide piiril, sealt veel kergemat on juba raske lugeda. Aga see oleneb, mõned aastad tagasi lugesin endalegi ootamatult läbi nii Harry Potteri (mis mulle väga meeldis), kui ka Videviku sarja ja siis veel mõned noorteromaanid. Mõned on kirjutatud hästi (st mulle meeldisid, näiteks Percy Jackson, Punase kloostri kroonikad, Safiirsinine, Määratud jm), päris paljusid ei suutnud üle paarikümne lehe lugeda (ei mäleta enam pealkirjugi:). 

Selliste lugemise tõusude ja languste voos on mul näiteks hetkel pooleli:

Kollased iirised (143lk, Lionel Stoleru) - just lõpetasin

Moodsad armastajad (335lk, Emma Straub) - just alustasin, ei ole veel kindel, kas meeldib

On food and cooking. The science and lore of the kitchen (890lk, Harold McGee) -tunnustatud toidukeemiku aastakümnete uurimused ja selgitused 

Rhytms of life. The biological clocks that control the daily lives of every living thing (277lk, Russell G. Foster ja Leon Kreitzman) - kronobioloogia alane, korra loetud, taas kord mõningaid asju üle vaatamas

A mind at home with itself. Finding freedom in a world of suffering (303lk, Byron Katie) - Buron Katie uus raamat, alles alustasin, naudin väga

Ellujäämise õpetus V osa (Luule Viilma) - mitmeid kordi loetud, iga kord avardub arusaamine ühe enam

Kuldne märkmeraamat (Doris Lessing) - naudin lehekaupa:)

Rachel, mu piin (Daphne du Maurier) - Rebecca on kindlasti üks lemmikutest, kuid selle raamatuga olen toppama jäänud. Kahjuks vaatasin ma enne filmi ja nüüd on filmi pildid liiga selgelt silme ees, oleksin eelistanud vastupidist. 

Baskervillide koer (Arthur Conan Doyle)  - lapsed valisid selle unejutu raamatuks. Olen selle kunagi üsna kapsaks lugenud ja pole aastakümme kindlasti kätte võtnud. 

Kahe nädala lõpetatud raamatutest seisavad laual (ootavad raamatukokku tagasi viimist) -

Sorts (331lk, Michael Scott) - Surmatu Nicolas Flameli saladuste viies raamat - laste unejutu raamat:), st loen koos lastega õhtul enne magamaminekut

Kalevipoeg - samuti unejutu raamat:), lapsed leidsid, et väga vägivaldne raamat:)

Fööniksi laps I osa (Barbara Erskine) - Varraku ajaviiteromaan, mulle meeldis ja minu raamaturiiulil on ka sama autori Kesköö - üksildane paik

Paberist printsess (Erin Watt) - noorteromaan, lugesin läbi - tulevasi osasid ei ole plaanis lugeda. Midagi 50 halli varjundi noortevariandina:) või vähemalt liigub sinnapoole. Kirjaniku nimi peidab endas kahte kirjanikku, kellest üks (või mõlemad) avaldab järjepanu pehmekaanelisi armastusromaane, kus suurem osa keerleb tugeva-toreda kube punnis meesiluduse ja sama naisvariandi voodi ümber. Midagi sellist, et mida rohkem suhkrut ja šokolaadi koogile lisan, seda paremaks kook läheb. Mingil hetkel on ju ikkagi piir käes. Jõutakse tülgastuseni mitte veel parema tulemuseni. Vähem on rohkem (minu jaoks). 

Tüdruk, kes ei rääkinud (Hjorth/Rosenfeldt) - krimiromaan, sama liini 4. raamat. Ei ole lugenud esimest kolme. Meeldis on palju ja ei meeldinud on vähe:). Teisi loeks sel juhul, kui on väga suur soov kriminulli lugeda ja midagi muud pole. Nagu toidugi puhul ei saa ma öelda, et on halb või hea - see kas meeldib või mitte. 

Ma olen lugedes leidnud romaanidest ja eluloolugudest palju huvitavat toitumise ja tervise kohta. Ja tegelikult seetõttu ma nii pikalt raamatute ja lugemise kohta hetkel kirjutan. Et  jõuda nägemiseni - kõik on kirjutanud üks käsi. Et koguda blogisse veidi tsitaate :). Leida, et lemmiktegevustel on ühised jooned - nii söömisel, kui ka lugemisel.Tänase postituse pealkirjast lähtuvalt on siis Kollased iirised selline tore lühike lugu, mille minategelane on arst ja ütleb enda kohta järgnevat:

"Kõigepealt teate nii teie kui mina - muuseas pole me sugugi esimesed seda märkama -, et suured valud on tummad. Kaaskondsetele räägitakse sageli oma peavalust, aga mitte kunagi vähist. Veel enamgi, ühiskond, milles elame, ülistab sedavõrd õnne, et hoiab hoolega peidus haigused. Telereklaamides näeme õnnelike perekondi, kes naeratavad säravalt Camemberti juustu või uut autot nähes, ja meile ei tule pähegi, et ühel või teisel pereliikmel võiks valutada kõht või olla midagi muud viga. Seega, igaüks püüab oma haigusi varjata, et mitte rikkuda kujutluspilti, mis teistel temast on.Arsti juures seevastu langeb mask, enam ei teeselda ja pigem vastupidi, kõik, mis on sotsiaalse surve all ütlemata jäänud, paiskub nüüd jõuliselt välja."

Üsna täpselt öeldud:). Sotsiaalne surve nõuab terve olemist ja seda eriti teatud gruppidelt.

Sama loo lõpus ütleb psühhiaater arstile:  

"Teie üldarstid ravite inimesi, kes räägivad teile oma hädadest. Mina, psühhiaater võtan vastu inimesi, kes ei räägi mulle midagi sellest, mis neile häda teeb. Teie lähtute oma töös räägitust, mina mitteräägitust."

Ja kuskil keskpaigas pidas sama psühhiaater loengut esmakursuse meditsiinitudengitele: 

"Vaadake, te peate õpingute lõppemise järel andma Hippokratese vande, mis kohustab teid kasutama kõiki vahendeid haige ravimiseks. Mina tahaksin teie käest "Freudi vannet", mis kohustab teid saavutama tulemusi, mitte ainult kasutama vahendeid."

Meil ei anna arstid küll Hippokratese vannet, on spetsiifiline arstivanne, mis samuti ei sisalda midagi tulemuste kohta:). Ja ega ei peagi. Kui inimesel on suur haav, siis arst saab selle kinni õmmelda aga kokku kasvatab (või ei kasvata) selle siiski inimese keha. Arsti ülesanne ongi leevendada sümptomeid, mitte kedagi terveks teha - see võibolla inimese enda võimuses aga võibolla ka mitte. . Arst võidab inimesele aega, et ta saaks oma eluviise muuta, enda jaoks midagi teha või hoiab teda hingamas, kui olukord on arenenud juba liiga kaugele. Sestap kuulen meditsiiniga seotud loengutes  järjest enam, et patsiendi osa oma tervenemises on 90% ja arsti osa 10%. Ma ei näe, et alternatiivmeditsiinis oleks teistmoodi. Patsiendi roll ja osatähtsus ei saa ju muutuda - ei ole võimalik, et arstikabinetis on haige roll 90% ja kuskil tervendaja juures läheb õige lihtsalt - tulin, istusin ja sain lahti:). Näen alternatiivses maailmaski üha enam riiulitele ilmunud toidulisandeid, imesegusid, pulbreid, tilku jne. See on ka loomulik, otsitakse leevendumist ja võimalust minna aina edasi meeldivate naudingute ja keha kuritarvitamise teel. 
Haigena soovin ma meedikult kiiret ravi, sama ootan ka alternatiivilt - mis hea on teada, et aastakümme kestnud keha kuritarvitamine näiteks tubakaga, ületöötamisega ja (või) ergutitega saab kiirelt kas arsti noa all kaotatud või siis näiteks alternatiivselt kanepiga (või mis iganes mulle kiirelt igatsetud tulemi toob) ravitud:). 
Leidsin hiljaaegu palju huvitavaid languslugusid (vastand eduloole) toortoidumaailmast, millest järgmisena ongi plaanis kirjutada.

Ta ei taha minevikku unustada - Byron Katie Töö

Lähen nüüd keha-toidu suhtest veidi sügavamale sissepoole. Mitte ei lähe toidupoest edasi apteeki otsima veel kaugemalt omale tervist - uuema rohu või lisandi näol:) ... vaid lähen sissepoole. Kus minu teada voolab tervise allikas. Mitte et seespool oleks tervis niisama võtta - raha ei küsita aga tööd tuleb palju teha:). Seespool tundub alguses, et maailm on sama keeruline, kui tänases tervisetooteid ja pakkumisi täis maailmas, kuid on mõned head abivahendid - Byron katie Töö on üks sellistest.

Mulle endale väga meeldib Tööd (The Work) teha ja ma olen palju enda kohta avastanud ning avastan aina edasi. Sa paned probleemse olukorra või inimese paberile ja see rullub sinu silme all lahti kogu oma olemuses. Mis mind kohe alguses Tööd armastama pani ongi see, et siin leiad nö win-win olukorra (ei ole head ega halba poolt, mõlemad pooled võidavad). Reeglina on ju nii, et kui keegi teine minu probleemis süüdi ei ole, siis olen mina süüdi:).Süütunded teatavasti aga ei ole meeldivad kaaslased. Töölehe lõppedes ei ole kumbki pool süüdi:). 

Olen oma youtube kanalil lisanud subtiitrid mitmetele Byron Katie (74) Töödele ja kirjutasin varasemalt siin blogis. Tuletan lühidalt meelde: Byron Katie ütles enda kohta: "See, kes ma uskusin ennast olevat, oli lootusetu juhtum. Ma ärkasin hommikuti ja kui sain aru, et ma ikka veel hingan, olin vihane Jumala peale, et ta hoiab mind elus.  

Ma mõtlesin järjepidevalt enese tapmisest, kuid kuna mul oli kolm last, siis ei olnud selleks võimalust. Ma olin kliinilises depressioonis. Ma põdesin agorafoobiat Ma olin tulvil raevu, nii paranoiline, et magasin relv padja all. Mõnikord võisin ma olla päevi või ka nädalaid, ilma et oleksin ennast pesnud või harjanud hambaid. Minu enesekindlus oli niivõrd madal, et ma magasin põrandal, kuna ma arvasin, et ei vääri voodit. 1986 aasta ühel hommikul, kui ma magasin põrandal, sibas üle minu jala prussakas. Ja ma avasin oma silmad, ärkasin sellest surmaunest – 43 aasta pikkusest unest – ja kogu selle pimeduse asemel oli rõõm, mida ma ei suuda kirjeldada. Mitte keegi ei öelnud mulle, et sa võid olla elus ja õnnelik ja kui keegi oleks ka öelnud, ma ei oleks teda uskunud. Ma mõtlesin, et on vaja surra – füüsiliselt surra – et saada vabaks. Sel hetkel olin ma absoluutselt identifitseerumata, ma ei saanud öelda „Mina“. See oli ilma identifitseerumiseta. Ei olnud aega ega ruumi. Ei olnud midagi lahusolevat. Kõik, mis jäi, oli hämmeldus ja rõõm. Ja mil iganes mõte – mil iganes ükskõik milline mõte nendest, mis mind aastaid oli hoidnud depressioonis, need kohutavad mõtted, mis ütlesid mulle, kui väärtusetu ja jube ma olin – mu pähe tuli, ma nägin, et see ei olnud tõsi. Ma hakkasin naerma – või ilma identifitseerumiseta saab öelda, see hakkas naerma. See lihtsalt möirgas. Mulle meeldib öelda, et see oli sündinud naerust. Töö (The Work) oli sündinud sel hetkel. Ma adusin, et kui ma usun oma mõtteid, siis ma kannatan ja kui ma ei usu oma mõtteid, siis ma ei kannata. Ja ma nägin, et see on tõsi iga inimese kohta. Pikemalt saab lugeda siit Intervjuu Byron Katiega.

Töö (The Work) on üles ehitatud küsimustele Töölehel. Katie selgitab neid nii: "Niisiis, kaks esimest küsimust Töös on „Kas see on tõsi?“ ja „Kas sa oled absoluutselt kindel, et see on tõsi?“ -  on need, mida näen, kui mõtted ilmnevad. Ükski mõte ei ole tõsi. Nad ei saa seda olla. Ma nägin seda absoluutse selgusega. 

Kolmas küsimus on: „Kuidas sa reageerid (tunned), kui sa usud seda mõtet?“ See on ilmselge, et on: kurbus, viha, ahastus. 

Ma nägin, et kõik need asjad on mõtte uskuma hakkamise tagajärjed, kusjuures mõte ei olnud üldsegi tõde. 

Siis ma nägin, et ei ole mingit identifitseerumist seni, kuni mõte ilmneb, seega neljas küsimus on: „Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?“ 

Siis tuleb see, mida ma nimetan ümberpööramiseks. See on viis kogeda vastupidist oma uskumusele. Ma nägin, et igale mõttele on vastupidine tõene või isegi tõesem. Ma adusin, et kõik oli tagurpidi ja alt ülespoole – mis oli tõsi, mis ei olnud tõsi, mis oli unenägu, mis oli reaalne.  

Uued subtiitrid lisasin vestlusele "Ta ei taha minevikku unustada" - noor kena naine on läinud lahku oma elukaaslasest, kes ei tahtnud unustada ja solvas teda. Mida edasi Byron Katie koos noore naisega läheb, seda selgemaks ja rõõmsamaks olukord muutub.